Lastelaagri-eri
Thursday, May 19, 2011 by Mirju
Keegi tahtis teada, mis me lastelaagris tegime, nii et siin see on. See tuli päris pikk, aga oli ka palju teha XD
***
4. jaanuar
Ärkasin umbes kell 8.20 ja hakkasin valmistuma. Sõin putru. Erilist entusiasmi mineku suhtes polnud ja see vähene, mis oli, kahanes drastiliselt, kui Zack saatis sõnumi, et on haigeks jäänud ja ei tule. Forever alone ;_;
Hoshimama (üks vabatahtlikest, siitpeale nimetan neid kõiki hüüdnimede/laagrinimedega) tuli mulle ühika juurde vastu ja koos kõndisime Kajo Centralisse, kus üldkogunemine toimus. Tundsin end veidi ebakindlalt, kuidagi kohatult…kellegagi polnud nagu rääkida väga, seega seisin lihtsalt ja üritasin naeratada XD Lapsed hakkasid saabuma, Moe (minu kantseldatava rühma tüdruk-juht, kokku oli igal rühmal kolm kasvatajat) andis neile nimesildid ja mina kogusin meie omad ehk kuuenda rühma kokku. Proovisin lastega juttu teha, et nende algsest häbelikkusest läbi murda, kuid nad olid ikkagi veidi arglikud. Veidi hiljem saabus Sanketsu, meie rühma mees-juht. Kui kõik lapsed koos, võisime bussi minna.
Kuuendas rühmas oli kokku 8 last, poisse-tüdrukuid pooleks. Poistest kõige vanem (vist kuuendas klassis käiv) Fumii (jätkan ikka hüüdnimedega) oli eelmisel aastal ka laagris käinud, seega oli ta teistele ka omamoodi juhendajaks ja eeskujuks. Sellega sai ta väga hästi hakkama, seletas teistele, kuidas asjad käivad ja oli aktiivne. Peale tema olid meil veel Showa-kun (veidike tüsedamapoolne kergete keskendumisraskustega, kuid väga tark poiss), Maki (kõige lühem, aga hästi nunnu tumedama nahaga ja kavalate silmadega poiss) ja Hikaru (särava naeratusega ja abivalmis muhe väike poiss). Tüdrukutest kuulusid meie rühma Aya (alguses HÄSTI tagasihoidlik pika hobusesabaga tüdruk), Fuu-chan (ümara näo ja veidi kartliku pilguga tüdruk), Nattchan (teistest pikem, kuid ka väga tagasihoidlik tüdruk) ja Moricchi (veidi julgem, uudishimulik ja rõõmsameelne tüdruk).
Bussis minekul tegi Nobecchi (üks äärmiselt nunnu kasvatajanoormees, meenutas mingit pikkade kõrvadega koerakutsikat) mänge, et lastel lõbusam oleks. Esimene mäng seisnes selles, et kellelgi oli juurviljapood, mille aadressi pidi ära arvama, kui Nobecchi sõrmedel asukohti luges. Näiteks „Esimene, teine, kolmas, nüüd on mitmes tänav?“ ja pidi tähele panema, mis sõrme juures ta NÜÜD ütles, mitte see, kus ta lõpetas. Teises mängus pidi ära arvama, mis juurvilju seal poes müüakse ja vastuse vihjeks oli see, kuidas Nobecchi küsimuse lõpetas (viimane silp oli juurvilja nime esimene silm).
Sõitsime umbes kolmveerand tundi ning jõudsime lõpuks ühe mäe peal asuvasse looduskeskusse. See oli nagu suur…puhkekeskus, ainult et looduse ja keskkonnahoiu teemaline (näitused ja rohelise eluviisi propageerimine). Hoone oli päris suur, sinna mahtusid aula/võimla, söökla, väiksed õpperuumid, kaks suurt vannituba pluss väiksemad ning ohtralt magamistube. Panime asjad kogunemisruumi, rivistasime lapsed rühmade kaupa üles ning pidasime laagri avatseremoonia, mille käigus võtsid sõna nii laagri korraldajad kui puhkekeskuse omanikud. Lõpuks pidid rühmajuhid ja korraldajad end ka eraldi tutvustama. Selle käigus sai päris palju nalja, kuna kõik tahtsid ju kuidagi silma paista. Kokku oli umbes 16 jaapanlasest rühmajuhti, 4-5 üldkorraldajat ja umbes 8 välisvabatahtlikku. Viimaste hulka kuulusid kaks Nepaali noormeest (Ashis ja Adar), üks Malaisialane (Ben), kaks korealannat (Sora ja Sone), ja kaks hiinlast (Devon ja üks tüdruk, kelle nime ma teada ei saanudki). Mina ütlesin tutvustamisel tõsise näoga, nagu avaldaks neile suure saladuse, et „Teate…tegelikult ma polegi jaapanlane“ ja kõik naersid.
Edasi oli lõunasöök, ajasime lapsed hanereas sinna ning pesime koos nendega käed ära. Ei mäleta täpselt, mis söögiks oli, aga see oli väga maitsev. Üldse oli toitlustus viimase peal (lisaboonuseks veel see, et sain kolm päeva korralikult regulaarsetel kellaaegadel süüa XD). Pärast pidid lapsed panema selga väliriided ja kogunesime maja ette platsile. Laenasin korraldajatel korraliku lumeülikonna ja suured saapad, et saaksin väljas täisväärtuslikult ringi mütata. Kõigepealt tegid kaks rühmajuhti sissejuhatavaid mänge, nö „ice-breaki“, mille hulka kuulus oma rühmakaaslaste nimede meeldejätmismäng, kogu lastekarja sees ringi käimine ja ankeetide täitmine ning UFO-mäng. Viimane seisnes selles, et võeti üks pikk pulk, lapsed pidid seda nimetisõrmedega toetama ja aeglaselt üles või alla liigutama. Mängu mõte oli näidata, et laagri alguses ei ole selline ülesanne üldse kerge, sest ei tunta rühmakaaslasi ja ei osata veel nendega arvestada ja koostööd teha nii hästi. Teatasime, et teeme viimasel päeval seda uuesti ja vaatame, kuidas siis välja tuleb.
Ufo-mängu järel hiilisin mina vaikselt minema, kuna pidin järgmise tegevuse (field-bingo ehk jälle üks ülesannete täitmine) jaoks „kadunud“ olema ja lapsed pidid mind üles leidma. Hoshimama ütles, et ma pean kuni laste maja juurest lahkumiseni kuskil peidus olema. Varjusin kõige kaugemasse tualettruumi.
Kui Hoshimama meile märku andis, hiilisime koos Ashise ja Devoniga teist teed pidi mäest alla (megapalju lund oli, kahlasin peaaegu puusadeni hangedes) neile järgi (otsides enne majast väljapääsu XD). Mina suundusin läbi metsasalu ning kui ma lagedale väljale jõudsin ja mind lõpuks märgati, jooksid lapsed mulle juba kaugelt vastu, karjudes „MIRJUUUUU!!!!“…ja siis hüppasime koos lumehange. Nende ülesandeks oli mult küsimusi küsida ning vastused üles kirjutada. Minu rühm ehitas parasjagu lumememme. Fumii tegi suure memme juurde ka väiksema, kuid Showa lükkas selle ümber.
Kui mänguaeg läbi sai, lugesime liumäe kõrval asuvas teeninduskeskuses õigeid vastuseid ette. Lapsed pidid näiteks joonistama lumehelveste kuju, vaatama, mis poolt tuul puhub, otsima peidetud mandariine ja palju muud.
Siis suundusime peamajja tagasi, puhkekeskuse juhid seletasid 20-minutise videoga asutuse sisereegleid ning seejärel lasti lapsed tubadesse asju lahti pakkima. Kõik olid 12 voodiga suurtes tubades (kolm nari kummalgi pool), sisenedes pidi jalanõud ära võtma. Napsasin endale aknaäärse voodi alumise koha, täpselt radiaatori kõrval, kuna oletasin, et seal võiks kõige soojem olla (olenemata selles, et aken sealsamas). Minu toas olid veel Sone, Sora, Fuu-chan, NoriPi, Kemu ja vist Madoka ka, mõned voodid jäidki tühjaks. Pidin olema korrapidajaks ka tüdrukutetoale nr 7, st vastutama selle eest, et nende tuba korras oleks, nad õigeks ajaks igale poole jõuaksid ja õhtul õigel ajal magama läheksid. See viimane osutus muidugi kõige raskemaks. Kell pool kuus oli õhtusöök, pärast mida alustati ettevalmistusi öiseks/pimedaks matkaks läbi metsa.
Koguneti võimlasse, kõigepealt jälle ice-break. Mingi salmimäng, et juht ütles ette „___gari ni ikou yo, ____ nante kowakunai, ___ nante motterushi, ___ nante motterushi“, ehk siis „Lähme ___ jahile, ____’d me ei karda, meil on kaasas näiteks ____ ja ____“, ning nii paljude inimestega, kui oli viimases väljahõigatud sõnas silpe, tuli kiirelt grupp moodustada ja maha istuda.
Seejärel suundusime pimedas õue. Esimene asi, mis otsustas, kes missuguse ülesannetekogumi saab, oli sasipuntra lahti harutamine: lapsed hoidsid kätest kinni, nad keerati võimalikult sõlme ja siis pidi ilma käteketti lõhkumata jälle lahti saama. See, kes esimesena lahti sai, võis minna esimesena ülesandeid nõudma jne. Iga rühm sai umbes 10 ülesannet, mis tuli pimedas liikudes ära täita. Iga rühma peale pidi olema vähemalt kolm taskulampi ja liikuda tuli korralikult hanereas. Lapsi oli muidugi väga keeruline koos hoida, sest kõigil ju jube põnev ja taheti ise minna metsa avastama. See oligi rühmajuhtidele kõige raskem, hirm täiesti reaalse olukorra ees, et mõni laps äkki ära kaob, oli õigustatud.
Vahepeal poisid ehmatasid tüdrukuid ja siis oli kogu mets kiljumist täis.
Ülesannete hulka kuulusid näiteks: kirjutage, mis lõhnu te tunnete, mõõtke välist temperatuuri ja tuule suunda jne. Pidime tõepoolest väga ette vaatama, et lapsed pimedas ära ei kaoks. Jõudsime lõpuks suurele väljale (mõned poisid hakkasid end mäest agaralt alla rullima), seal pidime taevasse vaadates leidma ja nimetama tähtkujusid.
Kui ametlik matkaosa ära lõppes, said lapsed (ja kasvatajad ka!) natuke lumes mängida. Imetlesin Sanketsu ägedaid mägironija-lumesaapaid. Siis kogunesime kokku (iga rühm oli enda seast valinud 2 last selle päeva „juhtideks“ ning nende ülesanne oli näiteks oma gruppi rivistada), heitsime lumme pikali ja vaatasime vaikuses tähti. See vaatepilt oli vapustav. Ma polnud vist siin kunagi korraga nii palju nii erksaid tähti näinud, taevakaar lausa sillerdas neist. Hingematvalt kaunis.
Selle tähistamiseks viskasin pärast ka paar hundiratast.
Majja tagasi jõudes algas lastel pesuaeg, kasvatajad pidid veidi ootama. Tahtsin minna oma vastutusel oleva toa tüdrukuid kontrollima, aga seekord läks Fuu ise (öeldes, et homne öö on minu kord). Selle asemel läksime Sone ja Soraga pessu (Sone tuli alati viimasena, kogu aeg pidime teda igale poole järgi ootama, lõpuks muutus see juba jooksvaks naljaks XD), avastasime, et pesuruum on suur ja lai ning keskel on kuum vann/bassein. Jeee, õndsus. Kvaliteetaeg teiste rühmajuhtidega ja naistejutud.
Pärast vanniskäiku panin selga oma Snoopy-pidžaama, roosa džemperjaki ja mustad karvased põlvikud. Masumini (üks jaapanlasest korraldajanoormees, kes vastutas välisõpilaste eest) näoilme, kui ta mind nägi, oli vaatamist väärt XD Ei tea, kas ta arvas, et ma panen mingid pikad dressid nagu teised tüdrukud? Mulle ei öelnud keegi, et õhtul on sportlik vorm.
Kell 10 algas rühmajuhtide ja korraldajate ühiskoosolek, kus arutati esimese päeva sündmusi rühmadest erinevates gruppides. Suutsin feilida juba alguses: meil oli grupis keegi Ryuu, keda ma nägupidi ei mäletanud. Küsisin enda kõrval istuvalt grupikaaslaselt „Kes see Ryuu on?“, mille peale ta natuke norgu vajus ja vastas „Mina olen Ryuu.“ Jeebus, ma vist vabandasin tervelt kaks minutit järjest selle peale XD („Who’s ryuu? – „I’m ryuu…“ – „Gomengomen!“ XD) Pidime rääkima sellest, mida oli päeva jooksul head, mida märkasime ja millega hätta jäime. Võtsime paberilehed ja kirjutasime kõik kokku….mina arvamus: hea, et keegi ära ei kadunud, et keegi viga ei saanud, et ilm selge ja ilus püsis ning et vaiksemad lapsed lõpuks ka suhtlema hakkasid (Tõin välja selle, kuidas lastest jäänud esmamulje päeva jooksul sujuvalt muutus, kuidas kõik avatumaks muutusid).
Probleemiks kirjutasin selle, kuidas lapsi kõik koos vaikseks sundida kiirelt. Seda ei osanud meist veel keegi eriti. Mõnedes rühmades oli probleeme laste hüperaktiivsuse, poiste ja tüdrukute eraldatuse või liiga vänge sõnakasutusega, kuid meie Moe ja Sanketsuga leidsime, et rühm number kuus oli väga tubli, ei lärmanud, ei tekitanud suuri probleeme ja poisid-tüdrukud said koos ka täitsa edukalt tegutsetud.
