Unenäologi
Thursday, March 27, 2008 by Mirju
Täpselt nii, nagu pealkiri ütleb. Nendest vähestest unenägudest, mis ma mäletan, on kõik mingitpidi imelikud. Veel häirivam on aga see, et ma hakkan vaikselt nägema mingit mustrit...
Ohwell.
26-27. märts 2008:
Kõndisin kuskil lasnamäel täiesti võõras kohas. Oli selline õhtupoolne aeg, mäletan, et loojuva päikse valgus paistis veel majade tagant. Otsisin mingit meest, kuid ma ei tea, miks mul teda leida oli vaja. Pärast pikka jalutamist leidsin end ühe tundmatu trepikoja eest, astusin sisse ja läksin esimese korruse kolmandasse korterisse.
Seal oligi salapärane otsitav mees, tumedate juustega, vist u. 30ndates eluaastates. Üritasin meelde tuletada, miks ma sinna olin tulnud ja hakkasin seletama, miks ma äkki lambist tema korterisse sisse astusin. Kuid siis lükkas ta äkki mind edasi kuskile teise tuppa ning nõudis, et ma talle oma mobiili annaksin. Ta teatas, et nüüd olen ma tema vang ning ta kavatseb minu eest lunaraha küsida. Ähvardas ära tappa, kui ma nii ei tee, nagu ta käsib. Siis läks ta mu mobiiliga minema, ilmselt sõnumit saatma kellelegi, et minu röövimisest teatada. Mis oli imelik, sest mulle ei tulnud pähe midagi, mikspärast ta just mind vangis hoidma pidi.
Varsti tuli teisest toast pisike poiss, selle mehe poeg. Ta oli selline väike ja asjalik, pakkus mulle seltsi, tema jaoks olin ma lihtsalt üks tore tüdruk, kes külla oli tulnud. Hiljem sai ta vist aru, milles asi, sest ta ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, küll tema issi mu varsti vabaks laseb. Vist oli mees millalgi seadusega pahuksisse läinud, igatahes oli tal hulgaga kuritegelikus ringkonnas vaenlasi ja palju probleeme. Ilmselt kavatses ta kasutada mind nende osaliseks lahendamiseks.
Ta hoidis mind kõhedusttekitavalt kaua kinni. Aga siis tekkis mul äkki võimalus põgeneda...ta oli ära läinud, vist ilmnes mingi probleem rahaga, igatahes ta karjus minu peale ning tormas siis minema, aga unustas ukse lahti. Tema poeg võttis mul seepeale käest kinni ja ütles, et ma pean ära jooksma. Kui me majast välja jõudsime, oli ümbrus muutunud mingiks...laohoonede ja tehasehoovi laadseks kohaks, kõikjal oli suuri telliseplokke ja laouksi. Kogu õu oli suur ning ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja märkamatult selle teise otsa saada. Siis ei olnud aga enam aega mõelda, sest kuulsin seljatagant mingeid hääli - mees oli tagasi tulnud.
Jooksime elu eest üle hoovi, väike poiss ees ja mina veidi tagapool. Kui olime poolel teel teiste majade varju, silmasin, et keegi tuleb ühest garaažist tellise tagant välja. Pöörasin end jooksu pealt täielikult sinna suunda ja nägin, et tulijaks on valgete juuste ja hamebega umbes 40-50ndates mees, kes hoiab relva meie poole suunatult. Tahtsin hüüda poisile, et ta edasi
jookseks, sest kartsin, et uustulnuk on kuidagi mu vangistajaga mestis ja tahab mind nüüd põgenemise eest kahjutuks teha, kuid järgmisel hetkel kõlas lask ja väike poiss langes.
Mu järgnev karjatus oli vist vähemalt paari kvartali kaugusele kuulda...jalad läksid nõrgaks, mõistus mängis katkise plaadina aina seda viimast hetke: mees sihtimas, mina pöördumas, lask, poiss aeglaselt kukkumas, veri asfaldile pritsimas...
Järgnev oli minu jaoks natuke hägune - ei mäleta, kas tuikusin ise laskja poole või tuli tema lähemale, igatahes oli ta korraga minust paari meetri kaugusel, vaadates mulle peaaegu kaastundliku näoga otsa. Siis jõudis kohale ka minu vangistaja, kes oma poega nähes täiesti šoki sai. Õudusega vaatas ta vanemat meest, kes nüüd teda sihtis. Korraga sain aru (minu jaoks täiesti mõistetamatutel põhjustel), et vanamees on üks maffiasündikaatide kõrgemaid juhte. Siis ütles ta nooremale mehele midagi, vist "Sa tead ju, kuidas see käib: sina võtad kellelegi teisele kõige kallima, meie võtame sinult sinu kõige kallima." Vanamees pöördus minu poole, et mind püsti aidata....kuidagi olin ma nendega vist seotud, neile oluline...
