Teisel pool mind

Ja ma olen jälle siin. Vaata vaid, niimoodi võib blogimisest isegi asja saada.

Kuhu ma jäingi...

22. oktoobril käisime Yu-sensei kultuuritunni raames Zao mäel onsenis ehk kuumaveeallikatel. Väga kahju, et ilm ilus polnud, ilmselt oleks saanud kenama vaate onseni välisest kuumaveeallikast mäest alla maastikule. Praegu pidime aga leppima ilusate kirjute sügislehtedes (lähemate) puudega ja natuke Silent Hilli meenutava uduse teega. Tulid taas need õudusfilmi-stsenaariumid meelde stiilis "Kamp tudengeid läheb küsitava väärtusega ilmaga mingile reisile" XD Kui kohale jõudsime, selgus, et vähemalt pooled ei plaaninudki onsenisse sisse tulla. Mõtlesin, kas tüdrukutel oli tõesti kõikidel samal ajal päevad, aga eks kõigil olid ilmselt omad põhjused. Sisseminejad aga said naudingut kogu raha eest, peale meie polnud kuumaveebasseinides kedagi. Mõnulesime kaelani väävliseguses kuumas vees vähemalt pool tundi järjest, vaatasime rõdult alla ja tegime natuke pilte ka.
Jaapani kuumaveeallikad on ikka üks väike tükike paradiisi. Alguses on tunne, et see vesi täiesti keeb ja pole mingit võimalust, et suudaksin sinna sisse minna, aga ajapikku harjub ära ja siis on ülihea. Eriti väljas, kus külm õhk pealpool veepinda teeb hea kontrasti. Kuna Zaos on väävlipõhine vesi, hoiatati meid selle silma ja haavadesse sattumise eest. Arvasin, et mul küll mingeid mikroskoopilisi vigastusi pole, aga näib, et eksisin, vahepeal hakkas ühest väiksest haavakesest isegi natuke verd immitsema sellise ärrituse peale. Oh well, asi oli seda väärt.
Alles siis, kui kõik pärast põhjalikku ligunemist ja pesemist juba riietusruumis tagasi olime, hakkas rahvast juurde tulema. Hea, et jõudsime enne neid jaapani vanatädisid ära käia, nemad oleksid meie kaameraid kindlasti väga halvakspaneva pilguga vaadanud XD


Elasin edukalt üle ka oma nädala prügi väljaviijana. Siin on iga päeva hommikul eraldi prügitüübi korjamine, näiteks teisipäev ja reede on põleva prügi päevad, esmaspäev purkide, kolmapäev plastiku ja neljapäev pudelite jaoks. Huvitav on sealjuures, et kohad, kuhu prügi viima peab, on erinevad: põlev prügi läheb meie maja kõrval asuva parkimisplatsi juurde võrgu alla, ülejäänud aga lihtsalt ühe kingapoe ette kõnniteeserva vastava sildi juurde. Kuna prügiauto tuleb umbes hommikul kell 8, on valida, kas panna prügi eelmisel öösel/hilisõhtul ära või tõusta vara ja viia siis. Olin kuskilt kuulnud, et naabritädikesed piiluvad raudselt, millal sina prügi viid ja siis pahandavad, kui viid eelmisel õhtul liiga vara, aga siiamaani pole ühtegi piilujat näinud.

24. oktoobril käisime koos Carliga (kellel, nagu eelmisel päeval lauamänguringis juhuslikult selgus, pole ka reedeti loenguid ja tänu sellele vedasin ta ka kaasa) Confetti-nimelises restoranis "Pimedate restorani" nimelisel üritusel. Panin kompromissina selga teksad, aga viisaka sinise triiksärgi ja musta pintsaku, sest seelikuga oleks olnud raske rattaga sõita. Vähemalt oli ilm kena ja päikseline. Just enne hotelli (Palace Grandier) oli mingi suurem ristmik, mille ületamiseks pidi alt tunnelist läbi minema...ja seal oli terve maa-alune ringtee jalgratastele, väga lahe. Tunnelite seinu katsid sürrid pildid loomapeadega inimestest (nt jaanalinnud, elevandid).
Talutasime rattad hotelli ette, aga ei näinud kuskil kohta, kuhu neid parkida. Lõpuks küsisime ukse ees seisnud valvurilt, kes meid kuskile tahapoole parklasse juhatas. Alustasime restorani vale ja lukus ukse juurest, kuid õnneks tuli üks ettekandjaneiu ja juhatas meid hoopis hotelli sisse. Seal oli väga fancy kõik, tundsin, et olen natuke liiga vähe uhkelt riides...samas Carlil oli Ghostbustersi särk ja teksad, nii et temal oli veel hullem ilmselt XD Jõudsime kuskile fuajee tüüpi kohta, seal oli palju ülikondades inimesi ja paar lauda, kus ühe juures sai raha ära maksta, teiselt laualt silmamaski ja rinnasildi oma nime ja laua numbriga. Üks tähtsa olemisega pime mees seisis saatjaga ukse peal, kohal olid ka mingid telekaamerad...teadsime kohe, et ilmselt hakatakse ka meid filmima, sest olime ainukesed välismaalased seal. Kuna üks "ooteruum" oli juba inimesi täis, juhatati meid ülakorrusele, nii et saime oma privaatse ootamisala, väga šikk.
Jõudsime natuke oma riietuse teemal murelikke kommentaare vahetada, kuid otsustasime, et mis seal ikka, me ei oodanud, et asi nii pidulikuks kujuneb. Veidikese aja pärast tuli üks hotellineiu meie juurde, palus allakorrusele tulla, teise ooteruumi minna ja maskid pähe panna. Enne veel nägime, kuidas teisi maskides inimesi restorani poole talutati ja mõistsime, et siin on tõesti toimumas korralik pimeda-kogemus. Siis kutsuti meid nimepidi, tõstsime käed ja saime ka oma talutajad, kelle abiga lõpuks restoranilaua taha jõudsime. Mõnes mõttes oli maskiga isegi kergem olla, sest siis ei teadnud, kes või kuidas meid vaatab.


