Teisel pool mind

“I dare you tell us to not be who we are. I dare you to oppress us. Tell us to walk through fire.”

They didn’t walk through fire.

They charged through it, bearing their souls.

And everything burned.

Heat never felt so pure.

Kas te olete kunagi pesnud hambaid, põll ees?
Olete kunagi kella kaheni öösel kooke küpsetanud?
Või keset ööd bussis sõites punastest plasttopsidest šampust joonud ja öelnud toosti loomingulisuse ülistuseks?

Olete kunagi igatsenud lund nii, et see on valus?

Täna on jõuluõhtu. Õigemini, on juba peaaegu läbi.
Winampis mängivad hoolikalt otsitud valjud ja (semi-)positiivse sõnumiga laulud.
Õhtu oleks täitsa korda läinud, ülimalt, kui poleks....
Ja mul on jälle kõhus selline langemise tunne nagu kukuks kõige sügavamasse auku.
Neetud, miks lood ei võiks olla permanentselt ülivalju heliga?!
Ma ei taha mäletada selle aasta jõule negatiivse tundega.
Ja südame alt käivad läbi külmad joad.
Just ignore it, baby.
Mul oleks vaja mingit tugevamat mental blocki.
Täna võtab magama jäämine üpris palju aega. Kuigi....tegelikult võiks üritada muusikat kuulates ära kustuda.
Mind tõesti häirib, et see mind nii palju mõjutab. Siiamaani. Sest tegelikult pole see ju midagi uut.
Nagunii ma raudselt kujutan endale jälle pool maailma ette.
Ma ei ole enam väike tüdruk.

"Carry on, carry on dancing..."

Saa juba üle, kurat.
Ära lase sellel endast võitu saada.

"Something beautiful will come your way."

Palun, keegi....viige mind siit ära.
Viige meid kõiki siit ära.

Vaikus on hetkel lämmatav.
Ma ei suuda sellele vastu seista.


Las kaduda vaev kui uinud sa lume all....

.

Unenägudest kirjutan ma sellepärast, et hästi tore on, kui ma midagi neist mäletan ja nad veel lahedad ka olid.



Sestap järgneb nüüd eilse unenäo kirjeldus :P



Oli mingi fantasy-action-adventure stiilis unenägu. Mind häirib, et ma selle algust ei mäleta, sest see oli kindlasti huvitav. Ähmaselt meenub, et vist oli tegemist mingi labürindi-tüüpi ehitisega, kust pidi välja saama. Seal oli hästi palju koridore ja ruume ning nendest joosti läbi.

Igatahes...unenäos oli kaks nö. "poolt" (stiilis good party ja evil party), kes mõlemad püüdsid jõuda ühte väga tähtsasse ja lahedasse kohta. Mina kuulusin "heade" kampa, meie lõppeesmärk oli enne pahasid sinna jõuda ning...midagi teha. (Shin ütles selle peale, et dnd on minu vaese aju nii segi keeranud)

Maailm nägi välja "Kariibi mere piraatide" tegevuspaiga sarnane, oma sihtkohta pidime minema laevaga. Ja kogu aeg oli hirm, et meile jõutakse järele ja püütakse meid kinni. Korraga aga algas kohutav torm ning me ei saanud enam merele jääda, vaid pidime ühe väikse sadamalinna kõrtsis varju otsima, laeva ankrusse jättes. Läksimegi siis võõrastemajja, seadsime end seal sisse (meid oli üpris mitu, umbes 10 inimest) ja valmistusime magama minema. Äkki aga juhtus keegi kogemata aknast välja vaatama ning märkas sadamasse randuvat "teise poole" laeva. Teadsime kohe, et nad tulevad samasse võõrastemajja ööbima, sest see oli läheduses ainuke majutuspaik. Hetkeks puhkes paanika, teadsime, et peame kiirelt tegutsema, muidu on kõik läbi. Olime sunnitud oma olukorda ka kõrtsipidajatele seletama ning nood olid ootamatult abivalmis meid hädast päästma. Võõrustajad pakkusid, et me peaks end ruttu maskeerima. Väiksemad meist riietati tänavalasteks, ülejäänud aga muudeti kõrtsipidaja poolt kassipoegadeks. Mul oli seljas pikad lohvakad püksid, määrdunud jakk ja kampsun ning peas suur müts. Kahmasin veel leeasemelt veidike tuhka ja määrisin näole, sättisin end ühe tünni otsa istuma ning hetk hiljem lendas kõrtsiuks lahti ja evil party marssis sisse.

Nad nägid välja nagu kamp suuri ohtlikke piraate/seiklejaid, nende pealik meenutas oma suure juuksepahmaka ja hamebega muistset viikingiisandat. Mäletan, et pärast sisseastumist vaatas pealik otse mulle otsa, mina vaatasin süütult vastu ja kõlgutasin tünni otsas jalgu. Silmanurgast nägin, et ülejäänud kassipoegadele oli suur korv põrandale pandud ning üks, helelillat värvi karvakera paterdas minu poole ning jäi küsiva näoga tumedatele puust põrandalaudadele istuma. Heitsin talle lühikese pilgu, kuid siis pöördusin taas ükskõikse ilmega pahade pealiku poole.

Natukese aja pärast jättis mees oma jõllitamise ning teatas, et neil on öömaja vaja.



