Teisel pool mind

Siia , viimasesse hiigelposti topin ma nüüd lihtsalt lõike kõigest, mis vahepeal juhtunud ja mainimise ära teeninud.

Muide, tegin uue galerii ka facebooki: Kevadest suvesse

***

Tähelepanekud:

* Jaapanlased ei kanna helkureid. Ma ei ole neid silmanud isegi koolilastel.
* Ja ülekäiguraja ääres seisvale jalakäijale ei ole kohustuslik teed anda. Mind häirib see jubedalt. Enda asi, kuidas lõpuks autodevoost läbi saad.
* Jaapanlaste pakendamis-armastus: pockypakis on 3 erinevat väiksemat pakikest, igas 3-5 pockyt.
* Kui ma saaks 10 jeeni iga korra kohta, kui ma ütlen „daijoubu“ ("on kõik korras?"/"kõik on korras"), siis oleksin ma juba miljonär.
* Ahjaa, Jacek käis mult niiti-nõela laenamas. Miskipärast tundus mulle, et see väärib äramärkimist.


29. jaanuar (Ekskursioon-suusareis Yonezawasse)

Hommikul läksime Anne ja Jacekiga kooli juurde, et sealt edasi Yonezawasse suusareisile suunduda. Bussi ronides avastasime, et ka Yamagata ülikooli Tsuruoka linnakust oli vahetusõpilasi kaasa tulnud. Sõidu ajal jagati ohtralt pabereid ajagraafikute ja lisainfoga, Yonezawasse jõudes korjasime peale veel 4 vahetuõpilast, nende hulgas Venezuelast pärit Ernesto.
Annega tegime teooria karvastest mägedest: kõik mäed, mis suvel kaetud paksu metsaga, olid nüüd kaetud ainult puurootsudega, maapinnal oli lumi. Seetõttu nägid mäed välja, nagu neile oleksid karvad peale kasvanud ja me ristisime nad kohapeal Hairy Mountains’iteks, mille kohta võiks öelda ka The Hairies XD
Kõigepealt oli väljasõidukavas geta-suberi ehk teatud tüüpi kotade/raskete kingadega mäest alla libisemine. Küngas polnud küll väga kõrge, aga piisavalt aukartustäratav sellegipoolest. Jälle oli kohale toodud mingi kaamerameeskond. Osalejatele anti kõigepealt uued sokid (kus varbavahe ainult suure ja teise varba vahel), et nendega paremini getadesse astuda ning seal püsida. Kahjuks olin mina pannud sooja hoidmise mõttes endale jalga sukkpüksid, seega ei saanud ma vale kujuga sokke sinna peale panna. Sellegipoolest ei andnud ma alla ja otsustasin lõpuks lihtsalt getad varba otsa panna ja nendega alla sõita.
Getadega ronimine osutus raskemaks kui arvasin. Õnneks oli mäe peal Min, kes pakkus, et kui ma kardan, võime koos käest kinni hoides alla sõita. Ta on ikka džentelmen. Eks me siis hakkasimegi vaikselt käsikäes alla libisema, kõik allpool ootajad tegid „awwww“ selle peale.
Poolel teel läks aga midagi valesti, mu getad tulid jalast ära, kukkusin eepiliselt ja käisin nõlva keskele naerdes siruli. Anne sai sellest väga hea pildi.
Pärast saime mingis kultuurikeskuses sooja jooki. Ühe teise maja räästast rippusid aga kõige suuremad jääpurikad, mida ma elu sees näinud olin…umbes 4 meetrit pikad. Need nägid tõesti hirmuäratavad välja.
Edasi viidi meid lumiste väljade vahele, põllu peale yukina’sid (ehk kohalikke juurvilju, mis võimelised kasvama paksu lumekihi all) vaatama, siis suundusime jalgsi (tee peal kiusas Jacek kõiki oma suure lumepalliga) suusamaja juurde.
Suusamaja ei asunud kuskil mäe otsas, vaid suure staadionitaolise suusaraja kõrval. Kõigi jaoks olid valmis pandud omanimelised saapad-suusad. Suundusime kõik välja, võtsime ritta ja võisime rajale minna. Alguses ei saanud ma üldse suusaklambreid kinni, õnneks Alex (ameeriklane, kes töötab Yonezawa linnavalitsuses, vanavanemad Lätist pärit) aitas.
Kõigepealt võtsime ette väikse ringi, hiljem julgesin ka teiste jälgedes suuremale ringile minna. Mul läks isegi hästi, suusatamine tuli korralikult meelde…aga suurem osa soojadest maadest pärit välisõpilasi oli sel päeval esimest korda suuskadel XD Pingutasime korralikult tegime lõpuks ka suure ringi ära, võidukas finišis ootasid meid jälle kaamerad, mina ja Ernesto saime koos intervjuud anda. Pärast lasti meil harjutada ka väikesest künkast alla laskumist, kus ma jälle särada sain.
Majas peeti meile loeng lumelaterna valmistamisest. Siinkandis on spetsiaalsed suured lumelaternad, mille valmistamine on päris pikk ja korralik töö. Pärast tagusime kolmes grupis ise lumest laternat välja (lumekuhi oli ette valmistatud ja külmutatud juba eelmisel päeval, pidime ainult õige kuju välja lõikama). Minu grupil läks kõige kauem aega, kahjuks määrisin labidatest ja peitlitest tuleva roostega oma kindad ja jopevarukad ära.
Õhtu jätkus ühispeoga koos abistajate ja korraldajatega. Alguses rääkisime Anne, Sasha ja Ernestoga erinevatest vandesõnadest (sest Sasha kogu aeg kasutab neid), pärast E elust siin ja millest ta puudust tunneb. Ülihead söögid, jälle enesetutvustus, pärast meil blondide laud (mina, Anne ja Jacek). Jacek käitus eriti julgelt XD
