Teisel pool mind

"Üksteisest pimesi me mööda käime,
on kõigil ümber pingul tõmmat kest:
me näeme nukke, varje - mitte inimest,
kuid ometi - me pole, mida näime."
(Marie Under)

Inimesed ei julge üksteisele otsa vaadata. Bussipeatuses seistes tunneb seda eriti selgelt: igaüks on oma väikses ruumis, enda ümber on tekitatud mingi nähtamatu kaitsemüür, et keegi teine jumala eest lähedale tulla ei saaks. Kõikidel on mingi piirimärk, olgu selleks siis kõrvaklapid ja muusika, karm/hoiatav põrnitsus, ajaleht või raamat, isegi nendel valjult kõnelevatel ja naervatel seltskondadel on eraldusriba, mis teised välja jätab.

Ja kui leidubki neid, kes lihtsalt ringi vaatavad, siis jälgitakse pigem ümbrust, ükskõik mida, aga mitte teisi inimesi. Mitte neid, kes lähedal on. Kaugelt võib möödujaid silmitseda, sest siis ei tea nemad, et kellegi pilk neil peatunud on ja ei saa ka vastu vaadata.

Teisipäeva õhtul lumises Supluse bussipeatuses seistes tegi mind kurvaks asjaolu, et kuigi vähesed transporti ootavad inimesed olid eelnevalt minuga koos enesekaitsetunnis käinud, seisid nad kõik eraldi. Keegi ei rääkinud üksteisega, kuigi oleks võinud. Ja ma sain aru, et ka siis, kui leidub midagi, mis neid kasvõi natukenegi ühendab, ei juleta seda välja näidata.

Nägin täna nr 38 bussis ühte kena noormeest. Alguses toetus ta veidike minu istekohast kaugemal postile, hiljem tuli minu vastas vabanenud kohale istuma. Enne olid seal olnud mingid lumelauduri-poisid, kellele otsavaatamist ma vältisin. Tegelikult ei julge ma üldse bussis istuvatele kaassõitjatele pilku heita, kartes, et nad võivad äkki vastu vaadata.

Millest on väga kahju.

Noormees istus minu vastas. Mina kuulasin muusikat, tema luges aeg-ajalt mingit raamatut. Ma ei julgenud talle korralikult otsa vaadata, ning ma pole kindel, kas tema ka vaatas. Vahepeal jälgisin tema peegeldust aknaklaasilt, paar korda piilusin silmanurgast tema nägu. Ja tõdesin taas, et ei pea olema mingi eriline iludus, et mulle silma jääda. Tema oli...huvitav. Ma tahtsin teada, mida ta mõtleb. Siis kuulsin kõrvaklappidest üht rõõmsat laulu ja naeratasin. Peegeldusest nägin, et ta vist vaatas korraks üles ja naeratas ka. Kuigi see võis olla ainult pettekujutis klaasil. Ma olin sunnitud sellega leppima, sest pikalt talle otsa vaadata ma ei julgenud.

Aga enne bussist väljumist vaatasin ma korraks viimast korda tema poole. Pöördusin nähtavalt ja lootsin, et äkki ta vaatab samal hetkel üles.
Ta ei vaadanud.

Miks on nii, et pilkude kohtudes vaadatakse kõrvale?
Kui silma vaadataks, oleks võimalik ju palju rohkemat näha.

"My salad days, when I was green in judgement"
Shakespeare'i näidendist "Antonius ja Kleopatra".
"Salad days"i manga lõpulause.

Minu salatipäevad kestavad veel. Ja ma usun, et nad jätkuvad veel kaua.
Aega mul veel on.

All you need is love?

Mitte kõik. Aga seda on vaja. Minul vähemalt küll.

Eile käisin elu esimesel meeleavaldusel. Päris hea tunne oli.
Inimestel minu ümber ka, sest nad teadsid, et on olulise asja pärast kohale tulnud.
Ma tänan neid kõiki.

