Teisel pool mind

Jaanuarikuu jätkub mühinal.

7. jaanuaril otsustasime Carli ja Ediga minna ühte lähedalasuvasse kuulsasse onseni-linna nimega Ginzan Onsen. Sain poistega hommikul rongijaamas kokku ning jõudsime ilusti Oishida jaama suunduvale 10:18 rongile. Natuke saime imetleda väljas laiuvat lumist maastikku, siis muutus lumesadu liiga tihedaks.
Oishida jaam oli pisike, ainult kahe platvormiga ning väljumisel polnud korralikku piletiväravat, vaid lihtsalt uks leti kõrval. Väljas möllas korralik lumesadu. Otsisime bussipeatuse üles ja avastasime, et järgmise bussini on umbes tund aega. Ed tahtis ringi vaadata ja Carl hommikust süüa, seega läksime natukeseks ümbruskonda kõndima. Kahjuks polnud praktiliselt ükski koht lahti, tõenäoliselt suure lumesaju tõttu. Mõne maja ees oli kuumaveevoolik, mille abil sissesõiduteel natuke lund sulatati. Lõpuks leidsime ühe väikse poekese, kust saime sooja jooki ja natuke snäkke, õnneks oli jaamahoones ka üks sobanuudlite söögikoht. Mul polnud kõht nii tühi, aga poisid vohmisid ühe sobaportsjoni sisse äärmise innuga. Enne pakuti meile veel natuke teed ja krõbedaid snäki-küpsiseid. Teenindaja vist arvas, et kuna ma istusin Carliga kõrvuti ja ise midagi ei tellinud, siis peame me olema paar ja pani Carli kandikule lisapulgad ja kausikese ka minu jaoks. Eks ma siis kasutasin seda ära ja röövisin talt natuke nuudleid.
Kell 12:35 istusime kohaliku liinibussi peale ning hakkasime veerema läbi lumise linna. Alguses oli ümbrus enam-vähem nähtav, keskuses isegi liikus autosid ja inimesi, aga mida rohkem linnast välja, seda valgemaks läks ilm. Bussijuht tegi isegi ühes bensiinijaamas peatuse, et tankida, ma polnud kunagi varem näinud, et seda koos bussitäie sõitjatega tehakse. Veidi pärast bensiinijaama muutus nähtavus nullilähedaseks, akendest paistis ainult valge. Me ei saanud aru, kuidas bussijuht teab, kus tee on või kas me üldse oleme enam tee peal. Vahepeal sähvisid vastutulevate sõidukite tuled esiaknast, see andis natuke lootust.


Umbes veerand kaks jõudsime Ginzan Onsenisse kohale. Bussipeatus oli peaaegu täielikult kinnituisanud, putkast ilmusid kaks poolkülmunud heledapäist turisti, kes meile edu ja vaate nautimist soovisid. Koukisime oma vihma/lumevarjud kotist välja ja hakkasime allamäge minema. Tuiskas nii, et see oli juba peaaegu naljakas. Tee peal nägime pooleldi lumme uppunud joogiautomaati - kindlat märki tsivilisatsioonist. Paari minuti pärast jõudsime linnakesse kohale, tegemist oli majadereaga mõlemal pool üht väikest jõge, mille kaldaid ühendasid arvukad sillad. Vaatepilt oleks olnud täielik talvevõlumaa, kui tuisk poleks nii tugev olnud ja lund meetrite kaupa. Õnneks leidsime ühe sillakese juurest väikse putka, kuhu lume eest varjuda, putka sees leidsime ühest sahtlist ka linna kaardi. Loodusradade, koskede ja kaevanduse külastamine jäi ilmastikuolude tõttu seekord ära, kuna õigete radade leidmine lumes oli lihtsalt võimatu. Kuigi erinevate võõrastemajade vanamoodsad hooned nägid tõepoolest väga ilusad välja. Ginzan onsen oli muide ka "Vaimudest viidud" anime tegevuspaiga inspiratsiooniks. Kahjuks oli lahti ainult üks suveniiripood ja mitte ühtegi restorani ning mõned võõrastemajad ilmselt ainult oma külastajatele. Sellegipoolest rühkisime kogu linnakese läbi, lootes tagasiteel mõnda avatud onsenit leida. Üks avalik onsen oli kinni, teise juures ei suutnud me leida ühtki teenindajat....kuid õnneks oli üks, täitsa linnakese alguses asuv Shirogane-yu lahti. Tegelikult leidsime selle päris kogemata...otsisime hoolega, mõtlesime juba tagasi pöörata, kui üks lund kühveldav väike tädike meile viipas ja ütles, et siin on onsen. Vaatasime silti uksel ja tõepoolest oli tegemist meie soovitud kohaga. Ja see oli lahti! *taevased helid*


Leppisime kokku, et tuleme tunni pärast välja ja kontrollime, kas meil on veel aega vaja. Meeste osa oli teisel korrusel, naiste oma esimesel. Eesruumis riideid eemaldades hakkas päris jahe, aga kuna kedagi teist parajasti kümblemas polnud, sain kogu koha endale =D Ruum polnud väga suur, mustad siledast kivist seinad kõrgusid kuni teise korruseni, kus oli puuvõrestiku taga välisilmale avatud aknakoht. Kõik oli ühtlaselt auru täis, seega kahjuks onseni sees pilte teha ei saanud. Pool ruumi võttis enda alla bassein, kuhu voolas seina seest kuuma vett, ühes nurgas oli mullitav koht, mis kogu vee lainetama pani ning vett voolas ühtlaselt kogu aeg ka üle ääre. Onsenitädi ütles enne, et veetemperatuuri saab reguleerida eraldi külmakraaniga, alguses ei arvanud ma, et seda vaja läheb, aga esimesel hetkel vett puudutades....uhh, see oli valus. Ilmselt oli asi ka selles, et olime pikalt külmas viibinud, riided olid märjaks saanud ja keha maha jahtunud. Arvasin, et ei suudagi kunagi vette minna, see oli nii põletav, kõõlusin esmalt pikalt lihtsalt basseini ääre peal ja kallasin väikse kausiga endale vett peale. Lõpuks leidsin selle külmakraani ja nuputasin välja, kuidas seda pikalt jooksma saada, siis alles sain jalad vette ja pikkamööda ka ülejäänud keha. Aga kõik sealt edasi oli puhas õndsus. Lesisin ja sulistasin üksi basseinis ringi, nautisin kuuma vett ja lülitasin lõpuks isegi külmakraani välja.
Umbes tunnikese pärast ronisin vastumeelselt veest välja, pesin end ja läksin fuajeesse poisse ootama, aga selgus, et nad olid nii hästi jutu peale saanud, et tahtsid veel kolmveerand tundi liguneda. Kuna olin juba välja tulnud, mõtlesin lihtsalt linna peale uitama minna, kuid külma tõttu seda väga kaua teha ei saanud. Eks ma siis istusin koos seebikaid vaatava onsenitädiga fuajees ja ootasin ülejäänud 20 minutit, lugesin ajakirju ja kõlgutasin jalgu. Ühes ajakirjas oli ka antud onsenist juttu ning minu meelehärmiks selgus, et teisel korrusel oli palju ilusam ruum, puuvõrega aknast sai väga kena vaate välja. Küsisin tädi käest veetemperatuuri kohta ja ta ütles, et basseinivesi oli 45,5 kraadi ja seinast (ehk otse maa seest allikast) voolav vesi umbes 65-68 kraadi. Jeebus.


Kuigi oleks olnud ilus näha pimeduse saabudes tuledes linnakest, läksime ilmastikuoludele mõeldes varasema bussiga koju. Ootasime lummetuisanud bussiputkas umbes kümme minutit, mängisime lumme mattunud telefoniga ja lõime sooja tegemiseks impro-räpitantse. Ühel hetkel teatas Ed võidukalt "I'm going on an adventure!", hüppas putka tagumisest otsast lumme ja hakkas eemale sörkima, aga just siis tuli ka buss, nii et me ei saanudki teada, kuhu see seiklus viinud oleks. Õnneks jäi buss ainult 8 minutit hiljaks ning meil oli sama ekstreemselt kogenud juht, kes külma närviga nüüd juba hämarduvas lumemaailmas navigeerida suutis. Bussis oli taevalikult hea ja soe, poisid võtsid oma saapad jalast ja üritasid natuke oma sokke kuivatada. Poole teest võitlesime unega.
Oishida jaamas ostsime kodupiletid ja asusime seejärel kummardama kõikvõimsat joogiautomaati, kust sai kuuma teed ja sidruni-yuzu-jooki, mis tol hetkel maitses nagu jumalate nektar. Seisime veel veidi maaliliselt lumise perrooni ääres (täpselt nagu "5 cm per Second" animes) ja vajusime siis väsinult tühjadele istmetele. Yamagatasse oli 13 peatust, suurema osa teest oli rong üsna tühi, kuid kuskilt tuli suur kari keskkooliõpilasi (ilmselt lõppesid tunnid hilja). Lõpetasime oma seikluse peamise osa kella kolmveerand seitsme paiku tänuväärselt vähese lumega Yamagatas. Viisin poisid pärast veel Tiroli restorani lõunat/õhtust sööma, et edukat naasmist tähistada ning koju jõudsin alles üheksa paiku.

