Teisel pool mind

Järgmine hiigelpost.
(Ka siin on peamiselt minu enda läbielamised ja arvamused, seega vabandan Aabu ees, kirjeldusi väga vist pole XD Kui neid tahad, võta ühendust ja ma organiseerin sulle kuidagi mõned.)

Ahjaa, ma panin kevadsemestri galeriisse uusi pilte ka üles =)

Kahjuks ei saanud ma facebooki panna oma telesaate videot, kuna seal lubati ainult 20 minuti pikkuseid asju, minu oma on hästi natuke pikem. Kuid eks vaatame, võib-olla leian mõne muu mooduse.

***

8. märts

* Hommikul tõid memm-taat mulle põdravorsti.
Kuna tollideklaratsioonil oli märgitud ühte lahtrisse ka lõikelilled/puuviljad/liha, siis olin sunnitud tegema linnukese kasti. Küsisin lennujaama töötajalt, mida peaks tegema sellega ja mind saadeti mingi eri leti juurde, kus üks neiu mulle seletas (pärast, kui olin oma mure ära rääkinud, et mul on kotis üks pikk vorst), et kahjuks ei ole Eestiga mingit lepingut liha maaletoomise kohta, seega pean ma oma vorsti ära andma. Enne üritasime veel pikalt selgeks teha, mis looma liha see ikkagi on. Põder…oli vist shika. Põhjapõtra pakkusin alguses ka, aga see polnud päris see.
Kui tollist (nüüd templiga allkirjastatud blanketiga) läbi läksin, vaadati mu kohver ikkagi protseduuri mõttes läbi ning jaamatöötaja, kellelt enne olin nõu küsinud, küsis poolmuigega, et „Sooseeji wa dame datta ne“. Aga kontrollijad olid ka lõbusad, jutustasin neile pikalt oma kohvri sisust, meest ja šokolaadidest.

* Kuna mina tahtsin minna Ikebukuros asuvasse suurde Animate’i, siis sõitsime metrooga sinna. Kahjuks ei olnud mul aimugi, kuidas poeni jõuda, sest väljusime teise väljapääsu kaudu. Mõtlesime, et pole midagi, kõnnime lihtsalt ringi. Orienteerusime, ekslesime ja jalutasime Ikebukuros niisama (mina aeg-ajalt hüüdsin, et „Oh, seda kohta ma tean!“ ka „Aa, ei, ikka polnud see…“ XD), nägime kuskil suvalises kohas esimesi kirsiõisi.

* Vahepeal avastasime asfalfi sees müstilisi pildikesi öökulli ja „owlspot“-kirjaga. See müsteerium jälitas meid veel pikka aega. Aga viimaks suutsime animepoe siiski üles leida.
Kõndisime jaama poole tagasi ja otsustasime midagi süüa. Avastasime mingi eriti laheda parfeekohviku selle itaalia restorani teisel korrusel (kus olin eelmine kord Ikebukuros käies söömas käinud). Siis läksime otsisime mingi odava söögikoha, sõime seal põhitoidu ära ja siis läksime magustoiduks sinna. Koha nimi oli Milky Way ja sisedisain oli ka väga lahe, tähistaeva ja tähtkujude-teemaline.
Ainuke sürr asi oli suur kaamel, mis lambist seinale oli riputatud maja sissekäigu juures (see käis vist araabiateemalise allkorrusel asuva söögikoha juurde, aga ikkagi….lambist kaamel seinal).
Pärast pikka kaalumist tellis Kiko mingi mustika-vahukoore-puuvilja-parfee ning mina karamelli-iirise-vahukoore-cupcake’i parfee. Mõlemad maitsesid jumalikult. Lõime natuke seal aega surnuks, vaatasime ilusat tänavavaadet ning pärast läksime Shinjukusse tagasi. Seal otsisime kõigepealt üles oma ööbussi peatuse (mis asus umbes 20 minuti jalutustee kaugusel, mu jalad valutasid täiega uute saabaste kandmisest), siis avastasime, et saame jaama tagasi ka otse ühe maaaluse tunneli kaudu.


9. märts

* Vaadanud üle oma päevaplaani, suundusime kõigepealt Osaka kindluse ja pargi poole. Kell oli umbes pool 10 hommikul. Esimese asjana hakkas meile jaamas silma vanemate naiste hord, kes stabiilse voona Osaka Kontserdihalli poole liikusid. Me ei saanud absoluutselt aru, mis toimub, läksime ise ka sujuvalt vooluga kaasa. Saime teada, et toimuvad mingid ettevalmistused mingiks suureks ürituseks…ja ma ei saanudki aru, kas vanamemmed/koduperenaised läksid asja vaatama või organiseerima. Müstika.
Meie Kikoga liikusime aga edasi kindlusepargi poole. Tee peal kohtasime nii hulkuvaid koeri, kasse, tuvisid kui ka muid linde. Täitsa loomaaed näis olevat. Kiko püüdis kassidega suhelda, kuid nad ignoreerisid teda julmalt. Seepeale läksime hoopis parte vaatama.
Liikusime suurest kindluseväravast sisse ning jõudsime ees-parki. Selle keskel oli peakindlus ja selle ümber olev hoonetekompleks, mis oli omakorda ümbritsetud kaitsekraaviga. Park oli jagatud eraldi osadeks, millest kõige ilusam oli ploomipuude/õite osa. Paljud õied polnud veel avanenud, aga sellegipoolest võisime näha väga erinevaid toone alates tumeroosast kuni peaaegu valgeni.

Kõndisime pargis ringi, vaatasime templeid ja monumente. Millalgi tekkis teooria, et Sidruni Nestea pudel, mida me joomiseks kaasas tassisime, on meie kahe ühine laps. Siis hakkasid tulema kommentaarid, et „Kas sa saaksid natukeseks ajaks last (babyt) hoida?“ ja „Kuule, anna mulle lonks babyt“. Tegime isegi koos babyga perepilte.
Osaka kindlus ise oli päris muljetavaldav, umbes 6-7 korruse kõrgune, heledate seinte, roheka katuseja kuldsete kaunistustega. Meile räägiti, et seda kindlust on mitu korda uuesti üles ehitatud, et see pole enam „originaal“. Ainult kindluse ees olev kaev pidavat olema 15-16. sajandist pärit. Kindluse ees oli veel üks suur suurtükk, mille toru otsast sisse vaatama mina ei küündinudki.

Seest oli kindlus nagu modernne muuseum, erinevad temaatilised näitused: dokumendid, turvised, relvad, kunst…ühel korrusel olid isegi videoinstallatsioonid ja mingid veidrad teleteatri-laadsed asjad: oli ühe väepealiku elulugu, mille erinevaid episoode sai erinevatelt väikestelt ekraanidelt vaadata. Seal polnud tegemist aga päris filmiga, vaid nagu…pilttaustast ja inimestest kokku pandud esitusega.
Kõige kõrgematel korrustel sai ka välja minna ning linnavaadet imetleda. Mulle meeldisid katuseservadel olevad kullatud kalakujud ning seintel olevad kullatud haigrupildid. Kahjuks oli väliplatvormil megasuur ja ebamugav tuul, nii et seal me väga kaua linnavaadet nautida ei saanud.

* Edasi läksime Kaiyukani-nimelisse akvaariumisse. Ma ei olnudki vist varem korralikus akvaariumis käinud (see San Francisco oma oli väiksem).
Kogu kompleks oli üles ehitatud põhimõttel „ülevalt alla“, st kõigepealt viidi meid eskalaatoriga maja kõige kõrgemasse otsa ja sealt hakkasime siis läbi erinevate akvaariumite (mis olid jaotatud maailma erinevate merede/ookeanide järgi) allapoole liikuma. Üritasime tähele panna ka söötmisaegu, sest siis oli just kõige rohkem huvitavat näha. Pärast sissekäigu poolringi-akvaariumit (kus nii meie kõrval kui üleval kalad vabalt ujusid) alustasime ringkäiku saarmaste ja krabide juurest. Saime loomi vaadata mitmel tasandil, nende elupaik oli ehitatud nii, et saime neid näha nii vee peal kui all. Järgnesid mingid veidrad troopilised kalad, mille nimesid ma meelde jätta ei suutnud. Liikusime justkui suurt spiraali mööda allapoole.
Ja siis tulid capybarad! Ma olin neist küll kuulnud, aga ei olnud kunagi ühtegi näinud: kõige suuremad närilised maailmas, nägid välja nagu pikkade jalgadega suured merisead. Cuteness factor max.
Järgmiseks tulid pingviinid…minu loogiline mõistus lülitas end välja ja fangirl-mode end sisse. Seisin ja squeal’isin seal vähemalt pool tundi järjest, arvasin isegi, et kaotasin vahepeal Kiko ära, kuna ta läks juba edasi delfiinide juurde. Pingviine oli…päris palju, mul oli neist isegi kahju, et neil nii vähe ruumi oli. Nende akvaarium oli kaetud jääkamakate ja lumega, mõned võtsid isegi külma dušši. Silmasin vähemalt kolme-nelja erinevat liiki pingviine. Maa peal oli neid lihtne pildistada, kuid vee all torpeedodena pikeerivaid pingviine oli märksa raskem (et mitte öelda võimatu) tabada.
Delfiinide juurde jõudsin mina täpselt söötmisajaks. Neid oli rahustav vaadata, nad tekitasid sellise helge ja rõõmsa tunde. Avastasime, et nii delfiinide kui pingviinide akvaariumid olid ehitatud läbi umbes 4-5 korruse, seega saime neid allapoole liikudes veel mitmeid kordi imetleda.
Kõige suurem akvaarium oli maja keskel asuv sega-akvaarium, kus ujusid ringi kõikvõimalikud suuremad-väiksemad kalad. Oli paar raid, vaalhai, mingi allveelaeva meenutav veider kala ning üks suur sinakas kala, kes liikus täiesti omas üliaeglases tempos, kuid ilmus sellegipoolest välja igal pool, kuhu meie läksime.
Nägime ka hülgeid (jeeee! Veel üks squealfest) ja ühte üksikut valget vaala, kes pidavat eriti haruldane ja looduskaitse all olema. Olid ka merikilpkonnad, tähnilised kalad ja palju teisi.
Sõime natuke takoyakit ning puhkasime akvaariumi-kohvikus jalga, meile avanes aknast imeilus vaade Osaka sadamale. Kohviku kõrval oli krabide akvaarium, kus liikusid aeglaselt ringi kõige suuremad krabid, keda ma eales näinud. Nende haarmete siruulatus oli suurematel üle meetri. Kohati ajasid nad tõesti hirmu peale, eriti kui paar tükki kokku põrkasid ja siis äkitselt hästi kiiresti üksteist lööma hakkasid. Krabidega jagasid akvaariumit mingid pisemad roosakad kalad, kes ei paistnud üldse õnnelikud olevat selle üle, et keegi peale nende veel seal elab. Nende mornid näoilmed väljendasid äärmist pahameelt.
Veetsime akvaariumis vähemalt 3-4 tundi, vahepeal istusime akvaariumite ees pinkidel ja vaatasime lihtsalt, kuidas kogu see vee-elu sujuvalt mööda liigub. Viimasteks eksponaatideks olid millimallikad ja meduusilaadsed.