Ja kuidas ma saaks unustada lund. Seda on nüüd nii palju, et ma tahaks minna ja pidada lõputult lumelahinguid, ehitada lumememmesid/lumepingviine/lumehülgeid/lumejääkarusid, kelgutada ja ja ja...
Sellepärast ongi hea elada siin, kus lumi kohe ära ei sula.

Mulle meeldis, mis Hanna lume kohta kirjutas.
See, et ta nüüd lõpuks tuli, näitab, et meil on veel lootust.


Juba pikemat aega on vahepeal selline imelik palaviku-tunne.

Täpselt nii, nagu pealkiri ütleb. Nendest vähestest unenägudest, mis ma mäletan, on kõik mingitpidi imelikud. Veel häirivam on aga see, et ma hakkan vaikselt nägema mingit mustrit...

Ohwell.

26-27. märts 2008:

Kõndisin kuskil lasnamäel täiesti võõras kohas. Oli selline õhtupoolne aeg, mäletan, et loojuva päikse valgus paistis veel majade tagant. Otsisin mingit meest, kuid ma ei tea, miks mul teda leida oli vaja. Pärast pikka jalutamist leidsin end ühe tundmatu trepikoja eest, astusin sisse ja läksin esimese korruse kolmandasse korterisse.
Seal oligi salapärane otsitav mees, tumedate juustega, vist u. 30ndates eluaastates. Üritasin meelde tuletada, miks ma sinna olin tulnud ja hakkasin seletama, miks ma äkki lambist tema korterisse sisse astusin. Kuid siis lükkas ta äkki mind edasi kuskile teise tuppa ning nõudis, et ma talle oma mobiili annaksin. Ta teatas, et nüüd olen ma tema vang ning ta kavatseb minu eest lunaraha küsida. Ähvardas ära tappa, kui ma nii ei tee, nagu ta käsib. Siis läks ta mu mobiiliga minema, ilmselt sõnumit saatma kellelegi, et minu röövimisest teatada. Mis oli imelik, sest mulle ei tulnud pähe midagi, mikspärast ta just mind vangis hoidma pidi.
Varsti tuli teisest toast pisike poiss, selle mehe poeg. Ta oli selline väike ja asjalik, pakkus mulle seltsi, tema jaoks olin ma lihtsalt üks tore tüdruk, kes külla oli tulnud. Hiljem sai ta vist aru, milles asi, sest ta ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, küll tema issi mu varsti vabaks laseb. Vist oli mees millalgi seadusega pahuksisse läinud, igatahes oli tal hulgaga kuritegelikus ringkonnas vaenlasi ja palju probleeme. Ilmselt kavatses ta kasutada mind nende osaliseks lahendamiseks.
Ta hoidis mind kõhedusttekitavalt kaua kinni. Aga siis tekkis mul äkki võimalus põgeneda...ta oli ära läinud, vist ilmnes mingi probleem rahaga, igatahes ta karjus minu peale ning tormas siis minema, aga unustas ukse lahti. Tema poeg võttis mul seepeale käest kinni ja ütles, et ma pean ära jooksma. Kui me majast välja jõudsime, oli ümbrus muutunud mingiks...laohoonede ja tehasehoovi laadseks kohaks, kõikjal oli suuri telliseplokke ja laouksi. Kogu õu oli suur ning ma mõtlesin, kuidas kiiresti ja märkamatult selle teise otsa saada. Siis ei olnud aga enam aega mõelda, sest kuulsin seljatagant mingeid hääli - mees oli tagasi tulnud.
Jooksime elu eest üle hoovi, väike poiss ees ja mina veidi tagapool. Kui olime poolel teel teiste majade varju, silmasin, et keegi tuleb ühest garaažist tellise tagant välja. Pöörasin end jooksu pealt täielikult sinna suunda ja nägin, et tulijaks on valgete juuste ja hamebega umbes 40-50ndates mees, kes hoiab relva meie poole suunatult. Tahtsin hüüda poisile, et ta edasi
jookseks, sest kartsin, et uustulnuk on kuidagi mu vangistajaga mestis ja tahab mind nüüd põgenemise eest kahjutuks teha, kuid järgmisel hetkel kõlas lask ja väike poiss langes.
Mu järgnev karjatus oli vist vähemalt paari kvartali kaugusele kuulda...jalad läksid nõrgaks, mõistus mängis katkise plaadina aina seda viimast hetke: mees sihtimas, mina pöördumas, lask, poiss aeglaselt kukkumas, veri asfaldile pritsimas...
Järgnev oli minu jaoks natuke hägune - ei mäleta, kas tuikusin ise laskja poole või tuli tema lähemale, igatahes oli ta korraga minust paari meetri kaugusel, vaadates mulle peaaegu kaastundliku näoga otsa. Siis jõudis kohale ka minu vangistaja, kes oma poega nähes täiesti šoki sai. Õudusega vaatas ta vanemat meest, kes nüüd teda sihtis. Korraga sain aru (minu jaoks täiesti mõistetamatutel põhjustel), et vanamees on üks maffiasündikaatide kõrgemaid juhte. Siis ütles ta nooremale mehele midagi, vist "Sa tead ju, kuidas see käib: sina võtad kellelegi teisele kõige kallima, meie võtame sinult sinu kõige kallima." Vanamees pöördus minu poole, et mind püsti aidata....kuidagi olin ma nendega vist seotud, neile oluline...

