Teisel pool mind

10. oktoober

Sain õnneks magada kella poole kaheteistkümneni, siis veensin end üles tõusma. Käisin duši all ja sõin hommikusöögiks ära viimased riisipallid.
Kell 13.45 tuli Rina meile ühikasse järgi, sealt läksime koos (mina, Kiko, Jacek, Zack ja Aaron) rongi peale ning sõitsime Sagae-nimelisse kohta. Saime rongis istuma, meie vastas olid mingid noored jaapani poisid, kes pidevalt minu, Kiko ja Rina istekohtade poole pilke heitsid ja omavahel sosistasid. Üks vist tegi vahepeal isegi oma mobiiliga pilti või videot meist. Veidi hiljem tulid peale veidi vanemad, vast gümnaasiumiealised tüübid, kes samuti kohati jõllitama jäid. Ignoreerisin neid.
Sagaes tuli Ichidai meile autoga bussijaama vastu, sõitsime umbes 5 minutit ja jõudsime tema maja juurde. Kuna tema pere on suht rikas (isa näiteks töötab arstina), oli maja seespoolt klassikalise jaapani jõuka pere elamise moodi…osad ruumid lükanduste ja bambusmattidega kaetud põrandaga, kaunis väike siseõu, lilleseaded, eraldi sussidega wc jne. Meie istusime kahjuks mitte sees, vaid väljas avatud garaaži moodi kohas. Tegime väligrillil/ümmargusel pliidil yakisobat (taevaliku maitsega…nuudlid, liha, juurviljad praetult ja segatult), mängisime vahepeal natuke korvpalli, mõned korraldasid ka paar joomismängu.
Hiljem tutvustati mulle sellist asja nagu beer pong, kus võtsin enda kanda kohtuniku rolli. Kaks versus kaks mäng, kus pooleldi täis joogitopsid asetati kolmnurgana laua kummassegi otsa ning vastasvõistkond pidi üritama pingpongipalle topsi sisse visata. Kui vastasvõistkond sinu topsi palli viskas, pidi selle topsi ära jooma. Kõrvalt vaadates tundus täitsa lõbus.
Sattusin pikemalt rääkima Adamiga, keda olin varem ka Blue Marketis kohanud. Ta õpetab siinkandis ühes põhikoolis inglise keelt, on seda teinud juba 4 aastat. Ta on pärit Ohiost, kuid on elanud ka Salt Lake Citys (kusjuures samal ajal, kui meie 2001. aastal kooriga seal käisime). Tundub täitsa tore tüüp, temaga võiks rohkem ühes seltskonnas aega veeta.
Vahepeal hakkas vihma sadama, aga õnneks olime meie turvaliselt katuse all.
Mäletan veel, et lubasin vist Mieke ja Annega millalgi Sendaisse kuskile klubisse tantsima minna. Eks näeb, mis sellest saab.
Läksime õhtul viimase rongiga (21.45?) Yamagatasse tagasi. Jacek andis oma pileti igaks juhuks mulle hoida, kuna ta kartis, et kaotab selle kuskile ära. Tal on kombeks oma asju mulle anda, kui ta purjus on. Hoiule, selles mõttes.
Nüüd on aeg magama minna, saan 6 tundi und ja pean siis jälle üles tõusma. Hommikul 7.45 läheb buss Linnavalitsuse juurest, et meid meie väiksele reisile viia. 7.15 alustame ühika juurest jalutamist. Ja ma pean hommikul igaks juhuks Jacekile helistama, et kontrollida, kas ta ikka korralikult üles ärkas.


11. oktoober

Vaevaliselt suutsin end hommikul 6:30 üles ajada. Kell kolmveerand seitse helistasin Jacekile, et kontrollida, kas ta ikka ärkas üles, kuid keegi ei vastanud. Muutusin veidi murelikuks ja otsustasin kümne minuti pärast uuesti proovida. Õnneks selgus hiljem, et ta oli juba üles ärganud ja praadis endale mune hommikusöögiks.
Saime Mieke, Jaceki, Jasoni ja Annega 7:15 ühika fuajees kokku. Ilm oli täitsa ilus, päike piilus pilvede vahelt ja ma sain isegi oma päikseprillid kaasa võtta. Joey pidi ka meiega tulema, kuid ta magas sisse ja ütles, et me võime ees minna, ta tuleb hiljem rattaga järgi.
Jalutasime linnavalitsuse juurde, kus meid ootas sõiduvalmis buss. Mariko-san kontrollid kõikide kohalolijate nimesid mitu korda ning hakkasimegi Mogami jõe paadisadama poole sõitma. Sattusin istuma Mieke kõrvale, pidasime huvitava vestluse unenägude ja veidrate puuviljade teemal. Ta on tõesti väga lahe, loodan, et saame temaga koos millalgi kuhugi toredasse kohta reisima minna. Sest kuigi tema on juba mitmendat korda Jaapanis, ütles ta, et tuleb hea meelega kaasa, kui ma kuskile minna peaks tahtma.
Kui Yamagata linna äärealadele jõudma hakkasime (see ala on tõesti suur, ma enne ei olnud sellest nii selgelt aru saanud), hakkas mäetippude ümber koonduma rohkelt pilvi. Nägime ka ühte suurt ja ilusat vikerkaart, peaaegu paistis kätte ka selle alguspunkt. Kahjuks topeltvikerkaart silmata ei õnnestunud.
Vahepeal rääkis Mariko-san meile Yamagata prefektuurist üldiselt, lisaks tegime terves bussis JÄLLE ühe tutvustusringi. Selgus, et tasuta reis oli meile korraldatud mingi ülikooli raames tegutseva naisorganisatsiooni poolt, kes korraldab selliseid asju igal aastal.
Kella poole kümne paiku jõudsime õigesse kohta, kus meile kõigile anti snäkikotikesed ning pudel rohelist teed. Tegime suure värava ees grupipildi ning siis oli veidike aega käia suveniiripoes. Tundub, et selle piirkonna kirsid (sealhulgas kirsiküpsised, tarretised, kirsipiltidega rätikud, võtmehoidjad ja palju muud) on turistide seas väga populaarsed, teiseks sageliesinevaks toiduks olid mingid hernelaadsed asjad. Avastasin poest väga nunnud öökullikujukesed, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ning tegin neist hoopis pilti.
Enne sõidu algust saime teha pilti mingi suure paadi juures, mille ette oli seatud ka paadimehe kujutis, kuhu sai ise pea sisse pista. Sündis Mogami jõe mõtlik paadineiu Mirju.
Paat ise oli lai, kuid mitte eriti kõrge. Kõik pidid sisse astudes jalatsid ära võtma, edasi sai minna põrandale pandud mattidele istuma. Kahjuks oli taevas selleks ajaks juba täiesti pilves, natuke sadas sõidu ajal vihmagi. Kaitseks saju eest sai paadi külgedele kiled peale tõmmata, kuid siis ei näinud enam korralikult välja ning me tõstsime need uuesti eest ära.
Sõidu ajal rääkis vana paadimees meile jõest, selle ajaloost ja enda tööst, kuid kuna ta kasutas natuke vanemat jaapani keelt (või lihtsalt vanamehe-keelt), oli seda kohati raske jälgida. Selle asemel tegime ümbrusest pilte. Kokku kestis sõit umbes tunni, vahepeal tegime väikse peatuse vees hulpiva poekese juures, kus energilised müüjad kutsusid ostma erinevaid juurvilju ja sooja sööki. Nägime jõe ääres paari templit, torii-väravat ning palju-palju ilusat metsa. Kui puud oleks olnud sügisvärvides, oleks see vaatepilt veel võimsam olnud.
Enne sihtpunkti jõudmist laulis paadimees meile veel ühe traditsioonilise jõelaulu, millest osa ka videosse võtsin.
Randumisel palus paadimees, et keegi ei tõuseks enne, kui paat on täielikult peatunud. Vastasel juhul oleks ta võinud oma töö kaotada, millest oleks olnud väga kahju, kuna tema perekonna mehed olid juba kolmandat generatsiooni samas ametis.
Saabumissadamas oli samasugune suveniiripood nagu teisel pool, ainult veidi suurem. Oleksin peaaegu ostnud endale Hello Kitty mobiiliripatsi, kuid tegin selle asemel hoopis paarist vahvast postrist pilti.
Lõunaks viidi meid kuskile suuremasse poodi, mille tagaosas asus söögikoht. Meie päralt oli 2 pikka lauda, mis täis pisikesi kausse-taldrikuid jaapani toitudega. Ma ei ole kindel selle eine traditsioonilisusastmes, aga maitses ta väga hästi. Pildistasime Jacekiga vastastikku üksteise toitu, kuna eine välimus oli omaette klass. Laua kõige servapoolsemas osas oli piklik taldrik, kus peal küpsetatud (kuid külm) roosakas kala, ilmselt lõhetaoline, lisaks veel tükike magusat muna (siin tõesti on sellist asja 0.o) ja natuke riivitud valget rõigast. Pisikesel kõrvaltaldrikul oli kaks tükki kaalikat meenutavat juurvilja ning mingi roheline taimne hunnik koos porganditükiga. Keskmises reas asetsesid: 1) väike taldrik tempuraga (taignas küpsetatud asjad, mul oli mõned juurviljad, vist paprika ja lõpuks nämmu hiidkrevett), 2) mingi anum, kus õlises kastmes (?) ulpis kas seene- või salapärase juurvilja taoline beežikas asi, lisaks tähekesekujulised pipratükid, üks tähekesekujuline oranž-kollane kalapasteet (?) ning üks pruun seeneke, ja 3) kausike, mille põhjas veidi rohelisi taimseid asju ja mingi lilla riivitud asi. Kõige ülemises reas oli laevakesekujulisel taldrikul mõned kalalõigud, kaks krevetti, paar puuviljatükki ja sojakaste. Kuid see pole veel kõik: mingi kuuma aluse peal oli potike seentega riisiga ning veidi allpool sellest kausike negi’dega kalasupiga.
Tõesti põhjalik söömaaeg. Andsin ka Batmanile natuke sellest maitsta ja ta kiitis heaks. Selles oli küll päris palju seeni ja ma reeglina ei söö seeni, kuid nüüdseks olen ma siin juba nii palju seeni söönud, et enam pole vahet vist. (Söögi ajal piilusin silmanurgast natuke ka ühte kena Vietnami poissi.)
Piltide tegemise ajal juhtus kogu aeg nii, et mul jäi fotokas kogemata video-funktsiooni peale ja Jacek vaeseke sattus segadusse, kui fotokas pildi asemel lindistama hakkas.
Pärast sööki oli meil veel veidi aega poes käia, sealt leidsin nunnu täispuhutud pingviini ja paki Elise-nimelisi küpsiseid. Mõtlesin kohe Shini peale XD
Edasi viis meie reis meid Chido muuseumi. See meenutas veidi vabaõhumuuseumit, kus on vanaaegseid hooneid, mille sees erinevad näitused. Olemas oli lillenäitus, feodaalajastu teemaline relvade-turviste näitus, vanade tööriistade ja traditsiooniliste esemete näitus ning palju muud. Mulle meeldis kõige rohkem mitmekorruselist keerulisemat rehielamut meenutav maja, mille sees oli sisustus 40ndast Showa-ajastu aastast (kuskilt 20. sajandi keskelt vist). Sisustus meenutas kohati mõnda muinasaegset (!) eesti elamut….eriti rehekatust meenutav katus. Sees tungis ninna tugev lõhn, mille hiljem suutsime määratleda tõrvaks. Tegime Miekega maja pööningukorrustel kummitushääli ning luurasime suvaliste inimeste järele, väga lõbus oli. Majast veidi eemal oli väike aed idüllilise tiigikese ja paljude kenade puudega. Sealt avastasime bambusenurga ning ühe naljaka kujuga puu, mis meenutas naervat vanameest.
Muuseumikülastuse järel suundusime küünlaid maalima. Meid viidi kuskile väiksemasse töökotta, mis asus kenas väikses jaapani stiili majakeses, lükanduksed olid eest tõmmatud, et suurele hulgale innukatele maalijatele ruumi teha. Kõik panid põlled ette ja istusid piklike laudade taha maha. Valida oli kahe küünlatüübi vahel: piklik tavaline küünal ja väiksem ümmargune vees ulpiv küünal. Võtsin pikliku, kaalusin sellele siili joonistamist, aga kuna ma ei osanud, hakkasin lihtsalt tõmbama pintsliga ning looma mingit suvalist mustrit. Tahtsin lõpuks natuke sinna kirjutada ka, oma nimega läks hästi, aga kanji kirjutamises feilisin. Plaanisin kirjutada sõna „kakumei“ ehk revolutsioon, aga kuna mu käsi vääratas, siis tuli ühe kanji keskmine kriips natuke vildakas. Üritasin end lohutada sellega, et nii ongi isikupärasem.
Viimane peatus meie teekonnal oli Gyokuseni templis. Võimas lõpetus niigi fantastilisele päevale. Templiaed oli megailus, sealt võis leida nii shintoistlikke kui budistlikke elemente, kõik sobis ideaalselt kokku. Oleks tahtnud lihtsal seal suu ammuli kõndida ja ümbrusel endasse imbuda lasta. Meid juhiti ühte aeda avanevasse ruumi, paluti maha istuda ning teed oodata. Kõigepealt toodi väike kastanit meenutav maiustus, mille pidi neljaks lõikama ja siis ära sööma. Selle magus maitse pidavat tee kibedust natuke pehmendama. Seejärel vudisid kaks neiut kandikutega uuesti meie ette ja asetasid teetassi ettevaatlikult tatamile. Saime lühiülevaate sellest, mida teetseremoonial tavaliselt tehakse, proovisime vist mingit lühemat varianti originaalist. Õpetuse kohaselt tuli teed tänada, siis tass kätte võtta (pildipool enda pool), kaks korda paremale pöörata (nii, et pilt jääks nüüd sinust eemale), ettevaatlikult juua (3 lonksuga, nagu Mieke ütles), siis uuesti tassi pöörata, joomiskoht puhtaks pühkida ning lõpuks uuesti tänada.
Üritasin kõike teha võimalikult õigesti, kuid ikka jäi tunne, et olen võõras, kes selle täit tähendust ja ilu veel mõista ei suuda. Eks „õiget“ tunnet ei saagi vist tekkida, kui samas ruumis on veel 20 inimest.
Enne äraminekut lubati meil templiaias veel kolmveerand tundi jalutada. Imetlesin tiigis elavaid koi-kalu, tegin ilusamatest vaadetest pilti, ronisin kõrgele mäe otsa, kus asus muuhulgas vist ka surnuaed, kõige kõrgemal oli väike Jizo’le pühendatud templilaadne asi. Jizo on vist kõige rohkem tuntud kui teeliste, rändurite ja väikeste laste kaitsja. Eriti meeldisid mulle väiksed jizod, kelle kõrvale ma end sättisin, et näha sama vaadet, mille üle nemad iga päev valvavad.
Kui Miekega pärast allapoole jalutasime, kuulsime mingit veidrat häält, mis kõlas natuke nagu mingi linnu hääl või siis kummituse oigamine. Ilmselt keegi tegi meiega nalja. Kuulsime selgelt sõna „Norowareru“ (a la „I will curse you“), kuid ütlejat polnud kuskil. Ja me ei saanudki teada, kes meile sellist trikki tegi. Kui nüüd selle peale mõelda, siis oli see tegelikult päris kõhe.
Bussiga tagasi sõites pidi igaüks ütlema mikrofoni, mis talle päeva jooksul kõige rohkem meeldis. Ütlesin, et kõik oli väga tore ja lõbus ning tänasin korraldajaid ka eesti keeles. Tehti ka viktoriin, milles küsiti küsimusi Yamagata prefektuuri kohta ning enda arvamusi mõnede jaapani asjade suhtes. Mäletan vaid mõnda küsimust:
Mis kujuline on Yamagata prefektuur? – Profiilis näo kujuga
Mis on Yamagata prefektuuri kuulus toode, roosa puuvili? – Kirsid
Mis on Yamagata prefektuuri sümbollill? – (seda me ei teadnud, kuna polnud vahepeal korralikult kuulanud)
Kuulus luuletaja, kes kirjutas [sisesta haiku] (lõpus „…putukate hääl“)? – Teadsin, et see oli Matsuo Basho, kuna olime sama haikut ka kirjandustunnis või kuskil loengus käsitlenud TLÜs.
Lisaks küsiti meie lemmik(jaapani)toitude kohta, samuti nende kohta, mida me kindlasti süüa ei tahaks. Pidime mõtlema, mis meid jaapanisse tulles kõige rohkem üllatas, kirjutama kolm jaapani laulu, mida karaokes tahaks laulda ning kolm kohta, mida Yamagatas veel külastada tahaksime.
Mina ja Mieke tegime veidi sobi, kuna ei teadnud õige lille nime. Küsisime kõrvalistuvatelt hiina tüdrukutelt, kes näitasid meile ühte kanjit ja ütlesid, et seda hääldatakse „Kouka“. See maksis hiljem veidi kätte, kuna õige hääldus oleks olnud teistsugune.
Kokkuvõtteks läks meil aga päris hästi, saime mõlemad lõpuks auhinna – Mieke sai maitsestatud ploome ja mina kaks pakki ploomimahla/ekstrakti. Need on nüüd mu riiulis ja ma ootan mingit erilist sündmust/hetke, mil nad lahti teha.
Algsete plaanide järgi pidime linnavalitsuse juurde tagasi jõudma umbes poole kuueks, kuid jäime mägedes ummikusse ning sõit venis umbes tunni võrra. Jäime Miekega magama tema ipod’ist muusikat kuulates, vahepeal ärkasin üles, et pidada Joey’ga maha üks lühike, kuid tabav vestlus. Ta ütles midagi, mina arvasin, et sain aru ja noogutasin. Järsku nägin aknast väljas kuud ja osutasin rõõmsalt selle poole, et näe, kui lahe kuu. Joey tegi seepeale väga segaduses näo ja ütles, et ta oli hoopis midagi muud öelnud. Dialoog oli näinud välja nii:
Joey: „I’m hungry.“
Mirju: *noogutab* „Look, there’s the Moon!“
Kui olin naermise lõpetanud, üritasin seletada, et räägitakse ju, et Kuu on juustust tehtud.
Ühikasse jõudsime umbes seitsme paiku. Õhtu jooksul jõudsin veel koos Annega täita ära rahvaloendusankeedi ning käia Miekega poes. Joey näitas meile ühe väga odava juurviljapoe asukohta, kus üks vanapaar vist omakasvatatud tooteid müüb, aga tavapoodidest palju odavama hinnaga. Kahjuks ei olnud nad nii hilja enam lahti, aga lubasime mõnel sobivamal kellaajal tagasi tulla.
Pärast õppisin poole ööni, sest mulle öeldi, et homseks lugemistunniks on vaja esimene peatükk läbi töötada (see informatsioon osutus hiljem ekslikuks).


