Teisel pool mind

Ja nüüd....järgmine jagu sarjast "Mirju ja tema veider alateadvus: unenäo-eri"

Viibisin oma vanavanemate majas.
Vanaema viis mind pööningule, mis oli palju suurem ja akenderohkem kui reaalsuses, et ma mingitest korvidest vanu asju otsiksin. Kahjuks ma otsitavat läbituhnitud kastide seest tuvastada ei suutnud. Ainult vanu mänguasju leidsin üles...
Mul oli teistsugune perekond: ema, isa, üks vanem vend, üks vanem õde (või oli ta vend, ma ei saanudki lõpuni aru) ning üks väiksem laps.
Elasime vanavanemate maja laadses hoones, millel miskipärast oli väga mitu korrust ja kõik trepid/koridorid tundusid väga kitsad. Alguses elasime rahulikult, aga millalgi hakkas keskmine õde/vend vaikselt ära pöörama. Ta oli vihane, et noorim lapsuke nüüd kogu vanemate tähelepanu endale sai ning muutus vaimselt äärmiselt ebastabiilseks. Hakkas ilmselt ka vale seltskonnaga suhtlema.
Lõpuks läks ta päris psühhoks kätte, muutus tervele perekonnale ohtlikuks. Väitis, et me peame väiksema lapse hävitama, sest tema on kõikide õnnetuste põhjus. Kui me teda ümber veenda proovisime, arvas ta, et oleme tema vastu pööranud ning karjus meeleheitlikult, et kui me talle ei kuuletu, kutsub ta oma isanda, kes meid karistab. Ärgu me proovigugi talle vastu hakata.
Võib-olla oli ta end seganud mingisse voodoo-värki, võib-olla hullu ususekti tegevusse. Igatahes kutsus ta oma boyfriendi/isanda, kes oli.....midagi tänapäevase necromanceri taolist.
Kuni psühho boyfriend polnud veel kohale jõudnud, hakkas hullunud pereliige ülejäänuid mööda korterit maniakaalselt taga ajama. Sellel ajal märkasin, et meie elamine oli märkamatult sattunud umbes kümnekorruselise kortermaja viimaseks korruseks.
Psühho õde/vend surus meid kõiki elutoa nurka diivanile, karjus natuke ning haaras siis kõige väiksemast lapsest, et see täie jõuga põrandale visata. Õnneks jõudsin ma ettepoole viskuda ja pisikese kinni püüda.
Järgnes tagaajamine mööda korterit. Mingil hetkel kaotasin ülejäänud pere silmist, kuulsin eemalt tubadest vaid karjatusi ning jooksmist.
Kuidagi tundsin, et kohe varsti jõuab isand ka kohale, teadsin, et pean põgenema. Imekombel olin jõudnud ühe toa suure, maast laeni akna juurde ning märkasin väljas katuse külge kinnitatud pikka valget nööri, mis alla hoovini välja ulatus.
Kas selle küljes oli haak, millest kinni võtta või tegin ma selle kohapeal, ei mäleta, igatahes libistasin end kiirelt alla, kõrvus kajamas puruneva mööbli helid.
Väljas oli juba pime, ainult tänavalaternad ja majast paistvad tuled andsid valgust. Kuid ka katuselt paistis mingi suurem valgusallikas, mis laia kiirena õue peal liikus.
Maapinnani jõudes kaotasin korraks tasakaalu ja kukkusin murule. Üritasin kähku tõusta, et end maja küljes olevate valgete eendite vahel varjata. Mul oli meeletu hirm.
Surusin end võimalikult seina vastu, et mind viimase korruse akendest vaadatuna näha poleks. Süda tagus kohutavalt ning ma värisesin kontrollimatult. Ainus mõte oli, et seinaõnarused piisavalt sügavad oleks.
Nüüd oli mul seljas mingi õhuke valge kleit, mis tuule käes tugevalt laperdas. Pooleldikägaras seinale toetudes soovisin olla nähtamatu.
Hetkeks selja taha vaadates nägin, et hoovi teises otsas oli parajasti käimas mingi pidu. Paar kergelt joobes meest tugerdas uste ees, trepikojatuli nende siluette tagantpoolt valgustamas. Minu uueks probleemiks oli ka nendele märkamatuks jäämine.
Selleks ajaks olin juba suurema lootuse kaotanud olukorrast tervelt pääseda. Teadsin, et millalgi saadakse mind nagunii kätte. Värisesin hääletult seina ääres edasi, sisehirmust peaaegu halvatud.
Korraga seisis minu peidupaiga ees/kõrval üks noormees. Oli üpris pime ning ma ei näinud täpselt ta nägu, kuid üritasin talle ainsa pilguga selgeks teha, et ta vait oleks, muidu oleks keegi meid kuulda võinud.
Seejärel ulatas võõras mulle oma mobiili, milles oli sõnumina trükitud üks küsimus: "Kas sa tapad end ära?"
Mäletan, et korraga tekkis mõistusse täielik tühimik, ei suutnud midagi mõelda, tundsin vaid väsimust ja seda, et kukun kohe kokku.
Vastasin talle vaikselt: "Ma ei tea. Võib-olla peaks."
Küsisin talt, kas ta ei saaks võimalikult märkamatult vaadata viimase korruse akende poole, kas kedagi seal näha on. Ta heitis pilgu korraks üles, tardus hetkeks ja noogutas siis aeglaselt. Tema kõhklusest segadusse sattunult julgesin ümber nurga veidike piiluda.
Viimase korruse suure akna peal seisid viis tumedat siluetti, mis kõik näisid allapoole vaatavat, kedagi otsivat. Ma teadsin, kes nad on ja keda nad otsivad.
Nüüd oli kõik kadunud. Psühho isand oli kohale jõudnud, kõik oma kontrollile allutanud ja enam polnud kedagi võimalik päästa.
Kui ma meeleheitlikult mõtlesin, mida edasi teha, nägin, et võõras noormees oli käe kergelt välja sirutanud. Ta lausus midagi, hetke pärast mõistsin, et see oli "Tule minuga kaasa."
Tummalt võtsin pakutud käe vastu ja paari sekundi vältel, kui suur valguskiir mu peidupaigast just möödnud oli, tõmbas ta mind endaga ning me jooksime koos hoovist välja.
Sõitsime läbi öise linna eemale. Tema juhtis, mina jälgisin kõrvalistmelt, ega meid ei jälitata. Kuigi ta kinnitas mulle, et kõik on korras, tema juures ei saa meiega enam midagi juhtuda, vaatasin pidevalt tagasi.
Viimaks jõudsime noormehe eluaseme juurde, milleks oli väike maja aia sees. Kui mu kaaslane värava sulges, suutsin lõpuks rahulikumalt hingata.

