Teisel pool mind

Teisipäeva nali:
Geku näitab oma mobiilist mingit pilti.
Ari: *vaatab lähemalt* Samara ("The Ring") või?
Geku: Ei, Siil Udus.

XD


Nägin tänagi und.

Imelik, aga oma sihtkohta sain sõita sarnase trammiga kui ühes eelmises unenäos (sellest mäletan vaid seda, et tramm sõitis vertikaalselt mingist mäest üles, kus linn Lasnamäe-taoliselt jätkus). Kuigi ümbrus oli veidike teistsugune, teadsin ometi, et olen sama kuskil varem kogenud/näinud.
Ma ei tea, kas minu alateadlik larbi-igatsus võimendub unenägudes, igatahes on viimasel ajal mul igas unenäos kas a) olnud tunne või teadmine, et kogu tegevus toimub larbi raames või b) tegevuse käigus kohtan juhuslikult erinevaid larbielemente.
Seekord oli tegemist mingi kuningas Arturi aegse õukonnalarbiga. Kusjuures see ei toimunud esimest korda, vaid ükskord varem oli sama asja tehtud, igal pool seintel rippusid fotod eelmisest larbist....või vähemalt nägin ma pidevalt selliseid pilte (ma pole üldse kindel,kas nad reaalselt ka seal seintel rippusid).
Kahjuks on unenäo algus hägune, esimene, mida mäletan, oli see, et lossil oli palju uksi, kust ma läbi läksin. Siis toimus mingi rituaal kuskil puittoestiku vahel (äkki nägi ruum välja nagu mahajäetud kõrtsihoone või midagi sarnast), kus ma sammaste vahel kõndisin ja laulsin. Korraga avanes üks toa ustest ning sisse sööstis kamp metsbandiite, kes koha üle võtsid.
Õukonnas toimus samal ajal mingi pidu. Tean, et peale minu viibis seal kindlalt veel Liilia (kes peenet ja rikast daami mängis). Minu valdusse oli sattunud (või oli see kogu aeg minu käes?) omaniku soovil kandja nähtamatuks muutev ese, kuid selle täpset olemust ei mäleta.
Veidral kombel oli õukonnainimeste seas ka Rasmus, kes mingi eriti popp tüüp oli, kõik imetlesid teda, ta oli väga osav kõiges. Umbes sellel ajal ähmastusid jooned reaalsuse ja larbi vahel, larbist sai reaalsus.
Meenub, et millalgi andsin nähtamatuse-eseme Rasmusele, et tema saaks mööda saali/ruumi ringi kapata, aga et keegi teda ei näeks. Hiljem korraldati samas ruumis turniirilaadne üritus, rüütlid ratsutasid hobustega ringi igasugu trikke tehes ja rahva poolehoidu võita püüdes. Rasmus osales ka ning soovis, et tema turniiri võidaks. Tahtsin teda aidata ning kui tema kord oli, viskas ta maagilise eseme mulle tagasi ja hüppas oma etteasteks suure kaarega üle inimeste. Alguses olid kõik vait, aga siis tõusin mina püsti ja hakkasin plaksutama (vist midagi cheeringu sarnast), kohe ühines minuga ka ülejäänud õukond. Rasmus kihutas ruumi teise otsa ja siis tagasi, tahtes ilmselt ka mingit trikki teha, kuid miskipärast hobune komistas ja libises edasi rahva sekka, vend aga lendas üles. Välkkiirelt sööstsin ma läbi inimestesumma ning jõudsin napilt ta kinni püüda, kui ta alla kukkus, ise aga vajusin raskuse tõttu põrandale.
Järgnev on minu jaoks siiani pisut segane...tean, et saabusid mingid kurjad tüübid, kes tahtsid kuningat kukutada ja tervele õukonnale otsa peale teha. Mõtlesin, et pean neid kuidagi takistama ja trügisin inimestest mööda otse nende nina ette. Üritasin kuidagi läbirääkimisi pidada või vähemalt nende tõelistest kavatsustest aimu saada. Kui olin veidi aega nende juhiga nende tuleku põhjuste üle arutlenud, vaatas juhi paremal käel seisev mees mind pika hindava pilguga, siis, nagu millestki aru saades sositas liidrile midagi kõrva. Juhi silmad näisid minust justkui läbi tungivat, aeglaselt ilmus ta näole muie ning ta lausus "Ah et sina oledki siis see..."
Jäin talle imestunult otsa vaatama, kuid hetk hiljem noogutas ta oma kahele musta riietatud kaaslasele ning nad tõmbasid välja mõõgad. Sama tegid ka mujal ruumis varjudes viibinud mehed ning puhkes paanika. Üritati minema joosta, kuid võõraste relvad olid kiired ja täpsed.
Tabasin end mõttelt "Ei! Nii ei pidanud ju juhtuma!" ning otsustasin, et pean iga hinna eest ellujäänuid kaitsma. Jooksin koos mõndade inimestega eemale, kuid kui tagasi vaatasin, tulid kolm meest mustas kõndides, kuid kiirust lisades paljastatud mõõkadega meie poole. Viimase meeleheitliku katsena pöördusin ümber ja hakkasin taganema aeglasemalt, käsi tahapoole külgedele sirutades, et põgenejaid kaitsta ja neile aega võita, samas hoolitsedes selle eest, et ükski kolmest minust mööda ei pääseks. Taganesin sirge seljaga, olgugi et muidu kaitseasendis, vastased tulid aina lähemale, jõudsin veel mõelda, et ma ei jõua ju üksi neid kõiki tagasi hoida...ning siis olid nad juba minu ees, juht naeratas, käis kahekordne sähvatus...
Ilmselt tegi ta ühe korra diagonaalse lõike/löögi ning surus siis külma mõõgatera minu kõhust läbi. Vajusin ettepoole, tema najale toetuma, ise käsi ikka veel mõlemal pool takistuseks hoida püüdes.
Siis kukkusin.
Lamasin, kõikjal oli korraga piimjas valgus. Ruumi piirjooned muutusid hägusemaks ning eikuskilt kuulsin sügavaid hääli justkui omavahel vestlemas. Tundsin, kuidas mind ülevalt silmitsetakse, kuigi kedagi näha polnud. Siis suutsin lõpuks eristada nende vestlust, kuid kuulsin vaid viimaseid lauseid: "Ja nüüd?" - "Tema elujõud on täielikult hääbunud. Nüüd pole mõtet enam seda kohta üleval hoida."
Ning seejärel purunes kõik mu ümber.