12. oktoober

Ärgates tundsin end väga väsinuna, ei olnud öö jooksul üldse välja puhanud. Alles 11.15 suutsin end üles ajada, ei viitsinud isegi duši alla minna. Otsustasin harjutamise mõttes seekord rattaga kooli minna. Sõitsin üksinda, kõik oli korras, sain minna omas tempos. Kinnitust leidis fakt, et minu jaoks on koolitee lihtsam, kui see läheb ülesmäge.
Käisin välisõpilaste keskuses, andsin Mariko-sanile rahvaloendusankeedi ning küsisin tervisekindlustuse kohta. Öeldi, et tuleb oodata postiga saabuvat arvet ja siis hakata edasi vaatama. Avaldati isegi lootust, et võib minna vähem kui algselt pakutud 21,000 jeeni. Hoian sellele variandile kahe käega pöialt.
Põikasin korraks raamatukogust läbi, nägin selle ees Yutot ja teisi poisse, aga ma ei julgenud nendega rääkima minna, lehvitasin ja naeratasin lihtsalt kaugelt. (See maksis mulle hiljem kätte.)
Jaapani keele lugemistunnis võtsime esimese peatüki pooleldi läbi, rääkisime kultuurišokkidest ja kultuurierinevustest. Igaüks pidi ütlema, kas nad on kogenud Jaapanis midagi oma kodumaast nii erinevat, et see eriliselt meelde jäi. Mina rääkisin, et Eestis on teistsugune liiklus ja see ajab vahel ikka korralikult segadusse. Tunni jooksul sain teada, et jaapanis on komme tänavale sülitada (siiamaani pole ma küll seda näinud) ning et nuuskamine polegi nii tabu, kui ma arvasin. Kiko võrdles Suurbritannia ja Jaapani liiklust ning leidis, et S’s on jaywalking ehk punase tulega üle tee minemine täiesti tavaline, siin aga tuleb ikka rohelist oodata.
Päeva teises loengus, jaapani keele rääkimisoskuse tunnis arutasime, kuidas teha suulist ettekannet ja inimeste tutvustust. Mulle öeldi kahjuks, et pean valima oma nimekirjast ainult ühe inimese. Raske valik, aga selle struktuuri põhjal, mida me tunnis käsitlemine, tean vist valida, kellest oleks kõige huvitavam rääkida.
Sõitsin tagasi ühikasse (vahepeal elu eest pidurdades), õnneks seekord avariid ei teinud. Samas leidsin, et kui ees korvis on raske koolikott, muudab see esiratta nii raskeks, et on suht ohtlik üritada kiiresti sõita. Ja ma pean kuskil laskma oma pidurid üle vaadata igaks juhuks, äkki saab seal veel midagi parandada.
Täpselt 1 minuti peale seda, kui olin oma ratta varju alla pannud, saabusid ka Mun ja Kiko. Sõitsime tasuta bussiga Juscosse, rääkides tee peal juuksevärvidest ja vibulaskmisest. Käisime Sports Depo nimelises poes, kust Kiko tahtis dressipükse osta, aga jalatsite hinnad olid seal meie, vaeste tudengite jaoks liiga kõrged. Suundusime Shoe Plaza kingapoodi, kust leidsime endale odavalt (990 jeeni) ilusad spordijalanõud. Valisin välja beežikad, punase triibuga, need peaks mu tumerohelise spordikomplektiga ka enam-vähem sobima. Sain teada ka oma jalanumbri jaapani arvestuses: 24 (või ka 23,5, kui ma tahan pitsitada).
Tundsin end õhtul veidi kurvalt, kuna Mieke, Anne ja Kiko olid kutsutud Yuto juurde väiksele koosviibimisele. Kutse mitte saamisest oli eriti kahju seepärast, et ka Jiro pidi sinna tulema. Üritasin mitte väga pead norgu lasta, võimalusi temaga koos samas seltskonnas aega veeta tuleb kindlasti veel.
Selle asemel veetsin õhtu hoopis paremini: tegin Martiniga msnis videokõne. Appi kui hea oli kellegagi üle pika aja eesti keeles rääkida. See kõne tegi tuju tõesti paremaks. On hea, et mõned asjad jäävad samaks isegi teisel pool maakera viibides. Jõin tsitrusviljadega jelly-jooki, naersin end pooleks ja tundsin rõõmu tehnoloogia olemasolust, mis toob sõbrad palju lähemale.


13. oktoober

Vaevaline tõus kell 10.30 (ilmselt hilise magamamineku tulemus).
Samas jalutasin rõõmsalt kooli, kuna ootasin esimest võrkpallitundi. See oli täpselt nii lahe kui ma lootsin. Senseiks on selline vanem kõhn naisterahvas, mõistlikult energiline ja juhendada oskab ka. Natuke tegime alguses soojendust, venitasime jala- ja käelihaseid ning siis jagati meid võistkondadeks. Suutsin oma võistkonnas olnud tüdrukute nimed isegi meelde jätta: Kyoko, Haruka, Tomoko, Ayame ja Ai. Kõigepealt harjutasime natuke omavahel, seisime ringis ja lihtsalt lõime palli üksteisele, seejärel läks mänguks. Kokku sai meie võistkond osaleda kahes matšis. Kaotasime küll mõlemal korral, aga vähemalt oli lõbus. Kiko pärast ütles, et võrreldes teiste võistkondadega (kes olid pigem tõsised ja ei rääkinud eriti) tundusime meie eriti sõbralikud ja toredad. Pärast tundi olid mu käed punased, sattusin tõepoolest hoogu.
Järgmiseks oli kavas jaapani kultuuri sissejuhatus, kuhu Mun’iga pärast võrkpalli suundusime. Me ei viitsinud riideid vahetada, seega läksime niisama, dressides ja kergelt hingeldavatena tundi. Pak tegi uksel kommentaari ka, et kas me oleme nüüd paariks hakanud, aga me eitasime kõike XD Pealegi teeb Pak kogu aeg selliseid nalju. Tema tavaline tervitusviis on käed laiali kellegi poole minemine kallistuse saamise eesmärgil, aga siiamaani pole ma näinud, et ükski tüdruk teda kallistama oleks tormanud. Võib-olla šokeerin ma teda millalgi ja kallistan teda korralikult, pärast ütlen, et aga sa ju ise soovisid.
Loengus räägiti meile kimonode kandmise ja teetseremoonia kohta. Yu-sensei oli toonud tundi nende asjadega hobi korras tegeleva naise, kes seletas meile, kuidas kimonot selga panna, nimetas erinevaid liike ja proovis paarile õpilasele ka riiet selga. Paari nädala pärast on meil põhjalikum kimono-kandmise eripraktika.
Enne kojuminekut põikasin korraks veel välisõpilaste keskusest läbi, kinnitasin oma osaluse reedesel hädaolukorra-treeningul ning küsisin ka raha vahetamise kohta informatsiooni. Mulle öeldi, et Yamagata pangas peaks saama eurosid ja dollareid vahetada küll.
Jalutasime Zackiga koos ühikasse, tuletasin talle meelde, et lubasin talle millalgi riisi anda ning ta pani ette, et võiks õhtul minu tuppa tulla ning me võiks söögiks riisi ja brokolit teha. Miskipärast tuli mulle meelde, et ma olin paar päeva tagasi näinud unes, kuidas ma teda oma emale tutvustan XD Ei tea, kas see on märk?
Avastasin oma postkastist gaasiarve, mis õnneks väga suur ei olnud. Huvitav, kui palju suurem see talvel olema saab…loodan, et ei lähe nii külmaks, et ma pidevalt radiaatorit kasutama peaks.
Rääkisn Jacekile, et pean minema homme panka oma telefoniarvet maksma, raha vahetama ja oma Alien Registration Card’i ära tooma ning ta avaldas soovi kaasa tulla, kuna pidi ise ka panka minema.
Veidi hiljem tuli Zack koos brokoliga. Panime selle koos vähese veega potti ning keetsime/aurutasime seda, lisaks tegin riisikeetjaga meile kahele riisi. Sattusime vestlusega nii hoogu, et ei pannudki tähele, mis pliidil toimus ja kui lõpuks oma viga märkasime, oli vesi ammu aurustunud, potipõhi süsimust ja brokoli…see oli õnneks ainult natuke üleküpsenud. Segasime riisi ja brokoli kaussidesse, mina valasin peale sojakastet ning oligi maitsev õhtusöök valmis. Pärast kuulasime niisama muusikat ja rääkisime kirjandusest/kirjutamisest. Zack pesi džentelmenlikult kõik nõud ka ära (ta ei võtnud kuulda mingit vastuvaidlemist), ütles, et sellistel juhtudel on see tema põhimõte ning et kui mul on kunagi veel vaja üleliigsest riisist lahti saada, võin alati tema poole pöörduda.
Plaanisin varakult magama minna, aga see ei õnnestunud.


14. oktoober

Lõpuks ometi jälle üks ilusa ilmaga päev! Akna taga paistev päike teeb alati tuju heaks, entusiasmi tuleb kuhjaga juurde.
Käisime Jacekiga koos (ratastega) Yamagata pangas ja linnavalitsuses. Tema tahtis teha sularaha sissemakse, hiljem tuli ta minuga ka võõramaalase tunnistuse kaarti kätte saama. Abivalmis onu leti juures andis mulle ilusa läikiva kaardi, lisas veel, et allkirja-templi tint pole veel täielikult kuivanud. Tundsin end nagu trükisooja raamatu omanik. Kaardiga tuli kaasa ka väike juhend, mille ühe lause peale ma äärepealt linnavalitsuse fuajees täiega naerma oleks hakanud: „In case he has ceased to be an alien or died…“
Maksin edukalt ära telefoniarve, kuid sain teada, et linnavalitsuses asuvas pangaharus valuutat vahetada ei saa. Selleks pidin minema üle tee panga peakontorisse.
Olin väga rahul hommikul valitud riietekomplektiga, ainult et rattaga sõitmiseks polnud mustad madalad kingad just kõige sobivamad. Samas olen näinud ka kontsakingadega rattureid, nii et asi on vist ainult harjumises.
Ühikas toimetasin natuke oma toas ja läksin siis jalgsi postkontorisse. Päike paistis, tuju oli hea. Postkontorist ostsin kaks komplekti marke, tahtsin ka postkaarte, aga neid seal ei olnud. Teenindaja seletas, et veidi edasi asub raamatupood, kus neid võib olla, seega seadsin sammud sinnapoole. Kahjuks ei leidnud ma esmalt õiget poodi üles, läksin selle asemel ühte suuremasse kaubanduskeskusse, kus oli ka raamatuosakond, kuid kahjuks ei leidunud ka seal postkaarte. Mind juhatati uuesti väiksemasse raamatupoodi, mille ma lõpuks ka üles leidsin.
Minu suureks kurvastuseks ei saanud ka sealt postkaarte osta, abivalmis müüjad aga arvasid, et natuke eemal, ühes suveniiripoes võib-olla on neid. Asusin uuesti otsingutele, kuid need ei kandnud vilja.
Kuna ilm oli endiselt ilus, ei lasknud ma sellel väiksel ebaõnnestumisel end häirida ja suundusin odavasse juurviljapoodi, mida Joey oli soovitanud-näidanud. Sain armsalt vanapaarilt kimbu negi’sid, brokolit, kotikese rohelise pipra kauni ja kimbu banaane. Ning kokku maksis kogu see lõbu ainult 550 jeeni. Ood odavatele kodukootud juurviljapoodidele!
Võib-olla teen homme uuesti karrit…aga selleks peaks poest veel liha tooma, ma ei tea, kas ma viitsin enam minna.
Neljapäeva olen mõttes nimetanud koristuspäevaks, seega kraamisin oma tuba, pühkisin tolmu spetsiaalsete tolmulappidega ning puhastasin põrandat ka mingi laheda põrandalapiga. Olen selle saavutuse üle uhke, nüüd näeb tuba tõepoolest parem välja. Eks on ikka vaja kord nädalas suuremat puhastust ette võtta.
Õppisin veidi, oleks pidanud veel midagi kordama, aga ma ei jaksanud/saanud, sest mu käsi hakkas veel rohkem valutama kui eile õhtul. Ilmselt tegin endale võrkpalliga ikka veidi liiga. Kirjutamisel ja trükkimisel annab ka tunda. Sain Zackilt mingi marlisideme, mille ta teibiga mu käe ümber kinnitas, et seda natuke fikseerida. Tegin käele jääkuubikukompressi, hiljem sain Miekelt ka ühe korralikuma käepaela, mille sideme ümber panin. Po ütles, et tal on mingit ravumit selle jaoks, aga kuna ta läks õhtul välja, pole ma seda veel saanud. Loodan, et asi hullemaks ei lähe või et esmaspäevani vastu pean. Siis saan minna kooli med-keskusse ja sealt abi küsida.

Muide, punase greibi mahl on hea. Peaks seda veel ostma.
Ja Oomph’i kitarrist Andreas on päris kuum mees. Ma polnudki seda enne tähele pannud. Aga nüüd, uuesti nende laule kuulates ja videosid vaadates tundub ta täitsa kena.
Ja oomph’i laulude sõnad paeluvad mind alati.

(Brennende Liebe)

Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Dämon erlösen
Von meiner brennende Liebe
kann dich kein Gott und kein Wunder mehr befreien

(ja ingliskeelne versioon, mis on ka omamoodi hea, kuigi originaaliga ei anna võrrelda)

From my love's burning desire
There's no escape, no salvation
From my love's burning desire
No force in heaven or hell can save your soul


Hetkemuusika:

Avenged Sevenfold – „Nightmare“ (kuigi karjumist võiks seal veidi vähem olla)
Oomph! – „Labyrinth“
Oomph! – „Beim ersten mal tut’s immer Weh“

***

Klopf klopf, lass mich rein
lass mich dein Geheimnis sein
//
Knock-knock, let me in
Let me be your secret sin

(Oomph! - "Labyrinth")

Jätk eelmisele postile. Natuke pilte ka lõpuks siia =)
Vabandust, nad on hästi segamini ja ilma pealkirjadeta, aga ma ei jaksa neid praegu sorteerida ka.
Ilusamad pildid on Zacki tehtud.

8. oktoober (Hanna sünnipäev!!!)