Unenägu muutus.
Sarnast olin varemgi näinud. Olin mingil üksikul saarel. Seal oli paar tühja maja ning mahajäetud sadam. Ma ei mäletanud, kuidas ma sinna sattusin, võib-olla laeva- või lennukiõnnetuse tagajärjel, võib-olla pagendati mind sinna. Seal palju loomi, näiteks kitsi, üks lõvi, koeri ja jäneseid. Oli hämarik.
Seal oli peale minu ainult üks inimene - Daleios. Meid kas oli koos sinna saadetud või oli tema hiljem tulnud, sest ta teadis saarel toimuvast vähem kui mina. Pidasime plaani, kuidas sealt ära saada, läksime rannale ja sealt edasi sadama juurde, lükates lahti suure roostes raudvärava. Meri oli hülgehall (ilmselt oli seal ka hülgeid), tuul tõusis ning lained peksid vastu kaldakive. Suur torm oli tulemas. Otsisime mingit märki hilisest inimtegevusest, kuid siis hakkas müristama ja välku lööma.
Miskipärast kartsin ma unes välku ja tormi meeletult, mulle meenus sellega midagi kohutavat, mis oli kunagi varem juhtnud. Jooksin sealt eemale, pugesin raske värava vahelt läbi ning istusin ühe kuuse alla maha. Selleks ajaks oli juba tugevat paduvihma sadama hakanud. Mul oli märg, külm ning hirm. Siis jõudis kohale ka Daleios, kes soojendas mind veidi ja lohutas, et küll kõik korda saab. Ma seletasin talle midagi loomadest ja nende hingedest. Järgmisel hetkel oli juba uus
õhtu ning me vaatasime vana maja juures ühe jänese surma. Ta silmad tuhmusid, paari hetke pärast avanesid uuesti ning ta hajus aeglaselt.
Rohkem sellest ega järgnevast kahjuks ei mäleta. Viimane unenägu sisaldas midagi luksushotellidega seotut.
Odd, isn't it?
Hetkemuusika:
Nightwish - "The Islander"
Imogen Heap - "Hide and Seek"
Mmmm whacha say,
Mmmm that you only meant well?
well of course you did
Mmmm whacha say,
Mmmm that its all for the best?
Because it is
Mmmm whacha say?
Mmmm that it's just what we need
you decided this
whacha say?
Mmmm what did she say?
Ohwell.
26-27. märts 2008:
Kõndisin kuskil lasnamäel täiesti võõras kohas. Oli selline õhtupoolne aeg, mäletan, et loojuva päikse valgus paistis veel majade tagant. Otsisin mingit meest, kuid ma ei tea, miks mul teda leida oli vaja. Pärast pikka jalutamist leidsin end ühe tundmatu trepikoja eest, astusin sisse ja läksin esimese korruse kolmandasse korterisse.
Seal oligi salapärane otsitav mees, tumedate juustega, vist u. 30ndates eluaastates. Üritasin meelde tuletada, miks ma sinna olin tulnud ja hakkasin seletama, miks ma äkki lambist tema korterisse sisse astusin. Kuid siis lükkas ta äkki mind edasi kuskile teise tuppa ning nõudis, et ma talle oma mobiili annaksin. Ta teatas, et nüüd olen ma tema vang ning ta kavatseb minu eest lunaraha küsida. Ähvardas ära tappa, kui ma nii ei tee, nagu ta käsib. Siis läks ta mu mobiiliga minema, ilmselt sõnumit saatma kellelegi, et minu röövimisest teatada. Mis oli imelik, sest mulle ei tulnud pähe midagi, mikspärast ta just mind vangis hoidma pidi.
Varsti tuli teisest toast pisike poiss, selle mehe poeg. Ta oli selline väike ja asjalik, pakkus mulle seltsi, tema jaoks olin ma lihtsalt üks tore tüdruk, kes külla oli tulnud. Hiljem sai ta vist aru, milles asi, sest ta ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, küll tema issi mu varsti vabaks laseb. Vist oli mees millalgi seadusega pahuksisse läinud, igatahes oli tal hulgaga kuritegelikus ringkonnas vaenlasi ja palju probleeme. Ilmselt kavatses ta kasutada mind nende osaliseks lahendamiseks.
Ta hoidis mind kõhedusttekitavalt kaua kinni. Aga siis tekkis mul äkki võimalus põgeneda...ta oli ära läinud, vist ilmnes mingi probleem rahaga, igatahes ta karjus minu peale ning tormas siis minema, aga unustas ukse lahti. Tema poeg võttis mul seepeale käest kinni ja ütles, et ma pean ära jooksma. Kui me majast välja jõudsime, oli ümbrus muutunud mingiks...laohoonede ja tehasehoovi laadseks kohaks, kõikjal oli suuri telliseplokke ja laouksi. Kogu õu oli suur ning ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja märkamatult selle teise otsa saada. Siis ei olnud aga enam aega mõelda, sest kuulsin seljatagant mingeid hääli - mees oli tagasi tulnud.