Sellest hetkest läks asi natuke segaseks. Mäletan, et juhtus veel midagi, aga järgmine, mida täpsemalt teadsin, oli fakt, et ma olin kuidagi end teise poole laevale smuugeldanud. Taas möllas kohutav torm, kuidagi suutsin ma end tekile vedada ning nägin eemalt suurt veetornaadot, mis ulatus merepinnast kuni taevani, pilved olid sünkjasmustad ning lained käisid üle laevateki serva. Millalgi sõitis laev kuidagi sellele veetornaadole sisse või riivas seda, igatahes paisati laev suure jõuga tükkideks. Mäletan, et leidsin end korraga veest ja üritasin pinnale ujuda. Sinna jõudnud, märkasin eemal vees evil party meeskonnaliikmeid ulpimas. Siis aga nägin endast paar meetrit eemal ühte noormeest. Olin teda varem ka kõrtsis näinud, kuid tema paistis oma kaaslastest kardinaaselt erinevat. Ta polnud suure mäe taolise kehaehitusega ning mitte ka nii pikk kui pealik. Mulle meenus, et ta oli olnud kogu aja teistega võrreldes ebatavaliselt vaikne ja rahulik, pidevalt ringi vaadates ja olukorda analüüsides. Tema silmades peegeldus tavatu tarkus ning mõtlesin, mida keegi selline "nende" juures teeb ning et temaga ei tahaks küll võitluses vastamisi sattuda. Temast õhkus...vaikivat ohtlikkust. Ootel olekut, jälgija-rolli.

Kui teda keset laineid märkasin, oli ta samuti täitsa rahulik, imelikul kombel ei vajunud ta üldse vee alla...näis, nagu ta lihtsalt seisaks keset merd, toetudes mingile veealusele pinnale.

Siis tõusis meie ümber tugev tuul ja nägin, kuidas veetornaado ähvardava kiirusega lähemale liikus. Püüdsin end elu eest veepinnal hoida, samal ajal hämmastusega veidrat noormeest vaadates.

Kui veesammas juba peaaegu meieni oli jõudnud, tõstis ta järsku käe ja hüüdis (tema hääl kõlas ehmatavalt selgelt ja valjult üle tormimüha): "Prints Caspiani nimel, ma käsin sul kaduda!"
Tegelikult ütles ta pärast seda veel paar eepilist lauset, mida ma kahjuks ei mäleta. (Ma olen kindel, et nimi Caspian pärines hetkest, kui ma nägin kinos reklaami Narnia teisele filmile "Prints Caspian")
Nende sõnade peale hajuski tornaado hetkega, hall meri lainetas ainult kergelt, muidu näis, nagu poleks suurt tormi olnudki...





Unenäo identifitseeritava osa lõpp.





Ja nüüd peaks ma hakkama tegelikult homseks jaapani keele tööks kordama....tõsiselt.

Watashi-tachi wa ashita ooki tesuto ga arimasu.



Meil tuleb juba Potter Puppet Pals'ide "The Mysterious Ticking Noise"i taasesitamine päris hästi välja. Täna jõudsime juba Harry-osani...enne, kui naerma hakkasime. XD



Ahjaa...see prints Caspian:

*dun-dun-dun*

Ma ei taha eksameid.

Teisipäeva nali:
Geku näitab oma mobiilist mingit pilti.
Ari: *vaatab lähemalt* Samara ("The Ring") või?
Geku: Ei, Siil Udus.

XD


Nägin tänagi und.