Periood 9-11 jaanuar möödus peamiselt vahetusõpilaste kontserdi tähe all. Reede õhtul toimus kontserdipaigas Shimin kaikanis (mille otsetõlkeks oleks umbes 'linnahall' ning mis asus mu vana ühika juurest üle tee) peaproov, kus peamiselt otsiti õigeid lava-asendeid ja pandi toole paika. Sasha ööbis öö vastu kontserdipäeva taas meie vabas toas, sest ta ei tahtnud hommikul Sendaist Yamagatasse kiirustama hakata. Sellet polnud väga midagi, olin nagunii toa juba nelja aasta taguse vahetusaasta parima sõbranna, Hollandist pärit Mieke ja tema sõbranna saabumiseks magamismaterjaliga varustanud.
Laupäeval oli ilm päikseline ja väljas sulas, mu tuju varieerus rõõmuga sõprade jällenägemise üle, mis pani peaaegu edasi kekslema ning närvilisusega, mis mu sisemuses rahutult sumises. Jõudsime veidi enne üheksat saali ja nagu arvata, polnud just väga palju rahvast kohal. Küll aga oli kohal Jacek oma reisikohvriga, hüppasin esimesel võimalusel talle kaela.
Edasi hakkas inimesi kogunema ja vaikselt alustasime prooviga. Istusin Sasha ja Jaceki kõrval ja kuulasin etteasteid, samal ajal suurtes kogustes vett juues. Vahepeal käisime Ellenaga allkorrusel lahti laulmas. Algusest peale vist ei saanudki korralikult kontserti läbi teha, sest näiteks Maoori tantsjad tulid alles viimasel hetkel ja manzai-tüdruk Mai oli ka kogu aeg kuskile kadunud. Ootamatult lükkas Ed mind enda asemel tanki Maoori-tüüpide tõlgina, pidin pärast nende etteastet tõlkima inglise keelest jaapani keelde nende seletusi tantsude tähenduste kohta. Õnneks polnud need ei väga pikad ega keerulised.
Meile anti allkorrusel kaks riietusruumi, üks üldine (poistele) ja teine väiksem (tüdrukutele), lisaks jagas Yu-sensei välja ka lõunasöögipakid, mis koosnesid kahest onigirist ja kahest pakist saiakestest. Vett ja teed saime eraldi võtta. Proov kestis kokku kuni peaaegu kolmveerand kaheni ja tegelikult saime Fukasawaga koos läbi teha ainult "Näki laulu", enne "Arriettyt" aeti meid juba ära, öeldes, et aega pole. Sellegipoolest tegid õhtujuhid küsimustevooru ka kiirelt läbi, see korea tüüp küsis Fukasawalt, kas ta kellegi erilise peale ka mõtleb, kui klaverit mängib, too vastas, et jah ikka, vahel pere ja sõprade peale.
Bambustantsu-grupil läks hommikuses proovis natuke paremini kui eelmisel päeval, kuid endiselt oli miili kaugusele näha, et nad polnud just väga palju harjutanud. Kuigi nankin-tamasudare grupp oli ka esmakordselt kokku saanud, olid nende eraldi liikmed vähemalt enne oma osad selgeks teinud. Kokku oli seal lõpuks kuus liiget: Carl, Ed, Sasha, Jacek ja kaks väiksemat jaapani poissi.
Kell kaks tehti uksed külastajatele lahti ja see tähendas, et meie pidime silma alt kaduma. Läksin riietuma ja soengut-meiki sättima....mis kulges kõik üpris edukalt kuni selleni, kui pidin hakkama oma juukseid lokitangidega töötlema. Olin valinud kaks salku mõlemal pool nägu, kuid suure peegli puudumisel oli äärmiselt raske neid ühesuguseks saada. Lõpuks see enam-vähem siiski õnnestus ja kuna mu juustel on harjumus väga kiiresti uuesti sirgeks minna, kasutasin ära ka pool pudelit juukselakki, et kaunid lokikesed ikka terve kontserdi aja püsiks.

Üllatuslikult tuli isegi päris palju inimesi kohale, saalist oli täidetud umbes 80-90%. Kontsert algas maoori tantsudega, mida esitasid üks valge mees (grupi juht), üks suur maoori mees ja üks väiksem maoori naine. Nad olid spetsiaalselt Tokyost kohale sõitnud, et ette kanda kolm tantsu. Esimene neist oli taustamuusikata tervitamistants, teine taustamuusikaga tants, kus väljendati emotsioone peamiselt käte ja silmadega ning kolmas oli haka-tants, mis sarnanes pigem mingile loitsule. Vanasti kasutati hakat enne lahingusse minemist sõdalastele õige meeleolu ja vapruse tekitamiseks, nüüd aga tantsitakse seda näiteks enne rugby-mänge, ürituste lõputseremooniaid ja isegi sünnipäevi. Mäletan "Sõrmuste isanda" filmidega seotud videotest, et ka seal tehti filmivõtete alguses ja lõpus haka-tantsu. Maoori rahvariided koosnevad peamiselt traditsiooniliste mustritega roogu meenutavast materjalist seelikutest, teiseks oluliseks elemendiks on mustad näomaalingud. Tantsu juurde käisid ka hirmuäratavad ja ägedad näoilmed.
Pärast tantse toimus väike intervjuu, tegin oma tõlke ära ja siis saime minna saali ülejäänud etteasteid vaatama. Juhuslikult sattusin seisma täpselt selle rea kõrvale, kus istus Mieke. Kui poleks olnud kontserdiaeg, oleks talle otse sealsamas kaela hüpanud.
Teiseks etteasteks tegi üks pisike hiina tüdruk võitluskunstide demonstratsiooni, sooritas lööke ja hüppeid. Tegelikult oli tal mingi kaigas ka, aga selle kasutamisest loobuti proovis, kui ta kogemata kaikaga lavaseina augu lõi. Edasi tulid Indoneesiast pärit Mai ja üks jaapani noormees (Oishidast pärit, muide), kes esitasid manzai-numbri ehk jaapani püstijalakomöödia. Traditsiooniliselt on üks paariline selline...absurdsem ja naljakam, teine paariline hurjutab teda vahel selle eest. Suur osa huumorist antakse edasi sõnamängude abil, meie kontserdil esitatud sketši põhiosa rääkis Yamagata kõnepruugi iseärasustest, näiteks sõnalõppudest -nda ja -be, mille Mai sujuvalt inglise keele hääldusega NDA-ks ja B-ks muutis.
Neljandana astus üles Taiwani-grupp, kes esitas ühe kohaliku poploo nii hiina kui jaapani keeles. Pillidest kasutati klaverit, kitarri ja marakataolisi asju. Viiendana tulid ilusates kollase-rohelisekirjutes rahvariietes venelannad Barbara ja Saldaana, kes mängisid traditsioonilisi parmupillilaadseid instrumente. Kohati meenutas muusikapala natuke miskipärast dubstepi. Esimese kontserdipoole eelviimasteks esinejateks olid Ellena ja Erick, kõigepealt laulis Ellena ühe jaapani loo "Aitsumugi" koos klaveriga (minu klaverisaatja aitas lehti keerata) ning hiljem tegid E&E kaks lugu kitarri saatel ("With a Little Help From My Friends" ja "Stir it Up"). Selleks ajaks olin ise juba suhteliselt närviline, läksin saalist välja ja istusin fuajees, jõin vett ja üritasin end maha rahustada. Vahepeal ilmus saalist ka Nori, kes üritas mind julgustada ja toetada ning teatas, et põhiline on see, et oleks lõbus. Viimasena esinesid Mongooliast pärit vahetusõpilased, kõigepealt ühe tšellotaolise traditsioonilise instrumendiga, siis lisandus sinna flöödimäng ja lõpuks ka laul.

