Teisel pool mind

Päike läheb vaikselt akna taga looja...

Kirjutan selleks, et mäletada, mäletan selleks, et väärtustada.

Vahepeal on üpris palju juhtunud.

Jõudsin käia perega veidi Pärnus puhkamas, mis oli äärmiselt vajalik ja värskendav. Saime seekord ööbida politseikooli ühikas, mis asus lasketiiruga ühes majas. Alguses polnud seal kedagi peale meie, mis tekitas huvitavaid mõtteid (mida hiljem ka hetke ajel realiseerisin, nt alasti koridoris ringi jooksmine XD). Oma Steffani-küllastumuse sain selleks aastaks täis, ma poleks arvanudki, et selle pitsadest kõrini saada võib.
Rannas põlesin asjaolude kokkulangevuse tõttu üpriski ära, aga see oli seda väärt, sain esimest korda sel aastal päevitada ja meres ujuda. Rasmusega pool tundi järjest nimemängu ja hiljem pargis lendavat taldrikut mängida oli ka tore.

Mina Valgret kuulamas:

Eelmisel pühapäeval käisime ka Martinil sõjaväes külas. Tal näis õnneks kõik korras olevat, vähemalt huumorimeel on tal alles.

Esmaspäeval otsustasin, et käin lõpuks ometi Tartus ära. Juba alguses sai selgeks, et sellest tuleb üks lõbus ja huvitav olemine (alates sellest, et mingid malevapoisid mind rongis kahtlaselt jälgisid ja pilte tegid).

Kõigepealt käisime Kaarliga söömas seda kohutavalt head kohupiimakooki jäätise ja kirssidega. Seejärel õnnestus vennakesega pikemalt kvaliteetaega veeta, käisime teatris ja vaatasime lahedat filmi "The Illusionist". Lisaks sain ma ka (pika mangumise ja meelitamise peale) jälle seda fantastilist massaaži (vennake irvitas pidevalt, olles oma käte maagilisest võimest täiesti teadlik).
Kohtusin ka Annaga, kellega jõudsime isegi Emajões ujumas käidud, samuti vedas ta mind esimest korda Vanakaru juurde, kus proovisin muuhulgas ka noatuppede tegemist.

Sain kanda oma ilusat (lühikest) punaseruudulist tülliga seelikut, mille Pärnust ostsin, kahjuks ei arvestanud ma esimesel päeval kohutava tuulega, mis iga natukese aja tagant seda kergitada üritas. Aga mänguväljakul sai sellega turnida küll. Meenub hetk, kui Goblin kirjutas läpakas Krüpti stsenaariumit ja mina lesisin niisama pink-kiigel, kui mingid suvalised vene nokastanud noormehed tulid küsima, kas meil seal WiFit ka on. See oli veider.
Jõudsin tutvuda Daleiose töökohaga, omandada kauni lepatriinu-veekokkuhoiuplakati ning näha 'omnomnom'-kala ja armsaid väikeloomi kaks korrust kõrgemal.

Üks lõbusamaid elamusi oli vast (disko-)pidu Curu juures. Sellist Tartu-kogemust mul varem tõesti polnud, ma ei mäleta, kui palju ma tol õhtul naersin. Videod annavad tunnistust, et meeldivalt aega veetsime. Seemneke meenutab mulle miskipärast mu endist klassivenda Sandrit. Ja absoluutne lemmikhitt oli S Club 7 "Don't stop moving" :D
Nägin üle pika aja Oliveri, mis oli ülimalt tore. Ta oli küll ilma juusteta, aga nägi sellegipoolest tavapäraselt hea välja. Siiski ei saanud ma lõpuni aru, kas ta oli sel õhtul minu kiusamise vastasel positsioonil, aka stabilisaator või koos Daleiosega agitaator nr 2.
Huvitav on ka mõndade arusaam kõrrejoogist. Palusin endale poest tuua (kui muu kõrvalt raha üle jääb) kasvõi kõrrejooki, igatahes mitte midagi alkohoolset. Mulle toodi Double Bock ja öeldi, et seda saab ka kõrrega juua.

Jobud XD

Reede hommikul hääletasime Gobliniga Viljandisse folgile (ning meil ei läinudki vaja kasutada auto peale saamiseks mu uue seeliku võlusid), kus kohtasime Allyt (*kallikalli*) ja saime jubeda kogemuse osaliseks seoses ühe Armeenia kööki pakkuva söögikohaga, mille letitagune mees nägi tõepoolest välja nagu mõni armeenia pervo-gängster.