Imelik, aga oma sihtkohta sain sõita sarnase trammiga kui ühes eelmises unenäos (sellest mäletan vaid seda, et tramm sõitis vertikaalselt mingist mäest üles, kus linn Lasnamäe-taoliselt jätkus). Kuigi ümbrus oli veidike teistsugune, teadsin ometi, et olen sama kuskil varem kogenud/näinud.
Ma ei tea, kas minu alateadlik larbi-igatsus võimendub unenägudes, igatahes on viimasel ajal mul igas unenäos kas a) olnud tunne või teadmine, et kogu tegevus toimub larbi raames või b) tegevuse käigus kohtan juhuslikult erinevaid larbielemente.
Seekord oli tegemist mingi kuningas Arturi aegse õukonnalarbiga. Kusjuures see ei toimunud esimest korda, vaid ükskord varem oli sama asja tehtud, igal pool seintel rippusid fotod eelmisest larbist....või vähemalt nägin ma pidevalt selliseid pilte (ma pole üldse kindel,kas nad reaalselt ka seal seintel rippusid).
Kahjuks on unenäo algus hägune, esimene, mida mäletan, oli see, et lossil oli palju uksi, kust ma läbi läksin. Siis toimus mingi rituaal kuskil puittoestiku vahel (äkki nägi ruum välja nagu mahajäetud kõrtsihoone või midagi sarnast), kus ma sammaste vahel kõndisin ja laulsin. Korraga avanes üks toa ustest ning sisse sööstis kamp metsbandiite, kes koha üle võtsid.
Õukonnas toimus samal ajal mingi pidu. Tean, et peale minu viibis seal kindlalt veel Liilia (kes peenet ja rikast daami mängis). Minu valdusse oli sattunud (või oli see kogu aeg minu käes?) omaniku soovil kandja nähtamatuks muutev ese, kuid selle täpset olemust ei mäleta.
Veidral kombel oli õukonnainimeste seas ka Rasmus, kes mingi eriti popp tüüp oli, kõik imetlesid teda, ta oli väga osav kõiges. Umbes sellel ajal ähmastusid jooned reaalsuse ja larbi vahel, larbist sai reaalsus.
Meenub, et millalgi andsin nähtamatuse-eseme Rasmusele, et tema saaks mööda saali/ruumi ringi kapata, aga et keegi teda ei näeks. Hiljem korraldati samas ruumis turniirilaadne üritus, rüütlid ratsutasid hobustega ringi igasugu trikke tehes ja rahva poolehoidu võita püüdes. Rasmus osales ka ning soovis, et tema turniiri võidaks. Tahtsin teda aidata ning kui tema kord oli, viskas ta maagilise eseme mulle tagasi ja hüppas oma etteasteks suure kaarega üle inimeste. Alguses olid kõik vait, aga siis tõusin mina püsti ja hakkasin plaksutama (vist midagi cheeringu sarnast), kohe ühines minuga ka ülejäänud õukond. Rasmus kihutas ruumi teise otsa ja siis tagasi, tahtes ilmselt ka mingit trikki teha, kuid miskipärast hobune komistas ja libises edasi rahva sekka, vend aga lendas üles. Välkkiirelt sööstsin ma läbi inimestesumma ning jõudsin napilt ta kinni püüda, kui ta alla kukkus, ise aga vajusin raskuse tõttu põrandale.
Järgnev on minu jaoks siiani pisut segane...tean, et saabusid mingid kurjad tüübid, kes tahtsid kuningat kukutada ja tervele õukonnale otsa peale teha. Mõtlesin, et pean neid kuidagi takistama ja trügisin inimestest mööda otse nende nina ette. Üritasin kuidagi läbirääkimisi pidada või vähemalt nende tõelistest kavatsustest aimu saada. Kui olin veidi aega nende juhiga nende tuleku põhjuste üle arutlenud, vaatas juhi paremal käel seisev mees mind pika hindava pilguga, siis, nagu millestki aru saades sositas liidrile midagi kõrva. Juhi silmad näisid minust justkui läbi tungivat, aeglaselt ilmus ta näole muie ning ta lausus "Ah et sina oledki siis see..."
Jäin talle imestunult otsa vaatama, kuid hetk hiljem noogutas ta oma kahele musta riietatud kaaslasele ning nad tõmbasid välja mõõgad. Sama tegid ka mujal ruumis varjudes viibinud mehed ning puhkes paanika. Üritati minema joosta, kuid võõraste relvad olid kiired ja täpsed.
Tabasin end mõttelt "Ei! Nii ei pidanud ju juhtuma!" ning otsustasin, et pean iga hinna eest ellujäänuid kaitsma. Jooksin koos mõndade inimestega eemale, kuid kui tagasi vaatasin, tulid kolm meest mustas kõndides, kuid kiirust lisades paljastatud mõõkadega meie poole. Viimase meeleheitliku katsena pöördusin ümber ja hakkasin taganema aeglasemalt, käsi tahapoole külgedele sirutades, et põgenejaid kaitsta ja neile aega võita, samas hoolitsedes selle eest, et ükski kolmest minust mööda ei pääseks. Taganesin sirge seljaga, olgugi et muidu kaitseasendis, vastased tulid aina lähemale, jõudsin veel mõelda, et ma ei jõua ju üksi neid kõiki tagasi hoida...ning siis olid nad juba minu ees, juht naeratas, käis kahekordne sähvatus...
Ilmselt tegi ta ühe korra diagonaalse lõike/löögi ning surus siis külma mõõgatera minu kõhust läbi. Vajusin ettepoole, tema najale toetuma, ise käsi ikka veel mõlemal pool takistuseks hoida püüdes.
Siis kukkusin.
Lamasin, kõikjal oli korraga piimjas valgus. Ruumi piirjooned muutusid hägusemaks ning eikuskilt kuulsin sügavaid hääli justkui omavahel vestlemas. Tundsin, kuidas mind ülevalt silmitsetakse, kuigi kedagi näha polnud. Siis suutsin lõpuks eristada nende vestlust, kuid kuulsin vaid viimaseid lauseid: "Ja nüüd?" - "Tema elujõud on täielikult hääbunud. Nüüd pole mõtet enam seda kohta üleval hoida."
Ning seejärel purunes kõik mu ümber.

Täna öösel nägin und.

