Teisel pool mind

Märkamatult on suvi kätte jõudnud.

Siin on viimasel ajal kogu aeg 28 kraadi kandis sooja, päike paistab ja on parajalt palav. Vihma on ka sadanud, kuid mitte nii palju, et seda korralikuks vihmaperioodiks nimetada. Ma ootan hirmuga, et millal see korralik vihmaperiood kohale jõuab XD
Aga jah, soe on tõesti ja lubatakse, et läheb veel palavamaks ja niiskemaks. Ma ei tea, kuidas ma siis toime tulen, aga kuniks külmkapis jääkuubikuid teha saab ja minu konditsioneer töötab, peaks ellu jääma.

Olen jõudnud oma fb-galeriisid täiendada ja ka ühe täiesti uue teha. Kahju, et ma ei saa siia linkida kõiki neid pilte, kus mind sildistatud on, kuna nende seas on ka väga palju toredaid.

Kevadest suvesse

Summertime (uus)

***

Nüüd natuke minu hiljutistest tegemistest.

Tähelepanekud:

* Ostsime Jaceki ja Amberiga Sashale sünnipäevaks Avril Lavigne'i uusima cd&boonus dvd. Mõtlesime, et see oleks hea lohutuskink, kuna ta Avrili kontserdist Tokyos ilma jäi. Õnneks läks ost täppi, ta oli üliõnnelik =)
* Oskan nüüd teha lehtsalati-kurgi-paprika salatit, mille juurde Jacek soovitas panna ka caesari salati kastet. Tulemus oli väga nämm.
* Käisime mai lõpus kinos "Kariibi mere piraatide" neljandat filmi vaatamas. Kogu ettevõtmine tuli väga ootamatult, ma küll plaanisin millalgi suurema kamba kokku koguda ja koos minna, aga ühel õhtul teatas Amber, et tema ja Poko kavatsevad umbes poole tunni pärast seda vaatama minna. Võtsime Sasha ka kaasa (Jacek oli kahjuks tööl) ja läksimegi. Film oli täitsa hea, palju Johnnyt, ilus visuaalne pool ja muusika... Arvasin,et Penelope Cruzi piraaditšikk hakkab mulle rohkem närvidele käima, aga suht ok oli.
* Jaapani keele kirjutamise tunnis vaatame tihti multikaid. Siiamaani on mu lemmikuteks erinevad pingu-multikad, mille tegelasteks pingviinid (ja muud jääväljade-elukad), kes räägivad mingit pudikeelt. Need on alati väga trippy'd, pärast on selline ajumikserdamisetunne natuke XD
* Avastasin ühe grida-loengu märkmetest lause: „Peategelasel (mees) on nii kenad pikad jalad.“
* Nüüdseks on juba nii palav, et käin oma toas ringi kas pesus või kõige õhemas kleidikeses.
* Jaapani ume-shu (mingi ploomialkohol) maitseb jube läägelt. Või on asi lihtsalt selles, et tegemist oli 7/11 kaheliitrise konteineriga XD

