Teisel pool mind

(Yoka läbi. Was awesome.)

Kuni veidi aega tagasi olin ma kuulnud vaid ühte lugu (mis mulle meeldis) jaapani esitajalt Gackt. Nüüd on olukord veidi muutunud. Kaalusin tõsiselt, kas teda fännama hakata, kuna kuulsin ühte teatud lugu. 

Ja see väärib omaette postitust. 

Selles laulus suudab Gackt olla lihtsalt nii meeletult smexy, nii loo sõnad (permanent NC-17 rating, nagu keegi ütles), viis kui esitus panevad mind täielikult sulama. Plussiks oli kindlasti ka märge "Among many a fan favourite because of a certain live performance in 2004, where there was lots of fanservice". Kuidas ma saingi vastu panna? Muidugi otsisin selle loo originaalvideo, live-esituse video ja mõne muu hea variandi üles. 

God...see on lihtsalt Nii. Hea. *off to fangirl-land*

Originaalvideos näeb ta veidi Cloud Strife'i moodi välja. Omamoodi hullumaja või haigla-teema. Veidi liiast on creepy'd arstide-õdede moodi olevused lintidega, aga selle kompenseerib sajakordselt Gackt ise. Pluss ta kasutab alguses piitsa ning kannab videos lateksit/nahkpükse...suht win kombinatsioon minu jaoks. 

Ja live 2004. Kui ma olin üle saanud täiesti absurdsest tantsust ja maonahksetest pükstest põhjustatud naerukrampidest, leidsin, et fanservice on tõepoolest korralikult olemas. Mm-mm. Kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi muis asjus on Gackt andekas (laulukirjutaja, vokalist, näitleja, modell, instrumentalist - trompet, tuuba, metsasarv, tromboon, klaver, kitarr, trummid, basskitarr-, räägib jaapani, inglise, prantsuse, mandarini ja korea keelt), siis tantsida ta eriti ei oska XD
Siis on muidugi ka need Lovelessi ja Junjou Romantica -teemalised videod, aga nende linki ma siia panema ei hakka.

*ohkab* Mõelge nüüd kuumal suvepäeval sulavale vaniljejäätisele.

I'm serious. Just for that one song, I'd do him. 

Kimi wa seijitsuna moralist  
kireina yubi de boku wo nazoru 
Boku wa junsuina terrorist  
kimi no omou ga mama ni kakumei ga okiru

Koi ni shibarareta specialist
nagai tsume wo taterareta boku
Ai wo tashikametai egoist
kimi no oku made tadoritsukitai 

Kimi no kao ga toozakaru
Ah...boku ga boku de nakunaru mae ni 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...fukaku 
Kurushii kurai ni nareta kuchibiru ga toke au hodo ni 
Boku wa...kimi no...Vanilla 

"...Nante kidorisugi"
sonna cool na kimi wa plastic 
Atsui manazashi ni wa ecologist
sono moeru kuchizuke ga modokashii 

Yugande iku kimi no kao ga
Ah...boku ga boku de iraremasu you ni 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...hayaku 
Kurushii kurai ni nureta kuchibiru ga kotoba nante mou
Kimi to boku not burning love 

Ah ikutsu asa wo mukaereba
ah yoru wa owaru no darou ka
Ah sora ni chiribamerareta
ah shiroi hana ni kakomarete iku 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo "I've seen a tail" 
Kuyashii kurai ni kimi ni hamatteru no ni
Kurushii kurai ni 
I wanna need. Not betray! 

Ai shite mo ii kai? yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...kimi wo 
Kurushii kurai ni nareta kuchizuke ga toke au hodo ni 
Kimi wa...boku no...bannin da

***

You are an honest moralist,
tracing me with a pretty finger,
I am a genuine terrorist,
just as you wished, a revolution is happening.

A specialist bound by love,
you used your long fingernails on me,
An egoist who wants to confirm it's love,
I want to struggle until I'm inside you

Your face is getting distant
ah, before I lose myself...

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...more...deeper
As these almost maddeningly familiar lips melt together,
I am...your Vanilla.

"...you're too affected"- you're cool like plastic *
An ecologist caught in a hot glance,
those burning kisses are teasingly slow.

Your distorting face is
ah...please let me stay myself

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...harder...faster
These almost painfully wet lips, there are no more words,
You and I are not Burning love

Ah, if we greet on many mornings, 
ah, will these nights ever end?
Ah, scattered in the sky, 
ah, we'll be surrounded by white flowers

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that, "I've seen a tail."
I've fallen for you so hard it's vexing
So much it hurts
I wanna need. Not betray!

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...more...you are...
As these almost maddeningly familiar hips melt together,
You are...my...keeper

(*Here he whispers "Kami-sama" breathlessly...and it's perfect)

Sellest laulust ajendatuna tõmbasin endale ka kaks Gackti muud albumit, aga seal väga palju meeldejäävaid laule siiamaani pole. Aga see-eest on tal lahe tšello-stiilis kitarr.  Ja tema kontrabassimängijal/kitarristil on kaks pikka habeme-patsi. 
Eredamad:
*My Father's Day (albumilt Re:Born)Mulle hakkas selle refrään meeldima. Ilusad sõnad on ka iseenesest. 

*Mirror (albumilt The Sixth Day) originaal ja awesome unplugged version    Kummalisel kombel meenutab selle algus mulle mingeid Kate'i lugusid. Originaalil on mingi selline hea kaja juures. Unplugged versioon tekitab lihtsalt väga hea ja rõõmsa tunde. Kuigi sõnad just kõige rõõmsamad pole, laulavad Gackt&co. seda täie hinge ja naudinguga, välja tuleb selline lõbus maja-kontsert. Kahel eri esitusel on oma iseloomulikud jooned, mis nad lahedaks teevad, kuid samas kuuluvad nad kõik sama terviku juurde.


