Kalligraafiast, Potterist, keeglist, vigastustest ja Sinterklaasist
Monday, December 6, 2010 by Mirju
Saaga läheb edasi XD
***
22. november
Jacek leidis mu rattavõtme üles.
23. november
Tegelikult oli kogu jaapanis koolist vaba päev (jälle mingi riigipüha….勤労感謝の日/ Kinrō kansha no hi ehk Töö tänamise päev?), aga meie pidime ikka vara tõusma. Yu-sensei oli organiseerinud meile kahes grupis jaapani kalligraafia tunni ühe vanema kuulsa sensei kodus. Hommikul kogunesime bussipeatusse (pidin igaks juhuks veel Jacekile helistama, et ta sisse ei magaks), sõitsime enam-vähem õigesse kohta vist…ja siis otsisime umbes 20 minutit õiget maja. Isegi Yu-sensei ei teadnud, kus see täpselt asus XD
Kui lõpuks (peale võõrastesse akendesse piilumist, kohalikelt tee küsimist ja ühest meile aknast lehvitavast suvalisest prouast segadusse sattumist) kohale jõudsime, avanes meie ees jaapani kalligraafia rafineeritud, maagiline maailm. Istusime avarasse töötoa moodi ruumi, kuhu sensei oli suurele lauale laotanud tindialused, tindikivid, vee, pintslid ja paberid. Saime kahepeale tindialuse ja –kivi ning pidime nende abil endale tinti tegema. Alguses tuli segu liiga vedel, hiljem saime nõksu paremini kätte. Tuli kivi vastu alust hõõruda nii, nagu kulutaks kriiti. Pärast tuli natuke ringeteha ja segada.
Kuigi meile õige käeasend ja hoiak ette näidati, oli seda päris raske järgi teha. Märki alustades sättisin oma käe ilusti täisnurga alla, hoidsin pintslit keskelt ning üritasin otse maalida. Miskipärast läks aga käsi pärast paari tõmmet automaatselt kõverasse asendisse.
Harjutamiseks anti meile mäe ja jõe kanjid, mis tegelikult on päris lihtsad, aga neid suurema pintsliga paberile panna on omaette kunst (ha-ha).
Kokku kulutasin paari tunniga ära mitu hunnikut kalligraafiapaberit, enam-vähem normaalselt tuli välja umbes kümnendik. Tahtsin jälle „kakumei“ kirjutada, aga see ei mahtunud paberile ära XD Kõige suurem probleem oligi kanji paberile mahutamise ja proportsioonidega.
Lõpuks sain valmis peamiselt 3 märki: uni/unistus (yume), kaitsma/hoidma (mamoru) ja elu/saatus (inochi).
Sensei oli tõesti lahe mees, selline „ma olen sinust vanem-targem-tublim ja me mõlemad teame seda, aga mina ei pea seda ütlema“-auraga. Eriti jäi mulle meelde tema pintslikollektsioon, ta seletas, et kõige suurem pintsel oli maksnud rohkem kui tema auto.
Vot kui kallis lõbu on kalligraafiaga professionaalselt tegeleda.
***
Tagasi ühikas magasin paar tundi ning suundusin seejärel Mieke ja Kikoga S-PALi šoppama. Maitsesime põhjalikult esimesel korrusel pakutavaid söödavaid suveniire (alustades soolastest küpsistest ja lõpetades mingi õunapüree-taolise asjaga) ning otsustasime, et siit on väga hea kojuminekul igasugu meeneid kaasa osta.
Paar korrust kõrgemal riietepoes andsin lõpuks, pärast umbes tundi aega kahtlemist järgi kiusatusele (sest olin sellega vist sisimas juba leppinud) ning ostsin ära üliilusa beeži sügismantli karusnahkne kaeluse (mida sai eemaldada), lehvidega taskute ja seljapeale suurema lehviga. Ja nagu muuseas leidsin endale ka stiilse halli seeliku. Muidugi pidin ma enne kogu kupatust proovima ja Mieke tõi mulle mingid eriti kõrge kontsaga nööritavad saapad, sest ta tahtis näha, kas mu kodused kontsasaapad sinna juurde sobiks. Sain veidi allahindlust ka, kuna tegin poe kliendikaardi. See on siiski ilmselt kallim mantel, mille olen eales ostnud, kuid ma võtan seda varajase jõulukingina XD
Kuna Kiko tahtis minna Yamazawa kohal olevasse odavamate riiete poodi nimega DonDon, siis seadsime sammud enne kojuminekut ka sinna. Seal on vahva süsteem, et igal kolmapäeval lähevad nende riideesemete, mida pole õnnestunud ära müüa, hinnad ühe astme võrra odavamaks. Hindade asemel on seal juurviljapiltide süsteem: nt kõrvits tähendas 4000 jeeni, roheline sibul 500 jeeni jne. Kuna seal oli mingi eriline loos, kus sai endale soodustusi tõmmata, otsustasin (Mieke õhutusel taas) võtta veel ühe pisikese suvekleidi pmst 100 jeeni eest. Ja sealt leidsin ka megalaheda nahkjaki, millele järgmisel päeval (kuna hind alanes) järgi lubasin tulla. Poeskäik tasus end ära.
24. november
Enne loenguid käisin DonDonis oma ilusal nahkjakil järgi. Võrkpallitunnis oli seekord väga hea hoog sees, meeskonnatöö töötas. Mis sest, et ka see kord mõlemad mängud kaotasime, meil endal oli vähemalt hea tunne. Pole midagi, eks püüame järgmisel korral paremini. Ja käekaitsmed, mille saja-jeeni-poest sain, sobisid ideaalselt.
Täna oli üks neist harvadest päevadest, mil käisin koolis rattaga.
Õhtul toimus koolis jaanuari lastelaagriga seotud koosolek, kus selgus, et kõik sinnamaani välja mõeldud ideed tuleb sisuliselt ümber teha. Ega see meid väga ei vaimustanud, aga parata polnud midagi.