Mitmekordne äratus. Lõpuks suutsin ~10.15 end üles ajada.
Kooliteel oli mul päris korralikult mõtlemisainet: kaalusin, kas peaks vastu võtma eelmisel päeval tehtud pakkumise lastelaagri juhi kohale. Seletati, et 4.-6. jaanuaril toimub üks lastelaager, kuhu otsitakse koordinaatoreid. Kogu suhtlus toimuks jaapani keeles, kuna väiksed lapsed (umbes 4.-6. klassist) veel inglise keelt ei oska. Seega oleks see täitsa hea väljakutse keelepraktikaks. Lisaks saaks huvitavaid kogemusi, oma riiki neile tutvustada ning tagatipuks ka natuke tasu selle eest (toit, ööbimine ja sõit makstaks nagunii kinni).
Välisüliõpilaste keskusse jõudes võtsin siiski julguse kokku ja panin end kirja. (See tähendab, et võimalused, et ma talvel korraks Eestisse tuleks, kahanesid peaaegu nullilähedaseks.) Sellega seoses palun ka teie abi: soovitage tegevusi, mida lastega võiks teha, soovitatavalt eesti-teemalised, lisaks pakkuge informatsiooni, mida ma võiks neile Eesti kohta anda või mida tutvustada.
Sain keskusest rohkem infot ka ülikoolis tegutsevate klubide ja ringide kohta. Pidin minema korrus allapoole tavalisse üliõpilaskeskusse ja sealt küsima. Otsustasin, et esialgu soovin teada jaapani vibulaskmise klubi, segakoori ja acapella-ringi smile kohta. Andsin valvelauas olevale neiule oma telefoninumbri ja ta lubas selle vajalikele isikutele edastada. Mina pidin ainult kõnesid-teateid ootama jääma.
Kanjitund kulges täitsa rahulikult ja seal toimunud väike test polnud ka õnneks eriti raske. See on üldiselt samas formaadis nagu kodutöölehedki: vaja kirjutada kõigepealt hääldused ning seejärel valikvastustest õigele ring ümber teha.
Tunni ajal (väga hea, et olin suutnud oma telefonil üles leida hääletu laadi) helistati mulle mingilt tundmatult numbrilt, aga ma ei hakanud vastu võtma.
Pärast loengut käisime korraks Mieke&Annega ülikooli territooriumil asuva rahaautomaadi juures, sain teada, kust vajadusel ka mina Yamagata-arvelt raha välja võtta saan. Lisaks osutati mulle kätte ka universaalsete pangakaartide jaoks mõeldud postkontorite-pangaautomaadi asukoht. Minu oktoobrikuu stipp pole veel kohale jõudnud, 20ndal peaks tulema.
Lõunaooteks sai suur õun, mille seest avastasin mingi kahtlase valge olluse, aga võib-olla see pidigi seal olema, ma ei tea.
Kuulamistunnis tegime eelmisel korral alustatud asju edasi, jälle kirusin end, et ei olnud veel jõudnud osta denshi-jishot. Siis aga saabus valgustushetk, mil mõistsin, et oot-oot, mul on ju selline lahe telefon, kus on ka sõnastik sees, ma saan parema puudumisel hetkel ka seda kasutada! Avastasin, et kuulamistunnis tuleb tõesti tähelepanelik olla, kui soovid kogu informatsioonist täpselt aru saada.
Huvitav hetk oli tunni ajal siis, kui korraga, ilma mingi hoiatuseta, hakkas kogu maja värisema. See kestis umbes 3-5 sekundit, siis jäi kõik uuesti rahulikuks. Hetk oli klassis vaikust, siis hakkas sabistamine teemal „Appi, see oli ju maavärin!“ (sest see oli natuke teistmoodi kui ehitusmüra ja sellest tekkivad vibratsioonid). Jup, kuulsite õigesti. Teised vahetusõpilased, kes on siin viibinud juba vähemalt pool aastat, pole siiamaani ühtegi suuremat kogenud, mina aga sain oma esimese kätte juba 2 nädala möödudes. Ei tea, kas peaks õnnelik olema selle uue kogemuse üle? XD
Veidi oli ärevust ja hirmu klassis tunda, kartsime, et tuleb veel mingi tõuge ja suurem, aga õpetaja rahustas meid maha ja ütles, et see pole midagi, see on tavaline.
(Paar hetke hiljem) Sensei: „Ja…igatahes,“ *läheb jutuga edasi, nagu midagi poleks juhtunud* Päris lahe.
Kui kuulamistund oli läbi saanud, võtsin uuesti julguse kokku ja helistasin salapärasele numbrile tagasi. Selgus, et tegemist oli acapella-ringi ühe juhtliikmega. Küsisin, kas võin praegu nende klubiruumist läbi tulla ja asju natuke arutada. See sobis ja navigeerisin läbi ülikooli territooriumi spordihoonete vahele, kus oli piklik väiksem maja spetsiaalselt klubide ja ringide keskuste jaoks. Teisel korrusel, ruumis number 21 ootasid mind naeratav Ayumi (keda olin eelmisel Hideto peol kohanud), energiline klubijuhataja-noormees ning suur hulk teisi klubiliikmeid. Mul paluti istuda, rääkisime, et ma soovin liikmeks astuda ning arutasime sellega seotud võimalusi. Jõudsime järeldusele, et kõige parem on mul oodata kuni aprillini, kui alustavad uued rühmad, kuhu ma saaks kergemalt liituda. Selleks sain ka klubi teise Cherry-ks/Jerry-ks hüütava meesliikme (vähemalt ma nägin ainult kahte) telefoninumbri, et ta vajalikul ajal minuga ühendust võtta saaks. Natuke närveerisin seal toolil istudes, tundsin end mingi huvitava, eksootilise loomana, keda kõik vaatavad. Mulle lauldi ette paar laulu, mis tundusid täitsa lahedad, partiid on vähemalt piisavalt huvitavad. Üks neiu tegi beatboxi ka. Leidsime koos, et ma laulaks ilmselt kas ühe või teise soprani partiid. (Ainus kohalolev sopran Ikumi tuli ja tervitas mind väga ametlikult, surus kätt ja puha).
Õhkkond tundus olevat väga lõbus ja sõbralik. Poisid tegid kogu aeg nalja, eriti siis, kui minu telefoninumbri jagamiseks läks. Seletati midagi abieluplaanidest ja minu mahaparseldamisest, mille peale Ayumi käed mulle kaitseks ümber pani ning ütles „Dame! Zettai dame!“ („Ei, mitte mingil juhul!“) Poisid lõõpisid seejärel omavahel edasi.
Pärast seda külaskäiku (mille lõpus lubasin, et tulen siis aprilli paiku tagasi…või siis, kui mulle helistatakse) suundusin korraks raamatukogu ette. Lõunasöögi-bento oli vaja ära süüa. Kuna ei viitsinud kaugemale minna ja raamatukogus sees süüa ei tohtinud, külmetasin väljas, koukisin karrit ja salatit oma karbikesest välja ning üritasin mitte tuulega ära lennata. Seejärel läksin raamatukogu õpperuumi oma kanij-kodutööd tegema.
Kell pool seitse saime Po-ga kokku, et minna koos Takeda-sensei kontorisse minu ja Jasoni vastuvõtupeole.
Kontori üks pool oli asjadest tühjemaks tehtud, kaks lauda kokku lükatud ning kõige selle keskel oli pisike pliit, mille peal suur pada imoni-supiga. Seega sain neid kohalikke juurvilju maitsta juba enne ametlikku imonikai’d. Lisaks oli laual veel mingeid salateid, natuke kartulit ja liha, erinevaid küpsiseid, riisipalle, mingeid jaapani juurviljakotleti moodi asju ning krõpse. Ja alkoholi. Palju alkoholi. Seda ilmus kontorinurgas seisvast külmkapist nagu võluväel. Enamasti oli selleks õlu, kuid pärast kohustuslikku õlletopsi (mis kahjuks kestis päris pikalt, sest kogu aeg üritati juurde valada….aga mulle nii palju jaapani hele õlu ei maitse. Mulle ei maitse õlu üldiselt) suutsin end juhtida mingite mahla-limpsi-laadsete purgikokteilide juurde.
Lõpuks sõime veel rullbiskviiti ka, kuna senseil oli olnud esimesel oktoobril sünnipäev. Selle puhul valati kõigile topsi ka mingit saket. Maitse oli natuke selline…mõru. Nagu mingi tugevama koostisega ja järelmaitsega….teine jook. Ei teagi, millega seda täpselt võrdlema peaks.
Kohal viibisid peale minu, Jasoni, Po ja Takeda-sensei veel üks sama õppeosakonna õpetaja (?), mõned õpilased ja ka 2 aastat tagasi TLÜs vahetusõpilaseks käinud, kuid nüüd algkooliõpetajana töötav Aoyama-san. Veetsin suure osa õhtust teiste juttu kuulates ja sellest aru saada püüdes. Osa läks muidugi kaduma, lisaks oli vaja tähelepanu pöörata teistele vormidele ja rääkimislaadile. Ja mida aeg edasi (ja mida rohkem klaasitäisi), seda raskemaks see jälgimine läks XD Muidugi mängis peaosa selles väsimus. Alustasime kell pool 7 ja lõpetasime umbes 11. Väljas oli juba ammu kottpime ning kõik teised olid juba koju läinud…ülikooli territoorium oli suht mahajäetud.
Õhtu jooksul esinenud vestlusteemade hulgast käsid läbi Eesti geograagia, minu bakatöö teema, Jasoni gyoza-tegemisoskus (hiina moodi pelmeeni-asjad), Otepää headus suusakuurordina, jaapani ja eesti metsade võrdlus, lumerohkus, eesti must leib, küüslauguleivad (need meeldivad senseile eesti toitudest eriti) ja magusad mandlid.
Jason kutsus kogu aeg kõiki igale poole kaasa. Küll Taiwani reisile, järgmise neljapäeva õhtul baari (kell 10, omg! Siin on see väga hiline aeg, mil kuskile välja minna) ja muudesse kohtadesse. Sensei pakkus, et võime järgmisel korral teha kõik koos gyoza-valmistamise ürituse, kus Jason meile seda õpetab.
Oeh. Sensei on ikka niiiiiiii lahe.
Pärast pidu tulime Po ja Jasoniga läbi öise linna ühikasse tagasi. Lubasime Po-ga ükskord peenelt alkoholi juua mu uutest šampuseklaasidest ja tegime lihasööja-lapsukestena kavala plaani, mille kohaselt mina pean homme imonikai’l salaja kogu liha ära sööma.
Ühikas kohtasime veel Zacki, Aaronit, Kikot ja Cho-eni, kes olid just filmivaatamise lõpetanud. Tundub, et siin käib mingi väike köhimistõbi ringi, Kiko oli täitsa vaevatud, kandis maski. Ka Zack pani ettevaatuse mõttes ühe ette.
Toas pakkisin järgmiseks päevaks. Panin kotti vahetusriided, joogivee, põllutöökindaid mul kahjuks polnud, kuid lootsin selle peale, et keegi neid mulle laenab.

Avastasin ka väga hea laulu Hanna youtube’i lemmikute seast. Vist peakski hakkama selle bändi muusikat rohkem kuulama, praegu tean ainult paari lugu:

Shinedown – „If You Only Knew“

If you only knew
How many times I’ve counted
All the words that went wrong


9. oktoober (öö vastu 10ndat)

Appi. Miks see asi pidi nii vara algama? Võrreldes teiste päevadega tuli tõusta jube vara, tervelt 7:20. Hommikusöögiks sõin eilse riisipalli (või 2) ja kausitäie misosuppi. Väljas oli natuke jahe ja mu hääl tundus ka halvas seisukorras olevat, hoolimata sellest, et ma enne magamaminekut paar tassi vett ära jõin.
Panin esimest korda selga oma „ametlikud spordiriided“, st Gekult saadud tumerohelised püksid ja jakikese. Soojuse mõttes lisasin valgele spordisärgile veel punase kapuutsiga pusa, mis on saamas üheks mu sagedamini kasutatavaks riideesemeks siin.
Fuajees kohtusin teiste tulijatega, kokku oli meid päris palju…umbes 20-25 kindlasti. Sõitsime tavarongiga Yamagata jaamast kaks peatust Tokyo poole, astusime maha väikses jaamas, mille nime ma kahjuks ei mäleta (ma tean, olen lootusetu). Meiega tuli kaasa ka Yu-sensei, kes annab meile jaapani kultuuri sissejuhatust. Läksime tema sõbra juurde, kes elas läheduses ja pidas ka väikest aeda/põldu. Vanem abielupaar omas põldu (mis oli tegelikult umbes 15x20 lapike, aga siin on seegi juba suur asi), millel kasvas palju erinevaid vilju, kasvuhoones olid kurgid ja ilmselt tulekul ka tomatid, lihtsalt peenardel oli näiteks imoni’sid, porrulauku, pähkleid (peanuts) ja maitsetaimi.
Nende maja me kahjuks seespoolt ei näinud, aga aed oli selline armas kohakene, palju rohelust ja puid-põõsaid. Muide, tee peal nägime ka väga kaunist templit (olgugi, et ainult läbi mitte eriti laia värava).
Jagasime esmalt ära, kes lähevad poodi ning kes hakkavad juurvilju kaevama ja pesema. Mina laenasin oma tuutorilt (MEGANUNNU pisike tüdruk nimega Ayumi) kindad ja läksin põllutöödele. Imonid kasvavad nagu tavalised kartulid, aga nad on rohkem pundis koos, nagu kimpsibulad. Maa peal on umbes pooleteistmeetrised või pikemad paksud rohelised varred(tüved? XD) ja suured laiad lehed. Tõime käru, kaevasime imonid välja ning korjasime kokku. Saime suht kiiresti sellega valmis, kuna meid oli tegutsemas u 15 inimest ja ala mitte eriti suur, ainult pool ühest peenrast.
Korraks näitas peremees meile ka pähklite korjamist (need kasvavad maa sees puntidena, ma ei teadnudki seda…muidu nägid tõesti välja nagu väiksed soolapähklid), siis läksid mõned meist negi’sid ehk jaapani porrulauku korjama ning mina ja mõned teised jäid kartuleid pesema-küürima. Alguses pesti need spetsiaalsetes automaat-pesupottides suuremast mustusest puhtaks, pärast pidime me nendelt koore ja muu sodi fooliumpaberi abil maha kraapima. See oli päris efektiivne, fooliumi kasutamine on hea nipp. Vahepeal jõudis kohale ka üks abielupaar oma pisikese tütre Hinataga. Viimane sai kohe endale kõigi tähelepanu, tüdrukud muudkui kordasid „kawaii“, tegid pilti ja keksisid ringi. Kuid üllatuslikult oli hoopis Vietnami poiss Min see, kes lapsega kõige paremini läbi sai. Tundus, et tal oli sellega kogemusi ka, oli tõesti lahening armas vaadata, kuidas ta lapsega tegeles ja mängis.
Veidikese aja pärast hakkas veidi vihma tibutama. Kui poeskäijad olid tagasi jõudnud, suundusime umbes 10 minuti tee kaugusel asuva jõe juurde. Läksime silla alla ning seadsime üles vajalikud asjad: suure sinise lina + soojad matid, peale mõned puutükid laudade asemele, ja veidi kaugemale kaks lõket supipottide jaoks.
Esmalt tehti väike tutvumismäng. Majaperenaine palus meil kõigil seguneda, hüüdis siis mõne numbri (kas nt 4, 7 või 10) ja me pidime võimalikult kiiresti selle arvuga grupid moodustama. Need, kes sellega valmis said, pidid istuma ja viimased püstijääjad pidid end tutvustama hakkama. Mina kaotasin teises raundis. Lõpuks paluti viimasena moodustunud grupid meelde jätta.
Kui supipotid olid tulele seatud, võtsid kõik kõigepealt endale juua. Miskipärast oli suurem osa jooke jälle alkohoolsed….õlu ja need mahla-limpsi asjad (3,7 kraadi). See tähendab, et täna alustasime joomisega hommikul kell 12. Vaimustav. Maitsesin sidruni- ning viinamarjamaitselisi kihisevaid asju.
Vahepeal jõudsime Miekega käia kaugemal, teisel pool jõge asuvas haiglas vetsus. Jõgi ise oli umbes mulle pahkluuni ning selle keskelt läks väike kivikestest tee üle. Üldse oli jõe ümbrus väga kena, taaskord täpselt nagu draamades ja animes/mangades. Jõe keskel kasvas palju rohupuhmaid.
Peale meie istus silla all, teisel pool suurt toetustala veel kaks seltskonda ning meie pool veel üks.
Ahjaa…jõudsin teha ka paar lühikest ja veidrat videot, Batman tegutses jälle.
Kui supp lõpuks valmis sai (ooo, see oli hea), sõime seda pika kile peal istudes, küsisin korra ka juurde. Kahju ainult, et see nii kuum oli, põletasin suulae korralikult ära. Kui kõik olid piisavalt suppi manustanud ning juba rammestus peale tulema hakkas, korraldati mingi vahevõistlus. Enne moodustatud võistkonnad pidid võtma ringi, nende ümber seoti sinine pael ning pidi läbima joostes teatud vahemaa nii, et lint ei puruneks. Kellel „piire“ katki läks, pidi seisma jääma ja seda sõlmima. Tegime kaks prooviraundi ja ühe pärisvõistluse. Meie grupp suutis hästi koostööd teha („Alustame vasakust jalast! Ja nüüd…. üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks…“) ning saavutas teise koha. Pärast saime autasustamisel hõbemedali, paki häid küpsiseid ja diplomi, millel kiri „Sugoina!“ (a la „Vingelt panite!/Lahe!“). Mind puksiti esindajana ette diplomit võtma, Indoneesiast pärit Wira sai medali kaela, kuid lõpuks kujunesid asjad nii, et ta andis selle ära ning kogu nänn oli lõpuks minu käes/kaelas. Tundsin end võidukalt XD
Pärast väsitavat võistlust sõime supipajas vahepeal valmis saanud karrit ja udon-nuudleid. Viimased on paksud valged nuudlid. Rääkisin Yuki’ga, kes õpib ühes teises lähedalasuvas ülikoolis (vist) graafilise disaini erialal. Ta näitas oma fotokast ka ilusaid pilte, mille oli maalinud/teinud….need olid üliilusad. Natuke sürrealistlikud, üks meenutas natuke Klimti töid.
Enne äraminekut tegime veel pika ühispiltide sessiooni (sest kõik tahtsid ikka eraldi oma kaamerasse ka pilti, mina jäin lootma Zacki kaamera peale, ta tegi ilmselt jälle lahedaid pilte) ning hakkasime koristama. Kui tagasi läksime, sadas vihma rohkem kui enne ning ma hoidsin enda vihmavarju En-chani pea ja Anne oma tema pea kohal. Keskelt tuli natuke läbi, aga selle kannatasin vapralt välja.
Istusime veidi võõrustajapaari maja juures ja ootasime, kuni rongi väljumise aeg (15.55) kätte jõuab. Rääkisime Anne ja Big Nickiga koos peremehega, tänasime teda toreda päeva eest. Lisaks saime teada, et ta oli naisega eelmisel septembril Hollandis reisimas käinud. Mulle tuli see väikse üllatusena…jälle selgus, et mingitest väikestest jaapani kohtadest pärit inimesed saavad laias maailmas vabalt reisida.
Lõpuks saime igaüks endale osa järelejäänud porrulaugust, mingeid õunataolisi asju ning rohelisi paprikaid/pipraid (ma siiamaani pole aru saanud, mis need olid). Jee, tasuta toit! (okei, mitte küll tasuta, maksime kõik selle päeva eest 500 jeeni + rongipiletid)
Kui Yamagatasse tagasi jõudsime, olime kõik hullult väsinud, aga rahul. Mõtlesin, et vajun tuppa jõudes kohe magama, kuid hakkasin hoopis õppima.