Kõik polnud siiski veel läbi. Järgmisel päeval tuldi mulle järgi, kinnitades, et kõik on nüüd hästi ja tagasi normaalne. Vaatasin perekonna naeratavaid nägusid, kuid ei tahtnud nendega kaasa minna.
Sest sisimas teadsin, et miski pole korras. Ma tahtsin jääda oma uude turvalisse paika.

...
järgmise korrani. järgmise uneni.

Nõndaks.
Presenting: Shini blogi muusikatest-horoskoop 2008
*dun dun dun*

1. Kuhu ma olen jõudnud 2008. aasta alguseks?
Blackmore's Night - "Mid Winter's Night"
The bells are ringing
On Mid Winters Night
The moon sets all alone
And once again I try to sleep before morning light

2. 2008. aasta põhiülesanne
Blackmore's Night - "Three Black Crows"
And they spread their wings as if to declare
"Onward , let freedom ring!"
----
Loving how it feels to be so free
Leaving us far behind...

3. Eneseteostus 2008. aastal. Minu "mina" sellel aastal
Shinigami no Ballad - "No one"
Now I hear you say my name
So I crossed the light to be
With you...

4. Rahaasjad
Hikita Kaori - "Egao no Wake" ("The Reason for Smiling")
Mamoritai, shinjitai egao no wake o subete
Hageshisa mo itoshisa mo, zenbu uketomeru yo
Nido to sono te o hanasanai, ano hikari o mezashite
---
I want to protect, I want to believe, all of the reasons for smiling
Ferocity and love, too, I’ll accept everything
I won’t ever let go of your hand again, aiming for that light

5. Sugulased ja naabrid
Asagiri no Miko - "Faint love"
Mamoritai mamoru kara
hanasanai
I connect you to my life

6. Kodu
Desert Punk - "Sand Mission"
Ilus instrumentaal oboe+klaver -soologa

7. Armastus
"Die Macht des Mondes"
Als vermächtenes soll sie gelten
Eine Macht für die Ewigkeit...

8. Tervis
Oomph - "Scorn"
Will you scorn me, will you break me?
Are you able to forsake me?
Will you scorn me, will you hate me?
Won't you finally concentrate my pain?

9. Partnerlus
Folkmill - "Indiviidsed mõtted"
Mu indiviidsed mõtted
On kummaliselt tõtvel, kui kõnnin a-haa
---
Kas olen nõnda julge
Ah olgu, ärge tulge mind kiitma a-haa
Nii kaunis on mu lootus
Mu ootus, et julgen ma.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika, seks
HIM - "Rebel Yell"
Last night a little dancer came dancin to my door
Last night my little angel came pumpin on the floor
She said, come, baby, I got a license for love
And if it expires, pray help from above...

11. Reisid
Orange Range - "~Asterisk~ Romantic version"
Kono sora wa hitotsu dokomade mo hiroku sou umi no mukou
ima umareru ibuki tatareru inochi hoshi wa terasu megami no gotoku
nagaku tsuzuku kurikaesu shunkashuntou no isshun demo ii sukoshi de ii
omoi wo kizamu tada hatenaku toki wo koe kagayaki dasu
---
This sky is the only one there is; it spreads over all. And beyond the sea,right now, new life takes breath, and life is cut off, while stars shine on, like goddesses, continuing a long journey, or starting anew; in spring, summer, fall and winter, even a second is enough, just a moment is enough, to engrave my thoughts, to shine without end across the ages.