Kella poole üheksa paiku kõndisin ühika poole ja olin valmis juba õhtut rahulikult lõpetama, kui ootamatult mind välja kutsuti. Kuna Zacki sõber Lance oli talle Yamagatasse külla tulnud, taheti selle puhul kuhugi tähistama minna. Lõpuks saime kokku mina, Z&L ning Mieke ja Kiko, alguses plaanisime minna kuskile baari istuma, kuid siis tegime peas väiksed arvutused ja leidsime, et karaokes saab ühe tunni pluss tasuta joogid sama hinna eest, mis baaris üks jook reaalselt maksaks. Tarkade ja kokkuhoidlike üliõpilastena suundusime karaokesse. Veetsime seal umbes 2 ja pool tundi, käik kujunes vägagi lõbusaks. Zackil ja Lance’l on mõlemal väga head hääled. Lõpuks laulsime isegi jõululaule, sest ega see aegki enam kugel pole. Koju jõudsime kell pool 3. (Enne pidime muidugi tegema öisel Nanokamachil kõndides mingeid absurdseid teooriaid, kuidas Zack on tegelikult Poseidoni poeg ja ookeanide tulevane valitseja XD)
25. november
Päeva naelaks kujunes õhtune kinoskäik Zacki, Jaceki ja Lance’iga. Käisime Foorumi-kinos Harry Potter seitsmendat filmi („Surma vägiste“ raamatu esimene osa) vaatamas. Poiste jaoks oli see esimene kinokülastus Jaapanis ning ma pidin neile mõningaid asju seletama. Näiteks seda, et filmi lõpus istutakse tiitrite lõpuni ilusti oma kohal. Jacek ei suutnud sellega kuidagi leppida.
Õnneks ei pidanud ma filmis pettuma, see oli tõesti väga hästi tehtud. Siiamaani üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem Potteri-film. Näitlejad on kõik juba täiskasvanuks saanud ja see teeb nende mängu veel nauditavamaks. Seekord oli suht korralikult raamatut järgitud, lugesin kokku ainult umbes 2-3 kohta, mida raamatus polnud (aga need olid ka hästi sobitatud sinna). Oli pinevaid, ahhetamapanevaid, südantlõhestavaid ja ka naljakaid hetki. Väärt kogu piletiraha.
Pärast lipsasime korraks veel Z&L-ga Kajo Centrali 24. korrusele öist linnavaadet nautima. Kahjuks juhatas turvamees meid sealt pärast 10 minutit välja, kuna külastajatele oli torn juba umbes tund aega tagasi suletud XD
26. november
Üllatustest kanjitunnis (MISMÕTTES tehakse meile eraldi kuuenda peatüki peale töö, kui kogu materjal on juba eelmisel nädalal üldtestis olnud…), sain sõna otseses mõttes minut aega enne teada seda.
Pärast Smile’i proov (Eno näeb ikka TÕESTI väga hea välja…ai-ai-ai)
Algselt plaanisime õhtul jälle karaokesse minna, kuid see muutus sujuvalt keegliõhtuks. Läksime Kiko, Sasha, Jaceki, Sejini ja Sehiga Yamazawa hoone kolmandale korrusele, kus asus korralik suur saal. Valisime ajaks 9-11.30 õhtul, sest siis sai teatud raha eest (millega muidu oleks saanud vaid 2 mängu) teha nii palju mänge, kui soovisid.
Jacekil juhtus väike äpardus…nime sisestamisel punktilugejasse läks tal midagi valesti (õigemini töötajad, kes nimesid sisestasid, tegid vea) ning ekraanil ilutses suurelt hoopis nimi „Yacherii“. Naersime end herneks ning leidsime ühiselt, et nüüdsest on see tema pornostaari-nimi.
Kahe ja poole tunni mängimise jooksul, sain mõned korrad ka kõik kurikad maha, seega võiks õhtut õnnestunuks lugeda, aga teised olid minust siiski pika puuga üle.
Lahkusime keeglisaalist umbes kolmveerand 12 öösel ja Jacek arvas äkitselt, et oleks väga hea minna koos ramenit sööma. Keset ööd. Ega meil tegelikult väga kõhud tühjad polnud, aga mõtlesime, et lähme siiski kaasa ja sööme kasvõi natuke gyozasid.
Teel keeglisaalist rameni-kohta juhtus aga üks kummastav lugu. Ma siiamaani ei usu seda…see oli lihtsalt nii suvaline…aga väga lahe, it made my day XD
Olime jõudnud ühe ülekäigurajani, millel põles parajasti punane tuli. Korraga jooksis vastaspoolt teed üks noormees punasega üle, tuli minu juurde ja ütles „You’re beautiful.“ Siis surus mu kätt, naeratas ja jooksis teisele poole tagasi (tuli ikka punane). Olime kõik liiga hämmastunud, et kuidagi reageerida. Sehi ja Seijin hakkasid esimestena itsitama, väites, et see oli kahtlane. Paar hetke hiljem, kui me nende poole üle tee jõudsime, siis ma naersin oma salli sisse ja peitsin end Kiko taha, kuna mu aju üritas ikka veel seda veidrat komplimenti seedida. Pärast hüüti meile veel järgi midagi stiilis „Nice meeting you/Have a good day“ XD Priceless.
Ootamatult kohtasime Blue Marketi ees Zacki, Amberit, Lance’i ja Adamit. Nad tulid just nomihoudailt (ehk joo-palju-soovid). Rääkisime baari ees, vahepeal kukkus üks purjus sarariiman meile otsa ja mingid teised sarariimanid tahtsid meiega igale poole kaasa tulla. Õnneks saime nad maha raputatud.
Kandsin Amberit natuke seljas (lihtsalt tõestamaks, et seda suudan) ja seejärel tegi tema mulle sõitu galopeerides kuni rameni-kohani. Publik aplodeeris.
27. november
Magasin kaua, (oli ilus ilm) käisin poes, õppisin veidi, nõelusin (muuhulgas ka puhketoas oleva lendorava kõrva) ja tegin karrit.
