I’m always running after you. You are my ideal. You are me.
Sunday, May 8, 2011 by Mirju
...et siis...tere XD
Vahepeal on väga palju juhtunud. Võib-olla et liigagi palju.
Tulin Jaapanist tagasi, veetsin suurepärased kaks nädalat kodus, läksin tagasi Jaapanisse, veetsin suurepärased 4-5 päeva turisti mängides...ning siis läksid asjad natuke nihkesse. Plaanid löödi segi, toimus palju muretsemist ja asi lõppes sellega, et tulin 16. märtsil Eestisse tagasi "sundpuhkusele".
Pikka aega ei teadnudki, kas saan Jaapanisse naasta. Kõik oli nii segane, vanad reeglid ja arvamused ei kehtinud enam. Siiski otsustasin, kõigi hirmude ja ebakindluse kiuste, et tulen tagasi. Teadsin, et kui selle võimaluse käest lasen, siis võin hakata seda meeletult kahetsema. Riske oli ja on, tõsi, kuid edasi liikumiseks peab julgema esimest sammu teha, kas pole nii?
See "teise puhkuse" aeg Eestis oli samuti vaimustav. Kiire aeg, jah, aga lõbus sellegipoolest. Vahepeal tegin läbi ühe põhjaliku eksistentsiaalkriisi, kuid nüüd on asjad paranemas. Käisin põhjas ära ja edasi polnud teha muud, kui hakata tagasi ülespoole liikuma.
Naljakas, kuidas ma suudan olla niivõrd habras, kuid samas teada sügaval sisimas, et olen piisavalt tugev ja lõpuks suudan sellest august ise välja ronida. Samas on see, et nendel habrastel hetkedel leidub inimesi, kes on valmis mind täielikult toetama, veel imelisem.
Selle aja jooksul kirjutati ümber päris mitu reeglit. Veider...eks vaatame, mis edasi saab.
Jõudsin käia ka eesti jaapani saatkonnas tööintervjuul, kuid kahjuks selgus siiski, et neil on vaja inimest, kes suudaks võimalikult kiiresti tööle asuda. Aga nüüd on mul vähemalt jaapanikeelse töövestluse kogemus, hihii =D
Jaapanisse tulekuga seostus mitmeid probleeme. Kas mul ikka lubatakse tagasi minna? Keelab keegi midagi ära? Kes üldse muutunud olukorras Yamagatasse naaseb?
Kogu katsumusele kulutasin päris palju närve ja pisaraid. Lõpuks oli kõige suurem küsimus see, kas ma tahan tagasi minna, kui mul kedagi tuttavat sinna ei jää. Õnneks oli vähemalt paar inimest, kes otsustasid minuga koos õpinguid jätkata ja ma olen neile selle eest meeletult tänulik.
22. aprillil maabusin uuesti Narita lennujaamas. Alguses oli väga imelik taas Yamagatas viibida, olin sealt ju vähemalt 2 kuud eemal olnud. Harjumine võttis vähemalt poolteist nädalat aega, nüüd on asjad normaliseerunud. Esimesed ööd nägin jälle õudukaid, ei tea, kas see on mingi automaatne reaktsioon?
Siiamaani olen koolis käinud ainult 5 päeva, kuna vahepeal oli Golden Week ja paar nädalavahetust. Homme algab asi tõsisemalt peale. Kahjuks on kooli lõpp lükkunud 12. augusti peale, seega ma ei tea, palju mul lõpuks siin puhkamiseks aega jääb. Nüüd tean enam-vähem, mis loenguid ma sellel semestril võtan: jaapani keele kirjutamise ja kanji-tunni, jaapani kirjanduse&filmiloengu, kalligraafiapraktika, jaapanlastega koos mingi üleminekuriituste teemalise asja ning uuesti Yu-sensei sissejuhatuse jaapani kultuuri, sest seal võetakse ette nii lahedaid asju.
Õnneks jõudsin Yamagatasse ajal, mil sakurad ehk kirsipuud (mitte need, millest viljad tulevad, need on ainult õitega) veel õitsesid. Käisime välisõpilastega koos hanamil ehk kirsiõisi vaatamas, see oli täiesti vapustav vaatepilt. Istusime jõe ääres ja vaatasime lõpmatusse ulatuvat kirsipuude alleed...ja tegime viiekesi hundirattaid XD
Lisaks oli eile veel üks heategevuslik kontsert. Meie aktiivne Yu-sensei korraldas evakueeritute (nt need, kes ei saa oma kodudesse naasta, kuna need asuvad ohtlikus piirkonnas) jaoks Yamagata ühes spordikeskuses väikse välisõpilaste esinemise. Seekord etlesime ainult mina, Jacek ja üks hiina tüdruk, kuid ka Sasha ja Amber tulid kaasa. Mu hääl oli hommikul veel veidi kare, seega otsustasin kolme loo asemel ühe kasuks. Lauludeks "Kohaku", pühendatud kõigile neile kallitele inimestele, kes kaugel (ja eriti Hannale, sest see on meie laul) ning "Negai" (seda laulsin nii jaapani kui eesti keeles). Need kaks lugu on küll mu hinges väga erilisel kohal...eriti "Negai". Seda lauldes olen ma isegi pidanud pingutama, et mitte nutma hakata. See on lihtsalt nii ilus.
Südames midagi on puudunud
alati olen sind seal otsinud
seda üht, kes kunagi mul ütles: kaunis oled sa, ära püüagi muutuda
***
Lõpuks võtsin kätte ja panin facebooki üles mõned albumitäied pilte oma siianistest tegemistest:
Kevadsemestri pildid (aprilli lõpust alates)
Hanami
Tokyo (detsembris)
Tokyo-Osaka-Kyoto (märtsis)
Talvest kevadesse (valik pilte aasta algusest saadik)
***
Ma ei teagi, millest ma peaksin rääkima. Võib-olla teen nimekirja asjadest, millega ma vahepeal tegelenud olen ja siis küsin lugejate arvamust selle kohta, millest nad kõige rohkem kuulda tahavad?
Detsembris käisin ma esimest korda Tokyos ja see oli superspecialawesome (osaliselt tänu Rikale, kes on lihtsalt armas). Uue aasta veetsin Miyu ja tema perega ning siis läksin oma võõrustajapere juurde koos Cho-eniga. Jaanuari alguses oli lastelaager.
Siis käisime vahetusõpilastega Yonezawas suusareisil. Veidi hiljem käisin tutvusin Yamagata väikeste gaididega ja rääkisin neile Eestist.
Veel kaks suursündmust olid ilmselt kõnevõistlus ja välisõpilaste kontsert.
Veebruari lõpus käisin veelkord Tokyos, muuhulgas külastasin ka Disneylandi.
Märtsi alguses käisime Kikoga Osakas ja Kyotos ning pärast seda tuli maavärinajärgne katsumuste rada.
Lähiaja sündmustest...saatsime ära Zachi ja Anne, käisime lendava taldrikuga mängimas ning...ongi vist kõik.
Eks öelge ise, millest rohkem kuulda tahate. Võib anonüümseid kommentaare ka jätta, aga kena oleks, kui nimed juures oleks...siis ma saan võib-olla väikse ülevaate, kes seda blogi üldse loevad XD
***
Nüüd on kaks peamist asja, millele peale kooli keskenduma pean, bakatöö materjalide otsimine ja jaapani ametliku keeletasemetesti jaoks õppimine. Panin end juuli alguses toimuvale testile kirja, igaks juhuks proovin N2 taset, ei julgenud N1 võtta, kuna mõtlesin, et pigem lähen kindlapeale välja, kui õpin end lolliks ja siis kukun läbi. Ganbarima~su! XD
Ahjaa, praegu on vist Eestis veel 8. mai, seega kõigile praegustele ja tulevastele emadele head emadepäeva!! Ma olin eile nii sooda, et unustasin ära, mis päev on ja arvasin vähemalt 7 tundi, et on juba pühapäev. Ja sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui avastasin et tegelikult on mul veel üks vaba päev =D
Vahepeal olen avastanud tonnide kaupa head muusikat, aga praegu jätan siia oma viimase paari päeva vaimustuse:
To Aru Majutsu no Index II teine Opening Theme ehk Mami Kawada lugu "See VisionS". Sealt on pärit ka postituse pealkiri. Mõnes mõttes on see tavaline anime OP, aga paar kohta sealt on ülilahedad. Salmiosa toob mulle alati külmavärinad. Ei tea, kas see tuleb mitmehäälsest tavatust harmooniast või millestki muust, aga... Väga hästi õnnestunud koos introvideoga
I'm always running after you. You are my ideal. You are me.
There once was a bird who couldn't fly any further.
With flawless wings, it told off the blue sky.
"This place isn't bad
The skies there aren't that high
But this place isn't good either"
It fears the speed that its body feels
Everyone has a chance waiting for them... but it can't go there.
The truth is it can't fly, the truth is that it wants to fly
The one waiting on the other side of that wish
Is you
Armastan teid.
Vahepeal on väga palju juhtunud. Võib-olla et liigagi palju.
Tulin Jaapanist tagasi, veetsin suurepärased kaks nädalat kodus, läksin tagasi Jaapanisse, veetsin suurepärased 4-5 päeva turisti mängides...ning siis läksid asjad natuke nihkesse. Plaanid löödi segi, toimus palju muretsemist ja asi lõppes sellega, et tulin 16. märtsil Eestisse tagasi "sundpuhkusele".
Pikka aega ei teadnudki, kas saan Jaapanisse naasta. Kõik oli nii segane, vanad reeglid ja arvamused ei kehtinud enam. Siiski otsustasin, kõigi hirmude ja ebakindluse kiuste, et tulen tagasi. Teadsin, et kui selle võimaluse käest lasen, siis võin hakata seda meeletult kahetsema. Riske oli ja on, tõsi, kuid edasi liikumiseks peab julgema esimest sammu teha, kas pole nii?
See "teise puhkuse" aeg Eestis oli samuti vaimustav. Kiire aeg, jah, aga lõbus sellegipoolest. Vahepeal tegin läbi ühe põhjaliku eksistentsiaalkriisi, kuid nüüd on asjad paranemas. Käisin põhjas ära ja edasi polnud teha muud, kui hakata tagasi ülespoole liikuma.
Naljakas, kuidas ma suudan olla niivõrd habras, kuid samas teada sügaval sisimas, et olen piisavalt tugev ja lõpuks suudan sellest august ise välja ronida. Samas on see, et nendel habrastel hetkedel leidub inimesi, kes on valmis mind täielikult toetama, veel imelisem.
Selle aja jooksul kirjutati ümber päris mitu reeglit. Veider...eks vaatame, mis edasi saab.
Jõudsin käia ka eesti jaapani saatkonnas tööintervjuul, kuid kahjuks selgus siiski, et neil on vaja inimest, kes suudaks võimalikult kiiresti tööle asuda. Aga nüüd on mul vähemalt jaapanikeelse töövestluse kogemus, hihii =D
Jaapanisse tulekuga seostus mitmeid probleeme. Kas mul ikka lubatakse tagasi minna? Keelab keegi midagi ära? Kes üldse muutunud olukorras Yamagatasse naaseb?
Kogu katsumusele kulutasin päris palju närve ja pisaraid. Lõpuks oli kõige suurem küsimus see, kas ma tahan tagasi minna, kui mul kedagi tuttavat sinna ei jää. Õnneks oli vähemalt paar inimest, kes otsustasid minuga koos õpinguid jätkata ja ma olen neile selle eest meeletult tänulik.
22. aprillil maabusin uuesti Narita lennujaamas. Alguses oli väga imelik taas Yamagatas viibida, olin sealt ju vähemalt 2 kuud eemal olnud. Harjumine võttis vähemalt poolteist nädalat aega, nüüd on asjad normaliseerunud. Esimesed ööd nägin jälle õudukaid, ei tea, kas see on mingi automaatne reaktsioon?
Siiamaani olen koolis käinud ainult 5 päeva, kuna vahepeal oli Golden Week ja paar nädalavahetust. Homme algab asi tõsisemalt peale. Kahjuks on kooli lõpp lükkunud 12. augusti peale, seega ma ei tea, palju mul lõpuks siin puhkamiseks aega jääb. Nüüd tean enam-vähem, mis loenguid ma sellel semestril võtan: jaapani keele kirjutamise ja kanji-tunni, jaapani kirjanduse&filmiloengu, kalligraafiapraktika, jaapanlastega koos mingi üleminekuriituste teemalise asja ning uuesti Yu-sensei sissejuhatuse jaapani kultuuri, sest seal võetakse ette nii lahedaid asju.
Õnneks jõudsin Yamagatasse ajal, mil sakurad ehk kirsipuud (mitte need, millest viljad tulevad, need on ainult õitega) veel õitsesid. Käisime välisõpilastega koos hanamil ehk kirsiõisi vaatamas, see oli täiesti vapustav vaatepilt. Istusime jõe ääres ja vaatasime lõpmatusse ulatuvat kirsipuude alleed...ja tegime viiekesi hundirattaid XD
Lisaks oli eile veel üks heategevuslik kontsert. Meie aktiivne Yu-sensei korraldas evakueeritute (nt need, kes ei saa oma kodudesse naasta, kuna need asuvad ohtlikus piirkonnas) jaoks Yamagata ühes spordikeskuses väikse välisõpilaste esinemise. Seekord etlesime ainult mina, Jacek ja üks hiina tüdruk, kuid ka Sasha ja Amber tulid kaasa. Mu hääl oli hommikul veel veidi kare, seega otsustasin kolme loo asemel ühe kasuks. Lauludeks "Kohaku", pühendatud kõigile neile kallitele inimestele, kes kaugel (ja eriti Hannale, sest see on meie laul) ning "Negai" (seda laulsin nii jaapani kui eesti keeles). Need kaks lugu on küll mu hinges väga erilisel kohal...eriti "Negai". Seda lauldes olen ma isegi pidanud pingutama, et mitte nutma hakata. See on lihtsalt nii ilus.
