Maailma kõige geniaalsem telefonihelin...
Saturday, October 27, 2007 by Mirju
... on "Midsomeri mõrvade" tunnusmuusika.
Neetud, mulle pole ikka veel keegi helistanud, et saaks seda kuulata ja siis vastu võtta. Kuigi....mõelda vaid, kui öösel magan rahulikku und ja siis ühel hetkel hakkab kostma see tontlik viis...ma vist väriseks teki all ja ei julgeks seda vastugi võtta :P
Aga ei, tegelikult ma tahaks, et keegi mulle helistaks, kui ma parajasti bussis sõidan. Selline vaikne atmosfäär võiks olla. Ja siis imbuks nagu eikuskilt mingeid hauataguseid helisid *muhihihiii*
Nõndaks, kui juba kirjutama hakkasin, võtaks juba kokku ka eelmise nädala:
Teisipäeva kõrghetk: see, kui istusime Geku, Ari, Shinri, Mari, Iru, (Gutov-sani) ja Narutoliga (tüüp, kelle nimi on tegelikult Anatoli, aga ta teeb 24/7 Naruto-cosplayd) aatriumis ja selle asemel, et järgmiseks päevaks Kalda seminari materjale läbi lugeda, mängisime Raamatumängu. See on umbes nagu pudelimäng, ainult et raamatuga (meie valik oli Patrick Frenchi "Tiibet Tiibet"). Isik, kelle poole jäi kuldne ornamendi-objekt, pidi ütlema ühe jaapanikeelse sõna. Ning me mängisime seda praktiliselt kolm tundi järjest. Vääga sürr. Vahepeal läks Kalda ka mööda, ilmselt nägi, et tudengid ei loe usinalt, vaid kasutavad tema kohustuslikku teost mänguvahendina.
Lõpuks, kui põnevus hakkas langema, tõime sisse uue reegli: igaühel on sõna mõtlemiseks ja ütlemiseks aega 30 sekundit. Shinri võttis aega ka, sellega tuli pinge tagasi (ohshitohshitohshit ^^). Alguses püüdsid kõik võimalikult raskeid, pikki ja keerulisi sõnu leida, kuid mida aeg edasi, seda rohkem üritati meenutada lihtsamaid sõnu. See oli tõesti tore, peaks seda kordama mõnikord. Näiteks enne töid/seminare faktide peale.
Ma siiamaani imestan, et me kõik Kalda seminari üle elasime ja veel ühes tükis oleme. Tegime enesetapu-missiooni ja istusime keskele neljandasse ritta, kõik kohad täis. Pmst olime tal nina all. Alguses värisesime kõik, pikapeale harjusime ära. Rääkisin üpris palju, kuid jätsin arvesse võtmata tähtsa pisiasja: tark on see, kes oskab õigel ajal oma suu kinni hoida. Tõesti, mul oli vahepeal tunne (näiteks siis, kui miskit vastasin, ta ütles, et see kõige õigem pole, mina siis seletada püüdsin, mida täpselt mõtlesin ja ta minu mõttekäigule oma jutuga julmalt sisse sõitis - mitu korda), et ei oska mitte midagi ja räägin ainult valesid asju. Kuigi...oleks võinud ka hullem olla.
Ja me kahtlustame, et Kaldal on mingi lõhestunud isiksus - loenguruumis on ta ülirange, kõik värisevad ta ees, kuid väljaspool on sõbralik (tuli ja küsis meilt, et kas on väga jube...see oli armas).
Kui kogu asi läbi sai, polnud naljad aga veel lõppenud. Seisime saali ukse ees, Kalda seletas samal ajal Keit-sanile (vist) midagi, korraga lipsas jutu sisse fraas "erootiline kirjandus", järgmisel hetkel Shinri/Elise küsis innukalt, et "kes see seda kirjutas?"
Muhelus.
Ja siis kui on vikerkaar taevas, peavad rebased pulmi. (Uus infokild "usu ja ebausu" loengust)
Sain teada, et Shinri-chan mängib ka dnd'd. Whee, sugulashing! Ma polegi ainuke (kui Marili välja arvata).