2. juuni

Sünnipäev möödus täitsa edukalt, kuigi suurema osa päevast vihma sadas. Ma ei lasknud sellel end morjendada ja käisin natuke poodlemas.
Hommikul alustasin tähistamist sellega, et magasin mõnusalt kaua. Akna taga oli pilvine ilm, seega kohe välja minema eriti ei kutsunud. Vaikselt tuba koristades tuli päeva esimene üllatus (kingitus? XD): avastasin oma lauasahtlist, tegelikult isegi sahtli tagant kastist suure tüki mullikilet! Arvestades, et mul oli seda väga vaja oma kõnevõistluse trofee Eestisse saatmiseks ning olin seda pikka aega poodidest otsinud, tuli avastus nagu deus ex machina. Olin väga rahul.
Avasin kaardid/kingid, mis sinnamaani kogunenud olid, st uurisin läbi eestist saadetud suurema kotikese sisu ja tegin lahti eile Amylt saadud pakikese. Kodust sain palju magusat ja väga ilusad sünnipäevakaardid, süda läks kohe soojaks neid lugedes. Lisaks oli väikse karbi sees üks kaunis hõbekaelakee, mida ma esialgu pidasin mõneks perekonnareliikviaks ja ei julgenud isegi kätte võtta XD Amy paki seest ilmus suuuuur südamekujuline sünnipäevakaart (pilt sellest on ka ühes galeriis), mis jaotatud kuueks eraldi lahtriks. Istusin, lugesin Amberi, Sasha, Jaceki, Amy, Grahami ja Wira soove ning peaaegu tulid pisarad silma…see oli lihtsalt nii armas. Ja kõik kõige olulisemad inimesed olid seal esindatud.
Pärastlõunal suundusin Nanokamachile poodidesse. Kuna minnes oli ilm veel enam-vähem, läksin aja kokkuhoiu mõttes rattaga, aga kahjuks sadas tagasitulles korralikult vihma. Eks ma siis tulin, poekotid ja ratas käekõrval vihmavarju all kössitades koju. Jalad said ka läbimärjaks. Aga sellest polnud eriti midagi.
Lõunaks/õhtusöögiks sõin kiirnuudleid ja musta leiba, sest ei viitsinud midagi suurt kokkama hakata. Korraga lasti uksekella, läksin avama ja leidsin oma lävelt suure inimsumma, kes kõik mulle sünnipäevalaulu laulsid. See oli väga lahe üllatus. Sain kätte Jaceki, Amberi ja Sasha kingi (jänkumaiustused ja KÄEKELL!!), lisaks tõi hiina tüdruk Ou ka mulle palju nänni XD
Õhtul üritasin end veenda, et kuna mul on sünnipäev, ei peaks ma täna üldse midagi õppima, kuid homne kanji-töö rikkus selle plaani ära. Sellegipoolest jõudsin õhtu jooksul veidi laiselda, „Tears to Tiarat“ vaadata ja õnnitlustele vastata. Täitsa lõpp, kui palju nii fbs kui mujal soove oli, üllatusin päris korralikult. Mul on ikka vedanud. (Siin meenub, kuidas ema rääkis ühest „Heliseva muusika“ laulust ja selle ilusast mõttest.)
Enne magamaminekut tuli ka Jacek mulle õnne soovima, kuid lõpetas oma külaskäigu hoopis teistsuguse küsimusega. Ta päris, kas mul ja Grahamil on mingi „teema“. Seisin nagu üks suur küsimärk. Huvitav, miks kõik seda arvavad? Okei, me küll veedame palju aega koos, aga see on ainult sellepärast, et me oleme siin ainukesed suured animefännid ja saame nendel teemadel rääkida. Kinnitasin, et minu poolest pole mingit teemat.