Peolt suundusime otse edasi ryokanisse (jaapani vanaaegsesse võõrastemajja). Ohjeebus, küll see oli ilus koht. Ümber sissekäigu oli palju pisikesi lumelaternaid ja -platvorme, kus põlesid sees küünlad, trepilt voolas alla kuum onsenivesi. Fuajees toavõtmeid oodates ei raisanud Ernesto aega ja küsis kohe mu facebooki-nime. Selle peale sai ta teistelt kommentaare stiilis „eriti kiirelt tegutsev mees“ XD
Olin ühes toas Jinny, Boonsena ja Annega. Saime esimestena võtme kätte ja meid juhatati maja kõige tagumisse ja kõrgemasse otsa. Koridorid meenutasid kohati täielikku labürinti, ma ei saanudki esimese korraga aru, kus trepist ja kuhu nüüd keerata tuleb. Koha ainus miinus oli see, et maja koridorid olid suht jahedad.
Tuba oli…..megalahe. Me ei suutnud uskuda, et nii odava raha eest midagi säärast lubada saab (kogu reis oli 3500 jeeni ehk umbes 470 krooni). Mõtlesime, et huvitav, kelle hinge korraldajad pidid maha müüma sellise fantastilise ryokani-diili eest XD Tuba meenutas väikest korterit, seal oli esik, sealt edasi pisike koridoriosa, milles kaks kraanikaussi, suured peeglid, föön ja pesemismaterjalid, lõpus asus tualett. Koridorist avanes kaks suurt lükandust kahte tatami-mattidega kaetud tuppa, mida oleks võinud ka uksi eest lükates üheks toaks muuta. Põrandale oli laotatud neli sooja ja pehmet futoni-komplekti, lisaks oli meil väike lauake, toolid, teekomplekt ja tervitussnäkid. Saime kõik endale maja poolt kasutamiseks rätikud, yukata (hommikumantli/kimono laadne asi), hambaharja ja hambapasta, sooja pealismantli ja vöö. Mina ja Anne võtsime esimese (suurema) toa, Jinny&Boonsena said tagumise, kus oli anka all ka väike lõõgastusnurk korvtoolide ja lauaga. Kujutasin väga hästi ette, kuidas suvel hommikul akna juures istuda ja mõnuleda. Akende juures olid veel paberist lükanduksed, nende ja klaaside vaheline väike riba oli päris külm. Avastasime väljast räästa küljest rippumast hiigelsuured mõrvarjääpurikad. Ma tegin rahulikult pilte seal, trallalalalaa ja siis järsku ZOMG purikad! XD (Ahjaa, mingi teema oli sellel ryokanil ka esperantoga, igal pool oli seda lambist, isegi yukata peal oli selle kiri 0.o)
Väga kauaks me tuppa ei jäänud, mõtlesime, et käime targalt esimestena onsenis ära ja orienteerusime maja teise otsa. Tee peal nägime väga lahedat sisekujundust, aga veensin end, et saan ka hiljem tulla siia pilte tegema. Sissepääs onsenisse oli väga lahedalt tehtud, kõigepealt oli uks, mis viis laudteega koridori, laudtee all voolas kuum vesi vannidest ära. Osaliselt oli kogu asi avatud, väljast tuli päris palju külma õhku. Õnneks oli onseni eesruum piisavalt soe, avar ja kena nagu mingi hotelli vannituba. Meie jaoks oli vett natuke jahedamaks tehtud (st külmaveevoolik jooksis vette, enne kui see meie basseinini jõudis).
Oeh, see oli vaimustav. Basseinike oli küll päris väike, aga mahtusime sinna täitsa mitmekesi istuma (vähemalt 6-7 tüdrukut). Kõrval oli kitsas riba pesukausside, kraanide ja pingikestega. Vesi jooksis väljast kosena sisse, kõigepealt natuke kõrgemale platvormile basseini ja siis meile allapoole.
Vees ligunedes tuli mul ja Annel Playboy-kalendri pildiidee. Mõtlesime, et raudselt on Jaapanis (kus onseni-kultuuri laialt levinud) keegi teinud kunagi mingi alastipiltide seeria või kalendri onseni-teemal ning miks ei võiks ka meie seda teha. Lubasime pärast, kui kedagi teist seal pole (sest me ei tahtnud vaeseid Aasia tüdrukuid ära hirmutada XD) tagasi tulla ja oma mõtte teoks teha.
Meie kui karastunud Euroopa neiud suutsime kõige kauem vannis vastu pidada. Teised tüdrukud muudkui vahetusid, aga meie istume edasi. Kokku olime esimesel korral seal vist vähemalt poolteist kuni kaks tundi.
Pärast läksime oma tuppa ja tegime teed. Istusime Jinny ja Boonsenaga laua taga, sõime riisipalle ja rääkisime oma erialadest. Siis suundusime Annega välja koridori ja maja peale ilusast sisekujundusest pilte tegema. Kõndisime ringi, otsisime huvitavaid kujusid või mustreid…ja umbes poole 12 paiku otsustasime lõpuks, et nüüd on Aeg. Tundsime end nagu salaagendid, kui kihistades onsenisse hiilisime. Passisime peale, et kedagi teist seal poleks ja meil vedas, ei pidanudki väga kaua ootama. Kuulatasime aeg-ajalt koridorist, võimalikke hiliseid tulijaid, sest ei soovinud kedagi šokeerida. Piltide tegemine läks päris edukalt, olime pidevalt naerukrampides. Megalõbus oli =D
Umbes ühe paiku suundusime tuppa magama.


