Teisel pool mind

Hakkan siis vanu võlgu likvideerima. Aap tahtis teada, mida detsembris Tokyos tegin, nii et siin see on:

25. detsember

Hommikul, kui Sendaisse suunduva rongi peale minna tahtsin, pidin uue pileti ostma, sest nagu selgus, oli minu eelmisel päeval ostetud pilet mõeldud ainult sellel kuupäeval kasutamiseks. Eks ma olin selle variandiga mõttes juba arvestanud, aga kahju oli natuke ikka.
Üritasin rongis vähemalt veidi aega üleval olla, et aknast ilusaid pilte. Väljas sadas lund, kogu vaatepilt oli tõesti nagu talvevõlumaa. See sarnanes anime "5 cm sekundis" soundtrackil olnud loole "Yuki no Eki" (ehk lumine jaam), mis oli taustaks ühele väga ilusale stseenile. Hommikuhämaruses maastikku vaadates kõlas see lugu mul kõrvus küll. Imetlesin lund, mägesid, aeglaselt ärkavat maailma...inimesi oli vähe liikumas, suurem osa nägi veel värvilisi unenägusid.
Kuna kuskil oli lume tõttu mingi jama, hilines rong 2 minutit. Närveerisin veidi, kuna polnud kindel, kas ma õigeks ajaks bussipeatusse jõuan, kuid pärast kioskitädilt tee küsimist leidsin koha ilusti üles. Buss seisis lume tõttu ummikutes ja jäi kokkuvõttes 2 tundi hiljaks, aga tee peal jäi lund aina vähemaks, kuni lõpuks oli lauspäike ja rohelised niidud. Tegime 3 vahepeatust, magasin vahelduva eduga, lõpuks jõudsin ka muusika kuulamiseni (Monkey Majiku "Sora wa maru de" on üks mu heatujulugudest).
Tokyosse jõudes ootasin natuke, siis tuli meganunnu Rika, kellega jaamas riisipalle sõime ja põhjalikumalt tutvusime (rääkisime palju Carithast ja kuidas me temaga seotud oleme). Ta oli heatujuline ja abivalmis, olin tõesti õnnelik, et mul on selles suures linnas vähemalt teejuht olemas. Alustuseks käisime ühes ilusas pargis Tokyo kesklinnas (kus oli palju ahnelt suud maigutavaid kalu ja mõned talvekirsid, millel isegi õisi leidus) ja edasi suundusime Tokyo Towerisse.
Rika andis mulle muuhulgas ka Suica kaardi, mis oli pmst pileti asemel, sinna sai raha peale laadida. Piip.
Tokyo metroos oli jube keeruline süsteem (aga kotte sai hoiukappi panna väga mugavalt, ka suica abiga), nii palju erinevaid korruseid ja platvorme, et silme eest läks kirjuks...ikka metropoliitne linn. Jalutasime jaamast veidi edasi, ühest suurest värvast läbi (märkasime igal pool paarikesi), ja juba hakkaski suur torn puude vahelt paistma. See oli väga harras hetk, tundsin, et olen osa saamas millestki väga olulisest...viibin päriselt kohas, mis on nii paljudes animetes kesksel positsioonil.
Kahjuks olime ära unustanud, et täna on 25. detsember, seega jõulud, mis tähendas, et rahvast oli murdu, eriti paarikesi. Ootasime järjekorras, õnneks ei pidanudki poolteist tundi seal passima, vaid saime hakkama umbes poole tunniga. Ostsime pileti, sõitsime liftiga üles platvormile ja...mattusime taas rahvahulka. Pidime peaaegu viimse veretilgani võitlema oma koha pärast akna ääres, aga kui lõpuks sinna jõudsime, oli asi seda väärt. Õhtune tuledes Tokyo laius meie ees, nii kaugele kui silm ulatus. Nii palju väikseid värvilisi täpikesi, autodevool, kõrghooned...vaade võttis hingetuks.
Otsustasime, et teeme midagi tavatut ja lähme hoopis trepist alla. Lõpuks hakkasid jalad küll valutama ja pea pidevast keerutamisest ringi käima, kuid lõbus oli sellegipoolest. Allaminekutrepp oli avatud ning kulges punaste metallkonstruktsioonide vahel. Tagasi metroo poole kõndides rääkisime Rikaga jaapani meestest ja silmarõõmudest.
Olles minu seljakoti hoiukapist välja võtnud, kiirustasime metrooga Rika töökaaslase Uchida-sani juurde. Pidime mitu korda ümber istuma, kui Rika poleks osanud jaamas navigeerida, oleks ma nagu peata dinosaurus sinna taaruma jäänud. Ühest rongist välja, trepist alla või üles, uuesti kuskile nurga taha, eskalaatorile, siis platvormile ja rongile joosta....mulle üldse ei jäänud meelde, kus me oleme või kuhu läheme. Viimasesse jaama jõudes saatsin mõned jõulusõnumid teistele vahetusõpilastele ja jaapani sõpradele. Hakkasime Uchida-sani kodu poole kõndima, kuid poolel teel selgus, et Rika oli suunaga eksinud, tegelikult oleks pidanud öörama vasakule, mitte paremale XD Aga sellest polnud midagi, päris kena ümbruskond oli, nii et jalutada võis küll.
Kui me kohale jõudsime, tabas mind üllatus. Olin sattunud mingile jõulupeole, kus peale minu oli veel 7 inimest. Nende seas olid Uchida-san ja tema korealasest abikaasa Kin, nende uue korteri disaininud ~50 aastane arhitekt, arhitekti venelannast blond kaaslane Irina, korealane Pyon ja tema jaapani tüdruksõber pluss Rika ja mina. Olin suht väsinud, aga sundisin end erksaks ja püüdsin teistega suhelda. Kogu ringikäimine päeval oli mind väga näljaseks teinud, seega tuli kalkunipraad täieliku õnnistusena. Selgus, et Uchida-sani õde on superkokk, kes valmistas meile kartuli-kalkuni-jõuluprae, paar salatit ja jõulu-stritsli/stolleni. Vitsutasin kogu seda headust nii kuis jaksasin.
Rääkisime sellest, kust ma pärit olen ja kui välja tuli, et ma aktiivselt laulmisega tegelen, tahtsid kõik muidugi kuulda, kuidas eestikeelne jõululaul kõlab. Mõtlesin natuke ja laulsin neile Olav Ehala "Jõuluinglit". Seepeale oli toas täielik vaikus, kõik kuulasid suu ammuli. Jee =D Pärast ütles Irina, et kuigi ta sõnadest aru ei saanud, andis hääl soojust ja õrnust väga hästi edasi. Lisapalaks tegin "Ei saa mitte vaiki olla" XD
Külalised lahkusid üpris hilja. Magama saime alles umbes 1-2 paiku, enne vaatasime suurelt ekraanilt (neil oli ruumi säästmise mõttes teleka asemel grafoprojektor laes ja suur riidest ekraan, mida sai alla tõmmata) iluuisutamist ja pärast ka Uchida-sani ja Kin-chani pulmapilte. Magasime Rikaga koos pisikeses külalistetoas.