Hmm…ma avastasin, et aeg-ajalt ma justkui otsiks teistes tõendust enda olemasolust.

Nüüd aga on kell 3:48 öösel ja ma pean kindlasti magama minema. Homme on veel üks pidu ja ülehomme ülivarajane väljasõit. Karm värk.

Väike huumorinurk ka. Üks tsitaat netilehelt, kus inimesed postitavad oma vanemate öeldud naljakaid asju:

Dad: What kind of a gay-ass shark is this?!
Me: That's a dolphin.

Ja „Pokemon: The Apokelypse“ Live Action Trailer. (vot seda tahaks küll filmina näha!)


Hetkemuusika:

* Shinedown – „If You Only Knew“
* Scissor Sisters – „I Can’t Decide“
Väga lahe laul, lisaks lõbus animeteemaline video ka, ise animeeritud, sisaldab tantsivat Snape’i, poissi, kes muutub vikatiks ja kelle seljas Kuroshitsuji Sebastian kuu poole sõidab, roosasid ponisid, Hetalia prantsusmaad sarvesaiakestega ja palju muud XD

I can't decide
Whether you should live or die
Oh, you'll probably go to heaven
Please don't hang your head and cry

(ja superlause): It’s a bitch convincing people to like you

Ilusaid unenägusid, kallikesed.

7. oktoober (17.29)

Äratus: 10:30
Tõusin: 11.15
Naljakas, siin oldud aja jooksul olen peaaegu igal öösel vähemalt hetkeks üles ärganud. Mõnikord on see olnud halva unenäo peale, aga vahel ei suuda ma tõesti meenutada, mis mind üles ajas. Ma ei pane ööseks rulood akna ette, et hommikul rohkem valgust sisse tuleks…võib-olla on see sellepärast? Või läheb futon’i all liiga soojaks? Äkki see ongi siin normaalne?
Igatahes äratas mind seekord veidi enne kümmet Mariko-sani hääl ukse taga ning toa kirjakasti kukkuva kirja kolksatus. Olin siis veel nii unesegane, et ei saanud täpselt aru, mida ta ütles, kuid viimase lause peale tulin korraga täiesti ärkvele. Ta teatas, et minu internetimodem on kohale jõudnud ja Mieke&Anne toas. See tegi tuju kohe heaks, läksin kirjakasti juurde ning leidsin sealt ka minu wifi-paroolid kooli territooriumil interneti kasutamiseks. Ja mingil põhjusel kummitas mind ärkamise hetkest saadiks Bon Jovi lugu „Bad Medicine“. Sain alles pärast aru, et olin seda vahetult enne unes kuulnud.
Mõtlesin, et püüan õhtupoole M&A kinni, et neilt oma karbike saada ja pugesin juba tagasi voodisse, kui korraga kuulsin nende hääli koridoris. Ilmselt lähevad nad praegu kooli, mõtlesin, keerasin teise külje ja…hüppasin püsti ning jooksin uksest välja. Tüdrukud seisid oma toa ees, hakkasid just ust lukku panema, kui mina oma öösärgi ja unise olekuga neile lähenesin. Mulle oli jõudnud kohale, et võin kohe praegu oma modemi nende toast võtta.
Esimest korda nägin nende paaristuba seespoolt ja tuleb tõdeda, et see on väga suur. Juba väikse korraliku korteri mõõtu…hullult lahe. Ei tea, kas siis, kui mina oleks kahekesi tulnud, oleks meid ka sellisesse tuppa paigutatud?
Kuna olin juba nagunii ringi liikuma hakanud, ei viitsinud ma enam uuesti magama jääda. Parem hakata kohe tegutsema. Mariko-san oli minu uksele kleeplindiga kinnitanud ka kaks teatepaberit. Esimene oli 15ndal oktoobri (ehk järgmisel reede) hommikul toimuva „Hädaolukorra treeningu“ kohta. Hakkame harjutama evakueerumist tuletõrjeväljapääsude kaudu, lisaks on kirjas selline asi nagu „Maavärina simulatsiooni auto (truck)“. See kõlab päris lahedalt. Teine teatepaber oli esmaspäeval (jaapanlastel vaba päev, sest on Kyouiku no hi ehk kehalise tegevuse (spordi?) päev) toimuva väljasõidu kohta. Lähme paadisõidule Mogami jõele (siinne suurim jõgi, ajaloolise tähtsusega), sööme Komagi-nimelises kohas lõunat, külastame Chido muuseumi, maalime ise jaapani stiilis küünla, käime Gyokuseni templis, kus saame teha teetseremooniat ja zen-meditatsiooni, näeme ka traditsioonilist jaapani aeda. Päevakava lubab fantastilist päeva, ma juba ootan seda.
Läksin allakorrusele pesuruumist kühvlit ja harja võtma ning kiikasin huvi pärast ka oma postkasti. Seal oli kaks teadet Mariko-sanilt (modemi ja wifiparoolide kohta) ning üks suurem paberivirn, millelt sain teada, et alates 1. oktoobrist korraldatakse Jaapanis rahvaloendust, milles peavad osalema kõik riigis elavad inimesed. (See info võiks kindlasti mu isa huvitada, peakski talle vastavateemalise meili saatma.) Virnas oli pikk juhend, kuidas me seda täitma peame, ära tuleb see anda 12. oktoobriks. Mõtlesin, et äkki võiks seda kellegagi koos täita, siis on kindlam.
Pesuruumist leidsin lisaks harjale ja kühvlile veel mingi veidra puhastusvahendi, võtsin selle ka igaks juhuks kaasa. Kontrollisin, kas ruumis on ka piisavalt pesupulbrit, kui ma tahan millalgi pesu pesema tulla ning leidsin lisaks pulbrile veel ka pesupehmendaja. Juhhei.
Üles minnes põrkasin kokku Mariko-saniga, kinnitasin oma tuleku esmaspäevasele reisile ning palusin tal korraks teha lahti teisel korrusel asuv asjade hoiuruum. Tahtsin sealt võtta veel riidepuid (pesu kuivatamiseks, lisaks neile, mis mul juba on), kuid selgus, et need olid juba ammu ära krabatud, sain ainult kaks veidra välimusega seeliku-riidepuud. Samas leidsin sealt ühe pesuriputuspuu, mis hetkel küll minu toa jaoks liiga väike on, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Lisaks toppis Mariko-san mulle kaasa ka kaks šampuseklaasi ja paar vana rätikut, mida kasutada tolmu- või põrandalappidena.
Märkasin ühe laua peal Eestist pärit pooltühja tatrapakki, süda läks kohe soojaks. Seletasin Mariko-sanile, mis see on ning tema küsis, kas ta seda lindudele võib süüa anda.
Hmm….äkki peaks kuskilt putru hankima? Et saaks hommikuti endale putru teha…
Veidi aega pärast seda, kui olin oma tuppa jõudnud, tuli mu ukse taha Kiko, kes teatas, et ei saa kahjuks ka täna Juscosse minna. Ehk läheme homme hommikul enne loenguid. Teatasin talle ka modemi kohalejõudmisest ning ta läks täiesti ekstaasi selle peale. Tore, kui saab kellegi teise päeva paremaks teha.
Koristasin oma tuba kuni kella poole kolmeni. Pühkisin ühe korra riiulitelt-laudadelt ja kaks korda põrandalt tolmu ning eemaldasin akna juurest sinna iga päev maagiliselt taastekkiva väikse ämblikuvõrgu. Viskasin aknast välja kaks väikest ämblikku, kes pühkimise käigus oma kodudest välja uhuti ning kogemata lömastasin kõige pisema, keda üritasin räti sisse panna ja samuti välja viia. Palusin talt vabandust ja lugesin väikse palve.
Kõige uhkem olen aga selle üle, et ma suutsin ühe vana rätikuga (mis oli küll puhtaks pestud, aga siiski räsitud ja Mariko-san soovitas selle pärast puhastamist ära visata) oma põranda puhtaks pesta. Või õigemini…puhtamaks pesta. Kuna mul polnud spets pesuvahendit, jäid mingid kriimud ikka püsima, kuid suurema osa tolmust suutsin eemaldada. Pesin ka vannitoa põrandat, nautisin rahulikku koristuspäeva.
Enne söögitegemist puhkasin pool tundi, sõin ära ka ühe väikse maitsva virsikujogurti. Seejärel kirjutasin karripakil oleva retsepti poole väiksemate kogustega üles, võtsin kapist suurema poti ning koorisin-tükeldasin porgandid ja kartulid (panin neid rohkem, et kompenseerida rohelise sibula ehk negi puudumist). Viskasin kogu kraami potti, lisasin supilusikatäie õli, lülitasin pliidi sisse, lasin natuke säriseda, lisasin 700ml vett (kuigi nagu hiljem selgus, oli sellest isegi vähe) ning lasin ~25 minutit keeda. Vahepeal lisasin näpuotsatäie soola ning panin ka viineritükid sisse (sest ma olin unustanud päris-liha osta, aga viineritega ei nii kaua aega). Kui kõik oli ilusti pehmeks keenud, võtsin pool pakki karrit (ehk 4 kuubikut) ja segasin selle ülejäänud kraamile juurde. Sain alles hiljem aru, et oleks võinud rohkem vett olla, võib-olla mõeldi retseptis natuke rohkem kreemja kastme varianti. Igatahes tuli kokku päris maitsev (terav) möks, mille juurde sõin eilsest üle jäänud salatit (lisasin sinna teise poole paprikast ja ühe kurgi veel). Lõpuks ometi korralik isetehtud lõunasöök, mida sõin normaalsel ajal!
Pakkisin homseks bentoks karpi poole järelejäänud karrist ning üle jäänud (!) salati. Ülejäänud möksi panin kausiga külmikusse. Sellisest kogusest saan 3 päeva söönuks =D
Helistasin veidi aega tagasi Joey’le, (selgus, et ta magas, ma kogemata ajasin ta üles) et ta mulle modemi ülespanekut õpetaks. Ta tuli, vaatas natuke ringi ja pani asjad õigesti kokku. See tähendab et…..MUL ON NÜÜD INTERNET!!!!! *ovatsioonid*
Ma ei tea veel, mis aegadel ma täpselt msnis ja skype's olema hakkan, aga vähemalt võimalus on nüüd olemas.

*veidi hiljem*
Appi kui armas…Po käis just praegu siin seletamas, missugune homne pidu koos Takeda-senseiga välja näeb. Ta ütles, et kuna ma olin tundunud nii mures selle pärast, mõtles ta, et tuleb ja võtab natuke seda ärevust maha.

...ja nüüd peaks natuke homseks õppima ning kellegagi koos rahvaloenduse ankeeti täitma. Tuleb akadeemilisel rindel ka produktiivne olla XD

*kallid*

4. oktoober (23:03)

Seadsin äratuskella 10ks, kuid laisklesin hommikul voodis kuni kella 11ni. Pärast seda loivasin toas/korteris ringi nagu väike rahulolev hüljes, ainus segav faktor minu päikselises olekus oli pilvine ilm akna taga.
Otsustasin panna esimest korda selga seeliku. Lõpuks jäi sõelale pruun-beež lühike seelik koos pruunide sukkade ja Hannalt saadud tumepruuni pluusiga. Kuna selle juurde ei saanud ma ühtegi (loe: oma ainsat valget) jopet sobitada, võtsin peale ainult suure lillakaskirju salli. Jalga panin roosakad mokassiinid, kuid see viimane valik maksis mulle hiljem valusalt kätte.
Hakkasin kooli minema, olin juba uksest välja saanud ja Mariko-sanile „ittekimasu“ (seda öeldakse kodust lahkudes) öelnud, kui märkasin, et vaikselt hakkab tibutama. Võtsin ülevalt oma vihmavarju ja üritasin end veenda, et see mind ei häiri.
Kooli jõudes olid mu jalad läbimärjad. Käisin läbi vahetusõpilaste keskusest, et saada oma kooli wifiparoolid ja infot kanji-õpikute kohta, kuid ei saanud kumbagi. Minu õppeosakond on ainus, kes veel paroole saatnud pole ning kanjiõpikute kohta pean homme Utsumi-sensei käest küsima. Ainus asi, mille osas mul vedas, oli ülikooli klubide ja huviringide nimekiri. Koyama-san paljundas selle mulle ja ütles, et kui olen sobivad välja valinud, võin neile ütlema tulla ja nad proovivad vastavate isikutega ühendust võtta.
Pärast seda läksime Kikoga raamatukokku, et uurida netist spordiga seotud ainete tunniplaanide kohta. Leidsime, et esmaspäeva hommikul on mingi üld-spordi loeng/tund, kus iga kord proovitakse uut ala. Kuigi aladevalik oli mitmekülgne, ei tundunud see mulle eriti tore. Palju rohkem pakkus huvi kolmapäevahommikune võrkpallitund, kuhu sellel nädalal ka minna plaanime. Eks vaatame, kas ma otsustan lõpuks teha sporti päris tunnis või mõne klubi raames.
Loeng „Japanese Popular Heroes“ koos Grinda-senseiga oli päris paljulubav. Igas tunnis vaatame mõnda filmi, enne räägib õpetaja lühikese seletava jutu. Kursuse lõpuks peame tegema ise lühikese presentatsiooni koos käsilehtedega vabalt valitud kursusega seonduval teemal. Kui õpetaja palus, et me ütleks talle nimesid, keda kindlasti käsitleda tahame, pakkusin mina kohe välja Abe no Seimei (Heiani ajajärgu kuulus onmyoji, õukonna tähetark, ennustaja, maag ning üldse tark ja lahe mees, räägiti, et ta on nii andekas, kuna tema ema oli rebane). Kahjuks ütles Grinda-sensei, et sellest me ajaloolist filmi vaadata ei saa. Loodan, et äkki lubatakse mul temast vähemalt presentatsioonis rääkida.
See loeng toimus veel osaliselt ehitustööde all olevas majatiivas, seega oli pidevalt kosta kuskilt puurimist, kopsimist või muid sarnaseid hääli. Lisaks oli see osa hoonest tõesti vanem ja halvemas olukorras: kohati tekkis tunne, et siin, raskete raudliftide ja kõledate koridoride keskel võiks mõnd õudusfilmi teha.
Kuna see loeng oli sissejuhatav ja lõppes seetõttu varem, käisime Mieke ja Jacekiga raamatukogus internetti kasutamas. Enne seda aga õnnestus mul kinni püüda Po ja Jason, kellega koos läksin korraks Takeda-sensei kontorisse. Andsin talle Eestist toodud meeneid, edastasin Vira tervitused ja sain teada, et reedel kell pool seitse on samas kohas minu ja Jasoni vastuvõtupidu. Nii armas =)
Kahjuks pole ma oma tuutoriga siiamaani kohtunud. Loodan, et äkki laupäeval imonikai-peol saan temaga lõpuks tutvuda. Azusa organiseerib koos kultuurivahetusklubiga (jaapanlased, kes välisüliõpilastega tegelevad, samad, kellega karaokes käisime) üritust, mille raames lähme kuskile jõe äärde mingeid kartulilaadseid asju grillima või nendest suppi tegema.
Tsiteerin Azusa seletusmeili selle kohta:
Imoni on paks kartuli- ja lihasupp, mida süüakse traditsiooniliselt sügisel Jaapanis Tohoku-piirkonnas. Yamagata prefektuur on oma imonide poolest eriti kuulus, kuid ka teistes piirkondades on sellest oma variatsioonid. Imonit süüakse nagu tavalist suppi, enamjaolt hilissuvel ja varasügisel, kuid kõige rohkem tuntakse seda välistes tingimustes söödava toiduna. Sügiseti peetakse jõgede läheduses lõkke ääres imonit valmistavate inimeste salkasid aastaajale iseloomulikuks märgiks. Poeketid hoiavad just sellel põhjusel oma riiulitel alati lõkkepuid ja teisi selleks vajalikke vahendeid.
Pärast istusime Miekega raamatukogus, kuni tuli aeg minna järgmisesse loengusse: välitöö workshop lähedalasuvates piirkondades. See oli ainus jaapanlastega koos toimuv loeng minu nimekirjas, välistudengitest läksime sinna vist ainult mina, Mieke, Jacek, Joey, Duen ja veel paar Taiwani tüdrukut.
Kohale jõudes selgus, et hiigelsuures auditooriumis oli juba palju jaapanlasi ning osad neist olid ülikondades vanemad mehed. Mõtlesime, mis küll toimub, aga saime oma küsimusele varsti vastuse: loengu/workshopi sisuks oli mitmesugustes piirkondades erinevate (ühiskondlikult kasulike) tegevustega tegemine. Iga piirkond oli saatnud oma programmi tutvustama ühe või kaks esindajat, kõigil olid ilusate piltidega powerpointi presentatsioonid. Saime ka erinevate variantide ülevaatlikud lehed, kuid seal oli nii palju jaapanikeelset teksti ja võõraid märke, et esialgu me üritasime ainult kuulata ja sealt midagi aru saada. Valik oli mitmekülgne: võis minna kuskile loodusesse laudteid ehitama või talvel loomadele süüa viima, valmistada ankot (oapastast maiustus) ja vaala-mochisid (mingid riisikäkid), teha mägimatka, aidata lastel mingeid laagreid läbi viia, osaleda raamatukogu-matsuril ja palju muud. Kahjuks oli iga ettevõtmise eest kirjas ka päris soolane tasu.
Kui see sissejuhatav loeng lõppes, oli väljas juba kottpime (ja kell oli 6). Teised suundusid jalgrattaga koju, mina ja taiwani tüdruk Cho-en (kes oskab ka väga hästi inglise keelt) kõndisime rahulikult jalgsi tagasi. Õnneks oli vihm selle aja peale üle jäänud, aga mu sukad ja jalanõud olid ikkagi läbimärjad. Cho-en on hästi armas, rääkisime temaga jaapani keeles ja ma sain vestlusega enam-vähem hakkama. (Ainult grammatilisi vorme ja lauseehitus pean rohkem harjutama, seda ma endale lubasin.)
Ühikas sain külalistetoas arvuti taga istuvalt Zackilt mälupulga peale tema tehtud pildid meie mägimatkast. Ma vist nüüd hakkangi temaga koos käima igal pool, sest ta oskab lihtsalt fantastilisi pilte teha. Loodan, et saan varsti neid ka teiega kuidagi jagada (ma ei ole kindel, et ma kõiki neid facebooki üles panna tahaks). Ahjaa, mingi väikse teate sain ka elektrifirmalt, kes teatas, millal ta hakkab mulle väikseid arve-kirjakesi saatma, enne kui raha automaatselt mu pangaarvelt maha võetakse. Selle kirja tagaküljel olid sinisel taustal väiksed pingviine meenutavad linnukesed.
Hiljem istusin toas ja valmistusin just süüa tegema, kui Mieke sõnumi saatis, et läheb teise korruse ühistuppa workshopilt saadud lehti tõlkima. Ütlesin, et liitun temaga niipea, kui oma riisi keedetud saan. Seekord tegin samuti riisi muna ja sojaga, kuid lisasin sinna viineritükke. Täitsa nämmu tuli. Ühistoas ootasid mind Mieke, Zack ja Amy, viimased tegelesid õppetükkidega. Mu lõunasööki/õhtusööki kiideti ning ma pakkusin, et kui neil pole veel riisikeetjat, võivad nad minult saada nii riisi kui keetmisteenust, kuna mul on vaja umbes 4 kg riisi paari nädalaga ära süüa, sest säilivuskuupäev läheneb. Zack lubas lahkelt, et ma võin teda mõnikord paluda oma riisi sööma XD
Järgnevad kaks tundi tõlkisime Miekega projektide tutvustusi ja päevakavasid. Vahepeal läksid asjad päris naljakaks, me ei teadnud osade kanjide hääldusi ja siis tuligi umbes „Sho..somethingsomething…kaishiki…? Food product no safeness?“ Mõnikord ei saanudki me täpset tähendust teada, seletasime lihtsalt ähmaselt üldmõiste ära ja lootsime, et sellest piisab aru saamiseks. Lõpuks olid meil juba koodnimetused erinevate programmide lehtede jaoks: „Tead küll, see hobustega.“ – „Kas see, kus pidi vanameestega rääkima?“ – „Ei, see oli lastega tegelemise ja looduse lehest paar tükki tagapool. Hobused on eespool.“ – „Ok. Aga kas nüüd teeme selle maiustuste ja loengutega?“ – „Ei, võtame parem selle eelviimase, talviste mägiretkede ja jänesejahiga.“
Viimaks, kui Joey ka meie juurde jõudis, olime juba suht soodad. Õnneks oli Mieke vahepeal oma toast toonud meile kommi: mingeid puuviljakaramelle ning umeboshi’sid. Viimased on nagu magusad karamellid, mille keskel on kuivatatud ploom…mis on osaliselt soolane. See maitse on alguses jube imelik, aga üldse mitte halb.
Kahjuks tundub mulle, et ma ei võta ühtegi workshopi, kuna nad maksavad minu jaoks natuke palju. Aga pole hullu, kuna loengus „Sissejuhatus Jaapani kultuuri“ teeme me ka praktilisi asju, käime mõnel väljasõidul, kanname kimonosid, teeme ikebanat, tegeleme keraamikaga ja veel palju muud. Selle eest maksmisega ma olen vähemalt arvestanud.