12. Karjäär, uued kohustused
Rie Fu - "Life is like a Boat"
We are all rowing the boat of fate
The waves keep on coming and we can't escape
But if we ever get lost on our way
The waves would guide you through another day
---
We are rowing the boat of fate, but the waves keep attacking us
But isn't that still a wonderful journey? Aren't any of them a wonderful journey?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted
Blackmore's Night - "St. Teresa"
Just what I've been needin', feel it rise in me
She say...
Every stone a story, like a rosary
Corner St. Teresa, just a little crime
When I make my money, got to get my dime
Way down in the hollow, leavin' so soon
Oh, St. Teresa, higher than the moon

14. Saladused ja varjatud protsessid minu alateadvuses
One Piece - "Grand Line"
An den Leuchttürmen vorbei sind wir auf dem Weg in fremdes Land
alles ist hier anders und geht über den Verstand
Kannst du navigieren
zeigt dein Kurs aufs Meer?
Können wir verlieren
geht es weiter wie bisher?

15. Kuhu olen jõudnud 2008. aasta lõpuks
Bon Jovi - "I'll sleep when I am dead"
Until I'm 6 feet under
Baby I don't need a bed
Gonna live while I'm alive
I'll sleep when I'm dead

With one foot on the doorstep,
The other out, once more
I’m heading to the vast unknown
Just like you did before.

What lies ahead on dusty roads?
Who knows? Who cares? Let’s go!
Just pass the time, enjoy the ride,
No use of being slow.

A muddy-coloured whirlwind,
That’s what the world seems now
Let’s make a bet: one to regret
Will be the first one down.

See those crows – they’re gazing
At us with interest
We pass them by, they rise to fly
To where they think is best.

The haze around the fading sun
Beckons us to follow
Another mile, a tired smile,
We’ll dream with souls still hollow

Chasing something out of reach
But yet to fall and fail
Along the way, thoughts gone astray,
On morning winds they sail.

Against the wish to feel alive
There’s nothing to be done
And so it goes, and so it goes
By morning we’ll be gone.

(kirjutatud Jack Kerouaci raamatu "On the Road" põhjal)

Tegelikult ei tahtnudki ma midagi erilist öelda.

Sellest tuleb vist üks pikem sissekanne.
Üle kuu aja on möödas sellest, kui viimati siia kirjutasin. Aga vähemalt läks kõik peaaegu minu arvestuse järgi, et terve jaanuarikuu pole mind muu maailma jaoks olemas.

Hmm. Millest siis nüüd alustada. Tegelikult võib tekkida küsimus, et kui ma olen oma tegemistest teistele juba rääkinud, mis siis neid veel siia kirja panna. Aga mina tahan ka paari aasta pärast täpselt kõike head ja mitte nii head meenutada. Pealegi, see on minu vaikne kena kohakene ning siin saan teha, mis iganes tahan. Vot. *muhahahaaaaa*

Kõigepealt tuletaks ma meelde, mis juhtus pärast jõule. Ilmselt alustasin aeglaselt "Aasia ja araabiamaade ajaloo" eksamiks õppimist. Käisin Võru kultuurimajas kooriga esinemas. Ning ma sain lõpuks oma Heather Dale'i CD "Road to Santiago" kätte....mul on parim onu maailmas.
Kolmekümnendal oli kooriga Mustpeade majas kontsert, pärast mida suundusin Geki ja Patrickuga "Kuldsesse Draakonisse" sööma. Mis tuletab mulle meelde, et ma pean sellel nädalal kindlasti nende juurde külla jõudma, et Patrickule edu soovida.

Aastavahetus möödus seekord üpris tavatult: võtsin kuulda oma sisemist häält ning läksin larbile :P Jõgeval Sordi mõisas toimus Balti perekondade vampiiride uusaastaball. Mul oli täiesti super roll, sain minna oma ilusa punase kleidiga ja üldse veetsin väga hästi aega.
Natuke oli sebimist sinna- ja tagasi saamisega, kuid selle sain õnneks lahendatud. Meenub üks lõbus vestlus Geku-chaniga enne minekut (kui mul oli vaja mõelda välja oma sisemist looma):

Mirju says: kuule, ütle üks lahe lihasööja loom
g e k u says: rebane
Mirju says: veel keegi
g e k u says: jääkaru
Mirju says: kas pingviin on lihasööja?
g e k u says: no... põhimõtteliselt... jah
g e k u says: kala sööb ju
Mirju says: selge
g e k u says: deemon + saatan + pingviin
g e k u says: seks ju
Mirju says: ülimalt :P
Mirju says: the butler from hell.
või butlerette? butleress? mis see naissoost vorm oleks?
g e k u says: maid XD
Mirju says: ohyeah. right.

Ning pärast seda ilmusid veel sellised huvitavad loomad nagu geopard, geopingviin, pingpard, leopingviin ja gepingard.

