Esimestest loengutest, rattaseiklustest ja ankeetide täitmisest
Saturday, October 2, 2010 by Mirju
Kirjutage palun mulle ka, kuidas teil läheb ja mida teete. Mul on täielik infonälg siin...
***
1. oktoober (sissekanne järgmisel päeval)
Jälle ilus ilm, halleluuja!
Hommikul käisime Mieke ja Annega kaugel põhja-Jusco kaubanduskeskuses. Istusime Yamagata jaama lähedal politseiboksi juures asuvast peatusest tasuta Jusco-bussi peale (tasuta buss!!) ning sõitsime umbes 25 minutit läbi linna. Seda osa Yamagatast polnud ma enne näinud, seega üritasin võimalikult palju aknast välja vaadata ja asju meelde jätta. Kahjuks ei tulnud sellest eriti midagi välja, kuna miskipärast vajusid silmad kogu aeg kinni.
Juscos suundusime kohe teenindusleti juurde, et küsida täpsemalt, kus müüakse dušikardinaid ja jalgrattatulesid. Saime kõik endale võtta ka jusco-bussi väljumis- ja saabumisaegadega kaardikese. Meid juhatati teisele korrusele, kus pidi leiduma kahte värvi dušikardinaid: kollaseid ja siniseid. Ekslesime natuke riiulite vahel, kuid leidsime lõpuks otsitu. Vedas, kuna saime kaks viimast kardinapakki. Seejärel läksime korraks voodiriiete osakonda, kuna M&A tahtsid voodiriideid ja tekikatteid osta. Mõtlesin, et ehk peaks endalegi sellise muretsema, kuid veel midagi ära ei ostnud (mul polnud voodiriiete täpseid mõõte peas).
Jalgrattatulega läks ka kõik hästi, jõudsime enne bussi peale minekut läbi käia veel ühest suuremast poest, kus M&A vaatasid telekamänge ja konsoole.
Tagasi ühikasse jõudes oli meil loenguteni veel veidi aega, seega sain oma uue dušikardina üles riputada. Olin tänulik, et laes olid juba vajalikud konksud olemas, sest pakis olevate suurte jubinte jaoks oleks läinud vaja mingit toru. Kardin ise on väga kena, kollane, heledamate mummudega ning keskel on veel mingi spetsiaalne nööpidega võrktasku, ilmselt pesemistarvete jaoks. Asetasin sinna pidulikult oma nuustiku.
Jalgrattatule lahtipakkimisega nii kergelt ei läinud. Sain küll kõik osad korralikult pakist välja võetud ja kokku pandud, kuid ma ei saanud isegi sajajeenisega urgitsedes lahti kohta, kuhu patareid käivad. See probleem püsib.
Seekord läksime esimest korda ratastega kooli. Olen veendunud, et minu tagumine kumm on kuskilt katki, sest ma pean teda enne igat sõitu uuesti pumpama. Ülesmäge minek oli veidi raske, aga ilm oli ilus ja lohutasin end, et esimene kord on alati kõige hullem.
Kuidagi suutsime majaderägastikust üles leida õige hoone ja õige klassi kanji-tunni jaoks. Teadsin peaaegu kõiki, kes seal viibisid, ainult üks poiss, kes Aleksandriga rääkis, oli tundmatu. Yokozawa-sensei osutus energiliseks naisõpetajaks, kes kõigepealt lasi meil end tutvustada ja jagas seejärel meile esimese kanjide peatüki. Süsteem on üpris sarnane sellele, kuidas me TLÜs esimestel aastatel kanjisid õppisime. Iga kord antakse ära eelmise korra kodutöö, tehakse eelmise peatüki peale väike test, jagatakse uus peatükk kätte (esimeses peatükis oli nt 9 märki), võetakse see koos läbi ning tehakse selle juures olevaid ülesandeid. Ma arvan, et võtan selle loengu, kuna kanji-oskusi peaks hoidma värskena. Ainus miinus on see, et selleks vajaliku õpiku peab välja ostma.