29. november
Grinda tunnis vaatasime siiamaani ühte parimat filmi. Nimeks „Mito Komon“ ehk „Mito valitseja“ vms, selline action-adventure stiilis samuraiseiklus, lahedad tegelased ja kenad näitlejad. Ristisin selle mõttes nimega „CSI: Edo“ XD Seda seepärast, et peaintriig keerles ühe vanema maavalitseja ümber, kes maskeeris end ja oma teenreid politseinikeks ja rändas nendega salaja ühte mõrva lahendama. Kuriteopaiku uuriti, koguti juhtlõngu, üldse käis kogu värk nii nagu Edo CSI. Oleksin peaaegu üle klassi naerma pursanud, kui kujutasin endale ette klippi/koomiksit dialoogiga:
Teener: „Sire, the man was murdered while trying to kill the intruder.“
Mito Komon: „Well…it seems like the victim..*paneb päikseprillid pähe*…didn’t make the cut.“ (*muusika* YEEAAAAHHHHH!!!! + kotohelid)
30. november
Minu osakond korraldas pärast kooli mochi-tampimise, seekord sain ka ise käe külge panna ja hiiglasliku haamritaolise asjaga nätsket mochit taguda. Pärast peeti pidu ka, saime tasuta süüa-juua ning ma leidsin veel ühe laheda sensei, kellega pikalt maiustustest rääkisin.
Meenutusi minevikust: kuskilt lugesin uuesti nime (mis Magic Knight Rayearthi animes/mangas ühe peapaha nimi oli) Eagle Vision of Autozam ja veeresin selle tulemusena paar minutit naerukrampides põrandal. Juba selle väljaütlemine omab efekti. Ikka veel XD No mismõttes on tüübi nimi Eagle Vision...
1. detsember
Kell 10.05 äratas Mariko-san mind telefonikõnega, et pean alla fuajeesse tulema, kuna pangast helistatakse mulle. Roomasin zombiena alla ja rääkisin pangaonu Watanabega, kes ütles, et ma pean tulema pangast läbi, et ajada korda minu nimega seotud väike mure – nimelt peab mu arveraamatul vist ikka perekonnanimi ees käima (kuigi mulle arve tegemise ajal öeldi, et see on ok…).
Läksin rattaga kooli, tegime tuutori-Ayumiga mu lugemiskodutöö hääldused ära ja siis läksin võrkpalli. Seekord väga head hoogu polnud, saime mõlemad mängud haledalt kaela. Pärast võtsin end kokku ja harjutasin üksi eraldi veidi serve, et järgmisel korral paremini läheks.
Mängu keskel põrutasin kogemata vasaku käe nimetissõrme päris korralikult ära. Mu oma võistkonnakaaslane hakkas mulle palli edasi andma, kuid midagi läks valesti ja pärast oli hullult valus. Käisin peale tundi kohe kooli med-keskusest läbi, seal mässis tore arstitädi selle kinni ning sain tasuta sidemeid ka kaasa.
Võtsin shien-teamist jaapanisse taassisenemise taotluse ankeedi ja sain teada, et Kiko läheb ka millalgi seda Sendaisse tegema. Saame koos minna.
Ühikasse jõudnud, panime Mariko-saniga mu akendele mingid soojakiled (veega kinnitati 0.o), tahtsin panka ka minna, aga Mariko-san ütles, et see pannakse kell 3 kinni juba..natuke nõme, et ametiasutused siin nii vara sulevad. Eks lähen siis homme.
Koristasin oma toa ära, käisin õhtul poes soojamatte ja süüa ostmas, sain muuhulgas ka soolatopsi. Pärast aitas Amy mul pooleteise tunniga põranda suures osas ära katta, ainult köök jäi vabaks. Nüüd on mul hõbedase soojustusega kosmosepõrand, kus ma saan ka sokkis käia. Super.
Pärast olin nii väsinud, et ei jaksanudki Miekega baari minna, nagu algselt plaanisime. Tegin selle asemel endale hoopis korraliku lõunasöögi (riis, muna ja juustu-lihapalad) ning maitsesin ostetud konpeitosid (pisikesi kuulukujulisi karamellkomme), mis mulle automaatselt Kobatot meelde tuletasid (tema kogus inimeste kurbust ka konpeitode vormis klaaspurgi sisse).
2. detsember
Hommikul käisin pangas ja hiljem raamatupoes (otsisin jaapani poplaulude noote).
Ootamatult peatänaval (Nanokamachi) kõndides märkasin, et kaugemal askeldavad mingid jaapanlased suure telekaamera ja mikrofoniga. Võtsin automaatselt kaitseasendi, tegin näo, nagu toksiks midagi oma telefoni ja üritasin neist mööda lipsata, aga see ei läinud õnneks. Nad lähenesid mulle murettekitava entusiasmiga ja kui said teada, et ma jaapani keelt normaalselt rääkida suudan, muudusid veel rõõmsamaks. Pidin ütlema, mis on minu jaoks jaapani keeles raske või huvitav sõna. Ütlesin esimese asjana, mis meelde tuli „atatakakunakatta“ ehk „ei olnud soe“ XD Kooligängiga arvasime alati, et see on lahe sõna, kuna selle väljahääldamine ei läinud kunagi libedalt, alati hakkasime keskel naerma. Teleinimesed olid mu jaapani keele oskuse üle päris üllatunud, rääkisin neile, miks ja kus jaapani keelt õppinud olen ning et viibin aastaks vahetusüliõpilasena Yamagata ülikoolis. Lisaks pajatasin neile veel Eestist, eesti keelest ja selle häälduse sarnasustest jaapani keelega. Lõpuks paluti mul oma sõna tahvlile kirjutada ja see välja öelda, tahvlit kaamera poole näidates. (Täpselt nagu mitmetes jaapani saadetes, mida telekast näinud olen.) Väga huvitav kogemus igatahes, lõpuks olin päris rahul, et üpris edukalt vastata-vestelda suutsin. (Aga muidugi pidi see juhtuma just sellel päeval, kui ma enda arvates just kõige parem välja ei näinud XD)
Kodus õppisin, sõin, magasin ja õhtul hakkasin Skip Beati mangat edasi lugema. Oh, mulle ikka tõesti meeldib see autor…ta suudab mind niimoodi loo külge naelutada, et ma ahhetan-ohhetan ja vaimustusest kiljun. Täpselt nagu nimigi ütleb, jättis mu süda põnevusest lugemise ajal päris mitu lööki vahele.
