Fallen now is Babylon the Great.
Monday, October 29, 2007 by Mirju
.
Tuul kannab sädemeid kõrgele, aina kõrgemale taeva poole. Juba pool linnast on täielikult hävinenud. Leegid roomavad aeglaselt kuid peatumatult edasi, hooneid ja tänavaid enda valdusesse haarates. Tulemeri ulatub peaaegu silmapiirini, valgustades ööd oma oranžika kumaga. Aeg-ajalt kostab plahvatusi, pilvelõhkujate söestunud karkassid vajuvad allapoole, maandudes ragina saatel sulavale asfaldile. Ja kõige selle taustaks on karjed. Nii linnast kui selle ümbrusest kostab meeleheitlikke palveid ning hüsteerilist naeru.
Ta vaatab seda laastamistööd rahuliku pilguga, kuum õhk nägu kõrvetamas. "Veel on liiga vara, las põleb edasi," kajavad peas Isanda sõnad. Kui põleva liha lõhn suitsuga lähemale kandub, peab ta käe haaret keti ümber tugevdama, et Elajas end lahti ei rebiks. Sest kaelarihma all paisuvad lihased näitavad, et loom muutub kärsituks, tajub kogu linnast õhkuvat raevu ja agooniat.
Alles siis, kui kõigi silmakirjateenrite, varaste ja petturite templid on maatasa tehtud, sammub ta kõrgetel kontsadel alla. Kõnnib keset seda kaost, silmitsedes langenuid. Tema on see, kes tuleb viimasena, siis kui kõik on läbi.
Koos Elajaga mööduvad nad tumedatest õlilaikudest, kokkuvarisenud klubidest, moondunud kehadest. Nüüd on kaeblemine ja lein vaibunud, kuid mitte täielikult kadunud. Pole jälgegi elanike endisest hiilgusest, pillavast eluviisist, sest luksuslikud eluasemed, kalliskivide ja pärlitega kaunistatud rõivad on ammu tuha poolt maetud.
Ta märkab hooletult rauakolakale toetuvat meest. Suunurk kõverdub väikseks muigeks, kuid hetk hiljem väljendub neiu näoilmes veidi etteheidet.
"Niiet ikkagi tulid oma kätetööd imetlema?"
Mees pöörab pilgu taevalt, süütab sigareti ning naeratab kavalalt.
"Kuidas siis muidu. See on lihtsalt liiga hea, et nägemata jätta."
Käsi pigistab metallketti, et hoida madalalt urisevat Elajat mõnda põlevasse kvartalisse tormamast.
"Ja kuhu nad siis nüüd sinu arvates minema peavad?"
Nõtke liigutusega lükkab suitsetaja end püsti ja silub musta disainerülikonda.
"Küll nad mõne uue koha leiavad. See ei saanud ju ometi viimane patune linn olla. Igal pool on selliseid. Või kui pole, siis varsti tekib."
"Miks sa seda tegid? Sulle polnud ju sellist käsku antud," lausub neiu põlevatele varemetele osutades.
Ükskõikselt raputab mees hõõguvalt sigaretiotsalt tuhka.
"Mm. Mul oli igav. Vaata ringi, siia polnud nagunii enam midagi kasulikku jäänud. Kõik puha kurjusele järgi andnud inimesed. Tahaks vahelduseks mingit väljakutset."
"Ja sulle nendest kümnest ei piisanud, kelle sa minu juurde tõid?"
Üks elegantne kulmukergitus musta tuka alt.
"Ah, need tüdrukud ju lausa kilkasid rõõmust, kui neile lepingut näitasin. See oli naeruväärselt lihtne."
Neiu ohkab.
"Aga see kümneaastane?"
Vastuseks saab ta irve ning pilkaval toonil lause "Pimedus võttis ta viie minuti jooksul. Seda ei tasuks küll mingiks võiduks pidada."
Kaaslane vaikib. Rahutu loom kraabib käppadega maad.
"Tead, Jokker, sa tõesti ei peaks nii palju suitsetama," sõnab neiu.
Mees vaatab korraks Elajat ning järgmisel hetkel on kett keskelt pooleks murdunud, värskelt vabanenu kaob kõrvaltänavasse.
"Seda polnud nüüd küll vaja. Sa tead, et teda ei tohi hingede kallale lasta."
Hallid silmad puurivad süüdistavalt Isanda Paremat Kätt.
"Nad on selle ära teeninud. Mõistad seda isegi."
Neiu kõnnib lähemale ning peatub Jokkerist paari meetri kaugusel. Tema järgmised sõnad on selged ja lõplikud:
"Kao siit ja lase mul oma tööd teha."
Kummardus. Naeratus. "Nagu emand käsib."
Seejärel pöördub mees ümber ja sammub lagunenud väravate poole.
Tema silmades lahvatab tuli.