26. detsember

Hommikul, kui lõpuks ärgata suutsin, oli kell 11.40. Olin ikka veel väga väsinud. Nädalavahetuse puhul olid kõik kodus ja saime asja rahulikult võtta.
Panin Gazette'i kontserdi puhul selga oma uue halli seeliku ja musta pitspluusi, mis nägid kokku väga kenad välja, aga mu soeng ja näonahk ei tahtnud kahjuks eriti koostööd teha.
Kuulasime kuskilt netist eesti muusikat netist (mingi veider esitus paarist Tormise loost), pärast läksime Rikaga linna. Lisaks õpetas ta mulle, kuidas õhtul pärast kontserti tagasi saada, kirjutades kõik olulise (peatuste nimed, rongiliinide nimed, väikse kaardi) paberi peale.
Esimene peatus oli Harajukus, kus (ootuste kohaselt) liikus ringi palju lahedate riietega inimesi (ühtki cosplayerit kahjuks ei näinud, lolitasid aga küll). Johnny’s Entertainmenti spetspood (kus müüdi selle firma all tegutsevate bändide nänni) osutus arvatust väiksemaks, kuna seal müüdi ainult pilte. Väljas jubedaid järjekordi, millest netis lugesin, õnneks polnud, sees oli aga kõik puupüsti külastajaid täis. Alguses mulle midagi silma ei jäänud, kuid lõpuks andsin alla ja ostsin põhimõtte pärast 3 pilti - 2 Matsujunist ja ühe tervest bändist. Muidugi tuli teha kohustuslik fangirli-pilt poe ees, mida turvamees õnneks lubas.
Hiljem suundusime mänguasjapoodi nimega KiddyLand,kus müüdi kõikvõimalike tegelastega seotud kraami, alates Studio Ghibli animetest ja Snoopyst Hello Kitty ja One Piece'ni...täiesti taevalik. Sattusin Totoro-riiulite ees täielikku vaimustusse, tahtsin sealt kõik ära osta. Kahjuks pidin leppima paari pildiga, kus ma hiiglastlikku Totorot kallistan. Sealt lahkusin Totoro kaardipaki, sushi-kustukummide ja Trafalgar Law särgiga (<3)
Kuna selleks ajaks oli kell juba üpris palju, tuli kiirustada Tokyo Dome'i juurde. Süda hakkas kohe kiiremini lööma, mida lähemale me sellele jõudsime. Hiiglasliku staadioni ümber tungles palju visual-kei stiilis välimusega rahvast. Tundsin ennast natuke kohatuna, kuid üritasin end veenda, et ma olen sama lahe kui nemad XD
Fotosid sees kahjuks teha ei tohtinud, seega lasin Rikal endast staadioni väravas koos piletiga ühe õnneliku fänni pildi teha. (Pärast nägin peale enda veel ühte blondi välismaalasest tüdrukut.)
Leidsin oma koha päris kergelt üles, see asus üpris heas kohas, aga lava jäi ikkagi natuke kaugeks. Lootsin, et suured ekraanid lava kõrval aitavad. Samas oli Dome ise väiksem, kui olin ette kujutanud. Ringi vaadates mõtlesin, kas see oli täielikult välja müüdud või leidus kuskil ka mõni vaba koht. Lavaesine põrandaosa oli ilmselt reserveeritud VIPidele ja fänniklubidele....kadestasin neid natuke. Miks ma küll prillid maha jätsin?!
Niisiis....kontsert. Olin tunnistajaks ühele äärmiselt kummalisele nähtusele, mis mind ülimalt hämmastas. Kui tavaliselt bändide kontserdil pigem kiljutakse, siis Gazette'i fänkond...mörises. Ma ei oska selle kohta muud sõna leida. Või...karjus rämeda karuse häälega oleks ka lähedal sellele. Mina olin ainuke "normaalne" kiljuja, aga pärast oma kohutavat viga märgates jäin vait.
Kummastav oli vaadata-kuulata, kuidas väiksed armsad jaapanlased (mõned tüdrukud isegi korralikult koolivormides) muundusid...mörisevateks-hüppavateks hulludeks XD
Kaasa elada jaapanlased oskavad. Neil tundus olevat ka kood, kuidas millalgi käituda, nt mingite lugude ajal plaksustati viisakalt ja järgmisel hetkel hakkasid kõik järsku hüppama. Ma ei saanud väga pihta, miks, aga tegin nii nagu teised.
Veidi halb oli see, et ma sain oma kõrval seisva (alguses istuti, aga nii kui asi peale hakkas, tõusid kõik püsti) ja elu eest headbangiva tüdruku juustega kogu aeg pihta. Ta oli nii asjas sees, et juuksed tulid päris valusate laksudega. Pärast kolisid tema ja ta noormees-sõber vahekäiku, sest seal oli rohkem ruumi veel karmimalt headbangida XD Näis, et eksisteerivad mingid salajased tantsuliigutused, mida kõik teavad. Ainult mina seisin jälle natuke segaduses oleva ilmega.
