Kuidas ma Jaapani haiglas käisin
Monday, December 13, 2010 by Mirju
Kõigepealt (lõpuks XD) kaks uut osa mu videoblogist:
Mirju Jaapanis - Üheksas osa
Mirju Jaapanis - Kümnes osa
***
Täna toimus minu esimene tutvus Jaapani tervisesüsteemiga. Saime hommikul Miyu ja Ayumiga ühika juures kokku ning hakkasime Miyu autoga sõitma haigla poole, mis Teoreetiliselt pidi asuma kuskil kooli lähedal. Teadsime, et see pidi olema veidi Yamazawa-nurgast edasi, seega sõitsime sellest mööda ja edasi…ja edasi…siis vaatas Miyu, et vist siit võiks ära keerata, heitis pilgu minu joonistatud algelisele kaardile ja keeras…parema asemel vasakule. Naersime, tiirutasime natuke ringi ning sõitsime kooli juurde tagasi. Möödusime uuesti Yamazawa-nurgast, kui ma äkki üle tühja ehitusplatsi silmasin ühte hoonet, millel oli sama kiri, mis mulle antud märgukirjakese peal. Tuli välja, et pidime sõitma sisse kahe ehitusplatsi vahelisest väiksest tänavast.
Peale õnnelikku kohalejõudmist läks Miyu autot parkima ja meie Ayumiga suundusime natuke kõhklevatena majja sisse. Ayumi märkis, et see on vist ka osaliselt vanadekodu… 0.o
Fuajee valvelauast juhatati meid ühest väiksemast uksest sisse ning olimegi jõudnud õigesse kohta. Selgus, et oleksime vabalt võinud ka teisest uksest, st haigla peauksest sisse minna XD
Atmosfääri poolest erines jaapani moodi haigla eesti omast päris palju. Kuidagi kergem-helgem tunne oli, kõik tundusid palju rohkem abivalmis. Kinnitust leidis meie kahtlus, et see konkreetne asutus on mõeldud enamasti vanemate inimeste jaoks. Aga õnneks võeti mind ka ilma probleemideta jutule. Vahetasime oma välisjalanõud haigla roosade sussikeste vastu ning jäime valvelaua juures ootele.
Veidikese aja pärast kutsuti mind leti juurde, küsiti tervisekindlustuse kaarti ja paluti täita ankeet oma kaebuse kohta. Seejärel pidin veel natuke ootama ja lõpuks kutsuti mind arsti juurde sisse. Pidin minema läbi valvelaua kõrval olevate kardinate ning siis veel läbi pisemate kardinate, mis viisid arsti „kabinetti“ (mis oli tegelikult lihtsalt suuremast ruumist paari seina ja eesriidega eraldatud osa). Sattusin väga laheda-muheda keskealise meesarsti juurde. Ta vaatas mind targa pilguga oma ruudukujuliste prillide tagant, küsis, kust ja kuidas valutab, ütles seejärel „teeme igaks juhuks röntgeni, eks“, märkis mu sõrmel musta pastakaga ära täpse koha, millele keskenduda ning saatis mu pilti tegema.
Sain jälle natuke oodata (vaatasime teisi ooteruumis istuvaid rõõmsaid pensionäre, kes omavahel vestlesid ning üksteist tervitasid) , siis tuli energiline ja abivalmis õde ning juhtis mu röntgeniruumi. Ta seletas, et sõrmest tehakse nii otse- kui küljeli-pilt. Minu üllatuseks sai arst pildi juba paari minuti pärast kätte, kutsus mu uuesti enda juurde ja näitas, et õnneks luumurdu ega –mõra pole. Hingasin kergendatult. Tore arstionu rääkis, et sõrm on siiski natuke põrutada saanud, kuid peaks nädala-pooleteisega (mille jooksul ma pean teda siduma ja mingeid tablette võtma) ära paranema. (Tahtsin arstionuga pilti ka teha, aga mõtlesin, et seda vist ei lubataks teha XD) Lõpuks saadeti mind veel teise õe juurde, kes mu sõrme uuesti kinni sidus. Siin on mingid spetsiaalsed plaastrilaadsed sidemed, mille ühes pooles on juba sees ravimid-valuvaigistid ja muud imeasjad, sõrmele tunduvad need veidi külmad.
Valvelauast sain pärast kätte oma ravimid (kaks lehte erinevaid tablette 7 päevaks, ühed on tavalised valuvaigisti moodi pisikesed tabletid, teistel on kapslite sees mingi puru), mitu pakki erisidemeid-plaastreid ning oma ravikindlustuskaardi. Kokku pidin kogu lõbu (läbivaatus, röntgen, rohud ja sidemed) eest maksma ainult 1990 jeeni, mis oli tänu kindlustuskaardile 30% originaalsummast (6620 jeeni vms). Väga lahe, kartsin, et läheb rohkem.
Noogutasime-naeratasime personalile, tänasime neid ning suundusime kerge südamega haiglast välja. Kõik käis äärmiselt sujuvalt ja professionaalselt, heatahtlikkust ja hoolitsussoovi kiirgas igast suunast. Äärmiselt positiivne kogemus.
Oeh. Mul on ikka nii hea meel, et midagi tõsist ei olnud.
