Ne no kuni - las unenäoks muutub elu
Monday, February 18, 2008 by Mirju
Ja nüüd....järgmine jagu sarjast "Mirju ja tema veider alateadvus: unenäo-eri"
Viibisin oma vanavanemate majas.
Vanaema viis mind pööningule, mis oli palju suurem ja akenderohkem kui reaalsuses, et ma mingitest korvidest vanu asju otsiksin. Kahjuks ma otsitavat läbituhnitud kastide seest tuvastada ei suutnud. Ainult vanu mänguasju leidsin üles...
Mul oli teistsugune perekond: ema, isa, üks vanem vend, üks vanem õde (või oli ta vend, ma ei saanudki lõpuni aru) ning üks väiksem laps.
Elasime vanavanemate maja laadses hoones, millel miskipärast oli väga mitu korrust ja kõik trepid/koridorid tundusid väga kitsad. Alguses elasime rahulikult, aga millalgi hakkas keskmine õde/vend vaikselt ära pöörama. Ta oli vihane, et noorim lapsuke nüüd kogu vanemate tähelepanu endale sai ning muutus vaimselt äärmiselt ebastabiilseks. Hakkas ilmselt ka vale seltskonnaga suhtlema.
Lõpuks läks ta päris psühhoks kätte, muutus tervele perekonnale ohtlikuks. Väitis, et me peame väiksema lapse hävitama, sest tema on kõikide õnnetuste põhjus. Kui me teda ümber veenda proovisime, arvas ta, et oleme tema vastu pööranud ning karjus meeleheitlikult, et kui me talle ei kuuletu, kutsub ta oma isanda, kes meid karistab. Ärgu me proovigugi talle vastu hakata.
Võib-olla oli ta end seganud mingisse voodoo-värki, võib-olla hullu ususekti tegevusse. Igatahes kutsus ta oma boyfriendi/isanda, kes oli.....midagi tänapäevase necromanceri taolist.
Kuni psühho boyfriend polnud veel kohale jõudnud, hakkas hullunud pereliige ülejäänuid mööda korterit maniakaalselt taga ajama. Sellel ajal märkasin, et meie elamine oli märkamatult sattunud umbes kümnekorruselise kortermaja viimaseks korruseks.
Psühho õde/vend surus meid kõiki elutoa nurka diivanile, karjus natuke ning haaras siis kõige väiksemast lapsest, et see täie jõuga põrandale visata. Õnneks jõudsin ma ettepoole viskuda ja pisikese kinni püüda.
Järgnes tagaajamine mööda korterit. Mingil hetkel kaotasin ülejäänud pere silmist, kuulsin eemalt tubadest vaid karjatusi ning jooksmist.
Kuidagi tundsin, et kohe varsti jõuab isand ka kohale, teadsin, et pean põgenema. Imekombel olin jõudnud ühe toa suure, maast laeni akna juurde ning märkasin väljas katuse külge kinnitatud pikka valget nööri, mis alla hoovini välja ulatus.
Kas selle küljes oli haak, millest kinni võtta või tegin ma selle kohapeal, ei mäleta, igatahes libistasin end kiirelt alla, kõrvus kajamas puruneva mööbli helid.
Väljas oli juba pime, ainult tänavalaternad ja majast paistvad tuled andsid valgust. Kuid ka katuselt paistis mingi suurem valgusallikas, mis laia kiirena õue peal liikus.
Maapinnani jõudes kaotasin korraks tasakaalu ja kukkusin murule. Üritasin kähku tõusta, et end maja küljes olevate valgete eendite vahel varjata. Mul oli meeletu hirm.
Surusin end võimalikult seina vastu, et mind viimase korruse akendest vaadatuna näha poleks. Süda tagus kohutavalt ning ma värisesin kontrollimatult. Ainus mõte oli, et seinaõnarused piisavalt sügavad oleks.
Nüüd oli mul seljas mingi õhuke valge kleit, mis tuule käes tugevalt laperdas. Pooleldikägaras seinale toetudes soovisin olla nähtamatu.
Hetkeks selja taha vaadates nägin, et hoovi teises otsas oli parajasti käimas mingi pidu. Paar kergelt joobes meest tugerdas uste ees, trepikojatuli nende siluette tagantpoolt valgustamas. Minu uueks probleemiks oli ka nendele märkamatuks jäämine.
Selleks ajaks olin juba suurema lootuse kaotanud olukorrast tervelt pääseda. Teadsin, et millalgi saadakse mind nagunii kätte. Värisesin hääletult seina ääres edasi, sisehirmust peaaegu halvatud.
Korraga seisis minu peidupaiga ees/kõrval üks noormees. Oli üpris pime ning ma ei näinud täpselt ta nägu, kuid üritasin talle ainsa pilguga selgeks teha, et ta vait oleks, muidu oleks keegi meid kuulda võinud.