Unenägu muutus.

Sarnast olin varemgi näinud. Olin mingil üksikul saarel. Seal oli paar tühja maja ning mahajäetud sadam. Ma ei mäletanud, kuidas ma sinna sattusin, võib-olla laeva- või lennukiõnnetuse tagajärjel, võib-olla pagendati mind sinna. Seal palju loomi, näiteks kitsi, üks lõvi, koeri ja jäneseid. Oli hämarik.
Seal oli peale minu ainult üks inimene - Daleios. Meid kas oli koos sinna saadetud või oli tema hiljem tulnud, sest ta teadis saarel toimuvast vähem kui mina. Pidasime plaani, kuidas sealt ära saada, läksime rannale ja sealt edasi sadama juurde, lükates lahti suure roostes raudvärava. Meri oli hülgehall (ilmselt oli seal ka hülgeid), tuul tõusis ning lained peksid vastu kaldakive. Suur torm oli tulemas. Otsisime mingit märki hilisest inimtegevusest, kuid siis hakkas müristama ja välku lööma.
Miskipärast kartsin ma unes välku ja tormi meeletult, mulle meenus sellega midagi kohutavat, mis oli kunagi varem juhtnud. Jooksin sealt eemale, pugesin raske värava vahelt läbi ning istusin ühe kuuse alla maha. Selleks ajaks oli juba tugevat paduvihma sadama hakanud. Mul oli märg, külm ning hirm. Siis jõudis kohale ka Daleios, kes soojendas mind veidi ja lohutas, et küll kõik korda saab. Ma seletasin talle midagi loomadest ja nende hingedest. Järgmisel hetkel oli juba uus
õhtu ning me vaatasime vana maja juures ühe jänese surma. Ta silmad tuhmusid, paari hetke pärast avanesid uuesti ning ta hajus aeglaselt.

Rohkem sellest ega järgnevast kahjuks ei mäleta. Viimane unenägu sisaldas midagi luksushotellidega seotut.

Odd, isn't it?

Hetkemuusika:
Nightwish - "The Islander"
Imogen Heap - "Hide and Seek"

Mmmm whacha say,
Mmmm that you only meant well?
well of course you did
Mmmm whacha say,
Mmmm that its all for the best?
Because it is
Mmmm whacha say?
Mmmm that it's just what we need
you decided this
whacha say?
Mmmm what did she say?

Kas me pole sarnased?

Totally.

Kõik algas esmaspäeval.
Istusime Geku, Ari ja Shiniga pärast jaapani keele tundi aatriumi vähemrahvastatud osas (seal kohvikuseina taga, kus on mingi türklase (?) kirjavigu täis valimisreklaam).
(Muide, kool on ikka neid täis veel. Kuigi valimised ise lõppesid täna ära.)

