Hilissuvest ja talvehommikust.
Sunday, September 23, 2007 by Mirju
Täna proovis mõistsin ma taaskord, kui väga mulle meeldivad Tormise lood. Eriti "On hilissuvi" Sügismaastikest ning "Talvehommik" Talvemustritest. Viis ja sõnad moodustavad neis lugudes kordumatu sümbioosi, nende tähendus loob minu jaoks erilisi seoseid...
"On hilissuvi" - Viivi Luige tekstile
Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
Ja pihlapuus on marjakobar, ja männikus on kanarbik.
Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam...seda suve...
See lugu on mulle alati meenutanud ja jääbki ilmselt alati meenutama 2005. aasta suve. See oli mu elu parim suvi, kõigi oma juhtumiste, tutvuste, rõõmude ja segadustega. Esimene nö. 'larbisuvi' uute sõpradega ja see oli vaimustav...ning iga kord "hilissuve" lauldes või sellele mõeldes tekib nii kohutav nostalgia. Õppisime seda Kölni konkursi jaoks ja minule läks ta sügavale hinge. Just täpselt taoline, sõnadele vastav tunne tekkis augusti ja septembrikuu proovides....et see suvi on nüüd igaveseks läinud....ei tule enam seda suve. Ja sellest on kahju...nii kahju.
"Talvehommik" - Andres Ehini sürrealistlikule tekstile
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis täitis tänavad ja väljakud
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis imbus verre ja lumme.
Suur sinisetulv haaras linna,
selle lõhnana taevas täna tungis me sekka...
Silme ette kerkib sinakalt helkiv lumi, õhk on karge ja värske. Valge kate on laskunud maailmale, peitnud mustuse ja ka inimeste ebasiirad tunded. Kõik on justkui hetkeks puhastunud.
Kas on vale leida mingit sadistlikku naudingut teise inimese segadusest/kannatusest? Oleneb olukorrast. On vanasõna "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Tundub, et sellest ei saada siiani lõpuni aru. Kas on tõesti halb, kui ma tunnen kerget kahjurõõmu, mis osaliselt hingerahu annab, ning kaalun tegusid ja sõnu lihtsalt selleks, et näidata teisele inimesele, et ta on oma aja maha maganud ning et ta seda ka tõsiselt mõistaks? Võib-olla. Aga nüüd on tema kord tulnud olla kurb ja segaduses, äkki kahetseb ta tagantjärele...kuid see ei muuda hetkel enam midagi. Ma olen otsustanud ja sellest otsusest ma ei tagane. Iseenda pärast. Sest muidu ma läheks ilmselt hulluks.
Ja nüüd ma tunnen end, nagu tavaliselt pärast enda peast sellise mõtte leidmist, kohtavalt halva inimesena. Ei tea, kas mind peetaks ka siis heaks, kui teataks, mis mõtteid ma vahel mõtlen?
Jõudsin täna "Karini" 20nda osani. Sellest animest ei oodanud ma alguses midagi, pigem olid isegi mõningased eelarvamused. Aga nüüd olen veendunud, et tegu on väärt kraamiga. Ma elan sealsetele tegelastele kaasa, miskipärast eriti Makile. Olen taasavastanud oma nõrkuse kenade meesvampiiride vastu, Ren-san on lihtsalt....maeitea... *silmadesse ilmub unelev pilk*
Ja ma nii tahaksin, et vahel külastaks mind vampiir, kelle maitse-eelistuseks on üksindus.
Miks?
Ma ei tea ise ka. Sest tegelikult läheb ju kõik hästi. Ülikoolis on äärmiselt tore (sain teada, et India eepos "Mahabharata" on hullem kui kõik mehhiko seebiseriaalid kokku, võib-olla kunagi kirjutan sellest), sõpradel läheb ka hästi...
Aga miks ma siis vahel nii meeletult kurb olen?
Olen kuulnud räägitavat, et mõnikord tuleb kõik oma negatiivsed tunded lihtsalt korraga välja nutta. Ma olen tahtnud seda teha, nüüd juba vähemalt nädal aega, kuid...ma ei saa ju. Sest ma olen endale lubanud. Pealegi....kelle juurde ma sellega läheks? Jõuan vist järeldusele, et hetkel pole võimalustki kellegi juurde minna ja oma enesekontrolli riismed täielikult ära lõhkuda. On paar, kelle juures ma saaks nii teha, kuid nemad on kaugel. On üks, kellele ma ei taha lihtsalt sellega muret valmistada. On need, kelle juurde ma võiks, kuid ei julge minna, sest ei soovi, et nad jälle mind sellisena näeks, ei taha neid koormata oma nõrkusega.
Aga mida ma siis tegema peaks? Ootama....võib-olla lihtsalt ootama.
