Lumest, maiustustest, ajaloost, pringlitest ja jõulupeost
Tuesday, December 21, 2010 by Mirju
Heips, kallikesed =)
Pildigaleriid on täiendust saanud:
Mirju seiklused jätkuvad
***
14. detsember
Pärast lauluproovi suundusime seekord kõik koos Maneki Neko karaokesse, kus istusime rõõmsalt kuni kella kümneni. Sain alguses rahulikult oma leivanumbrid (Follow Me ja Kohaku) ära laulda, kuna sellest seltskonnast polnud keegi neid kuulnud XD Hiljem aga jätkasin peamisetl jaapanikeelsete lugudega, sest keegi teine eriti ingliskeelseid lugusid ei laulnud. Sain teada, et Eno kuulab ilmselt sellist…rõõmsamat hiphopisegust muusikat, mida ta ka väga hästi laulda oskab. Oeh.
Mina avastasin enda jaoks paar head lugu, mida teinekordki karaokes laulda: „Shouchi no suke“ (OP 4. lõpulugu), Monkey Majiku „Aishiteru“ (mida lauldes ma poole peal aru sain, et tahtsin hoopis teist lugu tegelikult XD) ja „Sora wa maru de“ ning ka Kalafina „lacrimosa“. Viimast valides kõhklesim ma väga kaua, kuna ei arvanud, et selle looga välja vean. Aga ennäe imet, vedasin küll =)
Lõpuks jäi järgi kolm vaprat (mina, Eno ja Gusson), lõpetasime anime-laulude vooruga (minult „Dearest“ ja „My Sweet Heart“) ning selleks ajaks julgesime juba kaasa tahtsida ka. Kahjuks sadas koju minnes kohutavalt. Õhtu positiivne külg oli see, et ma sain teada, kus Eno elab XD (ühes vägagi korralikus mansioni-korteris). Läksime sealt läbi, kui tema koju suundus ja Gussonile oma vihmavarju laenas.
15. detsember
Meil sadas linnas täna esimest korda lund! Neetult külm oli, aga neetult ilus ka. Võtsin kaitseks kaasa oma vihmavarju ja see töötas küll (pluss siin on see komme väga levinud, nii et ma polnudki ainus imelik). Lumi kattis tuhksuhkruna igihaljad või veel viimaste lehekestega puud-põõsad…see vaatepilt kombineeritud hea muusikaga mu mp3st tegi mu hommiku väga nauditavaks. Tipphetkeks oli aga ilmselt siiski Eno juhuslik kohtamine kooli juures.
Kõndisin rattaparkla alleel, kui teda äkki jalgrattaga kaugemalt tulemas nägin. Me tundsime üksteist juba kaugelt ära, lehvitasime-tervitasime ja naeratasime. Ja see naeratus temalt oli täielik sajavatine laks…ma olin ikka päris kaua sellest pimestatud. Ning muidugi pidi mul mp3s just sel hetkel mängima hakkama Miku „Last Night, Good Night“. Selle esimesed taktid, tema naeratusest saadud emotsioon ja langev lumi…süda jättis päris mitu lööki vahele. Sel hetkel mõistsin, et see olukord on mulle juba päris ohtlikuks muutunud. Võib-olla peaks ikkagi teoks tegema plaani talle Valentinipäeval väike korralik jaapani stiilis ülestunnistus teha =P
Võrkpallitunnis seekord kaasa teha veel ei saanud, aga järgmine kord (mis on ühtlasi ka selle aasta viimane) kavatsen mängida nii mis mühiseb. Ja väga nunnu hetk oli täna Mun-saniga, kui ta tunni keskel mult küsis, kuidas mu sõrmega on ja siis mind pähe patsutas, kui kuulis, et luu katki ei ole. Aww.
Jaapani kultuuri sissejuhatuses tegime seekord traditsioonilisi jaapani maiustusi ehk wagashi’t. Yu-sensei oli meid juhendama toonud ühe professionaalse maiustustevalmistaja-tädi. Kõigepealt jagati meile kandikud ja kätepuhastusrätikud, seejärel aga 6 maiustusmaterjali-tükki, 3 heledat ja 3 tumedat. Pidime need kuulideks veeretama ja siis võisimegi alustada. Esimese valge kuulikese pidime lamedaks lööma, sinna rohelist toiduvärvi peale tilgutama ja selle mudides roheliseks värvima. Samamoodi sai järgmine hele pall roosaks (mina muidugi pidin liiga palju roosat värvi panema XD) ning viimasest võtsime pisikese kuuli, mis teist tooni rohelise varjundi sai. Seejärel võtsime ühe musta kuuli ning peitsime selle järelejäänud valge sisse. Voolisime selle (nii hästi kui oskasime) munakujuliseks, tegime pisikese rohelise palli kaheks ning vajutasime muna peale laiaks. Lõpuks lisasime kaks roosat täppi silmadeks ja pidigi valmis olema jänes. Minu jänku tuli veidi lopergune, aga ma armastasin teda sellegipoolest XD Roosaks värvitud kuuli sisse panime samuti ühe tumeda kuuli, võtsime selle teru-teru-bozu moodi kätte ning tegime ühe pika pulgaga keskele lohu. Puistasime tekkinud õõnsusse kollast puru, lisasime lehekese ning pidime saama kauni lilleõie, kuid…minu oma meenutas mulle pigem diivanipatja või kott-tooli. Mis ei teinud seda vähem ägedaks, muide.
Viimane tume pallike jäi nii nagu ta oli, kuid rohelise kuuli vajutasime sõela abil puruks. Panime rohelise puru kuuli peale, kaunistasime seda veel teiste värvidega ja…juhendaja teatas, et kokku peaks tulema jõulupuu, aga see ei meenutanud küll ühestki küljest mingit kuuske XD
Oma kolm aaret saime panna ilusate pisikeste karbikeste sisse, et need hiljem kodus ära süüa, aga nagu sensei meid hoiatas, seisvat need isegi külmkapis ainult homseni.
