Teisel pool mind

Two down, three (that's actually five) to go.

Isegi siis, kui ma midagi välja ei ütle või näita, ei tähenda see, et ma seda ei tunne. 
勝手に私の気持を決めるな.

Maybe I should suffer more, like a good girl would. If you want me to, say it and I probably will.

___

Võtab juba tuimaks vaikselt. Elu on pausi peale pandud until further notice.

___

Naljakas, aga minu, Raidi, Fluffy ja Tindome bussisõidu ajal tehtud ennustused (mis põhinesid peatuste nimedel) ei läinudki nii väga mööda. Perila (ilmselt sõnast "perilous" ehk ohtlik) -> Tasuja (tuleb tume tasuja või saavad mingid võlad tasutud) -> Liivaaugu (hakatakse juba hauda kaevama) -> Puidutööstuse (kust mujalt kirstu jaoks materjali saab) -> jne.

Ja mis sai sellest, et mina kui vist Thanaria ainus patsifist (nad on väljasurev liik nähtavasti) kõigile südamele panin, et "Teeme nii, et seekord ei tapeta kedagi ning keegi ei saa viga ega surma."? Ma nii lootsin, et sellest tuleb enam-vähem rahumeelne mäng...
Tulemus: meid tulistati, verd voolas piisavalt, Elani pidi jälle oma lappimisoskusi rakendama, pidevalt oli surmahirm (eriti siis, kui mina pidin üksinda jääma künka taha kivide vahele varju koos asjadega...kogu aeg mõtlesin, et nüüd ilmub künka teiselt poolt mingi suur mees, kes ütleb "Tere väike tüdruk, mida sina küll siin teed?" XD) ja tagatipuks sai meie kambast 3/4 (aka Anko, Elani ja Isin) surma. 
See oli päris huvitav kogemus. Kui Oshi oma zombidega kaugelt paistma hakkas, käis külm juga üle selja. Põgeneda me poleks saanud, sest üks meist oli haavatud (pealegi olime Oshit juba 2 korda kõrvaldanud ning see polnud mõjunud) ja ilmselt oleks nad meist üle jooksnud. Mul värisesid põlved vägagi reaalselt, kui me Ankoga kahekesi selle kõrgema kivi peal seisime, relvad (ka Elanil!!!) valmis ja Isin kaugemal zombisid sihtis. See, kuidas nad aeglaselt lähemale tulid, meid ümber piirasid ja siis minu jalgu ja seelikut juba tirima-närima hakkasid...puhas õõv.
Mingil hetkel mõistsin, et see ongi lõpp. See ei tohtinud olla lõpp, aga ometi see oli.

Ja siis me surime. Anko lükati otse mõõga otsa, mul löödi relv südamest läbi...Isin üritas kaugemal küll väga heroiliselt lahkuda (ja võttis 2 zombit maha sealjuures!), aga lõpuks näriti temalgi kael läbi. Jõudsime juba kurvastama-kahetsema hakata, kuid hiljem õnnestus meil väga eepiliselt ellu naasta. Haa, alasti ilmumine lagedale väljale, kuupaiste üleval. Kuigi natuke külm oli, ei häirinud see mind ja Hannat eriti. Ja väga hea reaktsiooni sai ka, kui nii Anko kui Elani avastasid, et nad on küll elus, kuid suht-koht alasti.

A&E: *köhimine+hingeldamine*
E: "Mida...? Kas me oleme elus?"
A: "Mis toim--!"
A&E: *kiljed-karjumine üle kogu põllu*

Aga jah. Mulle tundub, et maailm kohe üldse ei taha patsifistlikumaks hakata Elani suureks kurvastuseks. 
Sellegipoolest olen üpris rahul, et läksin. Was fun. Pluss ma sain selle aasta esimese telgis magamise kogemuse. Ja söök! Salat+kartul+grill-liha / leib&sulajuust / halvaa !!! Njämm.
Aitäh mu kambale, gemmidele ja teistele mängijatele (peaasjalikult Maarjale ja Kadrile). 

Jalad näevad küll välja, nagu oleks mingi karm allergia peale tulnud, kuid need on kõigest sääsekublad. Nii paremal kui vasakul säärel on kummalgi üle 100. Ma ei julgenud enam edasi lugeda sealt.

___

(from Sinfest.)