Aga "Vanilla" on ikkagi kõige parem

Üleeile võtsin lõpuks julguse kokku ja lisasin deviantarti oma esimese pildi. Üks foto, mis Kadri minust SRil tegi, kuid ametlikku galeriisse ei pannud, on minu meelest lihtsalt liiga ilus, et seda ainult endale hoida (jah, edevus on jube asi XD).
Veider on see, et plaanisin kommentaariks ainult paari rida pildi tegemise asjaolude kohta (kahjuks ei oska ma veel neid special-linke teha, muidu oleks ma Kadri deviantikonto lingi pannud ka sinna), kuid mida kauem ma seda vaatasin, seda rohkem hakkas see minuga rääkima. 
Tahtsin pildilele panna ilusa, veidi salapäraselt kõlava pealkirja. Miskipärast meenus üks ammu nähtud mangaillustratsioon ning sellest kasvas välja "Don't disturb the Faeries". Niipea kui olin sellele lausele mõelnud, teadsin, et see on see Õige. 

Pealkirjast sai paar lauset, siis veel paar ja nii ta läks. Istusin poole ööni üleval, sest tahtsin kogu loo, mis end pildis peitis, üles kirjutada. Mõnikord oli seda raske sõnadesse panna, kuid lõpuks tuli välja jutuke, mis vabalt võis minu vaimukesest tegelasega juhtuda.  Ja ma olen sellega päris rahul. (Nüüd ma muidugi vaatan, et mõned näpuvead jäid sisse, aga ma ei oska veel muuta seda kommentaari-teksti XD)

Don't disturb the Faeries.

***

Mind kummitab juba terve päeva üks viisijupp "Tears to Tiara" intro-laulust. 
Anime ise on selline korralik põnev fantasy-lugu (vist isegi mingi arvutimängu järgi tehtud) ning seal on mõningaid elemente, mis mulle väga meeldivad. Näiteks seos iiri mütoloogia ja muu sellisega. Esineb palju tuttavaid nimesid, ma pidin loo korraks pausi peale panema ja itsitama, kui ilmus blond (pime?) bard Taliesin. Ja naispeategelase nimi on Rhiannon. How cool is that? (Ma teadsin, et see tüdruk hakkab mulle meeldima...oma garderoobivalikust hoolimata)

Igatahes. 

Aeg on jälle teha kokkuvõte mu veidrast alateadvusest aka järgneb unenäologi.

27.-28. aprill

*Vanem ja noorem vend
* Keeglivõistlus (noorem vend kutsus mind vaatama või osales selles)
* Liha marineerimine (noorem vend pärast tõstis suuri lihatükke marinaadi sisse ja ise kiitis seda)

3. mai lõunauinak (45 minutit)

Dejavu-uni, olin sama asja varemgi näinud.
Läksin laevaga mingile väiksele saarele, mis mandrist suht ära lõigatud (ainult harv  laevaühendus vist oligi). Selline väike külakogukond, kus kõik miskipärast väga kahtlustavad olid. Mulle tundus, et asjas peitub rohkem kui pealtnäha paistab ja rahulik külaelu pole tegelikult üldse nii rahulik. 
Ööbisin ühe suurpere juures, kellel oli umbes 5 eri vanuses tütart. 
Saarel oli ka suur vanem sadam või laevatehas, kus palju vana metallkraami ja masinaid.
Öisel ajal pidavat seal ohtlik liikuda olema. 
Ühel viiest tütrest oli mingi vanem mees salaarmastuseks, kellega tal ei lubatud vist kohtuda (või vanemad ei teadnudki sellest). Ta hiilis ühel öösel välja, et armsamaga kokku saada vanas tehases/sadamas, aga kui ta sinna jõudis (nägin vahepeal asju tema silme 
läbi?), polnud kedagi kohal. Ta hüüdis oma kallimat, kuid ringi kõndides hakkas ka tal kõhe. Kõik tundus hirmutav...
Korraga märkas ta kuskil allpool maas mingit keha. See osutus väikse tüdruku laibaks.
Saare rahulik elu oli nüüd lõhutud, paanika levis. Tüdrukute ema oli kohutavalt endast väljas ja mures (eriti kuna oli leidnud kõige noorema tütre hommikul mängimast mingit matuselaadset asja ja arvas, et see oli tema õele). 
Saarel oli ka hotell (tehase lähedal või sees?), kus peeti mingit võistlust (a la missivõistlus klubis või tantsud tähtedega). Ma kogemata läksin kuskilt valesti ja oleks äärepealt lavale sattunud, üritasin sealt kähku lahkuda. Inimesed väitsid, et enne minu tulekut oli saarel rahulik. Mina olevat pahandusi toonud. Üritasin asja lahendada, vabandasin viisakalt ja kinnitasin, et minul pole õõvastavate sündmustega midagi pistmist.

8. -9. mai

Püüdsime kuskil keskmise sügavusega jões või ojas kala. Sulistasime vees, meil oli väga lõbus. Peale minu olid seal Hanna, Martin ja veel üks tüdruk või poiss. Millalgi tuli üks mees ülikonnas meid segama, hõikas kaldalt, et kas meil on siin püügiluba ja et me ei tohiks siin üldse olla. Suutsime teda veenda, et me pole midagi halba teinud, ainult oma tarbeks sulistame siin.
Pärast, kui olime kaldal asuva maja elutoas end sisse sättinud, et püütud kala ka sööma hakata, tuigerdas üks silmnähtavas joobes räbaldunud riietega mees aknast mööda. Ta astus eeskotta ja hetkeks mõtlesime, et ta ei tule poolläbipaistvast kardinast läbi ja ei näe meid, aga siis hakkas ta sealsamas koridoris räuskama, et kes me veel sellised oleme ja kuidas me julgeme sellesse majja loata tulla. Maja oli küll räämas, aga me ei teadnud, et sellel mingi tume taust ka oli. Lõpuks õnnestus meil mees minema saata.