Kojuminek lumesajus oli samasugune vaimustav kogemus kui koolitulek. Nüüd hakkas juba hämarduma, Taevas oli tume, aga lumi ikka nii valge-valge. Ahh.
Ühikas valmistasin lõunasöögiks pastat ja juustu-singi kastet ning tegin ära oma kodutöö teisipäevase lugemistunni jaoks (kuigi ma jäin selle keskel kaks korda magama).
***
Mul tuli järsku suuuuuur Fyerellali-igatsus peale. Pean ikka selle kroonika võimalikult kiiresti lõpuni kirjutama.
Vaatasin üle pika aja jälle minu ja Geki „I Wish I had an Angel“ videot ja naersin end pooleks.
16. detsember
Magasin kaua, koristasin, käisin põhjalikult poes ja õppisin.
Päeva naelaks kujunes ajalooliste muusikavideote (hahaa XD) vaatamine youtube'st. Kaks ajalooõpetajat teevad seal tuntud lugudele uusi sõnu ja videosid, et oma õpilastele asju paremini selgeks teha. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem:
Cleopatra (Pharaolicious) [muusikaks Fergie "Fergalicious"]
Viva Roma No. Five [muusikaks Lou Bega "Mambo no Five"]
Mummification [muusikaks Greed Day "Good Riddance (Time of Your Life)"]
Mary, Queen of Scots [muusikaks Jennifer Lopez "Jenny from the Block"]
Pompeii [muusikaks Nancy Sinatra "Bang Bang (My Lover Shot Me Down)"]
King Tutankhamun [muusikaks Smash Mouthi "Walking on the Sun"]
William the Conqueror [muusikaks Justin Timberlake'i "Sexyback"]
Thomas Aquinas [muusikaks Bananarama "Venus"]
Civilization [muusikaks Gwen Stefani "Harajuku Girls"]
The French Revolution [muusikaks Lady Gaga "Bad Romance"]
Henry VIII [muusikaks ABBA "Money, Money, Money"]
Ancient Minoan Civilization [muusikaks Radiohead'i "Creep"]
17. detsember
Koolist koju jõudnud, õppisin palju ning seejärel lubasin endale veidi draama-vaatamist. Lõunasöögiks tegin endale "riis+muna+väikemaiseainepakike"-kombinatsiooni ning see maitses jumalikult.
Õhtul umbes kell pool 7 jõudis mu toidupakk lõpuks kohale! Leidsin sealt seest musta hundi koogi materjalid, pakiputrusid ja veidi maiustusi. And there was much rejoycing.
(Muide, „Itazurana kiss“i korea draamaversioon on minu meelest nii jaapani kui hiina omast üle sellega, et peategelane on talutav, mitte selline lollakas, et tahad teda iga paari sekundi tagant millegagi visata.)
18. detsember
Hommikul tahtsin tõusta kell 10, aga kuna ebaõnnestusin jälle kella seadmisel (see viimane „ok“ vajutus jääb mul alati tegemata!) ning ärkasin, kui Mieke kell 11 mu uksele koputas. Kahjuks me plaanitud bussile ei jõudnud, kuid läksime järgmise bussiga Jusco kaubanduskeskusse. Sealt saime Miekele termoseid ja lumememme-lambi ning mulle jõulupeo-kingi (karusussid+smily-kleepsud). Sõime sobanuudleid (M tegi välja) ja imetlesime ilusat köögipoissi.
***
Kell 8 'htul läksin alla poistega jälle dnd’d mängima. Kuna Suur Nick on lihtsalt nii lahe, annab ta meile iga kord ka uue leveli ning muud lahedat nänni. Joey vingub pidevalt, et tal ei ole mingeid lahedaid loitse veel, aga meie palume tal lihtsalt kannatada.
Ka seekord ei pidanud ma mängus pettuma, õhtu läks väga lõbusalt.
Suur Nick oli teinud isegi lahingukaardi, kuhu saime hakata end nuppudena peale asetama. Kogusime kokku kõik, mida vähegi kasutada sai, ning Joey mobiiliripatsikogu, külalistetoa naerunäo-magnetite ning paari kirjaklambriga saime päris korraliku kollektsiooni. Lõpuks jäi jaotus nii: mina = läbipaistev kristalljänes Miffy, Joey = karu, Aaroni sorts = suur must püssikuul, Dimitri = Super Mario mängu lihatoiduline torutaim, Konrad = tualettpott. Väga paljulubav.
Alustasime sealt, kus eelmisel korral pooleli jäime. Mina, Dimitri ja Konrad (kelle nime ma nüüd õigesti ära õppisin XD) lohistasime end kõige kehvemast kõrtsist välja ning ka Johnny jõudis millalgi sinna. Olime tunnistajateks päris huvitavale vaatepildile, kus üks vigastatud katanaga mees tegi ilma näilise vaevata pulbriks 5 haldjat, kes nõudsid talt Selbie-nimelist asja tagasi.
Joey samal ajal ärkas selle peale, et kuri talumees talle kanavarguse pärast uuesti otsa peale tahtis teha, kuid õnneks (? XD) pääses meie sinine gnoom ta käest põgenema. Koos oma ainsa BFF-kanaga.
Selgus, et Selbie oli haldjabaari pidajanna ning täiesti juhuslikult ka mandri haldjakuningriigi printsess. Kuna tema armas pere teda tagasi tahtis, saabusid iga natukese aja tagant uued vaprad sõdalased, kes sujuvalt Selbie abikaasa (katanaga mehe) poolt maha notiti. Tahtsime abikaasaga veel rääkida, kuid ta pidi natuke puhkama ning me suundusime välja. Mehed läksid gnoomi eestvedamisel laipu luutima, kuid ega sealt enam eriti midagi võtta polnud. Konrad tuli välja absurdsete plaanidega, et me peaks püüdma ise kuidagi printsessi pealt raha teenida.
