Nüüdsest pean koos Shiniga ka väikestviisi j-dramablogi
Tako&Miwju dorama! XD
Ja miskipärast mäletan viimasel ajal ärgates just mingeid kindlaid mõistatuslikke lauseid.
Järgnevad mõned hetked mu unedest.
"Jookse! Oleme peaaegu tiigi ääres...pea ainult meeles, et kui miski enne teid veepinda puudutab, siis paat ei tule."---
6.-7. oktoober
Ühe mäe külge oli ehitatud salapärane villa. Seal toimus "mäng", mida kõik võita tahtsid, sest tasu oli suur (kuid panused veelgi suuremad). Villa ümber lopsakas aias otsis Kadri meeleheitlikult Jacki-nimelist poissi. Hüüdsime, kuni lõpuks ilmus ühele rohtukasvanud rajale väike, umbes 4-5-aastane pikas valges rüüs (stiilis Gandalf või valged mungad) poiss, kelle käes oli suur puust ümara krobelise otsaga sau. Mõistsin, et ta on tegelikult mingi tark või prohvet ja asjaga vägagi seotud. Hiljem poiss kadus.
Mäng toimus paarides: mulle ja mu paarilisele lisaks olid kohal Melian, Rasmus, Kadri ja mõned veel. Kuidagi olid asjasse segatud tüllist kleidid - neid oli vist 5, täpselt sama arv kui paare (värvideks must, valge, sinine, punane ja veel 1). Tüdrukutel tuli proovida teiste paaride kleite selga, aga seda ainult selle kleidi omaniku või meespaarilise nõusolekul. Kuidagi tuli ühesõnaga veenda teisi endale kleiti andma/laenama - iga proovitud kleit andis punkti, maksimaalselt võis saada seega 4 punkti. See oli aga raske, kuna teiste huvides oli mitte anda ära oma kleiti, et teised sellega punkte saaks ja samas saada ise võimalikult palju paare veendud neile kleiti andma.
Hakkas saabuma õhtu ning meid kutsuti ühte pisikesse kaminatuppa kokku. Koridorid olid suht pimedad ja kõhedad, lisaks hoiatasid majaomanik ja mängu korraldaja meid, et öörahust tuleb rangelt kinni pidada ning mitte pärast teatud aega majja kondama minna. Muidu juhtuvat jubedad asjad.
Ma ei mäletagi miks täpselt, aga olin teinud enda peas plaani (mida ma veel paarilisele rääkida polnud jõudnud), kuidas asju liikuma saada:
Ma bluffisin täiega. Läksin kogunemisruumi ja viskasin (ma ei tea kust saadud) justkui väljakutsena sinise tüllkleidi hooletult lauale. See garanteeris mulle teiste tähelepanu. Kõik pidid nüüd arvama, et ma olen kedagi veenda suutnud, aga nad ei teadnud keda, seega muutusid kõik paarilised enda paarilise suhtes kahtlustavaks ja umbuslikuks. (Et teised tüdrukud kahtlustama hakkaksid: Kes küll poistest mulle kleidi andis?)
9.-10. oktoober
Olid toimunud tapatalgud, kust imekombel pääsesime. Nüüd tuli meil - neiul, pikka kasvu tumeda minevikuga mehel ning väiksel tehnikaolevusel - minna ning linna kohtusaalis õiglus jalule seada.
Kui me kohale jõudsime, toimus kohtuprotsess kellegi üle, kes oli veresauna eest vastutav, kuid keda oli raske süüdi mõista, sest keegi ei tahtnud uskuda, et tema süüdlane on (ta kas teeskles hullu või meelitas inimesi). Aga meie pidime tulema ja tõe paljastama.
Suundusime otsustavalt mööda kõrge laega hallikat koridori kohtusaali poole.
Piilusime suurte heledast puidust uste vahelt sisse. Kohtusaal meenutas natuke Metodisti kirikut, see oli avar, hele, katuseaknaga, maas oli rida puupinke ja pehme punakas vaipkate. Ma olin närvis ja kartsin, nii saali ees rääkimist, seda et keegi mind ei usu, kui ka süüdlase kättemaksu. Kui pageda polnud enam kuhugi. Enne saali astumist küsisin pikemalt mehelt veel kõhklevalt üle, teeseldes muretut tooni (ja osaliselt ka sellepärast, et kartsin ära unustada põhilise asja, kui esinemiskramp tuleb): "Kuule, mis karistust me talle siis tahame, korda mulle üle palun". Mehe vastus oli vaikne ja konkreetne, stiilis "Surmanuhtlust. Death penalty. Capital punishment." Ohkasin ja astusin jalgade värisedes edasi. Ma olin küll lootnud, et ei pea kellelegi surmanuhtlust taotlema, aga midagi polnud parata - süüdlane oli oma tegudega selle täielikult ära teeninud.