Pärast akvaariumiseiklust sõitsime tagasi Osaka rongijaama, kust võtsime hoiukapist oma asjad ning saime kokku Kiko tuttavatega, kelle juures ööbima pidime (40-50ndates lastetu abielupaar, Yukako ja Shunichiro). Vinnasime mu kohvri neljandale korrusele, õhtusöögi ajal saime puhata sooja kotatsu all ja hiljem ööbida tatami-toas.


10. märts

* Hommikul suundusime Shitennoji templisse(ühte Osaka vanimasse budistlikku templisse).
Kõndisime mööda väiksemat armsate poodidega ääristatud tänavat edasi, kuni jõudsime ühe peaväravani. Kogu templi läbikäimine võttis vähemalt kaks tundi. Kõigepealt läksime läbi surnuaia, nägime nii budistlikke kujusid, palveveskeid kui ka pisikesi jizosid (surnult sündinud lastele). Lähedased olid pisikestele jizodele riideid teinud.
Veider oli vaadata surnuaia väljapääsu poole, mille taga kõrgusid kortermajad ja ülejäänud linn. Minu arusaama järgi peaksid sellised kohad olema natuke rohkem eraldatud/vaiksemad…aga tegelikult oli see ümbruskond isegi vaikne, arvestades, et viibisime Osakas. Ringi vaadates nägime veel esimesi kevadisi õisi. Kõige rohkem üllatas meid kilpkonnade rohkus templi kahes suuremas tiigis. Neid oli seal…no ikka vähemalt sada või sadaviiskümmend kokku. Pluss üks haigur ka. Kiko teadis rääkida, et kilpkonnad ja haigrud pidavat olema templi kaitseloomad/linnud. Mõned kilpkonnad peesitasid laisalt päikse käes, teised ujusid (ja üllatavalt kiiresti). Paari kohta ei suutnud me seisukohta võtta, nad nägid päris kutud välja, aga võib-olla ikka liigutasid aeg-ajalt.
Kiko leidis üles ka kaks templikassi, ühe kollase ja teise hallikasvalge. Kahjuks ei soovinud kassid üldse Kikoga suhelda, ükskõik kui kaua ta neid meelitas. Peale umbes 20 minutit järgikäimist üks kassidest siiski alistus ja lubas trepil lösutades Kikol end sügada. Mul oli kahtlus, kas see kass on äkki pime, aga vist ei olnud. Kollane kass oli tõrksam, mul oli teda isegi pildile raske püüda.
Sisemisse templiossa me ei pääsenud, sest seal tehti mingeid ettevalmistusi eelseisvaks matsuriks või muuks tähtsaks sündmuseks. Kõndisime siis peakompleksi ümber ja üritasime kunstilisi pilte teha. Avastasime armsa pisikese aia, hiilisime sisse ja saime pärast ka probleemideta välja. Stalkisime paari munka.

Järgmiseks otsustasime süüa ühes väikses restoranis, mille tee pealt avastanud olime. Seal sai väga odavalt palju toitu, sõime kõhud hästi täis (omletiga riis ja ramen, pool portsu + gyozad). Kui hakkasime SPA Worldi poole suunduma, olid söögikoha pidajad väga abivalmis, üks kokku tuli meiega isegi kõrvaltänavasse kaasa, et õiget suunda kätte näidata. Kiko ütles seepeale, et Osaka inimesed pidavatki sellised kenad olema.
Kõndisime läbi päikesepaistelise linna, avastasime uusi kohti (näiteks linnaosa nimega Shin-Sekai ehk eestikeeli Uus Maailm, väga lahe) ning silmasime lõpuks kaugelt ka SPA Worldi logo. Kiko tahtis leida SevenElevenit, sest tal oli vaja automaadist sularaha välja võtta. Ja nii müstiline kui see ka poleks, ei leidnud me MITTE ÜHTEGI 7/11-t. Meie ümber oli kõikvõimalikke muid konbinisid (väikseid supermarketeid), aga nendes Kiko Inglismaa-kaart ei töötanud. Täiesti uskumatu, kui palju võib muid konbinisid olla…spekuleerisime, et terves Osakas on äkki mingi 1-2 7/11-t XD Jõudsime viimaks kokkuleppele, et mina laenan Kikole vajaliku summa ja ta maksab pärast tagasi.

* SPA Worldi hoone oli nagu hiiglaslikk hotell (seal vist oli päris hotell ka küljes). Kõigepealt pidime ostma 1000-jeenise pileti, mille vastu meile anti retseptsioonist magnetosaga ja võtmega käe/jalavõru. Magnetosa pidi kogu kompleksis „kontona“ toimima, st kõik teenused ja tooted kanti sinna peale ning lõpuks, lahkudes sai vastavas automaadis vahe kinni maksta. Maja korrused olid jaotatud eri tsoonideks. Kõrgemal olid veepargi/basseinide korrus, restorani-korrus, jõusaali-korrus ja 3 ning 4 olid onseni-korrused. Üks oli jaapani/aasia stiilis ja teine lääne stiilis ning mõlemasse tohtisid minna kas ainult naised või ainult mehed (kuna seal pidid kõik alasti käima). Meie minekuajal oli lääne korrus naiste oma ja aasia oma kuulus meestele. Seda jaotust vahetati iga paari kuu tagant, nii et naistel on võimalik ka aasia korrusel käia.
Kõigepealt võtsime jalanõud ära ja panime nad vastavatesse kapikestesse. Siis sõitsime liftiga üles 4. korrusele, kus meile avanes idülliline vaade roosadesse ja sinistesse ürpidesse riietunud inimeste näol. Selgus, et kõik olid seal all alasti, need olid lihtsalt selleks, et võiks majas ringi liikuda. Otsisime ka mingit ilusalongi või spa taolist asja, aga leidsime ainult mingi väikse telgikese. Otsustasime, et sinna me veel ei lähe ja äkki on saunade/vannide juures mingi sarnane, kuid parem koht.
Naiste korrusse riietusruumid olid väga suured. Lisaks sai igaüks võtta endale nii palju eri suuruses oranže rätikuid, kui tahtis. Kõigepealt pidime läbi minema mingist eesruumist, kus oli nii massaažitoole kui joogiautomaate, siis tulid kaks väikest „koridori“, kus (desinfitseerivad?) veejoad iga siseneja enne saunadesse/vannidesse sisenemist puhtaks pesid. Järgmine ruum, suur ja avar „fuajee“ sisaldas ainult ühte suurt ümmargust vanni, mille tagaosas kõrgusid kreeka/rooma arhitektuuri laadsed kujud (ilmselt Poseidon ja tema kamp). Ruumi seintel olid teiste jumalate kujud. Enne vanni astumist võis end üle kasta nii kuuma kui külma veega. Kuidagi oli ruumis valgus jaotunud nii, et jäi mulje, nagu avaneks ruum päikselisse taevasse. See oli päris lahe.

Kiko astus igasuguste probleemideta vanni (külm rätik peas), kuid minul võttis harjumine väga pikalt, sest temperatuur oli tõesti kõrge. Lõpuks suutsingi üleni vees olla ainult paar minutit, siis hakkas Kikol minu pingutusi vaadates kahju ja ta pakkus, et me võime edasi minna ja mõne vähem kuuma vanni otsida.
Edasi suundusime kogu korrust uurima. Selgus, et see oli jaotatud eri maade vannikultuuri stiilis, oli näiteks rooma osa (fuajee), vahemere/itaalia osa, kreeka osa, mingi troopiliste kalade akvaariumitega osa ning ka soome/põhjamaade osa. Mul oli NIIIII kahju, et seal ei saanud pilte teha (kõik käisid seal alasti ringi), kuna sisekujundus oli tõesti lahe. Lisaks vannidele/basseinidele oli võimalus ka kuskil restoranis süüa või ilusalongi/spa teenuseid kasutada. Ja ühes ruumis oli suure musta pulli kuju.
Vahemere-osas käisime kõigepealt koobast meenutava disainiga vannis, kus „akendest“ paistis mingi väikse rahuliku mereäärse linnakese vaade. See polnud nii kuum kui rooma vann, aga siiski piisavalt, et nahka punakamaks muuta. Sellesse astudes pidi ette vaatama, kuna vee all oli üks aste. Vahemere-osas olid veel soolasaun (kuhu pärast suundusime ja end põhjalikult koorisime ja pärast kipituse käes niutsusime) ja kaks ühe-inimese-mullivanni.
Soome sauna osas oli ruum kujundatud väga…omapäraselt. Laes sähvisid maalitud virmalised põhjamaa öötaevas, saunad olid nagu soome tared, katusel oli isegi paar hundikuju miskipärast. Taredesse viis kivitee üle väikeste sillakeste, mille all voolas külm vesi. Saunu oli kaks, leigem ja kuumem. Lebotasime leigemas saunas päris kaua, kuna seal oli ka telekas 0.o
Peale saunu tšekkasime ära ka…ookeaniäärse osa? Seal olid akvaariumid troopiliste kaladega ja selline korallkive meenutav kujundus ning kaks suurt mullivanni ja lamamistoolid.
Meie lemmikosaks kujunes kreeka-osa, kus oli kaks ürdivanni, mis sisaldasid tervisele kasulikke taimi, nende lõhn pidavat ka meeli virgutama. Ruumi katus oli nagu tähistaevas, kahe ürdibasseini vahel oli üks suurem…jaapani onseni stiilis bassein, mille kõrvalolev sein oli maalitud vaateks Fuji mäele (ma ei saanud sellest lõpuni aru, kuna see pidavat ju kreeka vald olema…). Esimese ürdivanni juurest läks uks mudateraapiasse/sauna, kus saime end üleni (v.a nägu) vahemere mudaga kokku määrida, veidi oodata ja siis kogu kupatuse maha pesta. See tegi nahale head ja muutis selle pehmeks. Tundsime, et see on juba õige spa-protseduuri moodi. Muda oli selline tumerohekas, sellega seondus ka üks…veidi ebasobiv nali (sammal! XD).

Kogu külastuse krooniks oli üks korralik kingitus enda hellitamiseks. Kuigi see maksis palju, otsustasime Kikoga, et kui juba nautida, siis täiega. Teise ürdivanni juurest avanes uks mini-spasse, kus pakuti mitmeid ilu-teenuseid. Otsustasime lõpuks paketi kasuks, mis sisaldas üle keha koorimist, üle keha massaaži ja näohooldust. Kokku võttis see aega vist üle tunni (20+20+15 minutit). Andsime end osavate, ilmselt filipiinidelt või kuskilt pärit naiste hoolde (nende jaapani keelel oli väga huvitav pehme aktsent) ja saime tunda tipptasemel lõõgastumist.
Läksime väiksesse, vaiksesse ruumi, heitsime lavatsile (alasti, ainult väike rätik pandi jalgevahe peale) ning hoolitsus võis alata. Kõigepealt tehti üle keha koorimine, mille käigus kooriti mult tõesti vist sõna otseses mõttes seitse nahka. See muutus kohati isegi valusaks, aga kannatasin ära. Spa-tädi oskuslike käte ja ilmselt koorimiskäsna/rätiku abil eemaldati surnud/vanad nahakihid, pärast lasti mul tulemust katsuda ja näha eemaldatud nahka. See oli päris sürr, vaadata enda kõhul mingeid suuri hallikad naharibasid/rulle… Aga see oli ilmselt väga kasulik, kuna see oli ilmselt esimene kord elus, kui midagi nii põhjalikku minuga ette võeti. Isegi kaenla ja taldade alt kooriti.
Järgmiseks oli massaaž. Ohissand, see oli taevalik. Suutsin ainult rahulolevalt mõmiseda, tädi võttis kogu keha korralikult läbi. Tundsin, kuidas pinged vabanevad, kõik muutus kuidagi kergemaks…oleksingi võinud jääda sinna seda nautima. Lõpuks tehti veel aaloe ja eukalüptiga õrn näohooldus ka.

Kui pärast kogu sellist hellitust ruumist välja tuikusime, suutsime mitu minutit ainult ohata ja rahulolevalt naeratada. Peaaegu orgasmaatiline kogemus. Puhkasime umbes pool tundi kreeka saali lamamistoolides, Kiko jäi isegi vahepeal magama vist. Tundsime end tõeliselt puhastatult. Enne äraminekut käisime veel paaris vannis/basseinis, kokku võttis käik umbes 3 ja pool tundi. Väärt iga sekundit ja jeeni. Tahaks millalgi kindlasti sinna tagasi minna…äkki suvel saangi? Loodetavasti.
Allkorrusel vaatasime ka suveniiripoes ringi ja ma lihtsalt pidin ära ostma lillaka Hello Kitty mobiiliripatsi. Aga mitte tavalise, vaid ninja-HelloKitty. Teadsin kohe, et ilma selleta ma ära minna ei saa.


11. märts

Hommikul umbes poole 11 paiku lahkusime koos Yukakoga, seekord tarisime minu hiiglasliku kohvri ka kaasa (olime selleks ajaks juba omandanud selle tassimises vilumuse).
Kyoto jaamas otsisime kohta, kuhu minu suurt kohvrit panna, kuid kõik suured hoiukapid olid võetud. Lõpuks otsustasime, et paneme kõik väärtuslikumad ja raskemad asjad väiksesse kappi ja veame suure, kuid kergema kohvri võõrastemajja kaasa.
Jaamast väljudes otsustasime, et esimese asjana otsime üles 7/11, kuna Kiko polnud ikka veel ühtegi enda kaardile sobivat automaati leidnud. Lõpuks saimegi aimu, et üpris jaama lähedal olevat 7/11…ja oligi! Me pole vist kunagi nii õnnelikud olnud ühte konbinit nähes XD Kiko sai sularaha ja lisaks ostsime veel midagi lõunaooteks.

Selgus, et Heianbo võõrastemaja on samuti jaamale naeruväärselt lähedal, jalutades umbes 3-5 minutit ainult. Pluss see asus praktiliselt politseijaoskonna kõrval, seega saime end päris turvaliselt tunda. Huvitav oli asjaolu, et kuigi koht asus kesklinnas, oli eraldatud väike tänav piisavalt vaikne. Õndsus, ma ütlen.
Peaaegu sisseastumise hetkest saime aru, et oleme täiesti õige koha valinud. Väike, kuid maitsekalt sisustatud, väikse lahtise siseaiaga, kust ühte majaotsa ühendas teisega üle ojakese jooksev punane sillake. Sõbralik majaperenaine juhatas meid (pärast ühe suurema turistigrupiga tegelemist, neid leidus seal päris palju ja kõik rääkisid valdavalt inglise keelt) valitud tuppa teisel korrusel….meile avanes ideaalne väike ruum. See oli piisavalt suur, ilusa sisekujundusega, paljude väikeste boonustega, suure telekaga….kõik oli parimas korras. Meil polnud isegi kahju, et pidime vetsu minemiseks kaks sammu toast välja astuma, vetsud ja hambapesunurk olid ka kohe kõrval.
Toa lükanduksi kattis kaunis männimuster, maha laotatud futonid olid pehmed ja soojad, laual oli tervitussnäkk ja tee valmistamise komplekt, lisaks oli toas ka seif ja väike külmkapp. Dekoratsioonideks rippus seinal sujuva pintslitõmbega maalitud maastikupilt, klaaskastis eksponeeriti üht nukku, seina ääres rippus ilus riie ning seifi peal oli puust lakitud kapike. Ja kapi peal…oli tume lakitud karbike, kaunistuseks paar jänest peal hüppamas. Kui karp avada, oli sisekaanel peegel ja karp ise sisaldas salvrätikuid. Perfect.

Lebotasime veidi niisama, sõime, vaatasime telekat, tegime väikse lõunauinaku ning otsustasime siis linna uurima minna. Esimesel päeval oli plaan külastada Seimei pühamut ja sõita pärast Kinkakuji juurde. Kuna me ei tahtnud bussiga minna ja kaardilt tundus, et Seimei pühamu on isegi jalutuskaugusel, hakkasime lihtsalt peatänavat mööda edasi kõndima. Möödusime muuhulgas ka manga-muuseumist (!!) ja Kyoto keisripaleest. Aeg-ajalt koukisime kaardi välja ja püüdsime aru saada, kus me nüüd asume, kuid peamiselt tuli meil ikka aina edasi minna XD
Lõunasöögiks leidsime ühe päris hea odava karri-kiirsöögikoha. Portsjonid olid head, kuid natuke liiga suured.

Ja siis möödus hetk, mis kõike muutis, ilma, et me sellest midagi teadnud oleksime. Keset sööki helistas meile murelik Yukako, kes päris, kus me asume ja kas meiega on kõik korras. Veidi aega tagasi olevat toimunud ülisuur maavärin. Vahetasime Kikoga nõutuid pilke, kuna meie polnud mitte midagi tundnud. Kuna Yukako rääkis, et asi olevat päris tõsine, püüdis Kiko järgmiseks saada ühendust oma Tokyos elava vanaemaga, kuid kõne ei läinud läbi. Rahustasime end mõttega, et ilmselt on praegu liinid kas üldse maas, segi või ülekoormatud, sest kõik tahavad kõigile helistada. Väljas oli ilus päiksepaisteline päev, kuidagi sürr oli… Igaks juhuks saatsin telefonimeili oma ema arvutimeilile, et meil oli küll maavärin,aga minuga on kõik korras ja olen Kyotos. Ja väga hea, et ma kohe sellele mõttele tulin, see tasus ära.

Selgus,et pühamu asus kaugemal, kui me arvestada olime osanud ning sinna jõudes oli kell peaaegu pool viis ja meie omadega täiesti läbi. Samas ei suutnud väsimus summutada minu vaimustust selle üle, et lõpuks Seimei pühamus viibida saan. Olin nagu väike laps, kes esimest korda loomaaeda või lõbustusparki toodud. Vaatasin kõike särasilmil, ahmisin sisse kogu vaadet, kaunistusi, väravaid, peapühamut ja suveniiripoode. Muidugi ei saanud ma jätta ostmata mingeid väikseid meeneid…lahkusin ühe postkaardi, ühe võtmehoidja ja ühe omamoriga (kaitseamulett). Omamori üle olin kõige uhkem, see oli valge ja kuldse kirjaga. Kui me suveniiripoes ringi vaatasime, jagasid kohalikud naised poepidajaga ärevaid kuulujutte maavärinast ja selle tagajärgedest. Kiko muutus seepeale veel murelikumaks (kuna ta pärast pikka proovimist ikka veel vanavanemaid kätte polnud saanud), ma üritasin tema tuju kuidagi tõsta. Kahjuks saime teada, et Kinkakujisse me enam ei jõua, kuna see pandi kell 5 juba kinni (budistlikud templid suletaksegi nii vara, mõned isegi 4 paiku).
Ega’s midagi, hakkasime võõrastemaja ja jaama poole tagasi jalutama. See oli päris pikk matk ja väsitas veel rohkem, kuid tee peal saime näha veel ühte kindlust, sumo-muna ning hauakivide poodi. Poe vaateaknal oli ka suur telekas, kust tuli saade hauakivide ja kaunistuste valmistamise-lihvimise kohta. Istusime nagu naelutatult (ekraani ette oli pandud ka pink XD) vähemalt pool tundi seal ja avaldasime imestust kogu selle peene kunsti üle. Mõtlesin, et taat kindlasti oskaks seda väga kõrgelt hinnata.
Enne võõrastemajja jõudmist oli veel üks nali: kõnnime väiksest tänavast sisse ja mina hakkan seletama, et oh, see vaade (kõrval oli parkimisplats) on täpselt see, mida me oma aknast näeme, seega peaks meie aken olema seal *osutan maja ühe akna poole*. Kiko küsib, et olen ma ikka kindel, mina vastan, et muidugi. Siis ütleb Kiko, et kahjuks pole see võimalik, kuna meie võõrastemaja asub üks hoone edasi XD Heledavõitu hetk.

Võõrastemaja esimesel korrusel asuva arvuti ääres oli päris pikk järjekord, kuna kõik tahtsid oma lähedastele teada anda, et nendega on kõik korras. Alles siis, kui toas teleka lahti tegime, mõistsime, kui suur katastroof juhtunud on. Muidugi näidati kõige hullemaid kaadreid, aga ikkagi…kogu tsunamiga seotud materjal oli uskumatult õudne. Võtsime end alla netijärjekorda ja suundusime vanni.

Segus aga, et see vanniskäik mõjus mulle pigem karuteenena. Öeldakse vist, et palavikuga ei tohiks väga vannis käia…igatahes.
Kogu olukorra tegi veel hullemaks minu äärmiselt halb enesetunne. Mul oli päeva jooksul süvenenud tugev nohu ja köha, õhtul aga lisandus sellele loidus ja söögiisu puudus. Veidi peale vannist tulekut suutsin praktiliselt ainult lamada ja ägiseda, aeg-ajalt köhisin kopse välja ja nuuskasin. Sees keeras, toidu peale mõtlemsest hakkas halb…kohutav ajastus muidugi.

Kiko käis all netis ja kontrollis aeg-ajalt, kas minuga on kõik korras. Lõpuks loivasin ka arvuti juurde ja õigesti tegin, sest nii facebook, meilboks kui muud kohad olid murelikke teateid täis. Üritasin kõik nii hästi maha rahustada kui suutsin. Hämmastav, kui paljudele minu heaolu korda läks…seda oli väga hea tõdeda.
Mõtlesime, et meil ikka täiega vedas, et me kuskil Yamagatas või isegi Tokyos polnud…oli ju täiesti juhuslik, et me otsustasime just neil päevadel veidi teise kanti minna. Telekast hävingukaadreid vaadates jõudsime ka järeldusele, et pigem oleme siin selle asja keskel, kui oma kodumaal asuvate lähedaste nahas, kes meie pärast muretsevad. Kuna ma ise juba selline pabistaja olen, siis ilmselt läheksin murest hulluks…
Arutasime, et ilmselt peame valmis olema ka selleks, et meie bussid homme ei lähe. Minu oma Sendaisse kindlasti mitte, Kikol on Tokyosse saamiseks ehk veel lootust. Äärmiselt närune tunne oli, kogu masendav infovool, pinge ja haigusnähud ei moodustanud just head kombinatsiooni.
Üritasime magama jääda (mulle oli isegi hambaid pesema minek suureks pingutuseks, kõik ujus silme ees), kuid see ei tulnud ka just eriti hästi välja. Köhisin ja läkastasin, keerasin külge…kord oli liiga palav, siis liiga külm. Ärkasin öö jooksul mitu korda üles, teise korra ajal tundsin, et ma ei suuda enam, roomasin (suht sõna otseses mõttes) kordori, õnneks jõudsin wcsse ja öökisin välja kogu eelmise päeva toidu ning natuke kõhumahlu veel pealekauba. Pärast seda hingeldasin seal veel umbes 5-10 minutit ja lõpuks suutsin enam-vähem unne vajuda.


12. märts

Hommikusöögile ma ei jõudnudki, kuna tundsin, et midagi süües tuleks see paari minuti pärast uuesti välja. Sellest oli meeletult kahju, olime tellinud spetsiaalse jaapani hommikusöögi. Aga ma andsin Kikole oma fotoka kaasa, et ta sellest vähemalt pilti teeks.
Kella kümneks pidime olema toa vabastanud. Pakkisime asjad, viisime kohvrid alla ja kirjutasime end välja, kuid saime oma asjad ikkagi võõrastemajja hoiule jätta. Küsisin igaks juhuks järgi, et kui mul oleks vaja, kas saaksin veel paariks ööks sinna jääda ja perenaine ütles, et ruumi on ja saan küll.
Kontrollisime enne Heianbost lahkumist oma meile ja teateid, rahustasime veel inimesi maha ning hoidsime teisi oma olukorra ja plaanidega kursis. Zach oli kuskil Osaka hotellis, Anne oli ka Kyotos, aga koos oma vanematega. Kõikjal valitses teadmatus. Lubasime, et teatame plaanide muutumisest kohe.

Esimese asjana käisime Kyoto jaamas ja kontrollisime oma busside minekut/mitteminekut. Kikol vedas, kuna Tokyo buss pidi sõitma graafikupäraselt, kuid Sendaisse suunduvad olid kõik tühistatud määramata ajaks. Otsisime Kiko bussipeatuse igaks juhuks üles, üritasime mulle mõnd muud bussi leida, kuid tulutult.
Käisime ja võtsime minu asjad hoiukapist ning viisime need võõrastemajja. Otsisime netist mingit infot busside kohta, kuid kahjuks ei leidnud. Kiko oli pidevas telefoniühenduses oma tädiga (Tokyost), kes ütles, et võib mulle midagi otsida.
Tundus, et tänavapildis pole midagi muutunud. Kuna Kyoto asus piisavalt kaugel, siis maavärin ega tsunamid seda ei mõjutanud. Veider oli mõelda, et samal ajal on pool riiki varemeis vms.

Otsustasime, et tervet päeva ka raisku ei saa lasta ning sõitsime bussiga Kinkakuji ehk Kuldse Templi juurde. Bussis oli rõvedalt palav ja palju inimesi, hakkasin peaaegu tulekut kahetsema, kuid tempel ise kompenseeris kõik. Ma polnud piltidelt seda eriti varem näinud ka, võib-olla oli mulje sellevõrra tugevam. Kõigepealt läbisime võimsate puust eel-templitega ääristatud tee ning lõpuks jõudsime roheka veega tiigi/järve kaldale. Turiste oli massiliselt, see võttis natuke entusiasmi maha.
Tempel asus tiigi keskel ning moodustas veepeegelduse, väikeste männisaarekeste ja rohekate puude taustaga väga kauni koosluse. Hoone oli tõepoolest justkui üle kullatud…tahtmatult mõtlesin, missugune originaal välja näinud oli. See, mida tänapäeval näha võib, on ainult replikatsioon. Algse templi põletas üks hullunud munk 1950ndatel (vist) maha, kuna soovis templi ilu ainult endale hoida.
Selgus, et kaugelt vaadates näeb tempel parem välja kui lähedalt. Otse selle kõrval seistes tundus ta kuidagi liiga ülekullatud ja läikiv, nagu mingi plastikese. Kõige alumine korrus oli tumedast puust piitade ja valge paberseinaga, kaks ülemist korrust olid aga täielikult kullatud (st kõik, mis nähtaval oli).
Templiaias oli kindel rada, mida mööda inimesed käia tohtisid, seega ujusime turistide vooluga kaasa. Üksi oleks seal väga meeldiv jalutada olnud, aga paar purjus valjult naervat tüüpi rikkusid selle elamuse. Muidu oli aed ilus, tiikides elutsevad koi-kalad nägid rõõmsad ja toidetud välja, meelde jäid veel bambusaiad ja väiksed ojakesed.

Aia tagumises osas oli üks eriline koht, mille ümber tungles palju inimesi. Seal oli üks valgest kivist raiutud buddha kuju, mille ees oli väike kausike. Inimesed seisid väikse tara taga ja üritasid münte kausikesse visata. Pihta saamine pidi õnne tooma. Proovisin ka, kuigi eriti oma võimetesse ei uskunud. Minu üllatuseks saingi oma mündi kaussi visatud, see oli küll pisike egolaks. Soovisin mõttes, et ma täna oma transpordimured lahendatud saaks.
Enne templi territooriumilt lahkumist tuli meil läbida kohustuslik suveniiriputkade ja toidulettide rada (ühel majal oli rookatus jälle!). Kiko vist ostis mingeid wasabi-pähkleid, pärast istusime pingil ja sõime koos kirsijäätist.
Korraga helistas Kiko tädi ja ütles, et oli leidnud mulle mingi bussi, mis otse Kyotost Yamagatasse läheb. See pidavat küll päris kallis olema, aga selleks hetkeks oli mul juba peaaegu ükskõik, mis summa maksma pean. Helistasin bussifirmasse ja minu suureks rõõmuks öeldi, et kuigi homseteks bussideks enam pileteid pole, võin ma broneerida koha esmaspäevasele. Pärast asjaajamise lõpetamist paluti mul aga arvestada sellega, et kuna on eriolukord, võidakse buss enne minekut veel tühistada. Kuna mul nagunii muud valikut polnud, siis nõustusin. Tundus, et vähemalt osa mündiõnnest oli toiminud.

Kuna mul päeval nagunii erilist söögiisu polnud, siis ei hakanudki korralikult lõunat sööma, võtsin 7/11st õhtul banaane (sest neid on kerge seedida) ja salatit. Köhakomme ostsin ka.
Võõrastemajas viisin oma asjad uude tuppa ja teatasin, et jään kaheks ööks veel. Tšillisime Kikoga minu toas, üritasime natuke magada ning hoidsime telekat pidevalt sees, et maavärina ja tsunami tagajärgede kohta uut infot saada. Kuna lennujaamades olid ka mingid jamad, hoidsime pöialt, et Kiko lennuk ikka esmaspäeval läheks. Pärast istusin allkorrusel, kuni Kiko netti kasutas. Kurnatus jätkus, vajusin peaaegu sinna pingile magama, mida nähes perenaine mulle kiirelt ühe sooja teki peale tõi. Teenindus oli seal küll tipp-topp.

Ma peaaegu kartsin seda aega, kui Kiko bussi peale pidi minema. Üldse ei tahtnud üksi jääda. Sellegipoolest tegin vaprat nägu, lahkumishetkel ütlesime mõlemad „be safety“ ja lehvitasime naeratades. Õnneks sain pärast rääkida teiste võõrastemajas peatuvate välismaalastega, see tegi asja natuke paremaks. Seal oli peamiselt vanemaid paarikesi, kellel käsil mingi turismireis. Eks nemadki olid ärevil, kuna kõik ei läinud plaanipäraselt ja üks vanamees oli seal vist tõsisemalt haige. Püüdsime üksteist toetada ja hoida positiivset meeleolu.
Proovisin magama jääda, aga ega see eriti ei õnnestunud, kuna ikka oli palav-külm ja telekast tuli ka ainult masendavaid uudiseid, nt kadunute ja surnute arvu tõus, intervjuud kannatanutega ning kahjude kokkuarvutamine. Köhimine jätkus.


13. märts

Mõtlesin, et saan rahulikult terve päeva oma toas magada, aga läks teisiti. Esiteks ärkasin ma vahetpidamata üles, kuna mul oli nii ebamugav ja siis ei saanud ma köhimise pärast enam magada. Kõige suurem löök tuli aga umbes poole üheteistkümne ajal, kui mulle bussifirmast helistati ja vabandati, et esmaspäevane buss Kyotost Yamagatasse siiski ei lähe, kuna teeolud on halvad (mingid kohad läbimatuks muutunud isegi).
Selle uudise peale langes mu meeleolu veelgi. Nüüd pidin välja nuputama, mida edasi teha. Proovisin natuke veel puhata ja telekast uudiseid kuulata, aga need olid nii masendavad ja tegid mind veel murelikumaks.

Otsustasin, et kõige mõistlikum oleks vast minna kuskile, kus ma ei peaks endale meeletut ööbimisarvet tekitama. Suhtlesin Annega uurisin Zachi plaane, kuid sealt erilist abi ei saanud. Lõpuks võtsin ühendust Uchida-saniga (Rika töökaaslane, kelle juures olime detsembris ka ööbinud), kuna mulle meenus tema lubadus, et võin vajadusel alati nende juurde tulla. Õnneks sain jaatava vastuse ja hakkasin väsimusest hoolimata tegusaks, et transporti organiseerida. Uchida-sanil oli ainult üks palve: et ma muretseksin talle ja ta abikaasale taskulampe (Tokyos pidavat kõik juba otsas olema).
Kõigepealt suundusin jaama poole, et muretseda endale järgmiseks hommikuks pilet Tokyosse. Inimeste käitumises tänaval polnud ikka veel midagi muutunud, kõik oli rahulik ja kulges oma rütmis. Ainus, mis maavärinale viitas, olid korjanduskastid tänavanurkadel, mille juures kooliõpilased rühmadena seisid ja väga valjuhäälselt kannatanude jaoks annetusi palusid.

Juba tuttavast 7/11st sain raha välja võtta ja natuke oma varusid täiendada. Võtsin igaks juhuks ühe kiirnuudlitopsi (kuigi mul polnud ikka veel isu, pealegi oli paar banaani veel alles), patareisid, 2l pudeli vett ja 4 rulli vetsupaberit (kuna maavärinaks valmistumise elementaarvarustuses olid nii lamp, vesi kui paber ja ma tahtsin eeltöö igaks juhuks ära teha, kohvris ruumi oli). Ühe taskulambi sain ka, aga see oli neil viimane, seega pidin teise poodi minema.
Suurema kaubanduskeskuse elektroonikapoes märkasin ka tavapärasest teistsugust liikumist. Peale minu oli veel hulk inimesi, kes varusid taskulampe, patareisid ja muid patareidega töötavaid asju…tundus, et ka siin valmistutakse võimalikeks järeltõugeteks. Sain kaks taskulampi ja veel hunniku patareisid.

Vantsisin Heianbosse tagasi ja vajusin väsinult voodisse. Oli aeg veidi puhata…või vähemalt seda üritada.
Tihti käisin all internetti kasutamas, et kontrollida, kas kaas-välisõpilaste plaanides on muutusi, lisaks andsin Eesti Saatkonnale Tokyos teada, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma seal olen. Ootasin neilt ka edasisi nõuandeid.
Õhtupoole sain Uchida-sanilt meili nõuandega siiski veidikeseks veel Kyotosse või selle lähiümbrusse jääda. Ta kirjutas, et oodatakse suuri järeltõukeid ja Tokyos ei ole eriti ohutu (seda kuulsin ma hiljem telekast ka).
Kuna nüüd olid mu plaanid (jälle) kokku kukkunud, hakkas juba päris kurb. Ma tõepoolest ei teadnud, mida teha. Kõige hullemaks tegi asja see, et olin täiesti üksi. Kellegagi polnud rääkida, kellelegi polnud toetuda. Lisaks olin veel haige ka.
Hakkasin tõsiselt kaaluma isa ja saatkonna pakutud varianti, et võib-olla oleks praegu kõige kindlam mõneks ajaks Eestisse minna.

Väike päiksekiir mu päevas oli asjaolu, et avastasin võõrastemaja arvuti juurest ka kaabli, millega sain oma läpaka internetti ühendada. Istusin peaaegu terve õhtu allkorrusel ja suhtlesin inimestega nii palju kui võimalik. Tegin ka mitmeid telefonikõnesid. Kõigepealt kurtsin Kikole oma muret ja ta andis mulle igaks juhuks oma tädi numbri (kui ma peaks siiski Tokyosse tulema). Ma ei osanud suure infotulva tõttu otsustada, mida teha, uudiseid lugedes hiilis aina suurem hirm ligi.
Ja siis, Hannaga msnis rääkides tuli mulle geniaalne mõte. Võiks proovida sõita Osakasse ja ööbida Yukako ja Shunichiro juures nagu mõned päevad tagasi koos Kikoga. Lootsin, et äkki nad halastavad vaesele heledapäisele välismaalasele, kes on täiesti üksi ja pealegi veel haige. Paar kiiret kõnet, mõned ootusärevad hetked….õnneks sain Shunichiro kätte ja pärast naisega nõu pidamist ütles, et ma võin homme (õhtu poole, kuna neil on töö) tulla küll.
See oli väga hea uudis, süstis minusse uut positiivsust. Oma läpaka taga oma inimestega rääkides ei tundunudki olukord enam nii hull. Vähemalt oli mul nüüd PLAAN.


14. märts

Hommikul tõusin poole 10 paiku, et kell kümme end võõrastemajast (jälle XD) välja kirjutada. Tõdesin jälle, et see on äärmiselt meeldiv koht ja kindlasti tuleks seda teistele Kyoto külastajatele soovitada. Ühe öö eest küsiti seal 5500 jeeni, mis on pikaajalise peatumise puhul veidi kallis, kuid üheks-kaheks ööks oleks see kindlasti ideaalne. Ja 500 jeeni eest saab korraliku hommikusöögi ka endale tellida.
Kui oma reisiplaanidest Heianbo perenaisele rääkisin, ütles ta, et ma võin oma pagasi sinna jätta, kuniks Osakasse suundun. Lisaks lubati mul ka fuajees internetti kasutada. Kerisin end siis koos läpakaga pingile kerra, kuid kahjuks oli Eestis veel sügav öö sel hetkel, seega kellegagi eriti rääkida ei saanud. Suhtlesin meilide teel Eesti Saatkonnaga, kes teatas, et praegu on Tohoku regioon mittesoovitav reisipiirkond. Lubasin, et annan teada, mida edasi ette võtan.