Avalikkusele lekkis kuidagi mingit salajast infot sellest, miks Titanic tegelikult uppus. Juhtumis olid süüdi mingid kahtlased neegrid, kes laeval olid ja selle põhja lasid. Kuidagi oli kogu värk seotud ka Nietzsche ja tema filosoofiaga.
AGA! Tegelikult oli lugu hoopis teisiti. Ma ei teadnud, miks, aga mina teadsin tõtt. Kogu avalikkusele ette söödetud lugu oli vale, mida kõik taheti uskuma panna.
Mina teadsin, et tegelikult oli katastroofis süüdi siiski laeva kapten. Teadsin sellepärast, et mul oli imelik mälestus: nägin ühte olukorda enda silme kaudu, justkui oleks vaadanud läbi sellise 'vana filmi' prisma (kus kõik oli beeži paberi värvi ja kulunud)...seisin mingi Šveitsi mägijärve kaldal, vaatasin vee poole ning seal seisis vööni vees kalamehevarustuses Titanicu kapten, kes rahulikult ütles "Jah, see on tõsi. Mina lasin selle laeva põhja." Öelnud need saatuslikud sõnad, pöördus ta ümber ja kõndis vee alla.
Nii et jah, ma teadsin tõde.
Kuid see oli mulle kahjulik. Sest ülim criminal mastermind tahtis, et mitte keegi ellu ei jääks, kes loo õiget versiooni teavad. See ülim kuritegelik geenius oli Karl. Ta teeskles, et on hea, et kõik teda usaldaks ja mitte keegi teda ei kahtlustaks, aga tegelikult plaanitses kohutavaid tegusid.
Mina arvasin ka alguses, et ta on täiesti kahjutu, kuid eksisin. Mäletan tema maniakaalset nägu...ning järgmine, mida unest mäletan, oli see, et ma jooksin. Põgenesin jälitajate eest, et kuskile turvalisse kohta jõuda ja rääkida kõigile sellest, mida ma tean.
Jooksin mäest alla, üle suure rohelise välja, siis märkasin tagaajajaid. Lisasin kiirust, kuid teadsin, et ei jõua eest ära. Keegi jooksis vastassuunast minu poole, kuid möödus paari hetke pärast. Olin segaduses, sest minu meelest oleks ta pidanud mind tapma. Kuid kahjuks kaotasin lühikese mõttepausi ajaks valvsuse.
Seejärel ilmus eikuskilt pikka tumedasse rüüsse riitetatud Martin, juuksed lehvimas ning sosistas mulle: "Sa saad nüüd seitse lööki eelmise kolme asemel. Ja seekord on nad kaks korda tugevamad." Ma ei saanud esialgu aru, mis ta sellega mõtles, kuid siis tundsin, et mind tabavad mingid....ei teagi, kas need olid energialöögid või elekrišokid, igatahes vajusin õhku ahmides ja värisedes põlvili ning tõmbasin end kägarasse, et valu eemale hoida.

Kahjuks ei mäleta ma täpselt, kuidas unenägu lõppes, kuid ma olin väga suure jama keskpunktis. Vist üritasin kuidagi kuritegelikku geeniust üle kavaldada ja teda kõrvaldada. Mul (ja paaril teisel, täpsed isikud on hägused) olid hoolikalt läbi mõeldud plaanid, kuidas oma eesmärki saavutada, kuid....

alateadvus ei ole mulle loo lõppu avaldanud. Kes teab, võib-olla näen täna öösel edasi.

läks veel friikimaks.
Tõsiselt.

Mulle meenus üks mõte eilsest semiootikaloengust: Kui tuleb paavst, kes võtab endale nimeks Peetrus (II), tuleb maailmalõpp. Sest Peetrus oli esimene paavst, tema on ka viimane. OMGOMG.

Täna aatriumis istudes läks jutt miskipärast kõdistamisele (vist siis, kui Geku-chan jälle tahtmatult Ari-chani põlve katsus) ning keegi mainis, et ise ei saa end kõdistada, kuna närvid oskavad seda juba ette oodata. Kellegi teise puhul tuleb *poke* aga ootamatult.
"Predict this, bitch!" ütlesin ma ja torkasin sõrmed esimele ettejuhtuvale inimesele ribidesse.
Vot.

Hiljem rääkisime umbes tund aega erinevatest mees-(ja nais-)näitlejatest, kes meile meeldivad või meeldinud on.


Ja asi, mille pärast ma seda postitust üldse alustasin...

oli tänane Jaapani filmi loeng.
Kõigepealt sattusime mina ja Shin-chan istuma selle jubeda mehe kõrvale, kellel olid silmad ülipunased ning kes enne loengut mingist pudelist kahtlast jooki (odekolonni? viskit? brändit?) rüüpas. See oli eluhirmus. Me üritasime tooliga võimalikult tahapoole nõjatuda.
Teiseks oli huvitav hetk, kui Kitsnik järjekordse režissööri nime tahvlile kirjutas ja tema debüütfilmi nimega alustas. Ma kummardusin vihiku kohale, kuid sekund hiljem hakkas Shin-chan mind sikutama, ise vaikivas imestuses tahvlile vaadates. ma pöördusin, et näha, milles asi, ning Kitsnik oli just tahvlil edasi liikunud, paljastades esimese sõna "Hentai". Hiljem selgus,et filmi täisnimi oli "Hentai kazoku: aniki no yomesan" (tõlkes "Pervo perekond: vanema venna naine") Hirnusime neljakesi end herneks.
Kolmandaks piinati meid pool aega sellega, et näidati treilereid filmidest, kus peateemaks või ekraanil olevaks objektiks oli maitsev toit. No see oli kõrgema taseme sadism, kõhud korisemas ja silmad vees olime sunnitud neid maitsvaid roogi vaatama.
Siis Shin murdus ja läks Ami-ya'sse sööma (no ok, teda oodati seal, aga siiski) ning meie pidime edasi piinlema.