Aga, nagu juba öeldud, aastavahetus oli ülitore. Kohtasin üle pika aja hulka mõnusaid inimesi, nägime kõik hästi lahedad välja (meenub Hanna kommentaar, kui olin riietevahetuse lõpetanud: "OMG, Mirju, you've got boobs!" Mina vastu: "OMG, where did they come from?!") Mäng kulges huvitavalt, kuigi ma väga palju teha ei jõudnud (esimene korralik intriigikas siiski), praegu kirjutan kroonikat, mis saab olema äärmiselt lahe ja põhjalik. Pärast istusime Hanna, Martini, Ally ja Dragoniga ahjutaguses toas ning ajasime juttu.
Ning ma sain lõpuks ometi teoks teha oma idee minna uusaastaöösel välja jalutama. Mul kästi küll mõni suurem noormees kaasa võtta, kuid lõpuks läksin ikkagi üksi (+ pipragaas, sest läheduses oli osside saunapidu).
Väljas oli meeletult ilus...ainsateks tuledeks kaugelt vilkuvad tänavalaternad, vaikus kõikjal, ümber valge lumi. Käisin sillal ning möödus müstiline hetk, mil lasin lahti kõigest halvast, mis eelmisel aastal juhtunud, et võtta vastu uut head.

Koju jõudes avastasin, et kogu mu kaela vasak pool valutab ning on kange. Kuidagi olin endale mingi närvipõletiku hankinud, mis vahelduva eduga kuni 24. jaanuarini kestis.
Kuid see polnud ainus, mille aastavahetusest kaasa sain...kohapeal kostis Curu playlistist mitmeid kordi lugu "La vie Boheme" muusikalist "Rent". Tulemus oli see, et ma kuulasin seda kodus ja see kummitas mind paar nädalat järjest....aga see on ka väga lahe laul.
Minu rõõmuks oli selle kohta keegi Youtube's teinud ka amv "Ouran High School Host Clubi" järgi, nüüd kuulan seda aeg-ajalt ja naudin.
Video on superhästi tehtud, sobib nagu valatult:
http://www.youtube.com/watch?v=qLZM2JmL5T8
Ja nüüd ümisen ma jälle.... "To sodomy, it's between God and me, to S&M!!!"

Niisiis....mulle tundub, et võiks millalgi teha kokkuvõtte eelmisest aastast, kuid seda praegu ei viitsi. Toon ainult välja ühe leiu eelviimase Ilmaplatsi mängu järgsetest chat-logidest:

Karl says: Peab ise uue maailma ülesse leidma
Mirju says: ah, nagunii läheb kõik metsa, laseme end parem ise õhku
Karl says: Hei, optimismi Päikesekiir
Mirju says: ei, vaata...SEE ongi optimism

Have a merry merry merry freakin' Christmas. Eksole.

Nüüd oleks aeg võtta kokku minu elu esimene sess. Veendusin asjaolus, et eksamiteks valmistumisel tuleb kasuks minu eelnev õppimisharjumus, nüüd on lootust ka kõik ülejäänud sessid üle elada. Tean kõiki tulemusi, v.a kultuurisemiootika oma:
Aasia ja araabiamaade ajalugu: B (ja Kalda on ikka nii armas ja õudne....ja mul on nüüd nummiemokalda pilt arvutis *fangirlism*)
Maailma usundid: A ("mis on Flamen?" keegi ei tea.)
Jaapani filmi essee: D (eks ma järgmine kord valin masendava süvapsühholoogilise teema)
Maailmakirjandus II: B (pärast kõiki neid veidrate nimedega autoreid....)
Eesti kultuuri alused ja tähendus: A (tänud, härra Veidemann, tõsine egosähvatus)
Jaapani keel: A (ning esimene rühmast...hell yeah!)
Usk ja ebausk: B (eks jaapani kuukalender vedas alt)

Ja siinkohal tahaks teha Geku-chanile, Ari-chanile, Shin-chanile ja kõigile muudele suure-suure kalli.

Natuke animest ja mangast:
Viimase kuu aja jooksul olen jõudnud läbi vaadata "Ghost Hunti" - üks viimase aja parimaid animesid, salapärane ja õõvastav, minu jaoks täiesti piisav õudus-žanri esindaja. Öösel üksi oli seda küll kõhe vaadata...
Lõpetasin ära "Vision of Escaflowne'i" (millega seoses mul üks suurepärane amv-idee tuli) ning täna ka "Record of Lodoss War OVA" (mis oli küll hea, aga mitte nii eriline, kui oleks lootnud)
Täesti juhuslikult hakkasin edasi lugema "Spiral - suiri no Kizuna" mangat, millest sattusin täiesti vaimustusse...ma olin juba unustanud, kui põnev oli seda animena vaadata (kuigi seal lõpuks asi ikkagi lahenduseni ei jõudnud). Ma ei osanud kunagi aimata, mis järgmisena juhtub, kuidas olukorrad kujunevad ning tegelased reageerivad....nüüd mõistan lugu palju paremini. Ja teemat "kas oma saatuse vastu saab võidelda" on väga intrigeeriv jälgida.
Ülimalt kahju,et ma veel kuskilt kahte viimast osa leidnud pole, aga vähemalt sain läbi lugeda Kanone loo, mis hoidis pinget üleval viimaste lehekülgedeni....Ayumu olematu enesekindlus, Kanone plaan, püüdlused teda takistada ning silmuse lõplik sulgumine viisil, mida mitte keegi ette näha poleks suutnud. Hiyono meeldib mulle nüüd veel rohkem.

Ja kassikõrvadega tüdruku päralt oli viimane lask.

