Pesu pesemisest, mägironimisest ja Johnny Deppist
Monday, October 4, 2010 by Mirju
(2. oktoobri edit)
Sain oma suure teki pestud, väike ootab koos linadega oma aega. Kasutasin Joey internetti, tema õppis samal ajal kanjisid. Pärast näitas ta mulle, kuidas pesumasinat tööle panna, minu pettumuseks tundub, et ühika poolt meile pesupulbrit ja muid vahendeid ei anta. Samas leidus seal seekord õnneks üks poolik pakk pesupulbrit. See oli küll kohati tükkis, aga Joey võttis mingi teise kõrvaloleva pudeli ning tampis selle nagu uhmris uuesti normaalseks.
Pesumasina kasutamine käib siin nii, et paned oma pesu sisse, valad/raputad peale pesupulbrit ja muid aineid, millega sa tahad asju pesta, paned kaane kinni ja sisestad ühte pilusse kas sajajeenise või kaks viiekümnejeenist. Siis hakkab masin tööle, üks pesukord kestab pool tundi.
Kuna mul oli pool tundi aega, enne kui oma teki kätte sain, läksin külastustuppa, kus Kiko, Zack, Aaron ja Jacek vaatasid arvutist animet/filmi „Tokyo Godfathers“. Jäin algusest ilma, kuid mulle seletati süžeed poole peal. Väga hea ja liigutav film, režissööriks Satoshi Kon, kes veidi aega tagasi vähki suri, seega oli selle vaatamisel ka sügavam tähendus. Pärast võtsin oma pesu ära ning kõik läksid magama.
3. oktoober (16:09)
Jälle palju unenägusid ja mõtlemisainet. Ma vist kompenseerin unes seda, et ei saa olla Eestis koos oma inimestega, sest kõikide tegevus on toimunud just seal.
Mind äratas mu toatelefon, mis umbes viis minutit enne kümmet ootamatult helises. Reibas naisehääl toru teises otsas teatas: „Siin poskontor. Me tuleme kohe teie juurde.“ Kuna olin ikka veel unesegane, ei saanud ma sellest kõnest mitte midagi aru. Paar minutit istusin lihtsalt voodil ja mõtlesin, mida see tähendas. Kell kümme aga sain oma vastuse: uksekella helistas noor naiskuller, kes tõi mulle otse kätte Yamagata panga saadetud pangakaardi. Sellel on jaapani „Lõvikuninga“ pilt peal.
Sättisin end mägiretkeks valmis, panin ilusa ilma puhul selga oma kollase topi, mis sobis kokku ka mu Muhu tenniste ja kollase lauvärviga. Olin rahul.
Matkajateks olid seekord Kiko (kes kurtis, et eilsest retkest on tal veel jalad valusad), Jacek (kes oli energiline nagu tavaliselt), Zack, Aaron, Amber ja Nickid. Meid oli kokku kaheksa, arutasime natuke, et kui me oleks sõrmuse vennaskond, siis kes oleks kes. Kõik algas sellest, et Kikol polnud ühtegi kotti ja ta küsis, kas ta peaks ka midagi kandma. Selle peale ütles vist Zack, et ühest teatud sõrmusest piisaks. Sealt läks lahti Mordori-rännaku teema, otsustasime, et peame tee pealt võtma kaasa veel kellegi suvalise, et 9 liiget täis saada. Mina küsisin kohe, kas ma võin Legolas olla, kuna mul olid heledad lahtised juuksed XD
Keerasime ühika juurest paremale, läksime supermarketi-tänavale ning hakkasime mööda seda aina ülesmäge kõndima. Sellel teelõigul oli ka esimene loomulik kadu: lihtsalt Nick ütles, et tal valutab põlv ning et ta läheb tagasi. Kurvastasime, kuid jätkasime oma teekonda.
Tee peal tegi Jacek veel igasuguseid trikke, ronis kuskilt teeäärsetelt kiviseintest üles, kõndis kätel, ristisin ta mõttes meie grupi akrobaadiks.