Vaheajal tegin veel viimaseid hääleharjutusi ja suundusin siis lava taha. Tee peal nägin Semit ja Aleksit, kes mõlemad kiitsid mu nunnut välimust ja soovisid etteasteks edu. Esimesena läks teises kontserdipooles lavale Vietmani bambusetantsu-grupp, kes kõik olid (mööndustega) rahvuslikes riietes ja (mööndustega) kirevavärvilised. Viimases proovis oli Ieva nõuandel tantsu natuke lühendatud, keskel olevat liiga palju sama asja kordamist olnud. Samal ajal kui teised laval etlesid, tantsisin mina muusika saatel lava taga ringi, proovides endale ja Fukasawa-sanle rahu ja julgust sisendada XD
Ja siis oligi oodatud hetk käes. Rahvas aplodeeris, kuulsin selgelt ka Alexi, Semi ja Mieke hüüdeid, kui värisevate jalgadega lavale kõndisin. Ootasin, kuni mikrofon ja klaver õigesse asendisse seati, naeratasin siis Fukasawa-sanile ja alustasime "Näki lauluga". Olime kokku leppinud, et esimene ja kolmas tekstilõik on jaapani ning teine ja neljas eesti keeles, nõnda sai päris hea tasakaalu sõnumi edastamise ja eesti keele kõla tutvustamise vahel. Oleksin tahtnud ehk rohkem plastilisemaid liigutusi teha, näidelda koos sõnadega, aga mu käed olid kohati kui paigale naelutatud. Kui lugu lõppes, kummardasin ja seejärel läks "Arrietty laul" Studio Ghibli animest "Karigurashi no Arrietty" ("Laenaja Arrietty"). Kuigi originaalsaates mängib pearolli harf, sai klaveriga ka kenasti hakkama. Selles loos olid viimased kaks refrääni suhteliselt kõrged ja nende pärast pabistasin ka kõige rohkem. Suutsin need enam-vähem ära laulda, vähemalt tuli täna ka mingit häält nendel nootidel välja. Kui kummardasin, siis märkis teadustaja-noormees, et "Armu või ära", hehee.
Kokkuvõttes hindaks esinemist....umbes 70%-le. Ülemine register oleks võinud kõlavam olla ja mul endal oleks julgust natuke juurde vaja, aga üldjoontes läks pigem korda. Vähemalt Fukasawa-san nägi väga lahe välja klaveri taga. Pärast etteastet oli ka väike küsimustevoor, kus minu käest lauluvaliku ja minu teistkordse õpilasvahetuse kohta päriti. Korea noormees küsis Fukasawalt ka, kui kaua ta juba jaapanis olnud on ja too vastas, et "No sünnist saati 23 aastat..." Järgmiseks taheti teada, kas Fukasawa klaverit mängides ka kellegi erilise peale mõtleb, ta ütles, et jah, tavaliselt pere või sõprade peale, aga seekord oli mõtetes lava keskel seisev Mirjam-san. Awww. Proovis oli ta aga natuke teistmoodi vastanud, seega läks teadustaja selle najal edasi, küsides "Ja kas see inimene ka saalis on?" Jälle väike naerukoht.
Lava taga oli lõpuks ometi pingelangus, nüüd saime lõpuks minna mõlemad rahulikult kontserti nautima. Kohe pärast meid tulid Tai tantse esitavad tüdrukud, seejärel üks Boliivia tüüp, kes lavale suure riigilipu kaasa võttis ja flöödil muuhulgas ka "El Condor Pasa"-t mängis. Eelviimasteks esinejateks oli üks vanem abielupaar, kes mingeid Hawaii tantse esitasid ning Yu-sensei saatis kogu bambustantsugrupi ka nende etteaste keske lavale, et nood saaksid kõik koos uue tantsu selgeks õppida. Tegelikult ütles Yu-sensei pärast saladuskatte all, et keegi tegelikult väga ei tahtnud neid tantse sinna, olevat liiga igav, aga kuna need tüübid olid aidanud kontserdi korraldusega ja natuke pileteid ka ostnud, siis poleks olnud väga ilus neile lavaleminekut keelata.
Ja viimaseks numbriks oli traditsiooniliselt nankin-tamasudare. Seekord mängis Eric neile taustaks trummi ka, siis vähemalt polnud nii kaootiline rütm kui alati. Muidugi juhtus väiksemaid viivitusi etteaste keskel, kui kellegi bambusmatt õigeaegselt algsele kujule ei vormunud, siis sai Jacek jälle rütmis öelda "Ega väga hästi ta nüüd tagasi ei lähe..."


Pärast kõigi etteastete lõppu pidas Yu-sensei veel kõnet, mille ajal kõik esinejad pidid uste juurde rivvi võtma, et kõiki külastajaid entusiastlikult tänada kuulama-vaatama tulemise eest. See on üks huvitav kohalik komme, mida ma pole mujal riikides täheldanud eriti. Kui kogu publik oli koju läinud, tegime laval veel ühispilti ja järgnes väike järelpidu. Väga palju ma seal süüa ei saanud, kuna käisin samal ajal meile broneeringut tegemas ühte izakayasse, aga pärast oli laual veel järgi lõunapakkide riisipalle, sain sealt ühe konbu-maitselise ja olin sellega rahul. Arvasin alguses, et lähme ainult 2010. aasta vahetusõpilastega välja, kuid siis teatas Jacek, et mingid inimesed tahavad veel tulla...eks panin siis laua kümnele inimesele kinni natuke pettunult. Õnneks otsustasid teised kuskile mujale minna ja lõpuks jäi alles meie algselt plaanitud kamp. Olime vist viimased, kes saalist välja läksid, pärast istusime veel fuajees ja lobisesime Zachi, Mieket ja Annet oodates.
Ahjaa, sain Hisako väikselt pojalt ilusa roosa lillekimbu, see oli väga armas.
Viisin oma sõbrad aqua vitae nimelisse izakayasse. Tegelikult oleksin tahtnud minna Jaian Shokudo'sse, kuid seal polnud kuuele inimesele kohti, seega pidime rahulduma nende filiaaliga. Õhtu läks väga mõnusalt, muljetasime vanadest aegadest, rääkisime oma praegustest tegemistest ja tulevikuplaanidest ning muidugi ei puudunud ka eluterve kogus klatši. Jacek hiilgas endale omaselt suure taktitundetusega, ta oli miskipärast veendunud, et Mieke ja Anne on paar ja ei teinud kuulmagi seletusi, et nad lihtsalt elavad koos. Mingil hetkel võeti üksipulgi läbi kõigi eraelu, Zach peaaegu kahjurõõmsalt veeretas jutujärje mulle (kui olin talt midagi isiklikku küsinud) lausega "Aga kas sa tead, kelle kord Nüüd on?" XD Tundub, et Miekel läheb oma tööga Tokyos hästi ja Jacek peab hakkama varsti abiellumise peale mõtlema, kuna ta jaapanlannast tüdruksõber ilmselt asja niisama rahule ei jäta.
Kuna tüdrukutel oli vaja hommikul varase Tokyo-bussi peale jõuda, suundusime pärast izakaya-külastust nendega koju, poisid aga läksid edasi karaokesse, kus kohtuti teise kambaga (Eric, Ellena, Carl, Ed, Barbara jne). Saatsime nad Maneki-neko ette, mina talutasin Jacekit käevangus kõige ees, kuna ta ise väga kindlalt enam seista ei suutnud ja meil oli mõlemal külm.


Koju jõudes avastasin, et olin oma väikse armsa lillekimbu aqua vitae'sse jätnud, kuid tol õhtul sellele järgi minna enam ei jaksanud. Juhtisin Mieke ja Anne Youko endisesse tuppa, kus neile väike ase tehtud, samal ajal kui ülejäänud majakaaslased köögis uusaastapidu pidasid. Andsin tüdrukutele võimaluse köögis meiega liituda, Mieke seda natukeseks tegigi, kuid üldiselt käisid nad ruttu duši all ja läksid magama. Mina sulandusin peoliste sekka, sõin Alexi jumalikke majoneesi-taigna-nasu'sid ja tundsin end hästi.
Selle õhtu jooksul sain muuhulgas teada, mis mulje erinevatele inimestele jätnud olen. Deguchi ütles esiteks, et ma olen Barbara-nimelise tegelase moodi ühest arvutimängust "Dragon Quest" ning teiseks, et ma olen selline....kena ja headsüdamlik "machimusume". Otsetõlge oleks linnatüdruk, ma ei teagi, kas see tähendab neil sama asja mis eesti keeles.

Huumorihetk: Enne magamaminekut pidi Hitomi koguma kõigilt mingi söögiraha. Vaatasime, et mõned on juba köögist läinud, meil oli vaja Fujisawale veel mingi summa tagasi anda, aga siis märkis keegi, et "Ei, Ryo-kun peseb veel kolm tundi hambaid umbes nagunii...". Mis on tegelikult tõsi, tal läheb hammastepesuga väga kaua aega, vahel kõnnib mööda maja ringi selleks pikalt.

