Teisel pool mind

Valmistumas sessiks. 
Vaikselt lähen segaseks kogu sellest jaapani keelest...klassikaline, tavaline, keigo, jukugo...õõõh. 
Unerütm on juba täiesti sassi löödud, aga ma loodan, et saan selle veel normi tagasi.
(Ja kõik sellepärast, et ma ei suutnud lõpetada "Samurai Deeper Kyo" manga lugemist ja pidin uuesti avastama "Princess Tutu" lahedust. I blame their awesomeness.) 

Everybody, with your fists raised high
Let me hear your battle cry tonight
Stand beside or step aside
We're on the frontline

- "Frontline" by Pillar

Esimene "eksam"on tegelikult juba seljataga. (Arvuti töövahendina)
Kartsin seda kohutavalt, tehnikaidioot nagu ma olen. Aga lõpuks selgus, et asi polnudki nii fail - kogu selle pabistamise-pingutamise peale sain isegi A kätte. Success =D

Blaah. Ma isegi ei oska midagi mõistlikku kokku kirjutada siia.

...peale selle, et mingi torm läheneb. Ma ei tea täpselt, milles see seisneb, kust ta algab ja milleni välja viib, aga Midagi on tulemas. Selline veider eelaimdus on aeglaselt ligi hiilinud. Nagu Blackmore's Nighti laulus "The Storm"...seisaks justkui kuskil suure välja serval ning vaataks taeva tumenemist. Siis hakkab tuul puhuma...alguses kaugel-kaugel, kuid kõik muutub kuidagi kuivaks ja õhus on tunda pinget. Tead, et midagi on tulemas. Abitu, lausa kasutu tunne tekib, kuna selle tormi peatamiseks ei saa enam midagi teha. Ta tuleb, pöörab pahupidi taeva ja maa, raputab kogu olemise alustalasid.

Aga selle keskel tuleb püsima jääda, väljuda võitjana...muud võimalust ei ole.
Ja kui ma selle tormi üle elan, olen jälle natuke tugevam. Sellesse ma usun.

Nothing ever could contain the rising of the storm....