Pärast kanji-tundi kiirustasime Mieke&Annega jaapani keele kuulamistundi. Jäime natuke hiljaks, kuid tundus, et sellest polnud midagi. Õpetajaks osutus sama naine, kes oli minu intervjuud läbi viinud. Nüüd sain ka ta nime teada – Utsumi-sensei. Täitsime kohalolekulehed ning saime kursuse tutvustuse. Selgus, et vaatame seal erinevaid filme/saateid ja analüüsime neid. Selles tunnis on denshi-jisho hädavajalik, seega pean selle endale võimalikult kiiresti hankima, kui otsustan seda kuulama jääda. Esimeseks filmiks, mida algusest vaatama hakkasime, oli remake Hollywoodi kassahitist „Shall We Dance?“ (peaosades Richard Gere ja Jennifer Lopez). Huvitav/naljakas oli vaadata, kuidas sündmused olid toodud Jaapanisse. Mäletasin enam-vähem süžeed, probleem oli uute sõnade tähendustega, mida ma sõnastikust otsida ei saanud. Ei tea veel, kas hakkan seda kuulama.
Kui loengud läbi, käisime korraks Ryuugaku Shien Team’i (Exchange Student Support Team) kontoris, kus sain teada, et pean iga kuu esimesel kuupäeval tulema sinna stipendiumiga seoses allkirja andma. Pärast tšillisin raamatukogus ning suundusin umbes viie paiku ühikasse.
Tagasiminek oli katsumus omaette. Kõigepealt õnnestus mul oma rattaga parklast välja tagurdades riivata kogemata ühte teist ratast, see kukkus ümber ja võttis endaga kaasa järgmise ja….kokku kukkus ümber ainult 2 ratast, kolmas jäi enam-vähem püsti ja sellist kaost nagu Evie „Muumia“ esimeses filmis raamatukoguriiulitega korraldas, õnneks ei toimunud. Anne oli nii lahke ja ootas mind, kuni ma teised rattad püsti tõstsin. (Kas ma hakkangi nüüd süvendama seda tüüpilist „kohmaka tüdruku“ imagot? Hell no.)
Kuna tagasitee kulges allamäge ja minu ratta pidurid pole just kõige paremad, oli see üks närvekõditav sõit. Pidevalt hoidsin pidureid kergelt sees, et täielikku vabaveeremist peatada. Suutsin enam-vähem normaalselt sõita (ainult paar korda oli natuke kõhe tunne sees, et kas ma nüüd sõidan sellest postist mööda või otse posti), kuid enne ühikasse jõudmist, umbes 40 meetrit enne seda juhtus väike õnnetus. Sõitsin üle sebra, pidin keerama vasakule, ühika poole, kuid mul oli nii suur hoog sees, et ei suutnud piduritega piisavalt kähku kiirust niimoodi vähendada, et kurvi välja veaks ja põrutasin otse ees olnud majale otsa. Ehmatus polnud nii suur, kuna sain umbes 2 sekundit enne kokkupõrget aru, et ma ei jõua enam keerata ega ka piisavalt ruttu seisma jääda, nii et lihtsalt leppisin sellega, et sõidan väiksel kiirusel majaseina. Hullult piinlik oli, mõtlesin, et raudselt kõik ümberolevates autodes vaatavad rumalat välismaalast, kes ei oska rattaga sõita. Leidis kinnitust fakt, et ma võin liikluses väikse katastroofi mõõtmed omandada. Võib-olla peaks kasutama ratast nii vähe kui võimalik…XD