Arutasime järgmise päeva kava, lõpuks harjutasime läbi tuulemängu ja veemängu (koos loengutega, kus lapsed uusi teadmisi saama pidid, korraldati ka vastavateemalisi tegevusi, et õpitu kinnistuks). Rääkisime välisõpilaste küsimustikest (järgmisel päeval toimus erinevate maailma regioonide teemaline viktoriin), joonistasime maailmajagudele nimesilte (kuhu kunstiandega/andeta inimesed lisasid ka iseloomulikke asju, nt Aasia sildile joonistas keegi väga pilves olemisega panda ja Sky Tree, minu palvel tekkis Euroopa-sildile väga kummaline versioon Eiffeli tornist) ning naersime end pooleks. Jooroppa vs joroppa, kumb on õige? (ehk kuidas kirjutada Euroopa jaapani keeles) Mina teadsin kindlalt, et on Jooroppa, jäin selle juurde ja see oligi õige. Saime ka suurel hulgal maiustusi (suurte kastidega, isegi lastest rohkem, neile jagati kolme päeva varud kätte, ise pidid otsustama, millal mida söövad) ja mandariine (Moemoe ütles selle peale: „Mikan party!“ ja asusime neid innukalt hävitama kahekesi. )…mmm, siis oli küll väga hea kasvataja olla XD
Aeg venis, saime ära alles kell veerand 2 (plaanitud 12 asemel). Kontrollisin oma toa lapsi ning läksime magama.
5. jaanuar
Väga raske ärkamine kell 6.40. Ajasin end 6.50 voodist välja ja avastasin toast väljudes oma üllatuseks, et lapsed on kõik juba ammu üleval, ma ei pidanudki kedagi äratama minema. Minu valvetoa tüdrukud rääkisid, et mõnedel oli uni juba 4 paiku ära läinud… 0.o
Pesime hambad, panime riided selga (meie tuba oli meikijaid täis XD) ning kell 8 pidi algama hommikusöök. Hullult hea, et ma sain 3 päeva järjest normaalsetel kellaaegadel regulaarselt süüa head toitu. Meie rühmast Fumii ja Showa võtsid peaaegu alati juurde, aga ka Moricchil oli üllatavalt hea isu.
Pärast sööki koguneti koosolekutuppa ja seal toimus järjest 2 loengut (vahepealse väikse tualeti- ja snäki-tee-pausiga). Enne oli ka ice-break, kus tehti ühisplaksutamist (mingi salmilugemisega jälle) ja arbuusimängu (lähme arbuusi sööma, ringis pidi suu eest käega liigutusi tegema, vastavalt kummale poole ring käima läks, võis suuna ümber pöörata või arbuusikivi kujundliku väljasülitamisega kellelegi kaugemale järje edasi anda).
Kõigepealt rääkis Fuu-chan tuulest (abiks suur maailmakaart ja paberlennukid, mis pidid tähistama tuule suunda). See loeng oli minu meelest kõige keerulisem, ma ei saanud ise ka lõpuks täpselt pihta, kuidas need tuuled liikusid. Pärast juhtide seletust võisid lapsed ise seista eri kliimavöötmete piiridele ja proovida tuuleringlust paberlennukitega järgi teha. Nad pidid tegema suuri ja väikseid ringe maast laeni ja lennukeid käest kätte andma.
Pärast rääkisid Sanketsu&co vee ringlusest. Alguses oli mul raskusi laste ohjamisega, kuna Moe läks oma tegevusi ette valmistama ja alles jäime ainult mina ja Sanketsu. Kõhklesin lastega vestluse alustamisel, tundsin, et ma ei oska nagu midagi rääkida. Püüdsin esimese loengu ajal hoolitseda selle eest, et kõigil oleks huvitav ja kõik näeksid, aga Showa ja Fumiga oli see raskem (esimese tähelepanu kaldus kogu aeg kõrvale ja teine oli seda juba vist õppinud).
Veeloeng oli Sanketsu tõttu lahe, ta oskas lastega rääkida nii, et huvitav oleks. Miskipärast jäi talle aga laste poolt külge Sanketsu asemel hüüdnimi Hinketsu ehk aneemia XD Pidime kõik ringis istuma ja meile anti suur paber, kus oli mäe, jõe ja mere pilt ning lapsed pidid sinna vatist pilvede, kahe noole ja lumega tegema veeringluse ja seda kirjeldama. Fumii võttis ohjad kohe enda kätte, selles ülesandes olid kõik üllatavalt sees. Ja mis oli veel toredam: kuigi meie poisid ja tüdrukud natuke eraldi olid, arvestasid poisid tüdrukutega väga kenasti, lasid neil ka rääkida ja joonistada („Nüüd on sinu kord, näe võta“). Kuna me varakult valmis saime, siis said lapsed merre veel kalu joonistada, meil tekkisid sinna vaal, krabi, pisikalad, süvamere-pollüübid ja millimallikad. Saime teada, et makkii (kes oli poistest kõige noorem ja 4. klassis) oskab väga hästi ja realistlikult joonistada (näiteks vaala). Lõpuks pidid rühmad oma pilti tutvustama-seletama ja siis kirjutama, mida nad sealt õppisid (st kuidas vesi ringleb, et vesi muudab oma olekut jne). Kõik olid palju vaeva näinud, teistelt rühmadelt õpituga täiendati enda plakateidki ning arutati, et huvitav, miks meie selle peale ei tulnud.
Loengutele järgnes lõunasöök, mis oli jälle megahea. Pärast sööki tegime alati ühiskoristuse (viisime nõud-kausid-kandikud õigetesse kogumiskohtadesse), alguses ootasime ära, kuni kõik meie rühma liikmed olid lauda istunud (tüüpiliselt jäi Sanketsu viimaseks) ja ütlesime „Itadakimasu!“ (selle päeva lastejuht alustas) ja lõpus koos „Gochisousama deshita!“ (vastavalt söögi ees ja järel öeldavad fraasid). Mina aga lahkusin sellelt lõunasöögilt varem, kuna pidin ette valmistama oma mänge. Pool tundi eesti mänge.
Olin meganärvis. Ütlesin seda ka Masuminile, kes mulle ettevalmistustel appi tuli ja mind julgustas. Üldse oli ta väga tore ja abivalmis. Läksime koos võimlasse, et seal kontrollida kõlarite ja tahvli olemasolu. Palusin, et Masumin aitaks mul kivi-käärid-paber-üks-kaks-kolm katakanasse kirjutada. Testisin, et kõlarid töötavad (jumala veider oli reibast kaerajaani tühjas võimlas kajamas kuulda… kohalikud töötajad mängisid samal ajal kõrval lauatennist).
Varsti kogunesid ka lapsed sinna (oma suusakostüümides, mina võtsin enda oma ka kaasa) ning pidin end kokku võtma ja reipalt mänge alustama. Feilisin (aga armsalt!) juba alguses, kui kivi asemel pilve joonistasin ja kõlarid ümber ajasin. Kartsin, et lapsed ja juhid ei tule kaasa või ei meeldi mu mängud neile, aga see osutus asjatuks. Minu mängupooltund oli great success. Kõigepealt õpetasin neile kivi-käärid-paberit, kirjutasin tahvlile piltide, eestikeelse ja katakana-variandi ning lasin neil omavahel mängida. Lisasin omalt poolt reegli, et see, kes kaotab, peab 5ks sekundiks võtma kaotatud märgi kuju: kivi kükitab ja teeb end nii väikseks kui võimalik, käärid seisavad käed-jalad laiali ning…. paberiga feilisin, kuna ei osanud midagi mõttekat välja mõelda ja sirutasin lõpuks lihtsalt käed sirgelt üles, olles nagu piksevarras XD
Ja nad mängisidki, olles täiesti asjas sees. Mina lihtsalt vaatasin seda hämmastunult ja naeratasin. Tuldi küsima, kuidas on „ai ko desho“ (ehk see jaapanikeelne salmiosa, mida öeldi siis, kui tuli viik ja mängiti uuesti), vastasin, et võivad lihtsalt üks-kaks-kolm uuesti öelda.
Järgmine oli plaksumäng (see kokku-parem-kokku-vasak-kokku-mõlemad, mis läheb aina kiiremaks), seletasin selle lihtsalt ära koos Masuminiga (oooo-reaktsioonid lastelt meie osavuse peale, suutsime asja päris kiireks ajada) ning lasin neil 5 minutit omavahel mängida. Kuna tahtsin ise ka asjast veidi osa saada, käisin ringi ja mängisin ise ka natuke.
Lõpuks oli käes kaerajaani-aeg. Ütlesin, et viimane asi pole mitte mäng, vaid tants. Eesti rahvustants, mida peaaegu kõik teavad. Adar ja Manafi hakkasid seepeale kõrval vene jalaloopimist tegema, aga ma ütlesin, et see pole üldse see.
Hakkasingi seletama, kõigepealt ise ette tehes ja siis lapsed kordasid järgi. See ajas parajalt kuumaks, heitsin millalgi jaki pealt ja see tõi kuskilt rahva seast reakstioonid „Oooh, Mirju-chan!“ XD Õigustasin end sellega, et tantsides hakkab palav.
Tegin neile variandi, kus ei pea vahepeal paarilisega kohti vahetama, vaid hüpeldakse lihtsalt enda ümber. Ja kõik (kaasaarvatud korraldajad-juhid) tegid rõõmsalt kaasa! Halleluja! Siis panin muusika peale ja tantsisin korraks üksi ise ette. Pärast kuulsin, et kogu mu tantsu oli mega-kawaiiks peetud, Moe ütles, et isegi Sanketsu oli vaikselt talle öeldnud et „Yabai, meccha-kawaii yo!“ ( midagi stiilis „Oioi, täitsa lõpp, see on täiega nunnu ju…“ XD) Jõudsime koos asja läbi tantsida umbes 3 korda, siis oli pool tundi läbi. Kummardasin ja tänasin, saal plaksutas. Olin väga-väga õnnelik.
Pärast seda tuli veeringlusega seotud mäng. Selle seletamine võttis päris kaua aega ja ma polnud kindel, kas see lastele kohale jõuab…aga proovisime sellegipoolest. Lapsed pidid paaridesse võtma, ühel seoti silmad kinni ja teine võttis tema juhtimise enda peale. Oli 7 erinevat „pesa“, kus seisis üks rühmajuht: kolm „merd/vaala“, kolm „pilve“ ja üks „jää/lumememm“. Rühmajuhtidel olid täringud, mida visates sai teada oma järgmise sihtpunkti, st lapsed käisid nagu veeringlus vedelast olekust gaasilisse ja tahkesse ning lõpuks pidi kinniseotud silmadega paariline arvama, kuskohas nüüd ollakse. Lisaks said kõik iga kord mingist punktist läbi minnes väikse kleepsu, mille võis panna mängu kaardile, st lõpus võisid kõik vaadata, mitu korda nad kus käinud olid. Mina kehastusin pilv nr 2-ks, sain suure peakatte (sildiga PILV 2 ja pilvejoonistusega), täringud ja kleepsud, mida jagada. Lapsed käisid ringi, keskmiselt oli minu juures 2-3 paari, kuid ükskord sattus tervelt 5 paari, st kümme last minu ümber tunglemas. Paar korda aga jäin üllatuslikult täitsa üksi, st keegi ei tulnud minu juurde. Eks ma siis lihtsalt seisin seal.
Kuigi ma ei tohtinud midagi öelda, et kinniseotud silmadega lapsed aru ei saaks, kus nad on, mõtlesin siiski välja tervituse (ja harjutusraundis sain seda öelda ka) „Youkoso, kumo 2 e“ (ehk „Tere tulemast pilvele nr 2“, väga viisakalt ja tähtsalt) ojousama-häälega (nagu nt Sharon „Pandora Heartsist“) XD
Pärast mängu said kõik korraks natuke puhata ja siis koguneti välja, lapsed ise rivistasid end juba väga edukalt. Läksime hanereas väljale, kus olime öömatka ajal tähti vaadanud. Seal toimus tuulega seotud mäng: suurele alale olid tõmmatud värvilised jooned ekvaatori ja teiste vöötmete juurde, mille vahel tuul käis. Nobecchi, Moe&co korraldasid alguses ice-breakiks grupeerumismängu, aga seekord mindi „Kasvatajajahile“ („Riida-gari ni ikou yo!“). Nobecchi hüüdis, et „mul on juba köis kaasas, mul on juba võrk kaasas“ ja ma kujutasin mõttes ette, kuidas lapsed meid nendega püüdma tulevad XD Viimase salmi juures tuli moodustada kolmesed paarid, kasvatajad moodustasid eilse harjutusmängu käigus tehtud kolmikud.
Iga joone/vööndi peal oli umbes 6-7 kolmikut, üks seisis keskel ja kaks hoidsid tema ümber kätest kinni, seesistuja oli nagu „pesas“. Kui karjuti teatud tuule nimi (oli 3 erinevat tuult - bouekifuu, henseifuu, kyokufuu ehk läänetuuled, idatuuled ja passaadid), siis toimus pesadest välja jooksmine ja uue pesa otsimine vastavalt sellele, mis tuul oli: kord ekvaatori ja parasvöötmete vahel, kord parasvöötme ja külmvöötme vahel jne. Üks laps jäi alati üle, st talle ei jätkunud pesa. Tema sai ette tulla, järgmise tuule nime karjuda ning siis endale kiirelt pesa otsida. Paar korda tehti ka suurt tuult, st kõik võisid kõikidesse pesadesse minna. Vahetati ka seda, kes jookseb ja kes pesa hoiab, et kõik ikka joosta saaksid. Minu rõõmuks olid lapsed väga õiglased ja lubasid teistel ka joosta, nii et vahetussüsteem toimis.
Juhid näitasid tuulemängu ette, mina olin alguses ühes paaris Kemu ja Sonega. Mäng kulges edukalt ja lõbusalt, leidus isegi üks poiss, kes meelega jäi „üksi“, et saaks järgmise tuule nime karjuda. Lapsed ei trüginud keskele vaid vahetasid ilusti kohti.