30. jaanuar

Äratus pidi olema kell 6.30, aga ma ei viitsinud, lükkasin seda edasi 6.55-ni.
Pakkisime asjad kokku (tegime veel toas jääpurikapilte) ja läksime hommikusöögile.
Saime taas täisvärgi, põhjaliku jaapani stiilis söögi, kus palju väikseid kausse huvitavate söödavate asjandustega. Salat, riis, kalasupp, juurviljad, mahl, mingi magustoit…taas tabasime end mõttelt, kuidas kogu see värk nii odav sai olla. Meil tõesti vedas.
Pidime kogu pagasi ühistuppa viima, seejärel suundusime mäele. (Kahjuks sai mu fotoka aku just onsenist lahkudes tühjaks.) Buss libises ülesmäge sõites päris korralikult.
Kõigepealt sõitsime suure tõstukiga mäe jalamilt üles suusakeskusse, tuul ja lumesadu aina tugevnesid. Päris kõhe oli kõrgel puude kohal kõlkuda.
Laenutasime musta ja kollasega paksud lumeülikonnad, suusasaapad ja mäesuusatamissuusad, kindad, mütsid ja prillid (mis iga paari minuti tagant uduseks/jäiseks tõmbusid). Enne suuskade alla panemist tegime Jaceki ja Annega keskuses oleval pjedestaalil mõned võidukad pildid ette ära, kuna ennustuste kohaselt oleks me olnud pärast liiga räsitud.
Alguses lasti meil natuke väiksest künkast laskumist harjutada, seejärel läksime pisema tõstukiga üles (nagu kahe istmega gondel, õnneks oli seal pealetõmmatav turvaramp ka). Mäetipust (tegelikult keskelt, tippu oli veel maad) suusatasime alla, trikk oli selles, et jalad tuli hoida sissepoole (st varbad peaaegu koos). Esimene laskumine oli ikka päris hirmus, aga pärast harjus ära ja läks lõbusaks.
Minu laskumine nägi välja nii: sõit, kukkumine, sõit, kukkumine jne. Natuke maad suutsin hoida jalgu koos ja korralikult sõita, kuid mingil hetkel läks asi ikka käest ära ning käisin ümber. Lõbus oli vaadata alt üles mäele, kui igal pool askeldasid mõned kolla-mustas skafandris tüübid, kes olid ümber kukkunud. Paar korda ülepeakaela käies kaotasin isegi suusa, ükskord pidin sellele mööda mäge järgi roomama ja vaatama, et ülevalt keegi mulle otsa ei sõidaks. Kokku käisin üles-alla kolm korda (võrdlus: Jacek näiteks käis 9-10 0.0). Silmad/prillid/suu lund täis, aga väga lõbus. Ilmselt sain mõned sinikad ka.
Pärast tuikusime surmväsinult ja –näljaselt baasi tagasi, et hiljem suusakeskuses lõunat süüa (salat, õun, karri, riis). Õnneks saime teise portsu ka võtta. Seejärel ühispilt ja alla tagasi.
Võtsime ryokanist oma kotid ja läksime veel ühte väiksemasse külakesse (kus oli megapalju lund). Vaatasime lumemajakesi ja vabatahtlikud võisid veel onsenis käia. Seal oli ainult jalgadele mõeldud kuumaveeallikaid ka, nagu pisikesed kuumad jalavannid. Meie Annega kõndisime lihtsalt ringi ja lipsasime ühe hotelli vetsu ka.
Jõudsime kõige esimestena bussi tagasi, kogusime kõik lambukesed kokku ja sõitsime koju.


5. veebruar

Veetsime mõnusa tunni/poolteist koos Wira, Zacki, Suji, Mieke ja Annega Yamako hoone esimese korruse ühes kohvikus, kus olid megahead koogid. Tegime keeki baikin'gut, st maksime teatud summa ja võisime 2 tunni jooksul süüa nii palju kooke kui soovisime, aga veendusime, et üle kuue naljalt süüa ei jaksa. Lõpuks tegime endale juba taignakoore ja soolaga võileibu vahele. Mina sõin magususe vähendamiseks rohkelt sidrunit.