Selles mängus saime teada, et Joey gnoomil on naeruväärselt kõrge bluff, seega sai ta meile igasugust pada ajada, enne kui keegi sense motive’i ära viskas ja ta valedest läbi nägi. Seetõttu suutis ta meid veenda ka oma „sõbra“ juurde kaasa tulema. Kui olime jõudnud vaese talumehe maja juurde, tundus gnoomi jutt juba nii kahtlane, et me ahastasime täitsa korralikult oma kehvade täringuvisete pärast. Lõpuks, kui Aaroni sortsil facepalmimisest kõrini sai, läks ta ise taluniku juurde ja küsis, mis kana (ha-ha-haa, väike nali) tal gnoomiga kitkuda on. Kogu asi lõppes sellega, et Dimitri lõi vaese mehe maha.
Siis (kui mina olin nende peale piisavalt karjunud) leidsime, et meil on mingit tegevuskava vaja. Joey pakkus jälle mingi absurdse idee, mille peale keegi küsis „Kes küll sinust juhi tegi?“ ning kokkuvõtteks leidsime, et oleks vaja endi seast juht valida. Mina pakkusin, et teeks demokraatliku hääletuse. Muidugi hääletasid kõik mehed enda poolt. Kuid nad mõtlesid ümber ja lõpuks oli seis 2 minu ja 2 Dimitri kasuks ning mina polnud oma häält veel andnud. Kuna mul oli ükskõik, mis tulemus tuleb, otsustasime münti visata ja korraga sai minust salga juht. Kui Konrad küsis „Well, leaderess, where are we heading?“, mõtlesin, et kas see oli ikka hea mõte. Pärast omavahelist sügavamat arutelu suundusime haldjabaari Selbie ja tema abikaasa juurde. Suutsime pärast pikka veenmist (kuhu kuulus ka dialoog: „Ja kas sa kavatsed aegamööda kogu oma naise suguvõsa, kes teda tagasi nõudma tuleb, maha tappa?“ – „Kui vaja, siis jah.“) endale välja kaubelda ihukaitsja-töökohad seniks, kuni Selbie abikaasa tervis taastub. Ja kuna me peaksime olema oma valvatava lähedal, tähendas see, et me saame elada linna kõige korralikumas võõrastemajas, kus on korralikud lukuga uksed ja isegi vannituba!!! Minu Delia hõiskas rõõmust, meestel oli savi.
Kuna jõudsime järeldusele, et viimasena tulnud haldjad võivad olla osa suuremast salgast, siis läksime nende laeva otsima. Asja halb külg oli see, et Selbie abikaasa teatas, et oli veidi aega tagasi võidelnud ka välke pilduva haldjamaagiga….kelles tundsime ära mehe, kes meie laeva põhja lasi ja meeskonna zombideks muutis. Seega oli meil nüüd veel natuke lisamotivatsiooni, aga see tegi kogu ettevõtmise ka paar kraadi keerulisemaks.
Õnnekombel suutsimegi leida uhke haldjalaeva, mis umbes tunni kaugusel linnast ühes lahesopis ankrus istus. Rannal oli 3 paati. Vaidlesime tükk aega, kuidas kõige paremini asjale läheneda…see sisaldas mõtet minna tagurpidi paadiga vee all nagu „Kariibi mere piraatide“ filmis, sõuda lihtsalt paatidega laeva külje alla ja rünnata ning Joey tahtis miskipärast endale loitsuga pringli kutsuda ning meid kõiki selle seljas kohale viia XD
Viimaks, kui Konrad juba hakkas paati ronima, leidsime, et kõige parem oleks saata esialgu välja skaut, kes uuriks välja, kui palju haldjaid laeval on ja kuidas neist jagu saada. Kõik olid rõõmuga nõus gnoomi kahurilihaks saatma.
Eks siis vapper sinine gnoom sõitis oma pringli seljas laeva juurde. Ta üritas ronida mööda ankruketti üles, kuid ta tegi liialt lärmi ja veidikese aja pärast pistis üks haldjas pea üle reelinguääre ja küsis, mida kuradit ta nende laeval teeb. Joey ajas, nagu tavaliselt, talle täielikku udu ning väitis lõpuks, et on kohalik tolliinspektor. See viimane oli nii jube väide, et haldjas selle ilma raskusteta läbi nägi ja sarkastiliselt kulmu kergitas. Olime vaheldumisi naeru kätte suremas ning käega vastu otsmikku löömas. Täiesti uskumatu oli aga see, et pärast seda fiaskot viskas Joey bluffimises nii head tulemused, et suutis panna haldjat uskuma, et ta elab gnoomikoloonias veidi eemal metsas, käibki oma pringliga aeg-ajalt merel patrullimas ning tagatipuks ütles haldjas talle veel, palju tal laeval kaaslasi on. Me olime hämmastunud.
Ühesõnaga….pärast rannale tagasi jõudmist nõudsime gnoomilt infot ja seletusi. Olime skeptilised, kui ta ütles, et kõik on korras (Joey lemmiklause „Ärge muretsege, ma olen kõige eest hoolitsenud.“), ent hakkasime siiski pidama plaani, kuidas laeva vallutada. Ja järsku ütleb Joey „Tegelikult peaksime me kiiresti tegema…sest on võimalik, et nad sõidavad varsti minema. Ma…kogemata nagu rääkisin neile, et nad peavad siit ära minema.“
Seega polnud meil erilist valikut. Sõudsime kolme paadiga laeva juurde, kõige ees läksid gnoom ja Konrad, teisena Dimitri ja Johnny ning viimasena pidin üles jõudma mina, et saaksin vaenlastele ootamatult selja taha hiilida.