Arvasin, et laud on L-kujuline või ümmargune, aga lõpus selgus, et tegemist oli täitsa tavalise nelinurkse lauaga. Peale minu ja Carli istusid seal veel 2 naist, inglise keele tõlgi ja õpetajana töötav Miho ning jaama lähedal jazz-baari pidav Hisako. Enne toidu saabumist jõudsime nendega natuke veel rääkida, väga huvitav oli ainult häälte põhjal aimata, milliste inimestega tegu. Siis peeti veel kõnesid, tänati osavõtu eest ja söömaaeg võiski alata. Kuna nägin maski alt natuke välja, tundsin kogu aeg, et spikerdan kuidagi, seetõttu üritasin võimalikult palju ka silmad kinni hoida. Teenindaja asetas kuuma rätiku ja veeklaasi lauale, ütles, mis suunas need paiknevad ja ülejäänu tuli juba endal välja mõelda.
Kõigepealt tuli eelroog, mereandidega kerge salat. See koosnes eri tekstuuridega asjadest, näiteks valgest kalast, kaheksajalast, kurgist, jääsalatist, krevetist, krabi-tempurast, brokkolist, yuzu(jaapani tsitruse)-maitselistest tarretisekuubikutest ja veel mingist taimest. Pidime laua peale omavahel arutades ära arvama koostisosad, mina piilusin välimust ka, väga kena nägi välja. Krabi-tempura oli üllatavalt hea. Juurde pakuti ka sooja saiakest, mis oli väga pehme ja maitsev. Kui mu taldrik ära viidi, märkis ettekandja, et ma olen kõik nii ilusti ja osavalt puhtaks söönud...kaalusin, kas see võib olla tõend "spikerdamisest" ja otsustasin järgmiste käikudega taldriku veidi kaootilisemaks jätta.
Seejärel pakuti suppi nimega "Inkade ärkamine", mis oli pmst kreemine ilusat kollast värvi kartuli-püreesupp. Kasutatud oli erinevaid maitsetaimi, pidime ära arvama, milliseid. Enne arvasin ekslikult, et suppi on kõige kergem süüa, üks kreemine mass, tõsta lusika peale ja valmis. Aga! Tegelikult osutus supi söömine väga keeruliseks, tõstsin mitu korda lusika suust mööda, nägin ilmselt väga hädine välja. Õnneks ei teadnud, kas või millal kaamerad meie laua juures käisid.
Pearoaks oli pasta mingi hispaania sealihaga, mille erilisus seisnes selles, et sead olid peamiselt ainult tammetõrusid söönud. Veel oli kasutatud kastaneid, basiilikut, oliiviõli ja rohelisi ubasid. Spagettide söömisega oli ka natuke tegemist, muudkui lupsasid minema kahvlilt.

Pasta järel võis lõpuks maskid ära võtta ja magustoitu nautisime juba taas nägijaks saanutena. Ja muidugi oli kaamera kohe kohal, kui maske ära võtsime ning segaduses öökullidena silmi pilgutasime. Magustoiduks oli kunstipäraselt paigutatud maasikavaht jäätise, maasikamoosi ja marjadega, väga nämm. Sinna juurde pakuti ka kohvi, mida erandkorras jõin. Lõpuks toimus viktoriin, kus pidi toitude koostisaineid ära arvama, meie laudkond suutis kõik õigesti vastata (eelroa tarretisekuubikud olid yuzu-maitsega, supile oli maitseks lisatud tüümiani ja spets sigade teiseks lemmiktoiduks olid kastanid) ja auhinnaks saime paki apelsinimahla. Jee!