Aga nälg ununes üpris ruttu põhifilmi vaatamise ajal.
Filmiks oli Ishii Sogo "Gyakufunsha kazoku" (ehk 'tagurpidi perekond').
(Järgneb väga segane kokkuvõte ja minu nägemus nähtust. SPOILERS AHEAD)

Lugu keerles ühe üpris tavalise perekonna ümber. Pereisa Katsuhiko töötas kuskil firmas, ema Saeko oli kodune, poeg Masaki õppis hoolega eksamiteks, tütar Erika (kõige noorem) unistas staarikarjäärist, kui nad olid oma uude majja kuskil äärelinnas sisse kolinud (Saeko tuli õhtul kinkepakendisse mässitult oma mehe juurde, et teda õnnitleda), ilmus välja ka vanaisa Yasukune.
Alguses oli kõik enam-vähem kontrolli all. Kuna vanaisa oli külas, pidi ema magama tütre toas, too süüdistas ema oma meigitarvete kasutamises. Siis aga hakkas vanaisa natuke koormavaks muutuma ning isa pidi paluma tal lahkuda. Seda ta muidugi ei suutnud ja tuli lagedale geniaalse ideega kaevata maja alla veel üks tuba, mis vanaisale pidi jääma. Mõeldud-tehtud, isa-poega tegid elutoa põrandasse augu ja hakkasid alt auku kaevama. See ei meeldinud muidugi ülejäänud perekonnale, kes protesti avaldasid. Isa ostis spetsiaalse kaevamist hõlbustava seadeldise - pmst mootori, mille külge oli kinnitatud labidas.
Ema üritas abikaasat tema hullus ettevõtmises takistada, ahvatledes teda, kuid kõik oli asjata. Õhtul leidis isa ema tütre toa eest magamast, seest kostis kahtlaseid hääli ("Ei...palun, ma ütlesin, ära tee....palun, lõpeta....oooh...." jne), ust avades nägi isa Erikat voodil mingis kitsas kleidikeses meigiga näitlemist harjutamas. Poega vaatama minnes avastas isa, et Masaki on tuppa ehitanud sinise valgusega klaasprüramiidi ning seinad on kaetud mustade plaatidega, kus valgel mingid õppetükid. Poiss oli täitsa maniaki näoga, kuid ütles, et teda rahule jäetaks.
Olukord muutus hullemaks siis, kui isa leidis auku sügavamaks tehes valgete sipelgate pesa, pani sellele tule otsa, siis karjus, et tooge vett, kuna terve auk põles (ja kõik muidugi varmalt abistasid teda). Nonii. Seejärel vedas ta end järgmisel päeval tööle, kust lahkus paari minuti pärast, et koju joosta ja uuesti kaevama hakata. Kahjuks sattus ta veetoru peale, mis plahvatas ja suure veesambana toas purskama hakkas. Ema ähvardas minema minna, tütar karjus, et ema ei läheks. Isa üritas ema takistada, poole jutu pealt tormas sisse vanaisa, kes lehvitas käes Erika lahkumiskirja. Puhkes paanika, otsimise peale leiti tüdruk vannitoast, kus ta üritas end üles puua. Segadus missugune. Tagatipuks ilmus trepile maniakaalse ilmega Masaki, kes kandis käes ambu, mille külge oli seotud väike elus koerake, ning kes karjus, et ta ei saa sellise lärmi sees normaalselt olla. Siis kukkus ta trepile kokku, õde kutsus samal ajal mingi arsti (vist).
Järgmine stseen näitas, kuidas isa maja ust kinni naelutas ning seejärel kõik pereliikmed üles ajas ja elutuppa kutsus. Seal oli üles seatud kohvilaud, isa ütles, et teatab varsti kõigile midagi üliolulist, enne aga peaksid kõik ütlema mikrofoni makilindile midagi perekonna kohta. Vanaisa jõi kohvi ja alustas rääkimist, kuid hetk hiljem hakkas tal kohutavalt paha. Tuli välja,et isa arvas oma perekonda pöördumatult haige olevat ning kõikidel oli aeg koos surra. See idee ei meeldinud teistele miskipärast. Isa pööras ära, valas putukamürki klaasi ja hakkas sellega inimesi taga ajama.
Veidi hiljem võttis film klišeelise õudusfilmi pöörde, kõik hullusid ja arvasid, et igaüks neist tahab teisele halba ning barrikadeerusid eraldi tubadesse. Mees võttis tualetis mingeid tablette ning keeras seejärel majas korgid välja. Siis võttis ta kaevurimütsi, süütas sellel oleva tulukese ning läks oma ohvreid otsima. Samal ajal oli ema köögis end relvastanud (potid-pannid turviseks ja kiivriks, noad ja muud riistad relvadeks), vanaisa end altarituppa lukustanud (palvetades oma turvalisuse pärast ning kleepides igale poole kurjade vaimude vastu loitse, pärast, kui ema oli talle kahvli kätte löönud, roomas ta oma püha paika tagasi ja pani endale sõjaaegse sõdurivormi selga), poeg oma toas klaasist püramiidis mingit veidrat rituaali teinud (ta võttis kätte kurika, peas olid mingid antennid, välja nägi nagu UFO) ning tütar palus enda toas oma iidolilt Bruce Leelt julgust ja kaitset (ta harrastas tegelikult profimaadlust).
Järgnev oligi mingi õudusfilmi stsenaariumist: isa tungis mootoriga, mille otsa pistetud pikk puurtera läbi tütre toa ukse ning ajas teda mööda tuba taga, tüdruk karjus kohutavalt ja põgenes. Siis purustas isa teise seina ning tungis poja tuppa, seal toimus võitlus (samurai-stiilis), isal relvaks golfikepp ning pojal kurikas. Lõpuks äsas isa pojale kõhtu, kuid ei jõudnud oma tööd lõpetada, sest kuulis alt karjumist (ema ja vanaisa olid ka vahepeal all kohtunud ja madistanud). Trepile jõudes nägi isa, kuidas vanaisa tütre oli kinni sidunud (bondage-stiilis) ning nõudis selle ala hetkelist kapituleerumist, tema olevat kogu maja okupeerinud. Muidu vägistavat ta tüdruku ära. WTF nagu. Igatahes, vanaisa sai isa käest peksa, tütar jooksis ülakorrusele, seal sai isa ta kätte ja tahtis otsa peale teha. Siis tuli vend ja tegi isale ära, hakkas siis õde ahistama, kuid too oli end köidikutest lahti saanud ning virutas noormehele jalaga.
Ma ei mäleta täpselt, kuidas asi edasi läks, kõik oli sutsu segane, kuid mingil hetkel olid kõik elutoas, lennutati (või kukkusid ise) toa keskel olevasse mullaauku, isa pistis kardinad põlema ja keeras gaasi lahti, teised ronisid august välja, poeg võttis tulekustuti ja suunas selle isa pihta, kuid juba oli hilja....käis plahvatus.
Pärast seda roomasid kõik kuidagi ühte tuppa kokku (v.a isa, kes augus lamas), ema ütles, et aeg on hommikust süüa. Kõik puhastasid laua ära, ema tegi toitu ning alustati hommikusöögiga. Kõik olid üleni tahmased, mõned armilised ja veritsevad, lõpuks jõudis isa ka laua äärde. Siis söödi rahulikult hommikust ja äkki tõusis isa ütles midagi stiilis "I've figured it out. Your father is not really crazy at all. All that I have done so far is the result of careful thinking." Siis hakkas ta puuriga maha lammutama, selgitades, et nüüd on ta kõigest aru saanud, nad peavad selle maja maha võtma, et alustada uut ja paremat elu. Kõik lõid innustunult kampa, v.a Erika, kes toa keskel halas, et tema ei taha seda.
Maja variseski kokku. Viimased stseenid olid uuest idüllilisest pereelust kuskil kiirteesilla all, üles olid seatud uued toad, igaühel oli vabas õhus oma nurgake. Hommiusöök lõpetati, vanaisa läks jooksma, poeg koeraga jalutama, ema saatis isa ja tütre ära ning läks tühermaale pesu riputama. Kõik olid õnnelikud.