3. detsember
Vahetasin ise oma sõrmesideme edukalt ära. Kõigepealt pidin mingi geelilaadse asjaga kaetud paksu plaastri sõrme ümber keerama, siis mingi marlisoki-taolise toru sinna ümber sikutama ja lõpuks kogu kupatuse tavalise sideme sisse mässima.
4. detsember
Käisin koos Kiko, Mieke ja Annega uuesti Potterit vaatamas. Ikka oli lahe, meelelahutust terve raha eest. Pluss avastasime Kikoga filmist kuuma libahundi-tüübi, keda ma enne ekslikult Fenrir Greybackiks pidasin, kuid tegelikult oli ta nimeks Scabior. Pärast õhkasime ja imetlesime tema vormis keha XD Muidugi pidime teda pärast ka guugeldama. SCABIOR!
Siis tulin korraks koju ning käisin hiljem S-Palis (avastades sealt veel lahedaid asju, mida osta tahaks) Kikole Sinterklaasiks kingitust otsimas. Sain talle lõpuks Zoro pildiga sokid ja paki talle hästi maitsenud küpsised.
5. detsember
Lõpuks toimus kauaoodatud Sinterklaasi-pidu. Hollandis tähistatakse Sinterklaasi kui jõuludele sarnast püha, kus suur valge habemega vanamees toob koos oma mustanahaliste pisikeste abilistega lastele kinke XD
Tõmbasime loosi, kes kellele kingituse teeb, igaüks pidi koostama ka väikse nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks. Lisaks pidi kingitegija saajale luuletuse kirjutama.
Mina oma hajameelsuses muidugi unustasin luuletuse täitsa ära ja Jacek pidi mulle selle umbes poolteist tundi enne pidu meelde tuletama. Paaniliselt otsisin lahedaid riime ja sobivaid teemasid, lõpuks tegin luuletuse sellest, kuidas ma üritan reaalsuse jõude veenda, et nad Kikole jõuludeks haaremi saadaks (kus oleks Byakuya, Zoro ja Scabior), sest Kiko on lihtsalt nii lahe tüdruk ja näeks neid pimpides oma roosades pükstes vaimustav välja.
Jacek joonistas minu rasvakriitidega oma luuletust ilusti paberile ümber, mina leidsin selle tarbeks pisikese sinise kaardi.
Kui me Mieke&Anne juurde jõudsime, avastasime, et Kiko vihub elu eest Zacki I-Padil samuti luuletust kirjutada. Selgus, et ma polnud ainuke, kes selle ära unustas XD
Mieke oli teinud šokolaadipõhjaga banaani-vahukoorekoogi, mida ma oma konpeitodega kaunistada sain. Niikaua kui meie lauda katsime, demonstreeris Jacek meile oma oskusi mingi roomati-taolise asjaga, millega sai moodustada erinevaid kujundeid. See pidavat olema mingi hiina traditsiooniline kunst, ta õpib seda Yu-sensei ühelt tuttavalt ning esitab seda veebruaris toimuval vahetusõpilaste kontserdil. See toimubki endise prefektuurihoone suures ilusas saalis. Päris muljetavaldav, et Yu-sensei selle meile kaubeldud sai.
Peo alustuseks jagasime välja koogitükid ning igaüks pidi enda kirjutatud luuletuse enne kingi kätteandmist ette lugema. Kõik olid fantastilised, südamest tulevad, nendega oldi tõesti vaeva nähtud. Mieke sai Jacekilt soojad pehmed sokid, Jacek Zackilt värviraamatud ja kriidikomplekti, Zack Miekelt peent kohvi ja keraamilise kausi, Suji sehilt lipsuga peavõru, Sehi sujilt Rilakkumaga tassi ning Kiko minult Zoro-sokid ja küpsised. Mina sain Kikolt väga nunnu luuletuse, mille hiljem oma toa seinale kinnitasin, ning kaks paari ilusaid jalasoojendajaid. Kokkuvõtteks jäid kõik nii kinkide kui peoga rahule. Mängisime Zacki I-Padil linnutulistamismängu ja kabet, vaatasime netist nii Zacki kui Jaceki kuumade nooremate vendade pilte ja üritasime poisse veenda, et nad oma vennakesed ikka Jaapanisse ka külla kutsuks.
6. detsember
Tõusime Kikoga rõvedalt vara (5:50), et jõuda 7.15 väljuva Sendai rongi peale. Otsustasime, et teeme jaapanisse taassisenemise loa Sendai Migratsioonibüroos võimalikult varakult ära. Avastasime, et varahommikune linn ja ümbrus on ikka hoopis teistmoodi, kui siis, kui me tavaliselt ärkame XD Imetlesime päiksepaistet, ümbritsevat loodust ja üritasime rongis mitte magama jääda. See osutus üliraskeks ülesandeks.
Üllatuslikult ei võtnud taassisenemise loa templi saamine passi üldse kaua, olime valmistunud tundidepikkuseks ootamiseks, kuid kokku läks meil kõigest pool tundi (mille ajal jõudsime parandada oma taotlusankeete, käia poskontoris, et saada spetsiaalne mark, taotluse sisse anda ja loa kätte saada).
Yamagatasse jõudsime tagasi veidi peale 12. Mina vaeseke pidin kella üheks juba kooli rühkima, et saada kokku smile’i-Ayumiga, kelle sõber soovis oma kultuurierinevuste-esitluse jaoks minult ja Aaronilt meie kodumaade kohta küsimusi küsida. Näitasin talle oma powerpointi-presentatsiooni ja lõin nad juba sellega pahviks. See intervjuu oli tegelikult päris lõbus.
***
Haa, ära tegin! :D *vajub võiduka naeratuse saatel unne*
***
22. november
Jacek leidis mu rattavõtme üles.