Saabusin just Geki juurest, vaatasime läbi "Full Metal Panic Fumoffu" ja surime naeru kätte. See on tõesti üks parimaid komöödia-animeid siiamaani. Sousuke on lihtsalt...nii clueless, aga samas selles täiesti süüdimatu ja siiras. Mis teha, sõjaväe-kasvatus xD
Nüüd ka veidi tõsisematel teemadel.
Ma ei tea, kas ma olen ise ülitundlik friik või tuleneb see millestki muust...kui inimesed üksteise peale vihased on või tülis või pinges, on seda väga tugevalt õhus tunda. Ja need halvad võnked inimeste vahel häirivad mind kohutavalt. Ma võin küll näo teha, et ma neid ei taju, et see mulle korda ei lähe, kuid sellega petan vaid iseennast. Need häirivad piirini, kus juba füüsiliselt halb hakkab. Siis on kaks võimalust: kas pingekohast kiirelt kaduda või midagi ette võtta. Kolmas jääb tavaliselt ära, sest ma ei oska tihti taolisi pingeid niisama lihtsalt kaotada. Aga kui pole võimalust lahkuda, siis....pean vaikselt edasi kannatama. Ja see pole hea.
Kuidas negatiivsete võngete vastu võidelda?
Naeratusega? Ilmselt mitte.
Damn the passion, damn the skies
Damn the light that's in her eyes
I know too well where it has led before
She saves me but I can't be saved
Frees me but I'm still enslaved
Now I battle what I most adore
Oh, let me sail away
And make this vow
That what my heart wants
I will not allow
For as sirens call the sailors
She calls me now...
- muusikalist "Jane Eyre", lugu "Sirens" (http://www.youtube.com/watch?v=ZprOlrTrOfQ)
See kõlas nii kaunilt, kui Maarja ja Rasmus seda kontserdil laulsid...
Koos "Lily's Eyes'iga" oli see mu lemmiklugu. Kuigi pisarad tulid ainult Rasmuse ja Rolfi dueti peale. Aga seda ootasin ma ka kõige rohkem.
How can you see the girl and miss those hazel eyes?
Mirju
Neetud, mulle pole ikka veel keegi helistanud, et saaks seda kuulata ja siis vastu võtta. Kuigi....mõelda vaid, kui öösel magan rahulikku und ja siis ühel hetkel hakkab kostma see tontlik viis...ma vist väriseks teki all ja ei julgeks seda vastugi võtta :P
Aga ei, tegelikult ma tahaks, et keegi mulle helistaks, kui ma parajasti bussis sõidan. Selline vaikne atmosfäär võiks olla. Ja siis imbuks nagu eikuskilt mingeid hauataguseid helisid *muhihihiii*
Nõndaks, kui juba kirjutama hakkasin, võtaks juba kokku ka eelmise nädala:
Teisipäeva kõrghetk: see, kui istusime Geku, Ari, Shinri, Mari, Iru, (Gutov-sani) ja Narutoliga (tüüp, kelle nimi on tegelikult Anatoli, aga ta teeb 24/7 Naruto-cosplayd) aatriumis ja selle asemel, et järgmiseks päevaks Kalda seminari materjale läbi lugeda, mängisime Raamatumängu. See on umbes nagu pudelimäng, ainult et raamatuga (meie valik oli Patrick Frenchi "Tiibet Tiibet"). Isik, kelle poole jäi kuldne ornamendi-objekt, pidi ütlema ühe jaapanikeelse sõna. Ning me mängisime seda praktiliselt kolm tundi järjest. Vääga sürr. Vahepeal läks Kalda ka mööda, ilmselt nägi, et tudengid ei loe usinalt, vaid kasutavad tema kohustuslikku teost mänguvahendina.
Lõpuks, kui põnevus hakkas langema, tõime sisse uue reegli: igaühel on sõna mõtlemiseks ja ütlemiseks aega 30 sekundit. Shinri võttis aega ka, sellega tuli pinge tagasi (ohshitohshitohshit ^^). Alguses püüdsid kõik võimalikult raskeid, pikki ja keerulisi sõnu leida, kuid mida aeg edasi, seda rohkem üritati meenutada lihtsamaid sõnu. See oli tõesti tore, peaks seda kordama mõnikord. Näiteks enne töid/seminare faktide peale.