Peaks magama minema. Lõpetasin just ülikooliga seotud klubide ja huviringide nimekirja läbitöötamise. Asju, millega tahaks tegeleda, on liiga palju…näiteks on siin võimalus tegeleda judo, kendo, aikido, vibulaskmise ja ujumisega, astuda filmiklubi, mangaklubi, ilukirjandusklubi, segakoori, kergemuusika klubi, acapella-laulu klubi või kokandusringi liikmeks. Pean selle nimistu kokku tõmbama, lõpuks jätkub aega ainult üheks või kaheks asjaks.

Homme on kaks jaapani keelega seotud loengut: lugemine ja rääkimine.


5. oktoober (20:33)

Tõusin 10:30.
Söögiks tegin prooviks ühe väikse misosupi-kausitäie, mis maitses täitsa hästi. Vähemalt on mul nüüd valida, kas ma joon kuumaks joogiks teed või hoopis misosuppi. Hind oli neil ka suht odav, 12 pakikest kokku 99 jeeni. Lisaks pakkisin endale esimest korda bento (pakilõuna) kaasa: panin oma ilusa uue roosa-valge karbi sisse eilsest üle jäänud riisi, võtsin külmikust ühe kalasuupiste sinna juurde ning valasin sojakastet peale.
Võtsin end kokku ja otsustasin, et lähen kooli rattaga. Enne pidin muidugi oma kummi jälle täis pumpama. Haakisin end Miekele&Annele sappa ning koos veeresime ülikooli poole. Jalad valutasid mägironimisest, aga ma lohutasin end sellega, et ilmselt hakkan iga päev kooli ja tagasi kõndides/vändates säärase treeninguga harjuma. Palju samme inimene päevas tegema pidigi? 10 000? Ilmselt saan selle arvu siin täis küll.
Esimeseks loenguks päevas oli 13.00 algav jaapani keele lugemise tund. Õpetajaks oli Sonoda-sensei, kes rääkis meile, et ta on elu jooksul väga palju kolinud, joonistas Jaapani kaardi ning näitas seal peal ära vähemalt 10 kohta (üks ka Koreas), kus ta elanud oli. Pidime jälle kõik end tutvustama, sensei märkis ära 7 punkti, millele vastama pidime. Pärast tutvustas ta lühidalt loengusarja ning ütles, et peame igaüks ostma endale õpiku.
Kui tund läbi sai, suundusime Mieke, Anne ja Kikoga õpikujahile. Kõigepealt läksime ülikooli territooriumil asuvasse raamatupoodi, mille müüjanna oli küll väga innukas, kuid ei saanud väga hästi aru, mida me tahame. Lõpuks õnnestus meil talle selgeks teha, mis õpikut täpselt vaja on, ta käis korraks ära ning tuli tagasi teatega, et võime paar korrust ülaltpoolt spetsiaalsest õpikupoest osta 3 eksemplari, ülejäänud peab ta tellima. Anne ja keegi Ri-san samast loengust panid oma nimed tellimislehele kirja.
Edasi ronisime neljandale korrusele, kus oli ruum õpikute ja igasugu õppetekstide jaoks. Leidsime sealt kõigepealt ainult kaks õiget õpikut, kuid kui me kassasse suundusime, nägime seal veel kolme eksemplari. Saime kõik neljakesi endale õpiku ja jäi veel ülegi. Ainult Anne pidi uuesti teise raamatupoodi kõmpima, et oma tellimus tühistada. Ta üldse ei tahtnud sinna minna ja tüütu müüjaga tegeleda, kuid teha polnud midagi.
Siis oli aeg minul ja Kikol järgmisse loengusse minna. Kahjuks ei läinud me samasse kohta, tema suundus loengusse „Edo ajastu sõdurid Venemaal“, mina jaapani keele rääkimise tundi. Tahtsin võimalikult vara kohal olla, kuna ei teadnud täpselt, kus õige klass asub. Seetõttu ei teinud ma ka peatust, et oma bento ära süüa. Kõndisin enda meelest sobivasse kohta ning jäin igaks juhuks klassi ukse taha ootama, et näha, kas õpetaja ikka tuleb sinna. Minu kõhklustele tegi lõpu Amy, kes tuli ja ütles, et see on tõesti õige ruum. Esialgu oli meid päris palju: mina, Suji, Amy, Shemi (üks hästi ilus Tai tüdruk), Mun, veel kaks poissi ning kaks magistriõpilast Pekingi ülikoolist - Cho ja Jo-en.
Utsumi-sensei tuli umbes viis minutit enne tunni algust klassi ning vaatas üllatunult ringi. Selgus, et Mun, Amy ja need poisid olid tegelikult kõrgemal tasemel, aga kuna nad ei tahtnud sinna minna, proovisid nad kõigepealt Utsumi-sensei juurde tulla. Sensei saatis nad naeratusega siiski teise klassi ja meid jäi kokku viis: mina, Suji, Shemi, Cho ja Jo-en. Õpetaja rõõmustas selle üle, ütles, et viis on selleks loenguks väga sobiv arv. Kõigepealt saime kursuse tutvustuse (õnneks ei ole siin vaja õpikuid osta), millest selgus, et hakkame tegema peamiselt presentatsioone/esitlusi. Järgmiseks nädalaks on vaja mõelda isiku peale, kes on meie elule suurt mõju avaldanud ning tema kohta natuke andmeid koguda. Järgmises tunnis hakkame koos õppima, kuidas esitlust teha ning kolme tunni pärast tuleb esitlus ette kanda.
Kõige suurema osa tunnist võttis enda alla aga veidi teistmoodi enesetutvustus. Utsumi-sensei ütles, et raudselt oleme kõik juba miljon korda kuulnud valemit „Mina olen see, tulen sealt, oskan seda keelt, mu hobideks on…“ jne ning teatas, et meie teeme teisiti. Kõik pidid mõtlema selle peale, mida teised nende kohta öelnud on. Nt „Mirju on selline ja selline inimene.“
See oli väga hea ja lõbus ülesanne, suutsin välja mõelda päris mitmeid erinevaid omadusi, mida pere ja sõbrad mulle millalgi omistanud on. Neid hetki meenutades tuli väike koduigatsus peale. Omadused, mis mulle meelde tulid:
* hajameelne (ema ütleb seda tihti, see joon on meil isaga sama)
* ülemõtleja (sõpradelt, nõustusin ja lisasin, et olen ilmselt terve maailma suurim ülemõtleja)
* liiga lahke/heasüdamlik
* tegudes pole loogikat/common sense’i (no pole wisdomit, mis teha)
* meelelahutaja (see, kelle üle nalja tehakse)
* hea peaga
* õpib palju
* on tihti mures selle pärast, kuidas teised inimesed teda näevad ja mida arvavad
* tahab endale tähtsaid/kalleid inimesi iga hinna eest kaitsta
* perfektsionist
* saab harva väga vihaseks
Niimoodi saime päris palju loengus osalevate inimeste kohta teada, lisaks avastasime ka ühiseid iseloomujooni.
Pärast tundi küsisin Utsumi-senseilt kanjiõpikute kohta, ta lubas teada anda, kui need saabuvad ja palus mitte muretseda. Ma polevat ainus, kes selle küsimusega tema juures käinud oli.
Suundusin veidikeseks ajaks raamatukokku. Istusin arvuti taga, lugesin postimees online’i, andsin vahepeal Cho-en’ile võimaluse minu kasutatavast arvutist oma meili lugeda, nägin Azusat&Yuto’t (ma sain teada, et ta nimi polegi lõpus a-ga XD) ja kinnitasin oma tuleku imonikai’le. Raamatukogus oli nii valge, et ma ei pannudki tähele, kuidas aeg lendas ning kui lõpuks välja hakkasin minema, oli kell saanud juba pool kuus ja väljas pime. Võtsin oma ratta ja panin õlakoti ette korvi, kuid see tegi kogu esiosa nii raskeks, et ma ei julgenud sellega sõita. Pealegi oli nii pime, et hoolimata oma esitulest (mis, nagu ma teada sain, mu rattal siiski olemas on) kartsin kuskile otsa sõita. Võtsin ratta käekõrvale ja jalutasin temaga mäest alla ühika poole. Paar korda püüdsin ka edasi sõita, kuid automaatveeremine oli liiga suur ning mu pidurid kriuksusid koledasti, seetõttu tulin lõpuks ikkagi jalgsi. Aga see täitsa sobis mulle.
Ühikas sõin lõpuks oma bento ära, see oli tõesti hea. Käisin teisel korrusel ühistoas reedesteks tundideks õppimas, natuke püüdsin mõelda ka oma elu mõjutanud isikute peale. Leidsin, et kui mul kedagi paremat lõpuks pähe ei tule, teen Matsujunist XD
Õhtusöögiks tegin teed ning viimase saiaviilu koos uue karamelliplögaga. Plöga osutus väga maitsvaks, meenutas jäätise sisse pandavat karamellivärki.
Loodetavasti saan homme koolis internetist veel denshi-jishode hindade ja mudelite kohta uurida. Miyu saatis mulle ühe kasuliku lingi ning lubas ostmisel aidata. See on väga hea, tahan leida endale nii funktsioonide kui hinna poolest sobiva.
Peaks Kikole helistama ja küsima, kas ta läheb homme sinna võrkpallivärki. Kui ta läheb, siis vaatan minagi, mis seal toimub. Aga rohkem ootan ma hoopis homset jaapani kultuuri sissejuhatust. Ei tea, kas meid pannakse juba esimeses tunnis midagi tegema või on see ainult tutvustus. Tahan juba teada saada, mida see kursus sisaldab =D


6. oktoober (17:45)

Lükkasin äratuskella kogu aeg edasi, lõplikult tõusin üles alles veerand 12.
Tegin endale kausitäie miso-suppi ning hommikuhelbeid, banaani panin lõunaooteks kotti. Helistasin Kikole, kes juba kooli oli läinud, ja lubasime kolmveerand üks raamatukogu ees kohtuda, et koos võrkpallitundi minna.
Kõndisin seekord üksi kooli, kuulasin mp3-st muusikat ja tundsin end päris hästi. Ma ei pidanud väga kiirustama, sain rahulikult jalutada. Avastasin, et minu koolitee peale jääb ka üks aeg, kus kasvab suur….virsikupuu? Või olid need veidra kujuga sidrunid, ma ei saanud täpselt aru.
Koolis saime korraks kokku lauatäie teiste vahetusõpilastega, siis saabus Kiko ja me läksime võimlasse Üllatuslikult tuli meiega kaasa ka Mun-san, kes väitis, et tal on nagunii vaba aega.
Võimlas jagati meid kolme gruppi – need, kes tahtsid sel kellaajal lauatennist, võrkpalli või sulgpalli mängida. Meie läksime keskmisse, mind ja Kikot suunati tüdrukute poolele, Mun läks poiste juurde. Saime teada, et trenniks ei ole mingit kindlat vormiriietust, kuid olemas peavad olema spetsiaalsed sisejalanõud. Lähme kolmekesi neid homme Juscosse ostma. Ainus asi, mida ma võrkpalli juures kardan, on see, et see läheb üle ja me ei jõua õigeks ajaks jaapani kultuuri loengusse. Õnneks on Mun-san ka samas loengus, mis tähendab, et me saame koos minna.
Loengut „Sissejuhatus jaapani kultuuri“ pidas Yu-sensei, kes on ise tegelikult Hiinast pärit. Programmi vaadates selgus, et me proovime semestri jooksul paljusid huvitavaid asju: teetseremoonia, ikebana (lilleseade), kimono kandmine, ühe väikelinna külastus, kuumaveeallika ehk onseni külastus, kalligraafia, Kokeshi-nuku maalimine, traditsionaalsete maiustuste valmistamine, ühine jõulupidu ja korvpallimatš. Kokku läheb see lõbu maksma semestri peale 7800 jeeni, mis on tegelikult üsna sobiv hind.
Pärast loenguid suundusin korraks ülikooli raamatupoodi, et välja osta oma kanjiõpik. Seejärel kõndisin ühikasse, kusjuures ma jõudsin tagasi paljude rattaga tulijatega samaaegselt.
Mõtlesime alguses, et jõuame Kiko ja Mun’iga täna Juscos ära käia, aga kuna Kikol lõppes jaapani keele kirjutamise tund (mida mina ka oleks võinud võtta, aga otsustasin kultuuriloengu kasuks) liiga hilja ja me lähme homme. Mun-san oli lahke ja aitas mul ostetud jalgrattatule kaane lõpuks lahti saada, et patareid sisse panna. Kahjuks pidin talle ütlema, et ratta külge ma seda praegu kruvida ei soovi, kuna sellel juba on tuli olemas (mis jookseb kondimootoril). Ma ei saa aru, kuidas ma tule olemasolu enne ei märganud. Nüüd ei tea ma, kas võtta tuli Eestisse kaasa, panna ikkagi ratta külge või üritada müüjale tagasi viia.
Veidi aega tagasi käisin poes (kuna mul olid tänaseks sooduskupongid) ja seejärel valmistasin endale korraliku lõuna/õhtusöögi. Esimene osa sellest oli küll 98-jeenine instant wan-tani komplekt (mis osutus megamaitsvaks), kuid teiseks pooleks tegin tervisliku salati kapsast/salatipeast, paprikast ja kurgist, millele valasin peale veel veidike salatiõli. Kogu kupatus oli täitsa hea, pool salatist jäi mulle homsekski. Magustoiduks manustan hetkel šokolaadikreemisisuga heledaid küpsiseid.
Homme mul loenguid pole, seega saan rahulikult kuni kella neljani koristada ja süüa teha. Plaanin valmistada karrit. Eks näeme, kuidas see välja tuleb. Veetsin veidi aega karripaki instruktsioone uurides ning otsustasin, et teen esialgu ära pool pakki (terve pakk on 10 taldriku jagu, mina tahaks homme seda ise süüa ja paariks järgmiseks päevaks jätta ka). Kummalisel kombel ma täitsa ootan seda kokkamisaega. Natuke põnevust ka ellu XD

Hetkemuusika:

Evelin Samuel - "Unistus igavesest päevast"
Aapo Ilves & Orelipoiss - "Aga ükskord"

MIskipärast läksid mu mõtted nüüd sinistele pingviinidele.