Varsti hakkas paistma ka mägi, mille otsa ronida kavatsesime, selle nimi oli vist Maruyama (või oli sellenimeline ainult söögikoht, mis mäe jalamil asus). Mägiraja alguses, kust trepp ülespoole viis, olid punased toriid (shinto usuga seotud väravad, pühapaika sisenemiseks, kuna jaapanlased usuvad, et mägedel elavad kamid, nende pühad vaimud/jumalad). Kummalgi pool esimest väravat olid rebase-kami Inari sümbolid: kaks rebast, üks kinnise suuga ja teine lahtise suuga (lahtise suuga tähestiku esimese tähe A jaoks, kinnise suuga viimase tähe N-i jaoks, ilmselt alguse ja lõpu sümbolid). Lisaks rippus esimese, kõige suurema punase torii juurest alla veel ka shimenawa – pühapaika (kami elupaika) tähistav köis, mille küljes välgunoole kujulised paberid.
Alustasime tõusu üpris entusiastlikult, kuid mida edasi, seda raskemaks läks. Umbes viie minuti ronimise tee kaugusel alguspunktist oli üks tempel, kus sai teha annetusi ja palvetada. Amber käis, tegi vist väikse annetuse, tõmbas suurest köiest ja plaksutas kaks korda käsi, et kamide tähelepanu saada. Ootasime järgi Zacki, kes ümbritsevast pilte tegi (tal on päris kvaliteetne kaamera, lisaks ka kolmjalg selle jaoks) ning Suurt Nicki. Kui viimane lõpuks üles jõudis, teatas ta, et sellistel hetkedel kahetseb, et 6 aastat tagasi suitsetama hakkas.
Jätkasime oma teed. Templist edasi enam väravaid ega astmeid polnud, oli ainult käänuline, puujuurtega põimunud mägirada. Aeg-ajalt nägime pinke või teetähiseid, kuid need lõppesid umbes kümne minuti pärast ära.
Paaril korral peatusime, et viimaseid järgi oodata ja vaadet imetleda. Hoolimata puudest nägime ikkagi Yamagata linna all laiumas…see oli imeilus. Kahjuks katkestas Suur Nick veidi pärast templit oma tõusu ning läks tagasi, kuna ta ei jaksanud enam. Loodame, et mõlemad Nickid suudavad aasta jooksul suitsetamise maha jätta ja selle mäe tippu tõusta.
Siin on tore komme vastutulevaid kaas-mägironijaid tervitada, saime kogu tee jooksul umbes 10 korda inimestele „konnichiwa“ (tere päevast) öelda. Eriti jäid meelde üks isa ja väike poeg, kes koos ülespoole rühkisid ning meile, hingeldavatele välismaalastele „ganbatte!“ (pidage vastu/püüdke edasi) hüüdsid.
Amberiga koos edasi minnes leidsime ühiselt, et oleme vormist väljas ja peaks rohkem trenni tegema. Amber teatas, et tahab aasta lõpuks saada end sellisele tasemele, et ta vabalt siit mäest üles ja alla joosta suudab. Praegu aga lõõtsutasime korralikult (õhk tundus üleval tõepoolest teistsugune) ning vantsisime vaevaliselt ülespoole. Korraks mõtlesin, et mis siis saab, kui ma õhuvahega ei harju ning mul väga paha hakkab (kas keegi kannab mind siis alla tagasi? XD), kuid suutsin ilusti kohaneda. Õnneks tõusul keegi meist ei kukkunud.
Kiko ja Jacek jõudsid esimestena tippu, kus asus väike kahekorruseline vaatlusonnike. Järgmisena tulime mina ja Amber ning viimaks Aaron ja Zack. Olime kõik väsinud, aga õnnelikud. Veetsime natuke aega seal onnis, sõime kaasavõetud asju (õunad, onigirid (riisipallid) ja võileivad) ning tegime pilte. Jacek, meie väike ahvike ronis laetalade vahele ning imetles sealt avanevat vaadet. Kuna tüdrukud ei saanud ometi kehvemad olla, järgnesime Amberiga samuti sinna. Raudselt rikkusime sellega mingeid kirjutamata reegleid.
Sain teha ka ühe klipi oma videoblogi jaoks, ma loodan, et ei pea seda väga ära tsenseerima.
Pärast viimaseid ühispilte alustasime laskumist. Allaminek oli küll veidi kergem, aga nõudis pidevat keskendumist, et mitte astuda vale kivi peale või puujuure otsa komistada. Jacek jooksis alla, ülejäänud üritasid ettevaatlikult järgneda. Aaron kukkus ühte otseteed mööda minnes, Kiko komistas ühe korra ning kõik peale minu suutsid vähemalt korra libiseda. Olin oma hea tasakaalu ja koordinatsiooni üle uhke. Templi juures tegime veel ühe video, kuidas Jacek sõidab mööda käsipuud trepist alla ning teised tema ergutuskooriks olid, lõpuks jäi peale ka see, kuidas me veidi kohmetult järgmisi mägironijaid tervitasime.