Ma siiamaani imestan, et me kõik Kalda seminari üle elasime ja veel ühes tükis oleme. Tegime enesetapu-missiooni ja istusime keskele neljandasse ritta, kõik kohad täis. Pmst olime tal nina all. Alguses värisesime kõik, pikapeale harjusime ära. Rääkisin üpris palju, kuid jätsin arvesse võtmata tähtsa pisiasja: tark on see, kes oskab õigel ajal oma suu kinni hoida. Tõesti, mul oli vahepeal tunne (näiteks siis, kui miskit vastasin, ta ütles, et see kõige õigem pole, mina siis seletada püüdsin, mida täpselt mõtlesin ja ta minu mõttekäigule oma jutuga julmalt sisse sõitis - mitu korda), et ei oska mitte midagi ja räägin ainult valesid asju. Kuigi...oleks võinud ka hullem olla.
Ja me kahtlustame, et Kaldal on mingi lõhestunud isiksus - loenguruumis on ta ülirange, kõik värisevad ta ees, kuid väljaspool on sõbralik (tuli ja küsis meilt, et kas on väga jube...see oli armas).
Kui kogu asi läbi sai, polnud naljad aga veel lõppenud. Seisime saali ukse ees, Kalda seletas samal ajal Keit-sanile (vist) midagi, korraga lipsas jutu sisse fraas "erootiline kirjandus", järgmisel hetkel Shinri/Elise küsis innukalt, et "kes see seda kirjutas?"
Muhelus.
Ja siis kui on vikerkaar taevas, peavad rebased pulmi. (Uus infokild "usu ja ebausu" loengust)
Sain teada, et Shinri-chan mängib ka dnd'd. Whee, sugulashing! Ma polegi ainuke (kui Marili välja arvata).
Saabusin just Geki juurest, vaatasime läbi "Full Metal Panic Fumoffu" ja surime naeru kätte. See on tõesti üks parimaid komöödia-animeid siiamaani. Sousuke on lihtsalt...nii clueless, aga samas selles täiesti süüdimatu ja siiras. Mis teha, sõjaväe-kasvatus xD
Nüüd ka veidi tõsisematel teemadel.
Ma ei tea, kas ma olen ise ülitundlik friik või tuleneb see millestki muust...kui inimesed üksteise peale vihased on või tülis või pinges, on seda väga tugevalt õhus tunda. Ja need halvad võnked inimeste vahel häirivad mind kohutavalt. Ma võin küll näo teha, et ma neid ei taju, et see mulle korda ei lähe, kuid sellega petan vaid iseennast. Need häirivad piirini, kus juba füüsiliselt halb hakkab. Siis on kaks võimalust: kas pingekohast kiirelt kaduda või midagi ette võtta. Kolmas jääb tavaliselt ära, sest ma ei oska tihti taolisi pingeid niisama lihtsalt kaotada. Aga kui pole võimalust lahkuda, siis....pean vaikselt edasi kannatama. Ja see pole hea.
Kuidas negatiivsete võngete vastu võidelda?
Naeratusega? Ilmselt mitte.
Damn the passion, damn the skies
Damn the light that's in her eyes
I know too well where it has led before
She saves me but I can't be saved
Frees me but I'm still enslaved
Now I battle what I most adore
Oh, let me sail away
And make this vow
That what my heart wants
I will not allow
For as sirens call the sailors
She calls me now...
- muusikalist "Jane Eyre", lugu "Sirens" (http://www.youtube.com/watch?v=ZprOlrTrOfQ)
See kõlas nii kaunilt, kui Maarja ja Rasmus seda kontserdil laulsid...
Koos "Lily's Eyes'iga" oli see mu lemmiklugu. Kuigi pisarad tulid ainult Rasmuse ja Rolfi dueti peale. Aga seda ootasin ma ka kõige rohkem.
How can you see the girl and miss those hazel eyes?
Mirju
Võid julgelt koguaeg Shin kirjutada.. Elise nime pole ma kunagi sallinud.:D