Bänd üllatas mind oma energiaga. Isegi kui ma neid otse ei näinud, kompenseerisid suured ekraanid vähemalt natuke ja ma tõesti tundsin, kuidas energia neist välja ja publikusse voogab. Kuna ma suuremat osa lugusid ei teadnud (sest mulle nende uuem stiil väga ei ustu), ei olnud ma kontserdist alguses just väga vaimustuses, aga ajapikku hakkas see energia ka minu hinge loksutama. Oli näha, et nad andsid endast kõik...mis oli väga loogiline, kuna tegemist tuuri viimase kontserdiga.
Mulle pole Kai kunagi eriti meeldinud, aga üks tema pikk trummisoolo oli täiesti vapustav. Mulle tundus, et ta varsti läheb ribadeks seal trummide taga tõmmeldes, kõik oli nii intensiivne, nii maksimumis...sel hetkel oli ta tõesti lahe.
Millalgi tegi kas Uruha või Aoi (pigem vist see esimene) suitsu käes hoides mingi laheda triki, mis võrdus mulle (ja sadadele teistele tüdrukutele ilmselt ka) instant swoon-efektina...Uruha on lihtsalt nii seks mees.
Fännide rõõmuks ei puudunud kontserdilt ka fanservice, mida Ruki ja Reita veidikeseks pakkusid (kaks kitarristi selgapidi koos grindimas, mis mõjus väga sensuaalselt, mmmmmm).
Kuna kogu kontserdikogemus oli mulle niivõrd teistsugune, ei osanud ma alguses nagu midagi peale hakata, kõikusin vahepeal muusika taktis ja ei julgenud väga ekstreemselt kaasa elada. Aga lõpuks toimus selline...vabakslaskmine ja publikuga ühtesulandumine, mõtlesin, "ah, miks ka mitte, kuradile see, mis mulje ma jätan" ja hakkasin ka kaasa tantsima/hüppama/näppu viskama. Sain alles siis aru, kui suure energialaksu sellest saab ja kui ilmelik oli olnud üksinda paigal seista.
Lahe oli muidugi ka Ruki kinnisidee lava keskelt publikusse mineva catwalgiga. Ühes oma sõnavõtus rõhutas ta, et on alati tahtnud siin seda catwalki mööda kõndida ja on hullult õnnelik selle võimaluse üle XD
Lugudevaliku koha pealt ei ole mul midagi erilist öelda...kui nad oleks "Katherine in the Trunk" või "Silly God Discot" teinud, oleks mega olnud (ja mina ilmselt eufooriasse surnud), aga kahjuks on need ilmselt liiga vanad lood.
Vahepeal oli ka üks pikk ootamine, kus tundus, et asi lõppeski ära, karjusime umbes 20 minutit "Encore! Encore!". Õnneks selgus, et see oli ainult paus ja tagasitulek oli seda võimsam.
Sellest õhtust saadud kogemuses domineeris minu jaoks mitte niivõrd muusika (natuke liiga palju müra minu maitse jaoks, oleks tahtnud ilusat meloodiat ka vahel), vaid kontserdist saadud emotsioon. See raputas sisemiselt tõesti korralikult läbi ja heas mõttes. Sellele aitasid kaasa sütitavad kõned lugude vahel, bändi üleskutsed (eriti Ruki "Tõstame selle koha lae pealt!!!!" ja "Bucchikowase!" ehk midagi "let's break it down completely" sarnast...Ruki hääl on tõepoolest väga seksikas).
Viimaks pidas iga bändiliige ka oma isikliku tänukõne. Asi kiskus päris emotsionaalseks, hääled murdusid, bänd nuttis, rahvas nuttis...ka minult tulid pisarad silmi, sest mõistsin, et see oli tõesti ainulaadne võimalus, mida ei pruugi elus enam teist korda tulla.
Kui Ruki ütles lõpuks mikrisse sosistades „Aishiteru“ ("Armastan teid") ja ta hääl murdus, sain aru, kui palju selline suur kontsert ja publiku tagasiside artistidele korda läheb, ükskõik kui suured staarid ka ollakse. Publik karjus samuti neile pikalt tänusõnu, ka mina hüüdsin kogu hingest "Arigatou!!!!". Karjusin, nii et hääl läks kähedaks ja lootsin, et sellest vähemalt kübeke bändini jõudis.
Lõpuks võtsime kõik kätest kinni, rahvas sai üheks bändiga ning tegime koos traditsioonilise kummarduse ja hüppe, mida Gazette'i esinemiste videote lõpus olen näinud.
Oeh. Elamus missugune.

