Teisel pool mind

Jälle on kuu aega möödunud justkui hetkega. Kuid sellesse hetkesse mahub palju.

Maalkäigust niipalju, et sinna minek oli väga õige otsus. Sai end täielikult välja lülitada ja teha ainult seda, mida ise soovin. Plaanisin tegelikult ka vanavanemaid aiatöödes aidata, kuid mul ei lastud isegi pärast sööki nõusid laualt pesukausi juurde viia, rääkimata siis millegi muu töö tegemisest. Ainus ülesanne, mis mulle anti, oli: söö maasikapeenar tühjaks.

Ohjumal, maasikad. Siiamaani olen nende suhtes ettevaatlik. Maal sai neid süüa lõhkemiseni. Hommikusöögiks maasikad, lõunaooteks eilsed maasikad suhkruga, lõunasöögil magustoiduks kohupiim maasikatega, õhtuooteks maasikad jne. Süüa sai ka ülipalju. Memm-taat olid otsustanud mind põhjalikult poputada, tehes vahel kaastundlikke märkusi  a la "sa sööd nii vähe" ja "sa oled nii kõhnaks jäänud".  

Üldiselt aga sain kogu seda pastoraalidülli täiel rinnal nautida. Käisin ujumas, tegin pikki jalutuskäike, üritasin päevitada (kuna ilm oli nii palav, ei suutnud ma väga kaua keset õue siruli olla), laisklesin niisama ja sain lõpuks ka osa oma animevaatamisvajadusest rahuldatud. Õnnis aeg.

Maalt suundusin otse Rasmuse viimasele orkestrikontserdile, mis toimus seekord Alatskivil. Sinna sõitmine võttis üpris kaua aega, kuid oli seda väärt. Kava oli mitmekülgne, nii orkester kui solistid nautisid esinemist, õhkkond oli mõnusalt vaba ning ma sain ka paar väga head lauluelamust (eriti "Just today" ja "Gethsemane", mille peale mul suu vaimustusest ammuli kukkus).

Koju ma väga kauaks ei jõudnud. Ametlikult "viimane" tartuskäik enne kaugele maale sõitmist kulges vägagi edukalt. Olgugi et seal elupalav oli....midagi on valesti, kui hommikul vaatad kraadiklaasi ja mõtled "oi, KÕIGEST 29 kraadi on täna" XD
Ööbisin vennakese&mari juures, neil on üliarmas korter, isegi istumispall seisis keset tuba. Tartusoleku jooksul jõudsin kokku saada paljude sõpradega...kahjuks mitte kõigiga, kellega plaanisin, aga pole hullu, ehk veel jõuab. Alustasin Otist ja Maarjast, keda oli üle peaaegu kolme aasta väga hea näha (ja nendega ka Crepi kanasalatit süüa). Järgmisel päeval jõudsin Ilmariga ära käia Tartu botaanikaaias, kuhu polnud varem sattunud. Kogu ettevõtmine toimus muidugi lausvihmas, aga jäi sellegipoolest positiivselt meelde.

See oli ainuke kord, kui minu külastuse ajal vihma sadas. See-eest tuli seda vihma aga rohkem kui küllalt. Tänavad ujusid, meie kingad ujusid, juuksed ja kleit sai läbimärjaks hoolimata vihmavarjust. Järgnes meeldiv, osaliselt filosoofiline õhtu, kuhu mahtus ka üllatuslikult ühele sünnipäevale sattumine.

Veidi hiljem avastasin, et olin oma väikse reisi sättinud juhuslikult ka Hansapäevade ajale. Nägime avarongkäiku, keskaegset mustkunsti, tuleshow'd ja käisime Daniga koos ka nukumuuseumis. Vaatasime pikalt väikest mudelraudteed (mulle tundus, et me nautisime seda rohkem, kui meie kõrval seisnud lapsed). Leidsime üksmeelselt, et seal oleks võimalik väga edukalt korraldada mõnda õuduslarpi: laest rippuvad tühjade silmakoobastega õõvastavad nukud, üht sahtlit lahti tõmmates avastasime sealt hunniku nukkude kehaosi... 