13. veebruar (välisõpilaste kontsert)

Ärkasin hommikul umbes kümne paiku, seejärel valmistusin minema Bunshokani kontserdiproovi. Õnneks ei pidanud ma seal olema meeletult vara (nagu näiteks Jacek vaeseke, kes pidi üheksast juba platsis olema), vaid sain rahulikult minna 12.45-ks. Võtsin kõik oma esinemiseks vajalikud asjad (st kleit, kingad, meik jms) kaasa, et saaks kohapeal korralikult valmistuda. Mõtlesin, et äkki peaks poest läbi käima, kuid ei viitsinud.
Kohale jõudes juhatat mind kontserdisaali, kus proovid juba hommikust saati täie hooga käinud olid. Kõik kas sebisid niisama ringi, istusid või tegid hoolega proovi. Yu-sensei juhatas vägesid ja nägi tähtis välja XD
Praktiliselt 1 minut peale kohale jõudmist kamandat mind juba lavale proovi tegema…ilma mingi ettevalmistuse, lahtilaulmise-võimlemiseta. Eks ma siis laulsin oma 2 laulukest ära, „Kel on laulud laulda“ koos Kazuki klaverisaatega ja „Negai“ karaokelindiga. Suurem osa rahvast oli lummatud (ma ei tea küll, kas minust, või sellest, et Jacek laulmise ajal minu seljataga oma nankindamasudarega buddha kaari tegi XD), teine osa sebis niisama saalis ringi.
Pärast proovi sain kuulata-vaadata ka teiste etteasteid, Amberi ja Sasha hip-hop tants ning korealaste tibi-iidoli-grupitants olid väga vinged. Saali tagaosas olid kahel pool riietusruumid, üks poistele ja üks tüdrukutele. Zach pendeldas osavalt ka tüdrukute ruumis, peaasjalikult Suji pärast XD Aga kõik olid ta kohaolu juba omaks võtnud. Zach juhatas pärast mind ka maagilisse toiduruumi, st oli üks tuba saalist veidi kaugemal koridoris, mis oli täis kaste erinevate maitsvate asjadega. Enamjaolt oli seal erinevaid saiatooteid, üks kast oli riisipallide päralt (tean nüüd, et konbu-täidisega riisipallid on megahead!), palju teepudeleid, küpsiseid ja muud head staffi. Taevalik.
Ainus nadi asi oli see, et me ei tohtinud sealt ruumist midagi välja viia, vaid pidime kõik sealsamas ära sööma.
Terve pärastlõuna mööduski pmst proovi tehes ja kontserdiks valmistudes. Suur osa välisüliõpilastest lõi kuidagi kontserdikorralduses kaasa: paljud esinesid, Min filmis, Kiko, Sasha, Mun & Wira olid õhtujuhtideks. Kiko ja Sasha said ka korralikke kimonosid kanda, mille Yu-sensei sõber, meile ikebanat õpetanud vanem daam, neile tõi. Kiko sai endale täiskomplekti – lisaks kimonole tehti talle ka sellega sobiv soeng ja traditsiooniline jaapanipärane meik. See sisaldas näo minu jaoks veidi ebaloomulikult roosakasvalget tooni võõpamist ja veripunaseid huuli.
Proovisin end võimalikult ilusaks teha, õnneks andis superkena kleit soovitud efekti. Kahjuks ei saanud ei kleiti ega kontserti näha mu võõrustajapere, sest neil olid vist samal päeval mingid muud plaanid.
Kokku kestis kontsert umbes 2 ja pool tundi, vahepeal oli veerandtunnine paus ka. Samas ei tundunud aeg nii pikana, kuna kõik etteasted olid piisavalt huvitavad ja mitmekülgsed.
Esimesena tuli üks mongoli rahvariietes neiu mingi traditsioonilise keelpilliga, mängis ühe loo üksi ning siis liitus Poko ja laulis….jeebus, ma ei teadnudki, et ta niimoodi laulda oskab. Lugu oli selline…natuke melanhoolsem, kuigi ma sõnadest aru ei saanud, kerkisid silma ette karged mägivaated ja mõttes hakkas kerima kas mingi armastuslugu või pühendumus oma rahvale. Järgmisena tegi Duan Tai tantse (ka rahvariietes, sellised erksavärvilised sätendavad kangad, lisaks lilled juustes ja kuldse säraga ülevõõbatud keha) ning laulis ka ühe väga-väga ilusa taikeelse laulu. Ainult klaverisaade ja tema õrn hääl…oh, see oli nii ilus, mul tulid peaaegu pisarad silma. Ta oli küll natuke närvis, seega ei läinud nii hästi kui Yu-sensei juures proovis, aga sellegipoolest meeldis see esitus mulle.
Muidugi tegi Jacek jälle oma nankindamasudaret ja rahvas oli pöördes. Ta on selline hea esinejatüüp, kes oskab rahva kaasa elama panna, ükskõik, mida ta teeb. Ka siis, kui ta laval seisaks ja ..maeitea, keemilisi elemente ette loeks, oleks see lahe.
Ka Yu-sensei sõbra juhitud Yamagata ülikooli tütarlaste korvpallivõistkond astus lauluga üles. Rivistusid kõik oma ühesugustes dressides lavale ja laulsid hiina/jaapanikeelse loo.
Sellel kontserdil sain ka esimest korda näha, kui tasemel pillimängijad Kazuki ja Yuto tegelikult on. Esimene mängis süntesaatorit, teine trumme ja koos tegid nad mingi klassikalise muusika popurrii ja j-pop-laulude popurrii. Kazuki mängis nii hästi ja nii kiiresti, pole ime, et ta üleriigilisel klaverikonkursil teisele kohale tuli. Seda etteastet nautisin tõesti, ka lavalolijad rokkisid täiega (seljas ülikonnad ja tumedad päikseprillid XD).
Siis tuli mingi Ukrainast pärit (neljandat kuud rase) kõhutantsija suure liblikataolise kleidiga. See oli ka päris…kummastav esitus. Tundus küll natuke teisest ooperist kui ülejäänud asjad, aga eks teistmoodi asju pidigi näitama.
