Teisel pool mind

Nõndaks. 
Ma olen veel elus. 
Hullem on möödas ja loodetavasti üpris pikaks ajaks.
Kuigi emotsionaalne tasakaal on kohati ikka veidike paigast ära, ei häiri see enam nii palju kui veidi varem.

Vahepeal on üpris palju juhtunud, kõigest ei jõuagi rääkida, nii et toon välja vaid mõned seigad.

Jõudsin käia üle mitme aasta kelgutamas. Ülimalt hea tunne oli kõrgest mäest alla kihutada, teadmata, kas sõit lõppeb õigel rajal või hoopis kõrval lumehanges. 

Veetsime ka ühe väga toreda õhtu Hermani juures õudusfilme vaadates ja sushit süües. Muidugi ei olnud mina nõus enne midagi jubedat vaatama, kui ma polnud enne oma absurdikoomikalaksu kätte saanud, seega näitasin kõigile viimase aja hitti "Happier with your mouth open". Pärast seda tundusid "30 days of night" ja isegi "The Shining" vähem hirmutavatena. Muidugi oli teistel lõbus mitte filme, vaid seda vaadata, kuidas mina ekraanil toimuvale kaasa elan. Aga ma ei saa sinna mitte midagi parata, ma lihtsalt pidin nii tegema, muidu oleks kõik mulle liiga õudne tundunud.
Parim osa "The Shiningust" ja tegelikult terve filmi mõte oli: NC ehk nigga cook. Ta oli kõige lahedam tegelane üldse, tema ülesandeks oli auto kohale tuua, millega tegelased lõpuks põgenema pääsesid. Oh, ta ikka omas.

Alanud semester tuleb kindlasti veidi keeruline, sest nüüd peab iga nädal korralikult tööd tegema (+ proseminar ehk Total Doom ehk Fail-mothership).

Uskuge või mitte, aga minagi olen müstilistel põhjustel hakanud huvituma spordist. Õigemini sattusin juhuslikult lugema ühte mangat (uudishimust, kuna see oli loetavate edetabeli tipus) nimega "Eyeshield 21", mille tegevus keerleb *dun dun dun* ameerika jalgpalli ümber. Alguses suhtusin sellesse üpris skeptiliselt, aga see lugu ning need tegelased haarasid mind niivõrd endaga, et siis kui aru sain, olin juba lootusetult asja fännamas. 
Nagu....mina ja mingi spordisari. Uskumatu.
Kuigi tegelikult meeldivad mulle sellise valemiga lood: peategelane + mingi ala (sport/võitluskunst/muu) + uus kollektiiv + võitlused/võistlused + areng + liikumine tipu poole. Selle üle järgi mõeldes avastasin, et ühe mu lemmikmanga "Flame of Recca" võib samuti sarnasesse kategooriasse paigutada. 

Lühitutvustus: Mitte just eriti julge ega sportlik noormees Kobayakawa Sena alustab oma keskkoolielu. Nüüd saab ta uuesti ühes koolis käia oma vanema lapsepõlvesõbranna Mamoriga, kes teda minevikus pidevalt igasuguste kiusajate käest päästis. Kohe esimesel koolipäeval hoiatab Mamori Senat ühe isiku eest, kellega ta kindlasti tegemist teha ei tohiks. Selleks isikuks on Hiruma Youichi, "the devil himself", noormees, kes oma välimuse ja suuvärgiga kõik põhjalikult ära hirmutada suudab, väikeses mustas märkmikus peaaegu terve Tokyo kohta väljapressimismaterjali omab, üüratutes kogustes tulirelvi kaasas tassib ning üleüldse Mamori meelest Senale väga ohtlik on. Juhtub aga nii, et Sena Hirumale (kes muuhulgas ka ameerika jalgpalli võistkonna kapteniks on) oma kiirete jalgade tõttu silma jääb ning ta kooli ameerika jalgpalli võistkonda sunnitakse, millel tema lisandumisega on juba 3 liiget (Sena ise, jässakas aga heasüdamlik Kurita ning Hiruma). 
Sealt algab Sena ja ta kaaslaste teekond Christmas Bowli, talviste meistrivõistluste poole. Et tema isikut saladuses hoida, hakkab ta mängude ajal kandma toonitud visiiriga kiivrit ning nime "Eyeshield 21".  