3. juuni

Läksime suurema kambaga ühte mägimajakesse, et tähistada korralikult minu ja Sasha sünnipäevi. Jõudsime sinna kohale umbes seitsme paiku, kuid toitu saime tooma minna alles pool 11, kui saabusid mõned inimesed autodega XD Selle ajani oli meil ainult Poko toodud poola viin, Jaceki toodud poola kurgid ja Amberi Captain Morgani rumm. Õhtu jooksul kurtsid kõik umbes miljon korda oma tühja kõhtu.
Ilm oli väga ilus, saime Jaceki telgi isegi päris valges üles panna (me ei tea, miks ta telgis magada tahtis).
Koha ainsaks miinuseks olid suured putukahordid majas, eriti mingid haisu-mardikaid. Maja meenutas muidu sellist suurt ateljee moodi kohta, allkorrus oli üks suur ruum ja köögi/wc/pesunurgad, ülakorrusele (mis oli selline pooleldiavatud) viis trepp. Alguses pidime magama üleval (kus oli suurtes kogustes tekke-madratseid-patju), aga kuna sealt oli liiga umbne ja palav, siis otsustasime lihtsalt kogu vajaliku kraami alla tuua. Maja kõrval oli veel paar väikest abihoonet, näiteks kuur, kust me lõkke jaoks puid saime. Kuuris hõõgusid kuskilt tuleasemel veel söed, kahtlustasin, et kuskil seal taga oli mingi sauna- või tünnilaadne asi. Kogu koht ise asus mäest üles minnes ühe suurema künka peal, maja ees oli suurem plats (kus lõket tegime) ja puupalkidest trepp viis alla parkimisplatsile, kus olid spetsiaalsed kraanid mäevee võtmiseks. Autosid käis seal päris palju, seega järeldasime, et see spetsvesi on üpris popp seal ringkonnas. Mäetippu jõudsid kahjuks vist vähesed, päikesetõusu käisid seal vaatamas vist ainult Pak ja Adam.
Lõkke tegemine läks üpris vaevaliselt, lõpuks tegi peaaegu kogu töö ära Amber, kellel meist ainsana selles vallas kõige rohkem teadmisi oli. Pärast tegime lõkke ümber väikest ilutulestikku ehk hanabi'd, mis nägid välja nagu säraküünlad. Tundsin, et saan oma jaanitule-kogemuse vist ka kätte, kui poisid üle lõkke hüppama hakkasid XD
Keegi oli toas üles seadnud muusikasüsteemi, õhtul läks päris korralikuks tantsuks. Lõpuks olime ainukesed kained mina ja Sasha (ehk sünnipäevalapsed ise XD), vaatasime kogu tsirkust ja muigasime. Lubasin, et kui toitu tooma lähme, siis ostan meile kahele privaatse sünnipäevakoogikese. Selle lubaduse tegin hiljem ka teoks ning öösel istusime maja trepil, vaatasime tähti, sõime vanilje-rullbiskviiti ja soovisime üksteisele õnne. See oli väga lahe.
Öösel avanes maja eest platsilt tähistaevale vapustav vaade. Märkasin seda juba talvel lastelaagris, aga siinne taevas on kuidagi väga teistmoodi, siin on palju rohkem ja palju selgemad tähed.
Õhtu pikantsemad hetked: * Ou oli nii kastis omadega, et pidime talle lõpuks kiirabi kutsuma. Kuulsime hiljem, et see oli NELJAS kord, kui tal joomise tõttu niimoodi juhtub. No alleaa, ma ei saa aru, kas siis ei võiks juba kogemustest õppida?! Ja mulle tundub, et aasia tüdrukud on kõik ühtemoodi purjus: muutuvad väga lõbusaks, siis hakkavad ringi taaruma ja rääkima kui täis nad on. * Jacek kukkus oma lolluse tõttu mägitrepist alla ja sai päris korralikud sinikad. Oma süü.
Magama saime alles kella 4-5 paiku, kui juba valgenema hakkas. Tegime väljas ühe suurema ühisjalutuskäigu ja kobisime magama. Mõned jäid veel koristama, aga mina leidsin, et kuna olime nagunii ühe mongoolia tüdrukuga terve õhtu koristusmeeskonda mänginud, võisin mina nüüd puhata.
Kahjuks ei saanud ma teoks teha ideed minna päiksetõusul end alla jõkke pesema ja olla nagu Lorelei XD


4. juuni

Ärkasin vahelduva eduga, lõpuks tõusin umbes 9 paiku, kui väljas juba suur valge ja palav, neiud meikisid end laua ääres ja poisid olid läinud päevaks süüa ostma.
Hommikul tegime suured koristustalgud, Pak peamiselt organiseeris lõkkel sööki (kõigepealt imoni-supp, siis karri-udon ja lõpuks yakisoba). Eine oli väga hea, aga hullult palava ilmaga ei olnud seda just kerge süüa. Jõudsime teha all jõe ääres ilusaid looduspilte (v.a see, kui Jacek minu ja Sasha loodusvaate oma palja taguotsaga ära rikkus).
Pärast niisama tšillisime, päevitasime, laulsime, mängisime kaarte... Viimased vaprad pidid ootama kella viieni, seni puhkasime niisama maja sees, natuke magasime, tegime akrobaatilisi harjutusi/painutusi, lõpuks vaadati kuskilt maja sügavustest leitud Doraemoni-videot.
Kogu asja negatiivne külg oli see, et minu Grahami-paranoia aina süvenes. Nüüdseks oli juba 4 erinevat inimest mult üht ja sama asja küsinud ja see ajas mind natuke segadusse. Kui Sae veel märkis, et isegi kui minul temaga mingit teemat pole, tundub, et G'l minuga mingi kindlasti on, hakkasin ise ka olukorda kõrvalt jälgima. Ja mulle vist ei meeldi see, mida ma avastanud olen. Peaks millalgi midagi ette võtma selle suhtes, et asjad veel hullemaks ei läheks. Deem.