Seejärel ulatas võõras mulle oma mobiili, milles oli sõnumina trükitud üks küsimus: "Kas sa tapad end ära?"
Mäletan, et korraga tekkis mõistusse täielik tühimik, ei suutnud midagi mõelda, tundsin vaid väsimust ja seda, et kukun kohe kokku.
Vastasin talle vaikselt: "Ma ei tea. Võib-olla peaks."
Küsisin talt, kas ta ei saaks võimalikult märkamatult vaadata viimase korruse akende poole, kas kedagi seal näha on. Ta heitis pilgu korraks üles, tardus hetkeks ja noogutas siis aeglaselt. Tema kõhklusest segadusse sattunult julgesin ümber nurga veidike piiluda.
Viimase korruse suure akna peal seisid viis tumedat siluetti, mis kõik näisid allapoole vaatavat, kedagi otsivat. Ma teadsin, kes nad on ja keda nad otsivad.
Nüüd oli kõik kadunud. Psühho isand oli kohale jõudnud, kõik oma kontrollile allutanud ja enam polnud kedagi võimalik päästa.
Kui ma meeleheitlikult mõtlesin, mida edasi teha, nägin, et võõras noormees oli käe kergelt välja sirutanud. Ta lausus midagi, hetke pärast mõistsin, et see oli "Tule minuga kaasa."
Tummalt võtsin pakutud käe vastu ja paari sekundi vältel, kui suur valguskiir mu peidupaigast just möödnud oli, tõmbas ta mind endaga ning me jooksime koos hoovist välja.
Sõitsime läbi öise linna eemale. Tema juhtis, mina jälgisin kõrvalistmelt, ega meid ei jälitata. Kuigi ta kinnitas mulle, et kõik on korras, tema juures ei saa meiega enam midagi juhtuda, vaatasin pidevalt tagasi.
Viimaks jõudsime noormehe eluaseme juurde, milleks oli väike maja aia sees. Kui mu kaaslane värava sulges, suutsin lõpuks rahulikumalt hingata.
Kõik polnud siiski veel läbi. Järgmisel päeval tuldi mulle järgi, kinnitades, et kõik on nüüd hästi ja tagasi normaalne. Vaatasin perekonna naeratavaid nägusid, kuid ei tahtnud nendega kaasa minna.
Sest sisimas teadsin, et miski pole korras. Ma tahtsin jääda oma uude turvalisse paika.
...
järgmise korrani. järgmise uneni.
Viibisin oma vanavanemate majas.
Vanaema viis mind pööningule, mis oli palju suurem ja akenderohkem kui reaalsuses, et ma mingitest korvidest vanu asju otsiksin. Kahjuks ma otsitavat läbituhnitud kastide seest tuvastada ei suutnud. Ainult vanu mänguasju leidsin üles...
Mul oli teistsugune perekond: ema, isa, üks vanem vend, üks vanem õde (või oli ta vend, ma ei saanudki lõpuni aru) ning üks väiksem laps.
Elasime vanavanemate maja laadses hoones, millel miskipärast oli väga mitu korrust ja kõik trepid/koridorid tundusid väga kitsad. Alguses elasime rahulikult, aga millalgi hakkas keskmine õde/vend vaikselt ära pöörama. Ta oli vihane, et noorim lapsuke nüüd kogu vanemate tähelepanu endale sai ning muutus vaimselt äärmiselt ebastabiilseks. Hakkas ilmselt ka vale seltskonnaga suhtlema.
Lõpuks läks ta päris psühhoks kätte, muutus tervele perekonnale ohtlikuks. Väitis, et me peame väiksema lapse hävitama, sest tema on kõikide õnnetuste põhjus. Kui me teda ümber veenda proovisime, arvas ta, et oleme tema vastu pööranud ning karjus meeleheitlikult, et kui me talle ei kuuletu, kutsub ta oma isanda, kes meid karistab. Ärgu me proovigugi talle vastu hakata.
Võib-olla oli ta end seganud mingisse voodoo-värki, võib-olla hullu ususekti tegevusse. Igatahes kutsus ta oma boyfriendi/isanda, kes oli.....midagi tänapäevase necromanceri taolist.
Kuni psühho boyfriend polnud veel kohale jõudnud, hakkas hullunud pereliige ülejäänuid mööda korterit maniakaalselt taga ajama. Sellel ajal märkasin, et meie elamine oli märkamatult sattunud umbes kümnekorruselise kortermaja viimaseks korruseks.
Psühho õde/vend surus meid kõiki elutoa nurka diivanile, karjus natuke ning haaras siis kõige väiksemast lapsest, et see täie jõuga põrandale visata. Õnneks jõudsin ma ettepoole viskuda ja pisikese kinni püüda.