Kord jooksin mina mingi väikse poisi ja Fujimoni (üks noormees-kasvataja) vahele. Fuj ütles mulle naeratades „Tere Mirju!“, aga kuna ma olin veel jooksmisest natuke segaduses, vastasin talle „Hajimemashite“, mis tähendas „meeldiv tutvuda“ ja mida öeldakse esimesel kohtumisel, mitte niimoodi lambist. Samas, ma polnud enne seda pikemalt temaga rääkind, seega äkki see natuke sobis XD Vahetasime kohti, Fujimon läks sisse, meie väikse poisiga hoidsime tema ümbert käest kinni ja siis tahtis äkki keegi meist pilti teha. Fuj tõmbas meid ligemale, naeratasime ja keegi ütles selle peale, et tuli nagu kena perepilt välja. Teised kasvatajapoisid samal ajal kommenteerisid kõrvalt et „ii naa..“ (midagi stiilis „Veab tal…“) XD
Pärast tuulemängu saime lumes müttamiseks natuke vaba aega, mina ehitasin tüdrukutega lumememme. Märkasin automaatrefleksi iga natukese aja tagant otsida ja üle lugeda oma rühma lapsed. Kaitseinstinkt töötas.
Tagasiteel majja olin tunnistajaks meganunnule hetkele, kus Hikaru tegi lumepalli, ma mõtlesin, et ta viskab sellega kedagi, kuid siis nägi ta, et üks sõber kaugemalt tuleb ja sirutas käe palliga hoopis sõbra poole. Ja ta ei öelnud mitte nt „Näe, võta“, vaid „Hoi!“. Issand, see oli niiiiiii armas, mõtlesin, et suren nunnuduse-laksust.
Tagasi jõudes oli meil natuke aega, seega kogunesime koosolekuruumi, jõime teed ja sõime snäkke (lapsed valisid demokraatliku hääletuse teel, mille nad oma moonakotist ära söövad). Siis rääkis Fuu-chan lastele taifuunidest ja nad pidid pärast taifuuni tekkimise pildid õigesse järjekorda panema. Märkasin, et Hikaru pusa tagaküljel oli muu engrishi kõrval üks päris hea lause: „A thing necessary for the good life is a mind“
Õhtusöök, pärast mida pidi tulema maailma riikide viktoriin. Vahetusõpilased kogunesid Masumini juurde ja rääkisime natuke läbi, kuidas võimlas asi toimuma hakkab.
Võimla jaotati regioonideks (Euroopa, Aasia, Austraalia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika), lapsed käisid rühmadena ühe juurest teise juurde. Küsisime küsimusi, nad pakkusid enda vastuse, siis ütlesime meie õige vastuse ja seletasime siis, miks nii on.
Minu küsimused:
*Kas Eestis on 4 aastaaega? (jah)
*Kus Eesti asub? (Põhja-Euroopas, Lõuna-Euroopas või Lõuna-Aafrikas)
*Kas Eestis on vulkaane ja maavärinaid? (ei)
*Kumb on külmema kliimaga, kas Eesti või Yamagata (Eesti)
*Millal on Eestis valged ööd? (kevadel, suvel, talvel või sügisel)
*Mida Eestis talvel sajab? (lund, vihma või konni) – see viimane variant tekitas alati palju elevust ja mõned lapsed juurdlesid hämmeldunult, et kas see võib tõesti võimalik olla… XD
Seletasin neile vastustega seonduvat, rääkisin eesti ilmast, aastaaegadest, seda, et me asume ohutus kohas, et meil pole üldse mägesid jne. Lisaks rääkisin asukohast, keelest ja sümbolitest.
Mul oli palju ilusaid pilte ka välja prinditud.
Kahjuks ei piisanud ajast, esimese rühmaga sain hästi hakkama, jõudsin neile kõiki pilte näidata ja küsimustevooru teha, kuid teistega jäi aega aina vähemaks ja mõnega ei jõudnud ma üldse küsimuste lõpuni. Lapsed pidid küsimuste vastused omavahel läbi arutama ja siis grupivastuse andma, sellega võttis aega tavaliselt. Aga väga lahe oli jälgida nende uudishimulikke nägusid ja üllatunud pilke, kui jälle midagi uut teada said. Minu rühm oli päris tubli, nad suutsid omavahel edukalt arutada ja ka oma seisukohti põhjendada (nt Aya vist teadis, et Põhjamaade inimesed on heledamate juustega ja seostas selle Yamagatast külmema temperatuuriga).
Pärast viktoriini tuli pesuaeg, seekord läksin ma ise esimesena oma tuba magama panema. See osutus päris keeruliseks, tüdrukud sebisid edasi-tagasi, kellel oli vaja veel hambaid pesta, kellel vetsus käia, kellel midagi muud teha. Nad tundsid suurt huvi mu homsete soenguplaanide suhtes. Mul oli sel hetkel üks pats ning vastasin, et teen võib-olla hobusesaba. See otsus võeti hõisetega vastu ja öeldi, et see kindlasti sobib mulle väga hästi.
Üritasin neid kuidagi vaikseks saada ja lõpuks (kui juba teine kasvataja tuli ukse vahelt kontrollima, et miks te veel kihistate siin) mõtlesin välja ka selleks kõige sobivama meetodi: lubasin, et kui nad kõik tuled ära kustutavad, väga vaikselt on ja oma voodisse teki alla poevad, laulan ma neile eestikeelset unelaulu. See mõjus silmapilkselt, kõik tahtsid äkitselt juba magama jääda XD Ootasin, kuni sahistamine oli lõppenud, kustutasin tule (jättes väikse prao ukse vahele) ja laulsin „Uinu mu kallis…“ (minu üks lapsepõlve unelaule, mille sõnu enne emmelt olin meeleheitlikult sõnumimeilidega taga ajanud). Alles siis, kui olin laulu lõpetanud, avastasin, et üks voodike on veel tühi XD Eks ootasime siis selle hilinenud neiukese ka ära ning laulsin poolt laulu veelkord. Kõik olid rahul, tundus, et see oli tõepoolest kõige efektiivsem meetod.
Seejärel kutsuti kasvatajad koosolekutuppa, et saada kätte oma palk ja anda ära fotokate mälukaardid (et pärast kokku panna dvd laagris tehtud piltidest). Arvasin, et saame umbes 2500 jeeni vms, aga kokku saime 14780 jeeni… olin väga üllatunud. Eks mul on nüüd ryoukani-mineku raha olemas. Siis läksin ise vanni ja pärast oli juhtide koosolek. Enne toimus jälle mandariinidesöömine, jagati snäkke ka (mingid suured magusad venivad kartulitükid, natuke veidrad).
Ka seekord pidime gruppides arutama, mida selles päevas head ja mida mitte. „Mitte“-poolset oli meie rühmal jälle õnneks vähe, ainult Hikarul oli natuke paha olla ja ta puhkas päeval, aga sai õhtul korda. Rääkisin, et kuigi tüdrukud ja poisid on suht eraldi, siis arvestatakse üksteisega (mida kahjuks kõigi rühmade kohta öelda ei saanud). Pärast koosolekut istusime niisama natuke põrandal ja rääkisime Moemoe ja Hiyoriga. Vahepeal tehti pisemaid grupipilte, Fujimon sai jälle pildi, kus ta on ilusate tüdrukute (st mina ja Moe) vahel. Ta oli väga õnneliku näoga pärast XD
Ben tuli ja küsis eestlaste inglise keele oskuse kohta.
Võtsime laste homse iseloomustuse jaoks (et nad saaksid üksteisele häid soove ja mälestusi kirjutada) oma rühmale pabereid ja kirjutasime nimesid/joonistasime. Kuna mina ja Sanketsu joonistada ei osanud, pidi Moe joonistama lillekesi ja muud ilusat.
Mina ja Moemoe olime meie toas seekord esimestena voodis.
Kontrollisin oma lapsi ka, kogu tuba magas korralikult. Jee =)
6. jaanuar
Ärkasin kuidagi kell 6.48, seekord polnud lapsed väga üleval, vaid vedelesid veel voodis ja pidin neid tagant utsitama, et nad hakkaksid asju kokku panema. Enne sööki tuli toad korda teha ja kotid koosolekuruumi viia. Range kontroll pidi olema. Minu ja Fuu-chani tuba oli viimane XD
Tegin endale soenguks hoopis 2 patsi ja see võeti vaimustusega vastu.
Ajasin oma toa lapsukesi sööma, tüdrukud pakkisid viimased asjad ära ja suundusid söökla poole. Aga mitte niisama, vaid kaerajaani tantsides. Oeh, see oli nii armas, süda läks soojaks kohe.
Pärast hommikusööki tuli range toakontroll, mis tõesti oligi range. Mehed käisid 2 korda, kõik pidi ideaalne olema, muidu lasti uuesti teha.
Kell 9 tegid Sone ja Sora korea mängu. Selleks oli „kanakaklus“ ehk minu meelest suht ohtlik mäng, mida suure kamba väikeste lastega mängida. Osalejad pidid ühel jalal hüppama (hoides kätega ülevalolevast jalast kinni) ning samal ajal üritama teisi pikali lükata. Mul oli juba alguses ebakindlus sees selle mängu suhtes…tõuklemine, suur lastekari…palju riske ühesõnaga.
Kogu kamp lapsi jagati kaheks, kummaltki poolt pidi tulema korraga 4 inimest. Selle tegevuse käigus tekkis ka meie rühma kõige suurem probleem kogu laagri jooksul. Shouwa kaotas ja tal tekkis sellepärast Fumiiga konflikt, nad hakkasid üksteist lausa käte-jalgadega nügima-peksma. Üritasin neid lahutada, aga lõpuks läks asi nii kaugele, et Showa hakkas nutma. Olin täiesti paanikas. Kuna Sanketsut läheduses polnud, kutsusin Moemoe, sest arvasin, et ilmselt oleks parem asja lahendada inimesel, kes jaapani keelt paremini räägib kui mina. Samal ajal oli üldmäng täies hoos, lõpuks võitis meie võistkond. Sanketsu saabus tagasi, seletasin talle, et oli olnud konflikt ja ta seisis kahe poisi vahele.
Korraga ütlesid Sone ja Sora, et nüüd on juhtide kord mängida. Iga rühm pidi ühe juhi esindajaks saatma ning niimoodi kahe poole kasvatajate võitja selgitama . Kuna Moemoe tegeles ikka veel nutva Showaga ja ma teadsin, et parem on jätta Sanketsu poiste vahele seisma, siis viskusin vapralt ise rindele ja nõustusin, kui Sanketsu ütles, et mina võiks minna. Vaatasime üksteisele otsa ja teadsime mõlemad, et nii on parem, kuna siis ta saab poistel silma peal hoida.
Eks ma siis läksingi toa keskele, kus teised ootasid…ja avastasin, et ma olin ainuke tüdruk-esindaja. Selle peale arutati, et teises võistkonnas peaks ikka ka tüdruk olema ja saadeti Kyon. Lapsed arvasid, et Sanketsust on ebaaus mind mängu saata, aga mina naeratasin, ütlesin, et pole midagi ja ma ganbarun (pingutan).
Mäng kulges päris hästi, meie võistkond oli isegi ühe punktiga ees, kuni lõpuks tuli minu ja Kyoni matš. Kummardasime üksteisele ning võtsime kohad sisse. Mäng algas, pealtvaatajad karjusid kordamööda ja korraga meie nimesid, mina mõtlesin, et teen nüüd ühe korraliku rünnaku ja lükkan ta pikali, aga vastane oli visa, lükkas vastu ja hoopis mina lendasin tasakaalust välja ja lastesumma pikali. Palju kiljumist, naeru ja plakstamist, kui ma üritasin oma eksimust vabandada. Kuna mu üks käsi hoidis jalga, siis oli vasak käsi see, mis kukkumise kõige raskemalt üle elas, tundus, et vist põrutasin selle ära. Kahetsesin kaotust ja vabandasin sügavalt kogu oma võistkonna ees, aga näis, et neil pole sellest midagi. Maki ütles džentelmenlikult lohutades, et ma ei peaks muretsema, sellest, et ma kaotasin, pole midagi. Pigem laitsid nad vaest Sanketsut, kes enda asemel tüdruku rindele saatis XD Kaitsesin Sanketsut elu eest, sest me mõlemad teadsime tegelikku põhjust, miks mina mängu läksin. Õnneks saime teada, et Moe oli suutnud panna poisid ära leppima, Fumii vabandas, et esimesena lööma hakkas.
Järgmisena tuli jaapani ja Yamagata ilma teemaline viktoriin. Nägin rõõmuga, et meie võistkonnasisesed pinged olid lahenenud, lapsed arutasid aktiivselt omavahel küsimuste võimalikke vastuseid, kuulasid ära ka teiste seletused ning lõpuks tegid enamushääletuse, mis vastuse rühm andma peaks. Kokku oli 6 küsimust ja meie võistkond sai õigesti 5. Oleksime võitnud, aga kaheksas rühm pani kõik täppi. Küsiti näiteks, et mis on külmem Yamagatas mõõdetud temperatuur, mille peale lapsed mult kohe küsisid, et kui külm seal Eestis nüüd oligi ja selle põhjal arvutasid, mis võiks olla õige vastus. Panid täppi, külmim Yamagatas mõõdetud temperatuur on miinus 14,7 kraadi. Ja sain veel teada, et Jaapanis pole ühtegi kohta, kus poleks vähemalt korra ajaloos lund sadanud (isegi Okinawal sadas!)
Pärast viktoriini kogunesime võimlasse. Icebreakina tegime uuesti ufo-mängu, mis kõigi rõõmuks lastel nüüd palju paremini välja tuli kui esimesel päeval.