Selgus, et meie info 15 haldja kohta osutus õigeks. Kokku suutsime nad kõik lahingus alistada, kuid see ei tulnud kergelt. Ma veeretasin katastroofiliselt halvasti ning sain rohkem ise pihta kui ründasin. Konrad seevastu oli täiesti vaimustav ning hakkis vastaseid peaaegu valemiga „ühe löögiga kahjutuks“. Joey suutis ka selles lahingus meid üllatada, kutsudes omale appi kõigepalt ühe mürkmao, mille ühele haldjale näkku kinni viskas, ning seejärel ahvi, kes vist ühel vaesekesel lõpuks silma peast hammustas. Tema loomad on tõesti efektiivsed…aga Suur Nick ütles, et gnoomil läheb sellepärast hästi, et tema mängujuhina igasugu absurdsusi lubab XD
Keset lahingut avastasin ma, et mul on kaasas ka amb ning üritasin haldjakaptenit sellega lasta. Kahjuks enamasti tulutult. Lõpuks oligi alles jäänud ainult kapten, meie olime suht katki ning vastane jõi veel mingeid võlujooke. Dimitri ja Konrad olid küll väga eepilised ja vastupidavad, kuid nemadki hakkasid vaikselt väsima. Olime mitu korda üritanud teda ellu jätta, kuid ta ei jätnud meile teist valikut. Viimase löögi andsin mina, kihutades talle lähidistantsilt noole otse rindu.
Ja sellega oligi meie eepiline mäng selleks korraks läbi. Laeva läbiotsimise rõõm jääb järgmiseks korraks.
19. november
Magasin kaua, käisin päeval jaanuaris toimuva lastelaagri üldkohtumisel, mis vältas kella 2st 8ni x.x Mu entusiasm selle ürituse suhtes on peaaegu kadunud.
Õhtul tegin Mieke&Anne köögis musta hundi kooki. Olin natuke mures, sest polnud seda kunagi päris ise algusest lõpuni teinud. Selgus aga, et jaapani või sobib samuti margariini asenduseks ning et grammid on milliliitritega samaväärsed (aitäh, google). Väga kodune tunne tekkis, kui köögilaua taga küpsiseid väikesteks tükkideks murdsin ja pärast sõrmed tuimad olid XD
***
Öösel kell 3 paiku helistasin läbi skype’i eestisse mummu mobiilile, et talle sünnipäevaks õnne soovida. See oli ilmselt päeva parim hetk, nii hea tunne oli mummu-papiga üle pika aja jälle rääkida.
20. detsember
Õhtul toimus Yu-sensei jaapani kultuuri loengu raames jõulupidu =)
See oli päris lõbus, saime maitsta erinevate riikide toite, kinke vahetada ning erinevate inimestega suhelda. Kohal oli nii vahetusõpilasi kui jaapanlasi, üritasime koos veidi väiksesse saali ära mahtuda. Iga suurema maa/koha toitude jaoks oli eraldi laud, Euroopast tulnud panid oma staffi Ameerika juurde, sest eraldi Euroopa lauakest polnudki =( Minu mustal hundil oli täitsa menu, see oli päris hästi välja tulnud.
Kinkide vahetamine toimus ringis pakke käest kätte andes. Kui Kazuki klaverimängu lõpetas, sai igaüks selle paki, mis parajasti käes. Mulle sattusid imeilusas rohelises kotikeses pruunikad soojad sokid (mille ma nüüd oma kodu/tudusokkideks võtan) ning imekombel ka asi, mida olin kaua tahtnud – iminapaga kinnitatav rätikuhoidja. Selle küljes oli armas sinine kala.
Mängisime ka bingot (mis sisaldas hulgaliselt karjumist, mul on vist siiamaani kõrvad natuke hellad XD), kuid kahjuks mina midagi ei võitnud.
21. detsember
Nägin jälle huvitavaid unenägusid. Seekord aitasin unes roosa-valges pidžaamas Miekel välja saada kuskilt saalist, kus kaks noormeest omavahel vihaselt vaidlesid/kaklesid.
Käisin Takeda-sensei juures ja küsisin temalt allkirja kojuminekut kinnitava paberi jaoks. Sain talle üle anda ka tema üllatus-jõulukingi: Olde Hansa magusad mandlid (kuna ta oli öelnud, et need talle väga maitsevad). Ta rõõmustas väga =)
Rääkimistunnis tehtud ettekanne jaanipäevast läks päris hästi, arvestades, et olin seda ainult ühe korra harjutanud.
Acapella-proovis oli meid seekord alguses ainult 3 (mina, Eno, Gusson), seega istusime ja arutasime, mis lugu võiks veel repertuaari võtta. Esineme 12. veebruaril mingi matsuri avamisel ning seal on vaja laulda 2 lugu. „Happy Happy Birthday“ on aga kogu acapella-ringi laul, seega see jääb ära. Pärast pikka arutelu (Cherry liitus ka vahepeal) leidsime, et võtaks kas YUI „Sea“ või Monkey Majiku „Sora wa maru de“ ning kolmas variant oli ka. St kui me ei leia „Sea“-le nooti, siis võtame kolmanda loo.
Kuigi ma üritasin mõelda, et peaks Eno lahedusest üle saama, läks see kõik vastu taevast proovi lõpus, kui me ruumi koristasime. Ma tassisin toole ühte nurka, komistasin korraks veidi ja Eno kõrvalt küsis kohe „Daijoubu?“ („On kõik korras?“). Ja ta tegi seda nii vaikse, pehme ning vastupandamatu häälega, et ainult selle ühe sõna peale tundsin, et sulan täielikult. Dohh.
***
Ahjaa...veebruari lõpus - märtsi alguses saabun veidikeseks ajaks Eestisse tagasi, et peret-sugulasi ja sõpru üle pika aja jälle näha. Ei saa ikka nii kaua eemal olla, igatsus läheb liiga suureks muidu.
Mõtlesin, et oleks lahe, kui samal ajal mingi hea larp ka toimuks, aga ma ei ole veel ühtegi leidnud.