Hiilisime vaikselt saali tagaotsast sisse, keegi seisis parasjagu eest vahekäigus ja rääkis. Mu kaaslased suundusid tagaseina äärde, mina jäin oma korda ootama.
Kui kaitsja oma kõne lõpetas, hingasin ma sügavalt sisse, üritasin näida enesekindel ning hakkasin nagu mingis sisemises rütmis mööda keskvahekäiku "lava" poole kõndima. Kandsin poolpikka valge-roosakat lehvivat mantlit, pikka valget salli, veidi üle põlve ulatuvat seelikut ja pika varrega, kõrgete kontsade ja nööridega saapad.
Kõndisin saali ette ja alustasin oma kõnet. Rääkisin, et süüdistatav on sooritanud väga kurje tegusid, hävitanud ja tapnud, seega peaks ta tingimata süüdi mõistma - me soovime talle kõige karmimat karistust: surmanuhtlust.
12.-13. oktoober
Läksin katusekorteri või pööningu moodi ruumi, mis oli hästi kunstipäraselt sisustatud, selle aknast avanes ilus merevaade. Teised polnud veel sinna jõudnud, olime ainult mina ja Rui, kes mu sinna viis. Seisin näoga akna poole, Rui vist ütles mu nime, ma pöördusin ja jäin talle küsiva pilguga otsa vaatama. Ta nägi välja, nagu tahaks midagi öelda, võttis korraks õrnalt mu käest (kahe käega), vahetasime veel ühe pilgu ning....kuulsime teisi tuppa astumas. Sel hetkel laskis Rui mu käe lahti ja tõmbus eemale. Oh kuidas ma teada tahtsin, mida ta ütlemata oli jätnud...
Sel hetkel olin täielikult võlutud.
(Appi, isegi mu unenäod on j-drama stiilis juba, kus alati hakatakse nagu midagi ütlema, aga lõpuks jäetakse ütlemata)
13.-14. oktoober
Aitasin Hannal ühest paneelmaja korterist asju välja kolida.
Korraga vaatasime aknast välja ning nägime üle madalamate majakatuste, et kaugemal põleb üks kõrghoone. See oli päris jube vaatepilt, maja oli täiesti leekidesse mattunud, need tungisid korruste akendest välja juba. Hirmsast vaatepildist hoolimata sundisime end edasi tegutsema.
Äkitselt tundsime, et midagi on valesti, õhk on kuidagi teistmoodi...heitsime uuesti pilgu aknast välja ja nägime, et meist kahel pool olevad paneelmajad põlevad. Paanika.
Hanna käskis kõik kohvrid (ka isa asjadega, mida me kiiresti pakkima hakkasime) esikusse tuua, et neid sealt tulekahju korral (kui tuli ka meie juurde levima peaks) kergem välja tassida oleks.
Kohutav oli lähedalt vaadata neid leekides maju.
Siis olin äkki sellesama paneelmaja katusel. Teadsin, et näen und. Hanna seisis täitsa katuse serva ääres, mina olin veidi kaugemal. Siis pööras "Hanna" ümber, aga korraga polnud ta enam Hanna, vaid tema näojooned meenutasid Teelet (selline aegluubis pilk tuli mulle, zuumisin vastasseisja nägu, taustaks suits ja sädemed) ja seejärel muutus tüdruk Annaks. Ta tundus üpris lõbusas tujus olevat, ütles mulle, et "Tule, lähme lendame sinna". Siis võttis ta mu selga (hoidsin ta kaela ümbert kinni) ja sukeldus katuselt alla. Uu, mõtles mu une-teadvus, see ongi vist esimene kord, kui ma unes lendan. Otsustasin seda kogemust täielikult nautida ning meelde jätta, kuidas see tunne on.
Natuke ma muidugi kartsin, aga kinnitasin endale, et Anna on ju ikkagi Lohe, seega peaks ta väga hästi lennata oskama.
(see unenägu on kõhe, sest järgmisel päeval pärast selle nägemist sõitsin bussiga linna poole ja nägin, et üks maja meie lähikonnas on (maha) põlenud)
14. oktoober (lõunauinak 45 minutit)
Ma olin seda unenägu ka kunagi varem mingis vormis näinud.
