Girls' night - quality time ^^
Sunday, October 7, 2007 by Mirju
Et siis...
Ma ei suuda kunagi otsustada, kas panna kõigepealt kirja oma hetkemõtted või alustada varasemast ajast.
Muide: "Miks loobib blondiin wc-potti saiapuru?" - "Ta toidab Toilet-ducki."
Ok, alustame reedest. Mul on siiamaani väga kahju, et ei jõudnud Kolledžisse, et vaadata seda õpetajate päeva saginat ja melu. Oeh. Tundub, et nüüd, kui mind enam seal pole, kasvatakse seal nii kiiresti...Aap, Kristjan, ma nii tahaks tulla mõnel päeval lambist uksest sisse, särada nagu tavaliselt söögivahetundides ja rääkida, kuidas mul läheb, küsida teie kohta ja...tõesti loodan, et seda lähiajal teha saan :)
Aga reede oli koolis siiski tore. Parim tundidekombinatsioon, veendusin selles taas. Jaapani keel hommikul koos Nukke-senseiga (järgmisest nädalast aga Akikoga, algavad kanji-õpingud *väriseb*), siis väike paus ja seejärel maailma usundid. Taas Kalda, teemaks india ning tiibeti usundid ja nende kujunemine. Palju kirjutamist, nagu tema loengutes kombeks.
Pärast suundusime Geku, Ari ja Elisega aatriumi kohvikusse, et endale midagi söödavat hankida. See õnnestus....mm, vorstisai. Ja täitsa kole (kõik on Geku süü), mulle tõesti maitseb see 10-kroonine asjandus, kus imepehme väikeste seemnetega saia sees on pikk ja maitsev vorst. Selline jahimehevorstikese-tüüpi. Selle ostmine ei tohi saada harjumuseks. Ei! Ma pean kiusatusele vastu panema!
(Homme sööme Twixi.)
Elise söögiks sai taas Rummikook Bob (oi kuidas mulle meeldib see nägu, millega ta seda sööb ja samal ajal kavalalt ringi vaatab), me küll nägime, et taldrikule jäi veel 4 tema sõpra-sugulast, kuid neid me ei puutunud.
Hiljem lõin ma kurva loo rummikoogiperest, kes on kõik koos korvis, kus müügiks olevad saiad. Kõik värisevad hirmust, sest kunagi ei tea ju, kes võib olla järgmine....kes...
Ning siis äkki sirutub koletu käsi kõige pisema rummikoogipojukese järele, perekond saab vaid pealt vaadata. Kuid siis lükkab isa-kook viimasel hetkel poja eemale, sattudes ise haardesse. Sõbrad-sugulased halavad, aga teha pole enam midagi....ta on läinud.
Oh, see on nii traagiline. Kui ometi rummikoogid poleks nii head...aga Elise peab oma Bobi vähemalt kätte saama.
Kui me kohviku juures seisime, nägime ühte hirmutavat pilti: Kalda ja Juhan läksin kaheksi vesteldes üle aatriumi. Kujutlesime juba, et nad vestlevad oma maailmavallutusplaanidest ning kui Kalda kabinetti jõuavad ja uks kinni vajub, naeravad koos "Muhahahaaaa!!!!", varjud uksel peegeldumas.
Ja lõpuks jõudis kätte usu ja ebausu loeng. See on vist ainus, mida ma suudan reedel viimasena kuulata ja terve aja täiesti huvitatult ärkvel püsida ja tähele panna. Rääkisime rahvakalendri pühadest (jaapanlased pole üldse nii töökad, kui arvatakse, neil on umbes paar kuud aasta peale igasuguseid muid pühi ja vabu päevi), kõige parem oli kuulda nende jõuludest:
Kurisumasu - Armunud paarikesed kõnnivad tänavatel, kõikjal on rõõmus meeleolu, õhtul kogunetakse, lauale tuuakse tort küünaldega (arv on sümboolne, mitte kaks tuhat + n) ning kirjaga "Jesus Christ", sest jeesusel on ju ometi sünnipäev. Süüakse torti, peas peomütsikesed, puhutakse sünnipäevavilesid ja lauldakse võib-olla ka sünnipäevalaulu.
Mõelda vaid, kui tore. Ka nii saab jõule tähistada, vastupidiselt meie vahel kuidagi väga tõsisele õhkkonnale. Sest jaapanlased mõtlevad positiivselt, tüübil on sünnipäev, samal ajal kui meie mõtleme sellele, et lõpuks suri ta ikkagi ära.
Nüüd nädalavahetusest. See oli täiesti super! Vaatamata sellele, et istusin reede õhtul vale/hilisema rongi peale.
Telefonivestlus:
Ally - "Kuule, ma olen nüüd rongis, kus sa oled?"
Mirju - "Viimases vagunis, tule sinna."
Ally - "Aga ma olen praegu viimases vagunis..."