Hommikul kuulsin, et Semi, Hitomi ja võib-olla veel mõned olid kuni kella kuueni all rääkinud. Loodan, et Mieke ja Anne normaalselt magada said selle kõrval...minu ärkamise ajaks olid nad juba bussi peale läinud ja voodiriided ilusti kokku pannud.
Üldiselt oli vaikne päev, kella poole neljani käisin pidžaamas ringi, kuni poisid tahtsid, et nendega sööma läheksin. Jacek ja Sasha olid jaamahoones kokku saanud ja Zach pidi ka tulema. Läksime lõpuks ühte Nepaali söögikohta Kajo keskuse esimese korruse kõrval ning kuni oma toitu ootasime, tehti mulle lühikokkuvõte nende eilsetest seiklustest. Karaoke oli päris metsikuks kätte läinud, eriti Jaceki jaoks. Lisaks tavapärasele tantsimisele, kätelseisule ja riiete äravõtmisele oli ta ka tüdrukuid kiusanud, kellegi kätt lakkunud vms...lõpuks, kui ta ühe maraka ära lõhkus seda telerialuse vastu lüües, surus Zach talle riided selga ja viis ta hotelli tagasi. Taksoraha võttis juba tukkuva Jaceki rahakotist, tüüp ärkas natuke ainult hotelliretseptsioonis, kus tal imekombel oma toa number meelde tuli. Muidugi ei saanud Zach toast rahulikult minema, vaid pidi veenma Jacekit oma aluspükse jalas hoidma.... Vaene Sasha, kes muidu oleks pidanud Jacekiga samas toas ööbima, jäi sel õhtul pika ninaga ja magas selle asemel meie endise ühika esimesel korrusel, kus oli elektrisoojendaja. Kuna see tuba asus fuajee kõrval, oli ta teistele välisõpilasele vaatamisväärsuseks, vähemalt sai Carlilt ühe teki laenata. Kõik möödujad olid nagu "Kes see veel on? Aaa...see on üks neist nankin tamasudare tüüpidest." XD
Otsustasin, et misiganes Jacek tol õhtul tegi, vabandan järgmisel korral kui ma Ellenat, Barbarat ja Saldaanat näen nende ees igaks juhuks. Mul on temaga seoses alati see imelik ema-moment, kus tunnen, et pean mingeid tema jamasid siluma.
Teised sõid karrit ja naan-leiba, mina võtsin hetke ajel lasanje, mis hilisemal uurimisel sisaldas pmst ainult hakkliha ja juustu. Sellegipoolest oli meil väga tore, meenutasime veel vanu aegu, lubasime uuesti kokku saada ja veendusime, et meie vahetusaasta oli ikka kõige ägedam (Jacek avaldas saladuskatte all, et Yu-sensei ise oli sama öelnud). Pärast saatsime Jaceki rongile, Sasha bussi peale ja suundusime ise Zachiga kesklinna tagasi. Tema läks kuskile kohtumisele, mina aga helistasin eilsesse izakayasse ja küsisin, kas mu lillekimp on ikka veel seal. Jaapanile omasel kombel olid nad selle alles hoidnud ja ma sain kenasti sellele järgi minna.

Hiljem sain teada, et Yu-sensei oli spetsiaalselt Fukasawa-sani mulle klaverisaatjaks välja valinud, sest arvas, et me oleksime koos kena paar. Ja mitte ainult laval, vaid ka päriselus....no tõesti, ta on selle kosjasobitamise siin ikka korralikult kätte võtnud.

Viimasel ajal olen kirjutanud siinsete ülikooliloengute jaoks palju presentatsioone ja käsilehti, kuna vaikselt hakkab ka siin semestri lõpp lähemale hiilima. Yu-sensei kultuuriessee kimonotest pidime juba 14ndal jaanuaril ära andma, järgmisel nädalal on mul kaks presentatsiooni Glinda loengutes - kultuuriloengus ülevaade Eesti tähtpäevadest (jaanipäev, vastlad ning mardi&kadripäev) ning filmiloengus ettekanne kuulsast ninjast Hattori Hanzost. Ülejärgmisel nädalal on Global Cafe jaoks tunniajane presentatsioon Eestist ning millalgi peab Irwin-sensei lingvistikaloengu essee ka valmis saama.

Rääkides lingvistikaloengust, teisipäeval saadud uus info sisaldas teadmist, et Irwin-sensei naine on jaapanlanna ning neil on 15-aastane poeg, kes on peaaegu kakskeelne. Sensei sõnul pole ta grammatika ja kirjutamine väga hea, küll aga vaatab ta netist ingliskeelseid videosid ja oskab inglise keeles vanduda. Vanduda oskamine olevat üks väga oluline asi keele omandamisel.

Kahes viimases lauamänguringis (kuhu olen jõudnud natuke hiljem, sest olen käinud Global Cafe presentatsioone vaatamas-kuulamas) olen tutvunud kahe uue mänguga - Oregon ja Sanssouci. Esimeses neist pidi maju ja kaevandusi ehitama ning kaardile oma asustajaid panema, lähedalasuvate asustuste ja kaevandatud kraami eest sai punkte. Sanssouci's (selle prantsuse aadlilossi järgi) pidi rajama teed läbi aia ning oma aadlikud sealt läbi viima, edasimineku eest sai punkte. Samal ajal pidid jälgima ka teiste mängijate laudu, sest siis sai arvestada, mis ruute neil järgmisena vaja on ja need nina alt ära võtta...nagu Kimura-san minuga mitu korda tegi.

Muide, kohtasin siinsel poeriiulil sellist veidrat toodet nagu apelsinimaitseline Coca-cola. See jook tundus olevat sügavas identiteedikriisis ning näis, et ta ei suuda otsustada, kumma maitsega ta rohkem olema peaks.

...ja ongi vist selleks korraks kõik. Natuke veider on mõelda, et juba umbes pooleteist kuu pärast olen Eestis tagasi, aeg ikka läheb nii kiiresti. Pean nüüd kõik asjad, mida Jaapanis teha tahan, ruttu ära tegema. Näiteks homme sõidame koos Kudo, Deguchi ja Semiga rebastekülla! Jee =D


Olge tublid, igatsen teid *kallikalli*


Ahjaa! Kontserdi video on youtube's ka üleval kahes osas: Esimene osa ja Teine osa Mind näeb pärast esimese poole esimest etteastet ja teise poole teise etteastena.

Ongi jõulud käes.

Tänavu algasid pühad päris rahulikult, hommikul jõudsin ilusti arsti juurde (kõik korras =D) ja õhtul oli välisõpilaste jõulupidu. Seekord oli seal kokku nii palju süüa, et üks minu musta hundi kookidest jäi üle ja sain selle tuua majakaaslastele söömiseks, sest nad eile piilusid selle valmimist väga vesiste suudega. Vahepeal sadas isegi mingit lumelaadset toodet. Kuulsin, et Eestis tuli (vähemalt Tallinnas) siiski lumi maha, mis on imetore minu meelest.

(Rahulolev Mirju loosipakiga.)

(Minu jõululauake)

Loodan, et teil kõigil on õnnelikud ja rahulikud jõulud. Vaadake enda ümber, armastage, hoolige üksteisest.

Hetkemuusika: Riho Sibul - Jõulusoovid

Ristirahvas, rõõmusta! Staarvahetusõpilane Jaapanist jagab teiega taas oma põnevat elu. Või midagi sellist.

Eelmise postituse päeval jõudis kohale väga tähtis humanitaarabipakk, mis sisaldas kummikarusid ning üllatuslikult ka hapusid Skittles'i komme ja kolm MTG boosterit uuest sarjast "Khans of Tarkir". Ma vist tegin väga rahulolevale hülgele sarnanevaid häälitsusi, kui selle paki avasin.

Järgmisel päeval tegime kultuuritunnis Nankin Tamasudaret ehk ühte Jaapani traditsioonilist tänavakunsti-performance'it. Kõigepeal näitas selle kunsti meister Miura-san meile Kyotos toimunud ajalooliste kostüümide paraadi pilte ja seletas, mis kust ajastust pärit on ja mina tõlkisin inglise keelde tema juttu. Teine pool loengust oli pühendatud Jaapani erinevatele tänavakunstiliikidele, millest mõned olid loodud raha teenimiseks, mõned ostjate meelitamiseks. Meie proovisime kahte, nankin-tamasudaret ehk bambusmati erinevateks kujunditeks tegemise kunsti ning kepi otsas taldriku keerutamist. Kuna olin umbes miljon korda näinud Jacekit seda tegemas, siis polnud esimesel minu jaoks väga wow-efekti, samas sain seda esmakordselt ka ise proovida.
Kuna aega oli vähe, siis õppisime ainult nelja kujundit: pühamuväravat, vikerkaaresilda, Buddha aupaistet ja kalaõnge. Mul tulid kujundid päris hästi välja, mõtlesin, et peaks endalegi selle bambusmati ostma. Samas ei tea, kas mul oleks aega seda kunsti nii palju õppida.
Kepi otsas taldriku keerutamine oli juba palju raskem, kuigi taldrikud olid seest koonusekujulised. Tõesti oli keeruline seda pöörlema saada, mul kukkus taldrik kogu aeg enne maha, proovisin kõigepealt peenikese pajuvitsa sarnase ja hiljem toekama pulga taoliste tokkidega. Õnneks kroonis mu pingutusi lõpuks edu, kokkuvõtteks sain kaks korda oma taldriku õigesti pöörlema.


