Teisel pool mind

Mis on tõsi.
Pärast pikka sisemist dilemmat otsustasin nädalasele reisile minna siiski Rasmuse suure kohvriga (millega tema kuuks ajaks Saksamaale läks, muide).
Hetkel on juba natuke ärevust sees. Mõelda vaid, Iisraeli...

Ei tea isegi, mida sellelt asjalt oodata...loodan, et kõik läheb hästi, saame pruuniks, on soe ning näeme võimalikult palju ilusaid/huvitavaid kohti.
Algsete plaanide järgi oleks mul pidanud tänaseks juba pakitud olema...aga muidugi ei lähe asjad kunagi kavatsetud rada pidi. Ärkasin 7.20 selle peale, et isa mu toas kohvrit kaalule sättis. Seejärel teatas ta, et see on liiga raske ja ma pean mõned asjad ümber pakkima. Daah!

Kuidas ma selle ajagraafiku sisse veel animevaatamise ära mahutama peaks?!

Sellega tuleb meelde, et sain üleeile Ouran High School Host Clubi läbi. See on nüüdsest alates üks mu lemmikutest....ohohoo....lihtsalt geniaalne. Hea süžee + ilusad poisid + huumor = SUPER!
Viimase osa lõpus oli nii kurb tunne, kahju, et ära lõppes.
Tamaki-sama! Honey-kun! Mori-sempai! Kyouya-sempai! Hikaru&Kaoru!!!!11 *fangirl squeal*
You guys rock my world.

Nojah. Kui ma nädala pärast tagasi pole, siis on mind ilmselt 40 kaameli eest maha müüdud...
Kuigi see on ebatõenäoline.

Ning viimaks...kummaline, kuidas mõni muusikapala võib inspireerida kirjutama. See eelmine väike kirjatükk tuli täiesti ootamatult, tundsin lihtsalt, et pean selle endast välja kirjutama.
Looks oli "Beast and the Harlot" Avenged Sevenfoldilt (lyrics here: http://www.sing365.com/music/lyric.nsf/Beast-And-The-Harlot-lyrics-Avenged-Sevenfold/42EA1CB47E51BAA548256FEF000CEE90 )


Mis siis ikka.
*lehvitab*

.
Tuul kannab sädemeid kõrgele, aina kõrgemale taeva poole. Juba pool linnast on täielikult hävinenud. Leegid roomavad aeglaselt kuid peatumatult edasi, hooneid ja tänavaid enda valdusesse haarates. Tulemeri ulatub peaaegu silmapiirini, valgustades ööd oma oranžika kumaga. Aeg-ajalt kostab plahvatusi, pilvelõhkujate söestunud karkassid vajuvad allapoole, maandudes ragina saatel sulavale asfaldile. Ja kõige selle taustaks on karjed. Nii linnast kui selle ümbrusest kostab meeleheitlikke palveid ning hüsteerilist naeru.

Ta vaatab seda laastamistööd rahuliku pilguga, kuum õhk nägu kõrvetamas. "Veel on liiga vara, las põleb edasi," kajavad peas Isanda sõnad. Kui põleva liha lõhn suitsuga lähemale kandub, peab ta käe haaret keti ümber tugevdama, et Elajas end lahti ei rebiks. Sest kaelarihma all paisuvad lihased näitavad, et loom muutub kärsituks, tajub kogu linnast õhkuvat raevu ja agooniat.

Alles siis, kui kõigi silmakirjateenrite, varaste ja petturite templid on maatasa tehtud, sammub ta kõrgetel kontsadel alla. Kõnnib keset seda kaost, silmitsedes langenuid. Tema on see, kes tuleb viimasena, siis kui kõik on läbi.
Koos Elajaga mööduvad nad tumedatest õlilaikudest, kokkuvarisenud klubidest, moondunud kehadest. Nüüd on kaeblemine ja lein vaibunud, kuid mitte täielikult kadunud. Pole jälgegi elanike endisest hiilgusest, pillavast eluviisist, sest luksuslikud eluasemed, kalliskivide ja pärlitega kaunistatud rõivad on ammu tuha poolt maetud.