25.-26. oktoobril toimus Gloag-sensei organiseeritud inglise keele laager esimese ja teise aasta tudengitele. Jaapanlasti oli kohal umbes 40, välisõpilastest inglise keele "senseisid", kes neid rääkima innustama pidid, oli kokku kaheksa: mina, Carl, Ed, Anna (Taist), Ieva ja Ellena (Lätist) ning Ashley ja Yeojin (Koreast). Alguses tegime kolm tundi tutvumisvestlusi, kus jaapani tudengid ringi liikusid ja me erinevate lauseformaatidega vestlust arendama pidime. Seejärel pidime gruppideks jaotunutena mõtlema välja ühe teema, selle kohta palju küsimusi ja lõpuks 7-10 paremat välja valima ning ankeetküsitluseks muutma.
Minu üllatuseks kõik ikkagi rääkisid rohkemal või vähemal määral, tubli algus. Kell 12 oli lõuna ning kell 1 sõitsime kahe minibussiga ühte veerand tunni kaugusel asuvasse puhkekeskusesse. Ed oli kelleltki tumedat leiba saanud ja ta oli sellega ise küüslauguleibu teinud, jagas meile bussis ja kõik nautisid baltimaade maitset XD

Puhkekeskus meenutas mingit suurt spordi- ja vabaaja keskust, ilmselt oligi sellisteks üritusteks ja väljasõitudeks mõeldud. Kõigil olid suured, umbes 6 inimest mahutavad korter-toad, mis omakorda sisaldasid kolme kaheinimese-magamistuba. Kõik välisõpilastest tüdrukud pandi ühte tuppa, mis asus kuskil eriti kaugel kõrval, sinna minnes eksisime paar korda täiesti ära. Päeva põhiosaks oli eelnevalt välja mõeldud küsitluste läbiviimine, kus pool gruppi jäi paigale ja pool liikus. Minu grupi teemaks oli "Vaba aeg", tahtsime teada, kuidas, kellega ja mismoodi inimesed oma vaba aega veedavad. Kas nad käivad väljas, on üksi või koos sõpradega, mis aastajal neile puhata meeldib ja mis riiki reisida tahaksid. Paar huvitavamat küsimust olid: "Kuidas sa lapsepõlves vaba aega veetsid?" ja "Kellel alljärgnevatest on sinu arvates kõige rohkem vaba aega: kontoritöötajatel, meelelahutajatel, talunikel, õpetajatel või arstidel?"


Õhtusöögiks pakuti riisi, lihakotlette ja salatit, väga maitsev oli. Pärast seda võisid kõik vabalt suures saalis Gloag-sensei poolt kaasa võetud lauamänge mängida, tingimusel, et kogu vestlus ja mängude seletus toimub inglise keeles. Meie tšillisime esialgu toas, vahepeal oli võti kadunud ja ilge paanika, õnneks leiti see kiiresti üles. Ellena näitas mulle oma telefonist youtube'i komöödiavideosid stiilis Whose Line Is It Anyway ja George Carlin (temaatiline sketš "Lost Things"!). Üldse tundus mulle, et mina ja Ellena olime ainsad "mõistlikud" toas, ülejäänud olid sellised tuulepea-tibid. Kella seitsme paiku läksin üksi pesema, puhkekeskuse pesuruum oli avar, sisaldades lisaks duššidele veel ka üpris suurt kuumaveebasseini. Kui uksest aurusesse pesuruumi astusin, nägin, et basseinis juba mõned inimesed istuvad. Mõtlesin, et kuna meil on siiski inglise keele laager, peaksin tüdrukutega ka siin inglise keeles rääkima. Poetasin paar kommentaari a la "Küll siin on ikka hea ja palav"...ja siis avastasin, et basseinisistujad on mingid suvalised vanemad tädid XD Eks ma siis vabandasin ja edaspidi rääkisime jaapani keeles.

