Mis on see, millest loobuda ei taha?
Thursday, May 12, 2011 by Mirju
Heips.
Vaatasin teie soovid üle ja hakkan varsti vastavaid lõike siia üles panema. Ei tea veel, mis järjekorras täpselt, aga ilmselt tagantpoolt ettepoole, st alustan detsembri-Tokyoga.
Senikaua aga räägin veel natuke sellest, millest ise tahan XD
Viimasest postitusest alates pole midagi väga erilist juhtunud, seega tulevad päevade kohta lihtsalt lühikesed kommentaarid/katked:
9. mai
* Viskusin Yu-sensei kultuurivahetusloengus (selles, kus välisõpilased koos jaapanlastega arutavad igasugu huvitavatel teemadel, peamiselt üleminekuriitustest) vapralt letile ja ütlesin, et olen valmis tegema ülejärgmisel nädalal esimese ettekande. Vist teen sellest, kuidas tänapäeval Eestis pulmi peetakse.
* Grinda-sensei filmiloengus vaatasime mingit õudus-põnevusfilmi ühest naisest, kelle mees on ilge tõbras (tapab naise isa, et keegi abiellumist ei takistaks) ja lõpuks mürgitab naise ka ära, sest on kuskilt parema tibi leidnud. Siis saab sellest naisest kättemaksuhimuline vaim ning ta hakkab meest (teenitult) piinama. Õudne hakkas hetkest, kui tapetud (ja ukse külge naelutatult jõkke uputatud) naine ilmub ootamatult mehe magamistoa lakke. Ja ma ei suuda ära imestada, kui lollid kõik tegelased seal olid...pidin kahe käega peast kinni hoidma. Palju jama oleks võinud ära hoida, kui nad poleks sellised jobud olnud kõik.
* Sõitsime Bunshokani lähedal peetavale matsurile, st käisime läbi tänavate kaupa pisikesi putkasid, mis müüsid igasugu toitu (takoyakist ja šokolaadibanaanidest yakisoba ja suhkruvatini), mänguasju, postreid ja aiataimi/lilli. Vist oligi mingi taimedega seotud matsuri. Lisaks oli seal ka õnneloose, ma proovisin, aga võitsin ainult Chopperi tagaotsimiskuulutuse.
Natuke häiris mind see, et kui viiekesi ringi käisime, siis kõik jõllitasid meid. Tahtsin kuskile peitu pugeda nende pilkude eest lõpuks. Meid üllatas, et isegi templi ümber olid putkad püsti pandud. Ja seal oli ka tondimaja, mille juures põhikoolitüdrukud kiljusid. Nad olid kohale ideaalseks reklaamiks, hakkasime kahtlustama, et äkki nad ongi sellised palgalised kiljujad XD
Graham võitis kivi-käärid-paberi ja sai ostetud šokobanaanile lisaks veel ühe, mille lahkelt mulle ja Amberile kinkis.
10. mai
Päeva jooksul olin päris produktiivne.
1) Käisin Hachimonjiya raamatupoes ning ostsin N2 keeleeksami jaoks neli raamatut/õpikut: kanjiraamatu, harjutustestide vihiku ning kaks üldõpikut.
2) Pesin ära suure hulga pesu ja mahutasin selle ka oma tuppa (sisse) kuivama. Ainult voodilina läks välja.
3) Koristasin päris põhjalikult toa ära
4) Tegin süüa (riisi-muna-vormilaadne asi)
11. mai
Pärastlõunal sõitsime uuesti ratastega kooli, et minna Yu-sensei kultuuriloengusse. Seekord läksid need, kes käinud polnud, Bunshokani ekskursioonile ja teised pidid leidma Nanokamachil huvitavaid kohti. Me tšekkasime ühte poodi, kus müüdi „mängu“ turviseid ja muud käsitsi valmistatud ilusaid asju (kotikesed, nukud, võtmehoidjad). Teel poodi oli ka superhea hetk, kus väiksed poisid meist jalgratastel mööda sõitsid, natuke juttu tegid ja mulle „kawaii oneechan“ ütlesid. Saan kuskile ristikese teha.
Jacek ütles, et ta võib mu homme HardOffi (kohalik kvaliteet-second hand) viia...dialoog nägi välja selline: „I can take you places where you’ve never been before“ – „Oh yes, you know where I want to go and you will take me there“.