Ta märkab hooletult rauakolakale toetuvat meest. Suunurk kõverdub väikseks muigeks, kuid hetk hiljem väljendub neiu näoilmes veidi etteheidet.
"Niiet ikkagi tulid oma kätetööd imetlema?"

Mees pöörab pilgu taevalt, süütab sigareti ning naeratab kavalalt.
"Kuidas siis muidu. See on lihtsalt liiga hea, et nägemata jätta."

Käsi pigistab metallketti, et hoida madalalt urisevat Elajat mõnda põlevasse kvartalisse tormamast.
"Ja kuhu nad siis nüüd sinu arvates minema peavad?"

Nõtke liigutusega lükkab suitsetaja end püsti ja silub musta disainerülikonda.
"Küll nad mõne uue koha leiavad. See ei saanud ju ometi viimane patune linn olla. Igal pool on selliseid. Või kui pole, siis varsti tekib."


"Miks sa seda tegid? Sulle polnud ju sellist käsku antud," lausub neiu põlevatele varemetele osutades.

Ükskõikselt raputab mees hõõguvalt sigaretiotsalt tuhka.
"Mm. Mul oli igav. Vaata ringi, siia polnud nagunii enam midagi kasulikku jäänud. Kõik puha kurjusele järgi andnud inimesed. Tahaks vahelduseks mingit väljakutset."

"Ja sulle nendest kümnest ei piisanud, kelle sa minu juurde tõid?"

Üks elegantne kulmukergitus musta tuka alt.
"Ah, need tüdrukud ju lausa kilkasid rõõmust, kui neile lepingut näitasin. See oli naeruväärselt lihtne."

Neiu ohkab.
"Aga see kümneaastane?"

Vastuseks saab ta irve ning pilkaval toonil lause "Pimedus võttis ta viie minuti jooksul. Seda ei tasuks küll mingiks võiduks pidada."


Kaaslane vaikib. Rahutu loom kraabib käppadega maad.


"Tead, Jokker, sa tõesti ei peaks nii palju suitsetama," sõnab neiu.

Mees vaatab korraks Elajat ning järgmisel hetkel on kett keskelt pooleks murdunud, värskelt vabanenu kaob kõrvaltänavasse.

"Seda polnud nüüd küll vaja. Sa tead, et teda ei tohi hingede kallale lasta."
Hallid silmad puurivad süüdistavalt Isanda Paremat Kätt.

"Nad on selle ära teeninud. Mõistad seda isegi."

Neiu kõnnib lähemale ning peatub Jokkerist paari meetri kaugusel. Tema järgmised sõnad on selged ja lõplikud:
"Kao siit ja lase mul oma tööd teha."


Kummardus. Naeratus. "Nagu emand käsib."

Seejärel pöördub mees ümber ja sammub lagunenud väravate poole.

Tema silmades lahvatab tuli.

Oma ülesande on ta täitnud.


.

... on "Midsomeri mõrvade" tunnusmuusika.
Neetud, mulle pole ikka veel keegi helistanud, et saaks seda kuulata ja siis vastu võtta. Kuigi....mõelda vaid, kui öösel magan rahulikku und ja siis ühel hetkel hakkab kostma see tontlik viis...ma vist väriseks teki all ja ei julgeks seda vastugi võtta :P
Aga ei, tegelikult ma tahaks, et keegi mulle helistaks, kui ma parajasti bussis sõidan. Selline vaikne atmosfäär võiks olla. Ja siis imbuks nagu eikuskilt mingeid hauataguseid helisid *muhihihiii*

Nõndaks, kui juba kirjutama hakkasin, võtaks juba kokku ka eelmise nädala:

Teisipäeva kõrghetk: see, kui istusime Geku, Ari, Shinri, Mari, Iru, (Gutov-sani) ja Narutoliga (tüüp, kelle nimi on tegelikult Anatoli, aga ta teeb 24/7 Naruto-cosplayd) aatriumis ja selle asemel, et järgmiseks päevaks Kalda seminari materjale läbi lugeda, mängisime Raamatumängu. See on umbes nagu pudelimäng, ainult et raamatuga (meie valik oli Patrick Frenchi "Tiibet Tiibet"). Isik, kelle poole jäi kuldne ornamendi-objekt, pidi ütlema ühe jaapanikeelse sõna. Ning me mängisime seda praktiliselt kolm tundi järjest. Vääga sürr. Vahepeal läks Kalda ka mööda, ilmselt nägi, et tudengid ei loe usinalt, vaid kasutavad tema kohustuslikku teost mänguvahendina.
Lõpuks, kui põnevus hakkas langema, tõime sisse uue reegli: igaühel on sõna mõtlemiseks ja ütlemiseks aega 30 sekundit. Shinri võttis aega ka, sellega tuli pinge tagasi (ohshitohshitohshit ^^). Alguses püüdsid kõik võimalikult raskeid, pikki ja keerulisi sõnu leida, kuid mida aeg edasi, seda rohkem üritati meenutada lihtsamaid sõnu. See oli tõesti tore, peaks seda kordama mõnikord. Näiteks enne töid/seminare faktide peale.


Ma siiamaani imestan, et me kõik Kalda seminari üle elasime ja veel ühes tükis oleme. Tegime enesetapu-missiooni ja istusime keskele neljandasse ritta, kõik kohad täis. Pmst olime tal nina all. Alguses värisesime kõik, pikapeale harjusime ära. Rääkisin üpris palju, kuid jätsin arvesse võtmata tähtsa pisiasja: tark on see, kes oskab õigel ajal oma suu kinni hoida. Tõesti, mul oli vahepeal tunne (näiteks siis, kui miskit vastasin, ta ütles, et see kõige õigem pole, mina siis seletada püüdsin, mida täpselt mõtlesin ja ta minu mõttekäigule oma jutuga julmalt sisse sõitis - mitu korda), et ei oska mitte midagi ja räägin ainult valesid asju. Kuigi...oleks võinud ka hullem olla.
Ja me kahtlustame, et Kaldal on mingi lõhestunud isiksus - loenguruumis on ta ülirange, kõik värisevad ta ees, kuid väljaspool on sõbralik (tuli ja küsis meilt, et kas on väga jube...see oli armas).
Kui kogu asi läbi sai, polnud naljad aga veel lõppenud. Seisime saali ukse ees, Kalda seletas samal ajal Keit-sanile (vist) midagi, korraga lipsas jutu sisse fraas "erootiline kirjandus", järgmisel hetkel Shinri/Elise küsis innukalt, et "kes see seda kirjutas?"
Muhelus.

Ja siis kui on vikerkaar taevas, peavad rebased pulmi. (Uus infokild "usu ja ebausu" loengust)

Sain teada, et Shinri-chan mängib ka dnd'd. Whee, sugulashing! Ma polegi ainuke (kui Marili välja arvata).


Saabusin just Geki juurest, vaatasime läbi "Full Metal Panic Fumoffu" ja surime naeru kätte. See on tõesti üks parimaid komöödia-animeid siiamaani. Sousuke on lihtsalt...nii clueless, aga samas selles täiesti süüdimatu ja siiras. Mis teha, sõjaväe-kasvatus xD


Nüüd ka veidi tõsisematel teemadel.

Ma ei tea, kas ma olen ise ülitundlik friik või tuleneb see millestki muust...kui inimesed üksteise peale vihased on või tülis või pinges, on seda väga tugevalt õhus tunda. Ja need halvad võnked inimeste vahel häirivad mind kohutavalt. Ma võin küll näo teha, et ma neid ei taju, et see mulle korda ei lähe, kuid sellega petan vaid iseennast. Need häirivad piirini, kus juba füüsiliselt halb hakkab. Siis on kaks võimalust: kas pingekohast kiirelt kaduda või midagi ette võtta. Kolmas jääb tavaliselt ära, sest ma ei oska tihti taolisi pingeid niisama lihtsalt kaotada. Aga kui pole võimalust lahkuda, siis....pean vaikselt edasi kannatama. Ja see pole hea.