(II osa) Oli grupp ülivõimetega inimesi, kellele seati lõks. Kõik meelitati kohta, kus oli maa-alune uks, mis viis kuskile kompleksi või labürinti,kust pärast uste sulgumist enam välja ei saanud.
Oli mingi suurlinna kõrghoonete vaheline business-street, kuhu äkitselt ilmus metroosissekäik ja allapoole läksid eskalaatorid. /--/

17.-18. juuni

* ma crossdressisin miskipärast
* suur mess
*ihukaitsjatest teatritrupp
* ühes toas ööbimine
* balletitantsijad
* lõpuks naersime kõik koos

29.-30. juuni

Viibisime kuskil linnas, kus toimus mingi vanaaegne festival-laat. Oli paar hästi ilusat restaureeritud mõisahoonet lähestikku. Kogemata läks aga minu süül üks neist majadest põlema (tõmbasin tikku ühe vihmaveetoru allnurga juures, aga seal kuskil oli mingi pragu või koht, kus sisemine vill põlema läks). Tuli levis hetkega üle kogu maja, akendest lõid välja tuleplahvatused. Inimesed jooksid kaugemale, kuidagi võtsid tuld ka teised ilusad restaureeritud hooned. 
Ahastasin, aga ei julgenud kellelegi öelda ka, kuidas tuli alguse sai. Keegi vist polnud viibinud sellel ajal majaesisel platsil ja ei olnud näinud, kuidas ma kogemata maja põlema panin.  

27.-28. juuli

I osa:
Mulle väideti, et olin koos Geki ja Gretega kunagi lapsepõlves koos Soomes lasteaias käinud. Pidasin seda veidraks, sest minu teada polnud sellist asja mitte kunagi olnud. Esiteks polnud ma üldse Soomes elanud, veel vähem lasteaias käinud. Siis öeldi, et sellest ajast on ka pilte. Mulle näidati fotot, kus olime mina, Geki, Grete ja veel paar last kuuse ümber, kõigil seljas rohelised punaste ja mustade mummudega kleidid. Kõik paistsime jube õnnelikud, naeratasime kaamerasse nii nagu jaksasime.
Kuna ma ikka ei tahtnud seda uskuda, siis väideti järgmiseks, et sellest ajast on ka videosalvestusi olemas. Näidati videot, kus kõik lapsed istusid ilusti kuskil toolidel laua taga ja mängisid midagi. Korraga hüppasin mingi laua tagant välja mina, maniakaalselt rõõmus naeratus näol. Mul oli ka mingi asi käes. Seejärel hakkasin innukalt kaamera poole tulema, seda käesolevat asja võidukalt vibutades ja veel maniakaalsemalt naeratades.
Kui seda nägin, tundsin, et "Jup, that's me alright." XD

II osa:
Fantaasiafilm. Peategelasi mängisid umbes 10-20 aastat nooremad Brad Pitt ja Pierce Brosnan. Lisaks oli veel üks blond tšikk. Tšikk oli orb, kelle Pitti tegelane (vanema õpetaja-mentori tüüpi, lisaks oli vist mingi ülempreester? ka) võttis enda juurde kasvatada. Tšikk = holy child / chosen one?
Nad elasid kuskil tsivilisatsioonist eemal, rahulikult ja looduslähedaselt. Tüdruk vist ei puutunudki eriti kokku teiste inimestega. Siis tuli Brosnani tegelane, mingi seikleja. Tüdrukul tekkis uudishimu, ta tahtis maailma näha ja mehega kaasa minna. Pitt ei lubanud, öeldes, et ta kaitseb tšikki välismaailma eest ja seal oleks tal liiga ohtlik. 
Noored jooksid seepeale ära, Pitt hakkas neid maniakaalse järjekindlusega taga ajama, lasi neid vist ka ametlikult tagaotsitavateks kuulutada. See aga äratas ühe teise organisatsiooni tähelepanu, kellel seda tšikki millegi jaoks vaja oli (kas samad tüübid äkki, kelle eest Pitt tüdrukut hoidnud oli?).
Tänavatel, igasugu meedias ilmusid otsimisteated, sekka tuli suurtel ekraanidel vahepeal Kaori Yuki mangade illustratsioone ja reklaame, paar korda ka Hatenkou Yuugi oma. Kuri organisatsioon hakkas ka tšikki ja Brosnanit taga ajama, nad pidid nüüd mitme asja eest põgenema. Tšikk nägi maailma karmi reaalsust, mille eest Pitt teda hoida oli püüdnud. Millalgi Pitt ja end peitev tšikk kohtusid uuesti (juhuslikult? või see tšikk ise tahtis teda näha). Pittil oli tõsine crazy father syndrome, ta kallistas tšikki, ütles et muretses tema pärast, märkis heldinult, et tšiki juuksed on vahepeal pikemaks kasvanud, pluss tšikk oli need osaliselt roosaks värvinud.
Kui Pitt teda niimoodi glompis, oli tšikk nagu "Daa-aad...stop."
Siis toimus vahepeal mingi action, kuri organisatsioon jõudis neile järgi ja peakamp pidi nende vastu võitlema. Lõpuks, kui vastased olid alistatud, tuli happy end. Pitt ja tšikk seisid kuskil tänaval(?), päikeseloojang oli. Platsil oli veel inimesi, kes neid vaatasid (a la suur rõõmus rahvahulk happy endi osana). Pitt ütles, et tal on hea meel, et tšikiga kõik korras on ning kallistas teda. Siis läks tšikk Brosnani juurde, nad rääkisid vaikselt, vaatasid üksteisele silma ja siis tuli Pittil selline äratundmishetk, mil ta mõistis, et peab oma kasvandikul minna laskma. Ta küsis tšikilt midagi, too pöördus tema poole ja ütles vaikselt "Yes, I love him." Rahvahulk tegi  kollektiivselt "Awww".
Teadsin, et see pole veel filmi lõpp, täielikust happy endist oli ainult natuke puudu, kuid siis äratati mind üles.

***
Ja nüüd väike motivatsiooninurgakene kõigile, kes tunnevad oma õlul maailma raskust:

*ümiseb*
Me lähme viisat taotlema, kes tahab ankeeti täita, 
kas armas sõber, tahad sa, ka meie seltsi heita?

Jusht. Homme lähen uurin oma paberikuhjaga koos saatkonnast, kuidas see täpsemalt käib. Paar päeva tagasi tuli kullerpostiga üks tähtis paber ära ka, mille abil viisat peaks hankima.