Tagasitee kulges enam-vähem rahulikult, leidsime mingi bussijaama, kus olid reas kassi- ja koera-bussid (st need nägid välja nagu kass ja koer) ning avastasime ühe prillipoe eest ka prillidega koera kuju. Nägime teisel pool teed ratastega Mieket&Annet, ma hüüdsin Miekele ka küsimuse telefoniotsingute kohta. Alguses ei saanud ta hästi aru, mida ma tahan, kuid lõpuks tõstis pöidla, näidates, et kõik on korras ja ta sai endale telefoni.
Ühest peenest hotellist möödudes tegi Amber ettepaneku, et me millalgi end pidulikult ja hästi riidesse paneks ning kuskile välja rikkaid teesklema läheks. Kõlab lõbusalt. Üritusi hakkab juba kogunema, enne saatis Hide meili järgmise peo kohta ning Amber rääkis, et tema pereema tahab korraldada Halloweeni puhul mingi koosviibimise. Eks vaatame, mis neist saab.
Kui lõpuks ühikasse tagasi jõudsime, valutasid minu vaesed varbad väga. Kuna ma polnud oma Muhu tenniseid kaua kandnud, siis olid nad hõõrunud. Väiksed varbad ja sisemised jalaküljed olid muutunud päris punaseks, paari villi nägin ka. Õõh.
Istusime natuke veel ühika ees, rääkisime seal suitsetavate Nickidega (mulle tundub, et vähemalt iga teine kord, kui ma neid näen, on neil suits ees) ja läksime veidikese aja pärast sisse. Tegin oma jalgadele külma vanni, sõin ühe banaani ja juustuvõileiva ning kerisin end voodi peale kerra. Hoidsin oma jalgu õhus, et nad ei peaks millegagi kokku puutuma.
Paarikümne minuti pärast saabus mu ukse taha Amber, kes tahtis uuesti laenata mu ratast, et minna mobiili ostma. Loodan, et seekord läheb neil õnneks.
Võtsin oma kuivaks saanud futon’i akna tagant toru pealt ära, nüüd peaks minema poodi süüa ja muud kraami ostma. Muide, Qoo-nimeline viinamarjajook on nämm-nämm.
Hmm…tegelikult peaksin kirjutama natuke ka Yamagata linnast. See meenutab natuke mõnda vaiksemat Ameerika linna. Inimesi on siin täpselt parajalt, mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe. Meie ühika ümbruses on enamasti kortermajad, kuid mida kooli poole minna, seda rohkem on eramaju. Üldiselt näeb kõik välja täpselt nagu jaapani filmides või draamades. Ainus, millega ma pole veel suutnud täielikult harjuda, on liiklus. Pidevalt olen segaduses, kuspoolt nüüd autod tulema peaks, aga selle, et kõigepealt tuleb vaadata paremale, olen selgeks saanud.
Kõrghooneid pole siin peaaegu üldse, kõige kõrgem ehitis linnas on üks ärihoone jaama lähedal, mille korruste arvu ma kahjuks peast ei tea (aga mis ei ole ka liiga kõrge). Igal pool on hästi palju ämblikuvõrke ja ämblikke, eriti suured ajavad hirmutavad mind, kuid õnneks olen ma enda toas näinud ainult kahte väikest ja pühkinud ära väga õhukesi võrke. Ma tõesti loodan, et talve tulekul kõik ämblikud sisse ei koli. Siis on asi halb.
Minu aknast sisse kostvate helide seas domineerivad mängivate laste hääled. Naljakas, aga kaugelt kuulates tunduvad need olevat isegi eesti keelele sarnased. Eile kuulsin ka kiirabi häält, õhtul umbes 11-12 paiku kutsuti meie vastasmajja ühte korterisse kiirabi. Vaatasin salaja aknast, kuidas auto hoovi tagurdas, kuidas meedikud koos raamiga treppidest üles läksid, kuid tundus, et midagi tõsist lahti pole. Pärast tuli küll üks mees kiirabiautosse, aga ta suutis omal jalal kõndida.