7. novembril oli eriline päev, kuna minu eelmise korra vahetusõpilas-sõber Sasha (Venemaalt Burjaadi rahva hulgast) tuli Yamagatasse külla. Ta pole nende nelja aastaga üldse muutunud, ikka sama rõõmsameelne, entusiastlik ja sõbralik. Niiiii tore oli teda jälle näha. Ta on nüüd Tohoku ülikoolis magistriõppes kirjanduse erialal, aga ta kahtleb, kas suudab lõpetada, sest kõik on nii raske. Pärast õhtust pidu, kus Sasha ettekande pidas, tahtsin ta meile koju külla kutsuda, aga tuli välja, et ettekannete tegijatele oli ette nähtud mingi õhtusöök õpetajatega. Sasha küsis, kas ma ei saaks ka tulla, aga Tomomi-san ütles, et kahjuks mitte. Ega's midagi, ütlesin talle, et ta pärast Mr. Donutsi juurde tuleks ja lubasin ta sealt enda juurde tuua. Sõitsin rattaga koju, kuid kodus avastasin, et nii Yu-sensei kui Sasha olid mulle helistanud, nähtavasti jättis üks inimene tulemata, nii et ma oleks ikkagi saanud minna õhtusöögile...oh well. Selle asemel jõudsin kodus natuke edasi kirjutada oma tõlketööd.
Umbes kolmveerand üheksa paiku otsustasin minna hilist lõunat tegema endale, aga poole pealt helistas Sasha, et ta on juba kohal. Eks ma siis tõin ta meile kööki ja ta sai vaadata, kuidas ma hakklihakastet ja spagette teen. Õnneks oli veel inimesi köögis, Hitomi, Alex ja hiljem ka Semi tegelesid temaga piisavalt, nii et ma ise sain söögi ilusti valmis.
Üldiselt sai Sasha mu majakaaslastega väga hästi läbi, mis oli kergenduseks. Vahepeal aasiti üksteist küll korralikult, eriti sellel teemal, et Sasha näeb aasialaste moodi välja ning keegi ei suutnud ära arvata, kust ta pärit on. Alexiga said nad vabalt vene keeles rääkida vahepeal ja mulle jõudis alles nüüd kohale, et neil on sama nimi - Aleksander XD
Pärast sööki mängisime Semi tutvustatud kaardimängu, mis oli pmst lihtsalt UNO üks versioon, asi läks väga intensiivseks ikka, lõpuks kaotasin ma esimese mängu haledalt. Aga vähemalt oli lõbus. Semile tulid järgemööda mängu käigus mingid uued reeglid meelde, täiega naljakas oli, Sasha süüdistas teda mängu kallutamises enda kasuks.
Ja siis tuli teistel mõte minna öökubisse. Sasha pidi alguses oma sõbra juurde ööseks minema, aga kuna ta nagunii meie kultuuritunniga homme Yamadera mägitemplisse tulema pidi, mõtlesime, et oleks lihtsam kui ta saaks meile jääda. Youko tuba on nagunii vaba, meil on matte ja magamiskotte üle. Lõpuks oligi nii, et mina läksin oma tõlketöö kallale ja teised suundusid klubisse. Öösel tegin koos teistega Sashale veel voodi valmis Youko tuppa...see oli tõeline ühis-saavutus, lõpuks seisis vist kolmveerand majaelanikest seal toas.


8. novembri hommikul oli meid rongijaamas kokku päris palju, ka Edgar ja mõned jaapanlased IF-ringist olid kaasa tulnud. Yamadera tähendabki tõlkes mägitemplit ja see oli täpselt nii kaunis, nagu mäletasin, võib-olla kaunimgi, sest eelmisel korral polnud nii palju värvilisi lehti küll näha. Yu-sensei jagas meid rühmadeks ja pärast grupipiltide tegemist võisimegi ronima hakata, tee peale jäid müügiletid, kust mõned inimesed mingeid rasvaseid pallikesi ostsid.
Ronimine oli päris korralik trenn, mul oli nagu meeles, et kokku on tipuni 1000 astet, aga siis ütles keegi, et neid on ainult 640. Ei teagi, kas see teadmine tegi rõõmsaks või mitte.
Mõned puud olid juba pooleldi raagus, aga nägid ka väga kunstipärased välja. Õnneks polnud väga suured rahvamassid sel päeval ronima tulnud, küll aga oli üllatavalt palju välismaalasi. Ilm oli päikseline, mul hakkas oma sooja mantliga isegi palav. Vaated ülevalt väikestelt vaateplatvormidelt ümbritsevatele mägedele ja metsadele olid hingematvad. Üldse oli tunne, et ükskõik kuhupoole pöörad, avaneb imeilus maastikupilt.
Pidime kell 12 olema tagasi rongijaamas, kiirustasime poole oma grupiga sinnapoole, vahepeal vaatasime, kas ülejäänud ka tulevad, aga siis ütlesin, et kui nad ei jõua, siis on "Jibun no seeeeeei~" (ehk "enda süü", Ari tuli kohe meelde, tema ütleb sama süüdistava intonatsiooniga seda alati).


Deguchi ja Oozuchi koristasid 9. novembril põhjalikult kogu maja, tassisid alumise kolikambri-toa suht tühjaks ning korrastasid teise korruse koridori. Aitasin neid ka natuke, pühkides treppidelt ja teiselt korruselt tolmu. Kuulsin Deguchit vist mingi miljon korda imestamas "Kust kõik see tolm küll tuleb?!" ja märkisin, et eestlastel on kaks eluliselt olulist küsimust: kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha XD


Ükskord käisin õhtul köögis teed tegemas, kui Igata, Kudo ja Fujisawa arutasid seda, et templid võtavad inimestelt hauaplatside eest väga palju raha. Igata teatas seepeale, et ta tahaks, et tema tuhk hoopis merre visataks. Küsisin, mille järgi inimesed matmispaikadesse jaotatakse ja sain vastuseks, et vanim poeg läheb kindlasti vanematega samasse kohta, aga teised võivad vist valida. Tavaliselt on ikka seal, kus ülejäänud perekonna hauad. Fujisawa vist märkis siis, et tema ema ütles, et ei tahaks küll oma sugulastega samasse hauda minna.
Rääkisin neile, et kuskil saab oma tuha mullaks teha, et sellest puu kasvaks ja et üks Ameerika vanaonu tegi oma naise tuhast ilutulestiku. Puu-idee meeldis kõigile, sain teada, et Jaapanis ei tohi kirsipuid lõigata või murda ise, kui seda teed, pead vabandust paluma või laskma mingil preestril seda teha. Ja põhjus, miks koolimajade aedades tihti suured kirsipuud kasvavad, on see, et tavaliselt ostetakse kooli ehitamise eel kõige odavam maatükk ära, maatükid ise aga on odavad seepärast, et sealsamas kohas asus kunagi surnuaed tõenäoliselt. Seepärast istutataksegi sinna kirsipuid, need pidavat surnute vaime rahustama. Väga lahe, ma ei teadnudki seda varem, nüüd tunduvad mõned anime-osad, kus tegemist kooli territooriumil toimuvate kummituslugudega (näiteks Ghost Hunt), palju loogilisemad.

12. novembril tegime kultuuritunnis sushit. Käisime ühes teises hoones (mis peaks olema minu teaduskonna oma, aga ma pole seal kunagi käinud XD) kokandusklassis, Yu-sensei oli kohale kutsunud päris sushi-kokkadena töötavad vanamehed, kes meid viieste gruppide kaupa juhendama hakkasid. Meid õpetati maki-zushit ehk sushirulli tegema, sain palju huvitavaid asju teada, näiteks seda, et enne sushi tegemist tuleks oma käsi naha temperatuuri langetamiseks umbes 5 sekundit külmas vees hoida ja siis niiskete kätega riisi võtta. Kuna riis on soe/kuum, ei jää ta külmade käte külge kinni. Tegime käed jahedaks, laotasime nori e vetikalehe bambusmati peale ja võtsime umbes pesapalli suuruse (sensei ütles alguses "imiku pea suuruse") hulga riisi. Siis ajasime riisi näpuga 2/3 nori peale laiali ja panime sinna keskele magusat muna, kurki, mingit roosat tsukemono't (marineeritud asjad) ja pruuni....ka ilmselt tsukemono-laadset asja. Seejärel vaatasime, et norileht oleks mati äärega kohakuti ja vajutasime mati abil sushi rulliks kokku. Edasi vormisime seda veel natuke mati abil ja voila!
Muidugi olid kohal ka kohalik ajaleht ja televisioon, me sattusime isegi õhtustesse uudistesse oma kultuuritunniga. Sain oma grupile jälle natuke ingliskeelset tõlget teha ja meie kokk tänas mind pärast väga soojalt selle eest. Enne kojuminekut anti meile kõigile oma sushi kaasa, lisaks saime igaüks spetsiaalses karbis ühe peene sushikomplekti veel. Meie kokk tegi veel mingeid väikseid rulle ja pani need ka mulle kaasa XD
Kodus sõin oma peene sushikarbi lõunasöögiks, olin parajasti lõpetamas kui keegi koridori tuli. Ei näinud täpselt, kes see on, aga hõikasin ikkagi "Okaeri!" (ehk "Teretulemast koju!")...ja tulijaks oli üks varem siin elanud tüdruk hoopis XD Samas on ta vist Igata girlfriend, sest ta pidevalt käib tema toas, täna viis ka asjad sinna. Hetkeks mõtlesin, et oleks väga sürr, kui nii Igata kui ka see tüdruk samas toas elaksid, aga omavahel sellest midagi ei teaks, sest nad pole kunagi samal ajal kodus....aga tegelikult poleks see vist võimalik.