Kuidas negatiivsete võngete vastu võidelda?
Naeratusega? Ilmselt mitte.


Damn the passion, damn the skies
Damn the light that's in her eyes
I know too well where it has led before
She saves me but I can't be saved
Frees me but I'm still enslaved
Now I battle what I most adore
Oh, let me sail away
And make this vow
That what my heart wants
I will not allow
For as sirens call the sailors
She calls me now...

- muusikalist "Jane Eyre", lugu "Sirens" (http://www.youtube.com/watch?v=ZprOlrTrOfQ)

See kõlas nii kaunilt, kui Maarja ja Rasmus seda kontserdil laulsid...
Koos "Lily's Eyes'iga" oli see mu lemmiklugu. Kuigi pisarad tulid ainult Rasmuse ja Rolfi dueti peale. Aga seda ootasin ma ka kõige rohkem.

How can you see the girl and miss those hazel eyes?


Mirju

Sina, Kaitsja. Kuhu sa jääd?

Ei, ma ei lase end millelgi kõigutada. Ma lihtsalt ei tohi. Sest muidu muutuks olukord hoopis naeruväärseks.
Äkki karma? Kes teab...

Täiesti võimatu on vahel üritada elust, endast ja inimestest aru saada. Just siis, kui tundub, et kõik on loogiline ja mõttekäigud klapivad, laguneb järeldustejada uuesti.
Ja sellel pole midagi pistmist minu ülemõtlemisoskusega, tõesti.

Huvitav, kas mõni kogemus või tegu mõjutab alateadlikult edasist elu? Et üritad meeleheitlikult endale kinnitada, et asjad ei ole nii, nagu nad näivad, et ma pole toiminud just nii, nagu....ühesõnaga, et igale teole on kuskil olemas analoog. Või antianaloog, oleneb.


Päev on aina allamäge läinud. Kusjuures algus oli isegi paljulubav.

Nüüd vist üritan endas Ourani või Full Metal Panicuga endas mingitki positiivsust tekitada või uuesti avastada.

Ja lõpetuseks üks luuletus. Tehtud vist 11. või 12. klassis, inglise kirjanduse tunni jaoks.
Thomas Hardy loomingu põhjal : Life's sunless hill

A man may sometimes wonder
how it is on the other side
Endless rain, sunshine or thunder,
dangers or happiness there reside?

He has walked a great deal already
seen horrors and wonders alike
the steps now become steady
just a bypasser on a spring hike.

The truth lies not in what we see
the eye often can be decieving
visions can only cease to be
when we find that we are not dreaming.

Then open our eyes and discover
that all around us is still
nothing seems to be worth the bother
crawling down life's sunless hill.


Avagem siis silmad.

Võib-olla kohtume, sellel teise ilma alleel.

...
nii ütles kirjanik vähihaigele mehele tänases jaapani filmi loengus vaadatud filmis "Ikiru". Töönarkomaanist mees oli hiljuti saatusliku diagnoosi saanud ning mõtles nüüd sake-klaasi taga elu üle järele. Ta andis oma viimased tabletid Kirjanikule, kes, olles tema lugu kuulnud, ütles pealkirjas olevad laused. Ta tahtis õpetada vanamehele elujanu, vähemalt üheks ööks.
Miskipärast teeb see kurvaks.

Subtiitrid olid muidugi meelelahutus omaette...no nii vigast ja absurdset inglise keelt pole ammu kuulnud. Pool aega naersime nende üle. Ma jäin kahjuks ilma kõige suuremast naljast, kuna läksin veidi varem ära (muide, kell 9 on TLÜst väga keeruline välja saada): Matustel joovad surnu töökaaslased ja arutavad maailma asju, kõik räägivad läbisegi, äkki ilmub subtiitritesse "Don't make me so hard" Tudengitel oli ilmselt kõigil "WTF?"-nägu :P
Taas oli linateos mustvalge, vist läheb veidi aega kuni värviliste asjadeni jõuame.

(Huvitav, miks kõik viimased pealkirjad on inglise keeles? Peaks seda muutma.)