Esimese poole viimased esinejad olid Suji ja Zach. Suji esitas mingeid koreakeelseid poplaule (Yuto ja Kazuki saatsid trummidel-klaveril), tal läks närvi tõttu ka natuke metsa, aga meie plaksutasime talle kogu aeg ja hüüdsime, et ta on tubli. Ja Zach oli võrratu nagu tavaliselt. Tema kitarrimäng ja laul on midagi sellist, mida kuuldes võikski pikaks ajaks lihtsalt istuma ja nautima jääda. Sellepärast mulle meeldibki temaga koos karaokes käia, et siis saab normaalse meeshäälega duetti ka teha.
Vaheajal nägin oma ehmatuseks, et ka Ernesto oli kontserdile tulnud, ta tahtis tingimata minuga rääkida ja ei lasknudki mind enda juurest minema, kui vaheaja lõpus, viimaks ma juba suht põgenesin tema eest. Küsisin, kus ta istub, mille peale ta naeratas salapäraselt ja ütles, et „ära muretse, küll sa näed“. See tekitas minus veidi kõhedust XD
Kontserdi teise poole alguses tuli jälle kõhutantsija, seejärel esines hiina ja taiwani vahetusõpilaste ansambel koosseisus Jason (klaver, plokkflööt), Amy (kitarr), Po ja Shin (laul ning üks tüdruk viiuliga, keegi mängis vist natuke trummi ka. Alguses ei saanud nagu väga vedama lauluga (nad polnud saanud väga palju kokku harjutada seda), aga lõpuks tuli täitsa kenasti välja. Hiljem tegid viiulitüdruk ja Jason veel viiuli-klaveri dueti ka.
Järgmisena esines korea tüdrukute (ja üks poiss – Chankyu) punt tantsuga. See oli praegu koreas ja jaapanis väga popi tüdrukutebändi Girls Generation kahest laulust kokku pandud popurrii, mis neile ülihästi sobis. Oli näha, et kõik olid väga palju vaeva näinud (tantsuliigutused olid selged, kohavahetused, soolod ja mis kõik veel) ja nautisid laval olemist. Sellevõrra oli publikul veel lõbusam, nende etteaste kuulus kindlasti mu lemmikute hulka. Muidugi oli tähelepanu keskmes ainus noormees, Chankyul olid päikseprillid ja jänkukõrvad, mis tegid ta veel erilisemaks. Tüdrukutel olid erivärvilised pluusid, lühikesed teksapüksid ja vääääga kõrged kontsad, respect neile, et nad üldse nendega tantsida suutsid.
Kuna valmistusin oma etteasteks, jäid mul nägemata Kojou (üks hiina tüdruk, kes mängis nikko-nimelist keelpilli ning kellel oli megakena punane kleit) ja ühe akordioniga tädi esinemised. Üritasin lava taga rahuneda, aga enne minekut oli ikka väike närv sees.
Mun&Wira tutvustasid mind kõigepealt ning muidugi pidid nad ära mainima, et ma võitsin kõnevõistluse (ma saan vist vääääga pikka aega siin selle kiituse paistel peesitada). Läksin värisevate jalgadega lavale ning tegin ka omalt poolt väikse sissejuhatuse. Rääkisin, et laulan 2 laulu, ühe eestikeelse ja teise jaapanikeelse. „Kel on laulud laulda“ mõtte kohta ütlesin, et oma kodumaad armastav inimene ei peaks ega saagi seda ainult endale hoida, vaid see armastus kõlab südamest alati. Seepeale noogutasin Kazukile, kes juba klaveri taga koha sisse võtnud ja….jäin ootama. Selgus, et Kazuki polnud mu noogutust märganud XD
Edasi läks asi juba lihtsamalt, ma sain natuke oma ärevusest üle, miskipärast rahustab eesti keeles laulmine mind siin päris hästi maha. Võib-olla sellepärast, et saan keskenduda sõnadele ja sellele, et neid võimalikult hästi edasi anda…olgugi et teised aru ei saa, tunne on ikkagi sama. Kartsin, et mul läheb taktilugemine sassi, kuid õnneks saime ka sellest komistuskivist koos super-klaverisaatjaga üle.
Ja siis tuli „Negai“. Veendusin taas, et see on minu üks kõige südamelähedasemaid lugusid üldse. Mis sest, et alguses natuke rütmiga puusse panin, laulsin täiest hingest ja ka kuulajad said sellest aru. Väga lahe oli näha enda ees täiesti lummatud saali, kes kuulas ja vaatas ainult mind. (Ja muidugi märkasin ma esimese loo poole peal vahekäigus, täpselt saali keskel Ernesto miljonivatilist naeratust, oleksin peaaegu ise naerma hakanud selle peale, kuid suutsin ainult muigega piirduda.)
Pärast aplausi vaibumist jooksin kohe ise saali, et mitte mingil juhul maha magada Sasha ja Amberi hip-hop stiilis tantsu. Nad mõlemad oskavad väga hästi tantsida, Amberil on selline kena sihvakas keha, mis tantsijale väga sobib. Ja koos olid nad ise välja mõelnud väga laheda kava, veidi õrritava armastuslooga laulule.
Eelviimastena astusid lavale kolm õde, kes olid küll tegelikult ameeriklased, aga juba väga noorest east alates kasvanud Jaapanis. Kõik kolm olid juba aastaid õppinud traditsioonilist keelpilli shamisen’i, nende osavus pani isegi jaapanlased üllatuma. Tõesti hästi tehtud.
Kontserdi lõpetas traditsiooniline jaapani lille-mütsi-tants ehk hanagasa, mille ajal kõik saalisolijad said ka kaasa laulda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et üritus oli väga edukas, Yu-sensei plaanib juba juuli lõppu veel ühte sarnast kontserti. Oma rõõmuks avastasin, et ka Miyu oli koos oma muusikaringikaaslastega kontserti vaatama tulnud, pärast andis ta meile ka tähistamiseks karbitäie häid küpsiseid. Kuna ma ei viitsinud Ernestoga tegeleda, üritasin võimalikult märkamatult saalist jalga lasta XD Pärast istusime niisama Mieke, Anne, Zachi ja Sujiga ühika esimesel korrusel, lobisesime maast ja ilmast ning tähistasime kontserdi edukat lõppu.
Sellest päevast jäi küll väga kena mälestus.


Veel natuke tähelepanekuid:

* Orlando Bloom reklaamib jaapanis UniQlo riieteketti. Me ehmusime päris korralikult, kui seda nägime, kuid hetk hiljem seisime keset tänavat ja naersime täiega. Eks Orli on siin ka kuum mees.
* Tokyos Daimoni juures oleva käsitöötänava üks poepidaja oskab paari eestikeelset väljendit. Ostsin sealt paari suveniiri, kui ta mult küsis, kust ma pärit olen. Vastasin et Eestist, mille peale ta tõi väikse märkmiku ning ütles mulle sealt "Aitäh. Külastage meid jälle." Tal oli märkmikus ilmselt väga paljudes keeltes neid väljendeid. Väga armas, pluss poest jäi hea mulje, pärast läksin veel sinna tagasi.
* Nägin ühel öösel unes Roy Mustangit =D

* Mul on olnud juba mitu olukorda, kus väiksed jaapani lapsed mind kenaks/nunnuks peavad. Ükskord ütlesid väiksed rattaga mööda sõitvad koolipoisid mulle "kawaii oneechan" (ilus/nunnu vanem õde) ja millalgi hiljem sain paari väikse tüdruku päeva paremaks muuta neile naeratades ja tere päevast öeldes.

* Amber on nüüdsest minu ametlik küünetehnik ja Graham mu ametlik anime-vaatamis-partner.


18. mai

Mulle meeldib ikka rohkem, kui ülikooli territooriumil on vähe inimesi liikumas. Rahvamassides hakkab mul ebamugav.
Kui ma liftiga alla sõitsin, siis üllatusid lifti ootajad mu ilmumisest, kuulsin selja taga hämmastunud kommentaari „hee, Yousei da to omotta…“ (Tundus, nagu haldjas oleks olnud/Pidasin teda haldjaks). Ja siis, kui välja hakkasin minema, üks tüdruk kõrval vaatas mind nagu ilmaimet, ütles oma ees minevale poisile, et näe, välismaalane (või midagi sarnast), poiss pöördus vaatama, olin kohe ta selja taga, ta vist ehmatas. Kui neist mööda läksin, siis poiss ütles, et „ma pean ikka valmistuma enne sellisteks asjadeks“ ja „liiga särav/ nii särav“ (mabushii). Hehee, väike egolaks jälle.