Õhtul läksime Hide, Nana, Aaroni, Jaceki, Zacki ja Amberiga välja. Hide viis meid ühte lähedalasuvasse baari nimega Blue Market (mille logol oli hästi armas väike vaal). Enne sõin ühikas kõhu täis ja targasti tegin. Võtsime sellise paketi, kus igaüks sai valida kolm ükskõik millist jooki, kokku läks inimese pealt 1500 jeeni. See oli natuke kallis, otsustasime järgmisel korral odavamalt läbi ajada. Peale meie tulid sinna veel jaapanlased Akiko, Ayumi, Takamasa ja Ichidai ning ameeriklane Adam, kes kuskil siin lähedal inglise keelt õpetab. (Hiljem liitusid ka Mieke ja Kiko.) Õhtu kulges….huvitavalt. Alguses ei saanud vestlus kuidagi hoogu sisse, kuid pärast mõnda jooki muutusid mõned juba päris rõõmsaks. Vahetasime paar korda õhtu jooksul istekohti, et kõik kõikidega suhelda saaksid. Muuhulgas mängisime „Ma pole kunagi…“ (teinud seda ja seda). Jacekile toodi tema üleeilse sünnipäeva puhul suur värvimuutev (ilmselt oli seal mingi väike tuluke sees, nagu minu arvutihiirel) kokteil, mille maitses oli tugevalt tunda greipfruuti. See nägi megalahe välja, tegin sellest ka pilti. Lisaks sai ta koti koos veel mingite alkopudelitega (juhuslikult olid seal poolakeelsed kirjad peal!) ning sünnipäevakaardiga, mis oli tehtud paar minutit tagasi tehtud ühisfotost. Väga lahe. Mina ise võtsin õhtu jooksul pigem veinikokteile (õnneks ei läinud täide mu kartus, et mind sunnitakse meeletutes kogustes õlut jooma…ma ei ole kindel, et jaapani nomikai-kultuur mulle istub): kõigepealt punase veini ja ginger ale’iga „Kitty“ (üpris hea), siis valge veini ja soda’ga „Keel“ (valmistas pettumuse, oleks võinud parem olla) ning viimaks apelsini ja meloni –mahla ja mingi muu salapärase asjaga kollast värvi kokteil, mille nime ma kahjuks ei mäleta, aga mis oli kõige maitsvam.
Sellised koosjoomised kuskil baaris pole just mu kõige lemmikum ajaveetmisviis, kuid sellegipoolest oli täitsa lõbus. Saime teada, et teatud breiktantsu õppinud vahetusõpilane oskab käte peal kõndida ja ühe käe peal seista isegi siis, kui ta on purupurjus.
Uutest tutvustest jäid kõige paremini meelde kaks jaapanlast. Esiteks Ayumi, kes laulab Yamagata ülikooli kooris. Neil tuleb 23ndal esinemine kooli festivalil, seda tahan ma kindlasti kuulama minna. Võib-olla proovin isegi sinna laulma minna. Lubasime hiljem veel kokku saada ja kooriga seotud asjadest rääkida. Välimuselt meenutas ta mulle draama „Tokyo Dogs“ naispeaosalist.
Teiseks meeldejääjaks oli noormees nimega Takamasa. Ta oli varem Ameerikas vahetusõpilaseks käinud ning ta tegeles klaverimänguga. Rääkisime animest, muusikast, Chopinist, eesti toidust ja kliimast. Lubasime facebookis üksteist üles otsida.
Umbes kümne paiku pidime lauad vabastama ning läksime ühika juurde tagasi. Seal hängisime niisama veel väljas ja otsustasime, et järgmisel korral teeme barbecue-õhtu.
Umbes poole üheteistkümne ajal suundusid Joey, Po ja veel mõned vahetusõpilased kuskile pesapalli-kohta, ning Jacek (keda me küll hästi rattaga sõitma lubada ei tahtnud) ja Kiko läksid nendega kaasa. Mina, Zack ja Mieke lehvitasime neile ning ütlesime, et nad oleks ettevaatlikud (muuhulgas avastasime, et väljendid „itterasshai“ (mida öeldakse kodunt lahkujatele) ja „don’t die“, riimuvad).
Pärast lapsukeste teelesaatmist istusime Zacki ja Miekega veel umbes poolteist tundi ühika fuajee kõrval külastusruumis, jõime apelsinimahla ja sõime küpsiseid. Väga meeldiv vestlusring. Olin šokeeritud, kui Zack teatas, et on 27-aastane. Ta näeb välja nagu 20… Ja Mieke on lihtsalt väga ilus.