Kuid kui kaua?
(Hetkemuusika:
Heather Dale - "Prodigal Son"
Minako Obata - "The World of Midnight")
"On hilissuvi" - Viivi Luige tekstile
Ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
Ja pihlapuus on marjakobar, ja männikus on kanarbik.
Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam...seda suve...
See lugu on mulle alati meenutanud ja jääbki ilmselt alati meenutama 2005. aasta suve. See oli mu elu parim suvi, kõigi oma juhtumiste, tutvuste, rõõmude ja segadustega. Esimene nö. 'larbisuvi' uute sõpradega ja see oli vaimustav...ning iga kord "hilissuve" lauldes või sellele mõeldes tekib nii kohutav nostalgia. Õppisime seda Kölni konkursi jaoks ja minule läks ta sügavale hinge. Just täpselt taoline, sõnadele vastav tunne tekkis augusti ja septembrikuu proovides....et see suvi on nüüd igaveseks läinud....ei tule enam seda suve. Ja sellest on kahju...nii kahju.
"Talvehommik" - Andres Ehini sürrealistlikule tekstile
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis täitis tänavad ja väljakud
Juba ärgates tundsin talvetaeva sinist lõhna,
seda lõhna, mis imbus verre ja lumme.
Suur sinisetulv haaras linna,
selle lõhnana taevas täna tungis me sekka...
Silme ette kerkib sinakalt helkiv lumi, õhk on karge ja värske. Valge kate on laskunud maailmale, peitnud mustuse ja ka inimeste ebasiirad tunded. Kõik on justkui hetkeks puhastunud.
Kas on vale leida mingit sadistlikku naudingut teise inimese segadusest/kannatusest? Oleneb olukorrast. On vanasõna "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Tundub, et sellest ei saada siiani lõpuni aru. Kas on tõesti halb, kui ma tunnen kerget kahjurõõmu, mis osaliselt hingerahu annab, ning kaalun tegusid ja sõnu lihtsalt selleks, et näidata teisele inimesele, et ta on oma aja maha maganud ning et ta seda ka tõsiselt mõistaks? Võib-olla. Aga nüüd on tema kord tulnud olla kurb ja segaduses, äkki kahetseb ta tagantjärele...kuid see ei muuda hetkel enam midagi. Ma olen otsustanud ja sellest otsusest ma ei tagane. Iseenda pärast. Sest muidu ma läheks ilmselt hulluks.
Ja nüüd ma tunnen end, nagu tavaliselt pärast enda peast sellise mõtte leidmist, kohtavalt halva inimesena. Ei tea, kas mind peetaks ka siis heaks, kui teataks, mis mõtteid ma vahel mõtlen?
Jõudsin täna "Karini" 20nda osani. Sellest animest ei oodanud ma alguses midagi, pigem olid isegi mõningased eelarvamused. Aga nüüd olen veendunud, et tegu on väärt kraamiga. Ma elan sealsetele tegelastele kaasa, miskipärast eriti Makile. Olen taasavastanud oma nõrkuse kenade meesvampiiride vastu, Ren-san on lihtsalt....maeitea... *silmadesse ilmub unelev pilk*
Ja ma nii tahaksin, et vahel külastaks mind vampiir, kelle maitse-eelistuseks on üksindus.
Miks?
Ma ei tea ise ka. Sest tegelikult läheb ju kõik hästi. Ülikoolis on äärmiselt tore (sain teada, et India eepos "Mahabharata" on hullem kui kõik mehhiko seebiseriaalid kokku, võib-olla kunagi kirjutan sellest), sõpradel läheb ka hästi...
Aga miks ma siis vahel nii meeletult kurb olen?
Olen kuulnud räägitavat, et mõnikord tuleb kõik oma negatiivsed tunded lihtsalt korraga välja nutta. Ma olen tahtnud seda teha, nüüd juba vähemalt nädal aega, kuid...ma ei saa ju. Sest ma olen endale lubanud. Pealegi....kelle juurde ma sellega läheks? Jõuan vist järeldusele, et hetkel pole võimalustki kellegi juurde minna ja oma enesekontrolli riismed täielikult ära lõhkuda. On paar, kelle juures ma saaks nii teha, kuid nemad on kaugel. On üks, kellele ma ei taha lihtsalt sellega muret valmistada. On need, kelle juurde ma võiks, kuid ei julge minna, sest ei soovi, et nad jälle mind sellisena näeks, ei taha neid koormata oma nõrkusega.
Aga mida ma siis tegema peaks? Ootama....võib-olla lihtsalt ootama.
Kuid kui kaua?
(Hetkemuusika:
Heather Dale - "Prodigal Son"
Minako Obata - "The World of Midnight")