Lauamängudest sai tol õhtul ära proovitud mingi inglise kaardimäng Stoia (?), kus pidi koguma võitmiseks 1000 punkti, aga teistele sai miinuspunkte ka ette käia, et nood ei võidaks. Kaartidel olid sõnamängulised pildid ja pealkirjad, väga tore mäng oli. Minu üllatuseks oli sensei tooonud kaasa ka ingliskeelse Tsitadelli-mängu, see tõi kohe hea koduse tunde. Pokkerilaadne panustemäng Kobayakawa läks mul seekord väga hästi, suutsin oma poker-face'i hoida ja kõik üle mängida, mwhahahaaaa=D Lõpetasime Karu-memoriiniga, mis oli pmst laste-variant memory-mängust, nelinurksete kaartide asemel olid suured karukujulised kaardid. Kui südaöösel konverentsiruum kinni pandi, kutsus Gloag-sensei kõik väliõpilastest "senseid" enda, Carli ja Edi tuppa, et seal väike päeva kokkuvõte teha, natuke süüa-juua ja lõbusalt aega veeta. See oli...huvitav öö. Vahepeal läks jutt ja naer ikka väga valjuks, pidime korduvalt end vaigistama ja meelde tuletama, et tõenäoliselt tahavad ümberkaudsed inimesed ka magada. Magama saime kella nelja paiku...ja ütleme nii, et sellel ööl õppisin, miks ei tohiks destilleeritud ja destilleerimata alkoholi koos tarbida.


Hommikul toimus küsitluse tulemustest plakatite vormistamine ja enne lahkumist nende teemalised ettekanded. Mõnedel gruppidel olid päris omapärased teemad, nt "Abielu" või "Shopping". Lõunaks jõin vett, näksisin natuke salatit ja vaatasin kurvalt karri-riisikaussi, aga puutuda ei julgenud XD

Eelmise nädala kultuuriloengu teemaks oli ikebana ehk jaapani lilleseade. Yu-sensei tahtis, et tõlgiksin kogu räägitava jutu inglise keelde, selle tarbeks aga pidin käima päev varem ikebana õpetaja Echiko juures kodus, et tekst kokku panna. Sensei elas ülikoolile üpris lähedal, tema kodu oli täis erinevaid lilli ja ikebanaga seotud asju. Abikaasat kodus polnud, sest too oli läinud oma klassikaaslastega kuskile väljasõidule, seega tegi Echiko-sensei ainult meile kahele rikkaliku õhtusöögi. kolme värvi (roosa, roheline ja valge) klaasnuudlite, juurviljatempura, marineeritud asjade ja mingi juurviljaasjaga veel. Väga nämm oli. Kui kurtsin, et mul veidi külm on, toodi mulle kohe umbes kolm asja peale, sest nähtavasti pole nende majas ahju või mingit muud soojendusasja. Ei kujuta küll ette, kuidas nad seal talvel elavad, juba praegu oli suht jahe. Lisaks andis ta mulle palju komme ja küpsiseid (ühed väga huvitavad kommid olid, nagu suured karamellkommi tükid, aga kui suhu panid ja katki hammustasid, siis oli sees selline pehme marmelaadi moodi mass), rohelist teed sain ka nii palju kui tahtsin.


Õhtu lõpetuseks lasi ta mul ka ühe ikebana-kompositsiooni teha. Valisin punased kobarroosid, kaks kollast roosi ja mingid tumesinised lilled, lisaks võtsime piklikke rohelisi lehti. Kokku tuli...enam-vähem kena kompositsioon, sensei kiitis seda väga, kuid ma kahtlustan, et see oli seepärast, et ma üldse hakkama sain sellise asjaga XD


Pärast saadeti mind pmst koduukseni, sest "On ju õhtu ja pime ning tütarlapsed ei peaks sellisel kellajaal üksi väljas olema." Kui söandasin küsida, kuidas tema pärast siis üksi koju läheb, vastas tädike rõõmsalt "Ah, mis, mina olen juba nii vana, kes mind ikka ründama tuleb." XD Lisaks oranžile vestile anti mulle kaasa veel mingi sojapiim ja küpsis....ühesõnaga tundub, et mul on nüüd ka jaapani-vanaema. Kui tahtsin talle vesti tagasi anda, ütles ta: "Eiei, see on päriseks, talv ju tuleb ja sul on muidu kindlasti külm..." Kujutan teda väga hästi ette oma väikeste kätega seda kudumas kuskil laua taga.