Selline vahva asi siis. Avastasin, et ameerika jalgpall võib vägagi kaasahaarav olla, kui mõned eriefektid ja huvitav süžee juurde lisada. Nüüd  olen sellel teemal ka veidi haritum. 
Eyeshieldist olen leidnud oma uue lemmiktegelase - Hiruma. Ta on lihtsalt....nii lahe, teistsugune ja täiesti hull. (ma säästan teid pikast ülistavast jutust)
Paar ilmekat näidet :
Hiruma Youichi - the commander from hell
(wallpaperi autor keegi Freedeal)
Trigger Happy (that totally made my day XD)(ja lisaks, just for fun, "Poor Unfortunate Souls")


Lisaks: (Hiruma poolt loodud) nende võistkonna (Deimon Devil Bats) "lahinguhüüd":
"We'll fucking kill them! Ya-ha!!"

----

Ma vist kunagi lubasin tutvustada oma uut seinakujundust. 
Doozo.


Samuti pean lihtsalt mainima, et sain hiljuti uue ja ilusa kleidi (ning otseloomulikult pean selle kaunidust ka jagama XD)


---

Lõpetuseks...natuke muusikast.

Rin&Len Kagamine - "Gekokujo (Revolution)":
See lugu kohe veab suu naerule. Mõnusalt energiline.

Leona Lewis - "Bleeding Love":
Mul pole aimugi, miks ma seda lugu kuulama hakkasin, aga see lihtsalt jäi külge, kui ma seda ühe "Black Blood Brothers"i amv taustal kuulsin. 

You cut me open and I keep bleeding, keep, keep bleeding love.

Anastacia & Ben Moody - "Everything Burns":
Samuti ühe BBB amv taustalt kõrva jäänud. Selles laulus on minu jaoks mingi sisemine jõud, meeletu pinge ja trots.  See sobib kuulamiseks teatud hetkedel, kui on vaja kuskilt natuke jõudu ammutada.

But she will sing...
'Til everything burns 
While everyone screams 
Burning their lies 
Burning my dreams 

Renter en soi -  "Thorny Rain Break":
Ma kujutan väga hästi ette, kuidas seda pimedas toas, väljas langevat lund vaadates kuulata saab. Nagu Geku oma blogis hästi kirjeldas, selle loo taustal võib tõesti tunduda, et kogu taevas lumena alla sajab. Mina veel ootan seda päeva, mil saan seda niimoodi nautida.

...

Avastasin taaskord, et muusika võib olla minu päästjaks mitmel moel. 
Kui omadega üpris põhjas olin, tõid kaks lugu mind uuesti pinnale. 
Lihtsalt...see oli midagi erakordset.  Ühel hetkel kostus kõrvaklappidest muusika...ja siis järsku ma Kuulsin ja Kuulasin ning läbi mu teadvuses heljuva sünkjasmusta udu kõlas justkui kristalselge hääl, mis küsis "Mida sa enda arvates teed praegu?"
Jah, mida ma õigupoolest teen, küsisin seepeale endalt. Nõnda nagu asjad olid, ei liikunud mitte miski edasi. Aitab sellest, kinnitasin endale.
Sellest peale veensin end vähehaaval, et kurb olemine mulle ei sobi ning aeg on uuesti püsti tõusta. Mõistsin, et see ei saa lihtne olema, kuid...ma pidin proovima. Need laulud andsid mulle mingi uue hoo.

Need olid tegelikult kaks täiesti tavalist lugu:

Helin-Mari Arderi "Väike päike" 

pealpool pilvi paistab päike, päikene
küll sealt maailm tundub väike, väikene
sule silmad ja sa tead, ja sa tead,
möödas halb, jääb järgi hea, vaid hea
pealpool pilvi paistab päike, seda tea

kui su südames on päike, päikene
siis su süda pole väike, väikene
lase sisse kõik mis hea, mis on hea
ära halba meeles pea, ei eal
siis sa ise oled päike, soe ja hea

ning Kurumi Enomoto "Boku no uta" ("Minu laul")(vaba tõlge valitud ridadest)

Lähme koju.
/--/
Unistades, heas ja halvas edasi liikudes eksis koduteel ära minu laul.
Sinuga, keda ma juhuslikult kohtasin...sinuga koos nüüd laulan täiest hingest.
/--/
Alati, igavesti, selles paigas... võideldes, (kõike) üle elades...laulan oma laulu.


Loodan.