Tänavatel kasvab päris huvitavaid (vilja)puid. Olen näinud mingite veidrate pisikeste ogaliste punaste marjadega puid ning meie ühika hoovis kasvab suur granaatõunapuu. Ma ei tea, kas sealt tohib niisama vilju võtta, kui need valmis saavad (või on nende aeg juba läbi?). Päris palju on siinkandis ka jaapani mände. Tänase rännaku ajal vaatasin, et peamiselt kasvasid mäel siiski lehtpuud, mis segamini igihaljaste puude-põõsastega.
Poest saabusin tagasi korraliku saagiga. Sain saja jeeni poest inglise hommikuteed, karamellikreemi (nagu nussa vms?) ning mingeid valgeid küpsiseid. Yamazawa supermarketis täiendasin põhjalikult oma söögivarusid ning sain lisaks punktikaardil olevatele punktidele kaks kupongi, millega teisipäeval või kolmapäeval saab ühelt tootelt 20% alla. Appi, ma olen juba muutunud neid soodushindu, erikampaaniaid ja odavaid pakkumisi otsivaks ülikokkuhoidlikuks tudengiks. Samas, see on ainult positiivne, kui ma niimoodi tõesti raha kokku hoian.
Pärast poeskäiku tegin endale lõunasöögi (kell 8 õhtul XD) – kolm pitsalõiku, sest ma ei viitsinud midagi muud valmistada. Siis läksin alla külalistetuppa, kus Zack, Jacek, Aaron ja üks taiwani tüdruk valmistusid Jaceki kõvakettalt mingit filmi vaatama. Kiiresti tõin ülevalt oma prillid ja sättisin end „kino“ esimesse ritta. Valituks osutus film „Benny ja Joon“, kus ühte peaosa mängis noor Johnny Depp. Õhkasime hiljem liitunud Kikoga päris tihti tema kenaduse-armsuse tõttu.
Homme algab minu esimene loeng 14.40, aga ilmselt lähen varem kooli.
***
Nüüd istun koolis, kohe varsti algavad esimesed loengud. Soovige mulle edu.
*kallid*
Sain oma suure teki pestud, väike ootab koos linadega oma aega. Kasutasin Joey internetti, tema õppis samal ajal kanjisid. Pärast näitas ta mulle, kuidas pesumasinat tööle panna, minu pettumuseks tundub, et ühika poolt meile pesupulbrit ja muid vahendeid ei anta. Samas leidus seal seekord õnneks üks poolik pakk pesupulbrit. See oli küll kohati tükkis, aga Joey võttis mingi teise kõrvaloleva pudeli ning tampis selle nagu uhmris uuesti normaalseks.
Pesumasina kasutamine käib siin nii, et paned oma pesu sisse, valad/raputad peale pesupulbrit ja muid aineid, millega sa tahad asju pesta, paned kaane kinni ja sisestad ühte pilusse kas sajajeenise või kaks viiekümnejeenist. Siis hakkab masin tööle, üks pesukord kestab pool tundi.
Kuna mul oli pool tundi aega, enne kui oma teki kätte sain, läksin külastustuppa, kus Kiko, Zack, Aaron ja Jacek vaatasid arvutist animet/filmi „Tokyo Godfathers“. Jäin algusest ilma, kuid mulle seletati süžeed poole peal. Väga hea ja liigutav film, režissööriks Satoshi Kon, kes veidi aega tagasi vähki suri, seega oli selle vaatamisel ka sügavam tähendus. Pärast võtsin oma pesu ära ning kõik läksid magama.
3. oktoober (16:09)
Jälle palju unenägusid ja mõtlemisainet. Ma vist kompenseerin unes seda, et ei saa olla Eestis koos oma inimestega, sest kõikide tegevus on toimunud just seal.
Mind äratas mu toatelefon, mis umbes viis minutit enne kümmet ootamatult helises. Reibas naisehääl toru teises otsas teatas: „Siin poskontor. Me tuleme kohe teie juurde.“ Kuna olin ikka veel unesegane, ei saanud ma sellest kõnest mitte midagi aru. Paar minutit istusin lihtsalt voodil ja mõtlesin, mida see tähendas. Kell kümme aga sain oma vastuse: uksekella helistas noor naiskuller, kes tõi mulle otse kätte Yamagata panga saadetud pangakaardi. Sellel on jaapani „Lõvikuninga“ pilt peal.
