Teisel pool mind

(Mari Pokinen - "Paradiis")

Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult
imetlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul
Kujutlen, kuidas mändide vahelt paistab merepiir
kujutlen, kuidas seal siis seisaksin

Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb
tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen, kuis hoitaks mind
tunnen, et väärin, väärin olla nii

Sest maa peal on paradiis
mu jaoks
kusagil siin
Kui maas on mõni murtud viiv,
tast tee üle viib
Ja kusagil siis
paistab paradiis
mu jaoks

Andke mul andeks, kui mõni sõna vahel vähem sai
kuigi mu käed unustasid mõnikord mõne pai
Andke mul andeks, et tunnen nii palju, kuid vähe tehtud saan
mul on lootus, et kord oma tunded vallutan

Sest maa peal on paradiis
mu jaoks
kusagil siin
Kui maas on mõni murtud viiv
tast tee üle viib
Ja kusagil siis
paistab paradiis
mu jaoks

Kunagi tunned, et kuskil on hea ja
uut kohta otsima enam ei pea
Kui vaadata tahad, siis näeksidki mind,
mu süda ju iial ei kõrvetaks sind
Proovida võib, sest mu higine käsi
olla võib päästja, kui elu on väsind

Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
kusagil siin
Mu sees, mu sees on paradiis
teie jaoks
teie jaoks
teie jaoks


Mind teeb õnnelikuks, et inimesed on võimelised looma midagi imelist. Väikest ja lihtsat, kuid seletamatult imelist sellegipoolest.
See laul tekitab suurel hulgal emotsioone. Olles nutmaajavalt ilus, läheb ta hinge ja meenutab mulle niimõndagi olulist. Tahaksin...
Meenub üks hetk.
"Ja sel hetkel, kui ta mind kallistas, mõistsin ma, et olen lihtsalt üks järjekordne üksik inimene."
Kuid lõpuks leidis ka tema, et seda üksindust on võimalik ületada.
 

Pidage ennast ja teisi tähtsaks. Palun.

Mirju