Toimus mingi koosviibimine. Mu klassikaaslased liikusid ringi ja hakkasid millalgi imelikult käituma ja karjuma. Mõned väitsid, et kuskil kaugemal asuva tiigi juurest kostab hääli, teised rääkisid midagi raua needusest. Siis hakkasid inimesed reas (neid tuli aeg-ajalt aina juurde) kõndima tiigi vahet. Mõnikord olid neil lilled käes.
Ma läksin ümber maja nurga ühe väikse puust hoone juurde, seisin seal, midagi pidi nagu juhtuma. Ilmus Mant, kes küsis "Kas sina tead ... / oled juba ...?" ja mina vastasin vist eitavalt. Seepeale naeratas ta kavalalt ja äkki nägin ma puumaja ääres ühes orvas seisvat Sandrit, kellel oli punakas rüü, mingi malts käes, pikkade mustade juustega parukas peas ja suht laiba jume. Ta vaatas mulle maniakaalse pilguga otsa, karjudes "Palun aita mind!"
Ma vaatasin Mandi poole, ta naeratas. Küsisin, kas ma tõesti praegu nägin ja kuulsin seda (meenutas mingit larbihetke, kus GMilt nähtu kohta küsitakse). Sander oli selleks ajaks juba kadunud. Mant vastas "Kuulsid suht kõva karjet jah." Seejärel karjusin ma ise ka hirmust (justkui alles nüüd aru saades, et olen mingit ebanormaalsust näinud), taganesin maja juurest tee peale ning kukkusin istuli.
Vaatasin metsiku pilguga ringi ja nägin, et mööda teed tuleb üks veider rongkäik. Kaija, Marek, Ken, Karl-E ning veel mõned tundmatud näod. Nüüd oli neil kõigil lisaks punastele särkidele käes pikad roosad gladioolid või kallad. Läksin nende juurde ja ütlesin, et nägin seda/teda(vaimu ilmselt) ka, mida ma nüüd tegema peaks. Nad peatusid (Mant sosistas samal ajal mulle kõrva - oli see reaalselt? - , et nüüd aiman/arvan mina ka midagi tiiki uppunud raua needusest) ja üks tüdruk küsis mult, kas ma ikka aru ei saa ja midagi ei tea.
Siis käis korraga teadvuses mingi sähvatus ja ma vastasin talle automaatselt "Ei, aga (nüüd) ma tean, miks mul see (kaasas) on:" Tõstsin oma parema käe, alguses vaatasin, et sellel on justkui sinikajälg - võru, nagu keegi oleks mu rannet raudselt kinni hoidnud, aga järgmisel hetkel oli see viirastus kadunud ning mul oli käe ümber mu ogade ja trukiga nahkkäevõru. Kõik vaatasid seda kui hüpnotiseeritult. "Mul on see (kaasas)....sest keegi ei tulnud appi," jätkasin ma ja ei saanud ise ka aru, miks ma seda ütlen või tean. (kes ei tulnud kellele appi? Kuhu? Miks? - kõike seda ma ei teadnud, mu mõistuses oli vaid see üks infokild)
15.-16. oktoober
Monarh (mu vanaisa?) suri. Teadsin, et oleks õige, kui mina trooni päriks, aga mu isa ja riigi valitsus ei tahtnud sellest kuuldagi.
*
Viibisin hiiglaslikus kirikus, mille seinte ääres või pingiridade juures reas asetsesid eelmiste valitsejate sarkofaagid.
Keset mingit teenistust tõusis äkki ühest sarkofaagist suur (nukku meenutav, V for Vendetta maski stiilis näoga) vaimolend, kes hakkas kirikus ringi hõljuma ja valju häälega rääkima. Ma hakkasin koos paanikasse sattunud inimestega välja jooksma, kuid kiriku nurga juurde (kus olid klaasaknad, millest päike sisse paistis) jõudes jäin paigale ja mõistsin äkki selle vaese vana valitseja tundeid. Ta hõljus minu poole, kõuehäälel müristades "Ma olen ___(valitseja nimi) XIII, kuidas te julgete mind mitte ära tunda!"