13. novembril oli pärast lauamänguringi väike pidu, tähistamaks (hilinenult) uue semestri algust ja uute liikmete tulekut. Läksime poole seitsmeks juba MaxValue'st jooke ja snäkke ostma,, valisime erinevaid asju, mis endale või teistele juua meeldiks ja läksime siis ühte hiina söögikohta, mida Suihou teadis. Ta oli selle omanikuga sõps või midagi, sest me saime oma joogid kaasa võtta ja tabehoudai (all you can eat) 500 jeeni odavamalt.
Meid oli kokku umbes...14 vist. Kraamisime oma varud lauale, tegime korralikult kampai (kõik, kes teadsid, ärgitasid teisi kindlasti silma vaatama) ja seejärel hakkas koha kokk meile toitusid ette tooma. Kõigepealt saime mingeid vürtsikaid klaasnuudleid, siis kuumi koorega pähkleid, siis gyozasid ja edasi mingit vürtsikat tofut, sealiha taignas koos paprika ja juurviljatükkidega, mingeid juurikaid koos seamaksaga(?), sealiha koos porgandi ja paprikaga...üldiselt oli väga maitsev.
Vahepeal pidin tõrjuma kõdistamisrünnakuid, aga sain sellega edukalt hakkama, hiljem tegime vist Suihoga mingi hetk Carli telefoni väga mitmeid kelmikaid selfie'sid XD Mul on tunne, et Ievaga hakkame me väga hästi läbi saama siis, kui me mõlemad oleme natuke joonud. Siis tuleb välja selline...ürg-balti ühendus meie kui sõsar-rahvaste vahel ja hästi tore on.
Kokkuvõtteks läks õhtu korda, päris lõbus oli. Nori ja Ed näitasid vahepeal oma six-packi, kui asi eriti ülemeelikuks läks...täitsa normaalsed nägid välja.


14. novembril käisime umbes kaheksa välisõpilasega Oishida Minami nimelises algkoolis külas. Tee teise linna võttis umbes tunnikese ja selle aja jooksul võisime nautida bussiaknast imeilusaid sügisesi mäevaateid (väiksest vihmast hoolimata), ent lõpuks vajus suurem osa meist siiski väiksesse uinakusse.
Väga lõbus oli möödumine ühest...kiviesemete poest. Väljapanek nägi välja umbes selline: hauakivid, hauakivid, hauakivid, Godzilla, hauakivid, budistlikud kujukesed jne Täiesti lampi oli üks Godzilla teiste sekka ära eksinud...okei, hiljem nägime veel paari samasugust kuju, aga ikkagi, see esimene hetk oli nagu "Kas ma nägin praegu tõesti õigesti?" XD
Koolis juhatati meid kohe ühte tühja klassi, anti päevakava ja pakuti teed. Seejärel suundusime kooli peale ekskursioonile, kuna olime natuke vara kohale jõudnud. Lapsed läksid meid nähes täiesti pöördesse, lärm oli kohati kõrvulukustav. Eks me siis kõndisime, noogutasime, lehvitasime ja ütlesime tere. Kui tahate kunagi end tunda nagu staarid, siis minge jaapani (alg)kooli külla, ausõna.
Mind endiselt hämmastas, kui suured nende klassiruumid on. Sinna mahuvad kõigi pingid-toolid, vahetusriiete kapid ja nagid, klassi lemmiklooma(de), näiteks akvaariumikalade eest hoolitsemise vahendid ja mis kõik veel. Samas leian, et see, et lapsed terve päeva ühes klassis viibivad ja õpetajad ringi liiguvad, pole võib-olla kõige parem lahendus.
Yokoyama-sensei, kes meiega peamiselt tegeles, oli täiega lahe onu, vahepeal müras koridoris õpilastega ja tegi nalja.


Umbes poole kolme paiku läksime aulasse (mis oli meie auks suurte soojusgeneraatoritega üles köetud, muidu oli koolimaja täiega külm, kõndisime üleriietega seal), kus ootas ees kaheksakümmend neli 6. klassi õpilast kolmest erinevast koolist. Kõigepealt olid tervituskõned inglise ja jaapani keeles, meie pidime samal ajal seisma reas aula tagaotsas ning siis kõndisime kõigi ette. Jälle mõned seletavad kõned ja siis pidime end tutvustama. Patricia oli enne mind, rääkis väga armsalt ja siis kui minu kord tuli, algas feilimine. Esiteks ütlesin kõigile tere hommikust, kuigi kella järgi oli juba sügav päev. Siis hakkasin end tutvustama...ja mõistsin, et olin kõike eelnevat teinud jaapani keeles. Eks siis lülitusin kähku kohmetult inglise keelele üle ja sain oma enesetutvustusega ühele poole...aga väga piinlik oli.
Seejärel jaotusime gruppidesse, lapsed pidid oma välis-sensei ise õigesse kohta viima. Minu esimesse gruppi sattusid päris armsad lapsed, ainult et nad ei saanud kuidagi kokku lepitud, kes parajasti oma enesetutvustust teeb, seega läks meil sellega päris kaua aega. Oleks tahtnud mõnede grammatikat parandada, aga muidu olid kõik tublid. Näitasin neile Eesti asukoha pilte, Tallinna vanalinna ja riigilippu. Kuna aega oli vähe, ei jõudnudki esimeses grupis väga palju küsimustevooru teha, juba tuli järgmiste juurde minna. Teine grupp oli natuke aktiivsem, aga neil oli üks väike poiss, kes ainult istus, käed kõrvadel ja silmad maas ning ei teinud midagi kaasa. Mul oli temast kahju, oleks tahtnud teda ka kuidagi kaasata. Üldiselt aga küsiti seal rohkem küsimusi, sain rääkida eesti loodusest, metsloomadest ja mustast leivast. Küsiti ka vanust ja lemmikvärvi.
Lõpetasime ühe liikumistegevusega, mida nimetati Kasvamismänguks. Lapsed alustasid kükitades tibudena, siis kasvasid jänkudeks, järgmisena olid tanuki'd ehk kährikud, siis ahvid ja lõpuks inimesed. Iga staadiumi juurde käisid oma liigutused ka. Pidi ringi käima ja oma staadiumi inimestega kivi-paber-kääre mängima, võitja liikus järgmisele tasemele. Meie välisõpilastega pidime olema kogu aeg inimesed ja lapsed võisid tulla meie juurde, kui nad ei leidnud ühtegi oma taseme tüüpi, kellega mängida. Muidu lõbus mäng, ainult et käed väsisid ära kogu aeg üleval hoidmisest (see oli inimesi tähistav märk).
Pärast koridoris tagasi oma klassi minnes tundsin, et näolihased on naeratamisest valusad. Klassis pakuti meile veel kohvi ja kommi, direktorid käisid tänamas ja pidasime ka väikse arutelu, mis meeldis ja mida võiks järgmisel aastal sarnasel üritusel veel teha. Üldiselt olid väga positiivsed muljed, ainult et aega oleks võinud natuke rohkem olla. Teistele jäi koolist väga helge pilt, lapsed olid isegi koristades rõõmsad (kuigi meile öeldi, et see oli ilmselt pigem meie külaskäigust). Lahkudes lehvitasime veel, panime oma sussid tagasi nimesiltidega kappidesse ja sõitsime minema.

Olen ka oodatust rohkem tegelenud ikebanaga. Echigo-sensei tuli millalgi kõigi kultuuritunnis tehtud ikebanade piltide ja näituse-ankeetidega kooli...ja selgus, et minu meistriteose pilti polnudki (kuigi pildistaja-onu kindlasti tegi minu omast ka ülesvõtte, ma kontrollisin!). Kõik teised pidid oma ankeedid-pildid lihtsalt üle vaatama ja said tasuks ühe hurmaa...aga sensei lohutas mind, et ma saan tulla nädalavahetusel veel ikebanat tegema kuskile raamatukokku, andis ikka hurmaa ning lisaks veel väikse koti snäkkidega. Ikka täielik vanaema =D

Eks ma siis läksin ühel laupäeval uut meistriteost tegema. Olin enne aru saanud, et senseil on seal mingid koolilapsed, keda ta juhendab, aga nood polnud mingil põhjusel tulnud, seega saime keskenduda minu seadele. Sensei rääkis, et oli võtnud mulle ühe vaba vaasi kaasa...ja see osutus samaks vaasiks, kuhu olin neli aastat tagasi oma esimese ikebana teinud! Jälle kokkusattumus missugune. Võtsin väikseid valgeid lilli, paar rohkem või vähem kuivanud oksa ning rohelisi ja punaseid lehti. Keskele asetasin helelillaka õiekese, kuid midagi oli nagu puudu, sensei sõnul polnud suure mõjuvusega elementi veel.
Selle elemendi, erksavärvilise lille hankimiseks suundusime senseiga eraldi raamatukogu lähedal asuvasse poodi, kust ta nähtavasti alati lilli ostis, müüja juba tundis teda. Lõpuks valisin välja erkkollast värvi kalla ja sensei ostis veel lilli ühe hilisema õpilase, vanema tädikese jaoks. Kui olime just poest välja astunud, teatas sensei, et lähme ka pagaripoest läbi, sööme lõunat ka koos, kui oleme mu meistriteose valmis saanud. Pagaripood nimega Princess olevat samas kohas olnud juba Echigo-sensei isa noorusajal. Seal müüdi nii soolaseid kui magusaid saiakesi, täidisega ja ilma. Valisin endale lõpuks kanaliha, nasu ja paprikatega täidetud pita-saia, keerdus peekonisaia ning ühe magusa mandli- ja rosinatäidisega saiakese. Sensei võttis päiksekuivatatud tomatite ja oliividega kukli ning rosinate, metspähklite ja mingite punaste marjadega saiakese.
Tagasi raamatukogus asetasime kalla oma kohale, lõikasime veel siit ja sealt (okei, peamiselt sensei lõikas, mina kas noogutasin või raputasin pead tema soovituste peale) ning valmis ta oligi. Päris kena tuli välja, olin uhke. Sõime seejärel oma lõuna-saiakesed ära (sain ühe ka kojuvõtmiseks) ning siis saabus juba sensei järgmine õpilane ja läksin koju. Selline rahulik tore hommikupoolik.


