Teisel pool mind

Üleeile võtsin lõpuks julguse kokku ja lisasin deviantarti oma esimese pildi. Üks foto, mis Kadri minust SRil tegi, kuid ametlikku galeriisse ei pannud, on minu meelest lihtsalt liiga ilus, et seda ainult endale hoida (jah, edevus on jube asi XD).
Veider on see, et plaanisin kommentaariks ainult paari rida pildi tegemise asjaolude kohta (kahjuks ei oska ma veel neid special-linke teha, muidu oleks ma Kadri deviantikonto lingi pannud ka sinna), kuid mida kauem ma seda vaatasin, seda rohkem hakkas see minuga rääkima. 
Tahtsin pildilele panna ilusa, veidi salapäraselt kõlava pealkirja. Miskipärast meenus üks ammu nähtud mangaillustratsioon ning sellest kasvas välja "Don't disturb the Faeries". Niipea kui olin sellele lausele mõelnud, teadsin, et see on see Õige. 

Pealkirjast sai paar lauset, siis veel paar ja nii ta läks. Istusin poole ööni üleval, sest tahtsin kogu loo, mis end pildis peitis, üles kirjutada. Mõnikord oli seda raske sõnadesse panna, kuid lõpuks tuli välja jutuke, mis vabalt võis minu vaimukesest tegelasega juhtuda.  Ja ma olen sellega päris rahul. (Nüüd ma muidugi vaatan, et mõned näpuvead jäid sisse, aga ma ei oska veel muuta seda kommentaari-teksti XD)

Don't disturb the Faeries.

***

Mind kummitab juba terve päeva üks viisijupp "Tears to Tiara" intro-laulust. 
Anime ise on selline korralik põnev fantasy-lugu (vist isegi mingi arvutimängu järgi tehtud) ning seal on mõningaid elemente, mis mulle väga meeldivad. Näiteks seos iiri mütoloogia ja muu sellisega. Esineb palju tuttavaid nimesid, ma pidin loo korraks pausi peale panema ja itsitama, kui ilmus blond (pime?) bard Taliesin. Ja naispeategelase nimi on Rhiannon. How cool is that? (Ma teadsin, et see tüdruk hakkab mulle meeldima...oma garderoobivalikust hoolimata)

Igatahes. 

Aeg on jälle teha kokkuvõte mu veidrast alateadvusest aka järgneb unenäologi.

27.-28. aprill

*Vanem ja noorem vend
* Keeglivõistlus (noorem vend kutsus mind vaatama või osales selles)
* Liha marineerimine (noorem vend pärast tõstis suuri lihatükke marinaadi sisse ja ise kiitis seda)

3. mai lõunauinak (45 minutit)

Dejavu-uni, olin sama asja varemgi näinud.
Läksin laevaga mingile väiksele saarele, mis mandrist suht ära lõigatud (ainult harv  laevaühendus vist oligi). Selline väike külakogukond, kus kõik miskipärast väga kahtlustavad olid. Mulle tundus, et asjas peitub rohkem kui pealtnäha paistab ja rahulik külaelu pole tegelikult üldse nii rahulik. 
Ööbisin ühe suurpere juures, kellel oli umbes 5 eri vanuses tütart. 
Saarel oli ka suur vanem sadam või laevatehas, kus palju vana metallkraami ja masinaid.
Öisel ajal pidavat seal ohtlik liikuda olema. 
Ühel viiest tütrest oli mingi vanem mees salaarmastuseks, kellega tal ei lubatud vist kohtuda (või vanemad ei teadnudki sellest). Ta hiilis ühel öösel välja, et armsamaga kokku saada vanas tehases/sadamas, aga kui ta sinna jõudis (nägin vahepeal asju tema silme 
läbi?), polnud kedagi kohal. Ta hüüdis oma kallimat, kuid ringi kõndides hakkas ka tal kõhe. Kõik tundus hirmutav...
Korraga märkas ta kuskil allpool maas mingit keha. See osutus väikse tüdruku laibaks.
Saare rahulik elu oli nüüd lõhutud, paanika levis. Tüdrukute ema oli kohutavalt endast väljas ja mures (eriti kuna oli leidnud kõige noorema tütre hommikul mängimast mingit matuselaadset asja ja arvas, et see oli tema õele). 
Saarel oli ka hotell (tehase lähedal või sees?), kus peeti mingit võistlust (a la missivõistlus klubis või tantsud tähtedega). Ma kogemata läksin kuskilt valesti ja oleks äärepealt lavale sattunud, üritasin sealt kähku lahkuda. Inimesed väitsid, et enne minu tulekut oli saarel rahulik. Mina olevat pahandusi toonud. Üritasin asja lahendada, vabandasin viisakalt ja kinnitasin, et minul pole õõvastavate sündmustega midagi pistmist.