Pärast kontserti tuli ette võtta raske retk tagasi Uchida-sani juurde. Seiklesin erinevate rongidega tagasi, Rika saadud paber piibliks ees. Pidin küll korra-kaks ümber istuma, aga kogu asi polnudki selline fail-emalaev nagu kartsin. Kõik sai korda, jõudsin õigesse jaama ja kõndisin koju.
Lootsin, et saan kiirelt magama minna, aga see plaan ei läinud läbi. Meile oli külla tulnud Uchida-sani õetütar Sayuri, kes oli ka ilmselt tahtnud välismaalasest külalist näha. Õnneks saime temaga päris hästi jutu peale, ta üllatus mu anime-teadmiste peale XD Kuna olin surmväsinud, sai lõpuks juba veidi kõrini sellest suhtlemisest, aga suutsin siiski naeratada. Ja mis kõige tähtsam: ma sain viimaks oma kauaoodatud isikliku pisikese jõulukoogikese! Rika oli spetsiaalselt käinud ja mulle ühe muretsenud. Lisaks kinkis ta mulle (jõuludeks, nagu ta ütles) paar väga lahedat võtmehoidjat ja pisikese Totoro-mänguasja.
Magasin seekord Sayuriga ühes voodis ja selgus, et ta on jube sipleja.


27. detsember

Hommikul kell 7 oli äratus, aga mina magasin peaaegu kaheksani. Tulime linna, ei saanudki päris tuubil täis ronge näha, kuid jaamades oli küll suur inimestetulv. Nagu suur jõgi.
Rika ja Uchida-san läksid tööle, mina alustasin jalutuskäiku päiksepaistelises Tokyos. Käisin mere ääres (ilm mahe ja lund mitte üks raas, üldse polnud tunnet, et on 27 detsember XD), Pokemoni-poes ja lõpetasin ühes manga-kohvikus (mida ma täiega otsisin enne, lõpuks selgus, et oli vaja ainult paar korrust ülespoole minna ühes majas). Ruum oli päris suur, jagatud väikesteks arvutit ja tooli sisaldavateks boksideks, kõrvalseinas joogiautomaadid ja eemal riiulid mangadega. Ostsin kahetunnise paketi ning suundusin oma väiksesse boksi. Kuna oli päevane aeg, ei olnud peaaegu üldse külastajaid, aga mida aeg edasi, seda rohkem noori ja vanemaid mehi (ma olin peale retseptsioonitüdruku ainus naine seal XD) sinna sigines.
Saamaks autentset manga-kohviku kogeust, läksin napsasin riiulist endale "Skip Beati" ja "Majin Tantei Nougami Neuro" mangad, et neid veidi lehitseda. Juua sai võtta nii palju kui soovisid. Istusin suures mugavas nahktoolis, jõin piimateed ja nautisin atmosfääri. Arvuti lahtitegemiseni ei jõudnudki.
Edasi suundusin Akihabarasse Miekega kokku saama, minu üllatuseks ei tundunudki metroo enam nii hirmus.
Sõime alustuseks jaama lähedal kioskite juures lõunasöögiks Pika karrisaia, edasi suundusime mängukeskustesse. Jeebus, Akihabara arcade'id on ikka midagi väga erilist. Igal pool automaadid kas mingite videomängude või nende napsamisvärkidega, kus suures vitriinis oli mingit nänni ja siis pidi sellest mingite "küünistega" kinni haarama ja ühe augu juurde transportima, et see sealtkaudu välja kukuks.
Ma tahtsin minna ka cosplay-poodidesse, aga mingil kummalisel põhjusel sattusime kogu aeg nurgatagustesse, veidike kahtlastesse fetish-suunitlusega poekestesse (üks eriti kõhe koht müüs naisteriideid meestele...ka "lisanditega" aluspesu). Nägime kaugelt ka silti "Fetish World", mõtlesime, kas peaks sinna ka minema, aga ma ei julgenud lõpuks XD Ei soovinud oma mõistust pärast valgendajaga üle käia.
Viimaks sattusime ka peatänava anime/manga poodidesse. Imetlesin erinevaid lahedaid särke ja parukaid, piilusin salaja ka BL-sektsiooni, lõpuks ostsin sealt Raidile ja Gekile paar suveniirikest. Tänaval oli palju inimesi, enamasti mehed, kes poodide ees tunglesid või maid-cafe'desse kutsuvaid neiusid piidlesid. Igal pool leidus elektroonika, videomängude, muusika või anime/magaga seotud kraami müüvaid poode. Kahjuks tuli mulle alles pärast meelde, et oleks võinud kõikidest nunnudest tüdrukutest pilti teha.
Pärast põhjalikku poetiiru olime nii mina kui Mieke päris väsinud. Muretsesin endale kaks osa Hatenkou Yuugi mangat, kahjuks ei raatsinud ära osta ühte lahedat "Durarara!!!" särki (seda hakkasin hiljem vääääga kahetsema). Hiljem ostsime ühest supermarketilaadsest kohast magusaid dropse, Mieke sai ka kõrvatropid.
Kuna meil oli Rikaga kokku saamiseni veel aega, läksime lähimasse manga-kohvikusse. See oli hommikusega võrreldes palju hämaram ja natuke...kahtlasem? XD Igatahes võtsime väikse kaheinimese-boksi, kus oli kaks arvutit ja imepisike nahast diivan. Kuidagi pressisime end sinna ära (muidugi tuli meil meelde jooke tooma minna alles hiljem XD) ja logelesime seal umbes tunnikese. Mieke teatas, et kuna me oleme Akihabaras, mis on teatavasti nohikute ja otakude paradiis, siis peab ühe korraliku mangakohviku-külastuse juurde kuuluma ka porno vaatamine. Selgus, et kõik vastavad leheküljed on hinna sees, vaat kui huvitav. Eks siis oligi nii, et mina olin oma arvutis facebookis ja Mieke kammis kõrval mingeid pornolehti läbi. Lõpuks leidsime üksmeelselt, et kui juba teha vastavasisulisi videoid, võiks sinna ikka leida mingid ilusad näitlejad...need, keda Mieke mulle näitas, olid küll ikka eriti koledad.
Õhtu lõpetuseks käisime veel ühes purikura-kohas (need fotokabiinid, kus saab nunnusid pilte teha ja hiljem neile igasugu tilu-lilu juurde lisada), alguses näis, et seal saab ka cosplay'd teha, aga kellaaeg oli kahjuks liiga hiline nende jaoks. Eks me siis tegime niisama pilte, valisime taustu, poseerisime, ehtisime fotosid ja jäime seetõttu (ajataju lihtsalt kadus seal kabiinis XD) ka natuke õhtusöögile hiljaks.
Rika ja Uchida-san olid leidnud oma töökoha lähedal mõnusa okonomiyaki(jaapani stiilis soolased pannkoogilaadsed asjad kapsa, muna, juurviljade ja lihaga)-restorani leidnud. Alguses olime neljakesi, hiljem liitusid meiega ka Kin-chan ja R&U töökaaslane Reimi. Sõime palju head-paremat (mul ja Miekel ei tahetud lasta pärast selle eest maksta) ja jõime viimaks ka saket. Chotto yabai XD
Koduteel alustas täis rongis üks veidi purjus sarariiman (pintsaklipslane) minu ja Rikaga juttu, aga õnneks läks ta enne meid maha.
Muide, Rikal on meganunnu ühetoaline korter.