Ennelõuna põhitegevusena anti kõigile joonistusvahendid ja lapsed pidid rühmas pilte joonistama selle kohta, mis neile laagrist kõige paremini meelde jäi. (Meile pandi südamele, et suunaksime lapsed joonistama midagi seoses sellega, mida nad juurde õppisid.) Ka mind veendi joonistama (Sanketsu ütles, et tema teeb luuletuse, kuna ta joonistada ei oska ja talle luuletused meeldivad), tegin pildi tähevaatamisest, kus 3 kriipsujukut lumel lamavad, üks ütleb „A! Orion da!“ ja teine naeratab. Fumi tegi ka tähistaeva, Maki joonistas äärmiselt realistliku Service Centeri maja, Hikaru service centeri, lumemäe ja peidetud mandariini ning tüdrukud joonistasid seotud silmadega veeringlusmängu. Kui kõik olid valmis, tehti igast lapsest ja tema joonistusest pilt ning saime ka teiste töid vaadata. Keegi oli joonistanud (ilmselt see, kes mind bijin-saniks ehk kaunitariks kutsus) koha, kus ma lastele unelaulu laulan ja kirjutanud, et pärast seda hakkasidki lapsed mõtlema, et võib-olla oleks parem mõte rääkimise asemel magama jääda ja jäid u 2 minuti pärast magama. Super.
Manafi (üks peakorraldajatest XD) oli aga joonistanud väga realistliku stseeni, kuidas Kyon mind kanakakluses ümber lükkab.
Seejärel anti lastele väiksed paberid, millele kirjutada kõigi oma rühmakaaslaste iseloomustused või neile midagi soovima. Sain ka paarilt teise rühma tüdrukult väiksed sedelid. (Rühmajuhid osalesid ka: Fumile kirjutasin midagi tema suure söögiisu kohta, vist seda, et selles ei jää ta kellelegi alla, Hikarule tema abivalmiduse kohta, Makit kiitsin hea joonistusoskuse eest, ütlesin, et olen lausa kade, avaldasin imestust Showa laialdaste teadmiste üle…tüdrukutest Ayat kiitsin ilusa naeratuse eest, Moricchit tubliduse ja aktiivsuse eest, Nattchani sõbralikkuse eest ja Fuu-chani sedelil mainisin vist rõõmsat meelt.) Lõpuks pidid lapsed täitma ankeedi loengute ja tegevuste kohta: millest aru said/ei saanud, mis oli lõbus/mitte ja mida õppisid (tekst sisaldas sõnu maakera ja maailm).
Vahepeal sain ma med-kotist endale käe ümber sidemed, sest see valutas ikka veel kanakakluse-kukkumisest.
Pärast seda tuli viimane lõunasöök, karri (kus seekord pidi tavatult hoopis minu järel ootama). Söögi lõpus ütlesid lapsed eesti keeles aitäh. Siis jagasime juhtidega ära, kes kuhu läheb lastega mängima (2 varianti – lumememmed/lumesõda või snowtube). Vahepeal palusid tüdrukud, et ma neile uuesti unelaulu laulaks.
Kogunesime maja ette, tegime ühispildi ja suundusime kelgu/liumäele. Lumememme mindi ehitama kaugemale, ServiceCenteri kõrvale, ka lumememe-ehitajad suundusid sinna. Suurem osa lapsi, aga tahtis jääda mäele tehtud raja äärde, kust sai suurte kummirõngaste moodi asjandustega (snowtubes) alla lasta. Oli kaks varianti: kas minna täitsa mäe tipust või poole pealt. Minul polnudki kindlat kohta, kus olla, mõned olid üleval, mõned all ja vaatasid, et lapsed korralikult sõidaks ja mägi järgmise laskuja jaoks vaba oleks. Seal oli vastutus kõigi laste eest, ei saanud silma peal hoida ainult oma rühmal. Kogu ettevõtmine oli väga lõbus, sain ise ka alla sõita – esimene kord koos Moega, kus me juba alguses feilisime (käisime väiksest mäest alla tulles umbes poole peal kummuli) ja kõik naerust kõveras olid, teist korda Beniga koos, kus saime väiksest mäest korraliku liu ja põrkasime all püüdjaga kokku. Lõpuks julgesin Soraga koos ka kõrgest mäest alla sõita (küll eraldi tuubidel, aga ikkagi koos). Viimase liu sain vist kellegi suurema noormehega koos minna. Lõbus oli.
Läksime majja tagasi, pidasime maha laagri lõputseremoonia. Muuhulgas rääkisid lapsed, mis neile meeldis, üks tüdruk ütles, et see on tema viimane aasta, aga tuleb kasvatajana tagasi, teine poiss rääkis, et see on olnud siiamaani parim laager, Showa ütles, et õppis tuulte nimesid ja palju kasulikke asju…kuulsime palju head. Andsime lastele nende joonistused ja iseloomustuslehe, võtsime seljakotid selga ja suundusime koos bussidesse. Tee oli libe, vaatasime ette ja hoiatasime teisi, et nad ei kukuks, aga hoopis Moe oli see, kes libastus. Showa jäi sinna (vanemad tulid talle autoga järgi), andsin talle salaja Kalevi šokolaadimedali, tüdrukutele smuugeldasin Lotte-šokolaadid bussis (kus nad palusid mul oma aadressi kirjutada), teised poisid said medalid siis, kui Yamagatasse jõudsime. Bussis tegi Nobecchi jälle mänge, mis seisnesid jälle kas tema kõne, liigutuste või muu väljenduslaadi tähelepanekute märkamises.
Olin tõesti väsinud, jäin peaaegu magama. Vahetasime Moega telefoniaadresse.
Kohale jõudes andsime lapsed vanematele üle, Moe viis Fumii shinkanseni peale. Kahjuks ei saanud ma Sanketsule tema šokolaadi anda, kuna ta kiirustas varem ära.
Seejärel suundusime Kajo centrali 22. korrusele juhtide koosolekut pidama. Lugesime laste täidetud ankeete (kus oli mind päris palju mainitud, üllatuslikult. Olin kõrvust tõstetud, kui lugesin, et minu unelaul positiivselt meelde jäi ja keegi kirjutas, et mu tutvustus eesti looduse kohta oli tõesti huvi äratanud) ning arutasime, mis oli laagris üldiselt hea ja mis mitte, loengute/tegevuste/viktoriinide kaupa. Suvel on järgmine laager, vaatame, kas seal osalen või mitte. Leidsime Moemoega, et kui välja arvata Showa vs Fumi-juhtum, siis olid meie rühma lapsed tõesti head ja toredad.
Ja siis läksime Ashise soovitusel Kajo Centrali all asuvasse nepaali köögiga söögikohta nomikaile. Kokku tuli meid sinna 21. (Selleks ajaks olin ma juba täielikult Nobecchi suhtes alla andnud, seega ei üritanudki end tema lähedusse istuma sokutada XD)
Mina istusin ühes lauas (kokku oli neid 3) Sora, Sone, Masumini, Ryuu, Mittchani, Fujimoni ja Nosuke/Kujiga? Ashis tegi toosti, (kanpai, meie laud ka eesti keeles), andsime Manafile kingituse laagri tubli juhtimise eest, mille peale ta isegi nutma hakkas. Madoka ja üks teine kasvataja pidasid väga liigutava kõne. Siis jõid kõik ja muutusid veel rõõmsamaks.
Kui lõbususaste juba piisavalt kõrge oli, saime näha pilte oma laua poiste tüdruksõpradest Avastasime, et Benil on jaapanlannast tüdruk ja et ta selle eesmärgiga just talle esimesel kohtumisel lähenes. Aga tema kiindumus väikeste tüdrukute suhtes oli creepy XD
Minu lauapoolel oli peale minu veel 3 poissi, mingil hetkel hakkasid nad mult kõik eesti kohta küsimusi küsima ning ootamatult avastasin end nende tähelepanu keskpunktist. Millagi surusid nad kõik mu kätt (üritades samal ajal üksteist takistada, et ikka ise esimesena jõuda). Fujimon istus mu kõrval ja millalgi ütles midagi, ma ei kuulnud, kummardusime lähemale, siis teised poisid hakkasid mind kaitsma ja Fujit eemale ajama, et „Oi, chikasugiru! /Hey, you’re too close!“, täpselt nagu mingi draamahetk XD Sain teada, et Mittchanil ja Fujimonil pole tüdrukut, Ryuul, Kujil/Nosukel ja Masuminil on.
Millalgi läks jutt eesti alkoholi ja vodka peale, küsisin vist, et kas te kunagi viina olete joonud. Natuke aega hiljem olid poisid endale tellinud juba mitu vodka on the rocksi, mõtlesin, et see oli vist minu süü nüüd :P Ja see niitis neid ikka päris korralikult. Fuji muutus väga sõbralikuks, teised pidevalt tõmbasid teda eemale, kui ta minu isiklikku ruumi tungis jälle. Nägin ka poiste onseni-pilte. Fuj hakkas miskipärast minuga neid näidates inglise keeles rääkima, vastaspoisid tegid seepeale üllatunud kommentaari „Nande kyuu ni eigo?“
Kui Fuji küsis, et mida ma arvan ühest onseni-pildist, ütlesin, et tal on päris korralik six-pack. Siis küsis ta, et kas ta võtab särgi ära, et seda uuesti näidata ja teised hakkasid jälle teda takistama XD
Rääkisin, et Euroopas on Aasia noormehed/neiud väga populaarsed. Kõik tahtsid kohe sinna minna. Edasi läks jutt muusikale, mainisin, et mulle meeldib Arashi ja Matsujun on super. Seepeale hakkas Fujimon küsima, et kumb mulle rohkem meeldib, kas tema või Matsujun. Ütlesin, et kahjuks Matsujun.
Õhtu lõpus, kui Sendais elavad inimesed bussile minema hakkasid, koguti peoraha ja Fuji kallistas mind väga aktiivselt. Teised püüdsid mind kogu aeg tema käest päästa. Mina leidsin, et see kõik on päris naljakas.
Sendai omad edukalt bussile saadetud, otsustasime meie (viimased vaprad) järelejäänud Yamagata omade ja mõnedega, kes Yamagatas ööbisid, et tuleks minna Mosburgerisse, kuna mina polnud seal kunagi varem käinud. Järele olime jäänud: Fuuchan, Hoshimama, mina, Masumin, Fujimon, Mittchan, Hiyori, Noripi ja Kaorin. Suundusime sinnapoole, lehvitasime teel Sendai-bussile. Õrnalt sadas lund ning miskipärast hakkasin ma helbeid aktiivselt kindale püüdma. Kui ma nii tegin, siis öeldi, et ma olen tõesti nagu yousei/haldjas. Istusime sisse, ma tellisin mingi õunte-müsli-jäätise magustoidu. Rääkisime veel umbes tunnikese, Fujimon vaeseke oli nii väsinud, et jäi magama. Õnneks ööbis ta Masumini juures.
Jälle kiideti mu nunnudust.
Lõpuks jäid järgi Mittchan, Fuuchan, Kaorin ja Hoshimama. Kallistasin kõiki, Mittchan ütles seepeale õnnelikult, et nüüd magab ta küll hästi sel ööl XD Siis saatsid Fuuchan ja Hoshimama mind ühika juurde ära ja laager oligi ametlikult lõppenud.
Veel meelde jäänud seiku:
* Sanketsu tegeleb mägironimisega, läheb paari nädala pärast Alpidesse. Ta küsis mult palju asju Eesti kohta, temaga oli tõesti mõnus rääkida. Saime teada, et ta on 19 ja Moemoe on vist 20? Seega olin mina kõige vanem, vääks.
* Sööklas pidid kõik oma tassid ilusti ise ära pesema.
* Üks väike ilus tüdruk kutsus mind järjekindlalt „bijin-san“iks (kaunitar) ja kõik katsusid mu juukseid ja tegid komplimente. Teine hüüdnimi, mis mulle miskipärast külge jäi (selle vist algatasid juhid), oli „yousei“ ehk haldjas/fairy.
* Väiksed sildid lastelt (mitte minu rühmast kusjuures): „Komoriuta arigatou“ (Aitäh unelaulu eest) + joonistus minust, „Komoriuta, totemo sugokatta desu. Rainen aerukanaa~“ (Unelaul oli äärmiselt lahe/hea. Ei tea, kas järgmisel aastal ka kohtume..)
Pluss pisike ilus tüdruk andis mulle jänese ja karu pildi (mille sain oma nimesildi külge panna).
* Lapsed rääkisid, et paljud olid oma poistest lahku läinud, me imestasime, kui varakult sellised asjad tänapäeval käivad. Meie kasvatajatuba oli selles mõttes single room XD
* Puhkekeskuses ei lubatud šampooni ega seepi kasutada, seega pesime end sealoleku ajal ainult veega.
* Tervisliku seisundi raport: kodus avastasin jalgadelt hiigelsinikad ja mu käsi valutas ikka.
*****
Vat selline tore kogemus oli.
Järgmiseks räägin kõnevõistlusest.
Ahjaa...hiljuti sattusin youtube'st vaatama mingi tüdrukutele mõeldud dating sim'i tutvustusvideot ja see tundus päris huvitav. Pole küll kunagi eriline arvutimängusõber olnud, aga seda võiks küll proovida, kuna need tunduvad siinmail päris populaarsed olevat. Eks saan siis ka veidi osa jaapani popkultuurist. 1 tüdruk + 4 tema ülikena butlerit/ihukaitsjat/teenindajat. Miskipärast mõtlesin, et Gekile võiks see ka päris meeldida. Kuigi mind paneb veidi imestama nende +18-reiting XD
Butlers ~Meshimase Ojousama~
Uurisin teisi treilereid ka, aga need minus nii suurt vaimustust ei tekitanud. Kuigi peab ütlema, et üldiselt istus mulle joonistusstiililt kõige rohkem sama firma (Tiaramode) toodang, nt
Brothers ~ Koisuru Onii-sama~ (see nimi tegi mulle alguses täiega nalja)
Crazy Rabbits (mingi detektiiviagentuuri-teemaline asi vist)
ja
Jingi naki otome koi koi sammai (selles videos olid päris nunnud chibid vahepeal)
***
*läheb tagasi N2 eksamiks õppima ja bakatöö materjale otsima*
Olge tubid.