Hetkel olen omadega väsinud, kuid rahul. Pärast teisipäevast viimast eksamit tundsin, et nüüd oleks aeg ka natuke puhata. Ideaalset võimalus realiseerides sõitsin reede hommikul Tartusse. Üle nii pika aja, et ma ei mäletagi, millal viimati sinna sattusin. Kohutav, eks?
Need paar päeva möödusid ülihästi ning olen väga õnnelik, et nii paljusid häid sõpru taas näha sain.

Reede hommikul tõustes oli tunda, et pole umbes pool aastat nii vara ärganud. Siiski sain end üles aetud ja uued ilusad saapad jalga (Mis kolme päeva möödudes küll kergelt jalgu tapavad, aga eks ilu nõua ohvreid. Ja Shinile mõeldes: need pole +4 INT saapad :P)
Esimene peatus Tartusse jõudes oli Anna armas toake, kuhu ta mul lahkelt kõik oma üleliigsed asjad jätta lubas.

Veidi enne kahte sain kokku Allyga, kellega suundusime Pierre'i kohvikusse, mis oli lahedalt hubane, tundsin end seal tõelise kunstiinimesena. Kuna kõht ei olnud veel väga tühi, otsustasin tee ja lõigu kuuma kohupiimakoogi kasuks.
Kui tellitu lõpuks lauda saabus, silmitsesin seda rabatult. Mu ees lebas suur taldrik, millel oli umbes 10x10 cm koogitükk, mis veidi üle valatud šokolaadikastmega. Selle kõrval oli pall vaniljejäätist, mille otsas suur vahukooretorn, mille otsas omakorda troonis punane kirss. Kuid see polnud veel kõik: ülejäänud taldrikul oli suur kirsimoosi/kompoti lomp, kaetud ohtra šokolaadikastmega.
O.O
Hämmastav, mida kõike 25 krooni eest saada võib. Sinna lähen teinekordki.
Allyl läheb enam-vähem hästi, selle teadmisega saan rahulikumalt magada. Ta juuksed on jälle veidike pikemaks kasvanud, nii armas ^^ Kahjuks ei suuda ma siiani meenutada, mida ma talt küsida julgeda tahtsin...

Pärast paari mõnusat tundi oli aeg minna Gobliniga kokku saama. Märkasin, et mu kontsad muutsid mu niipalju pikemaks, et ulatusin talle lõuani XD Ta nägi oma lokkide ja musta mantliga välja stiilne nagu alati, temaga oli äärmiselt meeldiv rääkida. Sõime pitsat (väga tervitatav pärast magusalaksu) ning käisime Toomemäel jalutamas (seal tundsin, et on tõesti hea Tartus olla). Aitäh talle.

Nagu olin Annale öelnud, saabusin tema juurde tagasi, kui olin Gobliniga lõpetanud. Magasime paar tundi tema pehmes voodis ning õhtul saabusid Daleios, Ghost, tutvusin ka väike-Martiniga. Pärast käisime veel kellegi juures istumas ning magama saime alles kahe paiku (mina ja Daleios ilmselt veel hiljem, sest vestlesime vähemalt pool tundi, kui teised kõrvaltoas juba magasid).
Laupäeva hommikul äratas meid uksekell.... väike Rasmus saabus, rääkides oma õõvastavast kogemusest: ta nägi suurt hulka rahvast Võlukambri ees karjumas "Eesti otsib superstaari!!!!!!!!!"

Sain ka Tartu ballitantsutrennis ära käia (mis polnudki Urus, olin valearvestuse teinud), seal oli üllatavalt lõbus. Ning ma nägin Adit!!!! Ta oli nii nunnu oma kõhukesega, mis katsudes tundus veidi nagu vett täis pall. Üllatuslikult ilmus trenni ka Martin-vennake, mille tulemusena endale uue öömaja sain. Päev sisaldas veel Apollo-külastust, minu saagiks said "Vampire Knight'i" 3. osa ja "The Lies of Locke Lamora".

Õhtu kujunes äärmiselt nauditavaks, nägin ära vennakese uue korteri ja roti nimega Pipar. Kultuuriprogramm koosnes ootamatult normaalsest filmist "Kingdom of Heaven", juustust, mingist tundmatu nimega heast valgest veinist ja valgest šokolaadist....mmmm.
Tõsiasi, et mina ja vennake oleme koos kuidagi eriliselt geniaalsed, ilmnes mitmes õhtu/öö jooksul tekkinud kuldses lauses, näiteks:

Mirju: Kuidas seda nüüd öelda...
Vennake: See ilmselt kõlab nagu mingist naistekast, aga kuidas oleks "Ta pani ta oma käte vahel nurruma"?
Mirju: Hahaaa, ongi täpselt naistekast! Aga sobib väga hästi.

Mirju: Kui sa edasi selline jobu oled, siis ma ei maga sinuga!
Vennake: *turtsub naerust*

Otsustasin hommikul ikkagi bussiga tagasi minna, sest ma ei oleks suutnud end pool seitse üles ajada. Ärkamine ei olnud just eriti kerge...tõesti. Õnneks jõudsin õigeks ajaks bussijaama, pehmele toolile istuma vajudes võtsin Tartuskäigu kokku sõnaga "hindamatu".