Mirju - "Oota natuke *vaatab ringi* ok, ma tulen ise teise otsa, äkki sa oled seal."
Veidike hiljem:
Mirju - "Hei. Ma olen nüüd ka rongi teises otsas..."
Ally - "Oled sa kindel, et sa õige rongi peal oled?"
Mirju - "Minu arvates küll."
Ally - "Kuule, ma pean kohe maha minema, Kadrina peatus on."
Mirju - "Misasja? Oot-oot....mul on siin ka mingi peatus tulemas *küsib inimeste käest* Kuule...ma olen hetkel Kehras."
Ally - "Aa, siis sa tulid selle hilisemaga. ma tulen siis sulle hiljem vastu."
Õnneks jõudsin ma ilusti kohale....nii tore oli Allyt jälle näha. Ja kuidas ta suutis mind üllatada...väga positiivne. Nädalavahetusest sai mingi Ameerika teismelistefilmide-taoline tüdrukuteõhtu (isegi patsi punusime!)...ning see oli ülilahe. Saun, näomask (kaks tulnukat ^^), koos kodutööde tegemine, pikad jutuajamised...aitäh. Ning ma polnud nii kaua jalutamas käinud, värske õhk tõesti teeb head.
I-le pani täpi tänahommikune lend deltaplaaniga (kuidas ta isal üldse mingi selline asi on?). Alguses ebalesin veidi, aga lend oli vägagi nauditav. Sain soojad riided selga ja kiivri pähe ka.
Ülevalt vaadates tundus kõik väike, vaimustav tunne oli õhus.
(Ma tahan endale tiibu. Ma tahan ka päriselt niimoodi lennata. Ise.)
Nüüd on selline mõnus tunne, et midagi on korda läinud.
Avastasin alles täna, kuidas on laienenud Heather Dale'i kuulajate hulk. Jeebus küll. Ning see kõik sai alguse minust....muhahaaa, I've got the powah!
Aga pole imestada, need laulud on kütkestavad. Hea, et teised ka nõnda arvavad ja neid naudivad.
I offer you a look inside, I offer you that trust,
I need your strenght to help me fight the battles that I must
I need you to remind me of the light we bear within
That there's more to life than struggle and the things we seek to win...
Don't take me out of duty, don't take me out of pride,
Just take me if the man you see is what you'd stand beside,
I'm offering an open heart, I'm asking for your hand
And I only ask you take me...take me as I am...
(As I am - Heather Dale)
Mirju
Ma ei suuda kunagi otsustada, kas panna kõigepealt kirja oma hetkemõtted või alustada varasemast ajast.
Muide: "Miks loobib blondiin wc-potti saiapuru?" - "Ta toidab Toilet-ducki."
Ok, alustame reedest. Mul on siiamaani väga kahju, et ei jõudnud Kolledžisse, et vaadata seda õpetajate päeva saginat ja melu. Oeh. Tundub, et nüüd, kui mind enam seal pole, kasvatakse seal nii kiiresti...Aap, Kristjan, ma nii tahaks tulla mõnel päeval lambist uksest sisse, särada nagu tavaliselt söögivahetundides ja rääkida, kuidas mul läheb, küsida teie kohta ja...tõesti loodan, et seda lähiajal teha saan :)
Aga reede oli koolis siiski tore. Parim tundidekombinatsioon, veendusin selles taas. Jaapani keel hommikul koos Nukke-senseiga (järgmisest nädalast aga Akikoga, algavad kanji-õpingud *väriseb*), siis väike paus ja seejärel maailma usundid. Taas Kalda, teemaks india ning tiibeti usundid ja nende kujunemine. Palju kirjutamist, nagu tema loengutes kombeks.
Pärast suundusime Geku, Ari ja Elisega aatriumi kohvikusse, et endale midagi söödavat hankida. See õnnestus....mm, vorstisai. Ja täitsa kole (kõik on Geku süü), mulle tõesti maitseb see 10-kroonine asjandus, kus imepehme väikeste seemnetega saia sees on pikk ja maitsev vorst. Selline jahimehevorstikese-tüüpi. Selle ostmine ei tohi saada harjumuseks. Ei! Ma pean kiusatusele vastu panema!
(Homme sööme Twixi.)
Elise söögiks sai taas Rummikook Bob (oi kuidas mulle meeldib see nägu, millega ta seda sööb ja samal ajal kavalalt ringi vaatab), me küll nägime, et taldrikule jäi veel 4 tema sõpra-sugulast, kuid neid me ei puutunud.
Hiljem lõin ma kurva loo rummikoogiperest, kes on kõik koos korvis, kus müügiks olevad saiad. Kõik värisevad hirmust, sest kunagi ei tea ju, kes võib olla järgmine....kes...