12. mai
Selgus, et HardOff asus Jusco kõrval, sõitsime sinna ratasteg umbes 20-25 minutit.
Kogu päev sisaldas suuremas koguses šoppamist. Mõtlesin kogu aeg, et järgmine pood on viimane…aga poisid tahtsid ikka veel mõnda uude kohta minna. Pärast HardOffi läksime G.U-nimelisse vaba aja – ja spordiriiete poodi, siis edasi Kappa Sushisse (esimene kaiten-sushi ehk lindi-meetodil töötava sushikoha kogemus), pärast veel Shimamura riidepoodi, edasi Sport Worldi ja viimaks BookOffi.
Kappa Sushi oli pmst selline söögikoht, kus läbi kogu saali jooksis pikk liikuv lint (tegelikult isegi 2 korrust linti), millel erinevad sushid, riisipallid ja muud. Esimesel korrusel liikusid sushid niisama ja sai võtta neid, mida soovisid, teisel korrusel sõitis ringi "kiirrong", mis tõi laudadesse (igas lauas oli väike elektrooniline toidukataloog, kust tellida sai) eratellimusi. Igal väiksel taldrikul oli 2-4 sushit/nigirit, lõpuks loeti tühjad taldrikud laual kokku ja arvutati sealt lõpphind välja. Mina jäin tellimisel peamiselt oma kreveti-vaimustusele truuks, kuid proovisin ka mingit huvitavat moodustist, kus oli riis, vetikas selle ümber ja sees...mingi kala? ja seal peal munatükk? Lõpuks ei saanudki ma täpselt aru, mida ma sõin XD
Päeva saagiks oli suur kogus uusi riideid (üks jaki/džemprilaadne asi, üks ruuduline pluus, üks valge pluus, kolm kleiti - kaks linnaskäimise ja üks suve jaoks, üks seelik ja üks top), lõunasöök ja mõned mangad. Rattasõit oli väga hea treening, kuigi ma lõpuks päris ära väsisin ja küljes pistma hakkas.
Koduteel oli jälle armas hetk, kui väiksed algkoolitüdrukud mulle „Konnichiwa“ ütlesid ning ma neile naeratades vastasin, mille peale nad hästi elevile läksid.
Õhtu sisustasin N2 keeletesti harjutusvihiku täitmise, homseks kanjitööks õppimise ja kleitidelt koledate nööpide eest lõikamisega.
***
Rait vist soovis, et ma teeks viimati vaadatud või/ja hea mulje jätnud animetest ka kokkuvõtte või midagi sellist. Eks ma püüan...kuigi ma ei mäleta enam väga hästi, milliseid ma viimase poole aasta jooksul vaadanud olen XD Samas, meelde tuletamiseks on myanimelist.
Praegu pooleli (hiljuti alustatutest): "Katanagatari" ja "Soul Eater"
Katanagatari - Lugu tüdrukust, kes peab kokku koguma 12 legendaarset mõõka. Selleks palub ta abi "mõõka kasutamata mõõgatehnika" pärijalt. Hakkasime koos Grahamiga (meie uus Ameerikast, Coloradost pärit vahetusõpilane) seda vaatama ja siiamaani tundub täitsa tore. Joonistusstiil on väga erinev selles, mida siiamaani näinud olen, kuidagi...ümaram? Kõik oleks justkui ümmargusem. Ja mulle meeldib peategelase riietus täiega: Bishonen paremal pool, juuksed nagu sügislehed.
Soul Eater - Kool, kus õpivad "relvad" ja nende "tehnikud", kelle eesmärgiks on sööta oma relvale 99 (korrumpeerunud/kurjaks muutunud) inimhinge ja ühe nõia hing, siis saab nende relv Shinigami ametlikuks relvaks.
Samuti tuli joonistusstiiliga natuke harjuda. Kuskil oli selle kohta kommentaar "world of badass/crazy awesome" ja see on päris hea iseloomustus. Üheks selle anime tugevaimaks küljeks on tegelased...igasugu lahedaid tüüpe leiab sealt, minu üheks lemmikuks siiamaani on Shinigami-sama poeg Death the Kid (jah, ongi selline nimi XD), sümmetriafriik, kelle relvadeks on kaks püstolit (õed Patty ja Liz), mida ta kasutab tagurpidi ja väikeste sõrmedega.
~~~~~~~~
Lõpetatud animed: "Baccano!", "D.Gray-man", "Durarara!!!", "Fullmetal Alchemist: Brotherhood", "Mahou Shoujou Madoka Magica" ja "To aru majutsu no Index II"
Baccano! - Ohjumal, vat SEE on üks hea anime. Tõsine kvaliteetkraam. Anime ülesehitus on äärmiselt hüplik (st osad ei tule ajalises järjekorras vaid kõik on üks suur pöörane segadus), seetõttu ei saa alguses päris paljudest asjadest aru. Aga mida lõpupoole, seda rohkem hakkavad otsad kokku jooksma ja selgub, et "ah NII oli see...et tema...ja siis kui nemad..." vms.
Tegevus (enamjaolt) toimub 1930ndate Ameerikas/Chicagos (seega hea muusika on garanteeritud), kus põrkuvad omavahel erinevad maffiaperekonnad, uuriv ajakirjandus, ühe rikka perekonna lugu, surematuse saladus ja selle eest makstav hind ning kaks äärmiselt "erilist" varast.
Selle anime tugevaid külgi võibki jääda loetlema, aga ilmselt on süžee ja tegelased põhilised. Lugu on äärmiselt kaasahaarav ja põnev, kohati võib minna liiga veriseks, aga nalja saab ka palju. Tegelased....mul ei ole sõnu. Nii omanäoline kamp on sinna kokku aetud, et silme eest läheb kirjuks.
Näiteks: maffia esiridadesse pürgiv muretu noormees, üliosav palgamõrtsukas, surematuse-eliksiiri otsijad, trigger-happy-püstihull gängster ja tema vaikne (maso?) kaaslanna, petturist lapsgeenius, kamp röövleid eesotsas püromaani ja argpüksiga, informatsioonikontori juhataja, vangistatud kultisti tumm tütar, oma venda otsiv rikas pärijanna ning....kaks täiesti teiselt planeedilt pärit rõõmsameelset varast.
Ahjaa, ühe tüübi nimi on Jaccuzzi Splot.
Minu lemmiktegelasteks ongi varastepaar Isaac ja Miria (hehee XD). Nad on lihtsalt geniaalsed. Miria meeldis mulle juba nime pärast, ta on iseloomult ka natuke minu tüüpi, selline veider sinisilmne cloud cucoolander. Mul tulevad tema põhifraasid nagu valatult välja ("Sugooooooi!!!", "Ne, nee, Isaaac!") Tahaks teda kunagi cosplay'da. Siit klipist tuleb väga hästi välja, missuguse paariga tegemist on.
D.Gray-man - olen sellest vist varem juba rääkinud, seega ütlen ainult: palju ilusaid noormehi, eye-candyt jätkub.
Durarara!! - Sama stuudio toodang kui Baccano, seega on awesomeness garanteeritud. Ka siin on äärmisel kirju tegelaskond, igaühel omad veidrused. Tegevus toimub tänapäeva Tokyos, Ikebukuro linnajaos. Peategelane tuleb maapiirkonnast sinna kooli ning sealt hakkab lahti hargnema üks väga huvitav lugu, milles on oma osa salapärasel infomüüjal, oma pead otsival Dullahanil, hukatuslikul mõõgal, vene sushirestorani töötajal ning liiklusmärke ja joogiautomaate loopival baarmenil. Veidike draamat, suur hulk üleloomulikku ja folkloori, lahedust, head muusikat, segaseid inimsuhteid, ohtlikke olukordi ja piisav kogus huumorit.
See meeldis mulle samuti väga-väga, enamjaolt oli asi tipptasemel, ainult lõpp vajus minu jaoks natuke ära. Võib-olla sellepärast, et kuigi see oli väga põnev, oli seal jälle kasutatud seda arusaamatuste-nippi, mida ma südamepõhjani vihkan. Ma ei suuda vaadata seda, kuidas mingi kardinataguse niiditõmbaja süül tekivad mingid väga tõsised arusaamatused ja kuidas kõik aina hullemaks läheb, inimesi valesti süüdistatakse ja....ma rantisin Arile sellest päris pikalt ühel õhtul. Sest isegi siis, kui olukord lõpuks laheneb, olen ma püha viha täis selle tõpra peale, kes olukorra põhjustas ja neile, kes kõike pimesi uskusid.
Aga vaatamist väärt igal juhul, jällegi kasvõi fantastiliste tegelaste pärast.
Isiklik lemmik on Heiwajima Shizuo, absurdselt tugev ja kergesti ärrituv baarmen/ihukaitsja.
Durarara's on väga palju head muusikat.
* Parim neist on ilmselt esimene intro "Uragiri no Yuuyake"
Fullmetal Alchemist: Brotherhood - Mul pole selle kohta vist ühtegi halba sõna öelda. Kõik oli....täiuselähedane. Kompott, milles on alkeemikud, sõjavägi, surematuse otsingud, kaks venda, homunculused, poliitika, suurejoonelised mahhinatsioonid, Roy Mustang (jah, ma pean teda eraldi mainima XD), kergelt steampunk olustik ja palju muud.
Soovitan kindlasti vaadata Brotherhoodi (mitte algset FMA animet), kuna see läheb manga süžee järgi kuni lõpuni ja on selles osas tuhat korda lahedam.
Ma annaksin Roy Mustangile poolaasta bishoneni tiitli, aga ta pole bishonen...ta on MEES. Bishoneni-tiitli võiks saada Ed, aga tema ka päris sinna kategooriasse ei lähe. Igatahes, mida ma öelda tahan, on see, et Royga oli mul tema laheduse tõttu (kamoon, ta suudab sõrmenipsuga tuletorme tekitada..pealegi lähevad naistele võimupositsioonidel olevad mehed hästi peale) vahepeal juba kinnisidee ja Ed on lihtsalt...ass-kicking bundle of awesome (metallist käe ja jalaga, lisaks olen ma tema patsi armunud).
Midagi tahtsin veel mainida....ahjaa. Muusika. Oojaa, muusika.
* Kolmas intro: Sukima Switch "Golden Time Lover" vajutas mingit väga õiget nuppu, sest ma ei saanud seda lugu nädalate kaupa peast. Eriti see rida "To overcome the borderline of honour"
* Viies intro: SID "Rain" Ma teadsin, et olen seda kuskil varem kuulnud ja siis see mulle meenuski - Jacek laulab seda kogu aeg karaokes! =D Aga sellest loost (eriti koos introvideoga) õhkub ängi..selleks ajaks oli olukord üsna keeruliseks ja kohati isegi lootusetuks muutumas.
Mahou Shoujo Madoka Magica - Seda animet kutsutakse eelmise hooaja üllatajaks, imetabaseks, enneolematuks ja milleks kõigeks veel, aga ma ütlen ausalt, mulle see eriti ei meeldinud. Joonistusstiil oli kuidagi...vale minu jaoks, tegelased liiga nunnuks tehtud (ilmselt tahtlikult, aga siiski), samas sürreaalsetele/õudsatele stseenidele jälle täitsa sobis. Sundisin end seda lõpuni vaatama.
Sain aru küll, et dekonstrueeritakse müüti tüüpilistest magical girl-animetest, väänatakse seda korralikult, tehakse päris õõvastavaks (lisades realismi, st ohud on reaalsed ja surm on käeulatuses), lõpuks ma juba mõtlesin, et kaua võib seda õnnetut lugu edasi vedada...palju kurbust ja pisaraid igatahes.
Kaks head asja selle juures oli Mami tegelaskuju (mulle väga meeldis tema kostüüm, relv(ad) ja võitlemisstiil -> nagu siin, ainult et nunnu disainiga) ja lõpulugu "Magia", mida laulis Kalafina. Jõuline, vihane, sisemise energiaga lugu, mis näib juba iseenesest saatuse vastu võitlevat. Sellest videost näeb ka osaliselt ära anime üldise tooni - mis oli alguses selline suhkruroosa, hakkab aja jooksul aina rohkem määrduma/tumenema.
Siiski, ei saa eitada, et see on väga huvitav lähenemine ja toob kindlasti uusi tuuli kohati stereotüüpidesse takerduvale žanrile.
To aru Majutsu no Index (II) - Hmm. Esimest hooaega minu jaoks ei ületanud, oli selline...hea, aga mitte suurepärane. Teine introlugu (see visions) oli küll super, aga... Vähemalt oli Acceleratori ja Misaka Misaka liine edasi arendatud.
***
Vot nii, nüüd sai pajatatud küll.
Jätaks mingi catchy loo ka siia viimaseks nüüd...
Jedward - "Lipstick" (Ireland, Eurovision 2011)
Vaatasin teie soovid üle ja hakkan varsti vastavaid lõike siia üles panema. Ei tea veel, mis järjekorras täpselt, aga ilmselt tagantpoolt ettepoole, st alustan detsembri-Tokyoga.
Senikaua aga räägin veel natuke sellest, millest ise tahan XD
Viimasest postitusest alates pole midagi väga erilist juhtunud, seega tulevad päevade kohta lihtsalt lühikesed kommentaarid/katked:
9. mai
* Viskusin Yu-sensei kultuurivahetusloengus (selles, kus välisõpilased koos jaapanlastega arutavad igasugu huvitavatel teemadel, peamiselt üleminekuriitustest) vapralt letile ja ütlesin, et olen valmis tegema ülejärgmisel nädalal esimese ettekande. Vist teen sellest, kuidas tänapäeval Eestis pulmi peetakse.
* Grinda-sensei filmiloengus vaatasime mingit õudus-põnevusfilmi ühest naisest, kelle mees on ilge tõbras (tapab naise isa, et keegi abiellumist ei takistaks) ja lõpuks mürgitab naise ka ära, sest on kuskilt parema tibi leidnud. Siis saab sellest naisest kättemaksuhimuline vaim ning ta hakkab meest (teenitult) piinama. Õudne hakkas hetkest, kui tapetud (ja ukse külge naelutatult jõkke uputatud) naine ilmub ootamatult mehe magamistoa lakke. Ja ma ei suuda ära imestada, kui lollid kõik tegelased seal olid...pidin kahe käega peast kinni hoidma. Palju jama oleks võinud ära hoida, kui nad poleks sellised jobud olnud kõik.
* Sõitsime Bunshokani lähedal peetavale matsurile, st käisime läbi tänavate kaupa pisikesi putkasid, mis müüsid igasugu toitu (takoyakist ja šokolaadibanaanidest yakisoba ja suhkruvatini), mänguasju, postreid ja aiataimi/lilli. Vist oligi mingi taimedega seotud matsuri. Lisaks oli seal ka õnneloose, ma proovisin, aga võitsin ainult Chopperi tagaotsimiskuulutuse.
Natuke häiris mind see, et kui viiekesi ringi käisime, siis kõik jõllitasid meid. Tahtsin kuskile peitu pugeda nende pilkude eest lõpuks. Meid üllatas, et isegi templi ümber olid putkad püsti pandud. Ja seal oli ka tondimaja, mille juures põhikoolitüdrukud kiljusid. Nad olid kohale ideaalseks reklaamiks, hakkasime kahtlustama, et äkki nad ongi sellised palgalised kiljujad XD
Graham võitis kivi-käärid-paberi ja sai ostetud šokobanaanile lisaks veel ühe, mille lahkelt mulle ja Amberile kinkis.
10. mai
Päeva jooksul olin päris produktiivne.
1) Käisin Hachimonjiya raamatupoes ning ostsin N2 keeleeksami jaoks neli raamatut/õpikut: kanjiraamatu, harjutustestide vihiku ning kaks üldõpikut.
2) Pesin ära suure hulga pesu ja mahutasin selle ka oma tuppa (sisse) kuivama. Ainult voodilina läks välja.
3) Koristasin päris põhjalikult toa ära
4) Tegin süüa (riisi-muna-vormilaadne asi)
11. mai
Pärastlõunal sõitsime uuesti ratastega kooli, et minna Yu-sensei kultuuriloengusse. Seekord läksid need, kes käinud polnud, Bunshokani ekskursioonile ja teised pidid leidma Nanokamachil huvitavaid kohti. Me tšekkasime ühte poodi, kus müüdi „mängu“ turviseid ja muud käsitsi valmistatud ilusaid asju (kotikesed, nukud, võtmehoidjad). Teel poodi oli ka superhea hetk, kus väiksed poisid meist jalgratastel mööda sõitsid, natuke juttu tegid ja mulle „kawaii oneechan“ ütlesid. Saan kuskile ristikese teha.
Jacek ütles, et ta võib mu homme HardOffi (kohalik kvaliteet-second hand) viia...dialoog nägi välja selline: „I can take you places where you’ve never been before“ – „Oh yes, you know where I want to go and you will take me there“.
12. mai
Selgus, et HardOff asus Jusco kõrval, sõitsime sinna ratasteg umbes 20-25 minutit.
Kogu päev sisaldas suuremas koguses šoppamist. Mõtlesin kogu aeg, et järgmine pood on viimane…aga poisid tahtsid ikka veel mõnda uude kohta minna. Pärast HardOffi läksime G.U-nimelisse vaba aja – ja spordiriiete poodi, siis edasi Kappa Sushisse (esimene kaiten-sushi ehk lindi-meetodil töötava sushikoha kogemus), pärast veel Shimamura riidepoodi, edasi Sport Worldi ja viimaks BookOffi.
Kappa Sushi oli pmst selline söögikoht, kus läbi kogu saali jooksis pikk liikuv lint (tegelikult isegi 2 korrust linti), millel erinevad sushid, riisipallid ja muud. Esimesel korrusel liikusid sushid niisama ja sai võtta neid, mida soovisid, teisel korrusel sõitis ringi "kiirrong", mis tõi laudadesse (igas lauas oli väike elektrooniline toidukataloog, kust tellida sai) eratellimusi. Igal väiksel taldrikul oli 2-4 sushit/nigirit, lõpuks loeti tühjad taldrikud laual kokku ja arvutati sealt lõpphind välja. Mina jäin tellimisel peamiselt oma kreveti-vaimustusele truuks, kuid proovisin ka mingit huvitavat moodustist, kus oli riis, vetikas selle ümber ja sees...mingi kala? ja seal peal munatükk? Lõpuks ei saanudki ma täpselt aru, mida ma sõin XD
Päeva saagiks oli suur kogus uusi riideid (üks jaki/džemprilaadne asi, üks ruuduline pluus, üks valge pluus, kolm kleiti - kaks linnaskäimise ja üks suve jaoks, üks seelik ja üks top), lõunasöök ja mõned mangad. Rattasõit oli väga hea treening, kuigi ma lõpuks päris ära väsisin ja küljes pistma hakkas.
Koduteel oli jälle armas hetk, kui väiksed algkoolitüdrukud mulle „Konnichiwa“ ütlesid ning ma neile naeratades vastasin, mille peale nad hästi elevile läksid.
Õhtu sisustasin N2 keeletesti harjutusvihiku täitmise, homseks kanjitööks õppimise ja kleitidelt koledate nööpide eest lõikamisega.
***
Rait vist soovis, et ma teeks viimati vaadatud või/ja hea mulje jätnud animetest ka kokkuvõtte või midagi sellist. Eks ma püüan...kuigi ma ei mäleta enam väga hästi, milliseid ma viimase poole aasta jooksul vaadanud olen XD Samas, meelde tuletamiseks on myanimelist.
Praegu pooleli (hiljuti alustatutest): "Katanagatari" ja "Soul Eater"
Katanagatari - Lugu tüdrukust, kes peab kokku koguma 12 legendaarset mõõka. Selleks palub ta abi "mõõka kasutamata mõõgatehnika" pärijalt. Hakkasime koos Grahamiga (meie uus Ameerikast, Coloradost pärit vahetusõpilane) seda vaatama ja siiamaani tundub täitsa tore. Joonistusstiil on väga erinev selles, mida siiamaani näinud olen, kuidagi...ümaram? Kõik oleks justkui ümmargusem. Ja mulle meeldib peategelase riietus täiega: Bishonen paremal pool, juuksed nagu sügislehed.
Soul Eater - Kool, kus õpivad "relvad" ja nende "tehnikud", kelle eesmärgiks on sööta oma relvale 99 (korrumpeerunud/kurjaks muutunud) inimhinge ja ühe nõia hing, siis saab nende relv Shinigami ametlikuks relvaks.
Samuti tuli joonistusstiiliga natuke harjuda. Kuskil oli selle kohta kommentaar "world of badass/crazy awesome" ja see on päris hea iseloomustus. Üheks selle anime tugevaimaks küljeks on tegelased...igasugu lahedaid tüüpe leiab sealt, minu üheks lemmikuks siiamaani on Shinigami-sama poeg Death the Kid (jah, ongi selline nimi XD), sümmetriafriik, kelle relvadeks on kaks püstolit (õed Patty ja Liz), mida ta kasutab tagurpidi ja väikeste sõrmedega.
~~~~~~~~
Lõpetatud animed: "Baccano!", "D.Gray-man", "Durarara!!!", "Fullmetal Alchemist: Brotherhood", "Mahou Shoujou Madoka Magica" ja "To aru majutsu no Index II"
Baccano! - Ohjumal, vat SEE on üks hea anime. Tõsine kvaliteetkraam. Anime ülesehitus on äärmiselt hüplik (st osad ei tule ajalises järjekorras vaid kõik on üks suur pöörane segadus), seetõttu ei saa alguses päris paljudest asjadest aru. Aga mida lõpupoole, seda rohkem hakkavad otsad kokku jooksma ja selgub, et "ah NII oli see...et tema...ja siis kui nemad..." vms.
Tegevus (enamjaolt) toimub 1930ndate Ameerikas/Chicagos (seega hea muusika on garanteeritud), kus põrkuvad omavahel erinevad maffiaperekonnad, uuriv ajakirjandus, ühe rikka perekonna lugu, surematuse saladus ja selle eest makstav hind ning kaks äärmiselt "erilist" varast.
Selle anime tugevaid külgi võibki jääda loetlema, aga ilmselt on süžee ja tegelased põhilised. Lugu on äärmiselt kaasahaarav ja põnev, kohati võib minna liiga veriseks, aga nalja saab ka palju. Tegelased....mul ei ole sõnu. Nii omanäoline kamp on sinna kokku aetud, et silme eest läheb kirjuks.
Näiteks: maffia esiridadesse pürgiv muretu noormees, üliosav palgamõrtsukas, surematuse-eliksiiri otsijad, trigger-happy-püstihull gängster ja tema vaikne (maso?) kaaslanna, petturist lapsgeenius, kamp röövleid eesotsas püromaani ja argpüksiga, informatsioonikontori juhataja, vangistatud kultisti tumm tütar, oma venda otsiv rikas pärijanna ning....kaks täiesti teiselt planeedilt pärit rõõmsameelset varast.
Ahjaa, ühe tüübi nimi on Jaccuzzi Splot.
Minu lemmiktegelasteks ongi varastepaar Isaac ja Miria (hehee XD). Nad on lihtsalt geniaalsed. Miria meeldis mulle juba nime pärast, ta on iseloomult ka natuke minu tüüpi, selline veider sinisilmne cloud cucoolander. Mul tulevad tema põhifraasid nagu valatult välja ("Sugooooooi!!!", "Ne, nee, Isaaac!") Tahaks teda kunagi cosplay'da. Siit klipist tuleb väga hästi välja, missuguse paariga tegemist on.
D.Gray-man - olen sellest vist varem juba rääkinud, seega ütlen ainult: palju ilusaid noormehi, eye-candyt jätkub.
Durarara!! - Sama stuudio toodang kui Baccano, seega on awesomeness garanteeritud. Ka siin on äärmisel kirju tegelaskond, igaühel omad veidrused. Tegevus toimub tänapäeva Tokyos, Ikebukuro linnajaos. Peategelane tuleb maapiirkonnast sinna kooli ning sealt hakkab lahti hargnema üks väga huvitav lugu, milles on oma osa salapärasel infomüüjal, oma pead otsival Dullahanil, hukatuslikul mõõgal, vene sushirestorani töötajal ning liiklusmärke ja joogiautomaate loopival baarmenil. Veidike draamat, suur hulk üleloomulikku ja folkloori, lahedust, head muusikat, segaseid inimsuhteid, ohtlikke olukordi ja piisav kogus huumorit.
See meeldis mulle samuti väga-väga, enamjaolt oli asi tipptasemel, ainult lõpp vajus minu jaoks natuke ära. Võib-olla sellepärast, et kuigi see oli väga põnev, oli seal jälle kasutatud seda arusaamatuste-nippi, mida ma südamepõhjani vihkan. Ma ei suuda vaadata seda, kuidas mingi kardinataguse niiditõmbaja süül tekivad mingid väga tõsised arusaamatused ja kuidas kõik aina hullemaks läheb, inimesi valesti süüdistatakse ja....ma rantisin Arile sellest päris pikalt ühel õhtul. Sest isegi siis, kui olukord lõpuks laheneb, olen ma püha viha täis selle tõpra peale, kes olukorra põhjustas ja neile, kes kõike pimesi uskusid.
Aga vaatamist väärt igal juhul, jällegi kasvõi fantastiliste tegelaste pärast.
Isiklik lemmik on Heiwajima Shizuo, absurdselt tugev ja kergesti ärrituv baarmen/ihukaitsja.
Durarara's on väga palju head muusikat.