Kui poole sõidu peal unised silmad avasin, paistis bussiaknast päike.

Ja nüüd, kodus olles hakkan ma mõtlema. Kuidas mul ikka on vedanud, et olen leidnud endale sellised head inimesed...

Ma võin olla vahel rumal ja tüütu.
Aga kas te armastaksite mind sellegipoolest?


Mina teid armastan. Kogu südamest.



Samad sõnad, sama viis, sama tõrksad tähed
Sama lihtsalt nagu siis, mis hingest tuleb, hinge läheb...

Läheb.

“I dare you tell us to not be who we are. I dare you to oppress us. Tell us to walk through fire.”

They didn’t walk through fire.

They charged through it, bearing their souls.

And everything burned.

Heat never felt so pure.

Kas te olete kunagi pesnud hambaid, põll ees?
Olete kunagi kella kaheni öösel kooke küpsetanud?
Või keset ööd bussis sõites punastest plasttopsidest šampust joonud ja öelnud toosti loomingulisuse ülistuseks?

Olete kunagi igatsenud lund nii, et see on valus?

Täna on jõuluõhtu. Õigemini, on juba peaaegu läbi.
Winampis mängivad hoolikalt otsitud valjud ja (semi-)positiivse sõnumiga laulud.
Õhtu oleks täitsa korda läinud, ülimalt, kui poleks....
Ja mul on jälle kõhus selline langemise tunne nagu kukuks kõige sügavamasse auku.
Neetud, miks lood ei võiks olla permanentselt ülivalju heliga?!
Ma ei taha mäletada selle aasta jõule negatiivse tundega.
Ja südame alt käivad läbi külmad joad.
Just ignore it, baby.
Mul oleks vaja mingit tugevamat mental blocki.
Täna võtab magama jäämine üpris palju aega. Kuigi....tegelikult võiks üritada muusikat kuulates ära kustuda.
Mind tõesti häirib, et see mind nii palju mõjutab. Siiamaani. Sest tegelikult pole see ju midagi uut.
Nagunii ma raudselt kujutan endale jälle pool maailma ette.
Ma ei ole enam väike tüdruk.

"Carry on, carry on dancing..."

Saa juba üle, kurat.
Ära lase sellel endast võitu saada.

"Something beautiful will come your way."

Palun, keegi....viige mind siit ära.
Viige meid kõiki siit ära.

Vaikus on hetkel lämmatav.
Ma ei suuda sellele vastu seista.


Las kaduda vaev kui uinud sa lume all....

.

Unenägudest kirjutan ma sellepärast, et hästi tore on, kui ma midagi neist mäletan ja nad veel lahedad ka olid.



Sestap järgneb nüüd eilse unenäo kirjeldus :P



Oli mingi fantasy-action-adventure stiilis unenägu. Mind häirib, et ma selle algust ei mäleta, sest see oli kindlasti huvitav. Ähmaselt meenub, et vist oli tegemist mingi labürindi-tüüpi ehitisega, kust pidi välja saama. Seal oli hästi palju koridore ja ruume ning nendest joosti läbi.

Igatahes...unenäos oli kaks nö. "poolt" (stiilis good party ja evil party), kes mõlemad püüdsid jõuda ühte väga tähtsasse ja lahedasse kohta. Mina kuulusin "heade" kampa, meie lõppeesmärk oli enne pahasid sinna jõuda ning...midagi teha. (Shin ütles selle peale, et dnd on minu vaese aju nii segi keeranud)

Maailm nägi välja "Kariibi mere piraatide" tegevuspaiga sarnane, oma sihtkohta pidime minema laevaga. Ja kogu aeg oli hirm, et meile jõutakse järele ja püütakse meid kinni. Korraga aga algas kohutav torm ning me ei saanud enam merele jääda, vaid pidime ühe väikse sadamalinna kõrtsis varju otsima, laeva ankrusse jättes. Läksimegi siis võõrastemajja, seadsime end seal sisse (meid oli üpris mitu, umbes 10 inimest) ja valmistusime magama minema. Äkki aga juhtus keegi kogemata aknast välja vaatama ning märkas sadamasse randuvat "teise poole" laeva. Teadsime kohe, et nad tulevad samasse võõrastemajja ööbima, sest see oli läheduses ainuke majutuspaik. Hetkeks puhkes paanika, teadsime, et peame kiirelt tegutsema, muidu on kõik läbi. Olime sunnitud oma olukorda ka kõrtsipidajatele seletama ning nood olid ootamatult abivalmis meid hädast päästma. Võõrustajad pakkusid, et me peaks end ruttu maskeerima. Väiksemad meist riietati tänavalasteks, ülejäänud aga muudeti kõrtsipidaja poolt kassipoegadeks. Mul oli seljas pikad lohvakad püksid, määrdunud jakk ja kampsun ning peas suur müts. Kahmasin veel leeasemelt veidike tuhka ja määrisin näole, sättisin end ühe tünni otsa istuma ning hetk hiljem lendas kõrtsiuks lahti ja evil party marssis sisse.