(2. oktoobri edit)

Sain oma suure teki pestud, väike ootab koos linadega oma aega. Kasutasin Joey internetti, tema õppis samal ajal kanjisid. Pärast näitas ta mulle, kuidas pesumasinat tööle panna, minu pettumuseks tundub, et ühika poolt meile pesupulbrit ja muid vahendeid ei anta. Samas leidus seal seekord õnneks üks poolik pakk pesupulbrit. See oli küll kohati tükkis, aga Joey võttis mingi teise kõrvaloleva pudeli ning tampis selle nagu uhmris uuesti normaalseks.
Pesumasina kasutamine käib siin nii, et paned oma pesu sisse, valad/raputad peale pesupulbrit ja muid aineid, millega sa tahad asju pesta, paned kaane kinni ja sisestad ühte pilusse kas sajajeenise või kaks viiekümnejeenist. Siis hakkab masin tööle, üks pesukord kestab pool tundi.
Kuna mul oli pool tundi aega, enne kui oma teki kätte sain, läksin külastustuppa, kus Kiko, Zack, Aaron ja Jacek vaatasid arvutist animet/filmi „Tokyo Godfathers“. Jäin algusest ilma, kuid mulle seletati süžeed poole peal. Väga hea ja liigutav film, režissööriks Satoshi Kon, kes veidi aega tagasi vähki suri, seega oli selle vaatamisel ka sügavam tähendus. Pärast võtsin oma pesu ära ning kõik läksid magama.


3. oktoober (16:09)

Jälle palju unenägusid ja mõtlemisainet. Ma vist kompenseerin unes seda, et ei saa olla Eestis koos oma inimestega, sest kõikide tegevus on toimunud just seal.
Mind äratas mu toatelefon, mis umbes viis minutit enne kümmet ootamatult helises. Reibas naisehääl toru teises otsas teatas: „Siin poskontor. Me tuleme kohe teie juurde.“ Kuna olin ikka veel unesegane, ei saanud ma sellest kõnest mitte midagi aru. Paar minutit istusin lihtsalt voodil ja mõtlesin, mida see tähendas. Kell kümme aga sain oma vastuse: uksekella helistas noor naiskuller, kes tõi mulle otse kätte Yamagata panga saadetud pangakaardi. Sellel on jaapani „Lõvikuninga“ pilt peal.
Sättisin end mägiretkeks valmis, panin ilusa ilma puhul selga oma kollase topi, mis sobis kokku ka mu Muhu tenniste ja kollase lauvärviga. Olin rahul.
Matkajateks olid seekord Kiko (kes kurtis, et eilsest retkest on tal veel jalad valusad), Jacek (kes oli energiline nagu tavaliselt), Zack, Aaron, Amber ja Nickid. Meid oli kokku kaheksa, arutasime natuke, et kui me oleks sõrmuse vennaskond, siis kes oleks kes. Kõik algas sellest, et Kikol polnud ühtegi kotti ja ta küsis, kas ta peaks ka midagi kandma. Selle peale ütles vist Zack, et ühest teatud sõrmusest piisaks. Sealt läks lahti Mordori-rännaku teema, otsustasime, et peame tee pealt võtma kaasa veel kellegi suvalise, et 9 liiget täis saada. Mina küsisin kohe, kas ma võin Legolas olla, kuna mul olid heledad lahtised juuksed XD
Keerasime ühika juurest paremale, läksime supermarketi-tänavale ning hakkasime mööda seda aina ülesmäge kõndima. Sellel teelõigul oli ka esimene loomulik kadu: lihtsalt Nick ütles, et tal valutab põlv ning et ta läheb tagasi. Kurvastasime, kuid jätkasime oma teekonda.
Tee peal tegi Jacek veel igasuguseid trikke, ronis kuskilt teeäärsetelt kiviseintest üles, kõndis kätel, ristisin ta mõttes meie grupi akrobaadiks.
Varsti hakkas paistma ka mägi, mille otsa ronida kavatsesime, selle nimi oli vist Maruyama (või oli sellenimeline ainult söögikoht, mis mäe jalamil asus). Mägiraja alguses, kust trepp ülespoole viis, olid punased toriid (shinto usuga seotud väravad, pühapaika sisenemiseks, kuna jaapanlased usuvad, et mägedel elavad kamid, nende pühad vaimud/jumalad). Kummalgi pool esimest väravat olid rebase-kami Inari sümbolid: kaks rebast, üks kinnise suuga ja teine lahtise suuga (lahtise suuga tähestiku esimese tähe A jaoks, kinnise suuga viimase tähe N-i jaoks, ilmselt alguse ja lõpu sümbolid). Lisaks rippus esimese, kõige suurema punase torii juurest alla veel ka shimenawa – pühapaika (kami elupaika) tähistav köis, mille küljes välgunoole kujulised paberid.
Alustasime tõusu üpris entusiastlikult, kuid mida edasi, seda raskemaks läks. Umbes viie minuti ronimise tee kaugusel alguspunktist oli üks tempel, kus sai teha annetusi ja palvetada. Amber käis, tegi vist väikse annetuse, tõmbas suurest köiest ja plaksutas kaks korda käsi, et kamide tähelepanu saada. Ootasime järgi Zacki, kes ümbritsevast pilte tegi (tal on päris kvaliteetne kaamera, lisaks ka kolmjalg selle jaoks) ning Suurt Nicki. Kui viimane lõpuks üles jõudis, teatas ta, et sellistel hetkedel kahetseb, et 6 aastat tagasi suitsetama hakkas.
Jätkasime oma teed. Templist edasi enam väravaid ega astmeid polnud, oli ainult käänuline, puujuurtega põimunud mägirada. Aeg-ajalt nägime pinke või teetähiseid, kuid need lõppesid umbes kümne minuti pärast ära.
Paaril korral peatusime, et viimaseid järgi oodata ja vaadet imetleda. Hoolimata puudest nägime ikkagi Yamagata linna all laiumas…see oli imeilus. Kahjuks katkestas Suur Nick veidi pärast templit oma tõusu ning läks tagasi, kuna ta ei jaksanud enam. Loodame, et mõlemad Nickid suudavad aasta jooksul suitsetamise maha jätta ja selle mäe tippu tõusta.
Siin on tore komme vastutulevaid kaas-mägironijaid tervitada, saime kogu tee jooksul umbes 10 korda inimestele „konnichiwa“ (tere päevast) öelda. Eriti jäid meelde üks isa ja väike poeg, kes koos ülespoole rühkisid ning meile, hingeldavatele välismaalastele „ganbatte!“ (pidage vastu/püüdke edasi) hüüdsid.
Amberiga koos edasi minnes leidsime ühiselt, et oleme vormist väljas ja peaks rohkem trenni tegema. Amber teatas, et tahab aasta lõpuks saada end sellisele tasemele, et ta vabalt siit mäest üles ja alla joosta suudab. Praegu aga lõõtsutasime korralikult (õhk tundus üleval tõepoolest teistsugune) ning vantsisime vaevaliselt ülespoole. Korraks mõtlesin, et mis siis saab, kui ma õhuvahega ei harju ning mul väga paha hakkab (kas keegi kannab mind siis alla tagasi? XD), kuid suutsin ilusti kohaneda. Õnneks tõusul keegi meist ei kukkunud.
Kiko ja Jacek jõudsid esimestena tippu, kus asus väike kahekorruseline vaatlusonnike. Järgmisena tulime mina ja Amber ning viimaks Aaron ja Zack. Olime kõik väsinud, aga õnnelikud. Veetsime natuke aega seal onnis, sõime kaasavõetud asju (õunad, onigirid (riisipallid) ja võileivad) ning tegime pilte. Jacek, meie väike ahvike ronis laetalade vahele ning imetles sealt avanevat vaadet. Kuna tüdrukud ei saanud ometi kehvemad olla, järgnesime Amberiga samuti sinna. Raudselt rikkusime sellega mingeid kirjutamata reegleid.
Sain teha ka ühe klipi oma videoblogi jaoks, ma loodan, et ei pea seda väga ära tsenseerima.
Pärast viimaseid ühispilte alustasime laskumist. Allaminek oli küll veidi kergem, aga nõudis pidevat keskendumist, et mitte astuda vale kivi peale või puujuure otsa komistada. Jacek jooksis alla, ülejäänud üritasid ettevaatlikult järgneda. Aaron kukkus ühte otseteed mööda minnes, Kiko komistas ühe korra ning kõik peale minu suutsid vähemalt korra libiseda. Olin oma hea tasakaalu ja koordinatsiooni üle uhke. Templi juures tegime veel ühe video, kuidas Jacek sõidab mööda käsipuud trepist alla ning teised tema ergutuskooriks olid, lõpuks jäi peale ka see, kuidas me veidi kohmetult järgmisi mägironijaid tervitasime.
Tagasitee kulges enam-vähem rahulikult, leidsime mingi bussijaama, kus olid reas kassi- ja koera-bussid (st need nägid välja nagu kass ja koer) ning avastasime ühe prillipoe eest ka prillidega koera kuju. Nägime teisel pool teed ratastega Mieket&Annet, ma hüüdsin Miekele ka küsimuse telefoniotsingute kohta. Alguses ei saanud ta hästi aru, mida ma tahan, kuid lõpuks tõstis pöidla, näidates, et kõik on korras ja ta sai endale telefoni.
Ühest peenest hotellist möödudes tegi Amber ettepaneku, et me millalgi end pidulikult ja hästi riidesse paneks ning kuskile välja rikkaid teesklema läheks. Kõlab lõbusalt. Üritusi hakkab juba kogunema, enne saatis Hide meili järgmise peo kohta ning Amber rääkis, et tema pereema tahab korraldada Halloweeni puhul mingi koosviibimise. Eks vaatame, mis neist saab.
Kui lõpuks ühikasse tagasi jõudsime, valutasid minu vaesed varbad väga. Kuna ma polnud oma Muhu tenniseid kaua kandnud, siis olid nad hõõrunud. Väiksed varbad ja sisemised jalaküljed olid muutunud päris punaseks, paari villi nägin ka. Õõh.
Istusime natuke veel ühika ees, rääkisime seal suitsetavate Nickidega (mulle tundub, et vähemalt iga teine kord, kui ma neid näen, on neil suits ees) ja läksime veidikese aja pärast sisse. Tegin oma jalgadele külma vanni, sõin ühe banaani ja juustuvõileiva ning kerisin end voodi peale kerra. Hoidsin oma jalgu õhus, et nad ei peaks millegagi kokku puutuma.
Paarikümne minuti pärast saabus mu ukse taha Amber, kes tahtis uuesti laenata mu ratast, et minna mobiili ostma. Loodan, et seekord läheb neil õnneks.
Võtsin oma kuivaks saanud futon’i akna tagant toru pealt ära, nüüd peaks minema poodi süüa ja muud kraami ostma. Muide, Qoo-nimeline viinamarjajook on nämm-nämm.

Hmm…tegelikult peaksin kirjutama natuke ka Yamagata linnast. See meenutab natuke mõnda vaiksemat Ameerika linna. Inimesi on siin täpselt parajalt, mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe. Meie ühika ümbruses on enamasti kortermajad, kuid mida kooli poole minna, seda rohkem on eramaju. Üldiselt näeb kõik välja täpselt nagu jaapani filmides või draamades. Ainus, millega ma pole veel suutnud täielikult harjuda, on liiklus. Pidevalt olen segaduses, kuspoolt nüüd autod tulema peaks, aga selle, et kõigepealt tuleb vaadata paremale, olen selgeks saanud.
Kõrghooneid pole siin peaaegu üldse, kõige kõrgem ehitis linnas on üks ärihoone jaama lähedal, mille korruste arvu ma kahjuks peast ei tea (aga mis ei ole ka liiga kõrge). Igal pool on hästi palju ämblikuvõrke ja ämblikke, eriti suured ajavad hirmutavad mind, kuid õnneks olen ma enda toas näinud ainult kahte väikest ja pühkinud ära väga õhukesi võrke. Ma tõesti loodan, et talve tulekul kõik ämblikud sisse ei koli. Siis on asi halb.
Minu aknast sisse kostvate helide seas domineerivad mängivate laste hääled. Naljakas, aga kaugelt kuulates tunduvad need olevat isegi eesti keelele sarnased. Eile kuulsin ka kiirabi häält, õhtul umbes 11-12 paiku kutsuti meie vastasmajja ühte korterisse kiirabi. Vaatasin salaja aknast, kuidas auto hoovi tagurdas, kuidas meedikud koos raamiga treppidest üles läksid, kuid tundus, et midagi tõsist lahti pole. Pärast tuli küll üks mees kiirabiautosse, aga ta suutis omal jalal kõndida.
Tänavatel kasvab päris huvitavaid (vilja)puid. Olen näinud mingite veidrate pisikeste ogaliste punaste marjadega puid ning meie ühika hoovis kasvab suur granaatõunapuu. Ma ei tea, kas sealt tohib niisama vilju võtta, kui need valmis saavad (või on nende aeg juba läbi?). Päris palju on siinkandis ka jaapani mände. Tänase rännaku ajal vaatasin, et peamiselt kasvasid mäel siiski lehtpuud, mis segamini igihaljaste puude-põõsastega.

Poest saabusin tagasi korraliku saagiga. Sain saja jeeni poest inglise hommikuteed, karamellikreemi (nagu nussa vms?) ning mingeid valgeid küpsiseid. Yamazawa supermarketis täiendasin põhjalikult oma söögivarusid ning sain lisaks punktikaardil olevatele punktidele kaks kupongi, millega teisipäeval või kolmapäeval saab ühelt tootelt 20% alla. Appi, ma olen juba muutunud neid soodushindu, erikampaaniaid ja odavaid pakkumisi otsivaks ülikokkuhoidlikuks tudengiks. Samas, see on ainult positiivne, kui ma niimoodi tõesti raha kokku hoian.
Pärast poeskäiku tegin endale lõunasöögi (kell 8 õhtul XD) – kolm pitsalõiku, sest ma ei viitsinud midagi muud valmistada. Siis läksin alla külalistetuppa, kus Zack, Jacek, Aaron ja üks taiwani tüdruk valmistusid Jaceki kõvakettalt mingit filmi vaatama. Kiiresti tõin ülevalt oma prillid ja sättisin end „kino“ esimesse ritta. Valituks osutus film „Benny ja Joon“, kus ühte peaosa mängis noor Johnny Depp. Õhkasime hiljem liitunud Kikoga päris tihti tema kenaduse-armsuse tõttu.
Homme algab minu esimene loeng 14.40, aga ilmselt lähen varem kooli.

***

Nüüd istun koolis, kohe varsti algavad esimesed loengud. Soovige mulle edu.

*kallid*

Kirjutage palun mulle ka, kuidas teil läheb ja mida teete. Mul on täielik infonälg siin...