Oma ülesande on ta täitnud.
.
Tuul kannab sädemeid kõrgele, aina kõrgemale taeva poole. Juba pool linnast on täielikult hävinenud. Leegid roomavad aeglaselt kuid peatumatult edasi, hooneid ja tänavaid enda valdusesse haarates. Tulemeri ulatub peaaegu silmapiirini, valgustades ööd oma oranžika kumaga. Aeg-ajalt kostab plahvatusi, pilvelõhkujate söestunud karkassid vajuvad allapoole, maandudes ragina saatel sulavale asfaldile. Ja kõige selle taustaks on karjed. Nii linnast kui selle ümbrusest kostab meeleheitlikke palveid ning hüsteerilist naeru.
Ta vaatab seda laastamistööd rahuliku pilguga, kuum õhk nägu kõrvetamas. "Veel on liiga vara, las põleb edasi," kajavad peas Isanda sõnad. Kui põleva liha lõhn suitsuga lähemale kandub, peab ta käe haaret keti ümber tugevdama, et Elajas end lahti ei rebiks. Sest kaelarihma all paisuvad lihased näitavad, et loom muutub kärsituks, tajub kogu linnast õhkuvat raevu ja agooniat.
Alles siis, kui kõigi silmakirjateenrite, varaste ja petturite templid on maatasa tehtud, sammub ta kõrgetel kontsadel alla. Kõnnib keset seda kaost, silmitsedes langenuid. Tema on see, kes tuleb viimasena, siis kui kõik on läbi.
Koos Elajaga mööduvad nad tumedatest õlilaikudest, kokkuvarisenud klubidest, moondunud kehadest. Nüüd on kaeblemine ja lein vaibunud, kuid mitte täielikult kadunud. Pole jälgegi elanike endisest hiilgusest, pillavast eluviisist, sest luksuslikud eluasemed, kalliskivide ja pärlitega kaunistatud rõivad on ammu tuha poolt maetud.
Ta märkab hooletult rauakolakale toetuvat meest. Suunurk kõverdub väikseks muigeks, kuid hetk hiljem väljendub neiu näoilmes veidi etteheidet.
"Niiet ikkagi tulid oma kätetööd imetlema?"
Mees pöörab pilgu taevalt, süütab sigareti ning naeratab kavalalt.
"Kuidas siis muidu. See on lihtsalt liiga hea, et nägemata jätta."
Käsi pigistab metallketti, et hoida madalalt urisevat Elajat mõnda põlevasse kvartalisse tormamast.
"Ja kuhu nad siis nüüd sinu arvates minema peavad?"
Nõtke liigutusega lükkab suitsetaja end püsti ja silub musta disainerülikonda.
"Küll nad mõne uue koha leiavad. See ei saanud ju ometi viimane patune linn olla. Igal pool on selliseid. Või kui pole, siis varsti tekib."
"Miks sa seda tegid? Sulle polnud ju sellist käsku antud," lausub neiu põlevatele varemetele osutades.
Ükskõikselt raputab mees hõõguvalt sigaretiotsalt tuhka.
"Mm. Mul oli igav. Vaata ringi, siia polnud nagunii enam midagi kasulikku jäänud. Kõik puha kurjusele järgi andnud inimesed. Tahaks vahelduseks mingit väljakutset."
"Ja sulle nendest kümnest ei piisanud, kelle sa minu juurde tõid?"
Üks elegantne kulmukergitus musta tuka alt.
"Ah, need tüdrukud ju lausa kilkasid rõõmust, kui neile lepingut näitasin. See oli naeruväärselt lihtne."
Neiu ohkab.
"Aga see kümneaastane?"
Vastuseks saab ta irve ning pilkaval toonil lause "Pimedus võttis ta viie minuti jooksul. Seda ei tasuks küll mingiks võiduks pidada."
Kaaslane vaikib. Rahutu loom kraabib käppadega maad.
"Tead, Jokker, sa tõesti ei peaks nii palju suitsetama," sõnab neiu.
Mees vaatab korraks Elajat ning järgmisel hetkel on kett keskelt pooleks murdunud, värskelt vabanenu kaob kõrvaltänavasse.
"Seda polnud nüüd küll vaja. Sa tead, et teda ei tohi hingede kallale lasta."
Hallid silmad puurivad süüdistavalt Isanda Paremat Kätt.
"Nad on selle ära teeninud. Mõistad seda isegi."
Neiu kõnnib lähemale ning peatub Jokkerist paari meetri kaugusel. Tema järgmised sõnad on selged ja lõplikud:
"Kao siit ja lase mul oma tööd teha."
Kummardus. Naeratus. "Nagu emand käsib."
Seejärel pöördub mees ümber ja sammub lagunenud väravate poole.
Tema silmades lahvatab tuli.
Oma ülesande on ta täitnud.
.