Nad nägid välja nagu kamp suuri ohtlikke piraate/seiklejaid, nende pealik meenutas oma suure juuksepahmaka ja hamebega muistset viikingiisandat. Mäletan, et pärast sisseastumist vaatas pealik otse mulle otsa, mina vaatasin süütult vastu ja kõlgutasin tünni otsas jalgu. Silmanurgast nägin, et ülejäänud kassipoegadele oli suur korv põrandale pandud ning üks, helelillat värvi karvakera paterdas minu poole ning jäi küsiva näoga tumedatele puust põrandalaudadele istuma. Heitsin talle lühikese pilgu, kuid siis pöördusin taas ükskõikse ilmega pahade pealiku poole.

Natukese aja pärast jättis mees oma jõllitamise ning teatas, et neil on öömaja vaja.



Sellest hetkest läks asi natuke segaseks. Mäletan, et juhtus veel midagi, aga järgmine, mida täpsemalt teadsin, oli fakt, et ma olin kuidagi end teise poole laevale smuugeldanud. Taas möllas kohutav torm, kuidagi suutsin ma end tekile vedada ning nägin eemalt suurt veetornaadot, mis ulatus merepinnast kuni taevani, pilved olid sünkjasmustad ning lained käisid üle laevateki serva. Millalgi sõitis laev kuidagi sellele veetornaadole sisse või riivas seda, igatahes paisati laev suure jõuga tükkideks. Mäletan, et leidsin end korraga veest ja üritasin pinnale ujuda. Sinna jõudnud, märkasin eemal vees evil party meeskonnaliikmeid ulpimas. Siis aga nägin endast paar meetrit eemal ühte noormeest. Olin teda varem ka kõrtsis näinud, kuid tema paistis oma kaaslastest kardinaaselt erinevat. Ta polnud suure mäe taolise kehaehitusega ning mitte ka nii pikk kui pealik. Mulle meenus, et ta oli olnud kogu aja teistega võrreldes ebatavaliselt vaikne ja rahulik, pidevalt ringi vaadates ja olukorda analüüsides. Tema silmades peegeldus tavatu tarkus ning mõtlesin, mida keegi selline "nende" juures teeb ning et temaga ei tahaks küll võitluses vastamisi sattuda. Temast õhkus...vaikivat ohtlikkust. Ootel olekut, jälgija-rolli.

Kui teda keset laineid märkasin, oli ta samuti täitsa rahulik, imelikul kombel ei vajunud ta üldse vee alla...näis, nagu ta lihtsalt seisaks keset merd, toetudes mingile veealusele pinnale.

Siis tõusis meie ümber tugev tuul ja nägin, kuidas veetornaado ähvardava kiirusega lähemale liikus. Püüdsin end elu eest veepinnal hoida, samal ajal hämmastusega veidrat noormeest vaadates.

Kui veesammas juba peaaegu meieni oli jõudnud, tõstis ta järsku käe ja hüüdis (tema hääl kõlas ehmatavalt selgelt ja valjult üle tormimüha): "Prints Caspiani nimel, ma käsin sul kaduda!"
Tegelikult ütles ta pärast seda veel paar eepilist lauset, mida ma kahjuks ei mäleta. (Ma olen kindel, et nimi Caspian pärines hetkest, kui ma nägin kinos reklaami Narnia teisele filmile "Prints Caspian")
Nende sõnade peale hajuski tornaado hetkega, hall meri lainetas ainult kergelt, muidu näis, nagu poleks suurt tormi olnudki...





Unenäo identifitseeritava osa lõpp.





Ja nüüd peaks ma hakkama tegelikult homseks jaapani keele tööks kordama....tõsiselt.

Watashi-tachi wa ashita ooki tesuto ga arimasu.



Meil tuleb juba Potter Puppet Pals'ide "The Mysterious Ticking Noise"i taasesitamine päris hästi välja. Täna jõudsime juba Harry-osani...enne, kui naerma hakkasime. XD



Ahjaa...see prints Caspian:

*dun-dun-dun*

Ma ei taha eksameid.

Teisipäeva nali:
Geku näitab oma mobiilist mingit pilti.
Ari: *vaatab lähemalt* Samara ("The Ring") või?
Geku: Ei, Siil Udus.

XD


Nägin tänagi und.