***

1. oktoober (sissekanne järgmisel päeval)

Jälle ilus ilm, halleluuja!
Hommikul käisime Mieke ja Annega kaugel põhja-Jusco kaubanduskeskuses. Istusime Yamagata jaama lähedal politseiboksi juures asuvast peatusest tasuta Jusco-bussi peale (tasuta buss!!) ning sõitsime umbes 25 minutit läbi linna. Seda osa Yamagatast polnud ma enne näinud, seega üritasin võimalikult palju aknast välja vaadata ja asju meelde jätta. Kahjuks ei tulnud sellest eriti midagi välja, kuna miskipärast vajusid silmad kogu aeg kinni.
Juscos suundusime kohe teenindusleti juurde, et küsida täpsemalt, kus müüakse dušikardinaid ja jalgrattatulesid. Saime kõik endale võtta ka jusco-bussi väljumis- ja saabumisaegadega kaardikese. Meid juhatati teisele korrusele, kus pidi leiduma kahte värvi dušikardinaid: kollaseid ja siniseid. Ekslesime natuke riiulite vahel, kuid leidsime lõpuks otsitu. Vedas, kuna saime kaks viimast kardinapakki. Seejärel läksime korraks voodiriiete osakonda, kuna M&A tahtsid voodiriideid ja tekikatteid osta. Mõtlesin, et ehk peaks endalegi sellise muretsema, kuid veel midagi ära ei ostnud (mul polnud voodiriiete täpseid mõõte peas).
Jalgrattatulega läks ka kõik hästi, jõudsime enne bussi peale minekut läbi käia veel ühest suuremast poest, kus M&A vaatasid telekamänge ja konsoole.
Tagasi ühikasse jõudes oli meil loenguteni veel veidi aega, seega sain oma uue dušikardina üles riputada. Olin tänulik, et laes olid juba vajalikud konksud olemas, sest pakis olevate suurte jubinte jaoks oleks läinud vaja mingit toru. Kardin ise on väga kena, kollane, heledamate mummudega ning keskel on veel mingi spetsiaalne nööpidega võrktasku, ilmselt pesemistarvete jaoks. Asetasin sinna pidulikult oma nuustiku.
Jalgrattatule lahtipakkimisega nii kergelt ei läinud. Sain küll kõik osad korralikult pakist välja võetud ja kokku pandud, kuid ma ei saanud isegi sajajeenisega urgitsedes lahti kohta, kuhu patareid käivad. See probleem püsib.
Seekord läksime esimest korda ratastega kooli. Olen veendunud, et minu tagumine kumm on kuskilt katki, sest ma pean teda enne igat sõitu uuesti pumpama. Ülesmäge minek oli veidi raske, aga ilm oli ilus ja lohutasin end, et esimene kord on alati kõige hullem.
Kuidagi suutsime majaderägastikust üles leida õige hoone ja õige klassi kanji-tunni jaoks. Teadsin peaaegu kõiki, kes seal viibisid, ainult üks poiss, kes Aleksandriga rääkis, oli tundmatu. Yokozawa-sensei osutus energiliseks naisõpetajaks, kes kõigepealt lasi meil end tutvustada ja jagas seejärel meile esimese kanjide peatüki. Süsteem on üpris sarnane sellele, kuidas me TLÜs esimestel aastatel kanjisid õppisime. Iga kord antakse ära eelmise korra kodutöö, tehakse eelmise peatüki peale väike test, jagatakse uus peatükk kätte (esimeses peatükis oli nt 9 märki), võetakse see koos läbi ning tehakse selle juures olevaid ülesandeid. Ma arvan, et võtan selle loengu, kuna kanji-oskusi peaks hoidma värskena. Ainus miinus on see, et selleks vajaliku õpiku peab välja ostma.
Pärast kanji-tundi kiirustasime Mieke&Annega jaapani keele kuulamistundi. Jäime natuke hiljaks, kuid tundus, et sellest polnud midagi. Õpetajaks osutus sama naine, kes oli minu intervjuud läbi viinud. Nüüd sain ka ta nime teada – Utsumi-sensei. Täitsime kohalolekulehed ning saime kursuse tutvustuse. Selgus, et vaatame seal erinevaid filme/saateid ja analüüsime neid. Selles tunnis on denshi-jisho hädavajalik, seega pean selle endale võimalikult kiiresti hankima, kui otsustan seda kuulama jääda. Esimeseks filmiks, mida algusest vaatama hakkasime, oli remake Hollywoodi kassahitist „Shall We Dance?“ (peaosades Richard Gere ja Jennifer Lopez). Huvitav/naljakas oli vaadata, kuidas sündmused olid toodud Jaapanisse. Mäletasin enam-vähem süžeed, probleem oli uute sõnade tähendustega, mida ma sõnastikust otsida ei saanud. Ei tea veel, kas hakkan seda kuulama.
Kui loengud läbi, käisime korraks Ryuugaku Shien Team’i (Exchange Student Support Team) kontoris, kus sain teada, et pean iga kuu esimesel kuupäeval tulema sinna stipendiumiga seoses allkirja andma. Pärast tšillisin raamatukogus ning suundusin umbes viie paiku ühikasse.
Tagasiminek oli katsumus omaette. Kõigepealt õnnestus mul oma rattaga parklast välja tagurdades riivata kogemata ühte teist ratast, see kukkus ümber ja võttis endaga kaasa järgmise ja….kokku kukkus ümber ainult 2 ratast, kolmas jäi enam-vähem püsti ja sellist kaost nagu Evie „Muumia“ esimeses filmis raamatukoguriiulitega korraldas, õnneks ei toimunud. Anne oli nii lahke ja ootas mind, kuni ma teised rattad püsti tõstsin. (Kas ma hakkangi nüüd süvendama seda tüüpilist „kohmaka tüdruku“ imagot? Hell no.)
Kuna tagasitee kulges allamäge ja minu ratta pidurid pole just kõige paremad, oli see üks närvekõditav sõit. Pidevalt hoidsin pidureid kergelt sees, et täielikku vabaveeremist peatada. Suutsin enam-vähem normaalselt sõita (ainult paar korda oli natuke kõhe tunne sees, et kas ma nüüd sõidan sellest postist mööda või otse posti), kuid enne ühikasse jõudmist, umbes 40 meetrit enne seda juhtus väike õnnetus. Sõitsin üle sebra, pidin keerama vasakule, ühika poole, kuid mul oli nii suur hoog sees, et ei suutnud piduritega piisavalt kähku kiirust niimoodi vähendada, et kurvi välja veaks ja põrutasin otse ees olnud majale otsa. Ehmatus polnud nii suur, kuna sain umbes 2 sekundit enne kokkupõrget aru, et ma ei jõua enam keerata ega ka piisavalt ruttu seisma jääda, nii et lihtsalt leppisin sellega, et sõidan väiksel kiirusel majaseina. Hullult piinlik oli, mõtlesin, et raudselt kõik ümberolevates autodes vaatavad rumalat välismaalast, kes ei oska rattaga sõita. Leidis kinnitust fakt, et ma võin liikluses väikse katastroofi mõõtmed omandada. Võib-olla peaks kasutama ratast nii vähe kui võimalik…XD
Õhtul läksime Hide, Nana, Aaroni, Jaceki, Zacki ja Amberiga välja. Hide viis meid ühte lähedalasuvasse baari nimega Blue Market (mille logol oli hästi armas väike vaal). Enne sõin ühikas kõhu täis ja targasti tegin. Võtsime sellise paketi, kus igaüks sai valida kolm ükskõik millist jooki, kokku läks inimese pealt 1500 jeeni. See oli natuke kallis, otsustasime järgmisel korral odavamalt läbi ajada. Peale meie tulid sinna veel jaapanlased Akiko, Ayumi, Takamasa ja Ichidai ning ameeriklane Adam, kes kuskil siin lähedal inglise keelt õpetab. (Hiljem liitusid ka Mieke ja Kiko.) Õhtu kulges….huvitavalt. Alguses ei saanud vestlus kuidagi hoogu sisse, kuid pärast mõnda jooki muutusid mõned juba päris rõõmsaks. Vahetasime paar korda õhtu jooksul istekohti, et kõik kõikidega suhelda saaksid. Muuhulgas mängisime „Ma pole kunagi…“ (teinud seda ja seda). Jacekile toodi tema üleeilse sünnipäeva puhul suur värvimuutev (ilmselt oli seal mingi väike tuluke sees, nagu minu arvutihiirel) kokteil, mille maitses oli tugevalt tunda greipfruuti. See nägi megalahe välja, tegin sellest ka pilti. Lisaks sai ta koti koos veel mingite alkopudelitega (juhuslikult olid seal poolakeelsed kirjad peal!) ning sünnipäevakaardiga, mis oli tehtud paar minutit tagasi tehtud ühisfotost. Väga lahe. Mina ise võtsin õhtu jooksul pigem veinikokteile (õnneks ei läinud täide mu kartus, et mind sunnitakse meeletutes kogustes õlut jooma…ma ei ole kindel, et jaapani nomikai-kultuur mulle istub): kõigepealt punase veini ja ginger ale’iga „Kitty“ (üpris hea), siis valge veini ja soda’ga „Keel“ (valmistas pettumuse, oleks võinud parem olla) ning viimaks apelsini ja meloni –mahla ja mingi muu salapärase asjaga kollast värvi kokteil, mille nime ma kahjuks ei mäleta, aga mis oli kõige maitsvam.
Sellised koosjoomised kuskil baaris pole just mu kõige lemmikum ajaveetmisviis, kuid sellegipoolest oli täitsa lõbus. Saime teada, et teatud breiktantsu õppinud vahetusõpilane oskab käte peal kõndida ja ühe käe peal seista isegi siis, kui ta on purupurjus.
Uutest tutvustest jäid kõige paremini meelde kaks jaapanlast. Esiteks Ayumi, kes laulab Yamagata ülikooli kooris. Neil tuleb 23ndal esinemine kooli festivalil, seda tahan ma kindlasti kuulama minna. Võib-olla proovin isegi sinna laulma minna. Lubasime hiljem veel kokku saada ja kooriga seotud asjadest rääkida. Välimuselt meenutas ta mulle draama „Tokyo Dogs“ naispeaosalist.
Teiseks meeldejääjaks oli noormees nimega Takamasa. Ta oli varem Ameerikas vahetusõpilaseks käinud ning ta tegeles klaverimänguga. Rääkisime animest, muusikast, Chopinist, eesti toidust ja kliimast. Lubasime facebookis üksteist üles otsida.
Umbes kümne paiku pidime lauad vabastama ning läksime ühika juurde tagasi. Seal hängisime niisama veel väljas ja otsustasime, et järgmisel korral teeme barbecue-õhtu.
Umbes poole üheteistkümne ajal suundusid Joey, Po ja veel mõned vahetusõpilased kuskile pesapalli-kohta, ning Jacek (keda me küll hästi rattaga sõitma lubada ei tahtnud) ja Kiko läksid nendega kaasa. Mina, Zack ja Mieke lehvitasime neile ning ütlesime, et nad oleks ettevaatlikud (muuhulgas avastasime, et väljendid „itterasshai“ (mida öeldakse kodunt lahkujatele) ja „don’t die“, riimuvad).
Pärast lapsukeste teelesaatmist istusime Zacki ja Miekega veel umbes poolteist tundi ühika fuajee kõrval külastusruumis, jõime apelsinimahla ja sõime küpsiseid. Väga meeldiv vestlusring. Olin šokeeritud, kui Zack teatas, et on 27-aastane. Ta näeb välja nagu 20… Ja Mieke on lihtsalt väga ilus.
Oma tuppa jõudes oli kell juba 1, läksin otsejoones magama ja tänasin õnne, et homseks pole vaja äratuskella panna.


2. oktoober (18.50)

Tõusin: 12.05 (ja olin sellega rahul)
Jälle superilus ilm. Päike paistis aknast sisse, mõnulesin oma sooja futoni all, kuni tundsin, et nüüd võiks ärgata. Sõin hommikusöögiks kausitäie helbeid ja tassi rohelist teed, lõunasnäkiks võtsin mustika-saia.
Seadsin mõttes järjekorda tänase päeva ülesanded. Kõigepealt pidin ära saatma oma internetiavalduse (kuna 1. oktoober oli juba möödas ning nüüd vist saab seda odavamalt tellida). Sõnumeerisin Manamile, et teada saada, kas ta on ühikas ja saaks mind äkki aidata. Õnneks sai ta tulla ning veetsime järgmise pooltunni internetiavaldust täites. Kõige parem oli hetk, kui ma arvasin, et olen kõik ilusti ja õigesti ära täitnud, kuid Manami avastas kontrollimisel, et „aga siin oleksid sa pidanud numbrite kirjutamist alustama paremalt poolt“. Läksin alla fuajeesse, võtsin täiesti uue ja tühja avalduse ning täitsin otsast lõpuni uuesti ära. Kui ankeedi lõpuks koos valmis saime, tänasin Manamit väikse šokolaadiga.
Seejärel panin selga suvise riietuse (valged lühikesed püksid, valge lühike pluus ja plätud) ning käisin panin ümbriku postkasti. Kohtasin tee peal Joey’t, kellelt kuulsin, et eilne pesapalli-üritus oli väga hästi läinud. Palusin, et järgmisel korral ka mind kaasa võetaks. Ütlesin talle, et ilmselt kasutan täna jälle tema internetti, lisaks pean talt vist paluma, et ta seletaks mulle, kuidas siin pesumasinad töötavad. Tahan võimalikult vara oma talvetekid ära pesta ja kuivatada. Tekkide koha pealt ütles ta, et ma peaks olema ettevaatlik, sest on oht, et tekid võivad natuke pesus rebeneda. Loodan, et seda ei juhtu.
Pärast koristasin natuke tuba, saatsin järjekordse ämbliku aknast välja ning tegin ära kanjide ja kuulamistunni kodutööd.
Nüüd keedan riisi ja mõtlen, kas peaks täna natuke animet vaatama või vannis käima. Veidi aega tagasi käis Jacek ja võttis mult jälle Amberi jaoks jalgrattavõtme (uus katse KS denkist telefoni hankida). Ta ütles, et oli hommikul käinud koos Kiko ja veel paari teisega lähedalasuval mäel, kust oli avanenud megailus vaade. Minu õnneks plaanis ta homme koos Zacki ja Nicki’dega uuesti sinna minna ning sain end kaasa sokutada. Loodusvaatlus, jee!
Tegelikult peaks külastama ka Mieke&Anne tuba. Kõik teised istusid seal paar õhtut tagasi, kuid mulle ei öelnud keegi. Eks ma siis teen neile eravisiidi.
Mõned nimekirjad ootavad ka koostamist. Homme tuleb poodi minna. (Ketšup!!!)
Ja kõrvus kõlab Helin-Mari Adreri lauluhääl: „Pealpool pilvi paistab päike, seda tea.“

Kui su südames on päike, päikene
siis su süda pole väike, väikene
Lase sisse kõik, mis hea, mis on hea
ära halba meeles pea, ei eal
Siis sa ise oled päike, soe ja hea…

29. september (18:21)