Kuna mul tuli ilge tahtmine täita ära mingi test või ankeet, meenus üks asi, mida hiljuti blogides näinud olen. Ma küll ei tea, milleks see vajalik on, aga...juhhei massipsühhoosile!

1. Kas sa said nime kellegi järgi? Ei. See nimi on ainult ilu pärast pandud. Piibli-Mirjamist said vanemad alles hiljem teada.
2. Millal viimati nutsid? Vist eelmisel või üleeelmisel nädalal.
3. Kas sulle meeldib su käekiri? Üldiselt mitte, ainult vahel, kui ma väga püüdlikult kirjutanud olen või see mõnel muul seletamatul põhjusel lahe välja näeb.
4. Mis on su lemmik lõunasöök? Kartuli-hakklihavorm
5. Kas sul on lapsi? Ei ole.
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber? Ilmselt. Oleneb, missugune teine inimene ma siis oleks.
7. Kas oled tihti sarkastiline? Vahel tuleb ette küll. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud? Minu teada mitte.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe? Vabatahtlikult vast mitte, kui tegemist pole mingi eriolukorraga (näiteks kõrilõikajad suurel kiirusel minule lähenemas). Ennem valiksin langevarjuhüppe.
10. Millised on su lemmikmaisihelbed? Šokolaadimüsli
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad? Sõltub, mis mul jalas on. Tavaliselt küll.
12. Kas pead end tugevaks? Kuidas võtta. Füüsiliselt võiks vorm parem olla (kuigi kunagi ei tohiks alahinnata väikest meeleheitel inimest), vaimselt...arvan, et võin olla, kui olukord tõesti seda nõuab. Kuid tihti kukun selles viimases läbi.
13. Milline on su lemmikjäätis? Iirisejäätis toffe-tükkidega või vanillijäätis šokolaaditükkidega
14. Mida märkad inimese juures esimesena? Nägu. Kui võimalik, siis silmi.
15. Roosa või punane? Mõlemad on head.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib? Aeg-ajaline rahulolematus iseendaga
17. Mida igatsed kõige rohkem? Vabadust ja tiibu. Et lennata.
18. Kas loodad, et keegi selle ankeedi küsimustele enda blogis vastab? Eriti ei huvita.
19. Mis värvi pükse ja sokke hetkel kannad? Teksapükse ja siniseid sokke.
20. Mida viimati sõid? Viineri-kartulirooga munaga.
21. Mida hetkel kuulad? Vaikust. Või siis Heather Dale/Kariibi mere piraatide OSTid/Three Days Grace
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv? Helesinine või virsikukarva
23. Lemmiklõhn? Värske õhk, vanade majade keldrite lõhn, piibeleht, puhas ihu ja vist Vietnami salv ka.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid? Merliga
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida? Pole halli aimugi. Jäätants?
26. Su juuksevärv? Heleblond-pruunikas
27. Su silmade värv? Pruun (tume)
28. Kas kannad kontaktläätseid? Ei
29. Lemmiktoit? Neid on mitmeid.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga? Õnneliku lõpuga. Ma kardan õudusfilme.
31. Mis filmi viimati vaatasid? Akira Kurosawa "Ikiru"
32. Mis värvi särki hetkel kannad? Hall
33. Suvi või talv? Kaldun arvama, et suvi, siis on soojem. kuid ega talvel ka viga pole.
34. Kallistused või suudlused? Mõlemaid, kordamööda ja korraga. Mõõdukas koguses.
35. Lemmikmagustoit? Pidulik tosca kook
36. Mis raamatut hetkel loed? Prachetti "Patrioot"
37. Mida su hiirematt kujutab? Hetkel kujutab see endast mingit Hansapangast saadetud kirja.
38. Mida viimati telekast vaatasid? Täna söögi kõrvalt OP-i
39. Lemmikheli? Muusika ja loodusvaikus
40. Rolling Stones või The Beatles? Savi.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud? Puhkamas? Itaalia (pooleldi puhkuseks loen seda)
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne? Mõtlemisvõime, oskan ka kirjutada ja laulda. Ja absurdseid asju teha/ideid genereerida.
43. Kus sa sündisid? Tallinnas, mingis haiglas (keskhaiglas?)
44. Kui palju kommentaare sissekandele ootad? Zeroooo
45. Kes kõige tõenäolisemalt kommenteerib? Ma ei tea, loodan, et kogu seda värki minimaalselt inimesi loeb.