28. detsember

Hommikul magasin jälle sisse. End üles ajades avastasin, et kell 11.30 ja Rika oli mul viisakusest magada lasknud. Järgnes rohke vabandamine minu poolt XD
Kiire hommikusöök (röstsai, vorstid, huvitavalt lahti lõigatud mangod, tuubi-või, moos ja tee) ja siis välja. Õues oli superilus ilm, imetlesin armsat ümbrust...selline vaikne rahulik äärelinna moodi kohake.
Kõigepealt sõitsime rongiga Akabane jaama, istusime ümber, jooksime järgmisele perroonile ja õnneks jõudsime õigeks ajaks Kamakurasse suunduvale rongile. Sõidu ajal piidlesin teisi inimesi, tegin neist ja ümbritsevast linnast salaja pilte ja videosid.
Esimesena jõudsime Põhja-Kamakura armsasse väiksesse jaama. Jalutasime päiksepaistes, imetledes loodusega põimunud ümbrust (nagu...kohalik Nõmme äkki? XD). Rika ütles, et paljudel kunstiinimestel on siin oma maja ja aed, sest see on esteetiliselt nii kena koht.
Ilus ilm, vaikne kaunis ümbrus...sain aru, miks Rikale seal nii väga meeldib. Suundusime piirkonna kõige vanemasse (budistlikku) Kenchouji templisse. Astusime hiiglaslikest puust väravatest sisse, meile avanes vaade mitmekorruselisele puust templile ja mitmetele abihoonetele. Nägime ka rookatusega maja, mille keskel oli suur-suur kell. Annetasime raha (Rika ütles, et budistlikes templites ei tohi annetada viiejeeniseid, kuna need pidid kuidagi pahaendelised olema...surmaga seotud kuidagi või nii), põletasime viirukit ja tõmbasime enda peale hea õnne suitsu, palvetasime. Märkasin viiruki-konteineri peal ka triforce'i ning mõtlesin kohe Legend of Zelda peale XD
Keskses suures templis asetses kõige tähtsamal kohal suur buddha kuju ning seintel rippusid puutahvlid (kas suutrate või nimedega). Järgmises templis rippusid laes värvilised linad ning ruumi tagaosas troonis üks nälginud buddha kuju. Nurgas seisis ka taiko-trumm, laes märkasin suurt draakoni-maalingut (draakon hoidis käes ka ühte pallikest!!).
Edasi viis tee meid avatud zen-meditatsiooni saali. Võtsime kingad jalast, põlvitasime, hingasime sügavalt sisse ja tundsime, kuidas pühalikkus igast küljest sisse voolab. Päike paistis selja tagant ja soojendas, õrn tuuleke pani liikuma saali seintel rippuvad puuplaadid, kuhu olid kirjutatud selles templis teenivate munkade nimed. Nende klõgisev hääl oli väga omapärane ja huvitaval kombel tekitas äärmiselt rahuliku tunde. Oleksingi võinud jääda seda kuulama...kohe pikaks ajaks. Saali teises otsas oli väike siseaed, mis avanes templi taga asuvasse metsa. Küngaste ja bambussalude taustal nägi selge tiik, mis templit peegeldas, eriti kaunis välja.
Tagasiteel jaama ostsime lillat värvi murasaki-imo (ehk lilla magusa kartuli) maitsega jäätist, täitsa hea oli. Möödusime nunnudest koolipoistest, jaamas võtsime automaadist igaks juhuks ka sooja teed juua.
Edasi sõitsime ühte väiksemasse jaama ja sealt pisikese armsa rongikesega Kamakura keskusse. Kontrast eelmise kohaga oli päris suur, "päris-Kamakuras" oli liikvel rohkelt turiste. Kõigepealt läksime suure buddha kuju ehk Kamakura Daibutsu juurde, ujudes turistidevooluga kaasa. Piletisabas kuulsime ühte meest ütlemas, et kas ta ei võiks natukeseks ajaks tagasi põhikooli minna, et odavamalt saaks XD
Daibutsu oli tõepoolest päris suur, me saime isegi sinna sisse minna. Tegime palju pilte (mis alguses küll välja ei tulnud, aga me muutusime ühe käega fotoka hoidmises osavamaks küll XD), saime kahelt noormehelt ka hea poosivihje: läksime veidi kaugemale ja "hoidsime" buddhat oma peopesas. Ostsin 2 omamorit (kaitseamuletti) ja postkaardi.
Kuna vaikselt hakkas juba hämarduma (ja budistlikud templid suletakse umbes 4 paiku), kiirustasime Hasseidera'sse, mille avatud platvormilt (mille lähedal olid lavatuled, mis õhtuti templeid valgustasid) avanes lai merevaade. Ma ei teadnudki, et Kamakura nii mere ääres asub. Vaimustusin bambusesaludest.
Nägime väikseid mizuko-jizo kujusid (kuhu vanemad tulid oma surnult sündinud või imikueas surnult laste eest palvetama, väiksed kujud olid nagu laste asemel) ja ka e-musubi-jizo'sid. Viimased olid armuõnne jaoks, selle ees võis palvetada, kui soovisid "kedagi erilist" kohata. Mõtlesin, et miks ka mitte, ja palvetasingi natuke.