*kallikalli*
Pildigaleriid on täiendust saanud:
Mirju seiklused jätkuvad
***
14. detsember
Pärast lauluproovi suundusime seekord kõik koos Maneki Neko karaokesse, kus istusime rõõmsalt kuni kella kümneni. Sain alguses rahulikult oma leivanumbrid (Follow Me ja Kohaku) ära laulda, kuna sellest seltskonnast polnud keegi neid kuulnud XD Hiljem aga jätkasin peamisetl jaapanikeelsete lugudega, sest keegi teine eriti ingliskeelseid lugusid ei laulnud. Sain teada, et Eno kuulab ilmselt sellist…rõõmsamat hiphopisegust muusikat, mida ta ka väga hästi laulda oskab. Oeh.
Mina avastasin enda jaoks paar head lugu, mida teinekordki karaokes laulda: „Shouchi no suke“ (OP 4. lõpulugu), Monkey Majiku „Aishiteru“ (mida lauldes ma poole peal aru sain, et tahtsin hoopis teist lugu tegelikult XD) ja „Sora wa maru de“ ning ka Kalafina „lacrimosa“. Viimast valides kõhklesim ma väga kaua, kuna ei arvanud, et selle looga välja vean. Aga ennäe imet, vedasin küll =)
Lõpuks jäi järgi kolm vaprat (mina, Eno ja Gusson), lõpetasime anime-laulude vooruga (minult „Dearest“ ja „My Sweet Heart“) ning selleks ajaks julgesime juba kaasa tahtsida ka. Kahjuks sadas koju minnes kohutavalt. Õhtu positiivne külg oli see, et ma sain teada, kus Eno elab XD (ühes vägagi korralikus mansioni-korteris). Läksime sealt läbi, kui tema koju suundus ja Gussonile oma vihmavarju laenas.
15. detsember
Meil sadas linnas täna esimest korda lund! Neetult külm oli, aga neetult ilus ka. Võtsin kaitseks kaasa oma vihmavarju ja see töötas küll (pluss siin on see komme väga levinud, nii et ma polnudki ainus imelik). Lumi kattis tuhksuhkruna igihaljad või veel viimaste lehekestega puud-põõsad…see vaatepilt kombineeritud hea muusikaga mu mp3st tegi mu hommiku väga nauditavaks. Tipphetkeks oli aga ilmselt siiski Eno juhuslik kohtamine kooli juures.
Kõndisin rattaparkla alleel, kui teda äkki jalgrattaga kaugemalt tulemas nägin. Me tundsime üksteist juba kaugelt ära, lehvitasime-tervitasime ja naeratasime. Ja see naeratus temalt oli täielik sajavatine laks…ma olin ikka päris kaua sellest pimestatud. Ning muidugi pidi mul mp3s just sel hetkel mängima hakkama Miku „Last Night, Good Night“. Selle esimesed taktid, tema naeratusest saadud emotsioon ja langev lumi…süda jättis päris mitu lööki vahele. Sel hetkel mõistsin, et see olukord on mulle juba päris ohtlikuks muutunud. Võib-olla peaks ikkagi teoks tegema plaani talle Valentinipäeval väike korralik jaapani stiilis ülestunnistus teha =P
Võrkpallitunnis seekord kaasa teha veel ei saanud, aga järgmine kord (mis on ühtlasi ka selle aasta viimane) kavatsen mängida nii mis mühiseb. Ja väga nunnu hetk oli täna Mun-saniga, kui ta tunni keskel mult küsis, kuidas mu sõrmega on ja siis mind pähe patsutas, kui kuulis, et luu katki ei ole. Aww.
Jaapani kultuuri sissejuhatuses tegime seekord traditsioonilisi jaapani maiustusi ehk wagashi’t. Yu-sensei oli meid juhendama toonud ühe professionaalse maiustustevalmistaja-tädi. Kõigepealt jagati meile kandikud ja kätepuhastusrätikud, seejärel aga 6 maiustusmaterjali-tükki, 3 heledat ja 3 tumedat. Pidime need kuulideks veeretama ja siis võisimegi alustada. Esimese valge kuulikese pidime lamedaks lööma, sinna rohelist toiduvärvi peale tilgutama ja selle mudides roheliseks värvima. Samamoodi sai järgmine hele pall roosaks (mina muidugi pidin liiga palju roosat värvi panema XD) ning viimasest võtsime pisikese kuuli, mis teist tooni rohelise varjundi sai. Seejärel võtsime ühe musta kuuli ning peitsime selle järelejäänud valge sisse. Voolisime selle (nii hästi kui oskasime) munakujuliseks, tegime pisikese rohelise palli kaheks ning vajutasime muna peale laiaks. Lõpuks lisasime kaks roosat täppi silmadeks ja pidigi valmis olema jänes. Minu jänku tuli veidi lopergune, aga ma armastasin teda sellegipoolest XD Roosaks värvitud kuuli sisse panime samuti ühe tumeda kuuli, võtsime selle teru-teru-bozu moodi kätte ning tegime ühe pika pulgaga keskele lohu. Puistasime tekkinud õõnsusse kollast puru, lisasime lehekese ning pidime saama kauni lilleõie, kuid…minu oma meenutas mulle pigem diivanipatja või kott-tooli. Mis ei teinud seda vähem ägedaks, muide.
Viimane tume pallike jäi nii nagu ta oli, kuid rohelise kuuli vajutasime sõela abil puruks. Panime rohelise puru kuuli peale, kaunistasime seda veel teiste värvidega ja…juhendaja teatas, et kokku peaks tulema jõulupuu, aga see ei meenutanud küll ühestki küljest mingit kuuske XD
Oma kolm aaret saime panna ilusate pisikeste karbikeste sisse, et need hiljem kodus ära süüa, aga nagu sensei meid hoiatas, seisvat need isegi külmkapis ainult homseni.