Nonii, nüüd, kui see on tehtud...


Hetkemuusika:
Three Days Grace - Get Out Alive
Three Days Grace - Pain
....natuke melanhoolne muusika, aga sobib hetkel väga hästi.

Pain, without love
Pain, I can't get enough
Pain, I like it rough
'Cause I'd rather feel pain than nothing at all

You're sick of feeling numb
You're not the only one
I'll take you by the hand
And I'll show you a world that you can understand
This life is filled with hurt
When happiness doesn't work
Trust me and take my hand
When the lights go out you will understand

Aga muidu oli täna tore päev. (Kui külm ilm välja arvata)

Mirju

Et siis...

Ma ei suuda kunagi otsustada, kas panna kõigepealt kirja oma hetkemõtted või alustada varasemast ajast.

Muide: "Miks loobib blondiin wc-potti saiapuru?" - "Ta toidab Toilet-ducki."


Ok, alustame reedest. Mul on siiamaani väga kahju, et ei jõudnud Kolledžisse, et vaadata seda õpetajate päeva saginat ja melu. Oeh. Tundub, et nüüd, kui mind enam seal pole, kasvatakse seal nii kiiresti...Aap, Kristjan, ma nii tahaks tulla mõnel päeval lambist uksest sisse, särada nagu tavaliselt söögivahetundides ja rääkida, kuidas mul läheb, küsida teie kohta ja...tõesti loodan, et seda lähiajal teha saan :)

Aga reede oli koolis siiski tore. Parim tundidekombinatsioon, veendusin selles taas. Jaapani keel hommikul koos Nukke-senseiga (järgmisest nädalast aga Akikoga, algavad kanji-õpingud *väriseb*), siis väike paus ja seejärel maailma usundid. Taas Kalda, teemaks india ning tiibeti usundid ja nende kujunemine. Palju kirjutamist, nagu tema loengutes kombeks.
Pärast suundusime Geku, Ari ja Elisega aatriumi kohvikusse, et endale midagi söödavat hankida. See õnnestus....mm, vorstisai. Ja täitsa kole (kõik on Geku süü), mulle tõesti maitseb see 10-kroonine asjandus, kus imepehme väikeste seemnetega saia sees on pikk ja maitsev vorst. Selline jahimehevorstikese-tüüpi. Selle ostmine ei tohi saada harjumuseks. Ei! Ma pean kiusatusele vastu panema!
(Homme sööme Twixi.)
Elise söögiks sai taas Rummikook Bob (oi kuidas mulle meeldib see nägu, millega ta seda sööb ja samal ajal kavalalt ringi vaatab), me küll nägime, et taldrikule jäi veel 4 tema sõpra-sugulast, kuid neid me ei puutunud.
Hiljem lõin ma kurva loo rummikoogiperest, kes on kõik koos korvis, kus müügiks olevad saiad. Kõik värisevad hirmust, sest kunagi ei tea ju, kes võib olla järgmine....kes...
Ning siis äkki sirutub koletu käsi kõige pisema rummikoogipojukese järele, perekond saab vaid pealt vaadata. Kuid siis lükkab isa-kook viimasel hetkel poja eemale, sattudes ise haardesse. Sõbrad-sugulased halavad, aga teha pole enam midagi....ta on läinud.
Oh, see on nii traagiline. Kui ometi rummikoogid poleks nii head...aga Elise peab oma Bobi vähemalt kätte saama.

Kui me kohviku juures seisime, nägime ühte hirmutavat pilti: Kalda ja Juhan läksin kaheksi vesteldes üle aatriumi. Kujutlesime juba, et nad vestlevad oma maailmavallutusplaanidest ning kui Kalda kabinetti jõuavad ja uks kinni vajub, naeravad koos "Muhahahaaaa!!!!", varjud uksel peegeldumas.