Amida-nyorai(buddha) saal-tempel Amidadou oli mõeldud selle eest palvetamiseks, et õnnetusi ja muid halbu asju ei juhtuks. Selle ees rippus palju soovitahvleid ehk ema'sid, kuhu võis kirjutada oma palved-soovid. Kuna uus aasta oli ukse ees, leidus kõige rohkem jänese pildiga (kuna 2011 on jänese aasta) tahvlikesi. Edasi viis tee Kannoni templisse (Kannondou), mille hämaras kesksaalis seisis suuuuuur ja mitme näoga kuldne Kannoni (kaastunde boddhisattva ehk keegi, kes võiks ise juba valgustuda ja saada buddhaks, aga eelistab enne teisi hingi puhtale maale juhtida) kuju. Seal sees oli pildistamine keelatud ja tundsin tõesti, et sellise aukartustäratava isendi ees ei oleks see väga sobilik. Saali äärtes võis kirjutada kividele kanji-märke, et tagada head õnne, aga pidi kirjutama teatud järjekorras nimekirja järgi...st pidi jätkama sellest märgist, mis oli eelmise inimenese maalitud kivil olevast märgist järgmine.
Üritasime minna ka tagumisse aeda, milleks pidi mäest üles ronima, aga seda hakati juba sulgema ja jõudsime ainult esimese paari suurema astmeni. Trepile oli langenud ilusaid värvilisi sügisesi lehti. Möödusime ka inarile ehk rebase-kamile (vaim/jumal) pühendatud altarist, see konkreetne oli vist Kakigara-Inari.
Lõpuks jõudsime välja Benzaitenile (üks seitsmest budistlikust õnnejumalusest) ja tema kaaslastele pühendatud koopasse (Benzaiten no doukutsu ehk Bentendou), kuhu viis punane shinto torii (värav). Koopas oli palju seinaorvasid, kus igaühes oli ühe buddha kuju ja küünal selle ees. Koopast veidi eemal võis kirjutada soovitahvleid, millel benzaiteni pilt, samas kõrval pesitses ka üks suur ja nunnu e-musubi-jizo (mille juures me lihtsalt pidime poseerima). Seejärel suundusime läbi linna rongijaama, edasi Hase jaama ja lõpuks Kamakura jaama tagasi.
Nüüd oli juba päris pimedaks läinud, aga meie retk polnud veel läbi. Veel oli vaja käia kõige tähtsamas shinto pühamus - Tsuruoka Hachimanguu's (guu=jinja=pühamu).
Kõndisime mööda armsaid kaubatänavaid, kiikasime käsitööpoodidesse. Lahkusin sealt samuraimõõga kujulise vihmavarjuga, peaaegu oleks ostnud ka teise, roosa vihmavarju, mis kattus märjaks saades kirsiõielehe-mustriga. Pühamusse viiv suur allee oli ääristatud kauniste põlevate paberlaternatega, tahtmatult kerkisid silma ette traditsioonilised jaapani kummituslood ehk kaidanid. Allee lõpus oli SUUR (tõesti hiiglaslik) värav, mille taga kõrgus pime pühamu. Kahjuks ei saanud ma hilise kellaaja tõttu väga palju pilte teha....aga! Rika kaameraga saime ühe väga kummalise pildi, mida hakkasime hiljem hingepildiks kutsuma. Ees ja taga olevad pildid tulid normaalselt välja, kuid sellel oli miskipärast...nagu lumehelveste või suitsuvinede taolised asjad peal. Konks on aga selles, et sel hetkel ei sadanud ei lund ega kuskil polnud suitsu. Alguses oli veidi kõhe seda pilti vaadata, pärast naljatasime, et saime kohalikud hingekesed ka pildile, ju nad olid tulnud meid tervitama.
Ronisime suurest trepist üles pühamusse (all pandi vaikselt üles putkasid ja valmistuti aastalõpuks). Sisse me ei pääsenud, saime keskaltarit ainult aiakese tagant imetleda. Kummalgi pool kõrval olid aukartusäratavad kujud (kas mingid sõdalased või kamid?). Altari ees oleva peegli ees palvetas keegi (preester?), hiljem kuulsime kuskilt kaugelt taiko-trummide tagumise häält. Pühamu kõrval oli ka võre, mille külge seotud o-mikuji'd (ennustuslipikud, kas ees ootab õnn või õnnetus, kui õnnetus, siis võis "halva õnne" võre külge siduda ja sinna jätta).
Viimaks oli meie pikk päev lõpule jõudmas. Kõndisime jaama tagasi, peatusime tee peal ühe keraamikapoe vaateakna ees, kust nägime sees armsat kutsut, keda ma esialgu eksponaadiks pidasin, kuid kes meid nähes haukuma hakkas. Ühest teisest käsitööpoest sain mitu ilusat rätikut....ja alles siis saime rongiga Tokyosse tagasi sõita.
Tulime Akabanes maha, et minna õhtusöögiks sushit sööma. Rika viis mind ühte restorani, kus toitu valmistati kõigi külastajate silme all ("köök" oli keskel, selle ümber lett, mille ääres istuti). Isegi erinevat liiki kalad, sushi toormaterjal, ujusid köögi tagaseinas olevas akvaariumis vabalt ringi, kuni nende teeneid vajati.
Sellest kohast jäi eriti meelde üks naljakas kokaonu. Ta oli selline..jaapani omapärase vanamehe tüüpi, kes pidevalt üritas nalja (peamiselt sõnamängudega) teha. Tellisime lõpus ebifurai'd (fritüür-krevette), aga furittaa (fritüür-) muutus vanamehe "halva kuulmise" mõjul -> flipper -> printer -> slipper Hje-hje, väike Nali. Aga hea toit oli, ilma naljata.
Viimaks suundusime korraks mulle plaastrit ostma (möödudes ilusatest jõulukaunistustest jaamaesisel väljakul) ja siis koju (mu Suica-kaart ei töötanud muidugi just siis, kui paarist nunnust poisist möödusime. Feil). Kodus nüüd.