Jõudsin samal õhtul mängida Goblini juures ka lauamängu "Small World", mis osutus täitsa huvitavaks.  Ma ei feilinudki selles nii hullusti kui kartsin. Enne koju tagasi pöördumist veetsin veel aega Kaarliga, arutasime niisama elu ja ilma asju, testisime minu fotoka võimsust ning ka minu oskust ühe-käe-reidikaid teha. Muuhulgas mahtus mu trippi veel kaks korda Panges käimine, kõigepealt Monaga lõunatamas ja viimasel õhtul Anna, Vennakese ning muude tegelastega jäätisekokteili ja praekartuleid söömas.

Nii....tööst võiks ka väikse pajatuse vesta. Nüüdseks olen juba paar korda ka jaapani keelt kasutada saanud. Esimesed korrad olid veidi nadid, sest kuigi ma suutsin neid õigele poole juhatada, küsisid nad mult hiljem hoopis muid küsimusi, kui ma olin mõttes ette valmistanud (näiteks "Kus asub Vana Toomas praegu?" ja "Rääkige meile sellest lapikust kivist raekoja platsil", viimasel juhul rääkisin ma küll, aga valest kivist). Ühte väga kena jaapani noormeest suutsin ma oma keeleoskusega nii šokeerida, et ta iga asja peale "EEEHHH??!!" tegi XD
Samas polnud kõik nii feil - ühele kenale vanapaarile rääkisin lühidalt, kuid korrektselt ruumide kasutusest enne ja tänapäeval. Loodan, et suve jooksul kõike ära ei unusta, mul on vaja septembris veel see raskusgruppidesse jagamise test ära teha Jaapanis...

Veel üks lahe fakt töö juures on see, et näen igasugu huvitavaid inimesi. Meid külastas ühe raehärra järeltulija, mingi paruness Saksamaalt, kellele hoone väga hea mulje jättis. 21. juulil tegin grupile hiinlastele üksi ekskursiooni. Ootasin rühma rõõmsaid pensionäre, kuid sain hoopis mingid eri vanustes ärimehed. Esimene ehmatus nendega kohtumisel oli siis, kui nende ninamees hakkas vene keeles rääkima. Paanikahetk: kas nad ikka teavad, et mina räägin nendega inglise keeles? Õnneks ajas Kristel nendega selles osas asjad joonde. Hakkasin siis oma juttu rääkima, kuid mingil hetkel mõistsin, et umbes 2-3 nendest saab tegelikult inglise keelest aru...üks nende seast kuulas ja tõlkis hiljem minu juttu oma kaaslastele. Seetõttu tegin oma jutu umbes poole võrra lühemaks, kuna tõlkimisele kulus ka aega. Peas tekkinud segadusest tingituna unustasin ma ära ka selle, kuhu ekskursiooni lõpu olin plaaninud ning ütlesin juba pööningul neile rõõmsalt, et "This concludes our tour" ja mõistsin hetk hiljem oma viga. Minu õnneks kuulasid nad ka alla minnes veidi minu juttu ajaloost ja ruumidest. 

Tööl on vahel aega ka lugeda. See on ülipositiivne, kuna ma pole kaua aega raamatute lugemiseni jõudnud. Olen siiamaani läbi saanud umbes 4-5 raamatut, sealhulgas Neil Gaimani "Graveyard Book" (mille kavatsen kindlasti ka endale hankida, super teos), "Fragile Things", "Stardust" ja Pratchetti "Viies Elevant" (mida ma samuti enda riiulisse hangin, ükskõik mis vahenditega...üks parimaid Kettamaailma-raamatuid minu meelest). 

Ahjaa, tööl pööningul üksi olles on väga lahe laulda, akustika toetab häält täielikult. Lisaboonuseks meelitan mõnikord oma pikas seelikus ja pikkade varukatega pluusis aknal seistes ja väga keskaegselt mõjudes ka turiste majja. Vähemalt üks turistigrupp veetis mitu minutit pildistades, kuidas ma ringi vaatan ja tuul mu juukseid/riideid sasib. 

