Fantoomist
Thursday, November 15, 2007 by Mirju
Oeh.
See oli lihtsalt võrratu. Üllatavalt hea, kohe väga.
Mu vennake säras taas laval, laulis isegi kahe teise tüübiga mingis loos lava ees soolot ^^
Oh, ma olen ta üle nii uhke.
Kahju, et ma Tõnis Mäe esitust ei näinud, loodetavasti saan äkki veel end mingile etendusele sebida. Aga Peeter kandis Carrere'i osa hästi välja, see oli tema võimalus.
Minu lemmiklugu oligi vist tema ja Chalice'i duett....Fantoom ning tema isa. Laul oli nii liigutav, puudutas sisemiselt tõsiselt.
Ja Fantoom.....*õhkab* ma ei teadnudki, et Chalice niimoodi laulda oskab. Ta oli selle osa jaoks täiuslik - karm, aga samas ka õrn. Tema esituses tuli tegelase traagika väga hästi mõjule.
Lõpp kiskus pisara välja küll. Mõtlesin teise vaatuse algusest peale, et "palun ei, palun ei", aga oli selge, et mingit tüüpilist õnnelikku lõppu siit kuskilt välja ei võlu.
Hea, et loo süžee teistsugune kui tuntud "Ooperifantoomis" oli. See mõjus uudse ja värske versioonina. Ei osanud asjade käiku ette aimata, ainult ähmaselt, sellepärast oligi huvitav.
Ja mul kummitab juba terve õhtu viisijupp "Fantoomi võimu all on kogu ooper".
*fännab*
Kui ma laval Rasmust vaatasin, tuli mulle meelde, et hiljuti sain ka vennakesega kokku. Oi kui hea oli teda üle pika aja näha, kallistada ning temaga rääkida. Tore, et mõned asjad aja jooksul ei muutu. Ikka minu armas venna. Millalgi peab kindlasti Tartusse talle külla minema.)
See oli lihtsalt võrratu. Üllatavalt hea, kohe väga.
Mu vennake säras taas laval, laulis isegi kahe teise tüübiga mingis loos lava ees soolot ^^
Oh, ma olen ta üle nii uhke.
Kahju, et ma Tõnis Mäe esitust ei näinud, loodetavasti saan äkki veel end mingile etendusele sebida. Aga Peeter kandis Carrere'i osa hästi välja, see oli tema võimalus.
Minu lemmiklugu oligi vist tema ja Chalice'i duett....Fantoom ning tema isa. Laul oli nii liigutav, puudutas sisemiselt tõsiselt.
Ja Fantoom.....*õhkab* ma ei teadnudki, et Chalice niimoodi laulda oskab. Ta oli selle osa jaoks täiuslik - karm, aga samas ka õrn. Tema esituses tuli tegelase traagika väga hästi mõjule.
Lõpp kiskus pisara välja küll. Mõtlesin teise vaatuse algusest peale, et "palun ei, palun ei", aga oli selge, et mingit tüüpilist õnnelikku lõppu siit kuskilt välja ei võlu.
Hea, et loo süžee teistsugune kui tuntud "Ooperifantoomis" oli. See mõjus uudse ja värske versioonina. Ei osanud asjade käiku ette aimata, ainult ähmaselt, sellepärast oligi huvitav.
Ja mul kummitab juba terve õhtu viisijupp "Fantoomi võimu all on kogu ooper".
*fännab*
Kui ma laval Rasmust vaatasin, tuli mulle meelde, et hiljuti sain ka vennakesega kokku. Oi kui hea oli teda üle pika aja näha, kallistada ning temaga rääkida. Tore, et mõned asjad aja jooksul ei muutu. Ikka minu armas venna. Millalgi peab kindlasti Tartusse talle külla minema.)
