Teisel pool mind

Paneks ainult kirja paar tähelepanekut.

Jälle on mingi periood, kus ma avastan enda kehalt mingeid kummalisi sinikaid, mille päritolust ja tekkepõhjustest mul aimugi pole. Peamiselt jalgadelt ja kätelt...appikene, äkki see on stigmade teine avaldumisvorm!? Kuigi see on ebatõenäoline. Nad pole sümmeetriliselt.
Pealegi oleks ma üsna närune messias.

Esmaspäeval taas koolis olles mõistsin, et olen ikka täiesti lootusetu. Kui jaapani keele tund läbi oli, läksime aatriumi ning ma ütlesin, et kui ma nüüd Kaldat ka veel näeks, oleks päev korda läinud. Mulle teatati, et ta oli paar hetke tagasi mööda läinud. Noooooo!!!!
Igatahes. Hiljem nägin teda puhvetisabas, kus vorstisaiu luuramas käisin, ta ütles mulle ja Ari-chanile ootamatult tere, mis oli niiiiii armas.
Kuid see pole veel kõik. Hiljem olime tunnistajaks (või pigem piilujateks) teh hetkele, kus Kalda ja Kitsnik seisid kõrvuti ja rääkisid. Asi lõpes sellega, et ma tegin neist salaja oma mobiiliga pilti, ise elu eest seda varjata üritades. Tulemuseks paar pilti, millel ühel figureerib vasakul pool Shin ning teisel osa minu saapast ja väikselt on näha ka K&K. Aga kui suurendada, näeb paremini, muhahaa.
Jeebus, I am turning into a stalker..

Täna avastasin köögikapis tuhnides, et meil on alles vähemalt 2/3 Liptoni kollase tee megapakist, mille Steff mulle südameheadusest uusaastal andis.
Situatsioon: Ülisegamini toast (mida proovitakse natuke magamiseks sobivaks korrastada) leitakse salapärane kilekott, milles on...sai, mingi creme bonjour, suur teekarp ning veel mõned asjad.
Keegi toasviibijatest ei tunnista kotti omaks ning see visatakse kuskile.
Siis õhkan mina, et kui lõpuks kellelgi kotile pretensioone poleks, omastaks mina, paadunud teehoolik, Liptoni karbi.
Paar hetke hiljem maandub eelmainitud karp minu süles ja Steff ütleb, et ma võin selle endale võtta.
*Kostavad taevased helid*

Ma tahaks ühte muusika-horoskoobi-testi teha, mille Shini blogist leidsin, kuid segastel põhjustel lubasin Rasmusel oma läpaka paariks päevaks Tartusse kaasa võtta. Ohwell, vähemalt saan ma kohe sinna nende esinemise lindistuse *yay*
Niiet seda testi pean ma millalgi hiljem tegema.

Homme on ball. Mu kleit saab olema vaimustav...kui see ikka ilusti õigeks ajaks valmis saab :P
Aga tegelikult loodan ma siiralt, et ka meie esinemine kulgeb hästi. Sest me oleme palju tööd teinud ja väärime seda, leian ma.

Vaatasin täna "Grenadier: Smiling Senshi" lõpuni. See oli selline armas, piisavalt tempokas anime, mille peategelane meenutas mulle kohati mind ennast. Which is weird.
Ülim lahingutaktika on tõesti vastase võitlustahte hävitamine.

Ja "Grenadier"il on ka üpris nauditav OST. Kohati meenutab see muusikat, mis võiks olla mõnes Zorro seiklusfilmis, algus- ja lõpulugu on lihtsalt ilusad. Sissekande pealkiri on introlaulust "Kohaku", esitajaks Mikuni Shimokawa ning tähendaks tõlkes midagi stiilis:

"Sest me kõik oleme (samasugused)...rändajad."
(lyrics siin: http://www.ocf.berkeley.edu/~teresako/other/grenadier_kohaku.htm )

Viimasel ajal olen avastanud mitmeid geniaalseid (muusika)videosid. Väike nimekiri:
1. Anime - Ghost Hunt, muusika - Frickin A "Merry Freakin' Christmas"
http://uk.youtube.com/watch?v=JOXFiyNL2XE
2. Minesweeper - The Movie (treiler, ma ei vaata seda mängu kunagi enam sama pilguga)
http://uk.youtube.com/watch?v=LHY8NKj3RKs
3. India laul mingist filmist 90ndatest, keegi tegi sellelele ingliskeelsed subtiitrid..st missuguseid sõnu see india keel meenutab. Ja seal on täiesti super tantsuliigutused XD
http://uk.youtube.com/watch?v=ZA1NoOOoaNw

4. Lucky Star vs Michael Jackson....minu "nädala häirivaim video". Aga kõik on rütmis.
(see on http://www.stage6.com/ -is ka parema kvaliteediga, aga youtube'i link:
http://uk.youtube.com/watch?v=_OVdyyaLeZA )

Hmm. Mida siis veel.
Tegin väikse eskperimendi ning vaatasin Geki soovitusel ära "Okane ga nai". Pretty...intriguing.

Soovinurk.
Ma tahan, et mul oleks rohkem aega tegeleda sellega, mis oluline.
Ma tahan veidike inspiratsiooni ja rahulikku hetke, et end tühjaks kirjutada.
Ma tahan, et keegi mind hingetuks suudleks, nõnda, nagu homset ei eksisteeriks.
Ma tahan, et ma oma tunniplaaniga kõik korda saaks.
Ma tahan õppida enesekaitset.
Ma tahan endale seinale raami sisse seda plakatit, mida aastaid tagasi Apollos nägin ja lolli peaga ära ei ostnud. Sedasama musta, mille keskel oli pilt sinistest pilvedest, tähistaevast ja kahvatust kuust, all kiri "Contemplation: If today was perfect, there would be no need for tomorrow."
Ma tahan...

Ärge kurbusele alla vanduge, eks?
Sest varsti tuleb kevad.

Siis süttib üks tuluke, teinegi veel
valgustades valguseta rada
Keegi on ju ikkagi kuskile teel
kes seda tähist juhatust vajab

(viimane salm minu "Kevadöö"st)