***
4. jaanuar
Ärkasin umbes kell 8.20 ja hakkasin valmistuma. Sõin putru. Erilist entusiasmi mineku suhtes polnud ja see vähene, mis oli, kahanes drastiliselt, kui Zack saatis sõnumi, et on haigeks jäänud ja ei tule. Forever alone ;_;
Hoshimama (üks vabatahtlikest, siitpeale nimetan neid kõiki hüüdnimede/laagrinimedega) tuli mulle ühika juurde vastu ja koos kõndisime Kajo Centralisse, kus üldkogunemine toimus. Tundsin end veidi ebakindlalt, kuidagi kohatult…kellegagi polnud nagu rääkida väga, seega seisin lihtsalt ja üritasin naeratada XD Lapsed hakkasid saabuma, Moe (minu kantseldatava rühma tüdruk-juht, kokku oli igal rühmal kolm kasvatajat) andis neile nimesildid ja mina kogusin meie omad ehk kuuenda rühma kokku. Proovisin lastega juttu teha, et nende algsest häbelikkusest läbi murda, kuid nad olid ikkagi veidi arglikud. Veidi hiljem saabus Sanketsu, meie rühma mees-juht. Kui kõik lapsed koos, võisime bussi minna.
Kuuendas rühmas oli kokku 8 last, poisse-tüdrukuid pooleks. Poistest kõige vanem (vist kuuendas klassis käiv) Fumii (jätkan ikka hüüdnimedega) oli eelmisel aastal ka laagris käinud, seega oli ta teistele ka omamoodi juhendajaks ja eeskujuks. Sellega sai ta väga hästi hakkama, seletas teistele, kuidas asjad käivad ja oli aktiivne. Peale tema olid meil veel Showa-kun (veidike tüsedamapoolne kergete keskendumisraskustega, kuid väga tark poiss), Maki (kõige lühem, aga hästi nunnu tumedama nahaga ja kavalate silmadega poiss) ja Hikaru (särava naeratusega ja abivalmis muhe väike poiss). Tüdrukutest kuulusid meie rühma Aya (alguses HÄSTI tagasihoidlik pika hobusesabaga tüdruk), Fuu-chan (ümara näo ja veidi kartliku pilguga tüdruk), Nattchan (teistest pikem, kuid ka väga tagasihoidlik tüdruk) ja Moricchi (veidi julgem, uudishimulik ja rõõmsameelne tüdruk).
Bussis minekul tegi Nobecchi (üks äärmiselt nunnu kasvatajanoormees, meenutas mingit pikkade kõrvadega koerakutsikat) mänge, et lastel lõbusam oleks. Esimene mäng seisnes selles, et kellelgi oli juurviljapood, mille aadressi pidi ära arvama, kui Nobecchi sõrmedel asukohti luges. Näiteks „Esimene, teine, kolmas, nüüd on mitmes tänav?“ ja pidi tähele panema, mis sõrme juures ta NÜÜD ütles, mitte see, kus ta lõpetas. Teises mängus pidi ära arvama, mis juurvilju seal poes müüakse ja vastuse vihjeks oli see, kuidas Nobecchi küsimuse lõpetas (viimane silp oli juurvilja nime esimene silm).
Sõitsime umbes kolmveerand tundi ning jõudsime lõpuks ühe mäe peal asuvasse looduskeskusse. See oli nagu suur…puhkekeskus, ainult et looduse ja keskkonnahoiu teemaline (näitused ja rohelise eluviisi propageerimine). Hoone oli päris suur, sinna mahtusid aula/võimla, söökla, väiksed õpperuumid, kaks suurt vannituba pluss väiksemad ning ohtralt magamistube. Panime asjad kogunemisruumi, rivistasime lapsed rühmade kaupa üles ning pidasime laagri avatseremoonia, mille käigus võtsid sõna nii laagri korraldajad kui puhkekeskuse omanikud. Lõpuks pidid rühmajuhid ja korraldajad end ka eraldi tutvustama. Selle käigus sai päris palju nalja, kuna kõik tahtsid ju kuidagi silma paista. Kokku oli umbes 16 jaapanlasest rühmajuhti, 4-5 üldkorraldajat ja umbes 8 välisvabatahtlikku. Viimaste hulka kuulusid kaks Nepaali noormeest (Ashis ja Adar), üks Malaisialane (Ben), kaks korealannat (Sora ja Sone), ja kaks hiinlast (Devon ja üks tüdruk, kelle nime ma teada ei saanudki). Mina ütlesin tutvustamisel tõsise näoga, nagu avaldaks neile suure saladuse, et „Teate…tegelikult ma polegi jaapanlane“ ja kõik naersid.
Edasi oli lõunasöök, ajasime lapsed hanereas sinna ning pesime koos nendega käed ära. Ei mäleta täpselt, mis söögiks oli, aga see oli väga maitsev. Üldse oli toitlustus viimase peal (lisaboonuseks veel see, et sain kolm päeva korralikult regulaarsetel kellaaegadel süüa XD). Pärast pidid lapsed panema selga väliriided ja kogunesime maja ette platsile. Laenasin korraldajatel korraliku lumeülikonna ja suured saapad, et saaksin väljas täisväärtuslikult ringi mütata. Kõigepealt tegid kaks rühmajuhti sissejuhatavaid mänge, nö „ice-breaki“, mille hulka kuulus oma rühmakaaslaste nimede meeldejätmismäng, kogu lastekarja sees ringi käimine ja ankeetide täitmine ning UFO-mäng. Viimane seisnes selles, et võeti üks pikk pulk, lapsed pidid seda nimetisõrmedega toetama ja aeglaselt üles või alla liigutama. Mängu mõte oli näidata, et laagri alguses ei ole selline ülesanne üldse kerge, sest ei tunta rühmakaaslasi ja ei osata veel nendega arvestada ja koostööd teha nii hästi. Teatasime, et teeme viimasel päeval seda uuesti ja vaatame, kuidas siis välja tuleb.
Ufo-mängu järel hiilisin mina vaikselt minema, kuna pidin järgmise tegevuse (field-bingo ehk jälle üks ülesannete täitmine) jaoks „kadunud“ olema ja lapsed pidid mind üles leidma. Hoshimama ütles, et ma pean kuni laste maja juurest lahkumiseni kuskil peidus olema. Varjusin kõige kaugemasse tualettruumi.
Kui Hoshimama meile märku andis, hiilisime koos Ashise ja Devoniga teist teed pidi mäest alla (megapalju lund oli, kahlasin peaaegu puusadeni hangedes) neile järgi (otsides enne majast väljapääsu XD). Mina suundusin läbi metsasalu ning kui ma lagedale väljale jõudsin ja mind lõpuks märgati, jooksid lapsed mulle juba kaugelt vastu, karjudes „MIRJUUUUU!!!!“…ja siis hüppasime koos lumehange. Nende ülesandeks oli mult küsimusi küsida ning vastused üles kirjutada. Minu rühm ehitas parasjagu lumememme. Fumii tegi suure memme juurde ka väiksema, kuid Showa lükkas selle ümber.
Kui mänguaeg läbi sai, lugesime liumäe kõrval asuvas teeninduskeskuses õigeid vastuseid ette. Lapsed pidid näiteks joonistama lumehelveste kuju, vaatama, mis poolt tuul puhub, otsima peidetud mandariine ja palju muud.
Siis suundusime peamajja tagasi, puhkekeskuse juhid seletasid 20-minutise videoga asutuse sisereegleid ning seejärel lasti lapsed tubadesse asju lahti pakkima. Kõik olid 12 voodiga suurtes tubades (kolm nari kummalgi pool), sisenedes pidi jalanõud ära võtma. Napsasin endale aknaäärse voodi alumise koha, täpselt radiaatori kõrval, kuna oletasin, et seal võiks kõige soojem olla (olenemata selles, et aken sealsamas). Minu toas olid veel Sone, Sora, Fuu-chan, NoriPi, Kemu ja vist Madoka ka, mõned voodid jäidki tühjaks. Pidin olema korrapidajaks ka tüdrukutetoale nr 7, st vastutama selle eest, et nende tuba korras oleks, nad õigeks ajaks igale poole jõuaksid ja õhtul õigel ajal magama läheksid. See viimane osutus muidugi kõige raskemaks. Kell pool kuus oli õhtusöök, pärast mida alustati ettevalmistusi öiseks/pimedaks matkaks läbi metsa.
Koguneti võimlasse, kõigepealt jälle ice-break. Mingi salmimäng, et juht ütles ette „___gari ni ikou yo, ____ nante kowakunai, ___ nante motterushi, ___ nante motterushi“, ehk siis „Lähme ___ jahile, ____’d me ei karda, meil on kaasas näiteks ____ ja ____“, ning nii paljude inimestega, kui oli viimases väljahõigatud sõnas silpe, tuli kiirelt grupp moodustada ja maha istuda.
Seejärel suundusime pimedas õue. Esimene asi, mis otsustas, kes missuguse ülesannetekogumi saab, oli sasipuntra lahti harutamine: lapsed hoidsid kätest kinni, nad keerati võimalikult sõlme ja siis pidi ilma käteketti lõhkumata jälle lahti saama. See, kes esimesena lahti sai, võis minna esimesena ülesandeid nõudma jne. Iga rühm sai umbes 10 ülesannet, mis tuli pimedas liikudes ära täita. Iga rühma peale pidi olema vähemalt kolm taskulampi ja liikuda tuli korralikult hanereas. Lapsi oli muidugi väga keeruline koos hoida, sest kõigil ju jube põnev ja taheti ise minna metsa avastama. See oligi rühmajuhtidele kõige raskem, hirm täiesti reaalse olukorra ees, et mõni laps äkki ära kaob, oli õigustatud.
Vahepeal poisid ehmatasid tüdrukuid ja siis oli kogu mets kiljumist täis.
Ülesannete hulka kuulusid näiteks: kirjutage, mis lõhnu te tunnete, mõõtke välist temperatuuri ja tuule suunda jne. Pidime tõepoolest väga ette vaatama, et lapsed pimedas ära ei kaoks. Jõudsime lõpuks suurele väljale (mõned poisid hakkasid end mäest agaralt alla rullima), seal pidime taevasse vaadates leidma ja nimetama tähtkujusid.
Kui ametlik matkaosa ära lõppes, said lapsed (ja kasvatajad ka!) natuke lumes mängida. Imetlesin Sanketsu ägedaid mägironija-lumesaapaid. Siis kogunesime kokku (iga rühm oli enda seast valinud 2 last selle päeva „juhtideks“ ning nende ülesanne oli näiteks oma gruppi rivistada), heitsime lumme pikali ja vaatasime vaikuses tähti. See vaatepilt oli vapustav. Ma polnud vist siin kunagi korraga nii palju nii erksaid tähti näinud, taevakaar lausa sillerdas neist. Hingematvalt kaunis.
Selle tähistamiseks viskasin pärast ka paar hundiratast.
Majja tagasi jõudes algas lastel pesuaeg, kasvatajad pidid veidi ootama. Tahtsin minna oma vastutusel oleva toa tüdrukuid kontrollima, aga seekord läks Fuu ise (öeldes, et homne öö on minu kord). Selle asemel läksime Sone ja Soraga pessu (Sone tuli alati viimasena, kogu aeg pidime teda igale poole järgi ootama, lõpuks muutus see juba jooksvaks naljaks XD), avastasime, et pesuruum on suur ja lai ning keskel on kuum vann/bassein. Jeee, õndsus. Kvaliteetaeg teiste rühmajuhtidega ja naistejutud.
Pärast vanniskäiku panin selga oma Snoopy-pidžaama, roosa džemperjaki ja mustad karvased põlvikud. Masumini (üks jaapanlasest korraldajanoormees, kes vastutas välisõpilaste eest) näoilme, kui ta mind nägi, oli vaatamist väärt XD Ei tea, kas ta arvas, et ma panen mingid pikad dressid nagu teised tüdrukud? Mulle ei öelnud keegi, et õhtul on sportlik vorm.
Kell 10 algas rühmajuhtide ja korraldajate ühiskoosolek, kus arutati esimese päeva sündmusi rühmadest erinevates gruppides. Suutsin feilida juba alguses: meil oli grupis keegi Ryuu, keda ma nägupidi ei mäletanud. Küsisin enda kõrval istuvalt grupikaaslaselt „Kes see Ryuu on?“, mille peale ta natuke norgu vajus ja vastas „Mina olen Ryuu.“ Jeebus, ma vist vabandasin tervelt kaks minutit järjest selle peale XD („Who’s ryuu? – „I’m ryuu…“ – „Gomengomen!“ XD) Pidime rääkima sellest, mida oli päeva jooksul head, mida märkasime ja millega hätta jäime. Võtsime paberilehed ja kirjutasime kõik kokku….mina arvamus: hea, et keegi ära ei kadunud, et keegi viga ei saanud, et ilm selge ja ilus püsis ning et vaiksemad lapsed lõpuks ka suhtlema hakkasid (Tõin välja selle, kuidas lastest jäänud esmamulje päeva jooksul sujuvalt muutus, kuidas kõik avatumaks muutusid).
Probleemiks kirjutasin selle, kuidas lapsi kõik koos vaikseks sundida kiirelt. Seda ei osanud meist veel keegi eriti. Mõnedes rühmades oli probleeme laste hüperaktiivsuse, poiste ja tüdrukute eraldatuse või liiga vänge sõnakasutusega, kuid meie Moe ja Sanketsuga leidsime, et rühm number kuus oli väga tubli, ei lärmanud, ei tekitanud suuri probleeme ja poisid-tüdrukud said koos ka täitsa edukalt tegutsetud.