Seepeale ma naeratasin, astusin sammu tema poole (vist kummardasin ka) ja ütlesin selgelt ja kõlavalt: "Ära muretse, mitte keegi pole sind unustanud. Sa oled endiselt üks __(riigi nimi) võimsaimatest valitsejatest. Me ei ole sind unustanud." Vaim vaatas mind justkui uue pilguga, jäi vaikseks ja seisis mu ees nüüd juba kergelt naeratades. "Sa oled tõesti ___(riigi nimi) vääriline troonipärijanna," lausus ta ja hajus olematusse.
*
Tulin öö saabudes oma peidupaigast välja. Teadsin, et kõige parem viis paleesse märkamatult sisse pääsemiseks oleks ühe klaaspaviljoni kaudu. Hiilisin üle värske lumevaiba sinna ja avasin ukse. Astusin sisse, olin just mingi salaukse linki vajutamas, kui kuulsin selja taga häält "Sa arvad, et me ei tea, kuidas paleesse kõige lihtsamini sisse saada? Ära alahinda meid, printsess." Rääkijaks oli üks mu isa alluvatest (palee turvaülem). Ilmusid ka teised, mind taheti kinni võtta, oldi just mu järgi haaramas, kui äkki sööstsid lae poolt alla neli väikest tiivulist lendavat kogu. Nende abiga pääsesin põgenema.
*
Tulin "eksiilist" tagasi siis, kui lumi oli juba kadunud. Teadsin, et pean olema üliettevaatlik, kuna mu isa ja tema kaaslased on mul kallal ilmselt samal hetkel, kui nad mu tagasituleku avastavad.
Proovisin märkamatuks jääda (et erariietes agendid mind ei leiaks). Olin leidnud endale abilise (kes nagu oli Shin, aga samas polnud ka), kellega me "Kaubamaja" läheduses liikusime.
Aimasin, et meil on vaja kähku kuskile kaduda ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse poodi. Selgus, et olime sattunud juuksurisalongi. Et ümbrusega sobida ja mitte kahtlane näida, palusin ma endale ka väikest juukselõikust, sealt sain peeglist ka tänavat jälgida (juhuks kui peaks seal tagaajajaid silmama). Juuksur oli oma tööga peaaegu valmis kui Shin sisse tormas ja karjus, et olevat just näinud paari erariietes agenti veidi kaugemal, ümber Kaubamaja tagumise nurga. Ta tiris mu toolist välja ja poest eemale, jooksime üle sõidutee (kus polnud valgusfoore ega sebrasid, ainult väike roheline saareke tee keskel). Kui ta oli mind veidi aega enda järel vedanud, meenus mulle, et ma polnud juuksurile maksnud. Tahtsin kohusetundest kohe tagasi minna. Shin küll tõrkus, aga tuli lõpuks siiski kaasa.
Jooksin üle tee tagasi, kuid imelikul kombel polnud samal kohal enam mitte juuksurisalong, vaid üks spordipood sättis oma asju üles. Korraga tekkis mul tunne, et midagi on väga valesti. Ja siis, kui Shin mu selja taga kiljatas, teadsin täpselt, mis. Mu isa agendid (nüüd tundus juba, et tal on ka tihedaid sidemeid maffiaga) seisid mu selja taga ja muigasid. Keegi ütles: "Lõpuks saime su kätte".
"Haa," mõtlesin ma kibedalt, "see on tõesti selline operatsioon, mida ainult nemad võiksid välja mõelda - teha korraks ühte kohta uus pood ning veenda vana sellest kohast hetkeks lahkuma vms"
*
Sõitsime ühest tänavast alla, seal oli pasta- ja pitsabuffet/restoran nimega "Mad Hatter". Taipasin, et seda kohta peab "MT Nougami Neuro"st see hull kokk. Mulle öeldi, et ma teda jälle välja ei vihastaks, muidu ta võib märatsema hakata. Läksime sisse, hakkasime endale toitu tõstma. Lõpuks ma vist ikkagi tegin mingi kommentaari hullu koka, toidu või koha aadressil, sest minuga kaasas olnud tüübid üritasid mind vaikima sundida.
30.-31. oktoober
* Hobujaama bussipeatus. Läksime Ilmaplatsi larbile?
Äkki olime kuidagi teistest eraldunud, viibisime suurel rannal.
CP9 oli maskeerunud meie meeskonnaks, aga mul hakkas peas viimasel hetkel häirekell helisema ja suutsin neid läbi näha. "Brook" tuli lähemale ja tõmbas jalutuskepist oma rapiiri. Pidin sealt ära saama, kuid võidelda ma eriti ei osanud, füüsiliselt polnud ka just kõige tugevam, seega leidsin ainult ühe võimaluse. Kui "Brook" ründama hakkas, haarasin maast peotäie liiva ja heitsin talle näkku (ma ei tea, miks ma arvasin, et see töötab, kuna ta on ju luukere, st tal on tühjad silmakoopad XD).