***

20. juuli oli üks tähelepanuväärne päev. See oli minu ainus vaba päev tolles nädalas, seega kavatsesin rahulikult lebotada ja mitte midagi teha. Kõik ei läinud aga üldse plaanipäraselt ning veetsin suurema osa päevast (ma ei tee nalja, umbes 6-7 tundi läks) hoopis pesu pestes. Pesin ära kõik, mis pesta oli. Kokku tuli 2-3 masinatäit ning lugematul arvul käsipesukausitäisi. Lisaks riietele läksid pessu ka kaks paari susse ja üks kott. Kogu selle hiigelsuure pesuhulga suutsin ma imekombel ka erinevatesse kohtadesse kuivama mahutada. Eepilise pesupäeva lõpuks olid mu käed nagu kuivanud ploomid, aga tunne ülev. Tundsin, et suudan kõike. Sealt ka lause "I'm a sexy shoeless goddess of laundry!" 
 
***

Juulikuusse mahtus ka perepuhkus Pärnus. Märksõnadeks relax&chill, rand, palav ilm, päevitus (isegi mina sain jumekamaks!), forellipüük + mummu&papi pulma-aastapäev,  karjääri helesinine vesi, Steffani restorani tavapärane headus, öine jäätiseretk Rasmuse ja Kairitiga, lahe ilutulestikutaoline äike + raju vihm ühel ööl ning Heleniga "Supelsaksade" kohvikus kookide ja jäätise söömine. Kvaliteetaeg ühesõnaga. 

Nüüd olen tagasi linnas, teen usinalt tööd, varsti tulevad koorikontserdid. Eelmisel nädalal sain  lõbusa elamuse, kui üks teatud heledapäine avaliku elu/seltskonnategelane meile tuli ja palus "Kuulge neiu, kas te ei saaks meile sellest ruumist natuke rääkida?" Eks ma siis andsin oma parima ja pärast sain täitsa korraliku jootraha ka, kommentaariga "Ostke endale midagi ilusat selle eest". Ma irvitasin mitu minutit selle üle, siiamaani toob naeratuse näole.


Muide, mul on selle blogi lugejatele ka üks palve:
Tahaksin väga-väga endale kolme Terry Pratchetti raamatut, mis mul täielikust kollektsioonist puudu on, kuid mis tavatrükist juba ammu otsas.
Olen valmis nende eest maksma või neid vahetama näiteks raamatu vastu "Shaman's Crossing" (autor Robin Hobb).

Puuduvad teosed:
* "Viies elevant"
* "Huvitav aeg"
* "Võluv võrdsus"

Kui olete valmis minuga kaupa tegema või teate kedagi, kes oleks sellest huvitatud, andke mulle palun teada, oleksin väga tänulik. 

***

Juuli lõpus toimus Loode-Eestis ühel rannal larp "Arda tähtede all", mis üllatas mind vägagi positiivselt. Enne olin veidi skeptiline, kahtlesin, kas selline kontseptsioon toimib, kuid kogu üritus läks minu meelest vägagi korda. Ilm, söök, seltskond...kõik oli super. Mu tegelane Aire muutus edukalt väiksest kurvast haldjast rõõmsameelseks laulikuks (ta polnud aastakümneid laulnud, rääkis ka minimaalselt, kuna oli pidanud lahkuma oma kaaslasest Aeluunist, keda mängis Hanna. Õnneks ühinesime taas ja kõik sai korda).

Eredamad hetked: uuesti Aeluuniga kohtumine, külaliste saabumine (pluss see lahe meeshaldjas, kes Beleriandil kuningat mängis...kogu aeg oli tahtmine kummardada tema ees XD), päkapikkudele haldjatantsude õpetamine (+valjusti numbrite kaasa lugemine), haldjavein, grilli/lõkke ääres istumine ja laulmine (esinemised läksid korda, ei meie ega kuulajad lasknud end segada mõnest sassiläinud sõnast), langevad tähed ja rannas pärlite otsimine. 

***

Hiljuti sain endale hunniku uusi ilusaid riideid. Gekul oli neid lademetes üle ja nii juhtuski, et ma ühel õhtul tema juurde läksin ja väikest moedemmi tegin. Kui enne oli tal kaks suurt kotitäit riideid, siis pärast oli minul üks suur kotitäis ja tal ikka kaks suurt kotti. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, me ise ka ei saanud päris täpselt aru.

Külaskäik sisaldas veel 'huvitavat' fotoseeriat (Rocky stiilis poksija + roosa lintidega seelik, hevi-metal imago, teksa/pesu+ vene talvemüts jms), aluspesus Geku toas tantsimist, minu Arda kostüümi nõelumist (geku poolt), meekooki, muusikat ("There's a rat in me kitchen, what am I gonna do..." XD), ploomiveini ja nii mitut naeruhoogu, et pikendada oma eluiga vähemalt kümne aasta võrra. 