Südames midagi on puudunud
alati olen sind seal otsinud
seda üht, kes kunagi mul ütles: kaunis oled sa, ära püüagi muutuda
***
Lõpuks võtsin kätte ja panin facebooki üles mõned albumitäied pilte oma siianistest tegemistest:
Kevadsemestri pildid (aprilli lõpust alates)
Hanami
Tokyo (detsembris)
Tokyo-Osaka-Kyoto (märtsis)
Talvest kevadesse (valik pilte aasta algusest saadik)
***
Ma ei teagi, millest ma peaksin rääkima. Võib-olla teen nimekirja asjadest, millega ma vahepeal tegelenud olen ja siis küsin lugejate arvamust selle kohta, millest nad kõige rohkem kuulda tahavad?
Detsembris käisin ma esimest korda Tokyos ja see oli superspecialawesome (osaliselt tänu Rikale, kes on lihtsalt armas). Uue aasta veetsin Miyu ja tema perega ning siis läksin oma võõrustajapere juurde koos Cho-eniga. Jaanuari alguses oli lastelaager.
Siis käisime vahetusõpilastega Yonezawas suusareisil. Veidi hiljem käisin tutvusin Yamagata väikeste gaididega ja rääkisin neile Eestist.
Veel kaks suursündmust olid ilmselt kõnevõistlus ja välisõpilaste kontsert.
Veebruari lõpus käisin veelkord Tokyos, muuhulgas külastasin ka Disneylandi.
Märtsi alguses käisime Kikoga Osakas ja Kyotos ning pärast seda tuli maavärinajärgne katsumuste rada.
Lähiaja sündmustest...saatsime ära Zachi ja Anne, käisime lendava taldrikuga mängimas ning...ongi vist kõik.
Eks öelge ise, millest rohkem kuulda tahate. Võib anonüümseid kommentaare ka jätta, aga kena oleks, kui nimed juures oleks...siis ma saan võib-olla väikse ülevaate, kes seda blogi üldse loevad XD
***
Nüüd on kaks peamist asja, millele peale kooli keskenduma pean, bakatöö materjalide otsimine ja jaapani ametliku keeletasemetesti jaoks õppimine. Panin end juuli alguses toimuvale testile kirja, igaks juhuks proovin N2 taset, ei julgenud N1 võtta, kuna mõtlesin, et pigem lähen kindlapeale välja, kui õpin end lolliks ja siis kukun läbi. Ganbarima~su! XD
Ahjaa, praegu on vist Eestis veel 8. mai, seega kõigile praegustele ja tulevastele emadele head emadepäeva!! Ma olin eile nii sooda, et unustasin ära, mis päev on ja arvasin vähemalt 7 tundi, et on juba pühapäev. Ja sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui avastasin et tegelikult on mul veel üks vaba päev =D
Vahepeal olen avastanud tonnide kaupa head muusikat, aga praegu jätan siia oma viimase paari päeva vaimustuse:
To Aru Majutsu no Index II teine Opening Theme ehk Mami Kawada lugu "See VisionS". Sealt on pärit ka postituse pealkiri. Mõnes mõttes on see tavaline anime OP, aga paar kohta sealt on ülilahedad. Salmiosa toob mulle alati külmavärinad. Ei tea, kas see tuleb mitmehäälsest tavatust harmooniast või millestki muust, aga... Väga hästi õnnestunud koos introvideoga
I'm always running after you. You are my ideal. You are me.
There once was a bird who couldn't fly any further.
With flawless wings, it told off the blue sky.
"This place isn't bad
The skies there aren't that high
But this place isn't good either"
It fears the speed that its body feels
Everyone has a chance waiting for them... but it can't go there.
The truth is it can't fly, the truth is that it wants to fly
The one waiting on the other side of that wish
Is you
Armastan teid.
Mina tahan kõigest kuulda (well, lugeda). :D Aga kui ma valima pean, siis kõnevõistlus?
Vahva saada lühikokkuvõte kõigest.. :) Ja väga tore oli sind sel vahepealsel ajal Eestis näha.. Mulle hullult meeldis su Oktoobriöö tegelane.. Kuidagi hullult hea mulje sellest mängust
Päikest
Nii meeldiv on lõpuks ometi uut postitust lugeda. (:
Mind huvitaks lastelaagrist lugemine vist kõige enam.
Tore on näha, et sulle To Aru Majutsu no Index meeldib. Väga hea anime on.
Võid kirjutada rohkem, mis animeid sa vaatad ning mida arvad neist.
Esimene tripp Tokyosse, kõnevõistlus ning maavärinaaegsed ning -järgsed kogemused :)
Midagi sinus oli jah muutunud. Julgemaks oled läinud.
Mind huvitab see esimene poolteist nädalat tagasi Jaapanis tbh.