Ahjaa...panin tähele, et Tokyo metroos tunduvad olevat kohati suht hoolimatud inimesed. Üks mees magas rongis, kaotas tasakaalu ja lendas praktiliselt põrandale pikali, tema asjad (koos läpaka, mobiili ja ipodiga) põrkasid igale poole laiali, aga keegi isegi ei püüdnud teda aidata, mees leidis kiirelt uue asendi ja jäi jälle magama....ma ei tea, kas ta lõpuks oma asjad tagasi saigi. See oli suht kurb.


29. detsember

Tõusime Rikaga umbes kell 8 umbes, sõime (vorstid, greip, röstsai, tee), pakkisime asjad ja läksime välja.
Seekord pidime minema kaugemale Jujo jaama, see andis mulle võimaluse teha tänaval pilte hommikusest, ärkavast linnast. Jälle megailus ilm. Kõndisime raudteeülekäigust üle (tüüpiline jaapani raudteeülekäik, mida dramades ja animetes palju nähtud), läbi mingi kaubatänava ning siis rongiga Harajukusse, Meiji jingu/pühamu juurde. Seal oli ilus suur park, sakevaadid pühamu jaoks (igal aastal annetatakse tervest riigist siia saket, mida näiteks pühade tseremooniate jaoks kasutatakse), suur lahe värav, jänesesildid (uue aasta puhul) ja palju inimesi.
Kahjuks ei saanud seal kaua olla, pidime tagasi jooksma, et mitte kokkulepitud kohtumisele hiljaks jääda.

Saime Asakusas kokku Mieke ja Juliaga (Mieke sõbranna, kes oli Jaapanisse talle külla tulnud), et minna vaatama suurt väravat ehk Daimon'i, selle juurest algavat käsitöö-tänavat ja selle lõpus asuvat templit.
Värava juures (mille mõlemal pool oli äikse ja tormi-jumaluste kujud ja keskel hiigaslik punane latern), kus oli nii palju inimesi, et isegi liikuma ei mahtunud, tulid ootamatult mingid väiksed koolilapsed, kes küsisid mult inglise keeles küsimusi jaapani toidu kohta. Ilmselt tegid nad mingit projekti/ülesannet kooli jaoks ja turistimagneti juures on võõrkeelt kõnelevaid inimesi kerge leida. Mul oli isegi natuke uhke tunne, et nad minu välja valisid.
Käisime suveniiritänaval (kus sain mingi koogitaolise maiustuse - ningyoumanju?), murdsime tohutust rahvasummast, poodiderägastikust ja uusaastakaunistusi müüvate putkade reast läbi ja jõudsime viimaks suure templi juurde. Selle läheduses kasvas mandariinipuu, mis minu hämmelduseks olu täis suuri ilusaid vilju. Täitsa sürr, kui mõelda, et oli 29. detsember.
Võtsin ka ennustusloosi/o-mikujit, kuid sain kõige halvema varianti. Vähemalt sain selle sinna jätta XD Ja omikuji-putka juures oli pilt uuest anime-filmist "Buddha"...nägi suurejooneline välja.
Kõndisime niisama templikompleksi ümbritsevas Asakusa linnajaos ringi, läksime üle jõe vaatama "kuldse pilve" kuju (mis meenutab paljudele kahjuks midagi muud) ning lõpuks läksime Asahi õlufirma ärihoone viimase korruse kohvikusse kakaod ja teed jooma, et sealt linnavaadet imetleda. Selle hoone vahetusläheduses asub ka Tokyo Sky Tree, linna planeeritav uus kõrgeim hoone, mis peaks valmis saama 2012. aasta suveks.