23. november
Tegelikult oli kogu jaapanis koolist vaba päev (jälle mingi riigipüha….勤労感謝の日/ Kinrō kansha no hi ehk Töö tänamise päev?), aga meie pidime ikka vara tõusma. Yu-sensei oli organiseerinud meile kahes grupis jaapani kalligraafia tunni ühe vanema kuulsa sensei kodus. Hommikul kogunesime bussipeatusse (pidin igaks juhuks veel Jacekile helistama, et ta sisse ei magaks), sõitsime enam-vähem õigesse kohta vist…ja siis otsisime umbes 20 minutit õiget maja. Isegi Yu-sensei ei teadnud, kus see täpselt asus XD
Kui lõpuks (peale võõrastesse akendesse piilumist, kohalikelt tee küsimist ja ühest meile aknast lehvitavast suvalisest prouast segadusse sattumist) kohale jõudsime, avanes meie ees jaapani kalligraafia rafineeritud, maagiline maailm. Istusime avarasse töötoa moodi ruumi, kuhu sensei oli suurele lauale laotanud tindialused, tindikivid, vee, pintslid ja paberid. Saime kahepeale tindialuse ja –kivi ning pidime nende abil endale tinti tegema. Alguses tuli segu liiga vedel, hiljem saime nõksu paremini kätte. Tuli kivi vastu alust hõõruda nii, nagu kulutaks kriiti. Pärast tuli natuke ringeteha ja segada.
Kuigi meile õige käeasend ja hoiak ette näidati, oli seda päris raske järgi teha. Märki alustades sättisin oma käe ilusti täisnurga alla, hoidsin pintslit keskelt ning üritasin otse maalida. Miskipärast läks aga käsi pärast paari tõmmet automaatselt kõverasse asendisse.
Harjutamiseks anti meile mäe ja jõe kanjid, mis tegelikult on päris lihtsad, aga neid suurema pintsliga paberile panna on omaette kunst (ha-ha).
Kokku kulutasin paari tunniga ära mitu hunnikut kalligraafiapaberit, enam-vähem normaalselt tuli välja umbes kümnendik. Tahtsin jälle „kakumei“ kirjutada, aga see ei mahtunud paberile ära XD Kõige suurem probleem oligi kanji paberile mahutamise ja proportsioonidega.
Lõpuks sain valmis peamiselt 3 märki: uni/unistus (yume), kaitsma/hoidma (mamoru) ja elu/saatus (inochi).
Sensei oli tõesti lahe mees, selline „ma olen sinust vanem-targem-tublim ja me mõlemad teame seda, aga mina ei pea seda ütlema“-auraga. Eriti jäi mulle meelde tema pintslikollektsioon, ta seletas, et kõige suurem pintsel oli maksnud rohkem kui tema auto.
Vot kui kallis lõbu on kalligraafiaga professionaalselt tegeleda.
***
Tagasi ühikas magasin paar tundi ning suundusin seejärel Mieke ja Kikoga S-PALi šoppama. Maitsesime põhjalikult esimesel korrusel pakutavaid söödavaid suveniire (alustades soolastest küpsistest ja lõpetades mingi õunapüree-taolise asjaga) ning otsustasime, et siit on väga hea kojuminekul igasugu meeneid kaasa osta.
Paar korrust kõrgemal riietepoes andsin lõpuks, pärast umbes tundi aega kahtlemist järgi kiusatusele (sest olin sellega vist sisimas juba leppinud) ning ostsin ära üliilusa beeži sügismantli karusnahkne kaeluse (mida sai eemaldada), lehvidega taskute ja seljapeale suurema lehviga. Ja nagu muuseas leidsin endale ka stiilse halli seeliku. Muidugi pidin ma enne kogu kupatust proovima ja Mieke tõi mulle mingid eriti kõrge kontsaga nööritavad saapad, sest ta tahtis näha, kas mu kodused kontsasaapad sinna juurde sobiks. Sain veidi allahindlust ka, kuna tegin poe kliendikaardi. See on siiski ilmselt kallim mantel, mille olen eales ostnud, kuid ma võtan seda varajase jõulukingina XD
Kuna Kiko tahtis minna Yamazawa kohal olevasse odavamate riiete poodi nimega DonDon, siis seadsime sammud enne kojuminekut ka sinna. Seal on vahva süsteem, et igal kolmapäeval lähevad nende riideesemete, mida pole õnnestunud ära müüa, hinnad ühe astme võrra odavamaks. Hindade asemel on seal juurviljapiltide süsteem: nt kõrvits tähendas 4000 jeeni, roheline sibul 500 jeeni jne. Kuna seal oli mingi eriline loos, kus sai endale soodustusi tõmmata, otsustasin (Mieke õhutusel taas) võtta veel ühe pisikese suvekleidi pmst 100 jeeni eest. Ja sealt leidsin ka megalaheda nahkjaki, millele järgmisel päeval (kuna hind alanes) järgi lubasin tulla. Poeskäik tasus end ära.
24. november
Enne loenguid käisin DonDonis oma ilusal nahkjakil järgi. Võrkpallitunnis oli seekord väga hea hoog sees, meeskonnatöö töötas. Mis sest, et ka see kord mõlemad mängud kaotasime, meil endal oli vähemalt hea tunne. Pole midagi, eks püüame järgmisel korral paremini. Ja käekaitsmed, mille saja-jeeni-poest sain, sobisid ideaalselt.
Täna oli üks neist harvadest päevadest, mil käisin koolis rattaga.
Õhtul toimus koolis jaanuari lastelaagriga seotud koosolek, kus selgus, et kõik sinnamaani välja mõeldud ideed tuleb sisuliselt ümber teha. Ega see meid väga ei vaimustanud, aga parata polnud midagi.