Oma tuppa jõudes oli kell juba 1, läksin otsejoones magama ja tänasin õnne, et homseks pole vaja äratuskella panna.
2. oktoober (18.50)
Tõusin: 12.05 (ja olin sellega rahul)
Jälle superilus ilm. Päike paistis aknast sisse, mõnulesin oma sooja futoni all, kuni tundsin, et nüüd võiks ärgata. Sõin hommikusöögiks kausitäie helbeid ja tassi rohelist teed, lõunasnäkiks võtsin mustika-saia.
Seadsin mõttes järjekorda tänase päeva ülesanded. Kõigepealt pidin ära saatma oma internetiavalduse (kuna 1. oktoober oli juba möödas ning nüüd vist saab seda odavamalt tellida). Sõnumeerisin Manamile, et teada saada, kas ta on ühikas ja saaks mind äkki aidata. Õnneks sai ta tulla ning veetsime järgmise pooltunni internetiavaldust täites. Kõige parem oli hetk, kui ma arvasin, et olen kõik ilusti ja õigesti ära täitnud, kuid Manami avastas kontrollimisel, et „aga siin oleksid sa pidanud numbrite kirjutamist alustama paremalt poolt“. Läksin alla fuajeesse, võtsin täiesti uue ja tühja avalduse ning täitsin otsast lõpuni uuesti ära. Kui ankeedi lõpuks koos valmis saime, tänasin Manamit väikse šokolaadiga.
Seejärel panin selga suvise riietuse (valged lühikesed püksid, valge lühike pluus ja plätud) ning käisin panin ümbriku postkasti. Kohtasin tee peal Joey’t, kellelt kuulsin, et eilne pesapalli-üritus oli väga hästi läinud. Palusin, et järgmisel korral ka mind kaasa võetaks. Ütlesin talle, et ilmselt kasutan täna jälle tema internetti, lisaks pean talt vist paluma, et ta seletaks mulle, kuidas siin pesumasinad töötavad. Tahan võimalikult vara oma talvetekid ära pesta ja kuivatada. Tekkide koha pealt ütles ta, et ma peaks olema ettevaatlik, sest on oht, et tekid võivad natuke pesus rebeneda. Loodan, et seda ei juhtu.
Pärast koristasin natuke tuba, saatsin järjekordse ämbliku aknast välja ning tegin ära kanjide ja kuulamistunni kodutööd.
Nüüd keedan riisi ja mõtlen, kas peaks täna natuke animet vaatama või vannis käima. Veidi aega tagasi käis Jacek ja võttis mult jälle Amberi jaoks jalgrattavõtme (uus katse KS denkist telefoni hankida). Ta ütles, et oli hommikul käinud koos Kiko ja veel paari teisega lähedalasuval mäel, kust oli avanenud megailus vaade. Minu õnneks plaanis ta homme koos Zacki ja Nicki’dega uuesti sinna minna ning sain end kaasa sokutada. Loodusvaatlus, jee!
Tegelikult peaks külastama ka Mieke&Anne tuba. Kõik teised istusid seal paar õhtut tagasi, kuid mulle ei öelnud keegi. Eks ma siis teen neile eravisiidi.
Mõned nimekirjad ootavad ka koostamist. Homme tuleb poodi minna. (Ketšup!!!)
Ja kõrvus kõlab Helin-Mari Adreri lauluhääl: „Pealpool pilvi paistab päike, seda tea.“
Kui su südames on päike, päikene
siis su süda pole väike, väikene
Lase sisse kõik, mis hea, mis on hea
ära halba meeles pea, ei eal
Siis sa ise oled päike, soe ja hea…
***
1. oktoober (sissekanne järgmisel päeval)
Jälle ilus ilm, halleluuja!