Ikebana-tund ise toimus järgmisel päeval rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt jagasime õpilastele vajalikud materjalid kätte, seejärel ütles Yu-sensei mõned tervitussõnad ja tund võis alata. Echiko-sensei rääkis ikebana ajaloost natuke, kuidas see 15. sajandil ametlikult alguse sai, kuidas alguses ainult mehed (budistlikud mungad) seda tegid budistliku altari ette lilli ohvrianniks asetamise näol ning kuidas Meiji ajajärgul lõpuks ka naised sellega tegelema hakkasid. Järgmiseks seletas ta ikebana ja lääne lilleseade erinevust - jaapanis on oluline minimalism ja ruum erinevate elementide vahel, lääne lilleseades topitakse sageli lihtsalt väga palju lilli kokku ehk valitsev suund on maksimalism. Seejärel kordasime üle, mis järjekorras ikebanat tegema peab ja lasime õpilastel endal asjaga tegelema hakata. Kõigil tuli valida üks oks, üks leht ja üks lill, millest oma meistriteos kokku panna. Otsisin kaua, lõpuks leidsin ühe punase lehekobara, pika paju-urbadega oksa ja siniseid ja valgeid lilli. Kahjuks läks ikka nii, et sensei tuli ja tegi pmst kõik ära, aga noh...ma nagunii ei oska ilmselt hinnata, mis sobib kokku ja mis mitte ikebanas. Õnneks polnud ma ainuke, kelle meistriteoseid õpetajate poolt korralikult modifitseeriti.
Kui oma kunstiteose valmis olime saanud, tehti sellest pilti ja me pidime täitma ankeedi, et selle interneti-näitusele aastaks ajaks üles panna saaks. Oma töö pealkirjaks panin "Sügise jahedus" ja kommentaariks kirjutasin "Kuigi on sügis, lehed on punased, võib väikestes valgetes õites aimata ka juba talve tulemas". Suhteliselt kunstipärane.



IF-huviringi korraldatud Halloweeni-peo jaoks otsustasid ise kostüümi teha. Olin internetis näinud paari millimallika-kostüümi pilti, mis tundusid piisavalt ägedad, aga samas ka lihtsad, et need koduste vahenditega kokku panna. Võtsin oma valge vihmavarju, ostsin saja-jeeni-poest sinna juurde valgeid rippuvaid jõuluvanikuid, sinist ja hõbedast helkivat paela ning tegi endale ilusa millimallika-pea. Selga panin oma sinise suvekleidi, valged retuusid ja valged pitskindad (samuti 100-jeeni-poest). 31. oktoobri õhtul lakkisin küüned, panin kostüümi alla igaks juhuks soojemaid riideid ka, tegin meigi ning kleepisin näkku hõbedasi küünekaunistusi.
Peole kogunes suht kirju seltskond. Oli vampiire, üks politseinik, Ed ja Carl olid Mario ja Luigi, keegi oli Kaonashi "Vaimudest Viidud" animest, keegi James Bond jne. Toimumispaik Bar Beer Pong Nanokamachi lähedal ühe maja neljandal korrusel valmistas väikse pettumuse. Arvasin, et tegemist on izakaya-tüüpi kohaga nagu eelmise korra nomihoudai, aga selgus, et oli ainult kaks suhteliselt väikest ruumi ja rõdu. Meid oli kokku umbes 60 inimest, seega oli kohe selge, et siin läheb kitsaks. Kahjuks ei saanud ma oma millimallika-kostüümi põhiosa ehk vihmavarju sees lahti hoida, küll aga öeldi mulle nii palju "Elsa! Elsa!", et otsustasin, et olgu pealegi Elsa (multikast "Frozen" ehk "Lumekuninganna ja igavene talv"), kui inimestele see meeldib. Eks siis tegin "oma noorema õe" Anna ja lumemees Olafiga pilti, laulsin "Let it Go"-d kaasa ja tegin muud Elsalikku. Veendusin taas, et mulle sellised peod väga ei sobi, aga püüdsin ikkagi olukorrast viimast võtta.


Ja keset ööd, just kui olin magama jäämas, tuli mulle meelde, et enne peoleminekut olin pannud ühe tekikoti pesumasinasse....ja see oli ikka veel seal. Ega's midagi, tõusin üles, läksin võtsin selle välja ja panin kuivama.

Halloweeni-peo omamoodi "jätk" toimus eile, kui pidasime Youko lahkumispidu. Kella poole 7 paiku läksin alla vaatama, et millal tants ja trall algab, tüdrukud (+ Fujisawa) juba istusid köögilaua taga ja meikisid end. Ega's midagi, panin ka oma Millimallika-Elsa kostüümi selga ning läksin kööki meikima ja soengut sättima. Seekord tegin endale Elsa-sarnase soengu ka, et saaks kergemini rolli vahetada. Semi muutus pärast pikka kahtlemist india naiseks, Hitomi vareseks (kes natuke meenutas Death Note'i shinigamit) ja Youko mingiks riigi-elektrifirma esindajaks (?). Varsti tuli Igata-san ka koju, koos läksime kuuekesi Himalaya-kohvikusse istuma, omanik lubas meil isegi joogid kodust kaasa võtta. Tellisime erinevat tüüpi karrit, naan-leiba, pastat ja gratääni. Õhtu jooksul liitusid meiega ka Alex ja Deguchi. Kohviku omanik kuulis, et ma olen Eestist, siis läks natuke aega mööda ja...kuulsin muusikakeskusest Birgit Õigemeele eurolaulu ingliskeelset versiooni! See oli nii armas ja samas sürr...istuda Jaapanis kuskil suvalises Nepaali kohvikus, rääkida majakaaslastega tulevikuplaanidest ning taustaks mängib Birgit. Hiljem tulid ka teised eelmise aasta eurolaulud, Birgiti loo eestikeelne versioon ja siis ka mingit muud eestikeelset muusikat, mille esitajat mul ei õnnestunudki tuvastada. Väga mõnus ja kodune.
Umbes kella kümne paiku läksime üle tee koju tagasi, avastasime, et Kudo on koju tulnud ja Fujisawa tõi lagedale Youko jaoks spetsiaalselt tellitud väikse koogikese. Alex teatas, et tahab ka mingit kostüümi/meiki/soengut ning Semi ja Hitomi asusid kohe asja kallale. Lõpptulemuseks oli kleidis, punaste huulte, silmameigi ja punase parukaga Alex, kes meenutas muusikali "Annie" peategelast. See oli ühtaegu ülinaljakas ja hirmutav vaatepilt. Sõime kooki ja lobisesime, mõned mängisid klaverit.