Ehk nii absurdset filmi pole ma mitte kunagi näinud. Ma kas naersin end ribadeks või olin "wtf"-näoga.

Lõppsõnad mõttes loengupidajale: "You're a sick, sick man."

Õhtust.


Alustuseks tahaks öelda...

Gravitation!!! Ohjeebus, ma ei oodanud sellest nii head animet. Kuid kord vaatama hakanud, ei suutnud ma enam lõpetada. Minu meeleolud sarja jälgimise ajal saab paigutada laias laastus nelja kategooriasse: 1) vaimustusest kiljumine, 2) "awwwww"-hetked, 3) sügavalt ohkamine ja 4) põnevuse ja ootusärevuse kütkes olemine. See oli niiiii nunnu...shonen-ai'd saab ikka väga isuäratavas pakendis serveerida. Pluss muusika-teema ning bishounenid *fangirlism*

Teiseks:

On ilmnenud probleem. Ma ei jää enam öösiti magama.
Natuke jama lugu, sest mis mõtet on minna kaheteistkümne ajal magama, kui nagunii poole kaheni unne ei vaju?

Eelmise nädala tipphetked :

Alias.

Mirju: (Shinile) No tead, on selline päkapikulaul...
Shin: Ma ei tea ühtegi päkapikulaulu.
Mirju: No heaküll...ee...perverdid teevad seda ka.
Shin: 0.o
Sõna oli "Piiluma".


Veidi hiljem:

Mirju: (Shinile) Mis Bruno sulle on?
Shin: Boyfriend? Poiss? Noormees?
Mirju: Eiei, see sõna on rohkem nagu kindla tegevusega seotud...
Geku: Voodipartner!
Shin: Geee-kuuu...
Mirju: Ei, see on nagu....seda tegevust saame meie ka omavahel teha.
Kõik: 0.o + üleüldine naer
Mirju: Jeebus. No see on nagu *teeb kätega ähmase liigutuse*
Geku: On küll voodipartner.
Sõna oli "Kallim".


Neljapäeval käisime Lasnamäel mingis spordikeskuses ronimas. Et nagu....oli 12m kõrge sein aj seal sai ronida (koos julgestusega). Seal oli peale meie palju meesolevusi, kes kõik olid....ee..."väga hästi ehitatud". (Mulle meenus miskipärast minu esimene kaljuronimiskogemus Pivarootsi lastelaagris - tituleeritud "Riho ja Janno viivad meid taevasse" :P)




Reedesed naljad:

Sakraalprostituudid. (Mesopotaamia usundi loengust, jumalanna Ištari preestrinnasid nimetati ka nii)

Aril valutas südame kohalt.
Mirju: Put something warm on it.
Ari: How about your hand?

Usu ja Ebausu loeng, räägiti igasugu esemetega seotud kollidest. Ühe kirjeldus:
Üks vana koto (jaapani keelpill), kuulsa meistri loodud, midagi suurt ei tee, ainult plõnksub kurvalt nurgas.