Hommikul käisime Mieke ja Annega kaugel põhja-Jusco kaubanduskeskuses. Istusime Yamagata jaama lähedal politseiboksi juures asuvast peatusest tasuta Jusco-bussi peale (tasuta buss!!) ning sõitsime umbes 25 minutit läbi linna. Seda osa Yamagatast polnud ma enne näinud, seega üritasin võimalikult palju aknast välja vaadata ja asju meelde jätta. Kahjuks ei tulnud sellest eriti midagi välja, kuna miskipärast vajusid silmad kogu aeg kinni.
Juscos suundusime kohe teenindusleti juurde, et küsida täpsemalt, kus müüakse dušikardinaid ja jalgrattatulesid. Saime kõik endale võtta ka jusco-bussi väljumis- ja saabumisaegadega kaardikese. Meid juhatati teisele korrusele, kus pidi leiduma kahte värvi dušikardinaid: kollaseid ja siniseid. Ekslesime natuke riiulite vahel, kuid leidsime lõpuks otsitu. Vedas, kuna saime kaks viimast kardinapakki. Seejärel läksime korraks voodiriiete osakonda, kuna M&A tahtsid voodiriideid ja tekikatteid osta. Mõtlesin, et ehk peaks endalegi sellise muretsema, kuid veel midagi ära ei ostnud (mul polnud voodiriiete täpseid mõõte peas).
Jalgrattatulega läks ka kõik hästi, jõudsime enne bussi peale minekut läbi käia veel ühest suuremast poest, kus M&A vaatasid telekamänge ja konsoole.
Tagasi ühikasse jõudes oli meil loenguteni veel veidi aega, seega sain oma uue dušikardina üles riputada. Olin tänulik, et laes olid juba vajalikud konksud olemas, sest pakis olevate suurte jubinte jaoks oleks läinud vaja mingit toru. Kardin ise on väga kena, kollane, heledamate mummudega ning keskel on veel mingi spetsiaalne nööpidega võrktasku, ilmselt pesemistarvete jaoks. Asetasin sinna pidulikult oma nuustiku.
Jalgrattatule lahtipakkimisega nii kergelt ei läinud. Sain küll kõik osad korralikult pakist välja võetud ja kokku pandud, kuid ma ei saanud isegi sajajeenisega urgitsedes lahti kohta, kuhu patareid käivad. See probleem püsib.
Seekord läksime esimest korda ratastega kooli. Olen veendunud, et minu tagumine kumm on kuskilt katki, sest ma pean teda enne igat sõitu uuesti pumpama. Ülesmäge minek oli veidi raske, aga ilm oli ilus ja lohutasin end, et esimene kord on alati kõige hullem.
Kuidagi suutsime majaderägastikust üles leida õige hoone ja õige klassi kanji-tunni jaoks. Teadsin peaaegu kõiki, kes seal viibisid, ainult üks poiss, kes Aleksandriga rääkis, oli tundmatu. Yokozawa-sensei osutus energiliseks naisõpetajaks, kes kõigepealt lasi meil end tutvustada ja jagas seejärel meile esimese kanjide peatüki. Süsteem on üpris sarnane sellele, kuidas me TLÜs esimestel aastatel kanjisid õppisime. Iga kord antakse ära eelmise korra kodutöö, tehakse eelmise peatüki peale väike test, jagatakse uus peatükk kätte (esimeses peatükis oli nt 9 märki), võetakse see koos läbi ning tehakse selle juures olevaid ülesandeid. Ma arvan, et võtan selle loengu, kuna kanji-oskusi peaks hoidma värskena. Ainus miinus on see, et selleks vajaliku õpiku peab välja ostma.