Kojuminek lumesajus oli samasugune vaimustav kogemus kui koolitulek. Nüüd hakkas juba hämarduma, Taevas oli tume, aga lumi ikka nii valge-valge. Ahh.
Ühikas valmistasin lõunasöögiks pastat ja juustu-singi kastet ning tegin ära oma kodutöö teisipäevase lugemistunni jaoks (kuigi ma jäin selle keskel kaks korda magama).
***
Mul tuli järsku suuuuuur Fyerellali-igatsus peale. Pean ikka selle kroonika võimalikult kiiresti lõpuni kirjutama.
Vaatasin üle pika aja jälle minu ja Geki „I Wish I had an Angel“ videot ja naersin end pooleks.
16. detsember
Magasin kaua, koristasin, käisin põhjalikult poes ja õppisin.
Päeva naelaks kujunes ajalooliste muusikavideote (hahaa XD) vaatamine youtube'st. Kaks ajalooõpetajat teevad seal tuntud lugudele uusi sõnu ja videosid, et oma õpilastele asju paremini selgeks teha. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem:
Cleopatra (Pharaolicious) [muusikaks Fergie "Fergalicious"]
Viva Roma No. Five [muusikaks Lou Bega "Mambo no Five"]
Mummification [muusikaks Greed Day "Good Riddance (Time of Your Life)"]
Mary, Queen of Scots [muusikaks Jennifer Lopez "Jenny from the Block"]
Pompeii [muusikaks Nancy Sinatra "Bang Bang (My Lover Shot Me Down)"]
King Tutankhamun [muusikaks Smash Mouthi "Walking on the Sun"]
William the Conqueror [muusikaks Justin Timberlake'i "Sexyback"]
Thomas Aquinas [muusikaks Bananarama "Venus"]
Civilization [muusikaks Gwen Stefani "Harajuku Girls"]
The French Revolution [muusikaks Lady Gaga "Bad Romance"]
Henry VIII [muusikaks ABBA "Money, Money, Money"]
Ancient Minoan Civilization [muusikaks Radiohead'i "Creep"]
17. detsember
Koolist koju jõudnud, õppisin palju ning seejärel lubasin endale veidi draama-vaatamist. Lõunasöögiks tegin endale "riis+muna+väikemaiseainepakike"-kombinatsiooni ning see maitses jumalikult.
Õhtul umbes kell pool 7 jõudis mu toidupakk lõpuks kohale! Leidsin sealt seest musta hundi koogi materjalid, pakiputrusid ja veidi maiustusi. And there was much rejoycing.
(Muide, „Itazurana kiss“i korea draamaversioon on minu meelest nii jaapani kui hiina omast üle sellega, et peategelane on talutav, mitte selline lollakas, et tahad teda iga paari sekundi tagant millegagi visata.)
18. detsember
Hommikul tahtsin tõusta kell 10, aga kuna ebaõnnestusin jälle kella seadmisel (see viimane „ok“ vajutus jääb mul alati tegemata!) ning ärkasin, kui Mieke kell 11 mu uksele koputas. Kahjuks me plaanitud bussile ei jõudnud, kuid läksime järgmise bussiga Jusco kaubanduskeskusse. Sealt saime Miekele termoseid ja lumememme-lambi ning mulle jõulupeo-kingi (karusussid+smily-kleepsud). Sõime sobanuudleid (M tegi välja) ja imetlesime ilusat köögipoissi.
***
Kell 8 'htul läksin alla poistega jälle dnd’d mängima. Kuna Suur Nick on lihtsalt nii lahe, annab ta meile iga kord ka uue leveli ning muud lahedat nänni. Joey vingub pidevalt, et tal ei ole mingeid lahedaid loitse veel, aga meie palume tal lihtsalt kannatada.
Ka seekord ei pidanud ma mängus pettuma, õhtu läks väga lõbusalt.
Suur Nick oli teinud isegi lahingukaardi, kuhu saime hakata end nuppudena peale asetama. Kogusime kokku kõik, mida vähegi kasutada sai, ning Joey mobiiliripatsikogu, külalistetoa naerunäo-magnetite ning paari kirjaklambriga saime päris korraliku kollektsiooni. Lõpuks jäi jaotus nii: mina = läbipaistev kristalljänes Miffy, Joey = karu, Aaroni sorts = suur must püssikuul, Dimitri = Super Mario mängu lihatoiduline torutaim, Konrad = tualettpott. Väga paljulubav.
Alustasime sealt, kus eelmisel korral pooleli jäime. Mina, Dimitri ja Konrad (kelle nime ma nüüd õigesti ära õppisin XD) lohistasime end kõige kehvemast kõrtsist välja ning ka Johnny jõudis millalgi sinna. Olime tunnistajateks päris huvitavale vaatepildile, kus üks vigastatud katanaga mees tegi ilma näilise vaevata pulbriks 5 haldjat, kes nõudsid talt Selbie-nimelist asja tagasi.
Joey samal ajal ärkas selle peale, et kuri talumees talle kanavarguse pärast uuesti otsa peale tahtis teha, kuid õnneks (? XD) pääses meie sinine gnoom ta käest põgenema. Koos oma ainsa BFF-kanaga.
Selgus, et Selbie oli haldjabaari pidajanna ning täiesti juhuslikult ka mandri haldjakuningriigi printsess. Kuna tema armas pere teda tagasi tahtis, saabusid iga natukese aja tagant uued vaprad sõdalased, kes sujuvalt Selbie abikaasa (katanaga mehe) poolt maha notiti. Tahtsime abikaasaga veel rääkida, kuid ta pidi natuke puhkama ning me suundusime välja. Mehed läksid gnoomi eestvedamisel laipu luutima, kuid ega sealt enam eriti midagi võtta polnud. Konrad tuli välja absurdsete plaanidega, et me peaks püüdma ise kuidagi printsessi pealt raha teenida.