8. -9. mai

Püüdsime kuskil keskmise sügavusega jões või ojas kala. Sulistasime vees, meil oli väga lõbus. Peale minu olid seal Hanna, Martin ja veel üks tüdruk või poiss. Millalgi tuli üks mees ülikonnas meid segama, hõikas kaldalt, et kas meil on siin püügiluba ja et me ei tohiks siin üldse olla. Suutsime teda veenda, et me pole midagi halba teinud, ainult oma tarbeks sulistame siin.
Pärast, kui olime kaldal asuva maja elutoas end sisse sättinud, et püütud kala ka sööma hakata, tuigerdas üks silmnähtavas joobes räbaldunud riietega mees aknast mööda. Ta astus eeskotta ja hetkeks mõtlesime, et ta ei tule poolläbipaistvast kardinast läbi ja ei näe meid, aga siis hakkas ta sealsamas koridoris räuskama, et kes me veel sellised oleme ja kuidas me julgeme sellesse majja loata tulla. Maja oli küll räämas, aga me ei teadnud, et sellel mingi tume taust ka oli. Lõpuks õnnestus meil mees minema saata.

(II osa) Oli grupp ülivõimetega inimesi, kellele seati lõks. Kõik meelitati kohta, kus oli maa-alune uks, mis viis kuskile kompleksi või labürinti,kust pärast uste sulgumist enam välja ei saanud.
Oli mingi suurlinna kõrghoonete vaheline business-street, kuhu äkitselt ilmus metroosissekäik ja allapoole läksid eskalaatorid. /--/

17.-18. juuni

* ma crossdressisin miskipärast
* suur mess
*ihukaitsjatest teatritrupp
* ühes toas ööbimine
* balletitantsijad
* lõpuks naersime kõik koos

29.-30. juuni

Viibisime kuskil linnas, kus toimus mingi vanaaegne festival-laat. Oli paar hästi ilusat restaureeritud mõisahoonet lähestikku. Kogemata läks aga minu süül üks neist majadest põlema (tõmbasin tikku ühe vihmaveetoru allnurga juures, aga seal kuskil oli mingi pragu või koht, kus sisemine vill põlema läks). Tuli levis hetkega üle kogu maja, akendest lõid välja tuleplahvatused. Inimesed jooksid kaugemale, kuidagi võtsid tuld ka teised ilusad restaureeritud hooned. 
Ahastasin, aga ei julgenud kellelegi öelda ka, kuidas tuli alguse sai. Keegi vist polnud viibinud sellel ajal majaesisel platsil ja ei olnud näinud, kuidas ma kogemata maja põlema panin.  