Pärast kanji-tundi kiirustasime Mieke&Annega jaapani keele kuulamistundi. Jäime natuke hiljaks, kuid tundus, et sellest polnud midagi. Õpetajaks osutus sama naine, kes oli minu intervjuud läbi viinud. Nüüd sain ka ta nime teada – Utsumi-sensei. Täitsime kohalolekulehed ning saime kursuse tutvustuse. Selgus, et vaatame seal erinevaid filme/saateid ja analüüsime neid. Selles tunnis on denshi-jisho hädavajalik, seega pean selle endale võimalikult kiiresti hankima, kui otsustan seda kuulama jääda. Esimeseks filmiks, mida algusest vaatama hakkasime, oli remake Hollywoodi kassahitist „Shall We Dance?“ (peaosades Richard Gere ja Jennifer Lopez). Huvitav/naljakas oli vaadata, kuidas sündmused olid toodud Jaapanisse. Mäletasin enam-vähem süžeed, probleem oli uute sõnade tähendustega, mida ma sõnastikust otsida ei saanud. Ei tea veel, kas hakkan seda kuulama.
Kui loengud läbi, käisime korraks Ryuugaku Shien Team’i (Exchange Student Support Team) kontoris, kus sain teada, et pean iga kuu esimesel kuupäeval tulema sinna stipendiumiga seoses allkirja andma. Pärast tšillisin raamatukogus ning suundusin umbes viie paiku ühikasse.
Tagasiminek oli katsumus omaette. Kõigepealt õnnestus mul oma rattaga parklast välja tagurdades riivata kogemata ühte teist ratast, see kukkus ümber ja võttis endaga kaasa järgmise ja….kokku kukkus ümber ainult 2 ratast, kolmas jäi enam-vähem püsti ja sellist kaost nagu Evie „Muumia“ esimeses filmis raamatukoguriiulitega korraldas, õnneks ei toimunud. Anne oli nii lahke ja ootas mind, kuni ma teised rattad püsti tõstsin. (Kas ma hakkangi nüüd süvendama seda tüüpilist „kohmaka tüdruku“ imagot? Hell no.)
Kuna tagasitee kulges allamäge ja minu ratta pidurid pole just kõige paremad, oli see üks närvekõditav sõit. Pidevalt hoidsin pidureid kergelt sees, et täielikku vabaveeremist peatada. Suutsin enam-vähem normaalselt sõita (ainult paar korda oli natuke kõhe tunne sees, et kas ma nüüd sõidan sellest postist mööda või otse posti), kuid enne ühikasse jõudmist, umbes 40 meetrit enne seda juhtus väike õnnetus. Sõitsin üle sebra, pidin keerama vasakule, ühika poole, kuid mul oli nii suur hoog sees, et ei suutnud piduritega piisavalt kähku kiirust niimoodi vähendada, et kurvi välja veaks ja põrutasin otse ees olnud majale otsa. Ehmatus polnud nii suur, kuna sain umbes 2 sekundit enne kokkupõrget aru, et ma ei jõua enam keerata ega ka piisavalt ruttu seisma jääda, nii et lihtsalt leppisin sellega, et sõidan väiksel kiirusel majaseina. Hullult piinlik oli, mõtlesin, et raudselt kõik ümberolevates autodes vaatavad rumalat välismaalast, kes ei oska rattaga sõita. Leidis kinnitust fakt, et ma võin liikluses väikse katastroofi mõõtmed omandada. Võib-olla peaks kasutama ratast nii vähe kui võimalik…XD
Õhtul läksime Hide, Nana, Aaroni, Jaceki, Zacki ja Amberiga välja. Hide viis meid ühte lähedalasuvasse baari nimega Blue Market (mille logol oli hästi armas väike vaal). Enne sõin ühikas kõhu täis ja targasti tegin. Võtsime sellise paketi, kus igaüks sai valida kolm ükskõik millist jooki, kokku läks inimese pealt 1500 jeeni. See oli natuke kallis, otsustasime järgmisel korral odavamalt läbi ajada. Peale meie tulid sinna veel jaapanlased Akiko, Ayumi, Takamasa ja Ichidai ning ameeriklane Adam, kes kuskil siin lähedal inglise keelt õpetab. (Hiljem liitusid ka Mieke