Teisel pool mind

Täitsa lõpp. Kuidagi on märkamatult ligi hiilinud kuupäev, mis mul lennupiletidel märgitud.

Hetkel käib operatsioon:pakkimine. Kahjuks pole see üldse kerge, kuna a) asju on elupalju, b) asju on elupalju ja c) ma pean seda kõike üksinda tegema, kuna kõik on väga mugavalt kodust lahkunud XD Ema Lapimaal, isa Norras ja vend Tartus. 
Nagu ütlesid juba vanad sumerid: niu-niu-niu.

Mulle pole veel täielikult kohale jõudnud, et ma järgmisel esmaspäeval, see tähendab...suht 5-6 päeva pärast Jaapanisse sõidan. Eestist ära. Aastaks. Ma olen vist hull.

Kui ma hommikuti või päeval selle peale mõtlen, on asi täitsa ok, suudan säilitada positiivset mõtlemist. Aga õhtuti ma selle peale mõelda ei tohi, muidu hakkab väga-väga kurb. 

Viimane võimalus mind näha on mind lennujaama saatma tulla.
Koht: Tallinna Lennujaam
Aeg: 20. september, E, umbes kella 13.00 paiku. Lennuk ise läheb 14.55

Ja Batmani-nukku pole ma ikka veel leidnud. Kui keegi teab, kust sellist asja muretseda, siis palun teatage mulle ka. 

Hakkan kohapeal lisaks tavalisele blogile ka videoblogi pidama, selle lingid tulevad millalgi siia. 

~~~~

Hullult on kahju mõnedest ainetest, millest mina sellel aastal/semestril koolis ilma jään. Korea keeles käisin küll mõned tunnid (need olid üpris huvitavad), kuid tahaksin seda pikemalt õppida.

Viimasel ajal olen tegelenud veel...hmm...larpidel käimisega (tuleb ju oma isu enne minekut täis saada XD), dnd'ga, igasuguste nimekirjade koostamisega....ahjaa, juuksuris käisin ka täna. Jäin väga rahule, eriti armas oli see, et Anneli ütles "ah, mul on järgmise kliendini nii palju aega veel, teeme sulle pähe midagi lisaks" ja tegi mulle väikeste lokkidega soengu. Olen ka testinud oma uut veebikaamerat ja peakomplekti, nii et kes soovib, võib mulle oma skype'i aadressi anda.  

Üleeile käisime Geki&Patrickuga koos väljas söömas. Proovisin (vist) esimest korda elus kreeka toitu (restoranis Syrtaki) ja ei pidanud pettuma. Tellisin mingeid lihalõike ja šašlõkivarda koos ahjukartuli, kapsasalati, kurgi, rohelise kaunpipra ja tadziki-kastmega. See oli taevalik. Omnomnomnom. 
Pärast istusime Chocolaterie's, jõime kuuma šokolaadi ja lollitasime niisama. Päeva sõnaks oli "sokeerima" (sokke kuivaks väänama) ning fraasiks "idk my bff Jill?"

Eile toimus viimane Tragora -mäng enne mu minekut, loodame et saame seda jätkata nt skype's. Lõpuks hakkab kogu ploti kohta mingeid konksukesi kuskilt ilmuma. Mängu jooksul oli vist vähemalt miljon "omgwtfbbqsauce"-hetke, mil mängijatel oli kas a) suu imestusest ammuli, b) "mida kuradit"-ilme või c) "Haa, ma teadsin!"-ilme. Kogu mäng koosneski põhiliselt väravagolemiga vestlemisest, aga mis nendest kõnelustest küll välja tuli...ohohoo. Nüüd on kindel, et pikkade rüüdega mehed, kes kuskil rahulikult lambaid karjatavad ja mõnikord krüptiliselt muigavad, on tegelikult mingid üübertüübid. Lisaks saime lõpus ka ühe korraliku lahingu Umurus(koht, kuhu mõnikord magades satutakse), kus mingi possessing-fiend-thing, kes nägi välja nagu mingi väga õnnetu muteerumise tulemus üritas Clarit/mind seestada. Saime Violettaga ka lahingumöllus sidumismänge harrastada. "Clari, põlvili ja käed selja taha, KOHE!" - "Mulle meeldib, kui sa nii jõuline oled *wink*" XD

Ning ma ei saa rääkimata jätta ühest eepilisemast larbist üldse. Fyerellal IV ületas mu ootused ja andis väga hea elamuse. Mängumuljed olid ülipositiivsed (kirjutasin sinna ise umbes 2,5 lk pikkuse postituse), pildid lõbusad (kuigi ma suutsin täiesti ohmooni-näoga jääda suuremale osale neist). Olen juba jõudnud selle kroonikaga algust teha, kõik on märkmetena kirjas....ja jälle on neid märkmeid, mida peab lahti kirjutama hakkama, ~14 lk'd. Aga ma lihtsalt pidin kõik kirja panema, üritasin dialoogegi täpselt meelde tuletada.

Nirale algas mäng isegi hästi, leidsin oma ammukadunud venna üles. See, et järgnes traditsiooniline sõim ja koduvägivald (tema poolt), tegi asja veel paremaks. 
Igav ei hakanud sellel mängul vist kordagi, pidevalt oli midagi teha. Või oli asi lihtsalt selles, et kõik kogu aeg tahtsid Nirast midagi...
Igatahes selgus lõpuks tõde, mida ma üldse oodata ei osanud. Teadsin küll, et Niraga on mingi konks, mida GMid mulle veel avaldanud polnud, kuid et selline...tõesti eepiline. Väike, tähtsusetu, pealtnäha täiesti tavaline althea tüdruk osutub Valguse Emanda taassünniks. 
Ja kogu see teema Varjude Isandaga...oh, seda oli lausa lust mängida. Esiteks oli ta nii mõnusalt ükskõikne väga paljude asjade suhtes, tal oli jumala poogen, mida teised seal teevad. Lisaks see, et tema silm pidevalt iseenesest tõmblema hakkas, kui ta Tharega rääkis. Kui arvestada, kes Thare tegelikult oli, on see loogiline. 

Kuna ma järgmisele kahele mängule tulla ei saa, siis oli vaja Niraga midagi ette võtta selleks ajaks. Nõnda juhtuski, et mängu lõpus sain ma oma kõige eepilisema larbisurma. See oli lihtsalt nii...ilus, võimas, liigutav...ma pidin tõesti pingutama, et ise mitte nutma hakata.
Kogu see "Sa saad takistada, et Naroracht su väe endale saab, aga selleks pead sa surema"-teema ja küünaldering...ning hüvastijätud oma venna ja Varjude Isandaga. Muidugi ei läinud kõik nagu plaanitud ja minu surmast sai avalik sündmus, aka kõik kogunesid selle ringi ümber lõpuks. See, et nad umbes 20 sekundit mu takistamisega hiljaks jäid, oli ka lahe. 
Natuke tundsin end süüdi, sest ma teadsin, et ma lõpus surma saan, aga enne mängu üritasin kõigile väita, et seda kindlasti ei juhtu. Mõnedele mõjus see sellevõrra laastavamalt. 
Viimased sõnad, nii minu omad teistele kui teiste omad minule (Erla lohutamatu pisaratevool, Leedi jutt sellest, kui palju ma talle tähendasin, Varjude Isanda ahastus ja kõige viimane lause -"Ma armastan sind. Igavesti."- ning Eldani lühike, kuid armas sõnavõtt) olid kirsiks tordil. 

Loodan, et kõik said vähemalt natuke tunda seda Armastust, mida Nira neile edasi soovis anda.

(Pärast mängisin natuke aega ilusat laipa ka, aga see läks juba nii rõhuvaks, et ma ise ei suutnud enam ja mingil hetkel pomisesin lohutuseks "Andke andeks, ma ei arvanud, et see nii kurvaks läheb.") 

Oeh. See oli Hea.