Mul oli...natuke-mööda-päev.
Ja see ei aidanud, et mu kõrval "Ülemiste....et siis Kadriorg, jah? ^^"-nalju tehti.
Shin arvas, et mu +4 INT kaubousaapad hetkel ei tööta. Ma kinnitasin talle, et sellepärast ma nädal aega koolis ei käinudki, kuna igal hommikul näitasid saapad "Today you have....-3 INT"

Siis hakati neid togima, et nad tööle hakkaksid. Kuchisake-onnas ganging up on me, oh noes!
Ma ähvardasin, et ma saadan öösel oma saapad kätte maksma. See oleks üpris hea õudusfilmi-idee. Mingi film on ju "Das Boot", miks siis ei võiks olla horror-meistriteos "The Boot"?

Aga see oli alles algus.
Mingil hetkel mainis Shin, et mu saapad on nagu Walkeri omad. Paljastasin kuulajatele saladuse, et mina olengi Texas Ranger Walker aka Chuck Norris.
Kusjuures, hiljem tundus see jumala loogiline, kuna:
a) need saapad on võitmatud
b) need on kauboisaapad
c) need kuulusid enne Walkerile
d) Walker the texas ranger on kauboi
e) seega on ka Chuck Norris kauboi
f) seega ka mina.

*dun dun dun*

Hiljem, kui Alliku loengut oodates K-331 ukse taga passisime, leidis aset üks õõvastav juhtum:

Mirju: ...I'm like Chuck Norris.
Ari (aka teh evil midget from hell, sest ta istus maas just minu kõrval): You ARE Chuck Norris.
Mirju: *väriseval häälel* ".......Jigoku kara koe o kikimashita" (I heard a voice from hell)

Ja nii see on kestnud terve nädala.
Hommikul: "Chuck has arrived!"
Teisipäeval:
Mirju (enne tõlketeooria esitluse tegemist) "I am Chuck Norris. I can do anything!"
Kolmapäeval:
(enne jaapani keele tundi, arutame Ariga kinnominekut)
Ari: "Johnny Depp....on big screen....with dolby digital sound..."
Mirju: "Ja siis, kui ma mantli lehvides saali sisenen, hakkab kostma Walkeri tunnusmuusika."
Ari: "Ja siis me avastame, et oleme valel seansil."
Mirju: "Siin hakkab muusika uuesti ning me kõnnime karmil ilmel välja."
Ari: "OMG, this is like the opportunity of a lifetime - a date with Chuck Norris!"
Mirju: "That's right."
Neljapäeval:
*Geku, Ari ja Shin togivad saapaid*
Mirju: "Huvitav, kas see oleks mõeldav, kui ma enne oma presentatsiooni püsti hüppaks ja karjuks 'I am CN, I have no fear!'?"

Nad tahavad mulle mütsi, mantlit ja rangerimärki ka hankida...hullud, ma ütlen.
Ja nüüd ma pean panema oma telefoni Texas Rangeri theme-songi, et seda enne mu ilmumist igal pool kuulda oleks.


"In the eyes of a ranger, the unsuspecting stranger had better know the truth of wrong from right.."

eks ta kuidagi kasulik peaks olema.

What's Your Kinky Turn On? created with QuizFarm.com

You scored as Blind Folds Your turn on is the blindfold. When you can't see, that makes your other senses more aware... including your sense of touch. So who wouldn't enjoy being blindfolded???? Sex isn't sex without enhancing your sense of touch. Blind Folds 75% Biting 75% Bondage 67% Chains/Handcuffs 67% Whips 58% Blood 25% Well....that's interesting to know.