6. juuni

Päeva tipphetkeks oli jalgrattaõnnetus.
Sõitsime Jacekiga kooli juurest alla viivat tänavat pidi koju. Rääkisime juttu, sõitsime kõrvuti, et paremini kuulda, olime oma vestlusesse nii süvenenud, kui äkki...takerdusid meie rattad kuidagi kokku ja kukkusime täiskiirusel sõites keset sõiduteed puntrasse. Jacekil vedas, ta suutis oma ratta alt ära tulla, aga mina jäin kahe ratta vahele.
Eriti hea oli muidugi see, kui Jacek vandus ja tormas küsima, kas minuga on kõik korras ja mina (ilmselt šoki mõjul, sest ma värisesin veel päris pikka aega) hakkasin naerma, vaatasin oma siniseid ja marrastunud jalgu ning hädaldasin, et issand, nüüd ma ei saagi enam seelikuid ja kleite kanda XD
Aga tegelikult oli see päris õnnelik õnnetus, sest kummaltki poolt ei tulnud ühtegi sõiduautot. Nüüd on Jacekil ilmselt minu sinikaid ja marrastusi vaadates pikka aega väiksed süümepiinad, kuigi ma seletasin, et see pole tema süü.


7. juuni

Käisime õhtul Yu-sensei tütre kooli muusikaosakonna kontserdil, kus esinesid nii instrumendid kui lauljad. Panime end ilusti riidesse (mina oma kiisukirsi-kleidi), Amber tegi mulle veel korraliku meigi ja sättis natuke juukseid. Tulemus oli…päris rabav. Silmad olid küll intensiivsed ja kui juuksed ühele poole lükata ja triikida, näen ma välja Liisa-Mariaga väga sarnane. Ja sellest oli kasu ka, et me ilusad olime: meile anti teed XD Ja päris paljud saatsid meid pikkade pilkudega.
Kontserdil oli kolm osa: kõigepealt varia (st eri instrumendid koos nt duettidena), siis koor ja lõpuks orkester. Mulle meeldis esimese poole üks klaverimängija, tema esituses oli kirge rohkem kui küll. Ja ta sõrmed lendasid üle klahvide nii kiiresti, et käed tundusid udused. Üks flöödi-klaveri duo oli ka lahe.
Koor…tundus täitsa enam-vähem. Nad laulsid küll minu jaoks natuke liiga ooperilikult ja üks sooloalt oli nagu tinakarbis. Orkester seevastu oli ilus. Enamasti koosnes kava Euroopa klassikaliste heliloojate (Nt Wagner, Liszt, Elgar, Debussy, Saint-Saens) loomingust, ainult vist 1-2 lugu oli jaapani autoritelt (nt koori üks tsükkel „12 kuu armastuslaulud“, millest mulle meeldis kõige rohkem novembri laul).


8. juuni

Pärastlõunal Yu-senseiga sobanuudlite valmistamine. Sõitsime võimla juurest minibussiga ühte soba-restorani (vist), mis oli ümber kujundatud väikse workshopi jaoks.
Sobavalmistamise senseisid oli 2, üks peamees ja teine noorem abiline. Mõned tüdrukud hullusid noorema peale, minule meeldis aga päris-sensei rohkem. Ta oli tõesti lahe, meile räägiti, et tal on Nanokamachil oma väike söögikoht ja et ta on ka New Yorgis oma kohta pidanud.
Võtsime suurte kausside juurde paaridesse ja hakkasime taignat segama. Segasime jahu veega, sõttkusime, segasime veel, sõtkusime uuesti…minul ja Amberil tuli lõpuks päris hästi välja, Sashal ja Boal meie kõrval aga nii hästi ei läinud XD
Järgmiseks tuli taignatüki (mille sensei kenasti ümaraks voolis) rullimine suureks õhukeseks latakaks. See oli päris lõbus, kuid kahjuks minu iidsed eesti leivaküpsetusgeenid seal end ei ilmutanud ja Amberi käes tundus töö palju kergemalt minevat. Lõpuks võtsime suure pulga (mis täitis taignarulli aset) ja üritasime latakat ümmargusena hoida. Kahjuks venis meie oma nii, et ringist sai ristküllik. Aga vähemalt ei tulnud meil sellist meritähte, nagu Sashal ja Boal.
Sensei tuli meie juurde, vaatas meie nõutuid nägusid ja ütles, et ega midagi väga katki pole, kui meil selline taigen tuli.
Taignaga tegemisel said meie käelabad väga huvitava ilme. Nad nägid välja (jahused, klimpis taignatükkide ja kuivanud ribakestega) nagu mingi kohutav zombi-viirus või epideemia.
Järgmise sammuna voltisime oma taignalataka kokku, võtsime appi ühe puust laua ja suure noa ning lõikasime-hakkisime taignatüki pisikesteks pikkadeks nuudliteks. See tuli mul isegi päris hästi välja.
Kui olime töölauad ära koristanud, saime kõik maitsta ka sensei tehtud maitsvaid sobanuudleid. Saime omatehtud koju kaasa võtta, kuid sensei hoiatas, et maitse poolest ei tasu esimesest katsetusest midagi head oodata XD
Tegin õhtusöögiks väga varieeruva kombinatsiooni, võtsin endavalmistatud soba, külmikust ülejäänud majoneesi-kotletid ning instant-kanasupi. Kokku tuli…huvitav. Soba maitses küll kohutavalt (nii et pidin suurema osa ära viskama), aga see polnud üllatav.