Sättisin end mägiretkeks valmis, panin ilusa ilma puhul selga oma kollase topi, mis sobis kokku ka mu Muhu tenniste ja kollase lauvärviga. Olin rahul.
Matkajateks olid seekord Kiko (kes kurtis, et eilsest retkest on tal veel jalad valusad), Jacek (kes oli energiline nagu tavaliselt), Zack, Aaron, Amber ja Nickid. Meid oli kokku kaheksa, arutasime natuke, et kui me oleks sõrmuse vennaskond, siis kes oleks kes. Kõik algas sellest, et Kikol polnud ühtegi kotti ja ta küsis, kas ta peaks ka midagi kandma. Selle peale ütles vist Zack, et ühest teatud sõrmusest piisaks. Sealt läks lahti Mordori-rännaku teema, otsustasime, et peame tee pealt võtma kaasa veel kellegi suvalise, et 9 liiget täis saada. Mina küsisin kohe, kas ma võin Legolas olla, kuna mul olid heledad lahtised juuksed XD
Keerasime ühika juurest paremale, läksime supermarketi-tänavale ning hakkasime mööda seda aina ülesmäge kõndima. Sellel teelõigul oli ka esimene loomulik kadu: lihtsalt Nick ütles, et tal valutab põlv ning et ta läheb tagasi. Kurvastasime, kuid jätkasime oma teekonda.
Tee peal tegi Jacek veel igasuguseid trikke, ronis kuskilt teeäärsetelt kiviseintest üles, kõndis kätel, ristisin ta mõttes meie grupi akrobaadiks.
Varsti hakkas paistma ka mägi, mille otsa ronida kavatsesime, selle nimi oli vist Maruyama (või oli sellenimeline ainult söögikoht, mis mäe jalamil asus). Mägiraja alguses, kust trepp ülespoole viis, olid punased toriid (shinto usuga seotud väravad, pühapaika sisenemiseks, kuna jaapanlased usuvad, et mägedel elavad kamid, nende pühad vaimud/jumalad). Kummalgi pool esimest väravat olid rebase-kami Inari sümbolid: kaks rebast, üks kinnise suuga ja teine lahtise suuga (lahtise suuga tähestiku esimese tähe A jaoks, kinnise suuga viimase tähe N-i jaoks, ilmselt alguse ja lõpu sümbolid). Lisaks rippus esimese, kõige suurema punase torii juurest alla veel ka shimenawa – pühapaika (kami elupaika) tähistav köis, mille küljes välgunoole kujulised paberid.
Alustasime tõusu üpris entusiastlikult, kuid mida edasi, seda raskemaks läks. Umbes viie minuti ronimise tee kaugusel alguspunktist oli üks tempel, kus sai teha annetusi ja palvetada. Amber käis, tegi vist väikse annetuse, tõmbas suurest köiest ja plaksutas kaks korda käsi, et kamide tähelepanu saada. Ootasime järgi Zacki, kes ümbritsevast pilte tegi (tal on päris kvaliteetne kaamera, lisaks ka kolmjalg selle jaoks) ning Suurt Nicki. Kui viimane lõpuks üles jõudis, teatas ta, et sellistel hetkedel kahetseb, et 6 aastat tagasi suitsetama hakkas.
Jätkasime oma teed. Templist edasi enam väravaid ega astmeid polnud, oli ainult käänuline, puujuurtega põimunud mägirada. Aeg-ajalt nägime pinke või teetähiseid, kuid need lõppesid umbes kümne minuti pärast ära.
Paaril korral peatusime, et viimaseid järgi oodata ja vaadet imetleda. Hoolimata puudest nägime ikkagi Yamagata linna all laiumas…see oli imeilus. Kahjuks katkestas Suur Nick veidi pärast templit oma tõusu ning läks tagasi, kuna ta ei jaksanud enam. Loodame, et mõlemad Nickid suudavad aasta jooksul suitsetamise maha jätta ja selle mäe tippu tõusta.
Siin on tore komme vastutulevaid kaas-mägironijaid tervitada, saime kogu tee jooksul umbes 10 korda inimestele „konnichiwa“ (tere päevast) öelda. Eriti jäid meelde üks isa ja väike poeg, kes koos ülespoole rühkisid ning meile, hingeldavatele välismaalastele „ganbatte!“ (pidage vastu/püüdke edasi) hüüdsid.
