Teisel pool mind

Nõndaks.
Nüüd olen lõpuks kodus tagasi. (Tegelikult juba peaaegu terve nädala.)
Siinkohal teatan ametlikult, et mind ei müüdud kellelegi naiseks, eesti mehed, rejoyce! (Not, eksole)
Ma kirjutan mingil hetkel (loodetavasti homme) kroonika ka arvutisse, arvatavasti läheb see taas kooriühingu kodulehele reisikirja-artikliks. Kui see juhtub, panen ka siia lingi. Senikaua...
Mis me siis reisil tegime-nägime, lühidalt:
* käisime paljudes huivtavates kohtades, nt Jeruusalemm (nii vana kindlus ja Nutumüür kui veidi muud linna), Naatsaret, Tel Aviv, Galilee järve ja Surnumere ääres. (neil on vist kõik kohad kuidagi Jeesuse või vähemalt Piibliga seotud, tundub mulle)
* saime ka turul olla, seal on täielik hullumaja, peab päikseprille kandma, et keegi ei näeks, kelle poole sa parajasti vaatad
* ööbisime erinevates peredes, ma sain olla nii ladina-ameerika seebika moodi korteris, ilusas ridaelamus, kibbutzis (Iisraeli kolhoosi-tüüpi kommuun) ja lõpuks ka Jeruusalemmas kõrges eramus, mille katuselt-rõdult avanes fantastiline vaade öisele linnale
* sain ka veidi pruuni(ka)maks (mul on randid ja ma ikka elan, Omg)
* kontserdid läksid enam-vähem, mõni paremini, mõni mitte kõige paremini. aga päris hullusti ei läinud ükski.
* õppisin uue mängu selgeks - James Bond. Mängu käik: mängijad seisavad ringis, ringi keskel on mängu juht. Ta ostuab kellegi suvalise peale, teeb käega liigutuse, nagu laseks püstolist ja ütleb kas "Põmm!" või "Pauh". Kui ta ütleb "Põmm", peab see, kelle peale näidatakse, kiiresti kükitama ning temast kummalgi pool olevad mängijad lasevad üksteist, öeldes "Pauh". Kes ei kükita või unustab pöörata või ütleb vale sõna/valel ajal, läheb mängust välja. Kui mängujuht ütleb "Pauh", peab see, kelle poole osutatakse, teda vastu laskma (öeldes "Põmm") ning temast kummalgi pool olevad isikud peavad talle imetlevalt lähemale liibuma, öeldes "Ooh (uu), James!"
Vot selline tore mäng XD

Aga tagasi kodulainele....

Kui ma varem fännasin The Gazette'i (Gazetto) lihtsalt sellepärast, et bändiliikmed ilusad välja nägid, siis nüüd meeldivad mulle ka mõned nende lood *yay* Kohe väga meeldivad. Reisil olles kuulasin neid laule ja kohe tekkis hea tunne.

Viimase aja lemmik on nende "Silly God Disco" - lihtsalt superhea lugu, pluss lahe video. Laul ise on inglise keeles, aga Ruki esituses saab sellest ainult ähmaselt aru. Sellegipoolest armastan seda lugu metsikult *fangirl squeal*
Lugu, video ja sõnad tunduvad olevat kolm eri asja, aga koos toimivad sellest hoolimata suurepäraselt.
(Video siin: http://www.youtube.com/watch?v=73IipKsDvSI )

Ja mis kõige kummastavam...

Nägin üleeile Gazettot unes....nagu mis mõttes. Oli mingi larbilaadne asi vist, mina läksin sinna, nemad miskipärast tulid ka. Rääkisime inglise keeles, nad rääkisid ja said aru väga hästi.
Keskaegne-fantasy olustik, tegevuspaigaks (välitingimustes, lähedal oli suur linnuselaadne kivist/puust ehitis) mingi kuningriik, mäletan, et kõik vähegi alamast klassist inimesed pandi tööle, mingeid raskeid kive tassima või midagi.
Mina pidin ka midagi tegema, aga ma ei olnud tavaline, olin keegi eriline. Mult küsiti, kes ma olen, ning siis ma vaatasin küsijale otsa, avasin suu, aga...mitte midagi ei tulnud välja. See oli sellepärast, et olin unustanud oma tegelasele nime mõelda, aga tegelikult sobis see väga hästi ka mänguga kokku, sest siis vaadati mind mureliku ja kaastundliku näoga ja öeldi, et "Sa ilmselt ei mäleta oma nime, vaene laps." Ja siis teatati minust kellelegi ja viidi minema.
Aga Gazetto tüüpe ma nägin hiljem ka...nad olid vist ka tööle pandud :P
Kuid ma kahtlustan, et äkki nad olid mu undercover bodyguards. Mis on iseenesest vaimustav väljavaade *drools*


Ning kõigile, kes veel ei tea, mis bänd on The Gazette - üks üliseks jrockibänd:

Eile jaapani filmi loengus avastasin ühe veidra asjaolu: Lauri Kitsnikul on Aabu hääl. Mingi väike kõlavahe on, aga ta hääl on täpselt selline, nagu Aabul võiks olla, kui ta nii vana oleks. Sürr.

Käisin laupäeval Kristina sünnal. Kuna ta ei täpsustanud, mida ta kingiks tahab, viisin talle midagi sellist, mis mulle ka meeldiks. Johnny Deppi 2008. aasta kalendri nimelt. Loodan, et ta rõõmustas (sest kellele siis ei meeldiks johnny depp). See õhtu oli ka üllatav, ma poleks kunagi uskunud, et 19. aastaseks saava inimese sünnipäevapeol võib kamp inimesi poolteist tundi öösel telefonimängu mängida. Aga meil oli tõesti sellega väga lõbus, nalja sai suurtes kogustes. Mida me hiljem tegime, sellest ajalugu vaikib.



Jumal olgu tänatud Azureuse eest (Geki ja Patrick, *kallikalli*). Sellega saab nii palju häid asju suht kiiresti tõmmata. Mingi koguse animest ja mangast, mida endale tahtsin, saan siit...aga vaikselt hakkab arvuti täis saama. Selle suhtes peab midagi ette võtma.


Muide, me teeme bändi. Selle nimeks saab "Smth smth", esimeseks hitiks kaver Mark Anthony laulust "(I) need to know....smth smth".
Mina võtan vokaali enda peale, Shinri-chan hakkab mängima tavalist- ja basskitarri (kordamööda ja korraga XD), Ari-chan klahvpille, Mari trumme ja Geku-chanist saab meie ustav groupie, kes meid kohutavalt armastab ja kellele me oma laule pühendame. Tema seisab kontserdil hiigelsuure loosungiga ja karjub "Smth smth!!!!!!11111". See oleks huvitav, kuidas saalitäis inimesi seda nime karjuks....

Ning selle postituse lõppmõte:

Daft punk - "Harder, better, faster, stronger" on kummastavalt hea lugu.
(eriti Gazetto fanvideo taustaks)

Tegelikult on mõnus olla, mul hea tuju ^^
Mirju