Umbes kella 11 paiku hakkasin kaaluma, et äkki peaks minema jaama ja vaatama, kas ma saaks oma Tokyo bussipileti raha tagasi. Buss pidi minema 11.47, nii et natuke veel aega oli. Ega ma eriti ei uskunud, et see toimib, aga läksin siiski kohale. Minu üllatuseks polnud mingit probleemi pileti tagastamisega u 10 minutit enne selle väljumist. Sain peaaegu kogu raha tagasi, ainult 100 või 200 jeeni võeti teenustasu. Selle tähistamiseks läksin 7/11-sse, võtsin igaks juhuks veel raha välja ja ostsin endale hommiku/lõunasöögiks vitamiinijooki, võileibu ja rullbiskviiti. Lisaks võtsin ka paki haigusmaske, kuna ei tahtnud kõiki ümbritsevaid inimesi oma köha ja muu jamaga nakatada. Nüüd oli söögiisu vähemalt veidi taastunud. (Kahju oli ainult sellest, et paaril viimasel päeval ostetud toit läks suures osas raisku, kuna ma lihtsalt ei suutnud seda õigel ajal süüa ja pärast oli asi juba kehtivuse minetanud. Ainult banaanid läksid kõik kaubaks.)
Läksin tagasi Heianbo’sse, sõin lõunat ning heitsin uuesti pingile pikali, et veidi puhata. Hoolitsev perenaine tõi ka seekord mulle sooja teki ning lülitas puhuri sisse, et ma veel tõbisemaks ei jääks.

Umbes kella 4 paiku ütlesin lõpuks Kyotole hüvasti ja suundusin uuesti Osakasse. Shunichiro oli telefonis öelnud, et tal lõpeb töö kuskil poole 7 paiku, kuid ma jõudsin Momoyamadai jaama (mile lähedal nende kodu asus) juba kolmveerand viieks. Vinnasin oma kohvri treppidest üles-alla, vedasin selle välja ühe puu juurde ja jäin ootama. Mul polnud tõesti mitte midagi muud teha kui oodata. Ja siis ma veetsingi umbes poolteist tundi lihtsalt kohvri otsas istudes, ringi vaadates ja muusikat kuulates. Jälgisin mööduvaid inimesi ning nägin täiesti selgelt, kuidas ajapikku pimedaks läks. Ühe koha peal istumisest hakkas päris külm, saabudes olin oma jaki ja salli ära võtnud, kuid lõpuks istusin nende sisse mässitult ja värisesin. See ootamine oli ka natuke stressitekitav. Helistasin umbes poole seitsme paiku nii Shunichirole kui Yukakole, kuid kumbki ei võtnud vastu. Mulle hakkas miskipärast tunduma, et Yukako ei taha mind sinna…eriti pärast Shunichiro eilset juttu sellest, kuidas ta naine on puhtusefriik, ma pean oma jalad sisse astudes ära pesema ja mu kohvrile pannakse eraldi ajalehed alla.
Kui Shunichiro lõpuks vastu võttis, oli ta juba kodu poole teel, seega pidin ootama ainult umbes seitsmeni.

Sealt alates läks asi aga järsult allamäge. Kuigi Shunichiro väga lahke oli, lugesin ta jutust välja, et nad ei tea, kas nad järgmisel ööl mind enam majutada saavad, äkki otsiks ikka mingi hotelli või nii… See oli löök number üks: olin ju täpselt selleks sinna tulnud, et ei peaks ööbimise eest maksma. Aga selgus, et eks neil on ka oma elud ja ma poleks saanud jääda nende korterisse oma haigust välja magama, kuni nemad tööl on. St ma pidin hommikul lahkuma.
Võib-olla tuli see kuidagi šokina…mu meeleolu langes nullilähedaseks. Nüüd ei teadnud tõesti, mida edasi teha. Ma ei tahtnud hakata koguma mingeid suuri arveid, kui ma nagunii ei tea, kauaks sinna jään…ja Tokyos on ohtlik ja Yamagatasse transporti ei lähe… Mul polnud Osakas kedagi tuttavat peale nende. Ja nüüd ei tahtnud/saanud nemad ka mind aidata.
Shunichiro küsis, kas ma olen õhtust söönud ja eitava vastuse peale viis mu ühte jaama lähedal asuvasse itaalia söögikohta. Isu oli küll täiesti kadunud, aga teadvustasin endale, et pean midagi sööma.

Kogu õhtusöögi aja mõtlesime, mida edasi teha. Korraks mõtlesin, et mida ülejäänud külastajad arvata võivad…mingi keskealine sarariiman toob noore blondi välismaalase kuskile restorani..ainuke küsitav asi oli suur kohver ja minu väga kurb olek. Paar korda hakkasin vist peaaegu nutma, nõutus oli masendav. Shunichiro seadis oma arvuti üles, et ma saaksin kontrollida oma meile ja uurida infot Jaapanist väljuvate lendude kohta. Kui olime juba söögi peaaegu lõpetanud, ütles ta järsku, et tema telefonilt on võimalik rahvusvahelisi kõnesid teha ja ma võiksin näiteks vanematega rääkida, kui soovin. Kuna mu pea oli mõtetest täiesti tühi, siis nõustusingi. Helistasin ema mobiili peale ja läksin koridori rääkima. Üritasin talle olukorda seletada, ütlesin, et ma olen täiesti üksi ja tõesti ei tea, mida edasi teha…eks see oligi vist murdumispunkt, kus ma keset seda koridori täiega nutma hakkasin ja suutsin läbi pisarate öelda ainult üht: palun tooge mind koju, ma ei ole siin praegu enam kuskil olla. Isa oli varasemates meilides maininud, et üks võimalus oleks koju tulla, aga kuna lennupiletid ei ole üldse odavad, välistasin selle võimaluse. Nüüd aga, kui olin juba igasugust lootust kaotamas, tahtsin ainult ära koju. Ja see oli kirjeldamatult hea tunne, kui kuulsin toru teisest otsast: „Rahune nüüd. Okei, selge. Hakkame kohe asjaga tegelema. Ära muretse.“ <3

Kui lõpuks telefoniga tagasi Shunichiro juurde läksin ja olukorda seletasin, siis oli juba natuke kergem tunne. Kuna ema oli lubanud, et saadavad mulle kohe meili, kui piletite koha pealt midagi selgub, võisime hakata asja rahulikumalt võtma. Sõitsime S&Y juurde, vinnasime mu kohvri taas neljandale korrusele ja läksime sisse. Ma ei tea, kas kujutasin seda endale ette, aga minu meelest oli tuntav vahe sellel korral ja eelmisel, kui olime etteteatatult tulnud. Õhtusööki polnud, futone polnud, kohvri jaoks olid tõepoolest ajalehed…tundsin end kuidagi väga võõrana. Läksin pesin kohe jalad ära igaks juhuks.
Oma postkasti kontrollides avastasin sealt rõõmusõnumi, mis teatas „Kui mitte homseks, siis ülehomseks kindlasti saame sulle pileti.“ Nüüd töötas mu aju veidi paremini ka ja pakkusin (kuna ma tõesti tundsin, et olen neil, vähemalt Yukakol seal ees), et ma saan homme oma pagasiga hommikul lahkuda, päeva kuskil internetikohvikus veeta, seal pileti välja printida ja ööseks lennujaama minna. Niiviisi oleks ainult ühe ööbimisega hakkama saanud. See plaan sobis ka S&Y’le, ainuke küsimärgiga koht nende jaoks oli lennujaamas öö veetmine, nad polnud kindel, kas see haigele inimesele hästi mõjub. Pakkusid, et otsivad mulle mingi lennujaama lähedal asuva hotelli ikkagi…. Mina aga jäin endale (ja oma säästurežiimile) kindlaks, väites, et kui lend nagunii mingil väga varajasel kellaajal läheb, ei ole mõtet mahajäämisega riskima hakata.
Enne magamaminekut sain isalt teate, et lennumarsruut on otsustatud (Osaka->Narita->Helsinki->Tallinn, st nagu tavaliselt, ainult esimene ots lisaks), kuid pileti saan kätte homme. Selle teadmisega võisin rahulikult magama minna. Aitasin Yukakol mulle futoni üles seada ja proovisin köhimise kiuste magama jääda. Alguses see eriti ei õnnestunud (kuulsin, kuidas paar köhahoo vahepeal Shunichiro elutoast kommenteeris, et „näe, vaikseks jäi“), kuid umbes tunnikesega väsisin köhimisest ise ja vajusin seetõttu unne.


15. märts

Hommikul umbes poole 11 paiku võtsin S&Y kodu juurest takso, et sellega rongijaama sõita. Sain probleemideta sõita teise jaama, mille lähedal asus Shunichiro töökoht ning kus me eelmisel korral okonomiyakit söömas olime käinud. S otsis mulle spetsiaalselt välja manga-kohviku, mis asus jaamaga ühendatud hoones, nii et sisuliselt poleks mul olnud vajadust isegi tänavale astuda. Sellegipoolest käisin tänavanurgal asuvast Lawsoni konbinist läbi, et osta hommikusöögiks üks melonisai ja suures koguses juua (ehk suure paki virsiku-jääteed ja ühe õunamahla…ma ei tea, miks ma nii janune olin).