Amberiga koos edasi minnes leidsime ühiselt, et oleme vormist väljas ja peaks rohkem trenni tegema. Amber teatas, et tahab aasta lõpuks saada end sellisele tasemele, et ta vabalt siit mäest üles ja alla joosta suudab. Praegu aga lõõtsutasime korralikult (õhk tundus üleval tõepoolest teistsugune) ning vantsisime vaevaliselt ülespoole. Korraks mõtlesin, et mis siis saab, kui ma õhuvahega ei harju ning mul väga paha hakkab (kas keegi kannab mind siis alla tagasi? XD), kuid suutsin ilusti kohaneda. Õnneks tõusul keegi meist ei kukkunud.
Kiko ja Jacek jõudsid esimestena tippu, kus asus väike kahekorruseline vaatlusonnike. Järgmisena tulime mina ja Amber ning viimaks Aaron ja Zack. Olime kõik väsinud, aga õnnelikud. Veetsime natuke aega seal onnis, sõime kaasavõetud asju (õunad, onigirid (riisipallid) ja võileivad) ning tegime pilte. Jacek, meie väike ahvike ronis laetalade vahele ning imetles sealt avanevat vaadet. Kuna tüdrukud ei saanud ometi kehvemad olla, järgnesime Amberiga samuti sinna. Raudselt rikkusime sellega mingeid kirjutamata reegleid.
Sain teha ka ühe klipi oma videoblogi jaoks, ma loodan, et ei pea seda väga ära tsenseerima.
Pärast viimaseid ühispilte alustasime laskumist. Allaminek oli küll veidi kergem, aga nõudis pidevat keskendumist, et mitte astuda vale kivi peale või puujuure otsa komistada. Jacek jooksis alla, ülejäänud üritasid ettevaatlikult järgneda. Aaron kukkus ühte otseteed mööda minnes, Kiko komistas ühe korra ning kõik peale minu suutsid vähemalt korra libiseda. Olin oma hea tasakaalu ja koordinatsiooni üle uhke. Templi juures tegime veel ühe video, kuidas Jacek sõidab mööda käsipuud trepist alla ning teised tema ergutuskooriks olid, lõpuks jäi peale ka see, kuidas me veidi kohmetult järgmisi mägironijaid tervitasime.
Tagasitee kulges enam-vähem rahulikult, leidsime mingi bussijaama, kus olid reas kassi- ja koera-bussid (st need nägid välja nagu kass ja koer) ning avastasime ühe prillipoe eest ka prillidega koera kuju. Nägime teisel pool teed ratastega Mieket&Annet, ma hüüdsin Miekele ka küsimuse telefoniotsingute kohta. Alguses ei saanud ta hästi aru, mida ma tahan, kuid lõpuks tõstis pöidla, näidates, et kõik on korras ja ta sai endale telefoni.
Ühest peenest hotellist möödudes tegi Amber ettepaneku, et me millalgi end pidulikult ja hästi riidesse paneks ning kuskile välja rikkaid teesklema läheks. Kõlab lõbusalt. Üritusi hakkab juba kogunema, enne saatis Hide meili järgmise peo kohta ning Amber rääkis, et tema pereema tahab korraldada Halloweeni puhul mingi koosviibimise. Eks vaatame, mis neist saab.
Kui lõpuks ühikasse tagasi jõudsime, valutasid minu vaesed varbad väga. Kuna ma polnud oma Muhu tenniseid kaua kandnud, siis olid nad hõõrunud. Väiksed varbad ja sisemised jalaküljed olid muutunud päris punaseks, paari villi nägin ka. Õõh.
Istusime natuke veel ühika ees, rääkisime seal suitsetavate Nickidega (mulle tundub, et vähemalt iga teine kord, kui ma neid näen, on neil suits ees) ja läksime veidikese aja pärast sisse. Tegin oma jalgadele külma vanni, sõin ühe banaani ja juustuvõileiva ning kerisin end voodi peale kerra. Hoidsin oma jalgu õhus, et nad ei peaks millegagi kokku puutuma.
Paarikümne minuti pärast saabus mu ukse taha Amber, kes tahtis uuesti laenata mu ratast, et minna mobiili ostma. Loodan, et seekord läheb neil õnneks.