ja Kiko.) Õhtu kulges….huvitavalt. Alguses ei saanud vestlus kuidagi hoogu sisse, kuid pärast mõnda jooki muutusid mõned juba päris rõõmsaks. Vahetasime paar korda õhtu jooksul istekohti, et kõik kõikidega suhelda saaksid. Muuhulgas mängisime „Ma pole kunagi…“ (teinud seda ja seda). Jacekile toodi tema üleeilse sünnipäeva puhul suur värvimuutev (ilmselt oli seal mingi väike tuluke sees, nagu minu arvutihiirel) kokteil, mille maitses oli tugevalt tunda greipfruuti. See nägi megalahe välja, tegin sellest ka pilti. Lisaks sai ta koti koos veel mingite alkopudelitega (juhuslikult olid seal poolakeelsed kirjad peal!) ning sünnipäevakaardiga, mis oli tehtud paar minutit tagasi tehtud ühisfotost. Väga lahe. Mina ise võtsin õhtu jooksul pigem veinikokteile (õnneks ei läinud täide mu kartus, et mind sunnitakse meeletutes kogustes õlut jooma…ma ei ole kindel, et jaapani nomikai-kultuur mulle istub): kõigepealt punase veini ja ginger ale’iga „Kitty“ (üpris hea), siis valge veini ja soda’ga „Keel“ (valmistas pettumuse, oleks võinud parem olla) ning viimaks apelsini ja meloni –mahla ja mingi muu salapärase asjaga kollast värvi kokteil, mille nime ma kahjuks ei mäleta, aga mis oli kõige maitsvam.
Sellised koosjoomised kuskil baaris pole just mu kõige lemmikum ajaveetmisviis, kuid sellegipoolest oli täitsa lõbus. Saime teada, et teatud breiktantsu õppinud vahetusõpilane oskab käte peal kõndida ja ühe käe peal seista isegi siis, kui ta on purupurjus.
Uutest tutvustest jäid kõige paremini meelde kaks jaapanlast. Esiteks Ayumi, kes laulab Yamagata ülikooli kooris. Neil tuleb 23ndal esinemine kooli festivalil, seda tahan ma kindlasti kuulama minna. Võib-olla proovin isegi sinna laulma minna. Lubasime hiljem veel kokku saada ja kooriga seotud asjadest rääkida. Välimuselt meenutas ta mulle draama „Tokyo Dogs“ naispeaosalist.
Teiseks meeldejääjaks oli noormees nimega Takamasa. Ta oli varem Ameerikas vahetusõpilaseks käinud ning ta tegeles klaverimänguga. Rääkisime animest, muusikast, Chopinist, eesti toidust ja kliimast. Lubasime facebookis üksteist üles otsida.
Umbes kümne paiku pidime lauad vabastama ning läksime ühika juurde tagasi. Seal hängisime niisama veel väljas ja otsustasime, et järgmisel korral teeme barbecue-õhtu.
Umbes poole üheteistkümne ajal suundusid Joey, Po ja veel mõned vahetusõpilased kuskile pesapalli-kohta, ning Jacek (keda me küll hästi rattaga sõitma lubada ei tahtnud) ja Kiko läksid nendega kaasa. Mina, Zack ja Mieke lehvitasime neile ning ütlesime, et nad oleks ettevaatlikud (muuhulgas avastasime, et väljendid „itterasshai“ (mida öeldakse kodunt lahkujatele) ja „don’t die“, riimuvad).
Pärast lapsukeste teelesaatmist istusime Zacki ja Miekega veel umbes poolteist tundi ühika fuajee kõrval külastusruumis, jõime apelsinimahla ja sõime küpsiseid. Väga meeldiv vestlusring. Olin šokeeritud, kui Zack teatas, et on 27-aastane. Ta näeb välja nagu 20… Ja Mieke on lihtsalt väga ilus.
Oma tuppa jõudes oli kell juba 1, läksin otsejoones magama ja tänasin õnne, et homseks pole vaja äratuskella panna.
2. oktoober (18.50)
Tõusin: 12.05 (ja olin sellega rahul)
Jälle superilus ilm. Päike paistis aknast sisse, mõnulesin oma sooja futoni all, kuni tundsin, et nüüd võiks ärgata. Sõin hommikusöögiks kausitäie helbeid ja tassi rohelist teed, lõunasnäkiks võtsin mustika-saia.