Ilusaid unenägusid teile =)
Mirju Jaapanis - Üheksas osa
Mirju Jaapanis - Kümnes osa
***
Täna toimus minu esimene tutvus Jaapani tervisesüsteemiga. Saime hommikul Miyu ja Ayumiga ühika juures kokku ning hakkasime Miyu autoga sõitma haigla poole, mis Teoreetiliselt pidi asuma kuskil kooli lähedal. Teadsime, et see pidi olema veidi Yamazawa-nurgast edasi, seega sõitsime sellest mööda ja edasi…ja edasi…siis vaatas Miyu, et vist siit võiks ära keerata, heitis pilgu minu joonistatud algelisele kaardile ja keeras…parema asemel vasakule. Naersime, tiirutasime natuke ringi ning sõitsime kooli juurde tagasi. Möödusime uuesti Yamazawa-nurgast, kui ma äkki üle tühja ehitusplatsi silmasin ühte hoonet, millel oli sama kiri, mis mulle antud märgukirjakese peal. Tuli välja, et pidime sõitma sisse kahe ehitusplatsi vahelisest väiksest tänavast.
Peale õnnelikku kohalejõudmist läks Miyu autot parkima ja meie Ayumiga suundusime natuke kõhklevatena majja sisse. Ayumi märkis, et see on vist ka osaliselt vanadekodu… 0.o
Fuajee valvelauast juhatati meid ühest väiksemast uksest sisse ning olimegi jõudnud õigesse kohta. Selgus, et oleksime vabalt võinud ka teisest uksest, st haigla peauksest sisse minna XD
Atmosfääri poolest erines jaapani moodi haigla eesti omast päris palju. Kuidagi kergem-helgem tunne oli, kõik tundusid palju rohkem abivalmis. Kinnitust leidis meie kahtlus, et see konkreetne asutus on mõeldud enamasti vanemate inimeste jaoks. Aga õnneks võeti mind ka ilma probleemideta jutule. Vahetasime oma välisjalanõud haigla roosade sussikeste vastu ning jäime valvelaua juures ootele.
Veidikese aja pärast kutsuti mind leti juurde, küsiti tervisekindlustuse kaarti ja paluti täita ankeet oma kaebuse kohta. Seejärel pidin veel natuke ootama ja lõpuks kutsuti mind arsti juurde sisse. Pidin minema läbi valvelaua kõrval olevate kardinate ning siis veel läbi pisemate kardinate, mis viisid arsti „kabinetti“ (mis oli tegelikult lihtsalt suuremast ruumist paari seina ja eesriidega eraldatud osa). Sattusin väga laheda-muheda keskealise meesarsti juurde. Ta vaatas mind targa pilguga oma ruudukujuliste prillide tagant, küsis, kust ja kuidas valutab, ütles seejärel „teeme igaks juhuks röntgeni, eks“, märkis mu sõrmel musta pastakaga ära täpse koha, millele keskenduda ning saatis mu pilti tegema.
Sain jälle natuke oodata (vaatasime teisi ooteruumis istuvaid rõõmsaid pensionäre, kes omavahel vestlesid ning üksteist tervitasid) , siis tuli energiline ja abivalmis õde ning juhtis mu röntgeniruumi. Ta seletas, et sõrmest tehakse nii otse- kui küljeli-pilt. Minu üllatuseks sai arst pildi juba paari minuti pärast kätte, kutsus mu uuesti enda juurde ja näitas, et õnneks luumurdu ega –mõra pole. Hingasin kergendatult. Tore arstionu rääkis, et sõrm on siiski natuke põrutada saanud, kuid peaks nädala-pooleteisega (mille jooksul ma pean teda siduma ja mingeid tablette võtma) ära paranema. (Tahtsin arstionuga pilti ka teha, aga mõtlesin, et seda vist ei lubataks teha XD) Lõpuks saadeti mind veel teise õe juurde, kes mu sõrme uuesti kinni sidus. Siin on mingid spetsiaalsed plaastrilaadsed sidemed, mille ühes pooles on juba sees ravimid-valuvaigistid ja muud imeasjad, sõrmele tunduvad need veidi külmad.
Valvelauast sain pärast kätte oma ravimid (kaks lehte erinevaid tablette 7 päevaks, ühed on tavalised valuvaigisti moodi pisikesed tabletid, teistel on kapslite sees mingi puru), mitu pakki erisidemeid-plaastreid ning oma ravikindlustuskaardi. Kokku pidin kogu lõbu (läbivaatus, röntgen, rohud ja sidemed) eest maksma ainult 1990 jeeni, mis oli tänu kindlustuskaardile 30% originaalsummast (6620 jeeni vms). Väga lahe, kartsin, et läheb rohkem.
Noogutasime-naeratasime personalile, tänasime neid ning suundusime kerge südamega haiglast välja. Kõik käis äärmiselt sujuvalt ja professionaalselt, heatahtlikkust ja hoolitsussoovi kiirgas igast suunast. Äärmiselt positiivne kogemus.
Oeh. Mul on ikka nii hea meel, et midagi tõsist ei olnud.
Ilusaid unenägusid teile =)
sul läheb seal ju päris vahvalt :)