Selles mängus saime teada, et Joey gnoomil on naeruväärselt kõrge bluff, seega sai ta meile igasugust pada ajada, enne kui keegi sense motive’i ära viskas ja ta valedest läbi nägi. Seetõttu suutis ta meid veenda ka oma „sõbra“ juurde kaasa tulema. Kui olime jõudnud vaese talumehe maja juurde, tundus gnoomi jutt juba nii kahtlane, et me ahastasime täitsa korralikult oma kehvade täringuvisete pärast. Lõpuks, kui Aaroni sortsil facepalmimisest kõrini sai, läks ta ise taluniku juurde ja küsis, mis kana (ha-ha-haa, väike nali) tal gnoomiga kitkuda on. Kogu asi lõppes sellega, et Dimitri lõi vaese mehe maha.
Siis (kui mina olin nende peale piisavalt karjunud) leidsime, et meil on mingit tegevuskava vaja. Joey pakkus jälle mingi absurdse idee, mille peale keegi küsis „Kes küll sinust juhi tegi?“ ning kokkuvõtteks leidsime, et oleks vaja endi seast juht valida. Mina pakkusin, et teeks demokraatliku hääletuse. Muidugi hääletasid kõik mehed enda poolt. Kuid nad mõtlesid ümber ja lõpuks oli seis 2 minu ja 2 Dimitri kasuks ning mina polnud oma häält veel andnud. Kuna mul oli ükskõik, mis tulemus tuleb, otsustasime münti visata ja korraga sai minust salga juht. Kui Konrad küsis „Well, leaderess, where are we heading?“, mõtlesin, et kas see oli ikka hea mõte. Pärast omavahelist sügavamat arutelu suundusime haldjabaari Selbie ja tema abikaasa juurde. Suutsime pärast pikka veenmist (kuhu kuulus ka dialoog: „Ja kas sa kavatsed aegamööda kogu oma naise suguvõsa, kes teda tagasi nõudma tuleb, maha tappa?“ – „Kui vaja, siis jah.“) endale välja kaubelda ihukaitsja-töökohad seniks, kuni Selbie abikaasa tervis taastub. Ja kuna me peaksime olema oma valvatava lähedal, tähendas see, et me saame elada linna kõige korralikumas võõrastemajas, kus on korralikud lukuga uksed ja isegi vannituba!!! Minu Delia hõiskas rõõmust, meestel oli savi.
Kuna jõudsime järeldusele, et viimasena tulnud haldjad võivad olla osa suuremast salgast, siis läksime nende laeva otsima. Asja halb külg oli see, et Selbie abikaasa teatas, et oli veidi aega tagasi võidelnud ka välke pilduva haldjamaagiga….kelles tundsime ära mehe, kes meie laeva põhja lasi ja meeskonna zombideks muutis. Seega oli meil nüüd veel natuke lisamotivatsiooni, aga see tegi kogu ettevõtmise ka paar kraadi keerulisemaks.
Õnnekombel suutsimegi leida uhke haldjalaeva, mis umbes tunni kaugusel linnast ühes lahesopis ankrus istus. Rannal oli 3 paati. Vaidlesime tükk aega, kuidas kõige paremini asjale läheneda…see sisaldas mõtet minna tagurpidi paadiga vee all nagu „Kariibi mere piraatide“ filmis, sõuda lihtsalt paatidega laeva külje alla ja rünnata ning Joey tahtis miskipärast endale loitsuga pringli kutsuda ning meid kõiki selle seljas kohale viia XD
Viimaks, kui Konrad juba hakkas paati ronima, leidsime, et kõige parem oleks saata esialgu välja skaut, kes uuriks välja, kui palju haldjaid laeval on ja kuidas neist jagu saada. Kõik olid rõõmuga nõus gnoomi kahurilihaks saatma.
Eks siis vapper sinine gnoom sõitis oma pringli seljas laeva juurde. Ta üritas ronida mööda ankruketti üles, kuid ta tegi liialt lärmi ja veidikese aja pärast pistis üks haldjas pea üle reelinguääre ja küsis, mida kuradit ta nende laeval teeb. Joey ajas, nagu tavaliselt, talle täielikku udu ning väitis lõpuks, et on kohalik tolliinspektor. See viimane oli nii jube väide, et haldjas selle ilma raskusteta läbi nägi ja sarkastiliselt kulmu kergitas. Olime vaheldumisi naeru kätte suremas ning käega vastu otsmikku löömas. Täiesti uskumatu oli aga see, et pärast seda fiaskot viskas Joey bluffimises nii head tulemused, et suutis panna haldjat uskuma, et ta elab gnoomikoloonias veidi eemal metsas, käibki oma pringliga aeg-ajalt merel patrullimas ning tagatipuks ütles haldjas talle veel, palju tal laeval kaaslasi on. Me olime hämmastunud.
Ühesõnaga….pärast rannale tagasi jõudmist nõudsime gnoomilt infot ja seletusi. Olime skeptilised, kui ta ütles, et kõik on korras (Joey lemmiklause „Ärge muretsege, ma olen kõige eest hoolitsenud.“), ent hakkasime siiski pidama plaani, kuidas laeva vallutada. Ja järsku ütleb Joey „Tegelikult peaksime me kiiresti tegema…sest on võimalik, et nad sõidavad varsti minema. Ma…kogemata nagu rääkisin neile, et nad peavad siit ära minema.“
Seega polnud meil erilist valikut. Sõudsime kolme paadiga laeva juurde, kõige ees läksid gnoom ja Konrad, teisena Dimitri ja Johnny ning viimasena pidin üles jõudma mina, et saaksin vaenlastele ootamatult selja taha hiilida.