Oh! Ma tegin eelmisel nädalal ka esimest korda ise ramenit! Või noh, peaaegu ise, Alex valvas kõrval ja Morimune tuli ka meile natuke nõu andma. Kõigepealt võtsin natuke hiinakapsast ja negit ning tükeldasin need ära. Siis panin liha pannile särisema ja lisasin tükeldatud asjad siis, kui liha juba natuke pruunikam oli. Kokku tuli selline wokilaadne asi, mille asetasime lauale, kaas peale pandult, et liiga ära ei jahtuks. Seejärel panime vee keema ning tegime seal sees ramen-nuudleid (segades aeg-ajalt, et kokku ei kleepuks, jahu tõttu oli ka vahtu), samal ajal keetis Alex mune. Lõpuks nõrutasin nuudlid ära, panin kahte kaussi puljongipõhja, lisasin vett ja segasin. Siis polnud enam muud kui tõsta ka nuudlid puljongi sisse, lisada wok ja muna ja natuke vürtsikat maitseainet ja oligi valmis! Esimese korra kohta maitses väga hästi, toidu tegemise vahepeal pakkus Alex ka camembert' juustuga röstsaia meile. Nämm. Kindlasti proovin seda toitu ise veel teha.

Kolmapäeva kultuuriloeng oli pühendatud origamile ehk paberivoltimisele. Yu-sensei lükkas mu jälle tõlgina letti, jõudsin juba ettevalmistuse pärast muretsema hakata, aga üldjoontes läks kõik korda. Meid jagati umbes 5-6 inimesega gruppideks ning iga grupi juurde tuli üks vanem daam, kes meile asju ette näitama hakkas. Pidime tegema kolmanda märtsi Hinamatsuri ehk nukkude püha (tüdrukute jaoks) nukukesi, õukonnadaami ja õukondlast, pärast voltisime veel lisaks ühe kure. Kurgede voltimise kohta on siin legend, et kui sa teed 1000 kurge, saad midagi soovida või näiteks anda haigele inimesele kingiks need, siis too saavat kiiremini terveks.
Ütlen ausalt: paberivoltimine pole minu teema. See frustreerib mind alati, kui ei suuda oma paberinurki täiuslikult sobima panna ja seetõttu kuulis minu kõrval istunud Carl pidevalt pahast siililaadset pominat või hüüatusi stiilis "Jesus, this is difficult!" Valisin oma mehe kimonovärviks helesinise, naisele jäi heleroosa. Mõlemad paberid olid veel pooleldi kuldsed, seega nägid mu sõrmed pärast voltimise lõpetamist välja nagu oleksin ükssarvikut lüpsnud või midagi. Üle kivide ja kändude saime lõpuks oma origami-inimesed valmis, siis kingiti meile veel üheksast ahvist koosnev väike kaunistustekomplekt, mis pidi head õnne tooma, sest üheksa ahvi (ku-zaru) kõlab häälduselt samamoodi nagu "kannatuste äraminek". Carli esimeses kotikeses oli kahjuks ainult kaheksa ahvi, seda viga märgates ruttasid senseid kiirelt seda ümber vahetama XD


Otsustasin osaleda ka üritustesarjas nimega Global Cafe. Iga nädala neljapäeval hakkab olema pärast kooli õpilas-lounge'is üritus, kus välisõpilased tutvustavad oma riiki, ülikooli ja emakeelt ning suhtlevad jaapani tudengitega. Eesti tutvustustund on alles viiendal veebruaril, aga tahan oma asjad selle jaoks juba varem valmis teha, muidu on veebruar üks hullumaja. Õnneks saan ilmselt taaskasutada oma varasemate presentatsioonide materjale.

Laupäeval sain lõpuks oma endise tuutori Ayumiga kokku, ta tuli spetsiaalselt Sendaist siia päevaks, et mind näha, awww. Kui teda nägin, jooksis ta juba minu poole, kallistasime ja ta hakkas peaaegu nutma, nii armas. Ayumi on ikka veel pisike ja nunnu, pole suuremaks kasvanud vahepeal. Töötab ühes ärifirmas, aga talle väga ei meeldi seal, ootab uut võimalust kuskilt. Elab koos perega Sendais, töötab pikki päevi ja vaba aega on vähe.
Käisime ostlemas ja tegime fotoautomaatides purikura't, lõunasöögikohaks valisime minu kodu allkorrusel asuva ramenipoe, mille pakutav toit osutus suhteliselt maitsvaks. Tahtsime tegelikult minna karusselli-sushit sööma, aga kuna oli lõunaaeg, lookles õige restorani ukse taga pikk järjekord. Järgmine kord lubasin talle Sendaisse külla minna, mille peale ta teatas, et lähme kindlasti lehmakeelt sööma...nüüd ma natuke kardan.


Olen oma tuba talve jaoks natuke soojustanud, pannud maha hõbedasi soojustusmatte (peaks vist Zachi vaiba alla ka igaks juhuks ühe jätma), kleepinud kinnise aknapoole peale soojustava mullikile ning liikuva aknapoole ette asetanud mingi rohelise katte. Nüüd mõtlen, kas peaks oma klaasist ukse ette ka midagi panema, aga samas on mul toas niigi vähe loomulikku valgust, las sealt tuleb natuke sisse.
Elektrisoojendaja üpris sage kasutamine tekitab olukorra, kus õhk toas on pidevalt megakuiv, nii et silmad-huuled on tavalisemast kuivemad ja janu on ka pidevalt. Panin laua peale kausi veega ja kuivatan oma riideid nüüd ka oma toas, see peaks natuke päästma vist.

Terve novembrikuu vihtusin elu eest oma magistritõlget teha, kohe niivõrd, et mu käed hakkasid hiire liigutamisest ja trükkimisest valutama. Käisin kooli tervisekeskuses, sain endale mingeid valuvaigistavaid plaastreid natuke, aga see oli ainult lühiajaline lahendus. Ostsin endale käetoe saja jeeni poest ja sellega on päris hea. Võib-olla harjusin ära nüüd. Lisaks andis Gloag-sensei mulle oma käetoega hiiremati.
Igatahes, kuna ma kolm nädalat väga usin olin, sain oma novembrikuu normi juba täis, seega võib nüüd kuu lõpuni natuke vabamalt võtta. Muidugi pean üle vaatama oma Eestis kirjutatud osa ja sinna lisama viiteid oma uutest allikatest, mis Jaapanis sain, aga üldiselt olen päris hästi graafikus. Vähemalt nüüd ei pea enam üldse muretsema selle pärast, et miinimumnorm 70 lk'd teksti kokku tuleks....läksin vist natuke hoogu ja nüüd on seda tõlkeosa umbes 45 lk'd. Ja ma olen alles poole peal. Oh well.

Üleeile oli Semi sünnipäev, käisin selle tarbeks esimest korda Jaapanis poes lilli ostmas. Poodi pidas üks vanem proua, kelle seinal rippus ka mingi sertifikaat või aukiri oma lilleseadmisoskuste eest. Enne mind ostis üks naine väikse nelgikimbu ja siis sain aru, et Jaapanis käib lillede ostmine natuke teistmoodi kui meil, nad vist teevad automaatselt ilusa kimbulaadse asja kokku, mitte ei mähi hõbepaberit ümber ja pane paberisse ainult. Alguses vaatasin paari ilusat liiliat (oranžid või helelillad), siis aga meenus, et Semile meeldisid lilled, mis näevad ka kuivatatult ilusad välja. Küsisin müüjalt nõu ja ta kombineeris (rahalimiidi kohta küsimise järel) kokku ilusa kimbu kolmest tumeroosast roosist, mingitest pikkadest valgetest lilledest ja sellest valgest kaunistuslillest, mis näeb välja nagu lumeräitsakad varte otsas. Pakkis lillakasroosasse paberisse, sidus sobiva paela lehviga ümber ja oligi valmis. Pikk ja põhjalik töö, olin väga rahul.
Õhtul pidasime pidu, peale minu ja sünnipäevalapse olid seal veel Alex, Hitomi, Kudo ja kaks Semi sõpra, Hiinast pärit Bun ja Kou. Peo puhul oli Semi teinud vetikasuppi, Korea stiilis klaasnuudleid ehk chapche't, mingit kana ja porgandi asja, mis väga hästi maitses ja küpsiseid kreemjuustuga. Hitomi oli teinud kausitäie kartuliputru, mida kõik miskipärast kartulisalatiks kutsusid, ning sinna sisse kunstipäraselt sättinud loorberilehti nagu liblikatiibadeks.
Õhtu jooksul tutvustasime teistele blondiini-nalju, mul läks nende koha pealt eriti hästi. Alex rääkis ühe päris hea: Teadlane küsib blondiinilt: "Mis on tõenäosus, et sa kodust välja minnes dinosaurust näed?" Blondiin vastab: "50:50 - kas näed või ei näe." Tegelikult on selline lähenemine päris loogiline XD
Arutasime ka, missugune oleks Semi riik. Vastustena pakuti näiteks, et seal on draamasarjadel alati happy end, kõigil on jõusaalis käimise kohustus, iga päev süüakse vetikasuppi, kõik kannavad musta ja igal tänavanurgal on kaalud.
Tegin ise ka päris hea avastuse: kuna nimed Alex ja Alice on jaapanikeeles natuke sarnase hääldusega, peaks Alex oma jaapaniteemalise raamatu nimeks kindlasti panema Alice Imedemaal jaapanikeelse nime (Fushigi no kuni no Alice) järgi "Fushigi no kuni no Alex".