Imelik, aga oma sihtkohta sain sõita sarnase trammiga kui ühes eelmises unenäos (sellest mäletan vaid seda, et tramm sõitis vertikaalselt mingist mäest üles, kus linn Lasnamäe-taoliselt jätkus). Kuigi ümbrus oli veidike teistsugune, teadsin ometi, et olen sama kuskil varem kogenud/näinud.
Ma ei tea, kas minu alateadlik larbi-igatsus võimendub unenägudes, igatahes on viimasel ajal mul igas unenäos kas a) olnud tunne või teadmine, et kogu tegevus toimub larbi raames või b) tegevuse käigus kohtan juhuslikult erinevaid larbielemente.
Seekord oli tegemist mingi kuningas Arturi aegse õukonnalarbiga. Kusjuures see ei toimunud esimest korda, vaid ükskord varem oli sama asja tehtud, igal pool seintel rippusid fotod eelmisest larbist....või vähemalt nägin ma pidevalt selliseid pilte (ma pole üldse kindel,kas nad reaalselt ka seal seintel rippusid).
Kahjuks on unenäo algus hägune, esimene, mida mäletan, oli see, et lossil oli palju uksi, kust ma läbi läksin. Siis toimus mingi rituaal kuskil puittoestiku vahel (äkki nägi ruum välja nagu mahajäetud kõrtsihoone või midagi sarnast), kus ma sammaste vahel kõndisin ja laulsin. Korraga avanes üks toa ustest ning sisse sööstis kamp metsbandiite, kes koha üle võtsid.
Õukonnas toimus samal ajal mingi pidu. Tean, et peale minu viibis seal kindlalt veel Liilia (kes peenet ja rikast daami mängis). Minu valdusse oli sattunud (või oli see kogu aeg minu käes?) omaniku soovil kandja nähtamatuks muutev ese, kuid selle täpset olemust ei mäleta.
Veidral kombel oli õukonnainimeste seas ka Rasmus, kes mingi eriti popp tüüp oli, kõik imetlesid teda, ta oli väga osav kõiges. Umbes sellel ajal ähmastusid jooned reaalsuse ja larbi vahel, larbist sai reaalsus.
Meenub, et millalgi andsin nähtamatuse-eseme Rasmusele, et tema saaks mööda saali/ruumi ringi kapata, aga et keegi teda ei näeks. Hiljem korraldati samas ruumis turniirilaadne üritus, rüütlid ratsutasid hobustega ringi igasugu trikke tehes ja rahva poolehoidu võita püüdes. Rasmus osales ka ning soovis, et tema turniiri võidaks. Tahtsin teda aidata ning kui tema kord oli, viskas ta maagilise eseme mulle tagasi ja hüppas oma etteasteks suure kaarega üle inimeste. Alguses olid kõik vait, aga siis tõusin mina püsti ja hakkasin plaksutama (vist midagi cheeringu sarnast), kohe ühines minuga ka ülejäänud õukond. Rasmus kihutas ruumi teise otsa ja siis tagasi, tahtes ilmselt ka mingit trikki teha, kuid miskipärast hobune komistas ja libises edasi rahva sekka, vend aga lendas üles. Välkkiirelt sööstsin ma läbi inimestesumma ning jõudsin napilt ta kinni püüda, kui ta alla kukkus, ise aga vajusin raskuse tõttu põrandale.
Järgnev on minu jaoks siiani pisut segane...tean, et saabusid mingid kurjad tüübid, kes tahtsid kuningat kukutada ja tervele õukonnale otsa peale teha. Mõtlesin, et pean neid kuidagi takistama ja trügisin inimestest mööda otse nende nina ette. Üritasin kuidagi läbirääkimisi pidada või vähemalt nende tõelistest kavatsustest aimu saada. Kui olin veidi aega nende juhiga nende tuleku põhjuste üle arutlenud, vaatas juhi paremal käel seisev mees mind pika hindava pilguga, siis, nagu millestki aru saades sositas liidrile midagi kõrva. Juhi silmad näisid minust justkui läbi tungivat, aeglaselt ilmus ta näole muie ning ta lausus "Ah et sina oledki siis see..."
Jäin talle imestunult otsa vaatama, kuid hetk hiljem noogutas ta oma kahele musta riietatud kaaslasele ning nad tõmbasid välja mõõgad. Sama tegid ka mujal ruumis varjudes viibinud mehed ning puhkes paanika. Üritati minema joosta, kuid võõraste relvad olid kiired ja täpsed.
Tabasin end mõttelt "Ei! Nii ei pidanud ju juhtuma!" ning otsustasin, et pean iga hinna eest ellujäänuid kaitsma. Jooksin koos mõndade inimestega eemale, kuid kui tagasi vaatasin, tulid kolm meest mustas kõndides, kuid kiirust lisades paljastatud mõõkadega meie poole. Viimase meeleheitliku katsena pöördusin ümber ja hakkasin taganema aeglasemalt, käsi tahapoole külgedele sirutades, et põgenejaid kaitsta ja neile aega võita, samas hoolitsedes selle eest, et ükski kolmest minust mööda ei pääseks. Taganesin sirge seljaga, olgugi et muidu kaitseasendis, vastased tulid aina lähemale, jõudsin veel mõelda, et ma ei jõua ju üksi neid kõiki tagasi hoida...ning siis olid nad juba minu ees, juht naeratas, käis kahekordne sähvatus...
Ilmselt tegi ta ühe korra diagonaalse lõike/löögi ning surus siis külma mõõgatera minu kõhust läbi. Vajusin ettepoole, tema najale toetuma, ise käsi ikka veel mõlemal pool takistuseks hoida püüdes.
Siis kukkusin.
Lamasin, kõikjal oli korraga piimjas valgus. Ruumi piirjooned muutusid hägusemaks ning eikuskilt kuulsin sügavaid hääli justkui omavahel vestlemas. Tundsin, kuidas mind ülevalt silmitsetakse, kuigi kedagi näha polnud. Siis suutsin lõpuks eristada nende vestlust, kuid kuulsin vaid viimaseid lauseid: "Ja nüüd?" - "Tema elujõud on täielikult hääbunud. Nüüd pole mõtet enam seda kohta üleval hoida."
Ning seejärel purunes kõik mu ümber.