Selgus, et meie info 15 haldja kohta osutus õigeks. Kokku suutsime nad kõik lahingus alistada, kuid see ei tulnud kergelt. Ma veeretasin katastroofiliselt halvasti ning sain rohkem ise pihta kui ründasin. Konrad seevastu oli täiesti vaimustav ning hakkis vastaseid peaaegu valemiga „ühe löögiga kahjutuks“. Joey suutis ka selles lahingus meid üllatada, kutsudes omale appi kõigepalt ühe mürkmao, mille ühele haldjale näkku kinni viskas, ning seejärel ahvi, kes vist ühel vaesekesel lõpuks silma peast hammustas. Tema loomad on tõesti efektiivsed…aga Suur Nick ütles, et gnoomil läheb sellepärast hästi, et tema mängujuhina igasugu absurdsusi lubab XD
Keset lahingut avastasin ma, et mul on kaasas ka amb ning üritasin haldjakaptenit sellega lasta. Kahjuks enamasti tulutult. Lõpuks oligi alles jäänud ainult kapten, meie olime suht katki ning vastane jõi veel mingeid võlujooke. Dimitri ja Konrad olid küll väga eepilised ja vastupidavad, kuid nemadki hakkasid vaikselt väsima. Olime mitu korda üritanud teda ellu jätta, kuid ta ei jätnud meile teist valikut. Viimase löögi andsin mina, kihutades talle lähidistantsilt noole otse rindu.
Ja sellega oligi meie eepiline mäng selleks korraks läbi. Laeva läbiotsimise rõõm jääb järgmiseks korraks.
19. november
Magasin kaua, käisin päeval jaanuaris toimuva lastelaagri üldkohtumisel, mis vältas kella 2st 8ni x.x Mu entusiasm selle ürituse suhtes on peaaegu kadunud.
Õhtul tegin Mieke&Anne köögis musta hundi kooki. Olin natuke mures, sest polnud seda kunagi päris ise algusest lõpuni teinud. Selgus aga, et jaapani või sobib samuti margariini asenduseks ning et grammid on milliliitritega samaväärsed (aitäh, google). Väga kodune tunne tekkis, kui köögilaua taga küpsiseid väikesteks tükkideks murdsin ja pärast sõrmed tuimad olid XD
***
Öösel kell 3 paiku helistasin läbi skype’i eestisse mummu mobiilile, et talle sünnipäevaks õnne soovida. See oli ilmselt päeva parim hetk, nii hea tunne oli mummu-papiga üle pika aja jälle rääkida.
20. detsember
Õhtul toimus Yu-sensei jaapani kultuuri loengu raames jõulupidu =)
See oli päris lõbus, saime maitsta erinevate riikide toite, kinke vahetada ning erinevate inimestega suhelda. Kohal oli nii vahetusõpilasi kui jaapanlasi, üritasime koos veidi väiksesse saali ära mahtuda. Iga suurema maa/koha toitude jaoks oli eraldi laud, Euroopast tulnud panid oma staffi Ameerika juurde, sest eraldi Euroopa lauakest polnudki =( Minu mustal hundil oli täitsa menu, see oli päris hästi välja tulnud.
Kinkide vahetamine toimus ringis pakke käest kätte andes. Kui Kazuki klaverimängu lõpetas, sai igaüks selle paki, mis parajasti käes. Mulle sattusid imeilusas rohelises kotikeses pruunikad soojad sokid (mille ma nüüd oma kodu/tudusokkideks võtan) ning imekombel ka asi, mida olin kaua tahtnud – iminapaga kinnitatav rätikuhoidja. Selle küljes oli armas sinine kala.
Mängisime ka bingot (mis sisaldas hulgaliselt karjumist, mul on vist siiamaani kõrvad natuke hellad XD), kuid kahjuks mina midagi ei võitnud.
21. detsember
Nägin jälle huvitavaid unenägusid. Seekord aitasin unes roosa-valges pidžaamas Miekel välja saada kuskilt saalist, kus kaks noormeest omavahel vihaselt vaidlesid/kaklesid.
Käisin Takeda-sensei juures ja küsisin temalt allkirja kojuminekut kinnitava paberi jaoks. Sain talle üle anda ka tema üllatus-jõulukingi: Olde Hansa magusad mandlid (kuna ta oli öelnud, et need talle väga maitsevad). Ta rõõmustas väga =)
Rääkimistunnis tehtud ettekanne jaanipäevast läks päris hästi, arvestades, et olin seda ainult ühe korra harjutanud.
Acapella-proovis oli meid seekord alguses ainult 3 (mina, Eno, Gusson), seega istusime ja arutasime, mis lugu võiks veel repertuaari võtta. Esineme 12. veebruaril mingi matsuri avamisel ning seal on vaja laulda 2 lugu. „Happy Happy Birthday“ on aga kogu acapella-ringi laul, seega see jääb ära. Pärast pikka arutelu (Cherry liitus ka vahepeal) leidsime, et võtaks kas YUI „Sea“ või Monkey Majiku „Sora wa maru de“ ning kolmas variant oli ka. St kui me ei leia „Sea“-le nooti, siis võtame kolmanda loo.
Kuigi ma üritasin mõelda, et peaks Eno lahedusest üle saama, läks see kõik vastu taevast proovi lõpus, kui me ruumi koristasime. Ma tassisin toole ühte nurka, komistasin korraks veidi ja Eno kõrvalt küsis kohe „Daijoubu?“ („On kõik korras?“). Ja ta tegi seda nii vaikse, pehme ning vastupandamatu häälega, et ainult selle ühe sõna peale tundsin, et sulan täielikult. Dohh.
***
Ahjaa...veebruari lõpus - märtsi alguses saabun veidikeseks ajaks Eestisse tagasi, et peret-sugulasi ja sõpru üle pika aja jälle näha. Ei saa ikka nii kaua eemal olla, igatsus läheb liiga suureks muidu.
Mõtlesin, et oleks lahe, kui samal ajal mingi hea larp ka toimuks, aga ma ei ole veel ühtegi leidnud.
*kallikalli*
Jei, sind saab näha(:
Tegeliklt on vähemalt märtsi hästi palju mänge plaanis, nii et lootust on:)