Äratus: 8:15
Tõusin: 8:30 (aga ainult sellepärast, et võin lühema ajaga valmis saada)
Täna oli LÕPUKS OMETI ilus ilm. Selle tähistamiseks võtsin päikseprillid välja. Oli küll pilvine, aga siiski piisavalt soe, sinist taevast nägime rohkem kui enne ja päike paistis ka.
Hommikul kõndisime kooli nagu tavaliselt. Ilmselt hakkangi enamasti jalgsi käima (kui ma just rattasõidus väga osavaks ei saa), see on hea treening. Siiamaani pole ma mingit kindlat jooksmiskohta või staadioni näinud, kuid loodan, et võib-olla pakuvad ülikooli klubid-ringid selles vallas midagi huvitavat. Keegi ütles, et siin on näiteks ka vibulaskmisklubi.
Exchange Student Orientation läks täitsa hästi, saime infolehti nii ülikooli, igapäevaelu kui Yamagata kohta üldiselt. Lisaks on nüüd mingi ettekujutus, missuguste loengute seast meil on võimalik endale sobivad valida. Kuna olen JSP-s (Japanese Studies Program), siis on miinimummaht kaks keelega seotud loengut (ehk siis kas: jaapani keele kirjutamine, lugemine, kuulamine, rääkimine või kanji) ning kaks loengut Japan Cultural Studies programmist. Viimased loengud on kõik inglise keeles ning valikus on neid praegu neli. Tavaliselt pakutakse viis, aga kuna viies langes veidikese aja eest ootamatult ära, ei ole nad meile veel asendust leida jõudnud.
Loengunimekiri:
* Japanese Popular Heroes (Grinda-sensei, vist sakslane, kes ka orienteerumist läbi viis)
* Japanese Wrecked Soldiers of the Edo Period in Russia (keegi Hayakawa-sensei)
* An Introduction to Japanese Culture (keegi Yu-sensei)
* Modern Japan, the Showa Period in Stories and Films 2 (Grinda-sensei)
Hetkeseisuga võtan kindlasti esimese ning tahaks võtta ka kolmandat, aga see kattub ühe jaapani keele loenguga, ning ma pean oma tunniplaani veel korrastama. Teine tundub ka paljulubav.
Lisaks neile on veel neli loengut, mida meile pakuti. Meile = mina, Kiko, Mieke ja Anne, kes saime 6nda taseme keelegruppi. Need loengud on koos jaapanlastega, kuid seal ei tohiks üliraske olla, kuna osalejate seas on nii vahetusõpilasi kui tavalisi õpilasi. Seal on põhiliselt ained sildiga „cultural relations“. Üks neist on tseremooniatest inimese elus (nt mida tehakse sünni, abielu, surma puhul…vist nagu TLÜs see riituste-loeng oli), siis on Euroopa ja Jaapani suhetest üks loeng, jaapani keelt õpetada soovijatele üks loeng ning neljas, mille ma suht kindlalt võtan, on workshop. See sisaldab välitööd, st me läheme lähedalasuvatesse küladesse-asulatesse, vaatame mingeid huvitavaid asju seal, käime matsuridel…see tundub väga huvitav. Väljasõidud, jee! (Loodan ainult, et nad ei hakka meilt iga sellise eest raha küsima.)
Kui infotund läbi sai, läksime Po ja Jasoniga minu juhendaja/professori juurde. Juba enne kabinetti astumist sai selgeks, et tegemist on laheda tüübiga, tal olid ukse taga mingid paberist väiksed lõbusad figuurid-pildid, mis pidid kujutama teda ja seal kontoris temaga koos töötavaid inimesi.
Sisenesime ja…see oli sümpaatia esimesest silmapilgust. Po oli enne rääkinud, et see sensei pole väga range, pigem yasashii(lahke), kuid päriselt temaga kohtudes torkasid esimeste iseloomustavate sõnadena pähe lahe ja muhe. Ta on minust pikem, umbes 40-50ndates eluaastates (siin ei või kunagi täpselt öelda inimese vanust ainult välimuse järgi XD), mustade juuste ja kitsehabemega. Kui meie sinna läksime, oli tal ülikond seljas, kuid ta seletas, et see on ainult sellepärast, et ta peab pärast mingile koosolekule minema. Po märkis ka, et "hisashiburi no suutsu" (ülikond, mida pole kaua kandnud).
Takeda-sensei palus meil istuda, küsis meie nimesid ning seda, kui palju me jaapani keelest aru saame. Seletasime, et Jasonile peame me ilmselt asju tõlkima, kuna tema veel eriti jaapani keelt ei oska. Sensei rääkis, et on mitmeid kordi ise Tallinnas käinud, Raud-senseiga kohtunud ning et tema tütar (Tomoko?) on praegu meil vahetusõpilaseks. Vestlesime veel natuke, sensei näitas meile samas ruumis seisvat kendo-komplekti ning pani ette millalgi koos välja tutvuma või kuskile reisile minna. Üldse pooldab ta väga reisimist, rääkis, et tahab Taiwani minna ning et ta tuleb märtsis uuesti Tallinnasse.
Õhkkond oli vaba ja mõnus, kuigi meie natuke aukartust tundsime. Sensei ütles, et oli mõned päevad tagasi kuskilt väikselt reisilt tulnud ning jagas meile kõigile selle piirkonna suveniiri – banaanisaia (st nagu küpsis, millel oli banaanimaitseline "paste" sees). Kuulsime veel, et saame endale ka tuutorid ja võime alati tema juurde tulla, kui mingi probleem tekib.
Enne lahkumist andis Jason talle Taiwanist toodud meeneid ja mulle meenus äkki, et olin enda omad, mis hommikul korralikult tuppa laua peale ladusin, olidki ühikasse jäänud. Kirusin end mõttes maapõhja ja lubasin pühalikult järgmisel kohtumisel Takeda-sensei eesti meenetega üle külvata. Ta on tõesti väga tore.
Käisin jälle ülikooli raamatukogu internetiruumis, koduteel sattusin Amberi, Jaceki, Aaroni ja Zackiga kokku, kes läksid ühikasse rattaid võtma, et sõita (jälle!) sinna kaugesse elektroonikapoodi "KS denki"-sse. Seekord oli telefone vaja Amberil, Zackil ja Aaronil. Laenasin lahkelt Amberile ka oma ratast, kuna tal seda pole. Loodame, et ta selle ilusti tagasi toob.
Tagasiteel nägime jälle väikseid koolilapsi, kes seekord juba täiesti avalikult jõllitasid suurt välismaalaste kampa, mõned väiksed poisid ütlesid isegi tere….appi, kui armsad nad olid. Tegin ka Yamagata linnast mõned pildid.
Ühika juures laenas Amber mult korraks telefoni, et helistada oma võõrustajaperele. Loodan, et ta liiga suurt arvet ei teinud. Kui tegi, nõuan talt vahe sisse.
Tuppa jõudnud, koristasin natuke, võtsin alt harja ja kühvli ning pühkisin tolmu. Pärast seda otsustasin, et lähen ostan oma isiklikule templile ilusa karbi, nagu teistel on. Ma ei saa seda ju ometi igavesti paberkotikeses hoidma jääda. Ilm oli ilus ja vaikselt ümisedes jalutasin poodi. Kohale jõudes olid uksed küll kinni, kuid kui nupule vajutasin, siis need avanesid. Seal oli vist lõunapaus, kuid müüja tuli siiski leti taha ja ma seletasin, et soovin oma templile karpi. Mees palus mul templi suuruse mõõtmiseks välja võtta, tõi õige suurusega karbi ning andis kolme värvi seast valida. Võtsin punase, see tundus kõige sobivam.
Kui olin maksnud, küsis poemüüja, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja olin hämmastunud, kui ta arusaajalt noogutas. Küsisin, kas ta tõesti teab, kus see riik asub ning tõepoolest, mees teadis, et Eesti on üks Balti riikidest koos Läti ja Leeduga, asub Soome ja Venemaa naabruses. See oli veel üks väike positiivne üllatus. (Ei oodanud, et mingi suvalise poe töötaja suvalises Jaapani linnas teab, kus Eesti asub.) Kui ütlesin, et paljud inimesed üldse sellise riigi olemasolust ei tea, vastas poemüüja, et „…aga sinna läheb ju palju turiste igal aastal.“. Vau. Kummardasin, tänasin põhjalikult ning kõndisin kõrvuni naeratusega poest välja.
Jalutasin veel kaubanduskeskusesse, et saja jeeni poest endale dušikardinat otsida, kuid seda seal kahjuks ei olnud. Aga vähemalt sain ma tee peal kenasid pilte.
Toas jäin oma info-pabereid lugedes veidikeseks magama, kuid mind äratas telefoni tugev undamine. Ma ei saanud aru, miks ta järjekindlalt vibreerib, ma ei olnud mitte mingit äratust seadnud ja e-maili/kõne puhul oleks pidanud kaasnema ka väike muusika. Avastasin, et olin saanud just maavärinahoiatuse. Jup, sellele telefonile tulevad automaatselt ka sellised asjad. Väikses sõnumis (mis saadetud c-mailiga) kirjutati, et Fukushimas toimus just maavärin ning paluti valmis olla tugevateks värinateks. Hetkeks sattusin ärevusse, kuid rahunesin veidikese aja pärast maha. Fukushima on siit vist piisavalt kaugel. Lugesin läbi ka maavärinate ja muude katastroofide kohta käiva info, asetasin mõned kergesti puruneda võivaad asjad riiulites allapoole ning läksin eluga edasi.
Õhtusöögiks-lõunasöögiks tegin oma viimase menchikatsu, jälle riisi/muna/sojakastmega. Homme või ülehomme pean tegema ära lihalõigud…pole veel otsustanud, kas teen nende juurde kartuleid, riisi või spagette. Riisi peaks ära sööma, selle tähtaeg läheneb. Aga kuna ma nagunii ei suuda selleks ajaks kogu viite kilo ära süüa, siis äkki võin manustada neid ka peale säilivuskuupäeva. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas riis niimoodi lõplikult halvaks peaks minema…
Praegu tšillin niisama, plaanin vaadata natuke animet, koostada oma tunniplaani, võib-olla raamatut lugeda, veidi iluprotseduure teha ja küüsi lakkida. Tahan ära juua ka eile ostetud jelly-joogi Dolorich Crush Jelly Sweets. Miyu ostis seda esimesel õhtul, kui ma siin olin ning see oli täitsa hea. Tema jõi küll tsitrusviljadega jooki, aga mina valisin endale "cafe jelly / caramel cream" –variandi. Njämm-njämm.


30. september (19:39)

Öö jooksul ärkasin miskipärast umbes 3 korda üles. Esimesel korral oli väljas veel täitsa pime, ma vist võpatasin mingist unenäost üles, aga nähtut enam ei mäleta. Teisel korral äratas mind väljast kostev müra, kuid ma ei suutnud magama jääda, sest jäin mõtlema seekord katkenud unenäo peale. See on miski, mis vajab pikemat analüüsimist ja ma ei ole kindel, kas mulle meeldib, mis sealt välja võib tulla. Kell näitas 6-t. Kolmas kord oli umbes kella poole kaheksa paiku, mõtlesin, et olen sisse maganud, kuid nägin, et veel on tund aega äratuseni. Nägin ka und.
Ühesõnaga…öö oli unederohke, unenäologisse tuleb pikem sissekanne.
Kella kümneks (hommikusöök: kauss helbeid ja tee) läksin kõigepealt välja värava juurde ja siis, kui Azusa tuli, fuajeesse tagasi. Ajapikku kogunes karaokele minejaid umbes 15, kuid öeldi, et vähemalt 5-10 tuleb veel. Kõndisime läbi linna peatänaval asuvasse Maneki-neko karaoke-asutusse, ootasime veel umbes 20 minutit ja läksime tubadesse. Kuna meid oli nii palju, pidime minema kahte eraldi tuppa. Mina sattusin koos Mieke, Anne, Azusa ja Yumiga suuremasse ruumi, kus oli suur laiekraaniga telekas, mingeid väiksemaid masinaid, paar paksu laulukataloogi ning üks veider kaasaskantavat kassaaparaati meenutav ese. See osutus lauludevalijaks: sai otsida artisti, laulu nime, žanri ja numbrikoodide järgi ning siis laulu mängitavate nimekirja lisada. Minu üllatuseks olid joogid hinna sees, st igaüks sai tassi, millega ta võis ükskõik mitu korda kassa juures olevate joogiautomaatide juures käia. Valik oli mitmekülgne: soojad joogid (kohvid, teed), kihisevad joogid, mahlad, slushie’d, soft ice (pmst pehme jäätis) ja muud.
Miyu tuli ka lühikeseks ajaks meiega lõbutsema, aga ta pidi varsti ära minema, kuna tal on praegu oma lõputöö ja baito’ga seoses väga kiire. Ta ütles, et vaba aega on tal alles pärast oktoobrit. Aga lubasime meile saata ja ta ütles, et võib mind viia millalgi denshi-jishot ostma. Kui kuulis, et ma uurin alguses pigem netivariante, lubas ta mulle vajalikke linke saata. Kullatükk.
Karaoke-hommiku jooksul sain ma teada niimõndagi. Mõnedel tüdrukutel (ja ka poistel! Jiro, Kazumi (?) ja Yuuta laulsid tõesti hästi) on päris head hääled, kuid tihti pidin taluma „kõvasti ja valesti“–stiili. Kogu volüümi tase oleks võinud paar pügalat madalam olla. Ma oleks küll võinud seda vaiksemaks keerata, aga tundub, et kedagi teist see ei häirinud. Endale üritasin võtta pigem rahulikumaid, mitte nii valjusid laule. Alguses julgesin ainult ingliskeelseid valida, pärast laulsin natuke ka jaapani keeles. Veendusin kahjuks, et Arashi laule ma samas helistikus korralikult laulda ei saa, kuna need on nii madalad. Alles hiljem sain teada, et oleks võinud neid kas üles- või allapoole keerata.
Laulud, mida mäletan:
* Christina Aguilera „Beautiful“ (üksi),
* Village People „Y.M.C.A.“ (koos Mieke ja Annega, pool ajast oli minu&Mieke mikker väljas XD),
* Uncle Kracker „Follow Me“ (üksi),
* YUI „Rolling Star“ (üksi, see läks kiirete sõnade tõttu veidi metsa),
* Shinichiro Miki „Believe in Heaven“ (üksi, see oli liiga madal, kuna hääl hakkas juba väsima),
* Eminem „The Real Slim Shady“ (koos Miekega, ma vist nägin neid sõnu täielikus vormis esimest korda ja olin šokeeritud, kui ropud need kohati olid),
* Mikuni Shimokawa „Kohaku“ (üksi, pühendusega Hannale),
* Shakira „Whenever, whereever“ (ootamatu duett vene vahetusõpilase Aleksandri/Sashaga)
* Rie Fu „Voice“ (üksi, kohati ei kuulnud tausta ja rütm läks sassi)
* Arashi „Pikanchi Double“ (üksi, kahjuks taas liiga madal, et piisavalt ilusalt kõlada)
* Backstreet Boys „I want it that way“ (alguses laulis Jiro, lõpus vahetasime Azusaga ta välja)
* Fall Out Boy „Thanks For the Memories“ (koos Mieke ja Jiro’ga)
Avastasime, et Jason oskab hiina keeles päris kirglikult räppida ning et Yuuta ja Kazuki oskavad väga kõrgelt laulda (populaarse loo nimeks oli vist „Disco High“ XD).
Vahepeal võtsime loosi ja vahetasime karaoketube, kuid mina jäin kogu ajaks samasse tuppa. Väga meeldiv oli see, et Jiro teisel korral meie ruumi loositi ja minu kõrvale istuma sattus. Julgesin temaga ka natuke rääkida, kuid peamiselt lihtsalt vaatasin teda, üritades elu eest mitte vahele jääda. Lõpuks, kui inimestest pilte tegin, sain koos tema ja Yuutaga ka ühe pildi. Success! (inner fangirl is happy)
(Aga miskipärast tundub mulle, et tal on raudselt oma tüdruk olemas XD)
Kokkuvõttes oli minu esimene karaoke-külastus täitsa edukas. Sain aru, kuidas seal asjad toimivad, kuigi pean õppima oma häält seal säästlikult kasutama. Üldse kardan, et kui ma kogu aeg ainult niimoodi laulmist kuulen, võib mu sisemine kõrv koju tagasi tuleku ajaks nii paigast ära minna, et mind visatakse koorist välja :P
Tagasi ühika juurde jõudes jäime niisama välja passima ja sealolijatega rääkima. Yuuta ja Jiro rääkisid, et nad peavad samal õhtul veel kuskile nomikaile minema, aga mõlemad olid päris väsinud. Muuhulgas õppisin hollandi keeles ütlema „ma armastan sind“ ning Jacek pakkus kõigile minu kingitud šokolaadi (mis osutus üpris menukaks).
Nihelesin sisemiselt kogu aja, sest tahtsin Yuuta ja Jiroga numbreid ja meiliaadresse vahetada, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas seda kõige casual’imalt teha. Oleks ikka pidanud karaokekohas seda tegema. Nii juhtuski, et ma ei jõudnud mingit mõistlikku strateegiat rakendada ning nad pidid enne ära minema. Lubasin endale, et järgmisel korral võtan julguse kokku. See pole ju tegelikult mingi suur asi.
Leppisime Mieke ja Annega kokku, et lähme homme hommikul enne loenguid Jusco kaubanduskeskusse dušikardinat otsima. Mina pean hankima sealt ka rattatule…või nagu ma kogemata ütlesin: „I have to get a traffic light for my bike“ XD Kujutasime kõik ette, kuidas oleks, kui ma valgusfooritule oma jalgratta külge paneks.
Njah. Homme siis esimesed loengud – kanji ja jaapani keele kuulamine. Üritan esialgu käia võimalikult paljudes ära ja siis otsustada. Me peame 19ndaks oktoobriks oma tunniplaanikaardi ära andma.
Õhtu/lõunasöögiks keetsin endale kaks kartulit ning praadisin liha. Kartulid on siin kuidagi vesise maitsega, üldse mitte nii head, kui kodus. Aga seda oli arvata, kui siin riis põhitoiduks on. Kui olin pool taldrikut tühjaks söönud, tabas mind äkitselt valgustus ning ma mõistsin, mis mu toidust puudu on: KETŠUP! Vot seda peaks küll millalgi kindlasti ostma. (Jah, mu ketšupifanatism jätkub isegi siin.)
Täna üritan vara (nt 11?) magama minna, et homme kell 9 tõustes olla värske nagu roosinupuke. Enne seda aga vaatan ilmselt „Skip Beat“ anime lõpuni. See on vaatamise jooksul kerkinud hindelt 7 (good) kas 8-le või isegi 9-le. Ülilahe sari, lõpuks ometi midagi, mille peale ma saan korralikult naerda ja mille peategelane ei ole selgroota vinguv teismeline tütarlaps. SOOVITAN!
Lühike sisukokkuvõte: Mogami Kyoko elu mõtteks näib olevat oma iseka lapsepõlvesõbra, meelelahutusmaailma tõusva iidoli Fuwa Sho, soove täita ja teda ümmardada. Tüdruk on armastusest pimestatud, jättis poisi pärast isegi kooli pooleli, rügab mitmel töökohal, rendib kallist korterit, kõike ainult oma armastatud Sho jaoks. Kuid siis saab ta teada, et ei tähenda poisile mitte kui midagi. Tema jaoks on Kyoko teenija, keda võib vajadusel kõrvale heita, kui ta piisavalt kasulik ei ole.
See ajab tüdruku marru, ta mõõt saab lõpuks täis ning ta otsustab Shole valusalt kätte maksta. Selleks tuleb tal endal tõusta meelelahutusmaailma tippu, saada paremaks kui tema vastane. Ja algabki lugu iidoliks pürgimisest, selle võludest ja valudest, rivaalidest, ekstsentrilistest firmajuhtidest ja paljust muust. (Ahjaa…Kyoko sisemised „kättemaksudeemonid“ on huumoriklass omaette)
Oyasumi.

***

Nyyd on juba j2rgmine p2ev, aga sellest ma praegu kirjutama ei hakka. On vaja ruttu yhikasse j6uda, seal veel l6unat syya ning siis 6htul koos Hide ja teistega v2lja minna. 6nneks on homme laup2ev ning pole v6ib kaua magada.


Armastan teid.