Seadsin mõttes järjekorda tänase päeva ülesanded. Kõigepealt pidin ära saatma oma internetiavalduse (kuna 1. oktoober oli juba möödas ning nüüd vist saab seda odavamalt tellida). Sõnumeerisin Manamile, et teada saada, kas ta on ühikas ja saaks mind äkki aidata. Õnneks sai ta tulla ning veetsime järgmise pooltunni internetiavaldust täites. Kõige parem oli hetk, kui ma arvasin, et olen kõik ilusti ja õigesti ära täitnud, kuid Manami avastas kontrollimisel, et „aga siin oleksid sa pidanud numbrite kirjutamist alustama paremalt poolt“. Läksin alla fuajeesse, võtsin täiesti uue ja tühja avalduse ning täitsin otsast lõpuni uuesti ära. Kui ankeedi lõpuks koos valmis saime, tänasin Manamit väikse šokolaadiga.
Seejärel panin selga suvise riietuse (valged lühikesed püksid, valge lühike pluus ja plätud) ning käisin panin ümbriku postkasti. Kohtasin tee peal Joey’t, kellelt kuulsin, et eilne pesapalli-üritus oli väga hästi läinud. Palusin, et järgmisel korral ka mind kaasa võetaks. Ütlesin talle, et ilmselt kasutan täna jälle tema internetti, lisaks pean talt vist paluma, et ta seletaks mulle, kuidas siin pesumasinad töötavad. Tahan võimalikult vara oma talvetekid ära pesta ja kuivatada. Tekkide koha pealt ütles ta, et ma peaks olema ettevaatlik, sest on oht, et tekid võivad natuke pesus rebeneda. Loodan, et seda ei juhtu.
Pärast koristasin natuke tuba, saatsin järjekordse ämbliku aknast välja ning tegin ära kanjide ja kuulamistunni kodutööd.
Nüüd keedan riisi ja mõtlen, kas peaks täna natuke animet vaatama või vannis käima. Veidi aega tagasi käis Jacek ja võttis mult jälle Amberi jaoks jalgrattavõtme (uus katse KS denkist telefoni hankida). Ta ütles, et oli hommikul käinud koos Kiko ja veel paari teisega lähedalasuval mäel, kust oli avanenud megailus vaade. Minu õnneks plaanis ta homme koos Zacki ja Nicki’dega uuesti sinna minna ning sain end kaasa sokutada. Loodusvaatlus, jee!
Tegelikult peaks külastama ka Mieke&Anne tuba. Kõik teised istusid seal paar õhtut tagasi, kuid mulle ei öelnud keegi. Eks ma siis teen neile eravisiidi.
Mõned nimekirjad ootavad ka koostamist. Homme tuleb poodi minna. (Ketšup!!!)
Ja kõrvus kõlab Helin-Mari Adreri lauluhääl: „Pealpool pilvi paistab päike, seda tea.“
Kui su südames on päike, päikene
siis su süda pole väike, väikene
Lase sisse kõik, mis hea, mis on hea
ära halba meeles pea, ei eal
Siis sa ise oled päike, soe ja hea…
Miwju siis! xD Hollywoodi oma on remake, Jaapani oma originaal. Just saying.
Aga siin ei toimu väga midagi. Ainult mu väärtuslik proseminaritöö kirjutamise aeg kulub su blogisissekannete mitmekordse lugemise peale. xD
*loves, misses*
Ma saatsin sulle kirja videolinkidega, loodetavasti said kätte (Gmaili). Ja eile-täna filmisin veel, millalgi panen need ka üles. Ma loodan, et saad ehk kuulata-vaadata neid.
Ma lihtsalt hängin, olen ilus, teen kooliasju ja tsillin kodus. Eriti midagi nagu ei toimu. =)
Aga edu ja õnne sulle seal. Kõlab nagu on põnev.