"...ja absurdi jätkub kauemaks."
Wednesday, November 28, 2007 by Mirju
Täna öösel nägin und.
Avalikkusele lekkis kuidagi mingit salajast infot sellest, miks Titanic tegelikult uppus. Juhtumis olid süüdi mingid kahtlased neegrid, kes laeval olid ja selle põhja lasid. Kuidagi oli kogu värk seotud ka Nietzsche ja tema filosoofiaga.
AGA! Tegelikult oli lugu hoopis teisiti. Ma ei teadnud, miks, aga mina teadsin tõtt. Kogu avalikkusele ette söödetud lugu oli vale, mida kõik taheti uskuma panna.
Mina teadsin, et tegelikult oli katastroofis süüdi siiski laeva kapten. Teadsin sellepärast, et mul oli imelik mälestus: nägin ühte olukorda enda silme kaudu, justkui oleks vaadanud läbi sellise 'vana filmi' prisma (kus kõik oli beeži paberi värvi ja kulunud)...seisin mingi Šveitsi mägijärve kaldal, vaatasin vee poole ning seal seisis vööni vees kalamehevarustuses Titanicu kapten, kes rahulikult ütles "Jah, see on tõsi. Mina lasin selle laeva põhja." Öelnud need saatuslikud sõnad, pöördus ta ümber ja kõndis vee alla.
Nii et jah, ma teadsin tõde.
Kuid see oli mulle kahjulik. Sest ülim criminal mastermind tahtis, et mitte keegi ellu ei jääks, kes loo õiget versiooni teavad. See ülim kuritegelik geenius oli Karl. Ta teeskles, et on hea, et kõik teda usaldaks ja mitte keegi teda ei kahtlustaks, aga tegelikult plaanitses kohutavaid tegusid.
Mina arvasin ka alguses, et ta on täiesti kahjutu, kuid eksisin. Mäletan tema maniakaalset nägu...ning järgmine, mida unest mäletan, oli see, et ma jooksin. Põgenesin jälitajate eest, et kuskile turvalisse kohta jõuda ja rääkida kõigile sellest, mida ma tean.
Jooksin mäest alla, üle suure rohelise välja, siis märkasin tagaajajaid. Lisasin kiirust, kuid teadsin, et ei jõua eest ära. Keegi jooksis vastassuunast minu poole, kuid möödus paari hetke pärast. Olin segaduses, sest minu meelest oleks ta pidanud mind tapma. Kuid kahjuks kaotasin lühikese mõttepausi ajaks valvsuse.
Seejärel ilmus eikuskilt pikka tumedasse rüüsse riitetatud Martin, juuksed lehvimas ning sosistas mulle: "Sa saad nüüd seitse lööki eelmise kolme asemel. Ja seekord on nad kaks korda tugevamad." Ma ei saanud esialgu aru, mis ta sellega mõtles, kuid siis tundsin, et mind tabavad mingid....ei teagi, kas need olid energialöögid või elekrišokid, igatahes vajusin õhku ahmides ja värisedes põlvili ning tõmbasin end kägarasse, et valu eemale hoida.
Kahjuks ei mäleta ma täpselt, kuidas unenägu lõppes, kuid ma olin väga suure jama keskpunktis. Vist üritasin kuidagi kuritegelikku geeniust üle kavaldada ja teda kõrvaldada. Mul (ja paaril teisel, täpsed isikud on hägused) olid hoolikalt läbi mõeldud plaanid, kuidas oma eesmärki saavutada, kuid....
alateadvus ei ole mulle loo lõppu avaldanud. Kes teab, võib-olla näen täna öösel edasi.
Avalikkusele lekkis kuidagi mingit salajast infot sellest, miks Titanic tegelikult uppus. Juhtumis olid süüdi mingid kahtlased neegrid, kes laeval olid ja selle põhja lasid. Kuidagi oli kogu värk seotud ka Nietzsche ja tema filosoofiaga.
AGA! Tegelikult oli lugu hoopis teisiti. Ma ei teadnud, miks, aga mina teadsin tõtt. Kogu avalikkusele ette söödetud lugu oli vale, mida kõik taheti uskuma panna.
Mina teadsin, et tegelikult oli katastroofis süüdi siiski laeva kapten. Teadsin sellepärast, et mul oli imelik mälestus: nägin ühte olukorda enda silme kaudu, justkui oleks vaadanud läbi sellise 'vana filmi' prisma (kus kõik oli beeži paberi värvi ja kulunud)...seisin mingi Šveitsi mägijärve kaldal, vaatasin vee poole ning seal seisis vööni vees kalamehevarustuses Titanicu kapten, kes rahulikult ütles "Jah, see on tõsi. Mina lasin selle laeva põhja." Öelnud need saatuslikud sõnad, pöördus ta ümber ja kõndis vee alla.
Nii et jah, ma teadsin tõde.
Kuid see oli mulle kahjulik. Sest ülim criminal mastermind tahtis, et mitte keegi ellu ei jääks, kes loo õiget versiooni teavad. See ülim kuritegelik geenius oli Karl. Ta teeskles, et on hea, et kõik teda usaldaks ja mitte keegi teda ei kahtlustaks, aga tegelikult plaanitses kohutavaid tegusid.
Mina arvasin ka alguses, et ta on täiesti kahjutu, kuid eksisin. Mäletan tema maniakaalset nägu...ning järgmine, mida unest mäletan, oli see, et ma jooksin. Põgenesin jälitajate eest, et kuskile turvalisse kohta jõuda ja rääkida kõigile sellest, mida ma tean.
Jooksin mäest alla, üle suure rohelise välja, siis märkasin tagaajajaid. Lisasin kiirust, kuid teadsin, et ei jõua eest ära. Keegi jooksis vastassuunast minu poole, kuid möödus paari hetke pärast. Olin segaduses, sest minu meelest oleks ta pidanud mind tapma. Kuid kahjuks kaotasin lühikese mõttepausi ajaks valvsuse.
Seejärel ilmus eikuskilt pikka tumedasse rüüsse riitetatud Martin, juuksed lehvimas ning sosistas mulle: "Sa saad nüüd seitse lööki eelmise kolme asemel. Ja seekord on nad kaks korda tugevamad." Ma ei saanud esialgu aru, mis ta sellega mõtles, kuid siis tundsin, et mind tabavad mingid....ei teagi, kas need olid energialöögid või elekrišokid, igatahes vajusin õhku ahmides ja värisedes põlvili ning tõmbasin end kägarasse, et valu eemale hoida.
Kahjuks ei mäleta ma täpselt, kuidas unenägu lõppes, kuid ma olin väga suure jama keskpunktis. Vist üritasin kuidagi kuritegelikku geeniust üle kavaldada ja teda kõrvaldada. Mul (ja paaril teisel, täpsed isikud on hägused) olid hoolikalt läbi mõeldud plaanid, kuidas oma eesmärki saavutada, kuid....
alateadvus ei ole mulle loo lõppu avaldanud. Kes teab, võib-olla näen täna öösel edasi.
Imho on elu tglt. veel suht. normaalne. Aga see film tundub nüüd täitsa ok olevat :)