Eile unustasin veel lisata SRi piltide lingi: SIIN võib näha lustakaid kaadreid meie ettevõtmisest.

Mul tekkis Ari blogiposti peale kohutav mustikaisu. Käisime küll emmega veidi aega tagasi metsas korjamas, aga väga palju me ei saanud. Kõik oli juba ära korjatud ;_;
Õnneks jätkus meie saagist vähemalt üheks õhtuks...mustikad + kondenspiim = paradiis

Nüüd on aga aeg teha viimase (kuu? XD) aja 'hetkemuusika' rubriigi kokkuvõte. Valmistuge.

* The Guild - "Game On"
Lõpuks on gildikad teinud ka uue muusikavideo, mis seekord kujutab bollywoodilikku gamerite-hümni. Elemente Benny Lavast ja muudest kuulsatest india laulukestest. ÜLInaljakas ja -catchy. See kamp on tõesti leidlik, pluss nad oskavad kõik laulda ja tantsida. Tabasin end kuulates mõttelt, et väikeste parandustega sobiks see ka larparitele väga hästi XD

Game On! Say it proud!
Game On! Screw the crowd!
/--/
Game On! No disrespect!
Game On! We're not rejects!
Game On! No remorse!
This is a feeling you can't outsource!

*The Sacred Blacksmith ED - "Miracle Happy Day" (algab umbes 1:30st)
Mainly for the adorable ending clip. Eriti see koht, kus Lisa täiega üritab edasi joosta, aga feilib (ja siis tuleb iga tema kukkumise peale "wuu!" XD). See laul on lihtsalt nii...nunnu.

*Bodies Without Organs - "Sunshine in the Rain"
Haa, kunagi meeldis see lugu mulle täiega. Mõnusalt rütmikas. Leidsin Rasmuse muusikalistist ja nostalgitsesin natuke. Ja selle bändi laulja sinised silmad on hukutavad. 

*Michael Buble - "Feelin' Good"
See on ka säärane hea-tuju-lugu, nagu nimigi ütleb. Rasmuse musalistist leitud, lisaks esitasid nad seda ka koos orkestriga. 

* hetalia - Vanaisa Rooma laul XD
Lihtsalt sellepärast, et kui 18. Hetalia osa vaatan, kisub kõht naerust krampi. Iga kord. Kahjuks ei ole youtube's otsest versiooni saada, ainult teine pool sellest laulust(ignoreerige seda kordust).

In Hell...the English are cooks, the Germans are police officers, the French are engineers, the Swiss are lovers, and the Italians are bankers.
In Heaven...the French are cooks, the English are police officers, the Germans are engineers, the Swiss are bankers, and the Italians are lovers! Something like that, yahoo!

*The Irish Descendants - "Raggle Taggle Gypsy" ja "Rocky Road to Dublin"
Hea iiri-sugemetega muusika. Esimese lauluga on mul juba ammu üks amv-idee, mis ootab teostamist. Teise loo headust tõestab see, et hiljuti kasutati seda uues Sherlock Holmes'i filmis. Mõlemad on sellise...veidi salapärase, kangekaelse hõnguga.

*Suga Shikao plaadid "Funkastic", "Clover" ja "4 flusher". 
Parimad palad sealt hetkel: "Sweet baby" (refrään omab), "Kizashi" ja "Fankagerion"
Küll ma olen tänulik, et ma selle vaimustava artisti avastasin.

* Fairy Tail OST I & II
Üks sõna kirjeldab seda kõige paremini: epic. Tehti sellele animele rusikana silmaauku sobiv muusika. Pmst on valem "Iiri viisid/stiil + kohati hevi + epicness = Fairy Tail OST" Paaril korral märkasin isegi mingeid sarnasusi Nightwishiga. 
Parimad palad:
-Fairy Tail main theme
Selle järgi ma tegelikult hakkasingi selle anime vastu huvi tundma, enne rahuldusin manga lugemisega. Aga kui Hermani juures seda kuulsin, siis lihtsalt pidin seda vaatama-kuulama ja ma ei pettunud. Ideaalne lahingumuusika.
-Invoke Magic
Samuti väga sobiv actioni taustaks. Miskipärast kujutan ma kõige paremini selle saatel Gray'd oma jäämaagiat vormimas.
-Dragonslayer
Ilmselgelt Natsu lugu. Mängib, kui ta seisab keset lahingumöllu, silmad nagu draakonil...sel hetkel mõistavad vastased, et nad on suht pekkis omadega.
-Mirajane's theme
See on selline väga ilus, õrn lugu, mis seostub mulle miskipärast koduga, kaugelt tagasijõudmisega. Eks Mira ongi mõnes mõttes gildi süda ja südametunnistus.
-A busy street
Iiri külalugu XD Kujutan täiesti ette, kuidas selle saatel rõõmsalt tantsitakse.
-Natsu's theme
Ohboy. Jup, see on tuletorm, mil nimeks Natsu.

* Idoling!! (Fairy tail op 2 single) "Sense of Wonder"
Teine OP, tõesti kaasakiskuv, selline happy-power lugu. Kuigi engrishit kuuleb seal ikka korralikult. Loogiline grammatika on täiesti võõras :P
Ja samalt singlilt ka "Kishuen Ecstacy", kuid kahjuks pole seda kuskil netis. Igatahes on selle järgi ideaalne üksi oma toas hullunult ringi tantsida ja mängida, et oled iidol XD

*Pandora Hearts OST (autoriks peamiselt Kajiura Yuki)
-Garden
Meenutab mulle väga palju meie kunagise saate "Kõik võib olla muusika" algusmeloodiat. See on juba creepy.
-Bloody Rabbit
Ärev, tagaajamist meenutav, natuke klassikalise laulu poole kalduv, aga Kajiura Yuki käekirjaga kindlasti. Nii mõnusad on need veidi kriipivad mitmehäälsed käigud... (ja miskipärast mõtlesin, et see võiks Aabule äkki meeldida.)
-Contractor
Vaata eelmise kirjeldust. Kõlab ainult veidi helgemalt kohati.
-Pandora Hearts theme
Oh, see lugu ajab judinad mööda selga jooksma...kuidagi kummituslik, nagu midagi otsiv, mingite veidras keeles sõnadega (ladina?), sellesse on minu meelest kootud Alice'i ootus ja igatsus.
-Every time you kissed me
Tegelikult on see meloodia üks anime peamüsteeriumitest ja sündmuste katalüsaator. Siin on sellele aga ka ingliskeelsed sõnad tehtud. Muidu see mulle ei meeldi (sõnad on suht suvalitselt, ilma rütmita pandud), ainult üks rida läheb hinge: "We were there, in everlasting bloom."
-A shadow
Üliilusa meloodiaga, samuti Kajiura Yuki käekiri. Tundub, et talle meeldib kasutada mitmehäälselt naishääli, ladina keelt. Ja ometi on selles midagi veidi hispaanialikku. Kõik need lood sobiks ilmselt ka "Noir"i OSTi.
-Do it later
Hahahahaaaa....omg, seda lugu esimest korda oma kõrvaklappidest kuuldes ajas see mind mingil salapärasel põhjusel täiega naerma. No lihtsalt ei suutnud lõpetada itsitamist.

Ja kindlasti veel
-Parallel Hearts (kogu anime alguslugu)
Väga hästi kogu anime tumedama tooniga sobiv laul. Sellegipoolest on seal aga ka soov paremaks muutuda, edasi tuleviku poole liikuda.

* Monkey Majik - "Fast Forward" (anime "Nurarihyon no mago" OP, mirrored version, siin ka täisversioon)
Osaliselt popplugu, osaliselt midagi enamat. Armastus esimesest kuulamisest. Selle looga on midagi natuke..."valesti" XD Või õigemini teistmoodi. Mina alguses aru ei saanudki, pärast lugesin selle kohta ja märkasin. Kas teie saate aru?

*Kalafina - "Lacrimosa" ja "Gloria" (Kuroshitsuji 2. ED single)
Esimesel on natuke sarnasust Wakeshima Kanoni Still Doll'i ja Parallel Hearts'iga minu arvates. Mõlemad on gothic style, märksõnaks ehk despair&hope. Väga ilus mitmehäälne muusika taaskord. Sellesse upun meeleldi. Silmi sulgedes ilmuvad automaatselt pildid roosidel lamavast Cielist ja aeglaselt paati edasi juhtivast Sebastianist. Gloriat (ja tegelikult võib-olla Lacrimosat ka) tahaks kindlasti koos Hannaga laulda, see on lihtsalt liiga hea võimalus, et kasutamata jätta. 


Ja kuna sooviks selle postituse rõõmsa noodiga lõpetada, siis jätsin selle viimaseks:

Uncle Kracker - "Follow Me"
Jah, see on See lugu XD Kunagi oli see mu absoluutne lemmiklaul ja ma leian, et parimate hulka kuulub ta minu jaoks siiamaani. Mingi seletamatu kergus ja rõõm tuleb hinge, kui seda kuulan.
Laul justkui ütleks "Kõik saab korda, ära muretse."

=)

- tsitaat Eino Tambergilt

Jälle on kuu aega möödunud justkui hetkega. Kuid sellesse hetkesse mahub palju.

Maalkäigust niipalju, et sinna minek oli väga õige otsus. Sai end täielikult välja lülitada ja teha ainult seda, mida ise soovin. Plaanisin tegelikult ka vanavanemaid aiatöödes aidata, kuid mul ei lastud isegi pärast sööki nõusid laualt pesukausi juurde viia, rääkimata siis millegi muu töö tegemisest. Ainus ülesanne, mis mulle anti, oli: söö maasikapeenar tühjaks.

Ohjumal, maasikad. Siiamaani olen nende suhtes ettevaatlik. Maal sai neid süüa lõhkemiseni. Hommikusöögiks maasikad, lõunaooteks eilsed maasikad suhkruga, lõunasöögil magustoiduks kohupiim maasikatega, õhtuooteks maasikad jne. Süüa sai ka ülipalju. Memm-taat olid otsustanud mind põhjalikult poputada, tehes vahel kaastundlikke märkusi  a la "sa sööd nii vähe" ja "sa oled nii kõhnaks jäänud".  

Üldiselt aga sain kogu seda pastoraalidülli täiel rinnal nautida. Käisin ujumas, tegin pikki jalutuskäike, üritasin päevitada (kuna ilm oli nii palav, ei suutnud ma väga kaua keset õue siruli olla), laisklesin niisama ja sain lõpuks ka osa oma animevaatamisvajadusest rahuldatud. Õnnis aeg.

Maalt suundusin otse Rasmuse viimasele orkestrikontserdile, mis toimus seekord Alatskivil. Sinna sõitmine võttis üpris kaua aega, kuid oli seda väärt. Kava oli mitmekülgne, nii orkester kui solistid nautisid esinemist, õhkkond oli mõnusalt vaba ning ma sain ka paar väga head lauluelamust (eriti "Just today" ja "Gethsemane", mille peale mul suu vaimustusest ammuli kukkus).

Koju ma väga kauaks ei jõudnud. Ametlikult "viimane" tartuskäik enne kaugele maale sõitmist kulges vägagi edukalt. Olgugi et seal elupalav oli....midagi on valesti, kui hommikul vaatad kraadiklaasi ja mõtled "oi, KÕIGEST 29 kraadi on täna" XD
Ööbisin vennakese&mari juures, neil on üliarmas korter, isegi istumispall seisis keset tuba. Tartusoleku jooksul jõudsin kokku saada paljude sõpradega...kahjuks mitte kõigiga, kellega plaanisin, aga pole hullu, ehk veel jõuab. Alustasin Otist ja Maarjast, keda oli üle peaaegu kolme aasta väga hea näha (ja nendega ka Crepi kanasalatit süüa). Järgmisel päeval jõudsin Ilmariga ära käia Tartu botaanikaaias, kuhu polnud varem sattunud. Kogu ettevõtmine toimus muidugi lausvihmas, aga jäi sellegipoolest positiivselt meelde.

See oli ainuke kord, kui minu külastuse ajal vihma sadas. See-eest tuli seda vihma aga rohkem kui küllalt. Tänavad ujusid, meie kingad ujusid, juuksed ja kleit sai läbimärjaks hoolimata vihmavarjust. Järgnes meeldiv, osaliselt filosoofiline õhtu, kuhu mahtus ka üllatuslikult ühele sünnipäevale sattumine.

Veidi hiljem avastasin, et olin oma väikse reisi sättinud juhuslikult ka Hansapäevade ajale. Nägime avarongkäiku, keskaegset mustkunsti, tuleshow'd ja käisime Daniga koos ka nukumuuseumis. Vaatasime pikalt väikest mudelraudteed (mulle tundus, et me nautisime seda rohkem, kui meie kõrval seisnud lapsed). Leidsime üksmeelselt, et seal oleks võimalik väga edukalt korraldada mõnda õuduslarpi: laest rippuvad tühjade silmakoobastega õõvastavad nukud, üht sahtlit lahti tõmmates avastasime sealt hunniku nukkude kehaosi... 

Jõudsin samal õhtul mängida Goblini juures ka lauamängu "Small World", mis osutus täitsa huvitavaks.  Ma ei feilinudki selles nii hullusti kui kartsin. Enne koju tagasi pöördumist veetsin veel aega Kaarliga, arutasime niisama elu ja ilma asju, testisime minu fotoka võimsust ning ka minu oskust ühe-käe-reidikaid teha. Muuhulgas mahtus mu trippi veel kaks korda Panges käimine, kõigepealt Monaga lõunatamas ja viimasel õhtul Anna, Vennakese ning muude tegelastega jäätisekokteili ja praekartuleid söömas.

Nii....tööst võiks ka väikse pajatuse vesta. Nüüdseks olen juba paar korda ka jaapani keelt kasutada saanud. Esimesed korrad olid veidi nadid, sest kuigi ma suutsin neid õigele poole juhatada, küsisid nad mult hiljem hoopis muid küsimusi, kui ma olin mõttes ette valmistanud (näiteks "Kus asub Vana Toomas praegu?" ja "Rääkige meile sellest lapikust kivist raekoja platsil", viimasel juhul rääkisin ma küll, aga valest kivist). Ühte väga kena jaapani noormeest suutsin ma oma keeleoskusega nii šokeerida, et ta iga asja peale "EEEHHH??!!" tegi XD
Samas polnud kõik nii feil - ühele kenale vanapaarile rääkisin lühidalt, kuid korrektselt ruumide kasutusest enne ja tänapäeval. Loodan, et suve jooksul kõike ära ei unusta, mul on vaja septembris veel see raskusgruppidesse jagamise test ära teha Jaapanis...

Veel üks lahe fakt töö juures on see, et näen igasugu huvitavaid inimesi. Meid külastas ühe raehärra järeltulija, mingi paruness Saksamaalt, kellele hoone väga hea mulje jättis. 21. juulil tegin grupile hiinlastele üksi ekskursiooni. Ootasin rühma rõõmsaid pensionäre, kuid sain hoopis mingid eri vanustes ärimehed. Esimene ehmatus nendega kohtumisel oli siis, kui nende ninamees hakkas vene keeles rääkima. Paanikahetk: kas nad ikka teavad, et mina räägin nendega inglise keeles? Õnneks ajas Kristel nendega selles osas asjad joonde. Hakkasin siis oma juttu rääkima, kuid mingil hetkel mõistsin, et umbes 2-3 nendest saab tegelikult inglise keelest aru...üks nende seast kuulas ja tõlkis hiljem minu juttu oma kaaslastele. Seetõttu tegin oma jutu umbes poole võrra lühemaks, kuna tõlkimisele kulus ka aega. Peas tekkinud segadusest tingituna unustasin ma ära ka selle, kuhu ekskursiooni lõpu olin plaaninud ning ütlesin juba pööningul neile rõõmsalt, et "This concludes our tour" ja mõistsin hetk hiljem oma viga. Minu õnneks kuulasid nad ka alla minnes veidi minu juttu ajaloost ja ruumidest. 

Tööl on vahel aega ka lugeda. See on ülipositiivne, kuna ma pole kaua aega raamatute lugemiseni jõudnud. Olen siiamaani läbi saanud umbes 4-5 raamatut, sealhulgas Neil Gaimani "Graveyard Book" (mille kavatsen kindlasti ka endale hankida, super teos), "Fragile Things", "Stardust" ja Pratchetti "Viies Elevant" (mida ma samuti enda riiulisse hangin, ükskõik mis vahenditega...üks parimaid Kettamaailma-raamatuid minu meelest). 

Ahjaa, tööl pööningul üksi olles on väga lahe laulda, akustika toetab häält täielikult. Lisaboonuseks meelitan mõnikord oma pikas seelikus ja pikkade varukatega pluusis aknal seistes ja väga keskaegselt mõjudes ka turiste majja. Vähemalt üks turistigrupp veetis mitu minutit pildistades, kuidas ma ringi vaatan ja tuul mu juukseid/riideid sasib. 

***

20. juuli oli üks tähelepanuväärne päev. See oli minu ainus vaba päev tolles nädalas, seega kavatsesin rahulikult lebotada ja mitte midagi teha. Kõik ei läinud aga üldse plaanipäraselt ning veetsin suurema osa päevast (ma ei tee nalja, umbes 6-7 tundi läks) hoopis pesu pestes. Pesin ära kõik, mis pesta oli. Kokku tuli 2-3 masinatäit ning lugematul arvul käsipesukausitäisi. Lisaks riietele läksid pessu ka kaks paari susse ja üks kott. Kogu selle hiigelsuure pesuhulga suutsin ma imekombel ka erinevatesse kohtadesse kuivama mahutada. Eepilise pesupäeva lõpuks olid mu käed nagu kuivanud ploomid, aga tunne ülev. Tundsin, et suudan kõike. Sealt ka lause "I'm a sexy shoeless goddess of laundry!" 
 
***

Juulikuusse mahtus ka perepuhkus Pärnus. Märksõnadeks relax&chill, rand, palav ilm, päevitus (isegi mina sain jumekamaks!), forellipüük + mummu&papi pulma-aastapäev,  karjääri helesinine vesi, Steffani restorani tavapärane headus, öine jäätiseretk Rasmuse ja Kairitiga, lahe ilutulestikutaoline äike + raju vihm ühel ööl ning Heleniga "Supelsaksade" kohvikus kookide ja jäätise söömine. Kvaliteetaeg ühesõnaga. 

Nüüd olen tagasi linnas, teen usinalt tööd, varsti tulevad koorikontserdid. Eelmisel nädalal sain  lõbusa elamuse, kui üks teatud heledapäine avaliku elu/seltskonnategelane meile tuli ja palus "Kuulge neiu, kas te ei saaks meile sellest ruumist natuke rääkida?" Eks ma siis andsin oma parima ja pärast sain täitsa korraliku jootraha ka, kommentaariga "Ostke endale midagi ilusat selle eest". Ma irvitasin mitu minutit selle üle, siiamaani toob naeratuse näole.


Muide, mul on selle blogi lugejatele ka üks palve:
Tahaksin väga-väga endale kolme Terry Pratchetti raamatut, mis mul täielikust kollektsioonist puudu on, kuid mis tavatrükist juba ammu otsas.
Olen valmis nende eest maksma või neid vahetama näiteks raamatu vastu "Shaman's Crossing" (autor Robin Hobb).

Puuduvad teosed:
* "Viies elevant"
* "Huvitav aeg"
* "Võluv võrdsus"

Kui olete valmis minuga kaupa tegema või teate kedagi, kes oleks sellest huvitatud, andke mulle palun teada, oleksin väga tänulik. 

***

Juuli lõpus toimus Loode-Eestis ühel rannal larp "Arda tähtede all", mis üllatas mind vägagi positiivselt. Enne olin veidi skeptiline, kahtlesin, kas selline kontseptsioon toimib, kuid kogu üritus läks minu meelest vägagi korda. Ilm, söök, seltskond...kõik oli super. Mu tegelane Aire muutus edukalt väiksest kurvast haldjast rõõmsameelseks laulikuks (ta polnud aastakümneid laulnud, rääkis ka minimaalselt, kuna oli pidanud lahkuma oma kaaslasest Aeluunist, keda mängis Hanna. Õnneks ühinesime taas ja kõik sai korda).

Eredamad hetked: uuesti Aeluuniga kohtumine, külaliste saabumine (pluss see lahe meeshaldjas, kes Beleriandil kuningat mängis...kogu aeg oli tahtmine kummardada tema ees XD), päkapikkudele haldjatantsude õpetamine (+valjusti numbrite kaasa lugemine), haldjavein, grilli/lõkke ääres istumine ja laulmine (esinemised läksid korda, ei meie ega kuulajad lasknud end segada mõnest sassiläinud sõnast), langevad tähed ja rannas pärlite otsimine. 

***

Hiljuti sain endale hunniku uusi ilusaid riideid. Gekul oli neid lademetes üle ja nii juhtuski, et ma ühel õhtul tema juurde läksin ja väikest moedemmi tegin. Kui enne oli tal kaks suurt kotitäit riideid, siis pärast oli minul üks suur kotitäis ja tal ikka kaks suurt kotti. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, me ise ka ei saanud päris täpselt aru.

Külaskäik sisaldas veel 'huvitavat' fotoseeriat (Rocky stiilis poksija + roosa lintidega seelik, hevi-metal imago, teksa/pesu+ vene talvemüts jms), aluspesus Geku toas tantsimist, minu Arda kostüümi nõelumist (geku poolt), meekooki, muusikat ("There's a rat in me kitchen, what am I gonna do..." XD), ploomiveini ja nii mitut naeruhoogu, et pikendada oma eluiga vähemalt kümne aasta võrra. 

Vabal ajal olen tegelenud veidi ka loometööga. Kuna on tulemas larp "Yoka piraadid", mõtlesin, et oleks vaja ka ühte korralikku piraadilaulu. Ühtegi eestikeelset pähe ei tulnud, seega otsustasin jaapanikeelse loo "Binks' Sake" (One Piece'ist) ära tõlkida. Võttis paar päeva aega, mõned riimid tulid kergemalt, mõned pidin lausa tangidega välja kangutama. Õnneks jäin lõpptulemusega rahule ja Ally pidas seda piisavalt heaks, et sõnad ja viisilink isegi dragonisse postitada. Loodan, et meil tekib võimalus seda ka mängul laulda. (Mul on isegi ahvatlus karaoke-versioon sellest oma telefoni panna.) Laul ise on piisavalt lihtne ja haarav, et seda pärast mõnda kuulamist vähemalt natuke kaasa laulda.

Binksi rumm

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
tuules soolases me üle lainte seilame
silmapiiril kaugemal tumeneva/sädeleva päiksega
taevas pilved sõudvad kajakate lauluga

Hüvasti sel sadamal, kodupaigal ainsamal
purjeid heisates veel viimast korda laulda tal
kaovad valge vahu sees lained hõbe-kullased
nüüd on aeg meil minna piiritule merele

(vahemäng)

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
ilma veed kõik lahti kartmatu piraadi ees
lainevood meil padja eest, laevatekk meil asemeks
surnupealuu purjedel ja mastis uhkuseks

Torm on varsti tulemas, paistab taamal taevas
vete tantsu rütmis saame trumme taguda
kartma lüües võib see hetk sulle jääda viimaseks
kuid kui vastu pead, siis homme päike tõuseb taas

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
täna või homme oma unistustele
ehk me peame ütlema hüvasti ning lahkuma
aga ära lase sellel tuju rikkuda

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
avamere laule südames kõik kanname
igaühest kunagi saavad kondid niikuinii
kulgeb aina lõbusalt me seiklus edasi

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo!