Ja nüüd....järgmine jagu sarjast "Mirju ja tema veider alateadvus: unenäo-eri"

Viibisin oma vanavanemate majas.
Vanaema viis mind pööningule, mis oli palju suurem ja akenderohkem kui reaalsuses, et ma mingitest korvidest vanu asju otsiksin. Kahjuks ma otsitavat läbituhnitud kastide seest tuvastada ei suutnud. Ainult vanu mänguasju leidsin üles...
Mul oli teistsugune perekond: ema, isa, üks vanem vend, üks vanem õde (või oli ta vend, ma ei saanudki lõpuni aru) ning üks väiksem laps.
Elasime vanavanemate maja laadses hoones, millel miskipärast oli väga mitu korrust ja kõik trepid/koridorid tundusid väga kitsad. Alguses elasime rahulikult, aga millalgi hakkas keskmine õde/vend vaikselt ära pöörama. Ta oli vihane, et noorim lapsuke nüüd kogu vanemate tähelepanu endale sai ning muutus vaimselt äärmiselt ebastabiilseks. Hakkas ilmselt ka vale seltskonnaga suhtlema.
Lõpuks läks ta päris psühhoks kätte, muutus tervele perekonnale ohtlikuks. Väitis, et me peame väiksema lapse hävitama, sest tema on kõikide õnnetuste põhjus. Kui me teda ümber veenda proovisime, arvas ta, et oleme tema vastu pööranud ning karjus meeleheitlikult, et kui me talle ei kuuletu, kutsub ta oma isanda, kes meid karistab. Ärgu me proovigugi talle vastu hakata.
Võib-olla oli ta end seganud mingisse voodoo-värki, võib-olla hullu ususekti tegevusse. Igatahes kutsus ta oma boyfriendi/isanda, kes oli.....midagi tänapäevase necromanceri taolist.
Kuni psühho boyfriend polnud veel kohale jõudnud, hakkas hullunud pereliige ülejäänuid mööda korterit maniakaalselt taga ajama. Sellel ajal märkasin, et meie elamine oli märkamatult sattunud umbes kümnekorruselise kortermaja viimaseks korruseks.
Psühho õde/vend surus meid kõiki elutoa nurka diivanile, karjus natuke ning haaras siis kõige väiksemast lapsest, et see täie jõuga põrandale visata. Õnneks jõudsin ma ettepoole viskuda ja pisikese kinni püüda.
Järgnes tagaajamine mööda korterit. Mingil hetkel kaotasin ülejäänud pere silmist, kuulsin eemalt tubadest vaid karjatusi ning jooksmist.
Kuidagi tundsin, et kohe varsti jõuab isand ka kohale, teadsin, et pean põgenema. Imekombel olin jõudnud ühe toa suure, maast laeni akna juurde ning märkasin väljas katuse külge kinnitatud pikka valget nööri, mis alla hoovini välja ulatus.
Kas selle küljes oli haak, millest kinni võtta või tegin ma selle kohapeal, ei mäleta, igatahes libistasin end kiirelt alla, kõrvus kajamas puruneva mööbli helid.
Väljas oli juba pime, ainult tänavalaternad ja majast paistvad tuled andsid valgust. Kuid ka katuselt paistis mingi suurem valgusallikas, mis laia kiirena õue peal liikus.