Hea on see, et ma sõidan nüüd rohkem rattaga. Jacek õlitas selle ära ka.
Yu-sensei tunniks pidi meil olema zen-mediatsiooni teemaline loeng, aga kuna ilm oli nii ilus, organiseeris õpetaja asjad ümber ja sõitsime minibussiga hoopis Chitoseyama kõrvale ühte väiksesse töökohta keraamikat tegema. Ilm oli tõesti megahea. Päris keraamikasaal ja selle ümbrus oli busse täis, sest Sendai põhikooliõpilased olid massiliselt sinna väljasõidule/ekskursioonile tulnud.
Olime mingis osaliselt avatud tatamimattidega saalis, kus meile jagati kätte vahendid (keerlev alus, savinoad, ragulkataoline niidiga asi, millega ääri teha ja vesi+rätikukesed otsade pehmeks tegemiseks) ja näidati ette, kuidas mida teha. Õpetajaks oli üks nooremapoolne mees, kes oskas väga osavalt teha nii taldrikuid, tasse, kausse, kruuse kui muud. Näidiste hulgas olid Hello Kitty ja Puhhi kujulised taldrikud, lisaks tegi ta meie silme all Doraemoni-taldriku.
Kõik peale Jaceki valisid tegemiseks kausi/teetassi/kruusi, ainult Jacek võttis taldriku (ja mõtles hiljem ümber XD). Selle võis teha nii kõrge kui madala, lillekujulise, südamekujulise, neljakandilise või ümmarguse, sinna võis peale joonistada/kirjutada…võimalusi leidus. Alguses mõtlesin, et tahan ka Hello Kitty taldrikut, aga siis sain aru, et ma ei oleks vist võimeline seda nii ilusti tegema, kui sooviksin, seega kruus oli kindlam valik (lisaks saaksin sellega ühe oma kollektsiooni juurde)
Voolimine-mudimine läks…enam-vähem. Paar korda palusin õpetaja abi, siis ta tegi mulle natuke õigesti ette ja ma jätkasin. Alguses ei tahtnud mu moodustis üldse ülespoole venida, läks hoopis laiemaks ja lopergusemaks. Aga õpetaja tuli ja tegi kõik korda õnneks. Seekord ei tulnud üldse kasuks, et mul pikad värvitud küüned olid, Graham pidi oma pöidlaga minu savi sisse keskele esimese, põhilise augu vajutama XD
Kui tassi kuju valmis, lesisin kõhuli põrandal ja mõtlesin, mida selle peale kirjutada. Tahtsin midagi ilusat, aga ei tulnud ühtegi korralikku lauset pähe. Otsustasin lõpuks eesti- ja jaapanikeelse mõtte kasuks – kirjutasin „Elada, armastada / Ikiru, ai suru“ ja kuupäeva. See oli ilmselt sellepärast, et mul tuli armastusele mõeldes meelde see fraas minu ja Hanna tõlgitud „Merede legendist“ , see „Nüüd lõpuks see aeg on käes, elada, armastada!“
Võisime ka oma kunstiteosele värvi valida…mulle jäi silma ilus lilla, mille kohta öeldi küll, et tähed ja joonistused ei tule sellega eriti hästi välja, aga otsustasin riskida. Kui ei tule,võin need alati markeriga üle teha vms XD
Pikemad poisid lõid pidevalt oma pead madalate lagede vastu. Jacek tegi millalgi oma kruusi/kausi külge rinnad, kuid muutis need vist millekski muuks.
Seejärel suundusime ühte väiksesse kohvikulaadsesse kohta, kus igaüks sai korraliku topsitäie peremehe valmistatud saket. Lõhn oli väga ahvatlev, maitse mitte nii väga. Mulle tuli selgelt meelde, et ma polnud väga pikka aega midagi söönud. Aga mägedevaade oli väga kaunis. Üldse oli ümbrus ilus.
Kolmas ja ühtlasi viimane peatus oli üle tee asuv keraamikapood, kus saime rohelist teed ja tsukemonosid (nt ploomimarinaadis daikonit, kurki ja taignas krõbedaks küpsetatud mingit rohelist taime, mis vähese soolaga oli imehea). Lisaks nägime päris keraamikatöökoda ja seal olevat savi-Godzillat.
Tagasiteel õpetasid Amber ja Jacek Boale (uus Taiwani vahetusõpilane) kommet, et kui kellelegi kuskile haiget teed, siis „kiss it better“.


Huvitav on see, kuidas erinevate inimestega minu erinevad küljed esile tulevad. Amberiga suheldes ujub pinnale selline heasüdamlik valley-girl, Grahamiga koos tuleb animefänn, Jacekiga vahel selline hoolitseja-muretseja, kuna ta pidevalt midagi ohtlikku teeb jne jne.


22. mai

Hommikul kell 5.20 zazen-meditatsiooni tegema. Ühte templisse, mis asus Yamazawa hoonega samal tänaval, Chitose mäe poole kõndides.
Umbes 4.40 ärkasin üles. Kogunemine võttis isegi vähem aega kui arvasin, kuigi me ajasime Amberi ja Sasha nende tuppa helistamisega üles. Järgnes haigutuste paraad.
Jalutasime läbi peaaegu inim- ja autotühja linna (meie tänav oli küll täiesti vaikne), tee peal kohtasime veel mingeid hiliseid peolt/mujalt tulijaid.
Tempel asus Chitoseyama ja Yamazawa vahel suht. Saime teada, et meditatsiooni korraldatakse igal pühapäeval ja peale meie on seal veel suvalist linnarahvast. Vanad olijad tegid zazeni kuskil taga saalis, meil lasti peasaali ühes otsas olla.
Kõigepealt pidime minema väikeste mustade patjade juurde, neile kummardama (käed palveks koos), siis kaaslastele kummardama ja asendi sisse võtma. Kartsin, et mul lööb jälle kramp jalga ja seetõttu ei julgenud jalgu õigesti kokku voltida. Õnneks istusime näoga seina poole, nii et kaugelt polnud nagunii näha, kuidas ma täpselt paiknen.
Meie meditatsiooni juhtis üks nooremapoolne munk, kes kõigepealt kolm korda gongi lõi ja siis vist meie keskel ringi käis. Kuulsin tema samme tatamimattidel.
Oma hingamist kontrollides proovisin pead mõtetest tühjendada, aga see osutus üsna keeruliseks. Natuke sain rahulikult olla, siis tuli jälle jalamure tagasi ja pidin natuke nihelema. Kuna ma ei teadnud, kaua niimoodi istuma peame, tulid kogu aeg hirmsad mõtted, et peame tund aega siin niimoodi olema.
Kümne minuti pärast aga lõpetasime selle osa ära, tõusime ettevaatlikult püsti ja kõndisime natuke aeglaselt ringis mediteerides. Seejärel tegime veel ühe istumissessiooni, mille vahepeal hakkas päris zen-saalist kostma munkade madala monotooniga suutratelugemine. See oli tõesti lahe. Koondasin keskendumise sellele helile, hääle tõusmisele ja langemisele, põimumisele/ühtlustumisele ja lahknemisele. Väga müstiline kogemus, oleks võinudki jääda seda lugemist kuulama.
Ootasime, kuni tavameditatsiooni tund läbi sai (meile anti kergem variant) ja kogunesime siis üldpalveks peasaali keskossa. Seejärel saime koos kõigi meditatsioonis osalejatega teed juua ja suhelda. Selgus, et üks mees oli olnud kõnevõistluse publikus(või isegi korraldajate seas). Rääkisin enda kõrval istuva mehega pikalt, lõpuks jõudsime välja jaapani ja eesti luule võrdlemiseni ja tõlkeraskuste arutamiseni. Yu-sensei lubas, et tuleme enne kojuminekut veel tagasi ja anname väikse ettease (nt minu laul ja jaceki nankindamasudare).
Kahjuks sadas koduteel vihma.