Aa, muide, minu artikkel Iisraelist on nüüd ka üleval.
--> http://www.kooriyhing.ee/est/news/Artiklid/index.php?articleID=710

(seda on palju toimetatud, st see ei sisalda eriti enam minu enda isiklikke nalju ja kogemusi, see on selline, mida suvaline inimene võiks lugeda ja toredaks pidada. kui on huvi täieliku kirjutise vastu, andke teada)


Anime, mida hetkel vaatan: Vision of Escaflowne

Veendun üha enam, et see väärib kõrget hinnangut. Kunagi sai seda ViVa pealt nähtud, kuid uuesti vaadates on ikka sama põnev. Animatsioon on natuke selline vanakooli-värgi moodi, aga just see teebki ta nii kauniks. Muusika..Yoko Kanno, mida muud oskangi öelda. Kvaliteet. Ja süžee ise + tegelased...super. Soovitan. Vägagi.

(Ja. Ma. Just. Avastasin et. Mulle meeldivad. Lühilaused. :P)

Täna proovis üllatas Saluveer mind jälle ühe ootamatu, kuid vägagi paikapidava näitega. Et mõni noot tuleb võtta pehmelt, nagu puudutaksid kellegi erilise inimese kätt...puudutus on õrn, kuid kui tajutakse, et teine pool eemale ei tõmbu, hoitakse edasi.

Koju tulles avastasin bussist välja astudes, et sajab lund.
Ja see oli nii neetult ilus lumesadu.
Räitsakad küll langesid silma ja suhu, kuid neid ei pannudki tähele, tahtsin kauemaks jääda lihtsalt seisma ja vaadata seda hingematvat pilti. Lund näis olevat kõikjal, terve õhk täitus valgete räitsakatega, mida tuul spiraalidena allapoole kandis.
"Keerlevaid, langevaid helbeid on täis kõik laotus ja uinuvad puud..."

Mis sest, et homme on see lumi kadunud.
Selle ühe hetke nimel oleks piisanud ka sellest, kui nad oleks maapinnale jõudes sulanud.

Oeh.
See oli lihtsalt võrratu. Üllatavalt hea, kohe väga.

Mu vennake säras taas laval, laulis isegi kahe teise tüübiga mingis loos lava ees soolot ^^
Oh, ma olen ta üle nii uhke.

Kahju, et ma Tõnis Mäe esitust ei näinud, loodetavasti saan äkki veel end mingile etendusele sebida. Aga Peeter kandis Carrere'i osa hästi välja, see oli tema võimalus.
Minu lemmiklugu oligi vist tema ja Chalice'i duett....Fantoom ning tema isa. Laul oli nii liigutav, puudutas sisemiselt tõsiselt.

Ja Fantoom.....*õhkab* ma ei teadnudki, et Chalice niimoodi laulda oskab. Ta oli selle osa jaoks täiuslik - karm, aga samas ka õrn. Tema esituses tuli tegelase traagika väga hästi mõjule.
Lõpp kiskus pisara välja küll. Mõtlesin teise vaatuse algusest peale, et "palun ei, palun ei", aga oli selge, et mingit tüüpilist õnnelikku lõppu siit kuskilt välja ei võlu.

Hea, et loo süžee teistsugune kui tuntud "Ooperifantoomis" oli. See mõjus uudse ja värske versioonina. Ei osanud asjade käiku ette aimata, ainult ähmaselt, sellepärast oligi huvitav.

Ja mul kummitab juba terve õhtu viisijupp "Fantoomi võimu all on kogu ooper".


*fännab*


Kui ma laval Rasmust vaatasin, tuli mulle meelde, et hiljuti sain ka vennakesega kokku. Oi kui hea oli teda üle pika aja näha, kallistada ning temaga rääkida. Tore, et mõned asjad aja jooksul ei muutu. Ikka minu armas venna. Millalgi peab kindlasti Tartusse talle külla minema.)

Nõndaks.
Nüüd olen lõpuks kodus tagasi. (Tegelikult juba peaaegu terve nädala.)
Siinkohal teatan ametlikult, et mind ei müüdud kellelegi naiseks, eesti mehed, rejoyce! (Not, eksole)
Ma kirjutan mingil hetkel (loodetavasti homme) kroonika ka arvutisse, arvatavasti läheb see taas kooriühingu kodulehele reisikirja-artikliks. Kui see juhtub, panen ka siia lingi. Senikaua...
Mis me siis reisil tegime-nägime, lühidalt:
* käisime paljudes huivtavates kohtades, nt Jeruusalemm (nii vana kindlus ja Nutumüür kui veidi muud linna), Naatsaret, Tel Aviv, Galilee järve ja Surnumere ääres. (neil on vist kõik kohad kuidagi Jeesuse või vähemalt Piibliga seotud, tundub mulle)
* saime ka turul olla, seal on täielik hullumaja, peab päikseprille kandma, et keegi ei näeks, kelle poole sa parajasti vaatad
* ööbisime erinevates peredes, ma sain olla nii ladina-ameerika seebika moodi korteris, ilusas ridaelamus, kibbutzis (Iisraeli kolhoosi-tüüpi kommuun) ja lõpuks ka Jeruusalemmas kõrges eramus, mille katuselt-rõdult avanes fantastiline vaade öisele linnale
* sain ka veidi pruuni(ka)maks (mul on randid ja ma ikka elan, Omg)
* kontserdid läksid enam-vähem, mõni paremini, mõni mitte kõige paremini. aga päris hullusti ei läinud ükski.
* õppisin uue mängu selgeks - James Bond. Mängu käik: mängijad seisavad ringis, ringi keskel on mängu juht. Ta ostuab kellegi suvalise peale, teeb käega liigutuse, nagu laseks püstolist ja ütleb kas "Põmm!" või "Pauh". Kui ta ütleb "Põmm", peab see, kelle peale näidatakse, kiiresti kükitama ning temast kummalgi pool olevad mängijad lasevad üksteist, öeldes "Pauh". Kes ei kükita või unustab pöörata või ütleb vale sõna/valel ajal, läheb mängust välja. Kui mängujuht ütleb "Pauh", peab see, kelle poole osutatakse, teda vastu laskma (öeldes "Põmm") ning temast kummalgi pool olevad isikud peavad talle imetlevalt lähemale liibuma, öeldes "Ooh (uu), James!"
Vot selline tore mäng XD