Vabal ajal olen tegelenud veidi ka loometööga. Kuna on tulemas larp "Yoka piraadid", mõtlesin, et oleks vaja ka ühte korralikku piraadilaulu. Ühtegi eestikeelset pähe ei tulnud, seega otsustasin jaapanikeelse loo "Binks' Sake" (One Piece'ist) ära tõlkida. Võttis paar päeva aega, mõned riimid tulid kergemalt, mõned pidin lausa tangidega välja kangutama. Õnneks jäin lõpptulemusega rahule ja Ally pidas seda piisavalt heaks, et sõnad ja viisilink isegi dragonisse postitada. Loodan, et meil tekib võimalus seda ka mängul laulda. (Mul on isegi ahvatlus karaoke-versioon sellest oma telefoni panna.) Laul ise on piisavalt lihtne ja haarav, et seda pärast mõnda kuulamist vähemalt natuke kaasa laulda.

Binksi rumm

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
tuules soolases me üle lainte seilame
silmapiiril kaugemal tumeneva/sädeleva päiksega
taevas pilved sõudvad kajakate lauluga

Hüvasti sel sadamal, kodupaigal ainsamal
purjeid heisates veel viimast korda laulda tal
kaovad valge vahu sees lained hõbe-kullased
nüüd on aeg meil minna piiritule merele

(vahemäng)

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
ilma veed kõik lahti kartmatu piraadi ees
lainevood meil padja eest, laevatekk meil asemeks
surnupealuu purjedel ja mastis uhkuseks

Torm on varsti tulemas, paistab taamal taevas
vete tantsu rütmis saame trumme taguda
kartma lüües võib see hetk sulle jääda viimaseks
kuid kui vastu pead, siis homme päike tõuseb taas

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
täna või homme oma unistustele
ehk me peame ütlema hüvasti ning lahkuma
aga ära lase sellel tuju rikkuda

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
avamere laule südames kõik kanname
igaühest kunagi saavad kondid niikuinii
kulgeb aina lõbusalt me seiklus edasi

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo!

***

Tahaks rääkida ka nädalavahetusel olnud Saatuse Radade larbist. 
Kostüümilahenduste kokkuvõtvaks moraaliks mulle on: ära hakka riietust kombineerima eelmisel õhtul. Vaimukese rolliks oli Ghost palunud, et ma võtaks "midagi valget, õhulist ja kerget"...lõpuks olin mängul aluspesus ja läbipaistvas kombinees, kuna see oli ainuke, mis tollele kirjeldusele otseselt vastas. Aga ma olen enda üle uhke, et selle ära teha suutsin. Vampiirineiu kostüümi otsimiseks läks mitu tundi, kuid otsustasin variandi kasuks, mis antud ilmastikutingimustes kõige sobivam oli (aka lasi mul natuke hingata ka ja ei tapnud palavusega). 

Mängust endast niipalju, et mulle täitsa meeldis. Järv oli super, enne ja pärast (ja mõne puhul ka vahepeal) ujumas käia oli väga värskendav. Vesibriifid oleks väga hästi toiminud. Seltskond oli hea, actionit jagus paremale ja vasakule. Mul oli küll natuke kahju, et minu vaimukese hingestatud lugu lõpuni ei lahendatud ja mind mu armastatuga kokku ei viidud, kuid ilmselt oli mängijatel öö saabudes niigi tegemist.

Seletuseks: mängisin vaimu, kes oli suures osas oma mälu kaotanud. Ta teadis ainult, et ootab oma kallimat, kes lubas kunagi tulla. Kallimat olevat alusetult milleski süüdistatud ja karistatud, kuigi ta tegi seda ainult minu eest kätte maksmiseks...mind tapeti, sellest algas kogu jama. Nüüd sain mina sain ainult päeval ilmuda, tema ainult öösel. Ja teadsin, et "Kui vabaneb tema, vabanen ka mina". Päikseloojangul hajusin, jättes vaid ühe lause "Aidake Valeriani." Üldiselt oldi kaastundlikud, püüti mind aidata, Aapo võõra kaasvaimuna aitas paljut mõista (sain hiljem oma nime ka teada: Isolde), kuid lõpuks jäi see liin siiski lahendamata. Öösel ilmus küll Aurini mängitud kähiseva häälega õõvastav ebasurnu (?), kes otsis oma vaenlasi, et neile kätte maksta - selgus, et tema oligi mu armastatu - kuid needust ei suudetud murda.