Ja lõpuks jõudis kätte usu ja ebausu loeng. See on vist ainus, mida ma suudan reedel viimasena kuulata ja terve aja täiesti huvitatult ärkvel püsida ja tähele panna. Rääkisime rahvakalendri pühadest (jaapanlased pole üldse nii töökad, kui arvatakse, neil on umbes paar kuud aasta peale igasuguseid muid pühi ja vabu päevi), kõige parem oli kuulda nende jõuludest:
Kurisumasu - Armunud paarikesed kõnnivad tänavatel, kõikjal on rõõmus meeleolu, õhtul kogunetakse, lauale tuuakse tort küünaldega (arv on sümboolne, mitte kaks tuhat + n) ning kirjaga "Jesus Christ", sest jeesusel on ju ometi sünnipäev. Süüakse torti, peas peomütsikesed, puhutakse sünnipäevavilesid ja lauldakse võib-olla ka sünnipäevalaulu.
Mõelda vaid, kui tore. Ka nii saab jõule tähistada, vastupidiselt meie vahel kuidagi väga tõsisele õhkkonnale. Sest jaapanlased mõtlevad positiivselt, tüübil on sünnipäev, samal ajal kui meie mõtleme sellele, et lõpuks suri ta ikkagi ära.


Nüüd nädalavahetusest. See oli täiesti super! Vaatamata sellele, et istusin reede õhtul vale/hilisema rongi peale.

Telefonivestlus:
Ally - "Kuule, ma olen nüüd rongis, kus sa oled?"
Mirju - "Viimases vagunis, tule sinna."
Ally - "Aga ma olen praegu viimases vagunis..."
Mirju - "Oota natuke *vaatab ringi* ok, ma tulen ise teise otsa, äkki sa oled seal."

Veidike hiljem:
Mirju - "Hei. Ma olen nüüd ka rongi teises otsas..."
Ally - "Oled sa kindel, et sa õige rongi peal oled?"
Mirju - "Minu arvates küll."
Ally - "Kuule, ma pean kohe maha minema, Kadrina peatus on."
Mirju - "Misasja? Oot-oot....mul on siin ka mingi peatus tulemas *küsib inimeste käest* Kuule...ma olen hetkel Kehras."
Ally - "Aa, siis sa tulid selle hilisemaga. ma tulen siis sulle hiljem vastu."

Õnneks jõudsin ma ilusti kohale....nii tore oli Allyt jälle näha. Ja kuidas ta suutis mind üllatada...väga positiivne. Nädalavahetusest sai mingi Ameerika teismelistefilmide-taoline tüdrukuteõhtu (isegi patsi punusime!)...ning see oli ülilahe. Saun, näomask (kaks tulnukat ^^), koos kodutööde tegemine, pikad jutuajamised...aitäh. Ning ma polnud nii kaua jalutamas käinud, värske õhk tõesti teeb head.
I-le pani täpi tänahommikune lend deltaplaaniga (kuidas ta isal üldse mingi selline asi on?). Alguses ebalesin veidi, aga lend oli vägagi nauditav. Sain soojad riided selga ja kiivri pähe ka.
Ülevalt vaadates tundus kõik väike, vaimustav tunne oli õhus.

(Ma tahan endale tiibu. Ma tahan ka päriselt niimoodi lennata. Ise.)


Nüüd on selline mõnus tunne, et midagi on korda läinud.

Avastasin alles täna, kuidas on laienenud Heather Dale'i kuulajate hulk. Jeebus küll. Ning see kõik sai alguse minust....muhahaaa, I've got the powah!
Aga pole imestada, need laulud on kütkestavad. Hea, et teised ka nõnda arvavad ja neid naudivad.

I offer you a look inside, I offer you that trust,
I need your strenght to help me fight the battles that I must
I need you to remind me of the light we bear within
That there's more to life than struggle and the things we seek to win...
Don't take me out of duty, don't take me out of pride,
Just take me if the man you see is what you'd stand beside,
I'm offering an open heart, I'm asking for your hand
And I only ask you take me...take me as I am...