Edasi nägi päevaplaan ette rongiga Ikebukurosse sõitmist ja Sayuriga kokku saamist. Ta oli lubanud (mulle, Miekele ja Juliale, Rika läks postkontorisse) seal natuke ümbrust näidata ja meid karaokesse viia. Sealne karaoke-koht oli äärmiselt populaarne, pikad järjekorrad olid leti ääres, aga Sayuri oli targalt aja varem kinni pannud. Kaks tundi laulmist ja jooke maksis ainult 560 jeeni, mis oli väga odav. Ikebukuro-kogemusse mahtus ka cosplay-purikura (jeeeee!!!!!!), kus igaüks sai valida mingi kostüümi ja siis selles pilte teha. Mina võtsin mingi anime-koolivormi (tasku peal kirjas Tokimeki), Julia valis ergutustüdruku-kostüümi, Mieke sai mingi ratsaväelase-stiilis vormi ja Sayuri leidis madruse-koolivormi. Meid muidugi jõllitati nagu ilmaimet seal kohas...pidime ühel korrusel riideid vahetama ja siis liftiga fotokabiinide-korrusele sõitma.
Õnneks jõudsime käia ka anime-poe keti Animate suurimas esinduspoes, kust tahtsin saada Durarara-särki, mida Akihabarast ostnud polnud, aga kahjuks ei leidunud seal õiget värvi. Olin äärmiselt pettunud. Kõige suurema esinduse kohta oli pood üllatavalt kitsas. See hõlmas küll 8 korrust, aga need olid nii pisikesed, et ei pääsenud üldse liikuma ostlejate vahel.
Ütlesime Miekele ja Juliale hüvasti ja saime uuesti Rikaga kokku, et minna ühte itaalia restorani õhtust sööma. Valisin kartuli-juustu-gratääni ja šokolaadiparfee, aitasi pärast hävitada ka Rika tiramisut ja Sayuri puuviljaparfeed. Megahe *.*
Tänasin neid kõiki imetoreda aja eest Tokyos, mille peale Mayumi andis mulle veel kaasa (kojuviimiseks) kaks pudelit saket.
Üks huvitav vestlus selle õhtusöögi jooksul puudutas ühte Kin-chani töökaaslast. Too oli kuulnud, et mingi välismaa neiu on külla tulnud ja oli avaldanud soovi minuga tutvuda. Vaatasime Rikaga üksteisele uskumatu näoga otsa ja mõtlesime, et see e-musubi-jizode ees palvetamine oli ikka eriti kiiresti toiminud. Instant-karma? XD
Suhtusin natuke ebalevalt sellesse...lõpuks tuli välja ka, et see mees on mingi 31, seega oleks asi natuke yabai olnud. Jõudsime järeldusele, et Kin-chan oli ilmselt arvanud, et ma olen vanem. Mingit kontaktidevahetust ei tulnud.
Ja juba oligi aeg sõita Shinjuku jaama, kust lähedalt mu buss tagasi Yamagatasse pidi minema. Lahkusime metroos Uchida-sanist ja Sayurist ning läksime jaama avastama. Kogu kompleks oli megasuur ja segane. Jalutasime kaua, otsides õiget bussipeatust, kuid see oli hoopis umbes 100 m kaugemal kuskil nurga taga ja all XD
Nägime ilusaid jõulukaunistusi (nagu piltpostkaardil), aga neid oli ilma lumeta veider vaadata. Kuulasime ka tänavamuusikuid, kes püüdsid jaama ees end tõestada.
Viimaks käisime natuke poodides ringi, tõime minu asjad hoiukapist ära ja läksime Starbucksi kohvikusse(mina elus esimest korda!). Rääkisime pikalt, muuhulgas ka keelenüanssidest ja sõnade ossan/ojisan vahest - üks on selline halvustav väljend vanema mehe kohta, teine veidi neutraalsem. Nii hea on Rikaga rääkida, temaga tunnen end tõesti vabalt. Maitsesin ka caramel steamerit, mis koosnes pmst piimavahust ja karamellist...mmmmmm X)

Kuigi läksime aegsasti bussipeatuse juurde valvesse, tuli oma bussi megakaua oodata (kõigepealt umbes pool tundi väljas ja buss ise hilines ka veel pool tundi). Ilmselt oli põhjuseks lähenev aastavahetus, mistõttu kõik tahtsid koju minna ja bussid hilinesid. Õnneks saime pingile istuma, edasi rääkisime ööklubidest. Olime selleks ajaks juba nii väsinud, et kõik tundus absurdselt naljakas, itsitasime pikalt täiesti ebaloogiliselt selle üle, et buss nimega „ladies dream“ ei tahtnud kuidagi välja sõita, kogu aeg venis.
Kui buss lõpuks tuli, ütlesin Rikale head aega, tänasin teda pikalt-pikalt ja lubasin, et tulen kindlasti veel külla.
Ootasin, et ööbuss on suurem, aga istmed olid päris kitsad, oma pagasi vahele pressitult ei saanud ma üldse hästi magada. Samas, mida ikka oodata kõige odavamatelt piletitelt...
Yamagatasse jõudsime kell 6 hommikul. Tulin koju (nägin ühikas veel Amberit, kes oli ka paar tundi tagasi ööbussiga tulnud), soojendasin toa üles, pakkisin asjad lahti ja läksin magama.

****

Ja nüüd midagi ilusat ka lõppu:
minu tänase rahuliku olemisega sobiv Maaya Sakamoto "Afternoon Repose"

Silent afternoon
Curtains swept up by a gentle breeze
Floating memories
In hours like these of the days that we share

Like an ending summer eclipse
Sweet sun pours in from the window
And this shadowed room turns into gold
Outshining sorrow

In this peace of mind, no apprehensions
I've found my own - a bright reflection
Something calm and strong, I can't explain it
and it's embracing me

I'll wake up to the morning sun here comes another day
and somehow know everything will be OK.

Wind chime, lullabies
Calling me into my garden
Where we kissed the seeds to grow and to bloom
tenderly in the spring

Daydreams arise in sunshine's glory
Midday repose, a simple story
Something calm and strong, I can't explain it
and it's embracing me /--/