Järgnes tagaajamine mööda korterit. Mingil hetkel kaotasin ülejäänud pere silmist, kuulsin eemalt tubadest vaid karjatusi ning jooksmist.
Kuidagi tundsin, et kohe varsti jõuab isand ka kohale, teadsin, et pean põgenema. Imekombel olin jõudnud ühe toa suure, maast laeni akna juurde ning märkasin väljas katuse külge kinnitatud pikka valget nööri, mis alla hoovini välja ulatus.
Kas selle küljes oli haak, millest kinni võtta või tegin ma selle kohapeal, ei mäleta, igatahes libistasin end kiirelt alla, kõrvus kajamas puruneva mööbli helid.
Väljas oli juba pime, ainult tänavalaternad ja majast paistvad tuled andsid valgust. Kuid ka katuselt paistis mingi suurem valgusallikas, mis laia kiirena õue peal liikus.
Maapinnani jõudes kaotasin korraks tasakaalu ja kukkusin murule. Üritasin kähku tõusta, et end maja küljes olevate valgete eendite vahel varjata. Mul oli meeletu hirm.
Surusin end võimalikult seina vastu, et mind viimase korruse akendest vaadatuna näha poleks. Süda tagus kohutavalt ning ma värisesin kontrollimatult. Ainus mõte oli, et seinaõnarused piisavalt sügavad oleks.
Nüüd oli mul seljas mingi õhuke valge kleit, mis tuule käes tugevalt laperdas. Pooleldikägaras seinale toetudes soovisin olla nähtamatu.
Hetkeks selja taha vaadates nägin, et hoovi teises otsas oli parajasti käimas mingi pidu. Paar kergelt joobes meest tugerdas uste ees, trepikojatuli nende siluette tagantpoolt valgustamas. Minu uueks probleemiks oli ka nendele märkamatuks jäämine.
Selleks ajaks olin juba suurema lootuse kaotanud olukorrast tervelt pääseda. Teadsin, et millalgi saadakse mind nagunii kätte. Värisesin hääletult seina ääres edasi, sisehirmust peaaegu halvatud.
Korraga seisis minu peidupaiga ees/kõrval üks noormees. Oli üpris pime ning ma ei näinud täpselt ta nägu, kuid üritasin talle ainsa pilguga selgeks teha, et ta vait oleks, muidu oleks keegi meid kuulda võinud.
Seejärel ulatas võõras mulle oma mobiili, milles oli sõnumina trükitud üks küsimus: "Kas sa tapad end ära?"
Mäletan, et korraga tekkis mõistusse täielik tühimik, ei suutnud midagi mõelda, tundsin vaid väsimust ja seda, et kukun kohe kokku.
Vastasin talle vaikselt: "Ma ei tea. Võib-olla peaks."
Küsisin talt, kas ta ei saaks võimalikult märkamatult vaadata viimase korruse akende poole, kas kedagi seal näha on. Ta heitis pilgu korraks üles, tardus hetkeks ja noogutas siis aeglaselt. Tema kõhklusest segadusse sattunult julgesin ümber nurga veidike piiluda.
Viimase korruse suure akna peal seisid viis tumedat siluetti, mis kõik näisid allapoole vaatavat, kedagi otsivat. Ma teadsin, kes nad on ja keda nad otsivad.
Nüüd oli kõik kadunud. Psühho isand oli kohale jõudnud, kõik oma kontrollile allutanud ja enam polnud kedagi võimalik päästa.
Kui ma meeleheitlikult mõtlesin, mida edasi teha, nägin, et võõras noormees oli käe kergelt välja sirutanud. Ta lausus midagi, hetke pärast mõistsin, et see oli "Tule minuga kaasa."
Tummalt võtsin pakutud käe vastu ja paari sekundi vältel, kui suur valguskiir mu peidupaigast just möödnud oli, tõmbas ta mind endaga ning me jooksime koos hoovist välja.
Sõitsime läbi öise linna eemale. Tema juhtis, mina jälgisin kõrvalistmelt, ega meid ei jälitata. Kuigi ta kinnitas mulle, et kõik on korras, tema juures ei saa meiega enam midagi juhtuda, vaatasin pidevalt tagasi.
Viimaks jõudsime noormehe eluaseme juurde, milleks oli väike maja aia sees. Kui mu kaaslane värava sulges, suutsin lõpuks rahulikumalt hingata.
Kõik polnud siiski veel läbi. Järgmisel päeval tuldi mulle järgi, kinnitades, et kõik on nüüd hästi ja tagasi normaalne. Vaatasin perekonna naeratavaid nägusid, kuid ei tahtnud nendega kaasa minna.
Sest sisimas teadsin, et miski pole korras. Ma tahtsin jääda oma uude turvalisse paika.
...
järgmise korrani. järgmise uneni.