***

Haa. Lõpuks ometi!!!!! XD

Khm. Jah.
Eile lõpetasin Princess Tutu Abridged'i vaatamise. Peaks millalgi sarja enda ka uuesti üle vaatama.

Hetkemuusika:

Ruk mai taung garn way lah (taikeelne laul, mida Duan kontserdil laulis) -
Ilmselt armastuslaul. Ma ei saa küll sõnadest aru, aga sellegipoolest kandub laulust edasi mingi eriline tunne. Kõige ilusam on algus, kus ainult klaver ja lauluhääl.

Natsume Yuujinchou ED (ehk Natsu Yuzora", esitajaks Atari Kousuke)
Mulle meeldib selle mehe hääl/laulmisstiil, see meenutab natuke mingit vanaaegset jaapani laulmist. Lugu on rahulik ja kena, sobib ideaalselt NY anime üldise tooniga.

Tearst to Tiara anime OSTilt lood "Arthur" ja (miskipärast Olav Ehala päikeseratast meenutav XD) "Brave warriors"
Vot see anime hakkab mulle aina enam meeldima. Olen üritanud seda OSTi internetiavarustest leida, kuid kahjuks on youtube's ainult need kaks lugu. Esimene on selline iiri-keldi muusika sugemetega kõrvupaitav instrumentaal harfi ja viiuliga (animes endas on kombineeritud iiri, inglise, keldi, kreeka ja miskõikmuud mütoloogiad, lisaks kuningas arthuri legendid ja muud eeposed). Ja teine lugu...nagu öeldud, selline kaasakiskuv energiline lahingumuusika, mis meenutab Ehala loomingut ja tunne on selline (nagu me Hannaga leidsime) nagu tulekski kuskilt kohe mingi päikseratas, kõik hakkaksid tantsima ja tuleks metsast välja XD See lugu suutis isegi minu kanjiõpingud eepiliseks muuta...olin väsinud ja enam ei viitsinud, aga siis tuli see laul ja järsku oli kõik nii äge ja eepiline.

Kagamine Len - Spice!
Ooookei, see lugu muutis minu arvamust Lenist küll päris korralikult XD Siiamaani selline nunnu shota, vocaloidide paipoiss (teoorias 14-aastane), aga see lugu...siin tundub ta kohe palju vanem ja deliciously sexy. Loo sõnad on ka vastavad. St ta on piisavalt pimp, et saada kõik muud tüdrukud, aga mitte see, keda ta ise sooviks. Oh Len...pole midagi parata, eks mulle on alati nooremad poisid meeldinud. Geku teab. (ja selle loo juurest sattusin ka ühe teise Leni lauldud pala peale..nimeks "Give me back my pants" ehk lugu sellest, kuidas keegi on vaese poisi püksid ära varastanud ja nüüd ta neid meeleheitlikult otsib XD)


Ja lõpetuseks (kuna see on lihtsalt nii hea laul) Full Metal Alchemist Brotherhoodi viienda introloo "Golden Time Lover" sõnad, mis on mulle viimasel ajal päris palju motivatsiooni ja mõtteainet andnud:

I can't concentrate; my body is still hesitant.
It was trembling, but the blurry thought comes- 'I controlled it'.
Nothing is facing my way- not the sun, nor the luck dictating 'victory' or 'defeat', but
I muttered 'I've got to go for it' to persuade myself.

The situation looks grim, but it's gutless to just run away.
I can't see how things will end, but all I can do is courageously advance,
hold my instincts in check, and search the target for an opening.
The only thing you need is 'pride in victory'-
whether we taste the high-grade sake of 'triumph' or the bitterness of 'defeat',
they're just two parts of the same thing: the thread of fate I wish to manipulate.

The perfect 'golden time'- I'll seize it with these hands;
finish this by battling with a poker face that takes everything I've got.
Dragged away to an illusory world.

Escaping from this endless pressure game
so I can clear the borderline of glory.
How many..? How many reparations must be made?
What do you wish to avoid losing hold of?

Evidence supersedes argument;
the fact is that whoever gets results is the victor.
You can't be reticent; if things take too long we'll be discovered.
Read between the lines of discretion with honed senses;
what reduces our chance of winning right now
is a game sense based in reality.
Are the lurking, shadowy figures demons?
If they're just men, resolve to bravely face the challenge of scattering them.

Clapping your hands to make yourself cheer up in adversity,
attack at the last second with a unique fighting style.
Attention! It's dangerous; go beyond your limits.

Carve the greatest fairy tale into history
to display this moment of complete victory.
Are you ready? Clear your mind of indecision
and climb the staircase of Babel.

As you assume the smile of a goddess
I'm subsumed by your charm.
Lured in like this, I fall.
The boundless dream of desire in my heart swells up;
I won't be stopped by anyone.

/--/

Carve the greatest fairy tale into history,
snatch victory from the jaws of defeat and finish it magnificently.
Do you know? Fate is a plunderer.
Bathe in the glowing sunlight at Babel's summit.