Jooksime elu eest üle hoovi, väike poiss ees ja mina veidi tagapool. Kui olime poolel teel teiste majade varju, silmasin, et keegi tuleb ühest garaažist tellise tagant välja. Pöörasin end jooksu pealt täielikult sinna suunda ja nägin, et tulijaks on valgete juuste ja hamebega umbes 40-50ndates mees, kes hoiab relva meie poole suunatult. Tahtsin hüüda poisile, et ta edasi
jookseks, sest kartsin, et uustulnuk on kuidagi mu vangistajaga mestis ja tahab mind nüüd põgenemise eest kahjutuks teha, kuid järgmisel hetkel kõlas lask ja väike poiss langes.
Mu järgnev karjatus oli vist vähemalt paari kvartali kaugusele kuulda...jalad läksid nõrgaks, mõistus mängis katkise plaadina aina seda viimast hetke: mees sihtimas, mina pöördumas, lask, poiss aeglaselt kukkumas, veri asfaldile pritsimas...
Järgnev oli minu jaoks natuke hägune - ei mäleta, kas tuikusin ise laskja poole või tuli tema lähemale, igatahes oli ta korraga minust paari meetri kaugusel, vaadates mulle peaaegu kaastundliku näoga otsa. Siis jõudis kohale ka minu vangistaja, kes oma poega nähes täiesti šoki sai. Õudusega vaatas ta vanemat meest, kes nüüd teda sihtis. Korraga sain aru (minu jaoks täiesti mõistetamatutel põhjustel), et vanamees on üks maffiasündikaatide kõrgemaid juhte. Siis ütles ta nooremale mehele midagi, vist "Sa tead ju, kuidas see käib: sina võtad kellelegi teisele kõige kallima, meie võtame sinult sinu kõige kallima." Vanamees pöördus minu poole, et mind püsti aidata....kuidagi olin ma nendega vist seotud, neile oluline...
Unenägu muutus.
Sarnast olin varemgi näinud. Olin mingil üksikul saarel. Seal oli paar tühja maja ning mahajäetud sadam. Ma ei mäletanud, kuidas ma sinna sattusin, võib-olla laeva- või lennukiõnnetuse tagajärjel, võib-olla pagendati mind sinna. Seal palju loomi, näiteks kitsi, üks lõvi, koeri ja jäneseid. Oli hämarik.
Seal oli peale minu ainult üks inimene - Daleios. Meid kas oli koos sinna saadetud või oli tema hiljem tulnud, sest ta teadis saarel toimuvast vähem kui mina. Pidasime plaani, kuidas sealt ära saada, läksime rannale ja sealt edasi sadama juurde, lükates lahti suure roostes raudvärava. Meri oli hülgehall (ilmselt oli seal ka hülgeid), tuul tõusis ning lained peksid vastu kaldakive. Suur torm oli tulemas. Otsisime mingit märki hilisest inimtegevusest, kuid siis hakkas müristama ja välku lööma.
Miskipärast kartsin ma unes välku ja tormi meeletult, mulle meenus sellega midagi kohutavat, mis oli kunagi varem juhtnud. Jooksin sealt eemale, pugesin raske värava vahelt läbi ning istusin ühe kuuse alla maha. Selleks ajaks oli juba tugevat paduvihma sadama hakanud. Mul oli märg, külm ning hirm. Siis jõudis kohale ka Daleios, kes soojendas mind veidi ja lohutas, et küll kõik korda saab. Ma seletasin talle midagi loomadest ja nende hingedest. Järgmisel hetkel oli juba uus
õhtu ning me vaatasime vana maja juures ühe jänese surma. Ta silmad tuhmusid, paari hetke pärast avanesid uuesti ning ta hajus aeglaselt.
Rohkem sellest ega järgnevast kahjuks ei mäleta. Viimane unenägu sisaldas midagi luksushotellidega seotut.
Odd, isn't it?
Hetkemuusika:
Nightwish - "The Islander"
Imogen Heap - "Hide and Seek"
Mmmm whacha say,
Mmmm that you only meant well?
well of course you did
Mmmm whacha say,
Mmmm that its all for the best?
Because it is
Mmmm whacha say?
Mmmm that it's just what we need
you decided this
whacha say?
Mmmm what did she say?
Anime võib inspireerida, kuid võib arvata, et ta on ka suures osas nende veidrate unenägude põhjustaja...
Selliseid... imelikke asju muidu naljalt ei näe.
Aga vähemalt seiklust sul jätkub :D