Arutasime järgmise päeva kava, lõpuks harjutasime läbi tuulemängu ja veemängu (koos loengutega, kus lapsed uusi teadmisi saama pidid, korraldati ka vastavateemalisi tegevusi, et õpitu kinnistuks). Rääkisime välisõpilaste küsimustikest (järgmisel päeval toimus erinevate maailma regioonide teemaline viktoriin), joonistasime maailmajagudele nimesilte (kuhu kunstiandega/andeta inimesed lisasid ka iseloomulikke asju, nt Aasia sildile joonistas keegi väga pilves olemisega panda ja Sky Tree, minu palvel tekkis Euroopa-sildile väga kummaline versioon Eiffeli tornist) ning naersime end pooleks. Jooroppa vs joroppa, kumb on õige? (ehk kuidas kirjutada Euroopa jaapani keeles) Mina teadsin kindlalt, et on Jooroppa, jäin selle juurde ja see oligi õige. Saime ka suurel hulgal maiustusi (suurte kastidega, isegi lastest rohkem, neile jagati kolme päeva varud kätte, ise pidid otsustama, millal mida söövad) ja mandariine (Moemoe ütles selle peale: „Mikan party!“ ja asusime neid innukalt hävitama kahekesi. )…mmm, siis oli küll väga hea kasvataja olla XD
Aeg venis, saime ära alles kell veerand 2 (plaanitud 12 asemel). Kontrollisin oma toa lapsi ning läksime magama.
5. jaanuar
Väga raske ärkamine kell 6.40. Ajasin end 6.50 voodist välja ja avastasin toast väljudes oma üllatuseks, et lapsed on kõik juba ammu üleval, ma ei pidanudki kedagi äratama minema. Minu valvetoa tüdrukud rääkisid, et mõnedel oli uni juba 4 paiku ära läinud… 0.o
Pesime hambad, panime riided selga (meie tuba oli meikijaid täis XD) ning kell 8 pidi algama hommikusöök. Hullult hea, et ma sain 3 päeva järjest normaalsetel kellaaegadel regulaarselt süüa head toitu. Meie rühmast Fumii ja Showa võtsid peaaegu alati juurde, aga ka Moricchil oli üllatavalt hea isu.
Pärast sööki koguneti koosolekutuppa ja seal toimus järjest 2 loengut (vahepealse väikse tualeti- ja snäki-tee-pausiga). Enne oli ka ice-break, kus tehti ühisplaksutamist (mingi salmilugemisega jälle) ja arbuusimängu (lähme arbuusi sööma, ringis pidi suu eest käega liigutusi tegema, vastavalt kummale poole ring käima läks, võis suuna ümber pöörata või arbuusikivi kujundliku väljasülitamisega kellelegi kaugemale järje edasi anda).
Kõigepealt rääkis Fuu-chan tuulest (abiks suur maailmakaart ja paberlennukid, mis pidid tähistama tuule suunda). See loeng oli minu meelest kõige keerulisem, ma ei saanud ise ka lõpuks täpselt pihta, kuidas need tuuled liikusid. Pärast juhtide seletust võisid lapsed ise seista eri kliimavöötmete piiridele ja proovida tuuleringlust paberlennukitega järgi teha. Nad pidid tegema suuri ja väikseid ringe maast laeni ja lennukeid käest kätte andma.
Pärast rääkisid Sanketsu&co vee ringlusest. Alguses oli mul raskusi laste ohjamisega, kuna Moe läks oma tegevusi ette valmistama ja alles jäime ainult mina ja Sanketsu. Kõhklesin lastega vestluse alustamisel, tundsin, et ma ei oska nagu midagi rääkida. Püüdsin esimese loengu ajal hoolitseda selle eest, et kõigil oleks huvitav ja kõik näeksid, aga Showa ja Fumiga oli see raskem (esimese tähelepanu kaldus kogu aeg kõrvale ja teine oli seda juba vist õppinud).
Veeloeng oli Sanketsu tõttu lahe, ta oskas lastega rääkida nii, et huvitav oleks. Miskipärast jäi talle aga laste poolt külge Sanketsu asemel hüüdnimi Hinketsu ehk aneemia XD Pidime kõik ringis istuma ja meile anti suur paber, kus oli mäe, jõe ja mere pilt ning lapsed pidid sinna vatist pilvede, kahe noole ja lumega tegema veeringluse ja seda kirjeldama. Fumii võttis ohjad kohe enda kätte, selles ülesandes olid kõik üllatavalt sees. Ja mis oli veel toredam: kuigi meie poisid ja tüdrukud natuke eraldi olid, arvestasid poisid tüdrukutega väga kenasti, lasid neil ka rääkida ja joonistada („Nüüd on sinu kord, näe võta“). Kuna me varakult valmis saime, siis said lapsed merre veel kalu joonistada, meil tekkisid sinna vaal, krabi, pisikalad, süvamere-pollüübid ja millimallikad. Saime teada, et makkii (kes oli poistest kõige noorem ja 4. klassis) oskab väga hästi ja realistlikult joonistada (näiteks vaala). Lõpuks pidid rühmad oma pilti tutvustama-seletama ja siis kirjutama, mida nad sealt õppisid (st kuidas vesi ringleb, et vesi muudab oma olekut jne). Kõik olid palju vaeva näinud, teistelt rühmadelt õpituga täiendati enda plakateidki ning arutati, et huvitav, miks meie selle peale ei tulnud.
Loengutele järgnes lõunasöök, mis oli jälle megahea. Pärast sööki tegime alati ühiskoristuse (viisime nõud-kausid-kandikud õigetesse kogumiskohtadesse), alguses ootasime ära, kuni kõik meie rühma liikmed olid lauda istunud (tüüpiliselt jäi Sanketsu viimaseks) ja ütlesime „Itadakimasu!“ (selle päeva lastejuht alustas) ja lõpus koos „Gochisousama deshita!“ (vastavalt söögi ees ja järel öeldavad fraasid). Mina aga lahkusin sellelt lõunasöögilt varem, kuna pidin ette valmistama oma mänge. Pool tundi eesti mänge.
Olin meganärvis. Ütlesin seda ka Masuminile, kes mulle ettevalmistustel appi tuli ja mind julgustas. Üldse oli ta väga tore ja abivalmis. Läksime koos võimlasse, et seal kontrollida kõlarite ja tahvli olemasolu. Palusin, et Masumin aitaks mul kivi-käärid-paber-üks-kaks-kolm katakanasse kirjutada. Testisin, et kõlarid töötavad (jumala veider oli reibast kaerajaani tühjas võimlas kajamas kuulda… kohalikud töötajad mängisid samal ajal kõrval lauatennist).
Varsti kogunesid ka lapsed sinna (oma suusakostüümides, mina võtsin enda oma ka kaasa) ning pidin end kokku võtma ja reipalt mänge alustama. Feilisin (aga armsalt!) juba alguses, kui kivi asemel pilve joonistasin ja kõlarid ümber ajasin. Kartsin, et lapsed ja juhid ei tule kaasa või ei meeldi mu mängud neile, aga see osutus asjatuks. Minu mängupooltund oli great success. Kõigepealt õpetasin neile kivi-käärid-paberit, kirjutasin tahvlile piltide, eestikeelse ja katakana-variandi ning lasin neil omavahel mängida. Lisasin omalt poolt reegli, et see, kes kaotab, peab 5ks sekundiks võtma kaotatud märgi kuju: kivi kükitab ja teeb end nii väikseks kui võimalik, käärid seisavad käed-jalad laiali ning…. paberiga feilisin, kuna ei osanud midagi mõttekat välja mõelda ja sirutasin lõpuks lihtsalt käed sirgelt üles, olles nagu piksevarras XD
Ja nad mängisidki, olles täiesti asjas sees. Mina lihtsalt vaatasin seda hämmastunult ja naeratasin. Tuldi küsima, kuidas on „ai ko desho“ (ehk see jaapanikeelne salmiosa, mida öeldi siis, kui tuli viik ja mängiti uuesti), vastasin, et võivad lihtsalt üks-kaks-kolm uuesti öelda.
Järgmine oli plaksumäng (see kokku-parem-kokku-vasak-kokku-mõlemad, mis läheb aina kiiremaks), seletasin selle lihtsalt ära koos Masuminiga (oooo-reaktsioonid lastelt meie osavuse peale, suutsime asja päris kiireks ajada) ning lasin neil 5 minutit omavahel mängida. Kuna tahtsin ise ka asjast veidi osa saada, käisin ringi ja mängisin ise ka natuke.
Lõpuks oli käes kaerajaani-aeg. Ütlesin, et viimane asi pole mitte mäng, vaid tants. Eesti rahvustants, mida peaaegu kõik teavad. Adar ja Manafi hakkasid seepeale kõrval vene jalaloopimist tegema, aga ma ütlesin, et see pole üldse see.
Hakkasingi seletama, kõigepealt ise ette tehes ja siis lapsed kordasid järgi. See ajas parajalt kuumaks, heitsin millalgi jaki pealt ja see tõi kuskilt rahva seast reakstioonid „Oooh, Mirju-chan!“ XD Õigustasin end sellega, et tantsides hakkab palav.
Tegin neile variandi, kus ei pea vahepeal paarilisega kohti vahetama, vaid hüpeldakse lihtsalt enda ümber. Ja kõik (kaasaarvatud korraldajad-juhid) tegid rõõmsalt kaasa! Halleluja! Siis panin muusika peale ja tantsisin korraks üksi ise ette. Pärast kuulsin, et kogu mu tantsu oli mega-kawaiiks peetud, Moe ütles, et isegi Sanketsu oli vaikselt talle öeldnud et „Yabai, meccha-kawaii yo!“ ( midagi stiilis „Oioi, täitsa lõpp, see on täiega nunnu ju…“ XD) Jõudsime koos asja läbi tantsida umbes 3 korda, siis oli pool tundi läbi. Kummardasin ja tänasin, saal plaksutas. Olin väga-väga õnnelik.
Pärast seda tuli veeringlusega seotud mäng. Selle seletamine võttis päris kaua aega ja ma polnud kindel, kas see lastele kohale jõuab…aga proovisime sellegipoolest. Lapsed pidid paaridesse võtma, ühel seoti silmad kinni ja teine võttis tema juhtimise enda peale. Oli 7 erinevat „pesa“, kus seisis üks rühmajuht: kolm „merd/vaala“, kolm „pilve“ ja üks „jää/lumememm“. Rühmajuhtidel olid täringud, mida visates sai teada oma järgmise sihtpunkti, st lapsed käisid nagu veeringlus vedelast olekust gaasilisse ja tahkesse ning lõpuks pidi kinniseotud silmadega paariline arvama, kuskohas nüüd ollakse. Lisaks said kõik iga kord mingist punktist läbi minnes väikse kleepsu, mille võis panna mängu kaardile, st lõpus võisid kõik vaadata, mitu korda nad kus käinud olid. Mina kehastusin pilv nr 2-ks, sain suure peakatte (sildiga PILV 2 ja pilvejoonistusega), täringud ja kleepsud, mida jagada. Lapsed käisid ringi, keskmiselt oli minu juures 2-3 paari, kuid ükskord sattus tervelt 5 paari, st kümme last minu ümber tunglemas. Paar korda aga jäin üllatuslikult täitsa üksi, st keegi ei tulnud minu juurde. Eks ma siis lihtsalt seisin seal.
Kuigi ma ei tohtinud midagi öelda, et kinniseotud silmadega lapsed aru ei saaks, kus nad on, mõtlesin siiski välja tervituse (ja harjutusraundis sain seda öelda ka) „Youkoso, kumo 2 e“ (ehk „Tere tulemast pilvele nr 2“, väga viisakalt ja tähtsalt) ojousama-häälega (nagu nt Sharon „Pandora Heartsist“) XD
Pärast mängu said kõik korraks natuke puhata ja siis koguneti välja, lapsed ise rivistasid end juba väga edukalt. Läksime hanereas väljale, kus olime öömatka ajal tähti vaadanud. Seal toimus tuulega seotud mäng: suurele alale olid tõmmatud värvilised jooned ekvaatori ja teiste vöötmete juurde, mille vahel tuul käis. Nobecchi, Moe&co korraldasid alguses ice-breakiks grupeerumismängu, aga seekord mindi „Kasvatajajahile“ („Riida-gari ni ikou yo!“). Nobecchi hüüdis, et „mul on juba köis kaasas, mul on juba võrk kaasas“ ja ma kujutasin mõttes ette, kuidas lapsed meid nendega püüdma tulevad XD Viimase salmi juures tuli moodustada kolmesed paarid, kasvatajad moodustasid eilse harjutusmängu käigus tehtud kolmikud.
Iga joone/vööndi peal oli umbes 6-7 kolmikut, üks seisis keskel ja kaks hoidsid tema ümber kätest kinni, seesistuja oli nagu „pesas“. Kui karjuti teatud tuule nimi (oli 3 erinevat tuult - bouekifuu, henseifuu, kyokufuu ehk läänetuuled, idatuuled ja passaadid), siis toimus pesadest välja jooksmine ja uue pesa otsimine vastavalt sellele, mis tuul oli: kord ekvaatori ja parasvöötmete vahel, kord parasvöötme ja külmvöötme vahel jne. Üks laps jäi alati üle, st talle ei jätkunud pesa. Tema sai ette tulla, järgmise tuule nime karjuda ning siis endale kiirelt pesa otsida. Paar korda tehti ka suurt tuult, st kõik võisid kõikidesse pesadesse minna. Vahetati ka seda, kes jookseb ja kes pesa hoiab, et kõik ikka joosta saaksid. Minu rõõmuks olid lapsed väga õiglased ja lubasid teistel ka joosta, nii et vahetussüsteem toimis.
Juhid näitasid tuulemängu ette, mina olin alguses ühes paaris Kemu ja Sonega. Mäng kulges edukalt ja lõbusalt, leidus isegi üks poiss, kes meelega jäi „üksi“, et saaks järgmise tuule nime karjuda. Lapsed ei trüginud keskele vaid vahetasid ilusti kohti.