~~~~

Muusikarindelt raporteerin, et Arashil on uus plaat välja tulnud. Pole seda veel nii põhjalikult kuulanud, et sõna tahaks võtta sellel teemal, kuid on paar teist lugu, mis praegu "hetkemuusika" rubriigis figureerivad:

* Kalafina - love come down 
Väga lahedad viisikäigud, ootamatud lahendused, midagi...araabialikku on selles loos kohati, refrään omab.
* Kalafina - Te to Te to Me to Me ("Käsikäes ja silmitsi"?)
Vot selles on nüüd kindlasti midagi "1000 ja üks ööd" -teemast. Kui seda kuulan, rändavad mõtted keelatud armastusele. 
* Kalafina - storia(ignoreerige videot)
Minu absoluutne lemmik nende repertuaarist hetkel. Juba esimeste fraasidega haarab kaasa. 

Ja veel üks asi:
Bishonen of the Week - tiitli saab seekord Luke Ainsworth mangast "The Sacred Blacksmith". Animes nägi ta suht ok välja, aga mangas...dayum(ülemise pildi täisversioon)

Aga nüüd ma püüan magama minna. Homme on tihe päev, peab veel palju pakkima/välja otsima/sobitama. Lisaks peaks need uued pildid albumisse panema, mis ma välja printida lasin.

Oeh.
Jälle on kellaaeg nii hiline, et ma ei tohi enam mõelda.

Kogu hingest loodan ma, et mul on aasta pärast koht, kuhu tagasi tulla. Koht nende inimeste seas, keda ma kalliks pean. Et nad on minu jaoks kogu aeg olemas, ka siis, kui ma olen kaugel.
Kui mul on koht, kuhu tagasi tulla, siis suudan ma selle aasta üle elada.
Palun lubage mulle vähemalt seda.

Home is where the heart is.