*
Unenägu unenäos.
Hõljusin piiritu veevälja kohal. Alguses olid mul silmad kinni, siis avasin nad ja nägin, kus ma olen. Hakkasin veidi kartma, kuna see ookean tundus põhjatu ja ma ei teadnud, mis jõuga ma üldse seal õhus püsin (ja kui kauaks). Äkitselt hakkas otse minu alla moodustuma hiiglaslik veekeeris (st vesi minu alt alanes justkui kausi/koonuse põhjaks).
Hõljusin edasi, sulgesin silmad (tõstsin käed külgedele). Siis oli zoom-out ja ma nägin kogu pilti justkui kõrvaltvaatajana kaugemalt. Sel hetkel tõusis veekeerise põhjast hiiglaslik siniste soomustega kaetud draakonikoon. Üüratud lõuad avanesid ja sulgusid - *amps* neelasid need mu endasse.
2.-3. november
Tartu. Ghostbusters. Shin, kes läks oma vennaga kokku saama.
Jalutasin linnas, kaks karmi välimusega noormeest tõmbasid mu kaasa (jõudsin ainult pomiseda, et mul pole midagi kaasas, olin raha ja telefoni maha unustanud), tirisid ühe blondi (Donflamingo moodi) noormehe juurde. Too avas oma jalge ees lebavad suured kohvrid, kus oli kõikvõimalikke narkootikume. Taheti vist, et ma midagi prooviks.
Kartsin kohutavalt, olukord tundus täiesti lootusetu. Kaotasin teadvuse ja tulin kohe uuesti pildile, kuid ei lasknud seda välja paista, lamasin liikumatult maas. Kuulsin, kuidas minu üle naerdi (umbes et "vahi lihtsameelset...selline asi, et tänavatel narkot pakutakse ja kõik seda proovivad on ju praegu juba tavaline").
Hiljem sõitsin bussiga ringi ning väljast mingid poisid kommenteerisid, et "ah see ongi see nõrganärviline kasutütar."
---
Tegelikult on viimasel ajal reaalsuses ka toredaid asju juhtunud.
Hetkemuusika:
The Black Horn - Requiem
Zombie-Loan OST - Main theme
Kogu MUCC plaat "Shion". Kohati kostab pigem müra, kuid mõne laulu meloodiakäigud võtavad hinge kinni. Lisaks paeluvale muusikale (kohati, mitte karjumine) on kõigel sellel ka kaunid sõnad. Ja mulle meeldib kohutavalt solisti hääle kõla. Selle tunneks ära ükskõik kust, mingi iseloomulik...mitte päris tühimik, aga...laulja suudab tekitada "ruumi" tunnetuse oma kõlaga.
Eriti:
"Fukurou no Yurikago" (araabia-sugemetega meloodia? alguses meenutas egiptust või nomaade)
"Game" (algus ei tundugi nagu midagi erilist olevat, aga alates "Kokoro ga shinu made.." 1:54-st haarab see täielikult endasse. Justkui tunneks kogu seda hukutavat, samas eluliselt vajalikku mängu...)
"Anjelier" (ohjumal..selle meloodiat andis isegi minul välja nuputada, ma ei suutnud seda absoluutselt jälgida alguses, see läks nii pikalt. aga nüüd on see selge ja see on ülilahe. sobiks hästi mingi mustvalge gooti-sugemetega filmi taustaks)
"Sorawasure" (koht 1:43-1:50)
"Shiva" (koht 1:46- ja sealt edasi....jälle see "takaku.../tsuyoku.." võlu minu jaoks. kahjuks ei ole live-versioon nii hea kui plaadi oma)
"Libra" (kummalisel kombel sobiks see minu meelest nagu valatult "Zombie-Loani" OSTile või Bleachi mõne tõsisema/hallikirju stseeni juurde, eriti just alguse poolest...samas ka mõne kergelt sürreaalse unenäonägemuse taustaks)
Kiss me till my heart dies
Kisses so sweet I lose my mind
Tonight be the poison that stills my heart
If there is something that binds us I cannot see or feel it
Yet I know for sure I love you
Oeh. Nii palju häid asju. 