Ning siis äkki sirutub koletu käsi kõige pisema rummikoogipojukese järele, perekond saab vaid pealt vaadata. Kuid siis lükkab isa-kook viimasel hetkel poja eemale, sattudes ise haardesse. Sõbrad-sugulased halavad, aga teha pole enam midagi....ta on läinud.
Oh, see on nii traagiline. Kui ometi rummikoogid poleks nii head...aga Elise peab oma Bobi vähemalt kätte saama.
Kui me kohviku juures seisime, nägime ühte hirmutavat pilti: Kalda ja Juhan läksin kaheksi vesteldes üle aatriumi. Kujutlesime juba, et nad vestlevad oma maailmavallutusplaanidest ning kui Kalda kabinetti jõuavad ja uks kinni vajub, naeravad koos "Muhahahaaaa!!!!", varjud uksel peegeldumas.
Ja lõpuks jõudis kätte usu ja ebausu loeng. See on vist ainus, mida ma suudan reedel viimasena kuulata ja terve aja täiesti huvitatult ärkvel püsida ja tähele panna. Rääkisime rahvakalendri pühadest (jaapanlased pole üldse nii töökad, kui arvatakse, neil on umbes paar kuud aasta peale igasuguseid muid pühi ja vabu päevi), kõige parem oli kuulda nende jõuludest:
Kurisumasu - Armunud paarikesed kõnnivad tänavatel, kõikjal on rõõmus meeleolu, õhtul kogunetakse, lauale tuuakse tort küünaldega (arv on sümboolne, mitte kaks tuhat + n) ning kirjaga "Jesus Christ", sest jeesusel on ju ometi sünnipäev. Süüakse torti, peas peomütsikesed, puhutakse sünnipäevavilesid ja lauldakse võib-olla ka sünnipäevalaulu.
Mõelda vaid, kui tore. Ka nii saab jõule tähistada, vastupidiselt meie vahel kuidagi väga tõsisele õhkkonnale. Sest jaapanlased mõtlevad positiivselt, tüübil on sünnipäev, samal ajal kui meie mõtleme sellele, et lõpuks suri ta ikkagi ära.
Nüüd nädalavahetusest. See oli täiesti super! Vaatamata sellele, et istusin reede õhtul vale/hilisema rongi peale.
Telefonivestlus:
Ally - "Kuule, ma olen nüüd rongis, kus sa oled?"
Mirju - "Viimases vagunis, tule sinna."
Ally - "Aga ma olen praegu viimases vagunis..."
Mirju - "Oota natuke *vaatab ringi* ok, ma tulen ise teise otsa, äkki sa oled seal."
Veidike hiljem:
Mirju - "Hei. Ma olen nüüd ka rongi teises otsas..."
Ally - "Oled sa kindel, et sa õige rongi peal oled?"
Mirju - "Minu arvates küll."
Ally - "Kuule, ma pean kohe maha minema, Kadrina peatus on."
Mirju - "Misasja? Oot-oot....mul on siin ka mingi peatus tulemas *küsib inimeste käest* Kuule...ma olen hetkel Kehras."
Ally - "Aa, siis sa tulid selle hilisemaga. ma tulen siis sulle hiljem vastu."
Õnneks jõudsin ma ilusti kohale....nii tore oli Allyt jälle näha. Ja kuidas ta suutis mind üllatada...väga positiivne. Nädalavahetusest sai mingi Ameerika teismelistefilmide-taoline tüdrukuteõhtu (isegi patsi punusime!)...ning see oli ülilahe. Saun, näomask (kaks tulnukat ^^), koos kodutööde tegemine, pikad jutuajamised...aitäh. Ning ma polnud nii kaua jalutamas käinud, värske õhk tõesti teeb head.
I-le pani täpi tänahommikune lend deltaplaaniga (kuidas ta isal üldse mingi selline asi on?). Alguses ebalesin veidi, aga lend oli vägagi nauditav. Sain soojad riided selga ja kiivri pähe ka.
Ülevalt vaadates tundus kõik väike, vaimustav tunne oli õhus.
(Ma tahan endale tiibu. Ma tahan ka päriselt niimoodi lennata. Ise.)
Nüüd on selline mõnus tunne, et midagi on korda läinud.
Avastasin alles täna, kuidas on laienenud Heather Dale'i kuulajate hulk. Jeebus küll. Ning see kõik sai alguse minust....muhahaaa, I've got the powah!
Aga pole imestada, need laulud on kütkestavad. Hea, et teised ka nõnda arvavad ja neid naudivad.
I offer you a look inside, I offer you that trust,
I need your strenght to help me fight the battles that I must
I need you to remind me of the light we bear within
That there's more to life than struggle and the things we seek to win...
Don't take me out of duty, don't take me out of pride,
Just take me if the man you see is what you'd stand beside,
I'm offering an open heart, I'm asking for your hand
And I only ask you take me...take me as I am...
(As I am - Heather Dale)
Mirju