Mu teine liin läks see-eest edukalt käiku - vampiiristatud kabuhirmus tüdruk, kes otsis ravi, muudeti uuesti inimeseks. Rita (kes on megailus ja kellel on vaimustavad pikad juuksed) šamaan oli äärmiselt abivalmis ja hoolimata algsest mõttest "npc ei saa npc'd ravida/aidata", tehti lõpuks mängijate abiga rituaal, mille käigus mind tapeti ja siis uuesti ellu äratati. Sain korralikult karjuda ka, kui vaia tähistav elu-õis mulle südamesse löödi, eriti lõbus oli Ghosti kommentaar vahetult pärast seda "Oodake, ma ei saa hetkel tulla. Sain vähemalt 1d6 sonic dam'i" XD

Suure osa mängust veetsin jalad järvevees, kuna kogemata (kas astusin ise valesti või keegi astus peale) tuli mu väikse varba küüs suht ära. Vere peatasin vees ligunemise abil, hiljem sain plaastri ka ümber. Siiamaani on valus käia ja varvas paistes. Tundub, et küüs tuleb lähipäevil ise täielikult ära. 

Pärast mängu toimunud tšill oli ka mõnus...nägime paari langevat tähte, istusime maja trepi juures ja rääkisime niisama. Leidsin kinnitust asjaolule, et putukad on väga leidlikud: kui mul vaimu-kombinee seljas oli, lendas üks parm mu rõivastuse alla ja nüüd ilutseb mu vasakul kannikal suur hammustusjälg. Olin haavunud tema jultumusest. Veel rohkem aga vihastasin selle hiigelrohutirtsu peale, kes mu vampiirikostüümi musta kombinee alla pääses ja mööda seda seespoolt üles ronima hakkas. Esialgu arvasin, et see on mesilane ja sattusin paanikasse. Abivalmis Ilmar näitas mulle taskulambiga tuld, kui kõiki riideid metsiku kiirusega seljast heitsin, et pervo-putukat leida. Õnneks leidsime maha kukkunud haaknõelad hiljem rohu seest üles. 

Nii, nüüd on vist peaaegu kõik.
Mainin vaid seda, et eilne ja tänane päev kujunesid vägagi toredaks. Eile aitasime Hannal tema asju ümber kolida, hiljem sõime Hanna&Ally uues korteris jäätist, jõime veini ja Domestose-limonaadi kauget sugulast (mingi sidrunilimonaad säästukast) ning mängisime Eesti mängu. Ma olin lõpuks suht sooda.

Täna käisime Martini ja Allyga kinos, filmi nimeks "Inception" ehk "Algus". Külastus oli väärt igat krooni, film pakkus tõepoolest suurt naudingut. Hoidsin peaaegu kogu aja põnevusest toolist kramplikult kinni, pomisedes "ohmygodappiappikuidasnüüdkülledasiläheb". Soovitan soojalt kõigile, nüüd ma mõistan, miks seda nii kõrgelt hinnatakse. Plussiks olid veel lahedad näitlejad, eriti see poiss kunagisest sarjast "Kolmas kivi päikesest" ja con-artist'it mänginud mees. 

 / Mõned nädalad tagasi tõestasin endale, et suudan veel korralikult vihastada. Mind lausa hämmastas selle juhtumi absurdsus, aga....niimoodi ei oleks tohtinud teha. Siiamaani lähen sellele mõtlemise peale endast välja. Õõh. Leidub ikka tüüpe siin ilmas. /

Hetkel tegelen eiteamitmendat korda juba Fyerellali kroonikaga. Siiamaani on seda 14 lehekülge, aga need on ainult alusmärkmed, ma pean kogu kupatuse ka lahti ja ilusaks kirjutama. Edu mulle. 

Ootan juba järgmisi larpe...Yokat, Thanaria istumist ja (väga-väga) Fyerellalit. 

Ja nüüd, kallid lugejad, lähen ma magama. Homme on tööpäev. 
*vajub klaviatuurile*