***

Tahaks rääkida ka nädalavahetusel olnud Saatuse Radade larbist. 
Kostüümilahenduste kokkuvõtvaks moraaliks mulle on: ära hakka riietust kombineerima eelmisel õhtul. Vaimukese rolliks oli Ghost palunud, et ma võtaks "midagi valget, õhulist ja kerget"...lõpuks olin mängul aluspesus ja läbipaistvas kombinees, kuna see oli ainuke, mis tollele kirjeldusele otseselt vastas. Aga ma olen enda üle uhke, et selle ära teha suutsin. Vampiirineiu kostüümi otsimiseks läks mitu tundi, kuid otsustasin variandi kasuks, mis antud ilmastikutingimustes kõige sobivam oli (aka lasi mul natuke hingata ka ja ei tapnud palavusega). 

Mängust endast niipalju, et mulle täitsa meeldis. Järv oli super, enne ja pärast (ja mõne puhul ka vahepeal) ujumas käia oli väga värskendav. Vesibriifid oleks väga hästi toiminud. Seltskond oli hea, actionit jagus paremale ja vasakule. Mul oli küll natuke kahju, et minu vaimukese hingestatud lugu lõpuni ei lahendatud ja mind mu armastatuga kokku ei viidud, kuid ilmselt oli mängijatel öö saabudes niigi tegemist.

Seletuseks: mängisin vaimu, kes oli suures osas oma mälu kaotanud. Ta teadis ainult, et ootab oma kallimat, kes lubas kunagi tulla. Kallimat olevat alusetult milleski süüdistatud ja karistatud, kuigi ta tegi seda ainult minu eest kätte maksmiseks...mind tapeti, sellest algas kogu jama. Nüüd sain mina sain ainult päeval ilmuda, tema ainult öösel. Ja teadsin, et "Kui vabaneb tema, vabanen ka mina". Päikseloojangul hajusin, jättes vaid ühe lause "Aidake Valeriani." Üldiselt oldi kaastundlikud, püüti mind aidata, Aapo võõra kaasvaimuna aitas paljut mõista (sain hiljem oma nime ka teada: Isolde), kuid lõpuks jäi see liin siiski lahendamata. Öösel ilmus küll Aurini mängitud kähiseva häälega õõvastav ebasurnu (?), kes otsis oma vaenlasi, et neile kätte maksta - selgus, et tema oligi mu armastatu - kuid needust ei suudetud murda.

Mu teine liin läks see-eest edukalt käiku - vampiiristatud kabuhirmus tüdruk, kes otsis ravi, muudeti uuesti inimeseks. Rita (kes on megailus ja kellel on vaimustavad pikad juuksed) šamaan oli äärmiselt abivalmis ja hoolimata algsest mõttest "npc ei saa npc'd ravida/aidata", tehti lõpuks mängijate abiga rituaal, mille käigus mind tapeti ja siis uuesti ellu äratati. Sain korralikult karjuda ka, kui vaia tähistav elu-õis mulle südamesse löödi, eriti lõbus oli Ghosti kommentaar vahetult pärast seda "Oodake, ma ei saa hetkel tulla. Sain vähemalt 1d6 sonic dam'i" XD

Suure osa mängust veetsin jalad järvevees, kuna kogemata (kas astusin ise valesti või keegi astus peale) tuli mu väikse varba küüs suht ära. Vere peatasin vees ligunemise abil, hiljem sain plaastri ka ümber. Siiamaani on valus käia ja varvas paistes. Tundub, et küüs tuleb lähipäevil ise täielikult ära. 

Pärast mängu toimunud tšill oli ka mõnus...nägime paari langevat tähte, istusime maja trepi juures ja rääkisime niisama. Leidsin kinnitust asjaolule, et putukad on väga leidlikud: kui mul vaimu-kombinee seljas oli, lendas üks parm mu rõivastuse alla ja nüüd ilutseb mu vasakul kannikal suur hammustusjälg. Olin haavunud tema jultumusest. Veel rohkem aga vihastasin selle hiigelrohutirtsu peale, kes mu vampiirikostüümi musta kombinee alla pääses ja mööda seda seespoolt üles ronima hakkas. Esialgu arvasin, et see on mesilane ja sattusin paanikasse. Abivalmis Ilmar näitas mulle taskulambiga tuld, kui kõiki riideid metsiku kiirusega seljast heitsin, et pervo-putukat leida. Õnneks leidsime maha kukkunud haaknõelad hiljem rohu seest üles. 

Nii, nüüd on vist peaaegu kõik.
Mainin vaid seda, et eilne ja tänane päev kujunesid vägagi toredaks. Eile aitasime Hannal tema asju ümber kolida, hiljem sõime Hanna&Ally uues korteris jäätist, jõime veini ja Domestose-limonaadi kauget sugulast (mingi sidrunilimonaad säästukast) ning mängisime Eesti mängu. Ma olin lõpuks suht sooda.

Täna käisime Martini ja Allyga kinos, filmi nimeks "Inception" ehk "Algus". Külastus oli väärt igat krooni, film pakkus tõepoolest suurt naudingut. Hoidsin peaaegu kogu aja põnevusest toolist kramplikult kinni, pomisedes "ohmygodappiappikuidasnüüdkülledasiläheb". Soovitan soojalt kõigile, nüüd ma mõistan, miks seda nii kõrgelt hinnatakse. Plussiks olid veel lahedad näitlejad, eriti see poiss kunagisest sarjast "Kolmas kivi päikesest" ja con-artist'it mänginud mees. 

 / Mõned nädalad tagasi tõestasin endale, et suudan veel korralikult vihastada. Mind lausa hämmastas selle juhtumi absurdsus, aga....niimoodi ei oleks tohtinud teha. Siiamaani lähen sellele mõtlemise peale endast välja. Õõh. Leidub ikka tüüpe siin ilmas. /

Hetkel tegelen eiteamitmendat korda juba Fyerellali kroonikaga. Siiamaani on seda 14 lehekülge, aga need on ainult alusmärkmed, ma pean kogu kupatuse ka lahti ja ilusaks kirjutama. Edu mulle. 

Ootan juba järgmisi larpe...Yokat, Thanaria istumist ja (väga-väga) Fyerellalit. 

Ja nüüd, kallid lugejad, lähen ma magama. Homme on tööpäev. 
*vajub klaviatuurile*