Maapinnani jõudes kaotasin korraks tasakaalu ja kukkusin murule. Üritasin kähku tõusta, et end maja küljes olevate valgete eendite vahel varjata. Mul oli meeletu hirm.
Surusin end võimalikult seina vastu, et mind viimase korruse akendest vaadatuna näha poleks. Süda tagus kohutavalt ning ma värisesin kontrollimatult. Ainus mõte oli, et seinaõnarused piisavalt sügavad oleks.
Nüüd oli mul seljas mingi õhuke valge kleit, mis tuule käes tugevalt laperdas. Pooleldikägaras seinale toetudes soovisin olla nähtamatu.
Hetkeks selja taha vaadates nägin, et hoovi teises otsas oli parajasti käimas mingi pidu. Paar kergelt joobes meest tugerdas uste ees, trepikojatuli nende siluette tagantpoolt valgustamas. Minu uueks probleemiks oli ka nendele märkamatuks jäämine.
Selleks ajaks olin juba suurema lootuse kaotanud olukorrast tervelt pääseda. Teadsin, et millalgi saadakse mind nagunii kätte. Värisesin hääletult seina ääres edasi, sisehirmust peaaegu halvatud.
Korraga seisis minu peidupaiga ees/kõrval üks noormees. Oli üpris pime ning ma ei näinud täpselt ta nägu, kuid üritasin talle ainsa pilguga selgeks teha, et ta vait oleks, muidu oleks keegi meid kuulda võinud.
Seejärel ulatas võõras mulle oma mobiili, milles oli sõnumina trükitud üks küsimus: "Kas sa tapad end ära?"
Mäletan, et korraga tekkis mõistusse täielik tühimik, ei suutnud midagi mõelda, tundsin vaid väsimust ja seda, et kukun kohe kokku.
Vastasin talle vaikselt: "Ma ei tea. Võib-olla peaks."
Küsisin talt, kas ta ei saaks võimalikult märkamatult vaadata viimase korruse akende poole, kas kedagi seal näha on. Ta heitis pilgu korraks üles, tardus hetkeks ja noogutas siis aeglaselt. Tema kõhklusest segadusse sattunult julgesin ümber nurga veidike piiluda.
Viimase korruse suure akna peal seisid viis tumedat siluetti, mis kõik näisid allapoole vaatavat, kedagi otsivat. Ma teadsin, kes nad on ja keda nad otsivad.
Nüüd oli kõik kadunud. Psühho isand oli kohale jõudnud, kõik oma kontrollile allutanud ja enam polnud kedagi võimalik päästa.
Kui ma meeleheitlikult mõtlesin, mida edasi teha, nägin, et võõras noormees oli käe kergelt välja sirutanud. Ta lausus midagi, hetke pärast mõistsin, et see oli "Tule minuga kaasa."
Tummalt võtsin pakutud käe vastu ja paari sekundi vältel, kui suur valguskiir mu peidupaigast just möödnud oli, tõmbas ta mind endaga ning me jooksime koos hoovist välja.
Sõitsime läbi öise linna eemale. Tema juhtis, mina jälgisin kõrvalistmelt, ega meid ei jälitata. Kuigi ta kinnitas mulle, et kõik on korras, tema juures ei saa meiega enam midagi juhtuda, vaatasin pidevalt tagasi.
Viimaks jõudsime noormehe eluaseme juurde, milleks oli väike maja aia sees. Kui mu kaaslane värava sulges, suutsin lõpuks rahulikumalt hingata.