Ahjaa, üks naljakas asi juhtus veel: selgus, et Morimune-san, keda olen Misawa kurasu's elatud pooleteise kuu jooksul meheks pidanud, on tegelikult hoopis naine. (Ma tegelikult kahtlustasin natuke, vaadates tema pärisnime, sest see naiselik nimi.) Õnneks ei tulnud see avastus kuidagi imelikult välja, Youko lihtsalt luges üles, kes peolt puuduvad ja ütles "...tüdrukutest on puudu ainult Morimune-san." Olin nagu "...ahah, okei, selge, carry on." No tõesti, ainult Jaapanis XD


Üks väga oluline asi, millest ma pole blogis veel eriti rääkida jõudud, on minu jaapani-pere ehk Iwakid. Nüüdseks olen jõudnud kaks korda nende juures käia, esimene kord nende juures käia oli juba 20. septembril ehk poolteist päeva pärast kohalejõudmist, kuna siis oli vanem poeg veel kodus.
Iwakid tulid mulle autoga järgi, võttes kaasa kõik, kes auto peale mahtusid, aka ema, isa, Kotone ja Ryoma (vanimad, 18-aastased lapsed, kaksikud, tüdruk ja poiss). Huggles all around. Ja neil on nüüd koer - toy poodle nimega Rui (mitte nagu Hanazawa Rui, vaid nagu Louis'i jaapani-versioon). Nad on ikka sama aktiivsed ja rõõmsad kui enne. Tundub, nagu polekski vahepeal neli aastat möödunud. Samas on näha, et lapsed on suuremaks kasvanud. Sõitsime nende juurde (kus ootasid Kanon ja Otome, nooremad tütred, 15 ja 13), istusime, rääkisime ja sõime külmutatud magusat kartulit. Õnneks võttis koer mu kohe omaks, lakkus ja hüppas ringi. Meeneks viisin perele Annekese šokolaadikarbi ning Draakoni kummikomme.
Õhtu poole käisime koeraga jalutamas, rääkisin neile ka meie naabri kassist, kes on pmst nagu koduloom juba. Kanon pidi umbes viieks minema juku-sse, mis on pmst ettevalmistustunnid koolieksamiteks, see kestis tal umbes 9-ni 0.o Vaesekene.
Perekonna elukorralduses on selle nelja aasta jooksul toimunud paar suuremat muutust, kuna kaksikud on nüüd mõlemad 18-aastased ja tehniliselt ülikooliealised. Praegu ongi tegelikult tavaliselt kodus ainult ema ja kaks nooremat tütart (ja loomulikult koer). Ema töötab vist ikka veel postkontoris, noorim tütar Otome on põhikoolis, Kanon samuti, kuid tema õpib juba keskkooli sisseastumiseksamiteks. Otome ütles, et tahab modelliks saada, Kanon aga soovib saada laevainseneriks. Ema poetas vaikselt, et Kanon on ikka veider laps küll, talle meeldib (mootori)õli lõhn väga.