10. juuni

Kalligraaafiatunnis üritasime teha oma isiklikku kunstniku-allkirja templit. Valisin oma nime kanjideks (silpidega "mi" ja "ryu(u)") „ilus“ ja „moodus/tee/koolkond“, millest lõpuks sai ainult „ilus“, kuna kaks märki ei mahtunud pisikesele templile ära.
Õnneks on see kanji kirjutades mõlemalt poolt samasugune, seega ümberpöörates ei pea ma midagi muutma =D (Teistel on veidi keerulisem, sest peavad oma kanjid tagurpidiselt kirjutama sinna)


11. juuni

Hommikul ärkasin igaks juhuks pool 9, et mitte Amberi märgukõnet maha magada. Lõpuks selgus, et tema oli ka sisse maganud ja läksime Sendaisse alles kolmveerand 11 XD
Kõigepealt tegime väikse eine Sendai jaamas asuvas Homemade burgeris (teistel avokaadoburger, mul teriyaki-chicken).
Päeva jooksul jalutasime Sendai jaama lähedal ja kaubatänavatel, isegi Gucci poes käisime ära, tegime näo, nagu oleksime rikkad, osutasime näpuga kaupadele ja rääkisime inglise keeles XD
Yamagatast lahkudes oli ilm vihmane ja sompus, seega otsustasin lühikeste pükste ja kummikute kasuks. Sendaisse jõudes läks ilm aga päikseliseks ja soojaks, ma nägin oma kummikutega veidike veider välja, kuid üritasin teha nägu, nagu oleks nad teadlik fashion statement.
Avastasin, et Animate’i kõrval on ka väike…sweet lolita-pood? Igatahes oli seal hästi palju armsaid, aga kalleid riideid. Lõpuks proovisin kahte kleidikest, millest esimene oli roosa ja pitsiline, nagu vahukomm, teine pigem selline kirsitort (galeriides on pildid ka). Esimene ei läinud eriti selga, see oli tõesti kitsastele pihtadele mõeldud, kuid lõpuks sain luku siiski kinni. Teine tegi mu natuke paksuks, aga istus paremini. Hullult lõbus oli neid proovida ja pilte teha, selline korralik noortefilmi-stiilis šoppamise tunne tekkis XD Hind oli suht kallis, aga vähemalt jätsin brändinime (Angelic Pretty) meelde.
Äärmiselt tore ja positiivne päev.

Veel tähelepanekuid:

* Võtsin lõpuks põrandalt ära talve soojustuskatte, aga nüüd on sellest jäänud väiksed liimilaigud. Eks ma ootan, kuni need ära kuivavad ja siis kraabin kogu värgi maha.
* Mulle meeldib hommikul sellest väiksest tänavast, kus praegu ühte suurt maja ehitatakse, rattaga läbi sõita. Tänava lõpus seisab üks ehitusmees, kes rohelise ja punase lipuga liiklust reguleerib. Alguses noogutasime me üksteisele lihtsalt, kui mööda läksime, nüüd aga juba naeratame ja ütleme „konnichiwa“. See vanamees tundub selline tore ja positiivne, teeb mul alati tuju paremaks.
* Huvitav, et väljas mängivad lapsed tunduvad kaugelt kuulates rääkivat korralikku eesti keelt. Jumala sürr.
* Sain Miekelt sünnipäevaks suure pingviinikujulise pulgakommi, mille ta spetsiaalselt Nagasakist postiga siia saatis <3