Kõik polnud siiski veel läbi. Järgmisel päeval tuldi mulle järgi, kinnitades, et kõik on nüüd hästi ja tagasi normaalne. Vaatasin perekonna naeratavaid nägusid, kuid ei tahtnud nendega kaasa minna.
Sest sisimas teadsin, et miski pole korras. Ma tahtsin jääda oma uude turvalisse paika.

...
järgmise korrani. järgmise uneni.

Nõndaks.
Presenting: Shini blogi muusikatest-horoskoop 2008
*dun dun dun*

1. Kuhu ma olen jõudnud 2008. aasta alguseks?
Blackmore's Night - "Mid Winter's Night"
The bells are ringing
On Mid Winters Night
The moon sets all alone
And once again I try to sleep before morning light

2. 2008. aasta põhiülesanne
Blackmore's Night - "Three Black Crows"
And they spread their wings as if to declare
"Onward , let freedom ring!"
----
Loving how it feels to be so free
Leaving us far behind...

3. Eneseteostus 2008. aastal. Minu "mina" sellel aastal
Shinigami no Ballad - "No one"
Now I hear you say my name
So I crossed the light to be
With you...

4. Rahaasjad
Hikita Kaori - "Egao no Wake" ("The Reason for Smiling")
Mamoritai, shinjitai egao no wake o subete
Hageshisa mo itoshisa mo, zenbu uketomeru yo
Nido to sono te o hanasanai, ano hikari o mezashite
---
I want to protect, I want to believe, all of the reasons for smiling
Ferocity and love, too, I’ll accept everything
I won’t ever let go of your hand again, aiming for that light

5. Sugulased ja naabrid
Asagiri no Miko - "Faint love"
Mamoritai mamoru kara
hanasanai
I connect you to my life

6. Kodu
Desert Punk - "Sand Mission"
Ilus instrumentaal oboe+klaver -soologa

7. Armastus
"Die Macht des Mondes"
Als vermächtenes soll sie gelten
Eine Macht für die Ewigkeit...

8. Tervis
Oomph - "Scorn"
Will you scorn me, will you break me?
Are you able to forsake me?
Will you scorn me, will you hate me?
Won't you finally concentrate my pain?

9. Partnerlus
Folkmill - "Indiviidsed mõtted"
Mu indiviidsed mõtted
On kummaliselt tõtvel, kui kõnnin a-haa
---
Kas olen nõnda julge
Ah olgu, ärge tulge mind kiitma a-haa
Nii kaunis on mu lootus
Mu ootus, et julgen ma.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika, seks
HIM - "Rebel Yell"
Last night a little dancer came dancin to my door
Last night my little angel came pumpin on the floor
She said, come, baby, I got a license for love
And if it expires, pray help from above...

11. Reisid
Orange Range - "~Asterisk~ Romantic version"
Kono sora wa hitotsu dokomade mo hiroku sou umi no mukou
ima umareru ibuki tatareru inochi hoshi wa terasu megami no gotoku
nagaku tsuzuku kurikaesu shunkashuntou no isshun demo ii sukoshi de ii
omoi wo kizamu tada hatenaku toki wo koe kagayaki dasu
---
This sky is the only one there is; it spreads over all. And beyond the sea,right now, new life takes breath, and life is cut off, while stars shine on, like goddesses, continuing a long journey, or starting anew; in spring, summer, fall and winter, even a second is enough, just a moment is enough, to engrave my thoughts, to shine without end across the ages.

12. Karjäär, uued kohustused
Rie Fu - "Life is like a Boat"
We are all rowing the boat of fate
The waves keep on coming and we can't escape
But if we ever get lost on our way
The waves would guide you through another day
---
We are rowing the boat of fate, but the waves keep attacking us
But isn't that still a wonderful journey? Aren't any of them a wonderful journey?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted
Blackmore's Night - "St. Teresa"
Just what I've been needin', feel it rise in me
She say...
Every stone a story, like a rosary
Corner St. Teresa, just a little crime
When I make my money, got to get my dime
Way down in the hollow, leavin' so soon
Oh, St. Teresa, higher than the moon

14. Saladused ja varjatud protsessid minu alateadvuses
One Piece - "Grand Line"
An den Leuchttürmen vorbei sind wir auf dem Weg in fremdes Land
alles ist hier anders und geht über den Verstand
Kannst du navigieren
zeigt dein Kurs aufs Meer?
Können wir verlieren
geht es weiter wie bisher?

15. Kuhu olen jõudnud 2008. aasta lõpuks
Bon Jovi - "I'll sleep when I am dead"
Until I'm 6 feet under
Baby I don't need a bed
Gonna live while I'm alive
I'll sleep when I'm dead

With one foot on the doorstep,
The other out, once more
I’m heading to the vast unknown
Just like you did before.

What lies ahead on dusty roads?
Who knows? Who cares? Let’s go!
Just pass the time, enjoy the ride,
No use of being slow.

A muddy-coloured whirlwind,
That’s what the world seems now
Let’s make a bet: one to regret
Will be the first one down.

See those crows – they’re gazing
At us with interest
We pass them by, they rise to fly
To where they think is best.

The haze around the fading sun
Beckons us to follow
Another mile, a tired smile,
We’ll dream with souls still hollow

Chasing something out of reach
But yet to fall and fail
Along the way, thoughts gone astray,
On morning winds they sail.

Against the wish to feel alive
There’s nothing to be done
And so it goes, and so it goes
By morning we’ll be gone.

(kirjutatud Jack Kerouaci raamatu "On the Road" põhjal)

Tegelikult ei tahtnudki ma midagi erilist öelda.