Kord jooksin mina mingi väikse poisi ja Fujimoni (üks noormees-kasvataja) vahele. Fuj ütles mulle naeratades „Tere Mirju!“, aga kuna ma olin veel jooksmisest natuke segaduses, vastasin talle „Hajimemashite“, mis tähendas „meeldiv tutvuda“ ja mida öeldakse esimesel kohtumisel, mitte niimoodi lambist. Samas, ma polnud enne seda pikemalt temaga rääkind, seega äkki see natuke sobis XD Vahetasime kohti, Fujimon läks sisse, meie väikse poisiga hoidsime tema ümbert käest kinni ja siis tahtis äkki keegi meist pilti teha. Fuj tõmbas meid ligemale, naeratasime ja keegi ütles selle peale, et tuli nagu kena perepilt välja. Teised kasvatajapoisid samal ajal kommenteerisid kõrvalt et „ii naa..“ (midagi stiilis „Veab tal…“) XD
Pärast tuulemängu saime lumes müttamiseks natuke vaba aega, mina ehitasin tüdrukutega lumememme. Märkasin automaatrefleksi iga natukese aja tagant otsida ja üle lugeda oma rühma lapsed. Kaitseinstinkt töötas.
Tagasiteel majja olin tunnistajaks meganunnule hetkele, kus Hikaru tegi lumepalli, ma mõtlesin, et ta viskab sellega kedagi, kuid siis nägi ta, et üks sõber kaugemalt tuleb ja sirutas käe palliga hoopis sõbra poole. Ja ta ei öelnud mitte nt „Näe, võta“, vaid „Hoi!“. Issand, see oli niiiiiii armas, mõtlesin, et suren nunnuduse-laksust.
Tagasi jõudes oli meil natuke aega, seega kogunesime koosolekuruumi, jõime teed ja sõime snäkke (lapsed valisid demokraatliku hääletuse teel, mille nad oma moonakotist ära söövad). Siis rääkis Fuu-chan lastele taifuunidest ja nad pidid pärast taifuuni tekkimise pildid õigesse järjekorda panema. Märkasin, et Hikaru pusa tagaküljel oli muu engrishi kõrval üks päris hea lause: „A thing necessary for the good life is a mind“
Õhtusöök, pärast mida pidi tulema maailma riikide viktoriin. Vahetusõpilased kogunesid Masumini juurde ja rääkisime natuke läbi, kuidas võimlas asi toimuma hakkab.
Võimla jaotati regioonideks (Euroopa, Aasia, Austraalia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika), lapsed käisid rühmadena ühe juurest teise juurde. Küsisime küsimusi, nad pakkusid enda vastuse, siis ütlesime meie õige vastuse ja seletasime siis, miks nii on.
Minu küsimused:
*Kas Eestis on 4 aastaaega? (jah)
*Kus Eesti asub? (Põhja-Euroopas, Lõuna-Euroopas või Lõuna-Aafrikas)
*Kas Eestis on vulkaane ja maavärinaid? (ei)
*Kumb on külmema kliimaga, kas Eesti või Yamagata (Eesti)
*Millal on Eestis valged ööd? (kevadel, suvel, talvel või sügisel)
*Mida Eestis talvel sajab? (lund, vihma või konni) – see viimane variant tekitas alati palju elevust ja mõned lapsed juurdlesid hämmeldunult, et kas see võib tõesti võimalik olla… XD
Seletasin neile vastustega seonduvat, rääkisin eesti ilmast, aastaaegadest, seda, et me asume ohutus kohas, et meil pole üldse mägesid jne. Lisaks rääkisin asukohast, keelest ja sümbolitest.
Mul oli palju ilusaid pilte ka välja prinditud.
Kahjuks ei piisanud ajast, esimese rühmaga sain hästi hakkama, jõudsin neile kõiki pilte näidata ja küsimustevooru teha, kuid teistega jäi aega aina vähemaks ja mõnega ei jõudnud ma üldse küsimuste lõpuni. Lapsed pidid küsimuste vastused omavahel läbi arutama ja siis grupivastuse andma, sellega võttis aega tavaliselt. Aga väga lahe oli jälgida nende uudishimulikke nägusid ja üllatunud pilke, kui jälle midagi uut teada said. Minu rühm oli päris tubli, nad suutsid omavahel edukalt arutada ja ka oma seisukohti põhjendada (nt Aya vist teadis, et Põhjamaade inimesed on heledamate juustega ja seostas selle Yamagatast külmema temperatuuriga).
Pärast viktoriini tuli pesuaeg, seekord läksin ma ise esimesena oma tuba magama panema. See osutus päris keeruliseks, tüdrukud sebisid edasi-tagasi, kellel oli vaja veel hambaid pesta, kellel vetsus käia, kellel midagi muud teha. Nad tundsid suurt huvi mu homsete soenguplaanide suhtes. Mul oli sel hetkel üks pats ning vastasin, et teen võib-olla hobusesaba. See otsus võeti hõisetega vastu ja öeldi, et see kindlasti sobib mulle väga hästi.
Üritasin neid kuidagi vaikseks saada ja lõpuks (kui juba teine kasvataja tuli ukse vahelt kontrollima, et miks te veel kihistate siin) mõtlesin välja ka selleks kõige sobivama meetodi: lubasin, et kui nad kõik tuled ära kustutavad, väga vaikselt on ja oma voodisse teki alla poevad, laulan ma neile eestikeelset unelaulu. See mõjus silmapilkselt, kõik tahtsid äkitselt juba magama jääda XD Ootasin, kuni sahistamine oli lõppenud, kustutasin tule (jättes väikse prao ukse vahele) ja laulsin „Uinu mu kallis…“ (minu üks lapsepõlve unelaule, mille sõnu enne emmelt olin meeleheitlikult sõnumimeilidega taga ajanud). Alles siis, kui olin laulu lõpetanud, avastasin, et üks voodike on veel tühi XD Eks ootasime siis selle hilinenud neiukese ka ära ning laulsin poolt laulu veelkord. Kõik olid rahul, tundus, et see oli tõepoolest kõige efektiivsem meetod.
Seejärel kutsuti kasvatajad koosolekutuppa, et saada kätte oma palk ja anda ära fotokate mälukaardid (et pärast kokku panna dvd laagris tehtud piltidest). Arvasin, et saame umbes 2500 jeeni vms, aga kokku saime 14780 jeeni… olin väga üllatunud. Eks mul on nüüd ryoukani-mineku raha olemas. Siis läksin ise vanni ja pärast oli juhtide koosolek. Enne toimus jälle mandariinidesöömine, jagati snäkke ka (mingid suured magusad venivad kartulitükid, natuke veidrad).
Ka seekord pidime gruppides arutama, mida selles päevas head ja mida mitte. „Mitte“-poolset oli meie rühmal jälle õnneks vähe, ainult Hikarul oli natuke paha olla ja ta puhkas päeval, aga sai õhtul korda. Rääkisin, et kuigi tüdrukud ja poisid on suht eraldi, siis arvestatakse üksteisega (mida kahjuks kõigi rühmade kohta öelda ei saanud). Pärast koosolekut istusime niisama natuke põrandal ja rääkisime Moemoe ja Hiyoriga. Vahepeal tehti pisemaid grupipilte, Fujimon sai jälle pildi, kus ta on ilusate tüdrukute (st mina ja Moe) vahel. Ta oli väga õnneliku näoga pärast XD
Ben tuli ja küsis eestlaste inglise keele oskuse kohta.
Võtsime laste homse iseloomustuse jaoks (et nad saaksid üksteisele häid soove ja mälestusi kirjutada) oma rühmale pabereid ja kirjutasime nimesid/joonistasime. Kuna mina ja Sanketsu joonistada ei osanud, pidi Moe joonistama lillekesi ja muud ilusat.
Mina ja Moemoe olime meie toas seekord esimestena voodis.
Kontrollisin oma lapsi ka, kogu tuba magas korralikult. Jee =)
6. jaanuar
Ärkasin kuidagi kell 6.48, seekord polnud lapsed väga üleval, vaid vedelesid veel voodis ja pidin neid tagant utsitama, et nad hakkaksid asju kokku panema. Enne sööki tuli toad korda teha ja kotid koosolekuruumi viia. Range kontroll pidi olema. Minu ja Fuu-chani tuba oli viimane XD
Tegin endale soenguks hoopis 2 patsi ja see võeti vaimustusega vastu.
Ajasin oma toa lapsukesi sööma, tüdrukud pakkisid viimased asjad ära ja suundusid söökla poole. Aga mitte niisama, vaid kaerajaani tantsides. Oeh, see oli nii armas, süda läks soojaks kohe.
Pärast hommikusööki tuli range toakontroll, mis tõesti oligi range. Mehed käisid 2 korda, kõik pidi ideaalne olema, muidu lasti uuesti teha.
Kell 9 tegid Sone ja Sora korea mängu. Selleks oli „kanakaklus“ ehk minu meelest suht ohtlik mäng, mida suure kamba väikeste lastega mängida. Osalejad pidid ühel jalal hüppama (hoides kätega ülevalolevast jalast kinni) ning samal ajal üritama teisi pikali lükata. Mul oli juba alguses ebakindlus sees selle mängu suhtes…tõuklemine, suur lastekari…palju riske ühesõnaga.
Kogu kamp lapsi jagati kaheks, kummaltki poolt pidi tulema korraga 4 inimest. Selle tegevuse käigus tekkis ka meie rühma kõige suurem probleem kogu laagri jooksul. Shouwa kaotas ja tal tekkis sellepärast Fumiiga konflikt, nad hakkasid üksteist lausa käte-jalgadega nügima-peksma. Üritasin neid lahutada, aga lõpuks läks asi nii kaugele, et Showa hakkas nutma. Olin täiesti paanikas. Kuna Sanketsut läheduses polnud, kutsusin Moemoe, sest arvasin, et ilmselt oleks parem asja lahendada inimesel, kes jaapani keelt paremini räägib kui mina. Samal ajal oli üldmäng täies hoos, lõpuks võitis meie võistkond. Sanketsu saabus tagasi, seletasin talle, et oli olnud konflikt ja ta seisis kahe poisi vahele.
Korraga ütlesid Sone ja Sora, et nüüd on juhtide kord mängida. Iga rühm pidi ühe juhi esindajaks saatma ning niimoodi kahe poole kasvatajate võitja selgitama . Kuna Moemoe tegeles ikka veel nutva Showaga ja ma teadsin, et parem on jätta Sanketsu poiste vahele seisma, siis viskusin vapralt ise rindele ja nõustusin, kui Sanketsu ütles, et mina võiks minna. Vaatasime üksteisele otsa ja teadsime mõlemad, et nii on parem, kuna siis ta saab poistel silma peal hoida.
Eks ma siis läksingi toa keskele, kus teised ootasid…ja avastasin, et ma olin ainuke tüdruk-esindaja. Selle peale arutati, et teises võistkonnas peaks ikka ka tüdruk olema ja saadeti Kyon. Lapsed arvasid, et Sanketsust on ebaaus mind mängu saata, aga mina naeratasin, ütlesin, et pole midagi ja ma ganbarun (pingutan).
Mäng kulges päris hästi, meie võistkond oli isegi ühe punktiga ees, kuni lõpuks tuli minu ja Kyoni matš. Kummardasime üksteisele ning võtsime kohad sisse. Mäng algas, pealtvaatajad karjusid kordamööda ja korraga meie nimesid, mina mõtlesin, et teen nüüd ühe korraliku rünnaku ja lükkan ta pikali, aga vastane oli visa, lükkas vastu ja hoopis mina lendasin tasakaalust välja ja lastesumma pikali. Palju kiljumist, naeru ja plakstamist, kui ma üritasin oma eksimust vabandada. Kuna mu üks käsi hoidis jalga, siis oli vasak käsi see, mis kukkumise kõige raskemalt üle elas, tundus, et vist põrutasin selle ära. Kahetsesin kaotust ja vabandasin sügavalt kogu oma võistkonna ees, aga näis, et neil pole sellest midagi. Maki ütles džentelmenlikult lohutades, et ma ei peaks muretsema, sellest, et ma kaotasin, pole midagi. Pigem laitsid nad vaest Sanketsut, kes enda asemel tüdruku rindele saatis XD Kaitsesin Sanketsut elu eest, sest me mõlemad teadsime tegelikku põhjust, miks mina mängu läksin. Õnneks saime teada, et Moe oli suutnud panna poisid ära leppima, Fumii vabandas, et esimesena lööma hakkas.
Järgmisena tuli jaapani ja Yamagata ilma teemaline viktoriin. Nägin rõõmuga, et meie võistkonnasisesed pinged olid lahenenud, lapsed arutasid aktiivselt omavahel küsimuste võimalikke vastuseid, kuulasid ära ka teiste seletused ning lõpuks tegid enamushääletuse, mis vastuse rühm andma peaks. Kokku oli 6 küsimust ja meie võistkond sai õigesti 5. Oleksime võitnud, aga kaheksas rühm pani kõik täppi. Küsiti näiteks, et mis on külmem Yamagatas mõõdetud temperatuur, mille peale lapsed mult kohe küsisid, et kui külm seal Eestis nüüd oligi ja selle põhjal arvutasid, mis võiks olla õige vastus. Panid täppi, külmim Yamagatas mõõdetud temperatuur on miinus 14,7 kraadi. Ja sain veel teada, et Jaapanis pole ühtegi kohta, kus poleks vähemalt korra ajaloos lund sadanud (isegi Okinawal sadas!)
Pärast viktoriini kogunesime võimlasse. Icebreakina tegime uuesti ufo-mängu, mis kõigi rõõmuks lastel nüüd palju paremini välja tuli kui esimesel päeval.