Kanoni karjäärivalik on võib-olla seotud või vähemalt mõjutatud Ryomast, kes käib pmst kutsekoolis, kus õpib laevakapteniks. See kestab 5 aastat, st nagu kolm keskkooliaastat pluss 2 ülikooliaastat. Juba praegu on tal paari laevaliigi juhiluba olemas ja tulevikus hakkab ta olema 8 kuud aastast laeval tööl. Aga kuna nad veavad tihti tähtsaid/ohtlikke asju, on palk ka päris hea. Ema rääkis, et tavaliselt on Jaapani laevadel ainult 3 päris-jaapanlast, ülejäänud on mingist muust rahvusest, seepärast õpib Ryoma vaikselt ka hiina ja vene keelt. Kotone õpib Sendais ja elab seal korteris, mida isaga jagab, kuna too käib seal tööl. Tüdruk tahab tulevikus lennujaama tööle minna ja seepärast läkski lennujaama kohvikusse poole kohaga tööle, et end selle keskkonnaga harjutada ja midagi kõrva taha panna.
Natuke aukartustäratav oli kõigi nende nooremate lastega lauas istuda...suurem osa neist teadis suht täpselt, mida tulevikus tegema hakkab.
Suveks antakse lastele ikka väga palju kodutöid, arvestades kui lühike nende suvevaheaeg tegelikult on. Kanon ja Otome pmst peaksidki ainult õppima oma vabadel päevadel. Seepärast, nagu ema-isa mulle seletasid, kirjutavad nemad tihti ise laste kirjandeid ja ettekandeid. Ühe eest, mille ema Ryomale kirjutas, sai poiss isegi suure aukirja...kuigi ta ütles, et tal on seda natuke raske vaadata küll XD Kummalisel kombel näib suure hulga kodutööde laine olevat ainult Yamagatas, Sendais on Kotone sõnul palju lihtsam.

Õhtusöögiks sõime isetehtud sushit, st keset lauda oli suur riisikauss ja ümber erinevad koostisained, ise sai endale meeldiva asja kokku panna. Ma ründasin kohe krevetitaldrikut. Kõrvale pakuti imoni-suppi (kohalik kartul) ja külma teed. Pärast pakuti mulle ka mingit kokteilimaitselist purgijooki, toonitades, et seal pole alkoholi sees. Kuna tegemist oli muuhulgas ka rummikoola-maitselise asjaga, ütlesin, et väga hea, et seal sees alkoholi pole, kuna rummikoolaga ei ole mul just kõige paremaid mälestusi XD
Sealt edasi läks jutt selle peale, et kõigil on mingi "must minevik", st mälestused, mida nad pigem ei meenutaks, aga mis on tegelikult teistele suht naljakad. Kotone puhul oli selleks aeg, kui ta osales lõviteemalises muusikalis ja pidi kandma mingit kohutavat meiki, aga tema protestidest hoolimata otsisid ema ja õde selle sündmuse pildid üles.

Aga isa lugu oli ikkagi ületamatu: enne kui Ryoma Hawaiile vahetusõpilaseks läks, oli vaja rahaasjadest rääkida. Läksid mehed siis onsenisse, olid just enne riietusruumis rahast rääkinud, siis isa võttis prillid eest, läks onsenisse, istus Ryoma kõrvale maha ja ütles vaikselt "Ära raha-asjade pärast muretse." Seepeale oli vaikus ja hetk hiljem tõusis Ryoma püsti ja läks minema. Isa oli natuke haavunud, enda meelest oli väga kenasti talle öelnud. Kui isa aga hiljem Ryomalt selle kohta aru päris, ütles poiss, et tema ei tea sellest midagi. St isa läks kuumaveeallikal suvalise mehe juurde ja sosistas talle "Ära raha-asjade pärast muretse." Pole ime, et teisel creepy hakkas XD

Arutleti ka, millal mulle külla tulla. Ema ja isa ütlesid Ryomale, et ta peab korralikult raha teenima laeva peal ja siis neid reisile viima Euroopasse/Eestisse. Ryoma polnud sellest just vaimustunud. Aga ema tahab kindlasti mu pulma tulla kunagi, ta ütles et on selleks valmis isegi 9 tundi lennukis istuma järjest fancy musta pulmakimonoga, mida pruudi ema tavaliselt kannab XD Siin on komme, et pruudi ema kannab pidulikku musta kimonot, millel on kuldne vöö ja allääres kuldne kaunistusmuster. Selliseid kimonosid pärandatakse emalt tütrele...kuigi ma ei tea, mida Iwakid teevad, sest neil on tervelt 3 tütart.
Vaatasime ka ema-isa pulmapilte ja laste lapsepõlvepilte erinevatelt pildistamis-sessioonidelt shichi-go-san'i puhul (festival 3-, 5- ja 7-aastastele lastele, kus pannakse nad traditsiooniliselt riidesse ja käiakse templis kami'dele lapsi "näitamas"). Oi see 80ndate mood...ema vahetas pulma ja peo jooksul 5 korda riideid..kõigepealt traditsiooniline valge jaapani pulmakimono, siis valge lääne stiilis pulmakleit, kaks erinevat kimonot ja lõpuks mingi suur läikiv ballikleit.
Lõpuks, mingi poole 11 paiku hakkasime sättima, et Ryomat Toyama'sse suunduva bussi peale viia. Tal hakkas laevapraktika, st ta läks laevaga mööda Jaapani rannikut seilama, et ametit õppida. Koju saab korraks uusaasta ajal, nii et siis näen teda jälle.
Täitsa lõpp, kui hea, et mul on siin sellised toetavad inimesed olemas, leidsin end väga tihti selle päeva jooksul mõtlevat. Nad on lihtsalt nii toredad. Ütlesid, et kui mul mingeid muresid peaks olema, võin alati nende juurde tulla. Ja ema rõhutas, et ma aeg-ajalt käiks nende juures söömas, sest päevad läbi valmistoidu peal ka elada ei saa XD


