Karmaseadused siiski vist kehtivad.
Sunday, October 21, 2007 by Mirju
Sina, Kaitsja. Kuhu sa jääd?
Ei, ma ei lase end millelgi kõigutada. Ma lihtsalt ei tohi. Sest muidu muutuks olukord hoopis naeruväärseks.
Äkki karma? Kes teab...
Täiesti võimatu on vahel üritada elust, endast ja inimestest aru saada. Just siis, kui tundub, et kõik on loogiline ja mõttekäigud klapivad, laguneb järeldustejada uuesti.
Ja sellel pole midagi pistmist minu ülemõtlemisoskusega, tõesti.
Huvitav, kas mõni kogemus või tegu mõjutab alateadlikult edasist elu? Et üritad meeleheitlikult endale kinnitada, et asjad ei ole nii, nagu nad näivad, et ma pole toiminud just nii, nagu....ühesõnaga, et igale teole on kuskil olemas analoog. Või antianaloog, oleneb.
Päev on aina allamäge läinud. Kusjuures algus oli isegi paljulubav.
Nüüd vist üritan endas Ourani või Full Metal Panicuga endas mingitki positiivsust tekitada või uuesti avastada.
Ja lõpetuseks üks luuletus. Tehtud vist 11. või 12. klassis, inglise kirjanduse tunni jaoks.
Thomas Hardy loomingu põhjal : Life's sunless hill
A man may sometimes wonder
how it is on the other side
Endless rain, sunshine or thunder,
dangers or happiness there reside?
He has walked a great deal already
seen horrors and wonders alike
the steps now become steady
just a bypasser on a spring hike.
The truth lies not in what we see
the eye often can be decieving
visions can only cease to be
when we find that we are not dreaming.
Then open our eyes and discover
that all around us is still
nothing seems to be worth the bother
crawling down life's sunless hill.
Avagem siis silmad.
Ei, ma ei lase end millelgi kõigutada. Ma lihtsalt ei tohi. Sest muidu muutuks olukord hoopis naeruväärseks.
Äkki karma? Kes teab...
Täiesti võimatu on vahel üritada elust, endast ja inimestest aru saada. Just siis, kui tundub, et kõik on loogiline ja mõttekäigud klapivad, laguneb järeldustejada uuesti.
Ja sellel pole midagi pistmist minu ülemõtlemisoskusega, tõesti.
Huvitav, kas mõni kogemus või tegu mõjutab alateadlikult edasist elu? Et üritad meeleheitlikult endale kinnitada, et asjad ei ole nii, nagu nad näivad, et ma pole toiminud just nii, nagu....ühesõnaga, et igale teole on kuskil olemas analoog. Või antianaloog, oleneb.
Päev on aina allamäge läinud. Kusjuures algus oli isegi paljulubav.
Nüüd vist üritan endas Ourani või Full Metal Panicuga endas mingitki positiivsust tekitada või uuesti avastada.
Ja lõpetuseks üks luuletus. Tehtud vist 11. või 12. klassis, inglise kirjanduse tunni jaoks.
Thomas Hardy loomingu põhjal : Life's sunless hill
A man may sometimes wonder
how it is on the other side
Endless rain, sunshine or thunder,
dangers or happiness there reside?
He has walked a great deal already
seen horrors and wonders alike
the steps now become steady
just a bypasser on a spring hike.
The truth lies not in what we see
the eye often can be decieving
visions can only cease to be
when we find that we are not dreaming.
Then open our eyes and discover
that all around us is still
nothing seems to be worth the bother
crawling down life's sunless hill.
Avagem siis silmad.
