Mõned lood lihtsalt on kurvemad kui teised.
Wednesday, July 30, 2008 by Mirju
Jälle mina siin.
Miks mõeldakse välja kurbi lugusid?
Kas selleks, et me neid lugedes mõistaksime, et meil on vedanud?
Kas selleks, et kaasa tunda ja oma empaatilisi võimeid arendada?
Kas selleks, et mõned nendest lugudest ikkagi õnnelikult saaks lõpetada?
Võib-olla.
Miks mõeldakse välja kurbi lugusid?
Kas selleks, et me neid lugedes mõistaksime, et meil on vedanud?
Kas selleks, et kaasa tunda ja oma empaatilisi võimeid arendada?
Kas selleks, et mõned nendest lugudest ikkagi õnnelikult saaks lõpetada?
Võib-olla.
Imelik, enne oli mul nii palju mõtteid, mida ma tahtsin üles kirjutada, aga nüüd on raske mingit selget lauset moodustada.
Miski minus on muutumas. Ma tunnen seda juba pikemat aega.
See ei toimu kiiresti, vaid rahulikult, peaaegu märkamatult. Ei tea veel, kas seda peaks positiivseks või negatiivseks pidama, aga see on kuskil olemas, kättesaamatust miraažist aina reaalsemaks edasi liikudes. Huvitav, mis juhtub siis, kui see täielikult kohale jõuab?
See ei toimu kiiresti, vaid rahulikult, peaaegu märkamatult. Ei tea veel, kas seda peaks positiivseks või negatiivseks pidama, aga see on kuskil olemas, kättesaamatust miraažist aina reaalsemaks edasi liikudes. Huvitav, mis juhtub siis, kui see täielikult kohale jõuab?
Ma tahan kirjutada, tõlkida, luua. Inspiratsioonivaim, palun külasta mind!
Näen jälle veidraid unenägusid.
Peaksin natuke selgroogu kasvatama, siis on vast kergem. Muidugi tundub ahvatlev ka mõte osta poest kõige odavam suur serviis ja see pingete maandamiseks kas tervikuna või osade kaupa puruks loopida. Olen alati tahtnud teada saada, mis tunne on keraamilist tassi täiest jõust vastu seina või taldrikut põrandale visata, eesmärgiga midagi endast välja saada ja võimalikult palju kilde tekitada.
Praegu tuli huvitav mõte: võiks olla suur kristallist kroonlühter, mille saaks kukutada hiiglasliku basseini põhja, siis peale lasta selge sinise vee ning lõpuks ise sinna sädelevasse määramatusse sukelduda. Ja tuhanded killud võiksidki põhja sätendama jääda...
Peaksin natuke selgroogu kasvatama, siis on vast kergem. Muidugi tundub ahvatlev ka mõte osta poest kõige odavam suur serviis ja see pingete maandamiseks kas tervikuna või osade kaupa puruks loopida. Olen alati tahtnud teada saada, mis tunne on keraamilist tassi täiest jõust vastu seina või taldrikut põrandale visata, eesmärgiga midagi endast välja saada ja võimalikult palju kilde tekitada.
Praegu tuli huvitav mõte: võiks olla suur kristallist kroonlühter, mille saaks kukutada hiiglasliku basseini põhja, siis peale lasta selge sinise vee ning lõpuks ise sinna sädelevasse määramatusse sukelduda. Ja tuhanded killud võiksidki põhja sätendama jääda...
Miks mul Fay kodumaailm silme ette kerkib?
Hetke tabada
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises
Hetke tabada
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises
Serviisi asemel töötab ka skulptuur. Teinekord, kui Tartus oled, lase Allyl end ta kooli viia, vooli savist mingi nägu ja viska seina. See hetk, kui see nägu vastu seina pannkoogiks muundub... mulle tundus, et see käis justkui aegluubis. Jube vabastav. :)
Pea vastu Mirju :)