* Parim neist on ilmselt esimene intro "Uragiri no Yuuyake"
Fullmetal Alchemist: Brotherhood - Mul pole selle kohta vist ühtegi halba sõna öelda. Kõik oli....täiuselähedane. Kompott, milles on alkeemikud, sõjavägi, surematuse otsingud, kaks venda, homunculused, poliitika, suurejoonelised mahhinatsioonid, Roy Mustang (jah, ma pean teda eraldi mainima XD), kergelt steampunk olustik ja palju muud.
Soovitan kindlasti vaadata Brotherhoodi (mitte algset FMA animet), kuna see läheb manga süžee järgi kuni lõpuni ja on selles osas tuhat korda lahedam.
Ma annaksin Roy Mustangile poolaasta bishoneni tiitli, aga ta pole bishonen...ta on MEES. Bishoneni-tiitli võiks saada Ed, aga tema ka päris sinna kategooriasse ei lähe. Igatahes, mida ma öelda tahan, on see, et Royga oli mul tema laheduse tõttu (kamoon, ta suudab sõrmenipsuga tuletorme tekitada..pealegi lähevad naistele võimupositsioonidel olevad mehed hästi peale) vahepeal juba kinnisidee ja Ed on lihtsalt...ass-kicking bundle of awesome (metallist käe ja jalaga, lisaks olen ma tema patsi armunud).
Midagi tahtsin veel mainida....ahjaa. Muusika. Oojaa, muusika.
* Kolmas intro: Sukima Switch "Golden Time Lover" vajutas mingit väga õiget nuppu, sest ma ei saanud seda lugu nädalate kaupa peast. Eriti see rida "To overcome the borderline of honour"
* Viies intro: SID "Rain" Ma teadsin, et olen seda kuskil varem kuulnud ja siis see mulle meenuski - Jacek laulab seda kogu aeg karaokes! =D Aga sellest loost (eriti koos introvideoga) õhkub ängi..selleks ajaks oli olukord üsna keeruliseks ja kohati isegi lootusetuks muutumas.
Mahou Shoujo Madoka Magica - Seda animet kutsutakse eelmise hooaja üllatajaks, imetabaseks, enneolematuks ja milleks kõigeks veel, aga ma ütlen ausalt, mulle see eriti ei meeldinud. Joonistusstiil oli kuidagi...vale minu jaoks, tegelased liiga nunnuks tehtud (ilmselt tahtlikult, aga siiski), samas sürreaalsetele/õudsatele stseenidele jälle täitsa sobis. Sundisin end seda lõpuni vaatama.
Sain aru küll, et dekonstrueeritakse müüti tüüpilistest magical girl-animetest, väänatakse seda korralikult, tehakse päris õõvastavaks (lisades realismi, st ohud on reaalsed ja surm on käeulatuses), lõpuks ma juba mõtlesin, et kaua võib seda õnnetut lugu edasi vedada...palju kurbust ja pisaraid igatahes.
Kaks head asja selle juures oli Mami tegelaskuju (mulle väga meeldis tema kostüüm, relv(ad) ja võitlemisstiil -> nagu siin, ainult et nunnu disainiga) ja lõpulugu "Magia", mida laulis Kalafina. Jõuline, vihane, sisemise energiaga lugu, mis näib juba iseenesest saatuse vastu võitlevat. Sellest videost näeb ka osaliselt ära anime üldise tooni - mis oli alguses selline suhkruroosa, hakkab aja jooksul aina rohkem määrduma/tumenema.
Siiski, ei saa eitada, et see on väga huvitav lähenemine ja toob kindlasti uusi tuuli kohati stereotüüpidesse takerduvale žanrile.
To aru Majutsu no Index (II) - Hmm. Esimest hooaega minu jaoks ei ületanud, oli selline...hea, aga mitte suurepärane. Teine introlugu (see visions) oli küll super, aga... Vähemalt oli Acceleratori ja Misaka Misaka liine edasi arendatud.
***
Vot nii, nüüd sai pajatatud küll.
Jätaks mingi catchy loo ka siia viimaseks nüüd...
Jedward - "Lipstick" (Ireland, Eurovision 2011)
Postitav Mirju! Ou jee.
Sa oled vist esimene inimene, kes argumenteeris piisavalt hästi et miks uut FMA'd vaadata. Nii et ma kunagi vaatan.
Ja see Kalafina lugu on nii hea et ma ei oska selle peale öelda ka midagi enam. (Which doesn't happen all that often).
Tore kuulda, et sul seal ikka mõnna on. :)