Ennelõuna põhitegevusena anti kõigile joonistusvahendid ja lapsed pidid rühmas pilte joonistama selle kohta, mis neile laagrist kõige paremini meelde jäi. (Meile pandi südamele, et suunaksime lapsed joonistama midagi seoses sellega, mida nad juurde õppisid.) Ka mind veendi joonistama (Sanketsu ütles, et tema teeb luuletuse, kuna ta joonistada ei oska ja talle luuletused meeldivad), tegin pildi tähevaatamisest, kus 3 kriipsujukut lumel lamavad, üks ütleb „A! Orion da!“ ja teine naeratab. Fumi tegi ka tähistaeva, Maki joonistas äärmiselt realistliku Service Centeri maja, Hikaru service centeri, lumemäe ja peidetud mandariini ning tüdrukud joonistasid seotud silmadega veeringlusmängu. Kui kõik olid valmis, tehti igast lapsest ja tema joonistusest pilt ning saime ka teiste töid vaadata. Keegi oli joonistanud (ilmselt see, kes mind bijin-saniks ehk kaunitariks kutsus) koha, kus ma lastele unelaulu laulan ja kirjutanud, et pärast seda hakkasidki lapsed mõtlema, et võib-olla oleks parem mõte rääkimise asemel magama jääda ja jäid u 2 minuti pärast magama. Super.
Manafi (üks peakorraldajatest XD) oli aga joonistanud väga realistliku stseeni, kuidas Kyon mind kanakakluses ümber lükkab.
Seejärel anti lastele väiksed paberid, millele kirjutada kõigi oma rühmakaaslaste iseloomustused või neile midagi soovima. Sain ka paarilt teise rühma tüdrukult väiksed sedelid. (Rühmajuhid osalesid ka: Fumile kirjutasin midagi tema suure söögiisu kohta, vist seda, et selles ei jää ta kellelegi alla, Hikarule tema abivalmiduse kohta, Makit kiitsin hea joonistusoskuse eest, ütlesin, et olen lausa kade, avaldasin imestust Showa laialdaste teadmiste üle…tüdrukutest Ayat kiitsin ilusa naeratuse eest, Moricchit tubliduse ja aktiivsuse eest, Nattchani sõbralikkuse eest ja Fuu-chani sedelil mainisin vist rõõmsat meelt.) Lõpuks pidid lapsed täitma ankeedi loengute ja tegevuste kohta: millest aru said/ei saanud, mis oli lõbus/mitte ja mida õppisid (tekst sisaldas sõnu maakera ja maailm).
Vahepeal sain ma med-kotist endale käe ümber sidemed, sest see valutas ikka veel kanakakluse-kukkumisest.
Pärast seda tuli viimane lõunasöök, karri (kus seekord pidi tavatult hoopis minu järel ootama). Söögi lõpus ütlesid lapsed eesti keeles aitäh. Siis jagasime juhtidega ära, kes kuhu läheb lastega mängima (2 varianti – lumememmed/lumesõda või snowtube). Vahepeal palusid tüdrukud, et ma neile uuesti unelaulu laulaks.
Kogunesime maja ette, tegime ühispildi ja suundusime kelgu/liumäele. Lumememme mindi ehitama kaugemale, ServiceCenteri kõrvale, ka lumememe-ehitajad suundusid sinna. Suurem osa lapsi, aga tahtis jääda mäele tehtud raja äärde, kust sai suurte kummirõngaste moodi asjandustega (snowtubes) alla lasta. Oli kaks varianti: kas minna täitsa mäe tipust või poole pealt. Minul polnudki kindlat kohta, kus olla, mõned olid üleval, mõned all ja vaatasid, et lapsed korralikult sõidaks ja mägi järgmise laskuja jaoks vaba oleks. Seal oli vastutus kõigi laste eest, ei saanud silma peal hoida ainult oma rühmal. Kogu ettevõtmine oli väga lõbus, sain ise ka alla sõita – esimene kord koos Moega, kus me juba alguses feilisime (käisime väiksest mäest alla tulles umbes poole peal kummuli) ja kõik naerust kõveras olid, teist korda Beniga koos, kus saime väiksest mäest korraliku liu ja põrkasime all püüdjaga kokku. Lõpuks julgesin Soraga koos ka kõrgest mäest alla sõita (küll eraldi tuubidel, aga ikkagi koos). Viimase liu sain vist kellegi suurema noormehega koos minna. Lõbus oli.
Läksime majja tagasi, pidasime maha laagri lõputseremoonia. Muuhulgas rääkisid lapsed, mis neile meeldis, üks tüdruk ütles, et see on tema viimane aasta, aga tuleb kasvatajana tagasi, teine poiss rääkis, et see on olnud siiamaani parim laager, Showa ütles, et õppis tuulte nimesid ja palju kasulikke asju…kuulsime palju head. Andsime lastele nende joonistused ja iseloomustuslehe, võtsime seljakotid selga ja suundusime koos bussidesse. Tee oli libe, vaatasime ette ja hoiatasime teisi, et nad ei kukuks, aga hoopis Moe oli see, kes libastus. Showa jäi sinna (vanemad tulid talle autoga järgi), andsin talle salaja Kalevi šokolaadimedali, tüdrukutele smuugeldasin Lotte-šokolaadid bussis (kus nad palusid mul oma aadressi kirjutada), teised poisid said medalid siis, kui Yamagatasse jõudsime. Bussis tegi Nobecchi jälle mänge, mis seisnesid jälle kas tema kõne, liigutuste või muu väljenduslaadi tähelepanekute märkamises.
Olin tõesti väsinud, jäin peaaegu magama. Vahetasime Moega telefoniaadresse.
Kohale jõudes andsime lapsed vanematele üle, Moe viis Fumii shinkanseni peale. Kahjuks ei saanud ma Sanketsule tema šokolaadi anda, kuna ta kiirustas varem ära.
Seejärel suundusime Kajo centrali 22. korrusele juhtide koosolekut pidama. Lugesime laste täidetud ankeete (kus oli mind päris palju mainitud, üllatuslikult. Olin kõrvust tõstetud, kui lugesin, et minu unelaul positiivselt meelde jäi ja keegi kirjutas, et mu tutvustus eesti looduse kohta oli tõesti huvi äratanud) ning arutasime, mis oli laagris üldiselt hea ja mis mitte, loengute/tegevuste/viktoriinide kaupa. Suvel on järgmine laager, vaatame, kas seal osalen või mitte. Leidsime Moemoega, et kui välja arvata Showa vs Fumi-juhtum, siis olid meie rühma lapsed tõesti head ja toredad.
Ja siis läksime Ashise soovitusel Kajo Centrali all asuvasse nepaali köögiga söögikohta nomikaile. Kokku tuli meid sinna 21. (Selleks ajaks olin ma juba täielikult Nobecchi suhtes alla andnud, seega ei üritanudki end tema lähedusse istuma sokutada XD)
Mina istusin ühes lauas (kokku oli neid 3) Sora, Sone, Masumini, Ryuu, Mittchani, Fujimoni ja Nosuke/Kujiga? Ashis tegi toosti, (kanpai, meie laud ka eesti keeles), andsime Manafile kingituse laagri tubli juhtimise eest, mille peale ta isegi nutma hakkas. Madoka ja üks teine kasvataja pidasid väga liigutava kõne. Siis jõid kõik ja muutusid veel rõõmsamaks.
Kui lõbususaste juba piisavalt kõrge oli, saime näha pilte oma laua poiste tüdruksõpradest Avastasime, et Benil on jaapanlannast tüdruk ja et ta selle eesmärgiga just talle esimesel kohtumisel lähenes. Aga tema kiindumus väikeste tüdrukute suhtes oli creepy XD
Minu lauapoolel oli peale minu veel 3 poissi, mingil hetkel hakkasid nad mult kõik eesti kohta küsimusi küsima ning ootamatult avastasin end nende tähelepanu keskpunktist. Millagi surusid nad kõik mu kätt (üritades samal ajal üksteist takistada, et ikka ise esimesena jõuda). Fujimon istus mu kõrval ja millalgi ütles midagi, ma ei kuulnud, kummardusime lähemale, siis teised poisid hakkasid mind kaitsma ja Fujit eemale ajama, et „Oi, chikasugiru! /Hey, you’re too close!“, täpselt nagu mingi draamahetk XD Sain teada, et Mittchanil ja Fujimonil pole tüdrukut, Ryuul, Kujil/Nosukel ja Masuminil on.
Millalgi läks jutt eesti alkoholi ja vodka peale, küsisin vist, et kas te kunagi viina olete joonud. Natuke aega hiljem olid poisid endale tellinud juba mitu vodka on the rocksi, mõtlesin, et see oli vist minu süü nüüd :P Ja see niitis neid ikka päris korralikult. Fuji muutus väga sõbralikuks, teised pidevalt tõmbasid teda eemale, kui ta minu isiklikku ruumi tungis jälle. Nägin ka poiste onseni-pilte. Fuj hakkas miskipärast minuga neid näidates inglise keeles rääkima, vastaspoisid tegid seepeale üllatunud kommentaari „Nande kyuu ni eigo?“
Kui Fuji küsis, et mida ma arvan ühest onseni-pildist, ütlesin, et tal on päris korralik six-pack. Siis küsis ta, et kas ta võtab särgi ära, et seda uuesti näidata ja teised hakkasid jälle teda takistama XD
Rääkisin, et Euroopas on Aasia noormehed/neiud väga populaarsed. Kõik tahtsid kohe sinna minna. Edasi läks jutt muusikale, mainisin, et mulle meeldib Arashi ja Matsujun on super. Seepeale hakkas Fujimon küsima, et kumb mulle rohkem meeldib, kas tema või Matsujun. Ütlesin, et kahjuks Matsujun.
Õhtu lõpus, kui Sendais elavad inimesed bussile minema hakkasid, koguti peoraha ja Fuji kallistas mind väga aktiivselt. Teised püüdsid mind kogu aeg tema käest päästa. Mina leidsin, et see kõik on päris naljakas.
Sendai omad edukalt bussile saadetud, otsustasime meie (viimased vaprad) järelejäänud Yamagata omade ja mõnedega, kes Yamagatas ööbisid, et tuleks minna Mosburgerisse, kuna mina polnud seal kunagi varem käinud. Järele olime jäänud: Fuuchan, Hoshimama, mina, Masumin, Fujimon, Mittchan, Hiyori, Noripi ja Kaorin. Suundusime sinnapoole, lehvitasime teel Sendai-bussile. Õrnalt sadas lund ning miskipärast hakkasin ma helbeid aktiivselt kindale püüdma. Kui ma nii tegin, siis öeldi, et ma olen tõesti nagu yousei/haldjas. Istusime sisse, ma tellisin mingi õunte-müsli-jäätise magustoidu. Rääkisime veel umbes tunnikese, Fujimon vaeseke oli nii väsinud, et jäi magama. Õnneks ööbis ta Masumini juures.
Jälle kiideti mu nunnudust.
Lõpuks jäid järgi Mittchan, Fuuchan, Kaorin ja Hoshimama. Kallistasin kõiki, Mittchan ütles seepeale õnnelikult, et nüüd magab ta küll hästi sel ööl XD Siis saatsid Fuuchan ja Hoshimama mind ühika juurde ära ja laager oligi ametlikult lõppenud.
Veel meelde jäänud seiku:
* Sanketsu tegeleb mägironimisega, läheb paari nädala pärast Alpidesse. Ta küsis mult palju asju Eesti kohta, temaga oli tõesti mõnus rääkida. Saime teada, et ta on 19 ja Moemoe on vist 20? Seega olin mina kõige vanem, vääks.
* Sööklas pidid kõik oma tassid ilusti ise ära pesema.
* Üks väike ilus tüdruk kutsus mind järjekindlalt „bijin-san“iks (kaunitar) ja kõik katsusid mu juukseid ja tegid komplimente. Teine hüüdnimi, mis mulle miskipärast külge jäi (selle vist algatasid juhid), oli „yousei“ ehk haldjas/fairy.
* Väiksed sildid lastelt (mitte minu rühmast kusjuures): „Komoriuta arigatou“ (Aitäh unelaulu eest) + joonistus minust, „Komoriuta, totemo sugokatta desu. Rainen aerukanaa~“ (Unelaul oli äärmiselt lahe/hea. Ei tea, kas järgmisel aastal ka kohtume..)
Pluss pisike ilus tüdruk andis mulle jänese ja karu pildi (mille sain oma nimesildi külge panna).
* Lapsed rääkisid, et paljud olid oma poistest lahku läinud, me imestasime, kui varakult sellised asjad tänapäeval käivad. Meie kasvatajatuba oli selles mõttes single room XD
* Puhkekeskuses ei lubatud šampooni ega seepi kasutada, seega pesime end sealoleku ajal ainult veega.
* Tervisliku seisundi raport: kodus avastasin jalgadelt hiigelsinikad ja mu käsi valutas ikka.
*****
Vat selline tore kogemus oli.
Järgmiseks räägin kõnevõistlusest.
Ahjaa...hiljuti sattusin youtube'st vaatama mingi tüdrukutele mõeldud dating sim'i tutvustusvideot ja see tundus päris huvitav. Pole küll kunagi eriline arvutimängusõber olnud, aga seda võiks küll proovida, kuna need tunduvad siinmail päris populaarsed olevat. Eks saan siis ka veidi osa jaapani popkultuurist. 1 tüdruk + 4 tema ülikena butlerit/ihukaitsjat/teenindajat. Miskipärast mõtlesin, et Gekile võiks see ka päris meeldida. Kuigi mind paneb veidi imestama nende +18-reiting XD
Butlers ~Meshimase Ojousama~
Uurisin teisi treilereid ka, aga need minus nii suurt vaimustust ei tekitanud. Kuigi peab ütlema, et üldiselt istus mulle joonistusstiililt kõige rohkem sama firma (Tiaramode) toodang, nt
Brothers ~ Koisuru Onii-sama~ (see nimi tegi mulle alguses täiega nalja)
Crazy Rabbits (mingi detektiiviagentuuri-teemaline asi vist)
ja
Jingi naki otome koi koi sammai (selles videos olid päris nunnud chibid vahepeal)
***
*läheb tagasi N2 eksamiks õppima ja bakatöö materjale otsima*
Olge tubid.