Kella poole üheksa paiku kõndisin ühika poole ja olin valmis juba õhtut rahulikult lõpetama, kui ootamatult mind välja kutsuti. Kuna Zacki sõber Lance oli talle Yamagatasse külla tulnud, taheti selle puhul kuhugi tähistama minna. Lõpuks saime kokku mina, Z&L ning Mieke ja Kiko, alguses plaanisime minna kuskile baari istuma, kuid siis tegime peas väiksed arvutused ja leidsime, et karaokes saab ühe tunni pluss tasuta joogid sama hinna eest, mis baaris üks jook reaalselt maksaks. Tarkade ja kokkuhoidlike üliõpilastena suundusime karaokesse. Veetsime seal umbes 2 ja pool tundi, käik kujunes vägagi lõbusaks. Zackil ja Lance’l on mõlemal väga head hääled. Lõpuks laulsime isegi jõululaule, sest ega see aegki enam kugel pole. Koju jõudsime kell pool 3. (Enne pidime muidugi tegema öisel Nanokamachil kõndides mingeid absurdseid teooriaid, kuidas Zack on tegelikult Poseidoni poeg ja ookeanide tulevane valitseja XD)
25. november
Päeva naelaks kujunes õhtune kinoskäik Zacki, Jaceki ja Lance’iga. Käisime Foorumi-kinos Harry Potter seitsmendat filmi („Surma vägiste“ raamatu esimene osa) vaatamas. Poiste jaoks oli see esimene kinokülastus Jaapanis ning ma pidin neile mõningaid asju seletama. Näiteks seda, et filmi lõpus istutakse tiitrite lõpuni ilusti oma kohal. Jacek ei suutnud sellega kuidagi leppida.
Õnneks ei pidanud ma filmis pettuma, see oli tõesti väga hästi tehtud. Siiamaani üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem Potteri-film. Näitlejad on kõik juba täiskasvanuks saanud ja see teeb nende mängu veel nauditavamaks. Seekord oli suht korralikult raamatut järgitud, lugesin kokku ainult umbes 2-3 kohta, mida raamatus polnud (aga need olid ka hästi sobitatud sinna). Oli pinevaid, ahhetamapanevaid, südantlõhestavaid ja ka naljakaid hetki. Väärt kogu piletiraha.
Pärast lipsasime korraks veel Z&L-ga Kajo Centrali 24. korrusele öist linnavaadet nautima. Kahjuks juhatas turvamees meid sealt pärast 10 minutit välja, kuna külastajatele oli torn juba umbes tund aega tagasi suletud XD
26. november
Üllatustest kanjitunnis (MISMÕTTES tehakse meile eraldi kuuenda peatüki peale töö, kui kogu materjal on juba eelmisel nädalal üldtestis olnud…), sain sõna otseses mõttes minut aega enne teada seda.
Pärast Smile’i proov (Eno näeb ikka TÕESTI väga hea välja…ai-ai-ai)
Algselt plaanisime õhtul jälle karaokesse minna, kuid see muutus sujuvalt keegliõhtuks. Läksime Kiko, Sasha, Jaceki, Sejini ja Sehiga Yamazawa hoone kolmandale korrusele, kus asus korralik suur saal. Valisime ajaks 9-11.30 õhtul, sest siis sai teatud raha eest (millega muidu oleks saanud vaid 2 mängu) teha nii palju mänge, kui soovisid.
Jacekil juhtus väike äpardus…nime sisestamisel punktilugejasse läks tal midagi valesti (õigemini töötajad, kes nimesid sisestasid, tegid vea) ning ekraanil ilutses suurelt hoopis nimi „Yacherii“. Naersime end herneks ning leidsime ühiselt, et nüüdsest on see tema pornostaari-nimi.
Kahe ja poole tunni mängimise jooksul, sain mõned korrad ka kõik kurikad maha, seega võiks õhtut õnnestunuks lugeda, aga teised olid minust siiski pika puuga üle.
Lahkusime keeglisaalist umbes kolmveerand 12 öösel ja Jacek arvas äkitselt, et oleks väga hea minna koos ramenit sööma. Keset ööd. Ega meil tegelikult väga kõhud tühjad polnud, aga mõtlesime, et lähme siiski kaasa ja sööme kasvõi natuke gyozasid.
Teel keeglisaalist rameni-kohta juhtus aga üks kummastav lugu. Ma siiamaani ei usu seda…see oli lihtsalt nii suvaline…aga väga lahe, it made my day XD
Olime jõudnud ühe ülekäigurajani, millel põles parajasti punane tuli. Korraga jooksis vastaspoolt teed üks noormees punasega üle, tuli minu juurde ja ütles „You’re beautiful.“ Siis surus mu kätt, naeratas ja jooksis teisele poole tagasi (tuli ikka punane). Olime kõik liiga hämmastunud, et kuidagi reageerida. Sehi ja Seijin hakkasid esimestena itsitama, väites, et see oli kahtlane. Paar hetke hiljem, kui me nende poole üle tee jõudsime, siis ma naersin oma salli sisse ja peitsin end Kiko taha, kuna mu aju üritas ikka veel seda veidrat komplimenti seedida. Pärast hüüti meile veel järgi midagi stiilis „Nice meeting you/Have a good day“ XD Priceless.
Ootamatult kohtasime Blue Marketi ees Zacki, Amberit, Lance’i ja Adamit. Nad tulid just nomihoudailt (ehk joo-palju-soovid). Rääkisime baari ees, vahepeal kukkus üks purjus sarariiman meile otsa ja mingid teised sarariimanid tahtsid meiega igale poole kaasa tulla. Õnneks saime nad maha raputatud.
Kandsin Amberit natuke seljas (lihtsalt tõestamaks, et seda suudan) ja seejärel tegi tema mulle sõitu galopeerides kuni rameni-kohani. Publik aplodeeris.
27. november
Magasin kaua, (oli ilus ilm) käisin poes, õppisin veidi, nõelusin (muuhulgas ka puhketoas oleva lendorava kõrva) ja tegin karrit.