Aga tagasi kodulainele....

Kui ma varem fännasin The Gazette'i (Gazetto) lihtsalt sellepärast, et bändiliikmed ilusad välja nägid, siis nüüd meeldivad mulle ka mõned nende lood *yay* Kohe väga meeldivad. Reisil olles kuulasin neid laule ja kohe tekkis hea tunne.

Viimase aja lemmik on nende "Silly God Disco" - lihtsalt superhea lugu, pluss lahe video. Laul ise on inglise keeles, aga Ruki esituses saab sellest ainult ähmaselt aru. Sellegipoolest armastan seda lugu metsikult *fangirl squeal*
Lugu, video ja sõnad tunduvad olevat kolm eri asja, aga koos toimivad sellest hoolimata suurepäraselt.
(Video siin: http://www.youtube.com/watch?v=73IipKsDvSI )

Ja mis kõige kummastavam...

Nägin üleeile Gazettot unes....nagu mis mõttes. Oli mingi larbilaadne asi vist, mina läksin sinna, nemad miskipärast tulid ka. Rääkisime inglise keeles, nad rääkisid ja said aru väga hästi.
Keskaegne-fantasy olustik, tegevuspaigaks (välitingimustes, lähedal oli suur linnuselaadne kivist/puust ehitis) mingi kuningriik, mäletan, et kõik vähegi alamast klassist inimesed pandi tööle, mingeid raskeid kive tassima või midagi.
Mina pidin ka midagi tegema, aga ma ei olnud tavaline, olin keegi eriline. Mult küsiti, kes ma olen, ning siis ma vaatasin küsijale otsa, avasin suu, aga...mitte midagi ei tulnud välja. See oli sellepärast, et olin unustanud oma tegelasele nime mõelda, aga tegelikult sobis see väga hästi ka mänguga kokku, sest siis vaadati mind mureliku ja kaastundliku näoga ja öeldi, et "Sa ilmselt ei mäleta oma nime, vaene laps." Ja siis teatati minust kellelegi ja viidi minema.
Aga Gazetto tüüpe ma nägin hiljem ka...nad olid vist ka tööle pandud :P
Kuid ma kahtlustan, et äkki nad olid mu undercover bodyguards. Mis on iseenesest vaimustav väljavaade *drools*


Ning kõigile, kes veel ei tea, mis bänd on The Gazette - üks üliseks jrockibänd:

Eile jaapani filmi loengus avastasin ühe veidra asjaolu: Lauri Kitsnikul on Aabu hääl. Mingi väike kõlavahe on, aga ta hääl on täpselt selline, nagu Aabul võiks olla, kui ta nii vana oleks. Sürr.

Käisin laupäeval Kristina sünnal. Kuna ta ei täpsustanud, mida ta kingiks tahab, viisin talle midagi sellist, mis mulle ka meeldiks. Johnny Deppi 2008. aasta kalendri nimelt. Loodan, et ta rõõmustas (sest kellele siis ei meeldiks johnny depp). See õhtu oli ka üllatav, ma poleks kunagi uskunud, et 19. aastaseks saava inimese sünnipäevapeol võib kamp inimesi poolteist tundi öösel telefonimängu mängida. Aga meil oli tõesti sellega väga lõbus, nalja sai suurtes kogustes. Mida me hiljem tegime, sellest ajalugu vaikib.



Jumal olgu tänatud Azureuse eest (Geki ja Patrick, *kallikalli*). Sellega saab nii palju häid asju suht kiiresti tõmmata. Mingi koguse animest ja mangast, mida endale tahtsin, saan siit...aga vaikselt hakkab arvuti täis saama. Selle suhtes peab midagi ette võtma.


Muide, me teeme bändi. Selle nimeks saab "Smth smth", esimeseks hitiks kaver Mark Anthony laulust "(I) need to know....smth smth".
Mina võtan vokaali enda peale, Shinri-chan hakkab mängima tavalist- ja basskitarri (kordamööda ja korraga XD), Ari-chan klahvpille, Mari trumme ja Geku-chanist saab meie ustav groupie, kes meid kohutavalt armastab ja kellele me oma laule pühendame. Tema seisab kontserdil hiigelsuure loosungiga ja karjub "Smth smth!!!!!!11111". See oleks huvitav, kuidas saalitäis inimesi seda nime karjuks....

Ning selle postituse lõppmõte:

Daft punk - "Harder, better, faster, stronger" on kummastavalt hea lugu.
(eriti Gazetto fanvideo taustaks)

Tegelikult on mõnus olla, mul hea tuju ^^
Mirju