Kuna manga-kohvikus pakutavatest sobis mulle kõige paremini kuuetunnine pakett, otsustasin veidi oodata ja alles peale kella 12 sisse minna. Senikaua istusin niisama kaht hoonet ühendavas lahtises koridoris, sõin-jõin ja vaatasin tänavale. Inimesed ilmselt tundsin end veidi ebamugavalt, kui ma neid pikka aega jõllitasin, aga see oli päris huvitav ajaveetmisviis. Nägin, kuidas esialgu tühjana tundunud tänavale ilmus aina rohkem pintsaklipslasi ja muid tegelasi, kui firmades lõunaaeg kätte jõudma hakkas. Avastasin kuskilt seinalt ka huvitava reklaami, millel oli mees, kes nägi välja täpselt nagu Tõnis Mägi, kui ta oleks paarkümmend aastat noorem ja jaapanlane.
Poole ühe paiku otsustasin lõpuks, et aitab ootamisest ja suundusin manga-kohvikusse. Leti taga olev noormees tegi minu kohvri peale suured silmad, kuid nõustus lõpuks selle hoiule võtma. Valisin 6-tunnise paketi, läksin väiksesse, kuid äärmiselt mugavasse kuubikusse, kus pidi küll sisenedes jalanõud ära võtma, aga kogu ülejäänud kuubikut kattis mõnus lai nahkdiivan. Tõin endale jooke, lülitasin arvuti sisse, tegin postkasti lahti ja jäin ootele.
Kõik tundus imehästi, lõpuks ometi näis, et asjad saavad korda.

Umbes tunnikese pärast aga tabas mind järjekordne šokk. Ei mäleta, kuidas mõtted sinna pöördusid, kuid mulle tuli meelde üks kohutav asjaolu, mis mu reisiplaanidele täiesti hävitavalt mõjus. Mul oli vaja piletid välja printida, koju lennata, pass tagasitulles kindlasti kaasa võtta ja…..ohoo. Nagu kivi või plekist pesukauss selgest taevast tabas mind teadmine, et mul pole Jaapanisse taassisenemise luba. Veebruari koduskäigu jaoks olin enne jõule vastava templikese hankinud Sendai immigratsioonibüroost (kui mulle kõige lähemal asuvast suuremast kontorist), kuid seekord oli a) Sendaisse minek raskendatud, kuna linn suht puru ja b) Ma ei oleks mitte mingil juhul ajaliselt jõudnud. Kirusin end maapõhja, et polnud Sendais käies võtnud mitte mitme sisenemisega luba, vaid ühekordse. Samas, siis mõtlesin ma tõesti, et loogiliselt on mul ainult ühte vaja, sest „mitu korda ma nagunii selle allesjäänud aja jooksul Eesti ja Jaapani vahet pendeldan, eksole“.

Ohjeebus. Sellel hetkel jooksis küll mõte kokku. Kirjutasin juba valmis pool meili isale, milles palusin kõik hetkel pooleliolevad tehingud tühistada või ootele panna, kuni ma midagi välja mõtlen. Ent siis, mingil veidral põhjuselt otsustas mu ratsionaalne pool ennast meelde tuletada ja ütles „Aga Osaka on ju piisavalt suur linn. Kindlasti on siin ka oma migratsiooniamet selliste asjade jaoks.“ Ja mul oli terve päev aega.
Olin veidi aega tagasi lugenud facebookist, et keegi kirjutas midagi ülemaailmsest enese kokku võtmise päevast. Nõnda otsustasin minagi, et praegusest hetkest ei lase ma endale mitte mingit paanikat või muret ligi, sest on vaja tegutseda, kiirelt ja efektiivselt. Mul olid kõik vahendid olemas – töötav telefon ja käepärane internet. Oli vaja ainult paar õiget käiku teha.

Kõigepealt helistasin Shunichirole (töö juurde, aga ta võttis ikkagi vastu) ja rääkisin, mis värk on, seletasin oma plaani veel täna migratsiooniametis käia ja tempel ära tuua. Seepeale pakkus ta kohe ka oma abi õige koha ja sinna saamise mooduste leidmisel. Tänasin, lõpetasin kõne ja alustasin otsinguid.
Veider, kuidas mul on mingid…selgusehetked, kus peas käib mingi klõps ja ma suudan hoolimata igasugu segavatest faktoritest täiesti veatult töötada. Mul oli eesmärk silme ees ja ma ei kavatsenud mitte millelgi end takistada lasta.
Kõigepealt guugeldasin märksõnu „osaka migration office“ ning sain kontori koduleheküljele. Vaatasin harukontorite asukohta, leidsin oma rõõmuks, et üks asub ka lennujaamas, kuid see pandi väga vara kinni ja tehti liiga hilja lahti. Seega langes ära. Nagu lõpuks selgus, oli minu kõige parem valik siiski peakontor, mis asus….(google maps oli väga suur sõber)…täiesti uskumatu, kuidas mul sellega vedas: Osaka sadama lähedal, umbes üks-kaks rongipeatust eemal Akvaariumist, mida olime Kikoga külastanud! See oli küll väga suur vedamine, tundsin, et ei pea vähemalt totaalselt tundmatusse kohta minema. Siis aga kontrollisin lahtiolekuaegu ja avastasin, et mul on umbes 2 tundi aega, enne kui kontor kinni pannakse.

Selge. Tuli tegutseda kiirelt. Kirjutasin üles peatuse nime, kus maha pean tulema, pakkisin oma koti kokku ja helistasin Shunichirole. Meeldiva üllatusena tuli välja, et ta oli migratsiooniametisse helistanud ja küsinud, kas sealt praegu selliseid templeid/lubasid saab. Pärast seda, kui ta oli minu olukorda ametnikule kirjeldanud, vastati talle, et tegelikult selliseid asju teha ei saa, aga kuna praegu on välja kuulutatud üleriigiline eriolukord, siis jagavad kõik migratsiooniametid templeid kõigile, olenemata nende sissekirjutatud elukohast.

Jooksin manga-kohviku leti juurde ja ütlesin teenindajanoormehele, et mul on hädaolukord, midagi tuli vahele ja ma pean praegu kiirelt korraks ära käima, aga plaanin hiljem tagasi tulla ja oma kuue-tunni-paketti jätkata. Ilmselt oli mu ilme nii tungiv, et noormees vastas (taaskord), et tegelikult nad selliseid asju ei luba, aga minu puhul teevad erandi. Võisin oma kohvri sinna jätta, andsin oma boksivõtme uuesti hoiule ja tormasin rongijaama.
Olin nagu väike kindlameelne tank, mis läks raudse tahte najal edasi. Jaamas otsisin üles õige peatuse nime, uurisin ümberistumisi (neid oli õnneks ainult üks) ning ostsin ka pileti ära. Seisin juba platvormil ja ootasin rongi, kui Shunichiro mulle järsku helistas ja palus jaama piletiväravate juurde tulla. Ta oli töölt korraks ära tulnud, et anda mulle paber selgete juhistega, kuidas migratsiooniametisse saada. Issand kui armas temast. Ja väga hea, et jõudsin tema juhised ära oodata, sest seal oli kirjas hoopis lähema rongipeatuse nimi.
Hingasin sügavalt sisse-välja, ootasin ära oma rongid, istusin sujuvalt ja kiiresti ümber, leidsin kõik õiged kohad üles ja umbes poole tunni pärast jõudsin õigesse peatusesse. Rongilt maha minnes kohtusin ühe teise välismaalasega, kes samuti migratsiooniametit otsis, kuid ei uskunud, et ma õigele poole lähen. Lubasime siis lõpuks kontoris kohtuda, et näha, kummal õigus oli.

Õnneks asus migratsiooniameti hoone praktiliselt rongijaama kõrval. Pidin ainult õiges kohas eskalaatoritega üles sõitma, natuke teed mööda edasi kõndima ning juba paistiski nurga tagant õige maja. „HAAAA!!!!!!“ karjus mu sisemine mina võidukalt.
Kuid see polnud veel kõik. Teisele korrusele (kus templeid jagati) jõudes leidsin eest rahvast puupüsti täis ruumi. Tundus, et kõik välismaalased on otsustanud riigist põgeneda nii kiiresti kui võimalik XD Võtsin taassisenemise templi ankeedi ette, täitsin selle kähku ära ja võtsin end järjekorda. Kontori sulgemiseni oli jäänud poolteist tundi.
Võtsin järjekorranumbri (vist 46, parajasti olgi nr 27 juures) ja Ootasin. Ja ootasin natuke veel. Leti ääres käis kogu aeg ilge sebimine, inimesed kõndisid rahutult edasi-tagasi. Varsti jõudis pärale ka see tüüp, kellega ennist rongijaamas kohtunud olin.
Kui mind lõpuks leti juurde kutsuti, läks ka seal dokumentide kontrollimiseks aega. Seejärel pidin minema sama korruse teise otsa ja ostma poest „templi“. Seekord võtsin mitmekordse sisenemisega. Ilmselt pole vaja, aga ma ei hakka rohkem riskima. Kokku võttis kogu operatsioon aega umbes tunnikese, astusin migratsiooniametist välja 15.30, st sulgemiseni oli veel pool tundi.

Terve tee tagasi manga-kohvikusse valdas mind äärmiselt ülev meeleolu. Oli selline Fuck-yeah-accomplishment!!!-tunne. Võõras, hiigelsuures linnas olin ma läinud tundmatusse kohta, teinud võidujooksu ajaga ning kogu ettevõtmise jooksul jäänud rahulikuks. Võib-olla oligi tõsi, et täna on enese kokku võtmise päev.
Kohvikusse jõudes tabas mind järgmine meeldiv üllatus: selle asemel, et mu kuue-tunni paketti ka minu äraoleku ajal käigus hoida, oli teenindajanoormees selle tühistanud ja ülejäänud raha tagasi pannud. Nüüd sain ma võtta kolme-tunni-paketi, mis maksis palju vähem. Rahulolevalt suundusin tagasi oma boksi ja lasin end paariks tunniks täiesti lõdvaks. Minu äraoleku ajal oli isa juba pileti saatnud, teatasin sellest Shunichirole, kes ütles, et mul pole vaja seda kohvikus välja printida, võin selle talle saata, ta prindib selle töö juures välja ja tuleb mulle pärast tööaja lõppu koos sellega järgi. Jälle üks kena žest.