Ahjaa...kes saaks unustada rohelist sibulat. Vana jaapani rahvatarkus ütleb, et kui sul on külmetus, siis mähi pikk roheline sibul ümber kaela, see aitab. Alex aga oli kuulnud ühelt jaapani tüdrukult, et üks võimalus on veel - kaela ümber panemise asemel võib sibula endale tagumikku pista. Bun-chan vaata seepeale Alexi tehtud ramenis olevaid sibulatükke ja ütles, et tal läks söögiisu ära.

Pärast mängisime kaarte, kõigepealt seda UNO-sarnast mängu, mida siis, kui Sasha meil käis, seejärel aga valetamismängu (kõik panevad järjest numbreid pildipool allpool, nt "kolm ässa" ja siis keegi võib öelda "Valetad!" ja siis kontrollitakse, kas inimene rääkis tõtt või mitte. Kui rääkis, korjab süüdistaja kõik lauas olevad kaardid, aga kui mitte, siis korjab valetaja). Hiinlased õpetasid meile ka ühte väga vägivaldset mängu, mis käis reaktsioonikiiruse peale. Igaühel oli tagurpidi kaardipakk, pandi keskele kaarte ja kui sattus eelmise kaardiga sarnane mast või number, pidid kõik oma käed kiiresti sinna paki peale asetama. Kes viimasena pani, sai karistada: kõik teised võisid kahe näpuga talle käe pihta laksatada. Nähtavasti on see Hiinas ja Koreas väga populaarne....hirmutav. Semi sõnul mängivad tüdrukud ka seda suure kirega. Mina kujutan aga ette, et ainult poiste seltskonnas võib see lõppeda katkilöödud lauaga XD


Ja muidugi pean teiega jagama ka Nako-sensei juhendamistunni geniaalseid tahvlimärkmeid =D


**

Tähelepanekuid:

* Jaapani vanades filmides käib ikka selline ülemängimine, et johhaidii. Vahepeal on valus vaadata.

* Olen vaikselt harjutanud sisse väikse päevase treeningurežiimi, mis sisaldab kükke, jalatõsteid ja kõhulihaseid.

* Äsjapestud voodipesuga on väga mõnus magada. Hoolimata odavast pesupulbrist tundub, et rõdul kuivamine teeb linad&muu meeldivalt värskeks ja kargeks.

* Lingvistikaloengus saime teada, et jaapanikeelne sõna "sada" ehk hyaku on tegelikult hiina laen, algne jaapanikeelne sõna on momo, kuid seda kasutatakse vähe.

* Jaapani pannkoogijahu-laadsed tooted ei ole just eriti efektiivsed. Üritasin nendega pannkooke teha, aga need läksid mõlemalt poolt kõrbema ja maitsesid nagunii nagu käsnad. Isegi kui ma vorsti- ja paprikatükke sisse panin, ei suutnud see maitseelamust 100% päästa.

* Inimesed, rattatuled on väga olulised asjad. Põrkasin ühel õhtul koolist tulles ühe ratturiga peaaegu kokku, sest tal ei põlenud esituli.

* Alex suudab kõik jututeemad kahtlaseks keerata. Võib-olla seepärast ongi mul siin nii hea kodune tunne XD

* Kaotasin oma punase mantli küljest ära Ilmapuu laulupeo helkuri =( See kulus lihtsalt paela küljest lahti.

* Vahepeal on jälle netiga probleeme olnud, mulle tundub, et iga päev peaksin tegema väikse palvesessioonikese, et tolle päeva jaoks head ühendust paluda kohalikelt kami'delt.

* Olen nüüd proovinud ka Korea toitu nimega bibimbap. See on riisiroog muna, mõnede juurviljade, liha ja vürtsimaitseainega, mis tuleb ilusti eri osadesse jaotatuna sulle ette, aga siis peab ise lusikaga kõik segamini vispeldama seal.

* Ploomiveini ja soodavee kokteil on hea.

* Filmiloengus oleme jõudnud lõpuks ometi filmini nimega "Mito Komon", mis on pmst CSI: Edo. Seal on üks vanamees, kes on tegelikult mingi ülik, aga käib oma teenritega lihtrahva seas kuritegusid lahendamas.

* Kohtusin esimest korda ka majaomaniku härra Misawaga. Olin just poest tulnud, kui avastasin, et minu sussid on esikust kadunud. Kuulsin, et Deguchi rääkis mingi võõra mehega, jõudsin juba pahaseks saada, et too on mu sussid pihta pannud, kuid siis selgus, et tegemist on majaomanikuga. Issand, ma polnud üldse valmis temaga kohtuma, midagi ilusat või korralikku ei tulnud meelde öelda...aga vähemalt sain talle oma eesti suveniiri (külmkapimagneti) ära sokutada.

* Kui olin oma tõlkimisega valmis jõudnud, vaatasin tähistamiseks "Teen Wolfi" sarja neljanda hooaja lõpuni...see oli ikka väga hea. Endiselt kohati klišee tiinekasari, aga miskipärast niiiiiii põnev XD Lemmiktegelased ikka samad, Lydia on selline flawless queen (isegi kui ta mahajooksva ripsmetuššiga nutab, näeb ta rabav välja), Stiles minu armas väike kutsikas ja Derek...those abs, tehee.

* Rääkides sarjadest, ma lõpuks jõudsin "Free!"-nimelise animeni, et välja uurida, millest kogu kära selle ümber. Jeebus, kui palju fanservice'it. Aga seda oli ka oodata keskkooli ujumisklubi poistest rääkivas loos...ja ma üldse ei kurda. Vahel on lihtsalt täiega naljakas vaadata, kuidas nad superintensiivselt oma riideid ära võtavad. Ja lõpulaulu video meeldib mulle täiega...kuna anime keerleb vee ümber, siis on videos tehtud poistest kõrberiigi elanikud, kelle jaoks vesi on elutähtis ressurss. Pole veel otsustanud, kes poistest kõige rohkem sümpatiseerib, aga ilmselt läheb peategelase Haru ja väikse nunnu Nagisa vahel rebimiseks. Võib-olla seetõttu, et Nagisa meenutab mulle kõige rohkem iseennast XD

* Avastasin, et võin Jaapanist muuhulgas ka pükse osta. Olin enne uskunud kindlalt, et siinsed suurused on mulle liiga väiksed, aga hiljuti proovisin nalja pärast poes ühte paari liibuvaid pükse ja need istusid peaaegu valatult. Okei, vöökoht on ikka liiga suur, aga see on minu puhul igasuguste pükstega nii. Igatahes, hurraa!

* Deguchi vaeseke on külmetanud, sõi eile köögis õhtust ja vahepeal kummutas pudelist punast veini. Ütlesin väga emalikult, et ta peab jooma kuuma piima meega ja oma tervise eest rohkem hoolt kandma. Pole ime, et ta haigeks jäi, kui ta kogu aeg meil seal garaažialas külma ilmaga istub ja kitarri mängib.

~~

Nii see eluke veereb. Ilmad on nüüd juba tuntavalt külm(em)ad, täna sadas vihma. Vahepeal tuleb koduigatsus ikka peale, seega hoidke mind ikka oma tegemistega kursis, muidu ma muutun nukraks. Youtube'st näosaadete videote vaatamine aitab küll tuju tõsta, aga mitte lõputult.

Ahjaa...kui kellelgi peaks tulema vastupandamatu tahtmine mulle jõuludeks midagi kinkida, siis võib kingituse mu pangaarvele kanda. Garanteerin, et kulutan selle Jaapanis reisimisele või raamatutele. Väga jultunud, ma tean, aga kuna vahepeal on transport siin kallimaks läinud ja tahaks siiski natuke ringi käia siin, siis...jah XD Märtsikuu eest stippi ka ei saa, see oli natuke pettumustvalmistav.

Hetkemuusika:

Hiljuti olen kuulanud palju Peter Hollensit (kellel tuli hiljuti tema esimene sooloalbum välja, jee!), tal on lihtsalt imeline hääl. Ilmselt on üks lemmiklugudest tema versioon "Baba Yetu"-st (mis paneb mind ahastama, et mu arvutil Civ IV ei tööta), aga hiljuti Z poolt lingatud "Black is the Colour of My True Love's Hair", kus ta Pentatonixi bassi Avi Kaplaniga koos laulab....ohhhh. Avi hääle vastu on mul juba ammusest ajast nõrkus, aga need kaks tüüpi koos toovad kananaha ihule.


Ma loodan, et teil läheb hästi <3