29. november
Grinda tunnis vaatasime siiamaani ühte parimat filmi. Nimeks „Mito Komon“ ehk „Mito valitseja“ vms, selline action-adventure stiilis samuraiseiklus, lahedad tegelased ja kenad näitlejad. Ristisin selle mõttes nimega „CSI: Edo“ XD Seda seepärast, et peaintriig keerles ühe vanema maavalitseja ümber, kes maskeeris end ja oma teenreid politseinikeks ja rändas nendega salaja ühte mõrva lahendama. Kuriteopaiku uuriti, koguti juhtlõngu, üldse käis kogu värk nii nagu Edo CSI. Oleksin peaaegu üle klassi naerma pursanud, kui kujutasin endale ette klippi/koomiksit dialoogiga:
Teener: „Sire, the man was murdered while trying to kill the intruder.“
Mito Komon: „Well…it seems like the victim..*paneb päikseprillid pähe*…didn’t make the cut.“ (*muusika* YEEAAAAHHHHH!!!! + kotohelid)
30. november
Minu osakond korraldas pärast kooli mochi-tampimise, seekord sain ka ise käe külge panna ja hiiglasliku haamritaolise asjaga nätsket mochit taguda. Pärast peeti pidu ka, saime tasuta süüa-juua ning ma leidsin veel ühe laheda sensei, kellega pikalt maiustustest rääkisin.
Meenutusi minevikust: kuskilt lugesin uuesti nime (mis Magic Knight Rayearthi animes/mangas ühe peapaha nimi oli) Eagle Vision of Autozam ja veeresin selle tulemusena paar minutit naerukrampides põrandal. Juba selle väljaütlemine omab efekti. Ikka veel XD No mismõttes on tüübi nimi Eagle Vision...
1. detsember
Kell 10.05 äratas Mariko-san mind telefonikõnega, et pean alla fuajeesse tulema, kuna pangast helistatakse mulle. Roomasin zombiena alla ja rääkisin pangaonu Watanabega, kes ütles, et ma pean tulema pangast läbi, et ajada korda minu nimega seotud väike mure – nimelt peab mu arveraamatul vist ikka perekonnanimi ees käima (kuigi mulle arve tegemise ajal öeldi, et see on ok…).
Läksin rattaga kooli, tegime tuutori-Ayumiga mu lugemiskodutöö hääldused ära ja siis läksin võrkpalli. Seekord väga head hoogu polnud, saime mõlemad mängud haledalt kaela. Pärast võtsin end kokku ja harjutasin üksi eraldi veidi serve, et järgmisel korral paremini läheks.
Mängu keskel põrutasin kogemata vasaku käe nimetissõrme päris korralikult ära. Mu oma võistkonnakaaslane hakkas mulle palli edasi andma, kuid midagi läks valesti ja pärast oli hullult valus. Käisin peale tundi kohe kooli med-keskusest läbi, seal mässis tore arstitädi selle kinni ning sain tasuta sidemeid ka kaasa.
Võtsin shien-teamist jaapanisse taassisenemise taotluse ankeedi ja sain teada, et Kiko läheb ka millalgi seda Sendaisse tegema. Saame koos minna.
Ühikasse jõudnud, panime Mariko-saniga mu akendele mingid soojakiled (veega kinnitati 0.o), tahtsin panka ka minna, aga Mariko-san ütles, et see pannakse kell 3 kinni juba..natuke nõme, et ametiasutused siin nii vara sulevad. Eks lähen siis homme.
Koristasin oma toa ära, käisin õhtul poes soojamatte ja süüa ostmas, sain muuhulgas ka soolatopsi. Pärast aitas Amy mul pooleteise tunniga põranda suures osas ära katta, ainult köök jäi vabaks. Nüüd on mul hõbedase soojustusega kosmosepõrand, kus ma saan ka sokkis käia. Super.
Pärast olin nii väsinud, et ei jaksanudki Miekega baari minna, nagu algselt plaanisime. Tegin selle asemel endale hoopis korraliku lõunasöögi (riis, muna ja juustu-lihapalad) ning maitsesin ostetud konpeitosid (pisikesi kuulukujulisi karamellkomme), mis mulle automaatselt Kobatot meelde tuletasid (tema kogus inimeste kurbust ka konpeitode vormis klaaspurgi sisse).
2. detsember
Hommikul käisin pangas ja hiljem raamatupoes (otsisin jaapani poplaulude noote).
Ootamatult peatänaval (Nanokamachi) kõndides märkasin, et kaugemal askeldavad mingid jaapanlased suure telekaamera ja mikrofoniga. Võtsin automaatselt kaitseasendi, tegin näo, nagu toksiks midagi oma telefoni ja üritasin neist mööda lipsata, aga see ei läinud õnneks. Nad lähenesid mulle murettekitava entusiasmiga ja kui said teada, et ma jaapani keelt normaalselt rääkida suudan, muudusid veel rõõmsamaks. Pidin ütlema, mis on minu jaoks jaapani keeles raske või huvitav sõna. Ütlesin esimese asjana, mis meelde tuli „atatakakunakatta“ ehk „ei olnud soe“ XD Kooligängiga arvasime alati, et see on lahe sõna, kuna selle väljahääldamine ei läinud kunagi libedalt, alati hakkasime keskel naerma. Teleinimesed olid mu jaapani keele oskuse üle päris üllatunud, rääkisin neile, miks ja kus jaapani keelt õppinud olen ning et viibin aastaks vahetusüliõpilasena Yamagata ülikoolis. Lisaks pajatasin neile veel Eestist, eesti keelest ja selle häälduse sarnasustest jaapani keelega. Lõpuks paluti mul oma sõna tahvlile kirjutada ja see välja öelda, tahvlit kaamera poole näidates. (Täpselt nagu mitmetes jaapani saadetes, mida telekast näinud olen.) Väga huvitav kogemus igatahes, lõpuks olin päris rahul, et üpris edukalt vastata-vestelda suutsin. (Aga muidugi pidi see juhtuma just sellel päeval, kui ma enda arvates just kõige parem välja ei näinud XD)
Kodus õppisin, sõin, magasin ja õhtul hakkasin Skip Beati mangat edasi lugema. Oh, mulle ikka tõesti meeldib see autor…ta suudab mind niimoodi loo külge naelutada, et ma ahhetan-ohhetan ja vaimustusest kiljun. Täpselt nagu nimigi ütleb, jättis mu süda põnevusest lugemise ajal päris mitu lööki vahele.