Tagasi Tallinnasse jõudes võttis mu vahva nädala kokku laupäevane fotosessioon pealkirjaga "Mistress&Miisu". Läksime Hannaga Kadrioru parki, et jäädvustada tema fantastilist (vene bojaaritari meenutavat) kleiti ja minu kiisukostüümi. Välja tuli palju metsikult ilusaid pilte ning ma pean tunnistama, et kassi mängida on üpris tore. Eks saab näha, kas pärast mängu on võimalik teha video sellest, kuidas mina ees jooksen ja mingid tüübid kaameratega järgi, kiirendatult ja taustaks benny hilli muusika :P

----------------

Gekul vedas. Ta nägi Arashi-noormehi unes. Aga õnneks olin mina ka seal.

Geku says: "Nad tulid nagu vahetusüliõpilasteks meile, nagu muuseas liitusid me kursusega... tsillisid meiega klassis ja rääkisid juttu... me sinuga istusime kõrvuti ja Matsujun istus me selja taga, aga me nagu ei tohtinud jõllitada teda, nii et me lihtsalt lootsime, et ta ühel hetkel klassi ette läheb... ja taustaks mängis Sakura Sake XD "
Mirju says: "oijumal...appi kui hea"
Geku says: "sa olid nii kyaaaaaaa omadega"

Ja geku nii totaalselt kasutab ära seda, et ma pidevalt midagi kahtlast ütlen, et siis armutult mind tsiteerida. Viimane näide oli eilsest:
Mirju says: "...leidsin myanimelisti shonen-ai/yaoi klubi foorumiteemadest mingi testi (seme-uke test) ja ma klikkasingi sellel lingil..."

Testi tulemus oli:
Succulent Uke You are -99% seme!
You may/may not know this, but your partner sees you as food. Everything part of you resembles food of some kind for some unknown reason. You usually taste utterly sweet. Perk up, its not your fault that you resemble food so much, just take extra care of yourself before someone takes a bite out of you! XD
Most compatible with: The one in control.

Üllatus-üllatus.

Aga tegelikult...minu sisemine shonen-ai fangirl tahab vist välja saada. Kõige selgemini on seda märgata vast Arashi suhtes, kelle fanservice on vahel lihtsalt nii...nii...*kyaaaa-põlvenõrkus*

Huvitav, kas ma peaks mures olema?

Naah.

Muide, jõudsin lõpuks (välise surve mõjul) minu ja Geki ülejäänud videod ka youtube'i üles panna. Nüüd on nad kolmekesi ilusti seal: The Haunting, Angels ja Engel.
Need on meie veidra kujutlusvõime viljad.

Anime-manga-uudistest: vaatasin lõpuni "Chrno Crusade'i". Selle viimane osa jättis mind natuke ärritunud ja kurvaks. Ma ei oodanud, et hinge jääb selline lootusetuse-tunne. Kurjust ei saagi täielikult hävitada, kuid loo taolise kokkuvõttega jäi mulje, nagu poleks tegelikult midagi head saavutatudki.

"Ludwig Revolution", mille läbi lugesin, õigustas oma kohta minu lemmikmangade seas kindlasti. Kaori Yuki tööd meeldivad mulle aina enam. "Ludwigit" soovitan igaühele, kes peab lugu tumeda tooniga lugudest ja ei pane pahaks, kui Grimmide muinasjutud täielikult pea peale keeratakse.
Mitu korda leidsin end arvuti ees karjumast "Ei ole võimalik!" ja naermast autori absurdsete lahenduste üle. Aga igas loos oli ka sügavam mõte sees ja vähemalt sai lõpuks öelda (rahulikult) "And the prince lived happily ever after."

J-drama rindelt raporteerin, et nüüdseks on nii "Hana Yori Dango" kui ka selle teine hooaeg ära vaadatud. Üllatavalt hea, ma ütleks. Jun avas end sellega mulle teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja. Arutasime Hannaga, kas Makino oleks pidanud lõpuks valima Rui või Domyouji ja selgus, et mul on siiski mingi tõmme pahade poiste vastu. Ja kuigi Rui (ehk fantastiline Oguri Shun) oli selline täiuslik prints valgel hobusel, oleksin ka mina vist valinud karmi koore ja vale eneseväljenduse, kuid hea südamega (ma armastan tema lapseliku õhina-momente) Domyouji. Võib-olla on see seotud minu Matsujuni-jumaldamisega, kes teab. Aga hea sari on igatahes. Soovitan. Mina ootan huviga filmi "Hana Yori Dango Final", mis esilinastus 28ndal juunil.