(As I am - Heather Dale)


Mirju

Well.
Kariibi mere piraatide OSTid on ülihead. Kuigi, kui üritada bussis mõnda lugu kuulata, ei kuule taustamüra tõttu peaaegu mitte midagi. Aga lood on ikkagi väga lahedad....täpselt selline action-adventure filmile sobivad.

Avastasin, et mul siiski on koolis wifi. Lihtsalt tuli vajutada antenni pildiga nuppu mu arvutil. Muidugi ei tulnud mina selle peale, vaid Elise (minu jumal nüüdsest). Kahjuks ilmnesid peale ühenduse loomist mingi muud probleemid, mida ma lahendada ei viitsinud. Aga see on siiski edasiminek.

Hmm...täna oli Aasia- ja araabiamaade ajaloos aeg Indiat õppida. Lugejaks Martti Kalda, kes on hirmutav ja kuri, aga ta räägib suht huvitavalt.
Parim hetk: loeng on alanud, Kalda räägib oma programmist, naeratab siis kavalalt ja ütleb: "Nüüd tuleb teid natukene hirmutada ka. Eksami võtan vastu mina *muheleb*" Mõned õpilased naeravad nõrgalt. Siis äkki ilmub Kalda näole kaval irve ja ta teeb kurja naeru "Mwha....mwhaha..Muhahahhaaaaa".
Kõik on järsku hiirvaiksed.

XD

Mõnikord tuleb ootamatust kohast väike egosähvatus. Ma sain tunda....midagi võidurõõmu sarnast, segatud natukese kahjurõõmuga. Sain tõestada endale, et mul läheb praegu suht hästi ning seda ka näidata. Sest mina olen ka ise hakkama saanud, olen ellu jäänud peale Seda. Kuigi sellest on juba palju aega möödas...aga Ha! In you face! Vahel on seda hea tunda.

Fyerellalit ei tule enam. Mulle pole see veel korralikult kohale jõudnud, aga see on kohutavalt kurb. Ma nii ootasin seda....kokku üle....varsti saab aasta vist isegi. Ja nüüd seda ei tule. Aga jah, ega midagi seekord teha ka ei saa, GMi ei saa ju ometi sundida. Kahju on. Nüüd ei saagi ma seda tegelast, väikest armsat Nirat mängida. Ja ma ei saa nende lahedate inimestega koos mängida....kogu meie Althea kamp, Daneros ja Ilto...ja veel Sashara, Hanear, Kero...oh, ma jään teid igatsema. Ja nii tahtsin teada, kuidas lugu edasi läheb. Aga nüüd on ainult mõttes võimalik seda edasi mängida....
Hüvasti Fyerellal....

*vaikuseminut*



Mulle tuli mingi kahtlane mõte siia natuke ka omaloomingut tuua, leidsin mingid pooleldi-haikud, õigemini "imagist pieces of writing", mille olin kirjutanud umbes 2 aastat tagasi....olin siis Tartus, läksin Oliverile külla, mingil hetkel maandusime Aurini juures, kus poisid hakkasid dnd-tama, mina aga olin vist külmetusest nii omadega sassis, et võtsin rohte ja tundsin ohtralt elu absurdi. Lõpuks oli mul käes väike paber, millel umbes 8 väikest kirjutist, ning üle terve lehe suurelt "Emotional trauma" :P Vot sulle kooki moosiga. Igatahes...need väikesed luuletused nüüd:

***


Uus päev läheneb
(kõik on võimalik)
kaks kurba silma
vaatamas maailma


***


Leekpunased kardinad
varsti saavad kõigest
vaid hõõguvad
söed.



***



Valgus peegeldab,
lõigates läbi aja,
ruumi, elude.



***



Värske õhk,
jääkülm talveöö
peaaegu on lumi
katnud kõik jäljed.



***


Soojus.
Leegid, tahm matab.
Ahi või tulekahju?
öelda ei teagi.


***


Ülim juhe,
hägune mõistus,
olen juba ravimite peal.
Ärge muretsege,
kõik on kontrolli all.


************************************


Muhahahaaaa, lateks.