***

Viimase aja animevaatamisest niipalju, et lõpetasin ära "Tears to Tiara" ja vaatasin läbi ka "Ichiban ushiro no Daimaou" ("Deemonikuningas tagumises pingis", hahaa, eesti keeles kõlab see nii naljakalt XD). Alustasin ka "Hellsing Ultimate"iga (Alucard on ikka megaseksikas) ja mõtlen vaikselt, et äkki peaks FMA:Brotherhoodi uuesti üle vaatama (ühe hea amv mõjul).

Ahjaa, ühe hea manga leidsin ka ja lugesin selle (kõige hilisema ilmunud peatükini) ühe päevaga läbi, kuna nii põnev oli: Immortal Rain
Alguses olid mul selle kohta suured eelarvamused, peategelane (14-aastane tüdruk) oli väga mehelike nurgeliste näojoontega, süžee tundus klišee...aga lugema ma hakkasin ja ei kahetse.
Süžee: 624-aastane metuselah'st (midagi vampiirilaadset) preester Rain on sajandeid ringi rännanud, oodates ühte ettemääratud päeva. 14-aastane pearahakütt Machika võtab ta sihikule, kuna Rain on ainus lindprii, keda tema legendaarsest pearahakütist vanaisa kinni püüda ei suutnud. Muidugi ei lähe asjad plaanipäraselt ja Rain&Machika leiavad end koos rändamast. Sellesse kompotti võib lisada veel ühe korrumpeerunud suurfirma, lapse kaotanud ärinaise, süüdi lavastatud & pagendatud mässajagrupi ning veel sündimata õuduse, mis ähvardab haarata kogu maailma ning millega (taas)kohtumist Rain nii pikalt oodanud on.
Üllataval kombel hakkas mulle selle manga armastusloo-liin meeldima, sest see ei kulgenud nii, nagu ma ootasin. Või õigemini...ei kulgenud klišeed mööda, aga läks täitsa usutavalt ja kiskus kaasa. Jälle tõdesin, et mõnedes lugudes elan ma kõige rohkem kaasa lahedatele kõrvaltegelastele ning ka siin oli nii: Rainist&Machikast tõusid mööda Eury Evans ja Ayla