Võtsin oma kuivaks saanud futon’i akna tagant toru pealt ära, nüüd peaks minema poodi süüa ja muud kraami ostma. Muide, Qoo-nimeline viinamarjajook on nämm-nämm.
Hmm…tegelikult peaksin kirjutama natuke ka Yamagata linnast. See meenutab natuke mõnda vaiksemat Ameerika linna. Inimesi on siin täpselt parajalt, mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe. Meie ühika ümbruses on enamasti kortermajad, kuid mida kooli poole minna, seda rohkem on eramaju. Üldiselt näeb kõik välja täpselt nagu jaapani filmides või draamades. Ainus, millega ma pole veel suutnud täielikult harjuda, on liiklus. Pidevalt olen segaduses, kuspoolt nüüd autod tulema peaks, aga selle, et kõigepealt tuleb vaadata paremale, olen selgeks saanud.
Kõrghooneid pole siin peaaegu üldse, kõige kõrgem ehitis linnas on üks ärihoone jaama lähedal, mille korruste arvu ma kahjuks peast ei tea (aga mis ei ole ka liiga kõrge). Igal pool on hästi palju ämblikuvõrke ja ämblikke, eriti suured ajavad hirmutavad mind, kuid õnneks olen ma enda toas näinud ainult kahte väikest ja pühkinud ära väga õhukesi võrke. Ma tõesti loodan, et talve tulekul kõik ämblikud sisse ei koli. Siis on asi halb.
Minu aknast sisse kostvate helide seas domineerivad mängivate laste hääled. Naljakas, aga kaugelt kuulates tunduvad need olevat isegi eesti keelele sarnased. Eile kuulsin ka kiirabi häält, õhtul umbes 11-12 paiku kutsuti meie vastasmajja ühte korterisse kiirabi. Vaatasin salaja aknast, kuidas auto hoovi tagurdas, kuidas meedikud koos raamiga treppidest üles läksid, kuid tundus, et midagi tõsist lahti pole. Pärast tuli küll üks mees kiirabiautosse, aga ta suutis omal jalal kõndida.
Tänavatel kasvab päris huvitavaid (vilja)puid. Olen näinud mingite veidrate pisikeste ogaliste punaste marjadega puid ning meie ühika hoovis kasvab suur granaatõunapuu. Ma ei tea, kas sealt tohib niisama vilju võtta, kui need valmis saavad (või on nende aeg juba läbi?). Päris palju on siinkandis ka jaapani mände. Tänase rännaku ajal vaatasin, et peamiselt kasvasid mäel siiski lehtpuud, mis segamini igihaljaste puude-põõsastega.
Poest saabusin tagasi korraliku saagiga. Sain saja jeeni poest inglise hommikuteed, karamellikreemi (nagu nussa vms?) ning mingeid valgeid küpsiseid. Yamazawa supermarketis täiendasin põhjalikult oma söögivarusid ning sain lisaks punktikaardil olevatele punktidele kaks kupongi, millega teisipäeval või kolmapäeval saab ühelt tootelt 20% alla. Appi, ma olen juba muutunud neid soodushindu, erikampaaniaid ja odavaid pakkumisi otsivaks ülikokkuhoidlikuks tudengiks. Samas, see on ainult positiivne, kui ma niimoodi tõesti raha kokku hoian.
Pärast poeskäiku tegin endale lõunasöögi (kell 8 õhtul XD) – kolm pitsalõiku, sest ma ei viitsinud midagi muud valmistada. Siis läksin alla külalistetuppa, kus Zack, Jacek, Aaron ja üks taiwani tüdruk valmistusid Jaceki kõvakettalt mingit filmi vaatama. Kiiresti tõin ülevalt oma prillid ja sättisin end „kino“ esimesse ritta. Valituks osutus film „Benny ja Joon“, kus ühte peaosa mängis noor Johnny Depp. Õhkasime hiljem liitunud Kikoga päris tihti tema kenaduse-armsuse tõttu.
Homme algab minu esimene loeng 14.40, aga ilmselt lähen varem kooli.
***
Nüüd istun koolis, kohe varsti algavad esimesed loengud. Soovige mulle edu.
*kallid*
Ganbatte!! :)
(Ja räägi mulle, kus see Yamagata asub? Millises Jaapani osas?)
Edu^^