Kella seitsme paiku tuligi Shunichiro koos piletiga. Murelikult teatas ta, et ei saanud ikka lasta mul lennujaama ööbima minna (kuigi mu lend Osaka juures asuvast Kansai lennujaamast on kell 8.35) ning võttis mulle ühes lennujaama lähedal asuvas hotellis toa. Andsin lõpuks alla ja nõustusin XD
Koos mu suure kohvriga suunudsime hotelli poole. Shunichiro oli mulle isegi kaardid ja hommikused rongiajad välja printinud. Läksime ümberistumise tarvis läbi ühest suuremast rongijaamast, kust S mulle ootamatult mingeid väikseid šokolaadisaiakesi ostis, öeldes, et need on tema lemmikud. Alguses plaanisime neid koos süüa, aga pärast ütles S, et jätab mõlemad mulle (et siis on hommikul vara ikka ka midagi süüa). D’aww. Mõtlesin naljatades, et nüüd on kindlasti süvendunud „sponsori“-imidž, st ümbritsevatele inimestele võib vale mulje jääda XD

Sõitsime rongiga umbes pool tundi Osaka äärelinna. Rongijaamas käisime läbi veel McDonaldsist, et süüa üks hiline õhtusöök. S tegi jälle välja, hakkasin end juba imelikult tundma, et kogu aeg tal maksta lasin. Pärast sööki lasi ta mul veel korraks emale helistada, kinnitamaks, et kõik on korras. Ema ütles, et on väga hea kuulda jälle minu rõõmsat häält ning palus Shunichirot ohtralt tänada.
Kohvri tassimine oli jälle tükk tegemist (mis sest et S seda minu eest tassis), aga õnneks oli hotell suht lähedal. Proovisin teekonna meelde jätta, et hommikul probleeme poleks.
Hotelliarve maksin ise, kuna mu südametunnistus hakkas juba suurt lärmi lööma.
S saatis mu kuuendal korrusel asuvasse tuppa, soovis edu ja ütles, et helistab mulle kindlasti hommikul, et ma ikka üles ärkaks. Ja et kui midagi peaks olema, siis võin veel täna ka talle helistada. Tema lahkus jääb mulle küll meelde (mis sest, et nende juures ööbida pikalt ei saanud).

Tuba ise oli megailus, väike, aga puhas, ohtrate lisa-vidinatega, mis tegid seal viibimise veel meeldivamaks. Sain oma läpakaga internetti minna, rääkisin sõpradega msnis, tegin endale teed ja krõmpsutasin šokolaadisaia peale. Pakkisin kohvri korralikult ümber, et kõik ilusti ära mahuks. Telekas oli kogu aeg sees, vaatasin uudiseid (või õigemini seda ainsat ühte alates maavärinast jätkuvat uudistesaadet/programmi, mis pidevalt infot täiendas).

Korraga hakkas teleka automaat-maavärinasensor tööle. Telekast tuli ka teade, et umbes Tokyo ja Osaka vahelises piirkonnas oli toimunud päris korralik maavärin. Siis hakkas Tokyo telestuudio ka rappuma…ja diktorid lasid suht rahulikult sama hooga edasi… et „meil on tõesti siin praegu maavärin, päris korralikult raputab“. Mina aga vaatasin toas ringi, tõusin püsti ja tundsin siis ka, kuidas hoone minu all kõigub ühele poole ja teisele poole, ühele poole ja teisele poole….see oli väga kõhe. Teadsin, et maja kokku ei kuku, kuna on hästi ehitatud, kuid väike ebakindlus tuli ikkagi sisse. Meie saime tunda umbes kolmepallist värinat, aga mis ma suurema puhul teen, kui väikegi niimoodi hirmus tundub? Vähemalt sain kohe msnis sõpradele rantida, et ZOMG ma tunnen siin praegu korralikku maavärint XD
Magama sain (pärast dušši imeilusas vannitoas) umbes 1, mis andis mu magamisajaks umbes 4 tundi. Alguses proovisin magada nii, et telekas on sees, et ma mingeid tähtsaid uudiseid maha ei magaks, aga lõpuks hakkas see häirima ja lülitasin selle siiski välja.


16. märts

Ma ei teagi, palju kokku magada sain…2-3 tundi ehk? XD
Kell pool kuus helises äratuskell, sain ka Shunichirolt kontrollkõne, milles teda veel kõige eest tänasin. Sõin hommikusöögiks teise šokolaadisaia ja jõin rohelist teed. Väljas oli ikka veel päris hämar, aga juba hakkas valgenema, kui ma hotellist välja astusin. Vedasin oma kohvrit läbi inimtühjade tänavate ja tundsin end päris hästi. Rongijaamas pidin umbes 15-20 minutit ootama, kuna olin igaks juhuks varem tulnud. Igavuse peletamiseks tegin Batmaniga koos pilte.

Sõitsin rongiga läbi hommikuse Osaka äärelinna, viimane jupp teest kulges mere kohal, sest Kansai lennujaam asus mingi saarekese või poolsaare peal.
Lennujaam jättis väga hea mulje, see oli avar, valge ja vaikne. Check-in läks kiirelt ja probleemideta, sain juba kaheksa paiku minna värava juurde ootama. Kasutasin aega sõnumite saatmiseks oma jaapanlastest sõpradele-tuttavatele. Ja tegin Batmaniga pilte. Siis meenus, et olin igavuse peletamiseks kaasa võtnud Pet Shop of Horrorsi esimese osa ja alustasin ka selle lugemist.

Teekond Osakast Tokyosse oli põnev, sest ma polnud varem jaapanisiseste lendudega lennanud. Kokku kestis see vist ainult tunni-poolteist, selle aja jooksul süüa ei saanud, küll aga lülitati sisse meelelahutussüsteem.
Aknast välja vaadates avanes ilus vaade pilvedele ja merele. Väga veider oli näha merest välja kasvamas suvalist vulkaaniga saarekest. Ei saanudki teada, mis see oli.
Narita lennujaamas muutusin veidi ärevaks, kui ei näinud oma lendu tablool. Õnneks selgus, et olin lihtsalt valesti vaadanud. Sain kõigist kontrollidest ilusti läbi ja jõudsin enne lendu veel paar peatükki Pet Shopi lugeda.

Siis algasid üllatused. Pidime lennukisse saamiseks päris kaua ootama ja siis, kui maha istusime, teatati, et me ei sõidagi otse Helsingisse, vaid lähme läbi Nagoya, kus võtame peale uue meeskonna ja mõned reisijad vahetuvad. Istusin seekord lennuki tagaotsas viimase rea keskosas, kus mul oli palju rohkem jalasirutusruumi kui teistel, sest keskosa oli ainult kahe istmega. Minu kõrval istus natuke Gerard Butleri näoga austraallane (ma pidin pikka aega mõistatama, kust ta pärit on), kes osutus väga lahedaks vestluspartneriks. Ta oli Hokkaidos lumelauatamas käinud (mitmendat aastat juba) ja suundus nüüd (miskipärast) Münchenisse. Rääkisime maavärinast ja selle tagajärgedest, iseendast ja paljust muust. Vabandasin tema ees, et pidevalt köhisin ja lootsin, et tema midagi endale külge ei saa. „Ah, ära muretse, kui sul midagi on, siis oleme me kõik juba lennuki õhukonditsioneeri kaudu selle endale saanud,“ vastas ta seepeale XD

Kuna Nagoyas vahepeatuse tegime (pidime umbes tunnikese ootama), jõudsime ka umbes poolteist tundi hiljem Helsinkisse. Saatsin lennujaamast emale meile oma reisiplaanide muutustest ja lootsin, et ta need õigel ajal kätte saab. See, et ma Tallinna lennule ei jõudnud, polnud minu, vaid lennufirma viga, seega pandi mind probleemideta järgmisele Tallinna lennule (mis oli see, millega ma tavaliselt tagasi läksin, õhtune 20.45) ning lisaks sain kompensatsiooniks 8-eurose kinkekaardi, mida sain kasutada lennujaamas söögi ja/või suveniiride ostmiseks.

Õhtul umbes veerand kümne paiku olin tagasi Tallinnas. Seekord polnud keegi veel vastu jõunud ja ma pidin ootama. Natuke nukker oli vaadata, kuidas kõikidele teistele sõbrad-pere-tuttavad vastu tulid…mõistsin, kui oluline on üle pika aja koju tulijale (või ka vähem aega eemal viibinud) see, et keegi lennujaamas teda ootaks.


***

Haa, nüüd ongi vist kõik. Saan teha veel ühe kokkuvõtva posti kõigest muust, mis vahepeal toimunud on ja siis praegusesse hetke tagasi pöörduda. Ma olen nii lahe =D

Ja lõpetuseks minu hiljutine hea muusikaleid, mida eile umbes 2-3 tundi järjest kuulasin:

Carlos Santana ft Chad Kroeger - "Into the Night"
(Ma tõesti loodan, et see link töötab. Kui mitte, võib lihtsalt youtube'i toksida selle, laul on seda väärt.)

Like a gift from the heavens, it was easy to tell,
It was love from above, that could save me from hell,
She had fire in her soul it was easy to see,
how the devil himself could be pulled out of me,
There were drums in the air as she started to dance,
Every soul in the room keeping time with there hands,
And we sang...

Ay oh ay oh ay oh ay,
And the voices bang like the angels sing,
We're singing...
Ay oh ay oh ay oh ay,
And we danced on into the night...