Kõigepealt võtaks ette ja räägiks veidi modern-fantasy-harem animest "Ichiban ushiro no Daimaou". Hakkasin seda vaatama lihtsalt seepärast, et mulle meeldis üks tutvustav pilt. Selle põhjal kujundasin juba natuke mõttes ka ettekujutuse peategelasest ja teda ümbritsevast keskkonnast.
Selgus, et ma panin oma ettekujutusega päris korralikult mööda, alates tegelase hääle kõlast kuni käitumismaneerideni...aga mulle sobis väga hästi ka see, mis animes esitati. Keegi kirjutas ühes arvustuses väga hästi, et vastupidiselt paljudele haaremi-animete peategelastele on Sai Akuto täiesti kompetentne, heasüdamlik ja lahe tegelane (võrreldes mingite teiste sarjade äpude/pervertide/egomaniakkidega).
Sari oli süžee poolest natuke...arusaamatu, vähemalt lõpuks oli mul küll selline wait what?-tunne. 12 osa oli ilmselgelt natuke liiga vähe kogu loo lahti seletamiseks. Peategelane Sai Akuto tahab minna maagide kooli, et saada tulevikus kõrgpreestriks ja maailma parandada. See plaan aga trambitakse kiirelt jalge alla, kui selgub, et ennustuse kohaselt peaks temast saama järgmine Deemonikuningas, kes kogu maailma kaosesse paiskab. Niipalju siis õilsast maailmaparandamissoovist.
Tema ümber koguneb kiiresti kamp erinevaid tüdrukuid (ülevalmainitud arvustuses öeldi ka, et nad on mugavuse mõttes juuksevärvide ja iseloomutüüpide järgi kergelt ära jaotatavad): tuulepeast punapea Keina (kes näib endas mingit saladust peitvat), tsunderest siniste juustega Hattori Junko, sala-sadistist-okultistist lillade juustega Etou Fujiko, roheliste juustega monotoonne (aga huumorimeelega) android Korone ja veel mõned. Fanservice't jagub siin (nagu haaremi-animetes tavaliselt ) paremale ja vasakule, vahepeal hakkas see isegi tüütama, aga üldjoontes oli päris lõbus.
Haaremi-tüdrukutest meeldisid mulle kõige rohkem Keina ja Korone. Kuna Keina oligi see punapea, kelle pildi mõjul ma seda vaatama hakkasin ja ta iseloom oli ka selline armas cloud-cucoolander (st tema mõttemaailm tundub olevat täiesti teiselt planeedilt, natuke vrd Luna Lovegood näiteks), oli tema üks toredamatest tegelastest. Korone seevastu oli selline must hobune, ma ei arvanud alguses, et ta mulle meeldima hakkab (sest ma hoidsin haaremis pöialt kõige rohkem Keinale), aga siis, kui juba paar stseeni temaga oli olnud...issand, ta on geniaalne tegelane. Nagu (jälle) arvustuses kirjutatud, siis on tema tüdrukutest ilmselt kõige lahedam tegelane, tõsine "tundetu" android, kellel on ootamatult sarkastiline huumorimeel, mis tema deadpan-loomusega väga mõnusa kontrasti loob. Osaliselt Korone kindlasti "steals the show" teistelt tüdrukutelt. Aga peale esimest stseeni, kui ta Akutot kiusab, olles samas täiesti tõsise näoga...teadsin, et Korone mulle meeldima hakkab.
Muidugi on Akuto ise arusaamatustesse sattumise kroonimata kuningas...ausõna, ma tundsin sellele poisile tõesti kaasa, kui ta jälle (kogemata, kellegi teise süül) mingise jamasse sattus. Samas, mis parata, kui kõik sind tulevaseks maailma hävitajaks peavad.
Ja Peterhausen! Seal oli hiigelsuur/iidvana/tark must draakon, kelle nimeks eelmine deemonikuningas oli pannud Peterhausen XD
Üllataval kombel hakkas selle sarja introlugu mulle nii meeldima, et vaatasin algusklipi peaaegu alati täielikult läbi, mitte ei kerinud edasi. Selline mõnus rokilik energialugu (mis annab sarja ka hea sissevaate). Ja üüüüü, leidsin ka selle loo originaalvideo, milles on 4 rokkivat jaapani neiukest XD


Ja lõpuks saan ette võtta ka "Tears to Tiara". Selle muusika koha pealt ma juba enne natuke rääkisin, aga nüüd, kui see fantasy-anime on lõpuni vaadatud, saan täie veendumusega öelda, et mulle väga meeldis kogu sari (st nii süžee, tegevuspaik, tegelased, muusika, joonistusstiil ja muu). See on üks nendest sarjadest, mis ei ole iseenesest mingid meistriteosed või klassika, aga mulle mingitel põhjustel siiski väga peale läheb. Sellesse fantasy-seikluse kategooriasse läheb peale Tearsi veel näiteks "Seiken no Blacksmith". Pärast sarjade läbivaatamist olen hankinud ka nende mangad...see tähendab, et mulle asi ikka tõesti meeldib.
Tears to Tiara oli algselt videomäng, kuid tõusva populaarsuse tõttu tehti sellest ka anime. Seda võib osaliselt paigutada haaremi-žanrisse (arvestades kuidas Arawn endale "naisi" kogub), aga peamiselt on ta ikka selline fantasy-seiklus.
Tsiteerin:
Set in a fictitious land during a medieval-like era of magic and fantasy, Tears to Tiara unfolds with the Divine Empire’s rise to power as it conquers and rules lands far and wide. On the island of Erin, still ruled by the Ancient Kingdom, the Gaelic people are attempting to sacrifice priestess Riannon to revive protagonist and demon king Arawn to lead the resistance against the Empire. Although the ritual fails and Riannon survives, the seal imprisoning the demon king is broken and Arawn is resurrected. Armed with mysterious and devastating powers and a human’s demeanour, Arawn joins Riannon, her brother and battalion commander, Arthur, as well as their team of fighters comprising a swordsman, an archer and a quintet of magical pixies, in the epic struggle against the Divine Empire.