Üleeile käisin teist korda nende juures, siis olid isa ja Kotone ka kodus, Ryoma helistas vahepeal sadamast. Lõunaks tegime koos kaheksajalapallikesi ja yakisoba-nuudlirooga, isegi minul õnnestus mõned taignapallikesed edukalt ümber pöörata. Mingi hetk rääkisime putukatest ja Kotone üritas joonistada kiili, aga feilis, siis ema joonistas palju ilusama kiili XD Ja nad olid kõik šokis, kui said teada, et ma olen 26-aastane. Siiamaani olid kõik arvanud, et olen 22 või 23, nende jutu järgi võiks ma ka Kotonega (18) samaealist mängida edukalt =D
Oh! Ja nad andsid mulle elektrisoojendaja ja uue pehme padja...issand kui hea sellega magada on.


**

* Vihmaga ülikooli juurest jalgrattaga allamäge sõitmine pole naljaasi. Tihti kõnnin suurema tänavapikkuse lihtsalt ratas käekõrval.

* Otse meie maja all (esimesel korrusel) peaks olema rameni-söögikoht, kahjuks pole sinna veel jõudnud. Teiste jutu järgi peaks hea olema.

* Meile on tekkinud mingi ilge hunnik eriti kahtlase lehmapildiga tualettpaberit teisele korrusele, keegi ostis suures koguses ilmselt. Ma muudkui nuputasin, miks seal lehm peal on, Fujisawa lõpuks seletas, et kuna "ostma" on jaapani keeles "kau" ja see sarnaneb ingliskeelse sõnaga "cow", ongi seal lehmapilt. Wow.

* Alex teeb vahepeal liiga palju süüa ja pakub seda siis kõigile, see on nii armas. Õnneks on ta ka päris hea kokk.

* Käisin ükskord allkorrusel teed tegemas enne magamaminekut, Deguchi, Alex ja Fujisawa arutasid seal miskipärast Marxi ja Weberi sotsioloogiat parajasti. Tegin endale piimateed, panin suure tassitäie ja hakkasin aeglaselt oma toa poole liikuma. "See on tasakaalutreening!" pomisesin neile, kui väääga ettevaatlikke samme tegin. Kui olin umbes poole koridori peal, hõikas Deguchi mulle järgi: "Kuule Mirju, kui sa niimoodi sellega lähed, jõuab enne hommik kätte kui sa oma tuppa jõuad!" Oleksin naerust peaaegu oma tassi käest pillanud XD

* Glinda filmiloengus üritan paralleelselt filmi vaatamisega ka oma kommentaare vihikusse kirja panna. Hetkel on vist viimane seal selle kohta, et peategelase emal oli räme dekoltee, kuigi ta pidi olema juba üle 40 õukonnadaam. Samas, võib-olla rõhutas see asjaolu, et ta oli enne olnud lõbunaine.

* Alex tellis kõigile majakaaslastele oma koduülikooli (Michigani ülikool) riidenänni, mina sain sooja tumesinise pusa, mis oli täpselt õige suurusega. Ei tea, kas see on mingi geimeeste-teema, et nad peale vaadates õige suuruse ära arvavad...

* Paar korda olen jõudnud siin ka poodidesse, järgin filosoofiat "Ära osta esimese korraga kõike ära!" Kui järgmisel korral tagasi lähen ja asi ikka seal on, pidi see nii minema, kui enam pole, siis las ta jäägu, polnud nii määratud.

* Zachi ja minu duett Lady Gaga "Bad Romance"-i järgi on üks mu lemmik karaoke-lugudest üldse. Koos teeme sellest tõelise show =D

* Tegin mingi testi, mille kohaselt peaks mu hingeloom olema hunt. Natuke üllatav, pole seda looma endaga väga seostanud...aga kirjeldus oli päris täpne.


~~
Ja nii see eluke veereb.
We are wild, we are like young volcanoes. (Miskipärast kummitab mind see lugu viimasel ajal. Do you wanna feel a little beautiful, baby?)

Hoidke mind ikka oma tegemistega ka kursis, muidu ma lähen igatsusest ogaraks vahepeal XD



Olge musid ja oyasumi.