3. detsember
Vahetasin ise oma sõrmesideme edukalt ära. Kõigepealt pidin mingi geelilaadse asjaga kaetud paksu plaastri sõrme ümber keerama, siis mingi marlisoki-taolise toru sinna ümber sikutama ja lõpuks kogu kupatuse tavalise sideme sisse mässima.
4. detsember
Käisin koos Kiko, Mieke ja Annega uuesti Potterit vaatamas. Ikka oli lahe, meelelahutust terve raha eest. Pluss avastasime Kikoga filmist kuuma libahundi-tüübi, keda ma enne ekslikult Fenrir Greybackiks pidasin, kuid tegelikult oli ta nimeks Scabior. Pärast õhkasime ja imetlesime tema vormis keha XD Muidugi pidime teda pärast ka guugeldama. SCABIOR!
Siis tulin korraks koju ning käisin hiljem S-Palis (avastades sealt veel lahedaid asju, mida osta tahaks) Kikole Sinterklaasiks kingitust otsimas. Sain talle lõpuks Zoro pildiga sokid ja paki talle hästi maitsenud küpsised.
5. detsember
Lõpuks toimus kauaoodatud Sinterklaasi-pidu. Hollandis tähistatakse Sinterklaasi kui jõuludele sarnast püha, kus suur valge habemega vanamees toob koos oma mustanahaliste pisikeste abilistega lastele kinke XD
Tõmbasime loosi, kes kellele kingituse teeb, igaüks pidi koostama ka väikse nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks. Lisaks pidi kingitegija saajale luuletuse kirjutama.
Mina oma hajameelsuses muidugi unustasin luuletuse täitsa ära ja Jacek pidi mulle selle umbes poolteist tundi enne pidu meelde tuletama. Paaniliselt otsisin lahedaid riime ja sobivaid teemasid, lõpuks tegin luuletuse sellest, kuidas ma üritan reaalsuse jõude veenda, et nad Kikole jõuludeks haaremi saadaks (kus oleks Byakuya, Zoro ja Scabior), sest Kiko on lihtsalt nii lahe tüdruk ja näeks neid pimpides oma roosades pükstes vaimustav välja.
Jacek joonistas minu rasvakriitidega oma luuletust ilusti paberile ümber, mina leidsin selle tarbeks pisikese sinise kaardi.
Kui me Mieke&Anne juurde jõudsime, avastasime, et Kiko vihub elu eest Zacki I-Padil samuti luuletust kirjutada. Selgus, et ma polnud ainuke, kes selle ära unustas XD
Mieke oli teinud šokolaadipõhjaga banaani-vahukoorekoogi, mida ma oma konpeitodega kaunistada sain. Niikaua kui meie lauda katsime, demonstreeris Jacek meile oma oskusi mingi roomati-taolise asjaga, millega sai moodustada erinevaid kujundeid. See pidavat olema mingi hiina traditsiooniline kunst, ta õpib seda Yu-sensei ühelt tuttavalt ning esitab seda veebruaris toimuval vahetusõpilaste kontserdil. See toimubki endise prefektuurihoone suures ilusas saalis. Päris muljetavaldav, et Yu-sensei selle meile kaubeldud sai.
Peo alustuseks jagasime välja koogitükid ning igaüks pidi enda kirjutatud luuletuse enne kingi kätteandmist ette lugema. Kõik olid fantastilised, südamest tulevad, nendega oldi tõesti vaeva nähtud. Mieke sai Jacekilt soojad pehmed sokid, Jacek Zackilt värviraamatud ja kriidikomplekti, Zack Miekelt peent kohvi ja keraamilise kausi, Suji sehilt lipsuga peavõru, Sehi sujilt Rilakkumaga tassi ning Kiko minult Zoro-sokid ja küpsised. Mina sain Kikolt väga nunnu luuletuse, mille hiljem oma toa seinale kinnitasin, ning kaks paari ilusaid jalasoojendajaid. Kokkuvõtteks jäid kõik nii kinkide kui peoga rahule. Mängisime Zacki I-Padil linnutulistamismängu ja kabet, vaatasime netist nii Zacki kui Jaceki kuumade nooremate vendade pilte ja üritasime poisse veenda, et nad oma vennakesed ikka Jaapanisse ka külla kutsuks.
6. detsember
Tõusime Kikoga rõvedalt vara (5:50), et jõuda 7.15 väljuva Sendai rongi peale. Otsustasime, et teeme jaapanisse taassisenemise loa Sendai Migratsioonibüroos võimalikult varakult ära. Avastasime, et varahommikune linn ja ümbrus on ikka hoopis teistmoodi, kui siis, kui me tavaliselt ärkame XD Imetlesime päiksepaistet, ümbritsevat loodust ja üritasime rongis mitte magama jääda. See osutus üliraskeks ülesandeks.
Üllatuslikult ei võtnud taassisenemise loa templi saamine passi üldse kaua, olime valmistunud tundidepikkuseks ootamiseks, kuid kokku läks meil kõigest pool tundi (mille ajal jõudsime parandada oma taotlusankeete, käia poskontoris, et saada spetsiaalne mark, taotluse sisse anda ja loa kätte saada).
Yamagatasse jõudsime tagasi veidi peale 12. Mina vaeseke pidin kella üheks juba kooli rühkima, et saada kokku smile’i-Ayumiga, kelle sõber soovis oma kultuurierinevuste-esitluse jaoks minult ja Aaronilt meie kodumaade kohta küsimusi küsida. Näitasin talle oma powerpointi-presentatsiooni ja lõin nad juba sellega pahviks. See intervjuu oli tegelikult päris lõbus.
***
Haa, ära tegin! :D *vajub võiduka naeratuse saatel unne*
Täna Mieket minu poolt, et ta on üle võtnud minu suure ülesande sind veenda endale aeg-ajalt ilusaid asju lubama. ;)
Ja nagu ma viimasel ajal aru olen saanud, siis nüüd saad sa Kikoga hästi läbi? Sa kunagi ütlesid, et sulle tundub, et sa pole kuidagi piisavalt hea tema jaoks?