Üheks sarja plussiks oli loomulikult see, et naispeategelase nimi oli Rhiannon XD Ta oleks võinud oma suure mütsi kostüümist välja jätta, aga muidu jättis see neiu väga hea mulje. Ja siis muidugi valem "2 noormeest ja 1 neiu", siin siis pimeduse isand Arawn, Gaeli hõimu esimene sõdalane Arthur ja tema õde Rhiannon. Selles sarjas oli ühte patta pistetud kõikvõimalik erinev mütoloogia ja vihjed vanadest eepostest, kuid peamiselt siiski Iiri-keldi legendid. Süžee oli väga kaasahaarav, eepilisi momente ja õhkuahmimise-hetki jätkus külluses. Ahjaa, selles animes oli ka üks lahedamaid bard-Taliesini tõlgendusi, mida näinud olen.
Minu larpari/dnd-mängija hing nautis seda animet täiel rinnal ja soovitaksin seda ka kõigile teistele, kes pole veel näinud, aga tahaksid natuke eepilist seiklust.

****

Viimase aja muusikaleidudest tooks välja (peale Ichiban ushiro no... OP) kolm amv'd:

* Citizen Soldier - FMA:Brotherhoodi versioon ja Axis Powers Hetalia versioon (3 Doors Down'i loole "Citizen Soldier")

Oeh. See on üks nendest lugudest, mis kombineeritud heade animetega paneb lihtsalt suu ammuli vahtima ja ohkama. Natuke läheb militaarteemasse... karmid lahingud, karm elu, aga vankumatud sõdalased. Hetalia on juba niigi sõdade ja kurbade saatustega seotud ning FMA sõjavägi (aka Roy Mustangi grupp, kellest see amv on) peab ka hakkama saama väga rasketel aegadel. Eks sõnad vist annavad seda paremini edasi:

Beyond the boundaries of your city's lights,
Stand the heroes waiting for your cries.
So many times you did not bring this on yourself,
When that moment finally comes,
I'll be there to help.

On that day when you need your brothers and sisters to care,
I'll be right here.
Citizen soldiers holding the light for the ones that we guide from the dark of despair.
Standing on guard for the ones that we sheltered,
We'll always be ready because we will always be there.

/--/

Hope and pray that you'll never need me,
But rest assured I will not let you down.
I'll walk beside you but you may not see me,
The strongest among you may not wear a crown.


* Tears to Tiara - Volition (Nicklebacki loole "If Today Was Your Last Day")

Selle amv juurde jõudsin TtT vaatamise järgses vaimustuses. Olen kuulnud, et paljudele Nickleback ei meeldi...mina ei saa aru, mis neil viga peaks olema, jumala hea bänd. Ja see lugu on väga hea sõnumiga, väga eepiline. Annab hästi edasi seda kindlameelsust, vaprust ja võidutahet, mille najal tegelased TtT's ka lootusetutes oludes edasi võitlevad. Oh, see oli animes nii võimas koht kui Arawn naaseb, Rhiannon pisarais tema embusse jookseb, Gaius Arawni selja tagant rünnata üritab, aga too hoiab Rhiannonit ja saadab vaid ühe hävitava pilgu oma vastasele, mis muutub muigeks..sest ta teab, et kui Gaius lööb, on Arthur oma mõõgaga ees, et oma valitsejat ja õde kaitsta. See amv võtab anime hästi kokku...aga võib olla ka väga heaks sissejuhatuseks neile, kes kahtlevad, kas vaadata või mitte. Postituse pealkiri on ka sellest laulust.


My best friend gave me the best advice
He said each day's a gift and not a given right
Leave no stone unturned, leave your fears behind
And try to take the path less traveled by
That first step you take is the longest stride

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had, if today was your last day?
What if, what if, if today was your last day?

Against the grain should be a way of life
What's worth the price is always worth the fight
Every second counts 'cause there's no second try
So live like you're never living twice
Don't take the free ride in your own life

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last?
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had?

And would you call those friends you never see?
Reminisce old memories?
Would you forgive your enemies?
And would you find that one you're dreaming of?
Swear up and down to God above
That you'd finally fall in love if today was your last day?

If today was your last day
Would you make your mark by mending a broken heart?
You know it's never too late to shoot for the stars
Regardless of who you are

So do whatever it takes
'Cause you can't rewind a moment in this life
Let nothing stand in your way
'Cause the hands of time are never on your side

/--/

Mõelgem selle peale.