27.-28. juuli

I osa:
Mulle väideti, et olin koos Geki ja Gretega kunagi lapsepõlves koos Soomes lasteaias käinud. Pidasin seda veidraks, sest minu teada polnud sellist asja mitte kunagi olnud. Esiteks polnud ma üldse Soomes elanud, veel vähem lasteaias käinud. Siis öeldi, et sellest ajast on ka pilte. Mulle näidati fotot, kus olime mina, Geki, Grete ja veel paar last kuuse ümber, kõigil seljas rohelised punaste ja mustade mummudega kleidid. Kõik paistsime jube õnnelikud, naeratasime kaamerasse nii nagu jaksasime.
Kuna ma ikka ei tahtnud seda uskuda, siis väideti järgmiseks, et sellest ajast on ka videosalvestusi olemas. Näidati videot, kus kõik lapsed istusid ilusti kuskil toolidel laua taga ja mängisid midagi. Korraga hüppasin mingi laua tagant välja mina, maniakaalselt rõõmus naeratus näol. Mul oli ka mingi asi käes. Seejärel hakkasin innukalt kaamera poole tulema, seda käesolevat asja võidukalt vibutades ja veel maniakaalsemalt naeratades.
Kui seda nägin, tundsin, et "Jup, that's me alright." XD

II osa:
Fantaasiafilm. Peategelasi mängisid umbes 10-20 aastat nooremad Brad Pitt ja Pierce Brosnan. Lisaks oli veel üks blond tšikk. Tšikk oli orb, kelle Pitti tegelane (vanema õpetaja-mentori tüüpi, lisaks oli vist mingi ülempreester? ka) võttis enda juurde kasvatada. Tšikk = holy child / chosen one?
Nad elasid kuskil tsivilisatsioonist eemal, rahulikult ja looduslähedaselt. Tüdruk vist ei puutunudki eriti kokku teiste inimestega. Siis tuli Brosnani tegelane, mingi seikleja. Tüdrukul tekkis uudishimu, ta tahtis maailma näha ja mehega kaasa minna. Pitt ei lubanud, öeldes, et ta kaitseb tšikki välismaailma eest ja seal oleks tal liiga ohtlik. 
Noored jooksid seepeale ära, Pitt hakkas neid maniakaalse järjekindlusega taga ajama, lasi neid vist ka ametlikult tagaotsitavateks kuulutada. See aga äratas ühe teise organisatsiooni tähelepanu, kellel seda tšikki millegi jaoks vaja oli (kas samad tüübid äkki, kelle eest Pitt tüdrukut hoidnud oli?).
Tänavatel, igasugu meedias ilmusid otsimisteated, sekka tuli suurtel ekraanidel vahepeal Kaori Yuki mangade illustratsioone ja reklaame, paar korda ka Hatenkou Yuugi oma. Kuri organisatsioon hakkas ka tšikki ja Brosnanit taga ajama, nad pidid nüüd mitme asja eest põgenema. Tšikk nägi maailma karmi reaalsust, mille eest Pitt teda hoida oli püüdnud. Millalgi Pitt ja end peitev tšikk kohtusid uuesti (juhuslikult? või see tšikk ise tahtis teda näha). Pittil oli tõsine crazy father syndrome, ta kallistas tšikki, ütles et muretses tema pärast, märkis heldinult, et tšiki juuksed on vahepeal pikemaks kasvanud, pluss tšikk oli need osaliselt roosaks värvinud.
Kui Pitt teda niimoodi glompis, oli tšikk nagu "Daa-aad...stop."
Siis toimus vahepeal mingi action, kuri organisatsioon jõudis neile järgi ja peakamp pidi nende vastu võitlema. Lõpuks, kui vastased olid alistatud, tuli happy end. Pitt ja tšikk seisid kuskil tänaval(?), päikeseloojang oli. Platsil oli veel inimesi, kes neid vaatasid (a la suur rõõmus rahvahulk happy endi osana). Pitt ütles, et tal on hea meel, et tšikiga kõik korras on ning kallistas teda. Siis läks tšikk Brosnani juurde, nad rääkisid vaikselt, vaatasid üksteisele silma ja siis tuli Pittil selline äratundmishetk, mil ta mõistis, et peab oma kasvandikul minna laskma. Ta küsis tšikilt midagi, too pöördus tema poole ja ütles vaikselt "Yes, I love him." Rahvahulk tegi  kollektiivselt "Awww".
Teadsin, et see pole veel filmi lõpp, täielikust happy endist oli ainult natuke puudu, kuid siis äratati mind üles.

***
Ja nüüd väike motivatsiooninurgakene kõigile, kes tunnevad oma õlul maailma raskust: