Someone told me, love would all save us

Tuesday, October 27, 2009 by Mirju

Ma olen ikka üks imelik inimene.Nägin jälle oma hinge inetust. Ükskõik kuidas ma üritan seda puhastada, jäävad mõned plekid, mida nii kergelt välja pesta ei saa. Samamoodi nagu jäävad mõned kogemused. Tekib tahtmine karjuda: "Sa neetud silmakirjatseja! Kuidas julged sa püüelda millegi poole, milleni sa nähtavasti veel kaugelt ei küündi?! Väidad mis sa väidad, aga tegelikult on sul ikka just neid omadusi, millest sa metsikult lahti saada üritad. Practice what you preach, girl..."Nojah, eks me kõik ole ainult inimesed.  
Sellel õhtul  tundsin küll selgelt: いつも足りない。
Never enough. Never perfect.  Alati jääb midagi puudu.
Samas, täiuslikkus tekitab igavust. Ja fraas "sa ei ole minu jaoks enam huvitav" kõlab minu jaoks endiselt nagu piitsaplaksatus või timuka langeva kirve vihin. 

Mille poole ma siis püüdlema peaks? 

Ilmselt on vastus kuskil keskel. Improve, but observe. 
Üks mu hullemaid omadusi ongi kohatine liigne rahulolematus iseendaga.  Õnneks on see viimaste aastate jooksul paranenud - ma täitsa meeldin endale.  Vahel esineb küll hetki (ülalpoolmainitu kaasaarvatud), mil kumab jälle läbi see abitu perfektsiooniotsija, kelle juured aastatetaguses ajas. 
Siis aga ajan selja uuesti sirgu ja kinnitan endale, et tegelikult olen ma rahul sellega, kes minust on saanud.  Rahul nendega, kes mind ümbritsevad. Rahul sellega, mida ma teen .

*sirutab*


Nii,  nüüd võin edasi minna.

---

Inimesed, miks te raiskate oma aega, emotsioone ja närve üksteise vihkamise,  teistesse halvasti suhtumise ja üldse kõrgetasemelise mittemeeldimise peale?
See ju tegelikult väsitab kohutavalt. Nii ennast kui teisi.
Tõsi, vahel on vaja neid negatiivseid tundeid kuhugi suunata, välja elada ja muud sellist. Vahe on aga selles, et kui pärast võiks tunda vabanemist, koorma kergenemist ning värskendatult edasi minna (võib-olla selle käigus ka vabandada, asju selgeks rääkida), siis paljude puhul jääb sisse tühi tunne või pole midagi muutunud. Sest nad vihkavad ja intriigitsevad edasi.
Miks?
Ma tõesti ei saa aru.
Kui ma koguks endasse niimoodi pidevalt sellist negatiivsust, läheks ma hulluks.
Mõttetu halvustamise peale ma oma aega raisata ei soovi.
Seepärast proovingi inimestesse suhtuda võimalikult hästi. Negatiivsus väsitab.  


Aga räägime natuke skaala teisest otsast.
Paar väga emotsionaalset hetke on viimasel ajal pakkunud....One Piece (jah, jälle ta räägib animest XD).  

* Laboon ja tema lugu (veidi spoilereid, aga selle blogi lugejate seas vist eriti OP vaatajaid pole, seega kellelegi pettumust ei valmista loodetavasti):

Väike vaal  eraldub oma parvest ning jääb üksi merele.  Kord satub ta kokku kamba lõbusate piraatidega, kes oskavad hästi laulda ja pilli mängida. Vaalake jääb nende juurde, ujub nendega kaasa ning saab isegi nime - Laboon. Pärast mitmeid seiklusi teatavad piraadid talle, et kaugemale ta nendega kaasa tulla ei saa, see olevat liiga ohtlik.  Lõpuks Laboon otsustabki neid ootama jääda, toeks lubadus, et tullakse paari aasta pärast ümbermaailmareisilt kindlasti tagasi. 

See vaal ootab juba 50 aastat.  Iga päev rammib ta kogu jõust suur kaljut, Red Line'i, mida mööda sealsetesse vetesse koos piraatidega tuli ning mida mööda kaaslased ka naasma peaks. Ta on justkui selle suure kivilahmaka peale vihane, et see tema sõpru välja ei anna.

Laboon ei tea, et see piraadisalk ei tule enam tagasi. Kolm aastat pärast Laboonist lahkumist sattusid nad uuel karmil merel võitlusse, millest eluga ei pääsenud keegi.
Peaaegu. Sest üks, Labooni parim sõber Brook oli söönud eluvilja, mis võimaldas tal surmast tagasi tulla. Seda aga kahjuks teatud hinnaga - aasta möödudes oli temast saanud luukere.
Kuna ta vari rööviti ja seetõttu päikesevalgus talle surmavaks muutus, ei saanud ta Floriani Kolmnurga ududest lahkuda ja Labooni juurde naasta (kaasas helisalvestus piraadikamba viimasest muusikapalast - nad surid, lauldes oma lemmiklaulu), kuid...nüüd, kus Luffy ja  teised Brooki varju kätte said, võib  luukere alustada teekonda oma vana sõbra juurde.

Vaal, kes ootas 50 aastat ja enamgi veel neid, kes kunagi ei naase....luukere, kes ükskõik millise hinnaga tahab pidada vaalale antud lubadust...

Selle väikse vaala pärast poetasin küll mitu pisarat. Ta on nii nunnuks tehtud, et teisiti ei saanud.  Ma ei tea, kuidas tema häält tehti, aga see on üks armsamaid häälitsusi (siin kohe alguses nt ),  mida pika aja jooksul kuulnud olen. 


* Going Merry.
Õlgkübarapiraatide esimene laev. Ta saadi Usoppi sõbrannalt Kayalt kingiks. Kandis neid läbi mitmete seikluste, raskuste ja rõõmude. 
Kuid iga laeva aeg saab kord otsa (eriti siis, kui see on  elanud üle  sellised hullusi nagu taevasse lendamine, hiiglaslike mereelukate ja lugematute mereväelaste rünnakutest pääsemine). 
Meeskond armastas Merryt. Eriti Usopp, kes teda vajadusel igati parandada-lappida püüdis. Kord nägi ta (Õlgkübarapiraatide Taevasaarel viibimise ajal) isegi öösel, läbi udu veidrat ilmutust - inimkuju laeva parandamas ning häält "Ärge muretsege, ma kannan teid veel edasi".

Water 7-s oli laevast lahkumine kõigile raske. Sellega oli seotud ka meeskonna sisemine lahknemine - Usopp lahkus ning rängalt kahjustatud laev jäeti maha. Kuid kui mererongiga Robinit päästma mindi, suutsid kõik kokku saada ja Maailma Valitsuse kohtupaika, Eines Lobby-sse  jõuda.Seal aga ei läinud asjad kõige paremini ja Õlgkübarapiraatide vastu käivitati hiiglaslik mereväeoperatsioon Buster Call. 
Ja siis, ümbritsetud kümnetest vaenlaste laevadest, siis, kui lootus kustunud näis, Luffy enam liigutada ei suutnud ja neid õhku laskma hakati, kuulsid kõik mingit veidrat heli. See tuli justkui altpoolt, kõik arvasid, et kuulevad luulusid, kui Usopp järsku karjus "Hüpake merre!" Teiste mõistmatute nägude peale hüüdis ta "Kas te aru ei saa? Ta tuli meile järgi! Meil....meil on ju üks kaaslane veel!" Mereväe üllatunud silme all hüppasidki kõik rünnatavad korraga merepinna suunas.
Ning korraga, nii võimatu, kui see ka ei tundunud, ilmus kahurisuitsust nähtavale väike laev.  Going Merry oli oma sõpradele ise järgi tulnud, et neid kõige sügavamast põrgust välja tuua. (Gaad, ma ei saa isegi seda teksti kirjutada, ilma et mul silmad pisaraisse ei kisuks. Ma mõtlesin juba seda osa vaadates, et kui juba see mulle niimoodi mõjub, mida ma veel siis teen, kui nad....)
Kõik rõõmustasid, kuid imestasid asjaolu üle, et kedagi laeval ei leidnud. Kes neid siis hüüdnud oli? Usoppi juttu ei tahetud esialgu uskuda, kuid kui Iceberg hiljem ka seletas, et oli kuulnud laeva häält, mis läbi suurima tormi, hoolimata oma raskest seisust  oma kaaslastele järgi minna soovis, siis....
Kuid nüüd oli selge, et isegi selle vapra laeva jaoks on teekond läbi.  Vaene Merry hakkas otse merel koost lagunema. Ja seda pidid Õlgkübarapiraadid mõistma.
Lõpuks otsustatigi laev väärikalt viimsele teekonnale saata. Nii vaatasid kõik koduks saanud karavelli põlemist, meenutades kõike, mida koos läbi elatud. 
Ning siis kõnetas Merry oma sõpru.  "Andke andeks, et ma kauem teiega koos olla ei saa. Tahaksin küll rohkem seigelda, kuid see pole võimalik. Sellegipoolest olin ma teiega koos õnnelik."

Oh, Merry. Neetud, ma ikka ei saa ilma nutmata olla, kui sellest loost kirjutan. Siin ja siin on kaks väga ilusat ja kurba  koond-mälestusvideot.

* Natuke midagi rõõmsamat nüüd XD
Mingis jaapani keskaja teemalises eriosas (nr 303) juhtus päris mitu sellist asja, mille pärast ma pikka aega naerust kõveras olin (ja olen iga kord kui vaatan, muide).
Nimelt teevad selles osas "külalisetteaste" mitmed sarjas esinenud tegelased, kuid need etteasted jäävadki tihti väga lühikesteks. Minu lemmikuks selliseks cameoks on mingi koka (water 7 mererongist vist)  suvaline ilmumine ühte stseeni  - tüüp on mingi riisikaupmees, kannab ajastukohaseid riideid ja riisikorve, kuid ta tundub "teadvat", et midagi "filmitakse" ja siis ta tuleb ja vilksab kaameras ja..... XD (aga kõike ma ka ette ei räägi, vaadake ise 6.03-6.22 ja ignoreerige itaaliakeelset audiot palun)
Teine kuldne moment on, kui Luffy laulab (muidugi kõvasti ja valesti) jaapani armastatud rahvalaulu "Sakura sakura".  Nali on selles, et ka meie oleme kooriga seda proovis laulnud. Kui ma esimest korda kuulsin seda Luffy esituses ja sain aru, millega tegu, siis purskasin oma joogi üle monitori laiali.  Lisaks on väga humoorikas Usoppi karje, kui nad tuppa tungivad (nad kahtlustasid Luffyt ühe suure kirsipuu varguses)...nagu oleks avanev vaatepilt tõeline horror. Mina aga hirnun ja kerin seda karjet tagasi. 
Imelik inimene, tõesti XD

Natuke lõbusat OP muusikat ka: Intro 6 - "Brand new world"Intro 11? - "Share the world" (lol, sarnased XD) Lisaks: Bumb of Chicken - "Sainoujin ouenka"

Täna OP osi vaadates veendusin taas, et mõndasid asju ma lihtsalt ei talu. Ei talu nende nägemist nii elus kui (joonis)filmis kui raamatus - mul hakkab füüsiliselt halb ja valus. (Muidugi on nad kohati sarjades ja muus ekstreemsusteni viidud, aga siiski)
Nendeks on: karjuv ebaõiglus, alusetu süüdistamine, diskrimineerimine...ja ka abitus, argpükslus nende nähtuste vastu midagi ette võtta.
Kunagi võiks mul ka nii palju mõjuvõimu või võimalust olla, et reaalses elus nende vastu midagi rohkemat ära teha.

---

Muide!
Nägin reedel kõige armsamat meganekko(prillidega st)-poissi. Varem ma ei suutnud mõista nende võlu, sest polnud lihtsalt kedagi sellist näinud. Ta oli.....oeh. Täpselt selline hukutav kooslus - natuke tagasihoidlik, häbelik, ilusad silmad veidike pika tuka alt piilumas....ahh. 
Ja kui ta ütles, et on 16...oli mul tunne, et *damn*, miks ma temast juba 5 aastat vanem olen XD 
 

Oeh. Asi venis jälle suht pikaks ning selleni, millest tegelikult rääkida tahtsin, nagu ei jõudnudki. 
Pole hullu, alati on homne. Kuigi ma olen suhteliselt omadega läbi, vaatame, kas voodistki välja rooman. 


Ja kui kellelgi on kodus plaati "4 aastaaega. 2. Ballaadid" ja ta suvatseks seda mulle laenata, oleks ma piiritult tänulik. Sellel plaadil on üks lugu, mida ma pikalt olen otsinud. 
Karavan & Meelis Punder - "Tagasitulija"

"Ma olen tagasi tulnud, mõndagi näinud mees,
iialgi nii pole olnud, maailm on lahti mu ees."

Aga hetkemuusikaks on hoopis: *dun dun dun*

Shinedown - "I dare you"  (see on vist mingi wrestlingu-sarja theme song tegelikult, väga võimas lugu...aga mulle meeldivad selle sõnad, eriti kuna sellest inspireerituna on kirjutatud see fantastiline OP lühi-fanfic)

Kättemaksukontor - "Saatanlik naine" Uku Suviste esituses (no tee, mis tahad, mulle lihtsalt meeldib see. võib-olla ihkan minagi olla see "ohtlik naine"? XD)


Ilusaid unesid, kallikesed.

Posted in: , , , , | 4 Hääl(t) kõrbes | |  

Hetke tabada, aega jagada

Friday, September 18, 2009 by Mirju

Täiesti ootamatult hakkasin meenutama, miks ma blogile sellise nime panin.
See fraas on mind juba aastaid kummitanud, ma ei mäletagi, millal see algas.

Püüdsin leida põhjust, miks peaks sellist mõtet just kolme sõnaga kirjutama, miks mitte "teispool mind", aga selle lugemine ja välja ütlemine tundus kuidagi vale. Sõna "teispool" seostub mulle automaatselt teispoolsusega, aga see pole minu jaoks selle fraasi mõte.
Ei, selleks PEAB olema just "teisel pool mind".

Sest seda see tähendabki. Nagu peegel, milles kinnistub see, mis väljast paistab, aga samas on see peeglisse sisenedes muutunud samas juba ka hoopis muuks. Justkui seisaks ma endaga kord seljad vastamisi, kord näoga. Olen mina ja ei ole ka.

Aga nii "see pool" kui "teine pool" on minu oma.

Kunagi oli mul kindel plaan kirjutada sellise pealkirjaga luuletus, siiamaani on, aga...

---
Mäletan viimasel ajal jälle oma unenägusid.
Mõned on põhjalikumad, mõned vaid killud tervikust.
Ilmselt satuvad mõned neist ka siia.


Aeg, see väärtuslik aeg.

Juulikuus nägin ühte und, mis siiamaani ununeda ei taha. Võib-olla sellepärast, et on üliharv, kui ma keset ööd unest üles võpatan, värisemist lõpetada ei suuda ja end üpris kaua rahustama pean.
Ka sellega oli nii. Lõin silmad äkitselt lahti, ahmisin õhku, vaatasin segaduses ringi ning ootasin, millal reaalsus järgi jõuab. See võttis aega.
Pidin kaua sügavalt hingama, korrates mõttes mantrat "seepolepärisseepolepäris...".


Natuke naljakas, sest see polnud üldse selline "klassikaline" õudusunenägu. Ta oli vaid kuidagi...õõvastav. See lõi pinna jalge alt, et kindlustunne oli visa taastuma.

12.-13. juuli

Jälle olin selles neetud teatris. Punased samettoolid, mis kasvasid lava juurest üles justkui amfiteatris. Laulsin mingeid rahvalaule.
Millalgi tekkis teadmine, et saan maailma päästa või kedagi aidata, kui loovutan osa oma elust. Ma ei teadnud täpselt, kuidas see toimuma pidi ja mida täpselt loovutan, kuid lõpuks otsustasin seda siiski teha. Pärast viimast esinemist väljusime majast (justkui keldritrepist Loode tänavale juuksuri-Anneli salongi ees) ning toimuski "loovutamine".Vajusin maha, nägin häguselt ülevalt mingit valgust, sirutasin käed selle poole ja nägin siis õuduse ja abitustundega, kuidas mu kätele kortsud tekkisid. Olin "andnud ära" aastaid oma elust ja selle tulemusel vananenud.

Olin šokis. Teadsin, et see ohverdus oli vajalik olnud, kui ei suutnud sellega leppida, nüüd kui see tehtud oli. Heitsin pilgu peeglisse, sealt vaatas mulle vastu täiesti võõrana tunduv nägu (blondeeritud juuksed, vanemad näojooned). Mind valdas täielik ahastuse-abituse-kurbuse-tunne. Mõistsin, et ei saa neid aastaid enam kunagi tagasi, mõistsin täpselt KUI paljust ma ilma jäin.
Välimuse järgi otsustades olin andnud umbes 25 aastat, seega olin nüüd umbes 46-50-aastane. Mind ajas vihale ka see, et ma ei teadnud üldse, kuidas see väidetav "maailma päästmine" nüüd toimuma peaks, kui olin oma osa teinud. Kas pidin ise midagi tegema või piisas antud aastatest?

Läksin löödud ilmel saali. Lapsed ronisid lava kõrval metallkonstruktsioonidel ning ma käskisin pahaselt neil alla tulla, lisades "Praegu võite alla kukkuda".
Ja siis, niipea kui ma need sõnad olin lausuda jõudnud, kukkuski minu silme ees üks poiss sealt alla, põrgates õõvastavate mütsudega veel erinevate metalltorude vastu. Minuni jõudis kohutav teadmine, et võib-olla olin ma saanud võime, et mu öeldu saab tõeks.
Tuikusin eemale ning silmasin lava kõrval üht mustlas-ennustajanaist (Liilia?). Ühe meeleheitliku hetke jooksul mõtlesin, et küsin temalt nõu või abi. Kuid kui ma ahastava näoga tema poole pöördusin, vaatas ta mind korraks, vaid ühe lühikese hetke jooksul (mul oli tunne, et ta vaatab minust läbi) ja ütles: "Või nii. Sind vist ei saa (enam) keegi aidata, seda, mis on tehtud, ei saa muuta."


Jah, see unenägu veenis mind taas, et üks väärtuslikumaid asju, mis meile antud, on AEG.

---


Veidi aega tagasi tehti mulle pakkumine, millest ma ei saanud keelduda.
Liilia kutsus mind ühele kommertslarbile, mis kujunes ülilahedaks.
Üheks õhtuks sai minust "Dracula mõrsja".

Mis tähendas seda, et pidime realistlikult kehastama lavastatud mõrvamüsteeriumi segavaid faktoreid (firmaüritusel osalevad töötajad ei teadnud sellest midagi, neile pidi kogu rollimäng reaalsusena tunduma, asi tipnes ühe "nende oma" tapmisega).
Lugu oli järgmine: olid puhketalu omanikud, õde Matilda (Liilia) ja vend Martin/Mattheus (Hulkur). Õde oli oma mainest hooliv perfektsionistist range tädi, vend aga hoopis hull, kes oli veendunud, et ta on vampiir. Lisaks pidas Mattheus oma kodus kahte "jüngritari" (uute nimedega Sibyll ja Pandora), kellelt aeg-ajalt "verd imes". Mina kehastasin tema kõige uusimat mänguasja/vallutust, alaealist Maileeni (keda isand Eriseks kutsus).

Kogu üritus oli lõbus, saime ilusad kleidid selga panna, aias ringi jalutada, lisaks oli meil suurepärane professionaalne jumestaja-juuksur-kõigetegija Iiris (keda ma, nagu selgus, varem Karolini sünnipäeval kohanud olin), kes tegi meile suurepärase meigi, soengud ja hambajäljed kaela.

Pärast kogu asja lõppu (kui "mõrvatu" saabus ja inimestele seletas, et tegemist oli olnud rollimänguga), nõudis Liilia meilt veel improviseeritud fotosessiooni, kuna ta polnud näinud oma vaimusilmas lavastatud unistuste stseeni. Nimelt oli kokku lepitud üks juhtum, kus Mattheus just minust "toituma" hakkab. Keegi pidi sisse tormama ja nägema pilti - magamistoas on hämar valgus, voodil punane tekk ja laest ripuvad valged kangad, kõikjal põlevad küünlad, mina laman oma valge kleidiga roosiõielehtedega kaetud voodil, majaperemees mu kaela juurest kummardumas ning kõikjal selle ümber on kaelal ja kleidil väga palju verd (ehk siis mind kasteti kunstverega).
Kahjuks ei valatud mind hilisema pildistamise ajal enam verega üle, seega oli seda ainult kleidil ja hambajälgede juures.


Muhahaa, see oli lõbus.
Panin mõned pildid pärast pikka kaalumist ka orkutisse üles.
Kahju, et blogger praegu bitchi mängib ja mul siia pilte panna ei lase. Ohwell, there's always orkut.

---

Hetkemuusika:

Olen avastanud Suga Shikao.
See mees on geenius (ja mingi 46-aastane, aga sellel pole mingit tähtsust). Tõmbasin juba peaaegu kogu ta diskograafia.

Veider, kuidas tema muusika mulle mõjub.

Ühel pühapäeval kooriproovi kõndides nägin tema laulu kuulates maailma hoopis uutmoodi. Leidsin värvi, mille nimetasin "päikseroheliseks". See tekib, kui päike läbi puulehtede paistab. Miskipärast seostub see mulle alati suvega.

Enamjaolt aga meenutab Suga Shikao muusika mulle matti klaasi. Sellist veidi läbipaistvat, kuid samas ähmast, erilist asja. Kui tema laule kuulates silmad sulen, näib mulle vahel, et vaataksin justkui vee alt üles ning pinna peal hõljuks peenike hallikas suits.

Jah, tema muusikal on minu jaoks kuju.
19sai - xxxHolicust (üks mu anime-introde absoluutseid lemmikuid)
Room 201 - vist Honey&Cloverist
Yozora no Mukou - ka xxxHolicust. Huvitaval kombel on laulu nimi "Taeva taga" ehk siis "teisel pool taevast".
Amai Kajitsu - oooooh....sulan seda kuulates (kahjuks ei saa youtube'i versioon originaali vastu)

Mermaid, Call me Call me, Keppeki, Time Machine ....heade lugude nimekiri jätkub.

Ja kogu tema "Funkaholic" plaat on tõepoolest kõige funkym, mida ma eales kuulnud.


Hetke tabada,
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises

Posted in: , , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Piraatidest, ammustest nimedest, rikastest detektiividest ja pingviinidest

Thursday, September 17, 2009 by Mirju

Nõndaks. Nüüd on lõpuks enam-vähem selgunud minu selle semestri tunniplaan.
Seal võiks natuke rohkem Jaapaniga seotud aineid olla (teised on juba küllalt kurtnud, et sellest tuleb üks väga fail semester), aga eks kuidagi tuleb sellestki end läbi närida.

Esmaspäev

12.00 - Jaapani keel (Elli)
14.00 - Suuline ja kirjalik kommunikatsioon (K.Kerge)

Teisipäev

12.00 - Jaapani keel (Elli)
14.00 - Kultuurikeskkonna analüüs: paganad ja vanapaganad (H. Krull)

Kolmapäev

10.00 - Jaapani keel (Yumi)
(12.00 - Tarbetekstide tõlge, aga seal ma ei pea kohal käima)

Neljapäev

12.00 - Jaapani keel (Yumi)
14.00 - Omaeluloolisus jaapani kirjanduses (A.Allik)

+ veel Jaapani kirjanduse ja religiooni seminar (R.Pandey) 3 päeva

Kokku: 27 EAPd (ma võiksin pikalt rääkida sellest, kuidas mulle see uus hinnete süsteem ei meeldi)

Ja oi kui õnnelik ma olen asjaolu üle, et ma proseminari eelmisel semestril ära suutsin teha. Praegu ei tahaks küll selle käes vaevelda. Siinkohal avaldan tunnustust kaaskannatajatele Gekule, Arile ja Shinile, keda ma soovin igati nende proseminari õnnestumises aidata ^^

Muide, meil on olnud haruldaselt palju jaapanlasi viimasel ajal ringi liikumas. Muudkui tulevad mingid grupid. Kas salajase migratsiooni ettevalmistus?

Ahjaa...ma sain endale maailma lahedaima vihiku. Ei tea, kas raatsingi seda kasutada, võib-olla lihtsalt panen selle kodus raami ja vaatan XD
Selle peal on üks Navitrolla pilt.
Ilus roheline väli, paar suuremat põõsast, sinine taevas, sekka valgeid pilvekesi. Ja keset seda idülli on rohu sees kolm väga segaduses olevat pingviini. Nad oleks justkui kuskile suundumas, aga ei tea täpselt, kuhu edasi minna. Üks laiutab käsi, teine seisab lihtsalt mõistmatu näoga ja kolmas vaatab teiste poole tagasi, olles sammu pooleli jätnud.
Ning kogu selle all on geniaalne tekst: "Mida kuradit me siin teeme?"

See on maailma parim vihik.

--

Hakkasin miskipärast tuhnima oma vanades chat logides. Veetsin vähemalt pool tundi vanade nimede ja vestluste üle naerdes. Mitu korda murdsin pead, et miks ma küll tollal sellise msni-nime panin.
Mõned näited:

* Ära liiga palju mõtle, muidu tuleb Hamlet.
(see oli üks sisenali vist ka, tähendas igatahes minu mäletamist mööda seda, et liigne mõtlemine võib kaasa tuua kurva saatuse, nagu juhtus eelmainitud Taani printsiga)

* Tere õhtust, mind sa kartma ei pea, olen su ingel, kui sa veel ei tea
(rääkisime Rasmusega, et niimoodi peaks telefoni vastu võtma XD)

* I was so busy with drowning myself that I didn't notice the lifeguards.
(ilmselt on olnud mingi emohetk, mis ei läinud täpselt nii nagu plaanitud)

* Jesus
(sest on lihtsalt lahe, kui sul on msni-listis üheaegselt God, Buddha ja Jesus. "Jesus has just signed in")

* "He can also appear from behind curtains at will."
(antud lause kirjeldas ühte tegelast mangast "Red River". Kuninglik nõuandja, printsi sõber, kaval strateeg ja üldse lahe mees Ilbani. Tõepoolest näis, et tal on salapärane võime ilmuda ükskõik kus ükskõik millal mõne suvalise kardina tagant välja XD)

* Mezmerised by your smile
(Ja ma jäingi mõtlema, kelle kohta see lause käima pidi. Kelle pilk mind niimoodi küll mõjutada võis...)

---

Kui mõelda, mida suvel jaapani keele õppimiseks tegin, tuleb muuhulgas (aka muusika ja filmide/anime kõrval) meelde ühe j-drama vaatamine originaalheliga ja ilma subtiitriteta.
"Fugoh Keiji" tundus mulle huvitav, kuid kahjuks ei leidnud ma kuskilt selle ingliskeelset versiooni. Nõnda tuligi mul teha sellega nagu enne "Kindaichi Shonen no Jikenbo" esimese ja teise hooajaga - vaadata jaapani keeles ja üritada kuidagi aru saada. Kuna tegemist oli detektiivisarjaga (jälle!), oli seal päris palju erialalist sõnavara, kuid sain sellegipoolest asjaga üpris kenasti hakkama. Oleks küll tahtnud iga juhtumi lahendamist detailselt teada, aga üldise pildi toimunust ja öeldust sain kätte.
2 hooaega, 20 osa. Success.

Muidugi toimus augusti lõpus ka Jaapani larp, mis kujunes vägagi lõbusaks ürituseks.
Sain ilusat sinist kimonot kanda, pulki juustesse toppida, ülihästi süüa, tegelase siseheitlusi pidada, jälle toredaid inimesi näha... Lõpuks sai perekond Puit ehk Elupuu ja Pajupuu gildivanemalt ka loa abiellumiseks. Seda ei suutnud segada isegi igasugu neegrid, orikad, iidsed ettekuulutused, liialt jutukad maalid, visa vihmasadu ega vanad kallimad.

Pildid tulid väga ilusad, Kaarel pani mõned oma orkuti galeriisse, lisaks on veel Kadri tehtud pildid dragoni galeriis ja Pille omad tema galeriis.

Ja kas "Ole tubli" võiks olla jaapani keeles midagi stiilis "Genki da ne" ?

---

Leidsin oma töömärkmete seast ka ühe nimekirja. Teadmata põhjustel olin hakanud loetlema asju, mida soovin tulevikus koos oma lastega teha või neile õpetada. Nimekiri pole täielik, kuid algus on vähemalt tehtud:

Sõitmine ratta, uiskude, suuskade ja rulluiskudega
Ujuma õppimine
Koos munade värvimine
Kastaniloomade ja piparkookide valmistamine
Kelgutamas käimine


See tuleb kunagi veel kasuks, raudselt.

---

Avastasin, et näen murettekitavalt tihti unes seda, et keegi mind endale tahab või kuidagi omastada soovib ja et ma selle eest põgenen.
Paranoia kammitsetuse ees?

Samas on mul tõsised abandonment issue'd, seega ei ole see eriti loogiline. Ürita siis endast aru saada, tõesti.

---

Tahaks millalgi tõlkida seda laulu:


I want to find my dream, make it come true
There is nothing that I can't overcome
if I only believe...

There are limitless possibilities, right here in my grasp.
(It's gonna be your world.)


Hea on märgata väikseid, kuid sellegipoolest positiivseid asju, mis päeva paremaks võivad muuta.

Näiteks seda, et isa küsib minult ikka aeg-ajalt, kuidas mul läheb. See on üks lihtne küsimus, aga see, et ta üldse küsib ja suhelda püüab, teeb rõõmu.

Näiteks seda, et ta mulle täna natuke oma rahakotist üle jäänud münte-sente andis. Kui ma noorem olin, tegi ta seda ka, aga et ta siiamaani vaikselt tuleb, midagi peos, ja pomiseb, et korrastas oma rahakotti või midagi....see oli pisike "aww"-hetk minu jaoks.

Näiteks seda, et Rasmus tuleb peaaegu alati minu toa ukse vahelt eraldi "tere" ütlema, kui õhtul koju jõuab. Ma polnudki seda varem tähele pannud.

---

Aaaaand...last but not least:

ONE PIECE! XD

Ohjumal, see on ikka niiiiii lahe asi.
Millalgi otsustasin seda otsast peale vaatma hakata (sellest on tehtud praeguseks üle 430 osa), olen jõudnud 208. episoodini.

Taasavastan oma vaimustust ja armastust selle geniaalse anime vastu.
Saan täiesti aru, miks see üks mu lemmikutest on:
- (Absurdi)huumorit ajab lausa üle ääre
- fantaasiaküllased seiklused, millesse tegelased satuvad, jätavad tihti sõnatuks või tekitavad mõtte "Kust küll SELLINE asi tegijatele pähe tuli?!" Actionit jagub kõikjale.
- Tegelased. Tihti olen põnevusest suisa küüntega laua küljes kinni ja saan vaid ahhetada/ohata, kui mõni (pea)tegelane jälle midagi ülilahedat teeb (Eriti Sanji, kes on juba ammusest ajast minu lemmik ja üllatuslikult ka Zoro)
- muusika ja voice actors. Alguses oli raske harjuda jaapanikeelse heliga (kuna saksakeelne oli ka väga hea), kuid nüüd naudin seda.

I'd definitely kiss the cook XD

Mõned parimad muusikapalad (mis siiani vaadatud osades on esinenud + üks uuem ka):

* "Binks' Sake" ehk Yohohoooo :P - ülimalt kummitav laul (Patrick tutvustas seda mulle tema ja Geki juures ning ma pidin veenduma, et polnud võimalik jääda sellest loost puutumata...juba paari tunni möödudes ümisesin vahetpidamata "Yohohohoo, yohohohooooo..." XD), mis nüüd on ka minu uusimaks telefonihelinaks. See on korraga nii rõõmus kui kurb, lugu ise on selline ergas piraatide kõrtsilaul, aga tähendus, mis sellel laulul Brook'i jaoks on, teeb selle natuke tõsisemaks. Õnneks on olemas ka Straw Hat Pirate Crew esituses olev versioon, mis on üdini positiivne.
Otse animest (sisaldab spoilereid!)
minu uusim telefonihelin (SH versioon)

Üks asi, mis mulle One Piece'i muusika juures alati meeldib, on sõnad. Kuidagi on leitud sellised eriti sobivad....nii seiklusliku piraadiloo kui tegelastevaheliste suhete kirjeldamiseks.

* "Oretachi wa Family" (spets lõpulaul ep 128) räägib Õlgkübarapiraatide (eesti keeles kõlab see nii veidralt) omavahelisest läbisaamisest ja elust. See võtab ideaalselt kokku Alabasta Arci, säilitades selle, mis kogu seikluste tuuma moodustab. Just tegelaste ühtehoidmine, usaldus ja sõprus kuulub OP eriti heade külgede hulka. Tõepoolest, nagu öeldakse:

"Shiriai ja nakute,
tomodachi ja nakute,
oretachi wa Family
Shinseki ja nakute,
kyoudai ja nai...
oretachi wa Family!"

(Me pole tuttavad, me pole sõbrad, me oleme perekond
me pole sugulased, me pole õed-vennad, me oleme Perekond!)

...ja muidugi fraas "...norikonda Motheeeer Shiiiiiip", mis kõlab nii naljakalt, et jube XD

See on nii rõõmus laul, et võiks sobida lausa hommikuseks äratuseks :D
Hmm....võib-olla peakski selle telefoni panema.

(Muide, neile kes pole One Piece'i enne vaadanud, võiks see lugu/video olla heaks tutvustuseks, kuigi seal natuke spoilereid leidub)

Intro-lugudest on mulle siiamaani jäänud kõrva:

* Opening 2 - "Believe"
Selline mõnus tränalugu. Viis on piisavalt kaasahaarav ja sõnad kirjeldavad väga hästi Luffy piraatide elufilosoofiat.

"I'll keep believing in the future, not caring if anyone laughs at me
The passion running within you makes you shine"

Sest seda nad ju teevad - muudavad kõige kiuste võimatu võimalikuks.

* Opening 4 - "Bon Voyage!"
Selline lugu, mis tekitab "Me suudame kõike!"-tunde XD Selle intro visuaalne pool meeldib mulle väga...kuidagi eriti head klipid on kokku pandud. (pluss see koht, kus kõik stiilselt mustas on!)

"At first we all drew our own horizons, but now we can gaze through the same sypglass...
Bon Voyage! We may cast off our bonds and our pasts, but we'll still be smiling.
If those tears help our dreams come true, we won't regret them. /precious in my life/"

* Opening 5 - "Kokoro no chizu" ehk "Südame kaart / kaart südamesse"
Oh. See alguslugu meeldis mulle vist saksa versiooni introdest kõige rohkem. Alati laulsin seda kaasa XD Ja tegelikult on selle visuaalne pool ka super, tutvustab Water Seven'i arci ideaalselt - näitab piisavalt, et huvi äratada, kuid ei spoili midagi ära. Sujuvalt, kiirelt ja paeluvalt võetakse läbi tähtsamad dramaatilised hetked ja tutvustatakse uusi tegelasi, lisaks tehakse seda nii väga lõbusalt ^___^


Lõpulugude-lemmikud:

* Ending 3 - "Watashi ga iru yo" - lihtsalt ilus lauluke.

* Ending 5 - "Yoake mae" ehk "Enne koitu"
See hullult meenutab mulle ühte teist lugu. Kusjuures mingit eesti lugu vist...0.o
Alguse paar fraasi on väga catchy'd.

* Ending 14 - (Lihtsalt selle Zoro ja pingviinide klipi pärast XD)

Lõpetuseks.....

**** Ending 4 - "Shouchi no suke" ("That's a fact!")
Minu absoluutne lemmik. See laul ja visuaal omab nii mitmel tasandil. Animes domineerib visuaalne pool, minu jaoks on see lihtsalt ülistiilne. See, et nad Robini hääle seda laulma panid, pole halb, aga ta võiks paremini laulda, kohati tundub, nagu ta laulaks täiega mööda :P Aga lugu ise on see-eest originaalesituses väga cool.

Ja sõnad.....oh, need sõnad. Miskipärast sobivad need nagu rusikas silmaauku ja panevad mind seda omamoodi badass lugu kinnisilmi nautima. Ka see laul sobib Õlgkübarapiraatidele suhtumise poolest ideaalselt:

The world is rather unnecessarily large,
and even if there is a treasure somewhere out there
it's an astronomical probability to find it.
Nothing will begin if we rely only on coincidence
That's why...

Even if you think with your head,
intelligent reason gets in the way
chances of winning work only on the tabletop
It's the epitome of stupidity to go on an adventure
with just your imagination
That's why...

No matter who stops us,
no matter if people laugh at us behind our backs,
our ship will sail forward....Bon Voyage!

Leave us alone!

I'm fully aware of being an idiot
we gotta go forward
Ambitions are cooler the more impossible the dream
If we do as much as we can, no matter what horizon
will become a little bit closer

I'm fully aware of being an idiot, I'm going to fight
the further the ocean, the better the paradise must be
If we do as much as we can, no matter what horizon
will become a little bit closer.


Posted in: , , , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

Hirvesilmad

Friday, September 4, 2009 by Mirju

Avastasin just, et selle väikse peidupaiga sissekannete arv on ületanud 100 piiri. Ei tea, kas peaks tähistama?

Selge. Tähistamiseks kirjutan veel natuke.

---
Kui nüüd täiesti aus olla, olin sellel suvel ka natuke kasulik - käisin taas tööl Eesti Kontserdi valvelauas.

Seal oli täitsa tore, hoolimata minu algsetest kartustest ja hirmudest, et ma ei saa mitte millegagi hakkama. Tekkis lausa uhke tunne, kui mõnede päevade möödudes kõike juba peaaegu automaatselt tegin.
Väga palju sagimist seal suvel pole, seega jäi mul hullem nägemata. Siiski leidus piisavalt tegevust, mõned harvad korrad toetasin pea vaikselt lauale ja vajusin mingisse unelaadsesse seisundisse (näiteks pärast Mellu sünnalt otse tööle tulekut XD). Kahju, et ma MLIA nii hilja avastasin, oleksin võinud geku soovitust juba esimestel päevadel järgida.

Kuna ma raamatuid väga tihti tööle kaasa ei võtnud (välja arvatud sellel ühel korral, mis täielikult end ära tasus, aga sellest hiljem), pidin leidma muid viise enda lõbustamiseks. Lugesin esmalt usinalt läbi kõik lehed, mis EK ja ERSO inimestele toodud olid ning hiljem vaatasin neid ka netist.
Lõpuks laskusin nii madalale, et võtsin ette Delfi ja kaevusin sealsetesse uudistesse. Suurem osa neist ei pakkunud erilist huvi (kuid tunnistan, et mõned kuulsuste-kuulujuttudega seotud mõttetud uudised said minult nii mõnegi süüdlasliku kliki), kuid mõned olid täitsa huvitavad. Rubriik "kurioosum" läks peaaegu alati lugemisele, kasvõi huumori pärast.

Ja muidugi Delfi "Naistele" ja "Tervis" sektsioonid.....omaette maailm. Mõned pärlid:
* Toiduained, mis põletavad rasva: roheline tee, jogurt, tšillipipar, kana, kala
* Täiskõhutunne tekib kiiremini, kui süüa kollaselt/oranžilt taldrikult või laudlinalt
* Kui ma oleks šokolaad, siis missugune (tähemärk: kaksikud) - valge trühvel rohelise tee täidisega. (Ja nüüd on mul mingi salapärane soov sellist trühvlit leida ja proovida.)
Töö juures sain teha ka kehalisi harjutusi, mis pakkusid nii leevendust igavusele kui olid trenni mõttes kasulikud. Venitasin end igat pidi, tegin väikseid hüppeid, toolil kõhulihaseid ja muude lihaste pingutamist ja olin pärast endaga ilgelt rahul.

Vahel käisid tähtsad ja tuntud inimesed meil proovi tegemas, nägin näiteks mitu korda Annely Peebot (kes lõpuks mu vist isegi nägupidi ära tundis). Veel lahedam oli aga Kaido Sussi kohtamine. Ah et kes on see salapärane Kaido Suss? "Pätu"-laulude autor muidugi! Kunagi oli (laste)saade Pätu-nimelisest olevusest ja seal oli hulk toredaid laule. Meil on isegi kassett olemas, kuhu suurelt kirjutatud "Pätu laulud" ja sinna alla "Kaido Suss". Olin täiesti sillas, mõtlesin, et ütlen talle, et mulle siiamaani meeldivad need laulud ja olen väga tänulik, et ta mu lapsepõlve helgemaks muutis, kuid lõpuks ma siiski suud lahti teha ei julgenud (kuna ta käis ainult prooviruumi võtit küsimas XD).
Järgmine WIN oli seotud numbrimänguga. Kooli ajal nägin, kuidas kõik seda tundides mängisid ja väga palju aega kulutasid, kuid mina seda ei osanud ja ei pidanud seda eriti miskiks. Aga! Eelmisel semestril õpetas Shin selle mulle selgeks ja nüüd...avastasin ma selle töö juures. Meil polnud ruudulist paberit, küll aga leidus pisikesi valgeid paberilehti. Võtsin siis kätte, joonisin ise sinna ruudud ja hakkasin mängima.
Ning siis...esimest korda, kui selle kogu suve jooksul ette olin võtnud, sellel pisikesel paberil....sain täpselt enne paberi otsa saamist kõik numbrid maha kriipsutatud! See oli nii lahe.

Otsustasin selle tähistamiseks teha väikse võidurõõmu-tantsu ning olin sellest nii haaratud, et ei märganud, kui mingi mees WCst väljus ja mind veidi imelikult vaatas. Siis oli oih-moment, aga see kadus kiiresti võidupaberit vaadates XD

Ja nüüd....kõige suurem kordaminek mu tööaja jooksul:
Mõnikord, kui EK direktor Aivar (Mäe) valvelauast mööda läks, rääkis ta minuga ka paar sõna. Üle-eelmisest aastast on mul siiamaani meeles "noh, siin me siis nüüd seisame ja... teisiti ei saa"-hetk, kui me pühalikult, justkui õnnistust oodates kõrvuti valvelaua juures seisime.
Igatahes. Ühel päeval tuli ta oma kabinetist, et midagi Kaie või Tiinaga rääkida. Mina sirvisin samal ajal oma "Jaapani keele grammatikat". Mäe kiikas valvelaua taha ja küsis, mida ma loen. Näitasin talle raamatut, ta tegi suured silmad ja ütles "Aga sa ei saa sealt ju midagi aru..." Selgitasin talle lahkelt, et lähen juba kolmandat aastat jaapani keelt ja kultuuri õppima. Seepeale ilmus tema silmadesse kaval säde ja ta napsas raamatu minu käest ära, tegi keskelt suvaliselt leheküljelt lahti ja ütles, et nüüd teeb tema mulle jaapani keele eksami.
"Vaatame siis....ütle mulle, mis tähendab 'shikararemashita'," pöördus ta seejärel võidukalt minu poole. Hetkeks jooksis mu mõistus kinni, teadsin, et olen seda sõna varem kindlasti kuulnud, aga tol momendil ei suutnud ma midagi meenutada. Siis üritasin asja rahulikumalt võtta ja sõna analüüsida... -mashita ehk minevikuvorm, rareru-vorm ehk kausatiiv...
Siis ütles Mäe "Heaküll, ma loen sulle terve lause ette ning sina tõlgi: Otouto wa yuube juuniji goro uchi ni kaette kita no de, haha ni shikararemashita". Sellest lausest sain ma juba väga hästi aru (juubeldasin sisemuses) ja tõlkisin "Kuna noorem vend tuli eile õhtul kella kaheteist paiku koju, sai ta ema käest riielda."
Mäe vaatas mind nagu imelooma, naeratas ja läks kohe Kaiele/Tiinale kuulutama, mis veidrad inimesed siin küll töötavad. Tundsin uhkust, et sain A.Mäe-jaapani-keele-testist läbi XD

Oh, that was so much win.


---

Ja mis oleks minu blogi ilma Arashi muusikata? XD
Nad andsid hiljuti välja uue singli "Everything" ja kogumiku "All the Best 1999-2009", mis on täiesti sobivad tähistamaks nende kümnendat tegevusaastat.
Kogumikult jäid mulle kõrva:
"Attack it!" (eriti naljaka video on keegi sellest teinud) - elav, mõjuv, otsetabamus....täpselt nagu Arashi ise. Sellel lool on lootust saada koht minu hea-tuju-lugude nimekirjas.
"5x10" - bändi tänu üksteisele ja fännidele


Muusikajoovastusest veel niipalju, et lõpuks sain kätte Arashi Around Asia 2008 viimase kontserdi (Tokyo Dome) video.
Nende kontserdid lähevad aina võimsamaks. Pinget hoiti kogu aeg üleval, eriefektid, muud trikid, bänd, taustalauljad sulandusid kokku selliseks tervikuks....ma pidin toolist kinni hoidma, et lahedusest mitte ümber kukkuda. Sain uuesti aru täpselt KUI suured superstaarid nad Jaapanis on.

Kogu kava oli detailideni läbi mõeldud. Mulle väga meeldis teise osa esimese loo "Re(mark)able" esitus ja teostus, alates suurelt ekraanilt heade soovide lugemisega ja lõpetades hiiglasliku tuletorni juurest alla kihutamisega.

Tooks välja kaks erilisemat hetke:
* Matsujuni (loomulikult) soololugu "Tell me what you wanna be" kõlas Tokyo Dome's eriti võimsalt ja kuidagi teistmoodi. Jun domineeris lava kogu loo jooksul, näidates nii palju energiat, loo nautimist ja badass-awesomeness'i, et mul suu tõepoolest lahti kukkus. Lisaks sellele kõlas ta hääl kohati isegi paremini kui tavaliselt, kuidagi kindlamalt ja kandvamalt.
Tähelepanulaksu sai ta igatahes vist kätte...ilmus lavale leegiheitjaga, käis laval ringi oma metsiku olekuga ning heitis selliseid pilke ja naeratusi, mis nii staadionil viibijaid hullutasid kui mulle ennastunustavaid "kyaaa!!!! + südamed silmis"-momente pakkusid.
Mmmmmatsujun. Nahktagi ja päikseprillid on ikka väga tema thing.

* Lugu nimega "Sirius". Ma ei olnud seda lugu plaadil eriti tähele pannudki, selline...korralik ilus armastusballaad. Aga mulle hakkas kohutavalt meeldima refrääni algus:
Hitotsu dake...sora ni...takaku...hikaru...boku no namae yobu koe
/Ainult üks särab kõrgel taevas...see hääl, mis hüüab minu nime /
Selle fraasi viis haarab niimoodi kaasa, tekibki tunne, et sirutuks aina ülespoole, kuni tähistaevani.
Aga mitte ainult see ei teinud seda esitust eriliseks. Arashi liikmed kõndisid erinevatel tasanditel mingil pöörleval ja tõusval-langeval laval, kõrgemal oli see, kes tol hetkel soolot laulis. Nad laulsid igaüks sellise pühendumusega, et tõesti näis, nagu oleks lugu just Sellele Erilisele. Vaatasin-kuulasin seda öösel, pool-uneledes...
Ja siis, äkki...oli Matsujun tõusnud kõige kõrgemale, muusika jäi ülivaikseks ning ta laulis selle minu lemmikrea, lõpetades ka kõrgetel nootidel täiuslikult. Õrnalt-õrnalt, valades sellesse kõik oma emotsioonid. Ja tema näoilme pärast nende sõnade lõpetamist....
Sel hetkel jäin täiesti tummaks, unustasin isegi hingata. Miskipärast puudutas see lühike hetk midagi nii sügavalt, et tol hetkel eksisteeris maailmas minu jaoks ainult tema, see viis ja eriline tunne. At that moment I fell in love with him all over again.

See võib veider tunduda, et ma mingit paari-sekundilist kohta laulust niimoodi kirjeldan, aga ma ei saa eitada seda Miskit. See on imeline.

Sirius.
(Koht ~3:10-3:29, kuid ka terve lugu on kuulamist väärt)



Me oleme illusoorsed peeglid, seisame üksteise ees ja peegeldame lõputust.

Posted in: , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

You remind me of the babe.

Wednesday, September 2, 2009 by Mirju

You remind me of the babe.
- What babe? -
Babe with the power.
- What power? -
Power of voodoo.
- Who do? -
You do!
- Do what? -
Remind me of the babe.

- Jareth the Goblin King & the goblins


Õues õõtsuvad puud praegu täpselt mu muusika rütmis. Päike paistab.
Huvitav, kas see on mingi märk?

Meenub pilt nimega "Summer's almost gone".
Rõhutan ALMOST.

Sest tegelikult ta ju veel kestab. Kuni südamesse pole hiilinud sügise jahedust ja leidub veel mõni päikeselaik, kus end soojendada.

Nüüd on vist aeg rääkida oma tegemistest (mida on kogunenud üpris palju, arvestades, et viimane korralik sissekanne oli juuli alguses/keskel XD).

* Hiiumaa-reisi ajal oli tõepoolest korraliku puhkuse tunne, see kujunes äärmiselt rahustavaks. Kahjuks ei saanud Rasmus sellel aastal kaasa tulla, aga me Liisaga hüppasime seekord batuudil ka tema eest. Kusjuures, isegi paar minutit hüppamist suurel batuudil väsitab üpris korralikult ja on paraja trenni eest, leian ma.

Aare sünnat pidasime muhedalt (ainus FAIL oli Bacardi Breezeri asemel mingi suvalise rummi-laimi-kokteili valimine, see oli lihtsalt NII HALB ;_; ), sõitsime Hiiumaal ringi, käisime tuletornides, mitu korda ujumas (minu esimesed ujumised meres sel suvel!), külastasime villavabrikut (kus saaks väga hästi teha õudusfilmi) ja kõndisime läbi ka ühe loodusraja. Täiesti üllatuslikult püsis ilm terve nädalavahetuse ülihea, kuigi ilmateade ei lubanud just väga palju loota.

Omamoodi elamuseks oli Sääre Tirbile jalutamine. Pika tee jooksul tegid kõik peatusi raja ääres kasvavate maasikate söömiseks, seega läks meil veidi rohkem aega kui plaanitud. Olles jõudnud kitsukese maariba otsa, kus meri juba mõlemalt poolt kokku loksus, rõõmustasime kollektiivselt (meie Liisaga andsime kõigile selle saavutuse tähistamiseks tiitli 'Säärelised tirbikud'), tegime pilte, kuni....märkasime meist veidi kaugemal vees mingit suurt objekti. Lähemal uurimisel selgus, et see oli veest välja uhutud metsseakorjus (onu Aare spekuleeris, et ta kukkus Saaremaa servalt alla ja triivis siia). Pärast oli üpris kõhe vaadata pilte, kus kõik laialt naeratavad ning korjus vaikselt veidi tagapool lainetes õõtsub XD

Teine sisenali tekkis ühte mõisa külastades. Meile räägiti, et seal kondavad ringi kaks vaimu - rüütli ja mõisaproua rahutud hinged. Rüütel olevat mõisavalitseja poolt maha löödud mingi tüli käigus ning nüüd ratsutavat ta majas/aias ringi ("Kappadi-kappadi-kappadi," tegime Liisaga heliefekte), naine olevat surnud kas õnnetu armastuse või vangistuse tõttu ning kõndivat nüüd tubades kleidi sahinal ringi ja avavat uksi ("Sahh-sahh-sahh," sahistasime me abivalmilt).
Lõpuks jõudsime me mingitpidi järeldusele, et oleks hoopis toredam, kui kummitajateks oleksid sahisev ratsanik ja kappadi-kappadi kõndiv tädi.
Ülejäänud päev möödus kappadi-sahh-sahh nalju tehes.

Hiiumaalt tagasi tulles jalutasime veel Haapsalus ringi ja avastasime linnuse varjatud poole (kuhu keegi meist varem sattunud polnud), kuhu oli tehtud suur ja põhjalik laste mänguväljak.
Proovisime kõik kiiged/ronimispuud/karussellid ka ise järgi.

* Üks vapustav suvepäev täis õnne ja uhkust. Ilm oli super, emotsioonid laes ("Aww, ära nuta Mirju..." - "Eiei, saate aru, ma nutan õnnest!" XD), kõik läks korda. Armastan asjaosalisi.

* Järgmiseks jõudsin juuli keskel Tartus ära käia. Alguse plaanisin jääda umbes kolmeks päevaks, kuid aeg venis pikemaks. Tahtsin minna reedel, kuid Aapo tuletas mulle meelde, et laupäeval pidi toimuma koosistumine-arutamine Oldes. Jälle üks märk minu äärmisest hajameelsusest.
Igatahes. Suutsin end kaubelda Aapo auto peale (mis pärast üritust Tartu poole tagasi suunduma pidi), kuid tegin taas väikse valearvestuse - tagasi sõita kavatseti alles järgmisel päeval. Sellest polnud aga midagi, kuna Mona lubas ka minul lahkelt enda juures ööbida. Kogu õhtu (ja järgmine hommik) läks lõbusalt, sai mängusiseseid tulevikuplaane tehtud, head toitu söödud (aah, see roosipuding....), Rojan&Donan testisid Anko taluvuspiire sündsusetu vestlusega (mida Goblin&Aapo paistsid üpriski nautivat XD), ma loodan, et me ülejäänud restoranikülastajatele imelikku muljet ei jätnud, kui pidevalt sõjast, tuumapommi valmistamisest ja valgustkartvatest plaanidesr rääkisime.
Ja hommikusöögiks Clazzi minna polnud ka üldse mitte halb mõte.

Pühapäeva keskpäeva paiku asusime teele tagasi Tartu poole. Valitses täielik põrgupalavus, isegi autos oli jahedam kui väljas. Esimene õhtupoolik möödus äärmiselt meeldivalt roosa veini, vaniljejäätise, vaarikate ja Aapo&Erlessa seltsis esimese aias. Õhtul/öösel nägin ära ka Kaarli uue korteri (ülilahe! ^__^), pärast tema, Silveri ja veel paari neiuga Raekoja platsis ühes kohvikus laulmist (kuni kohviku sulgemiseni XD).

Seekordse Tartuskäigu jooksul jõudsin teha üpris palju (kuid õnneks kiirustamata). Käisin külas Erlessal ja Markusel (esimesel korral sõin pannkooke, teisel korral oli juba ametlikum soolaleib koos Anna&Johuga), mängisin Ludos wasabi-mängu (ma arvasin, et Erlessa&Aapo tahavad mind mingit perverssemat mängu mängima sundida, aga wasabi-asi oli vägagi nauditav XD), nägin Daleiost (ja hiljem ka Celet), Adit (lõpuks jõudsin tema juurde ja nägin ka pisikese ära!), vestlesin Curuga ning vaatasin Cinnamonis viiendat Potteri-filmi. Ja ma sain Pirol Liisbeti toodud mustikaid! *happiness* Samuti sain esimest korda proovida Crepi kanasalatit, mis oli jumalik!!!

Aah, good times.

Enne Pärnusse minekut käisime Munamäel, vaatamas etendust "Viimane mägi" kus ka Rasmus kaasa tegi. Päris naljakas...terve etenduse aja sadas paduvihma, seega oli ka maailmalõpu-veeuputuse-tunne täiesti olemas.
Järgnes iga-aastane perepuhkus Pärnus. Rand, päike, ujumine, päevitus (!!!), hea söök, rahulik puhkus. Nauding.
Viimasel õhtul käisime kuulamas Jaan Tättet ja Udupasunat. Kontserdielamus missugune. Väga eriline tunne tekkis viimaste lugude ajal, kui oli juba täiesti pimedaks läinud. Rahvas laulis kaasa, kõik teadsid sõnu, selline müstiline tunne. Lõpuks tehti oma mobiilidest tulukesed ja terve publik helendas.
Muide, mu vanemad on avastanud fotoaparaadi.

Augusti alguses käisid Geku, Shin ja Kristen külas. Korjasime vaarikaid (mina ja Kristen st), mugisime neid koos mee ja kondenspiimaga ja vaatasime hiljem Disney multikaid. Mõnus tšill.

Ja siis...

Saatuse rajad!

Viimane kord Miisut mängida, niu-niu-niu

.....or is it? *dun dun dun*

Igatahes olid nii mäng kui sõidud lõbusad. Käisime Hanna, Martini, Karli ja Priiduga minnes ja tulles Viljandi järves ujumas, seega olen sellel suvel juba üpris palju ujunud. Edusammud, yay!
Miisu jõudis mängu jooksul mälu kaotada, artefakti otsida, kõiges kahelda... kahju oli sellest, et meie "pere" lõpuks natuke lagunes. Ronin valis oma poole ja Toomas läks oma teed. Ei teagi, mis meist nüüd edasi saab. Aga küll me hakkama saame, kui Miisu Emanda kõrvale jääb.
Pärast mängu lõkke ääres istuda, küpsekartulit-pihvi süüa ja GMide juttu kuulata oli ka huvitav XD

---

Hiljuti avastasin ühe vana hea fantaasiafilmi, mis ka Youtube's olemas.

"The Labyrinth" (1986), peaosades David Bowie ja Jennifer Connelly.

Lugu on lihtne. Sarah on tüdinud oma väikse kasuvenna Toby eest hoolitsemisest ja veedaks kogu oma aja pigem oma fantaasiates seigeldes. Ühel õhtul soovibki ta mõtlematult, et goblinite kuningas Jareth tuleks ja tüütu lapsukese kaasa viiks. Neiu üllatuseks ja õuduseks nõnda juhtubki ning nüüd peab ta asuma teekonnale läbi labürindi, et jõuda õigeaegselt Jarethi lossi, enne kui tema vennast jäädavalt goblin saab.

Miskipärast hakkas see mulle hullult meeldima. Old-school fantasy -film, mõned klišeed, kohati kohmakad dekoratsioonid, kuid põnev sellegipoolest. Lõbusad on igasugu laulu-tantsu-numbrid vahepeal, tegu ongi sellise pool-muusikafilmiga.
Ja kuna tegu on noore David Bowie'ga, siis on goblinite kuningas Jareth esteetiliselt vägagi vaadeldav. Glam-rock ftw! :D Laulab ka hästi (Within You, As the World Falls Down, Magic Dance on parimad, see "You remind me of the babe"-koht on lihtsalt nii catchy).
Noor Jennifer Connelly on ka väga ilus, täpselt selline fantaasiatesse põgenev noor tüdruk...kuigi tema iseloomu klišeelisus natuke häiris mind.

And of course....we can't forget David Bowie's crotch. It's Everywhere.

Tema kostüüm lihtsalt on selline, et....see on lihtsalt nii..... geniaalne ja naljakas XD

Et ka teie sellest osa saaksite:
Filmi esimene osa Youtube's
(mulle meeldib, et Jarethi üks vormidest on valge öökull)

Magic Dance (osa algusest kuni 0:46-ni XD)
As the World Falls Down

Ja praeguse sissekande lõpetuseks:

Svjata Vatra - Revolutsioon

Selles laulus on mingi seletamatu, tugev vägi.

Aga! Kõik pole sellega veel öeldud...

Posted in: , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

"Peagi saabun tagasi te juuuur-deeee..." XD

Thursday, August 27, 2009 by Mirju

Muhahahaa.

Ärge muretsege, täna õhtul kirjutan pikemalt.

Senikauaks paar geniaalset tsitaati MLIA-st, mille geniaalsuse ma avastanud olen:

* Today, I typed "I like to t" into the google search bar and it suggested the phrase "I like to think of Jesus as a mischievous badger". I laughed for 10 minutes. MLIA
(ja oi kuidas minagi selle peale naersin...töö juures kajas mu naer tühjas trepikoridoris väga veidralt vastu XD)

* Today, I secretly changed my name in my brother's phone to "Jesus". I've been sending him texts all day saying things like "praise me!" and "get to church!" It's been all day and he's still very much confused. MLIA

* Today, I pressed Ctrl+V to see what was the last thing copied in my computer. The words "stashed the bodies in the garage" came up. I am frightened. MLIA

Õhtuni, kallikesed :)

Posted in: | 4 Hääl(t) kõrbes | |  

Of vocaloids, zombie-classmates, countries, sexy warlocks and lots of music

Friday, July 10, 2009 by Mirju

*haigutab*

Peaks oma riidekappi koristama, enne kui me Hiiumaale lähme (mis on umbes kolme ja poole tunni pärast). Onu Aare sünna! *yay* Batuut! *yay* Tõenäoliselt varane magamaminekuaeg! *yay*



Muide, Geki sünnipäeval käisime tema ja Patrickuga üle pika aja kinos. Valik langes filmile "Angels & Demons", mille kohta ma eelnevalt mitte mingit seisukohta ei omanud, kuna polnud raamatut lugenud (sama kehtis ka "Da Vinci koodi" raamatu/filmi kohta). Tagantjärele võin öelda, et minu meelest oli see täitsa hea. Piisavalt actionit ja korralik sisupööre, kuigi vähem oleks võinud olla ühest kohast teise tormamist. Ewan McGregor tegi nauditava rolli, ma korraks natuke kahtlustasin, et kogu asi ja tema tegelane ei pruugi nii lihtsad olla, aga lõpp tabas mind siiski nagu ootamatu majasein rulluisutajat ("Eeei, see ei tohi nii olla! ...neetud.").



Järgmiseks muusika juurde. Uusi laule on mu muusikanimekirja kogunenud päris palju ning soovin neid ka jagada.

- Enne kui ma ära unustan: naerulihaste treenimiseks sobib "Total Eclipse of the Heart: Literal Version" väga hästi. Juba originaalvideo on piisavalt absurdne, sellele lisatud otsesed sõnad annavad asjale viimase lihvi. (ja omg, nende poiste koolivorm meenutab miskipärast Ouran High School Host Clubi oma)
"What kind of private school would let in these kind of guys?!" XD

- Nüüd Vocaloididest. Millalgi kirjutas Hanna neist natuke pikemalt oma blogis, mina mainin vaid, et see on programm, mille abil saab teha ise oma laule (leidub mitmeid elektroonilisi "lauljaid", nt kõige kuulsam Hatsune Miku, veel Kagamine Rin&Len, Megurine Luka, Kaito ja Kamui Gakupo). Reaalsed lauljad on laenanud oma hääle neile tegelastele.
Varem olen vist maininud Rin&Leni lugu "Gekokujo", me esitasime Hannaga ballil ühte lugu "Laputa lendavast kindlusest", mille keegi oli seadnud Hatsune Miku(de) seadesse.
Enne Peterburgi minekut avastasin veel 2 lugu, mis erinevate vocaloidide esituses nüüd permanentselt mu muusikanimekirjas on. Mulle meeldivad nad kõik, ei suudagi valida, kelle esituses mingi lugu nüüd parim on.

Kuigi.... "Love is War" on Mikul vaieldamatult parim. Alguses leidsin selle loo Hetalia: Austria&Prussia fanvideost, kuid 3D Miku mõjub ka võimsalt.
Lugu ise meeldib mulle, sest...eks armastus ongi omamoodi sõda. Need võitlused on tihti liigagi reaalseid, seal ei valita vahendeid.

Hajimeru no yo, kore wa sensou // Let's begin, this is War
...
Tatakau no yo, haato o ute, shudan nante eranderarenai // Let's fight it out, shoot the heart, there's no time for selecting means

Teine lugu, mis mulle meeldima on hakanud: "Magnet"
Võite ise otsustada, kelle esituses see kõige paremini kõlab
Kaito&Kamui Gakupo - "Magnet" (see lugu meeste esituses, minu meelest eriti hästi tehtud, nauding kuulata, selline...sensuaalsem XD)
Hatsune Miku&Megurine Luka - "Magnet" (see lugu vist oli originaalselt nende esituses, sellel videol on ka tõlge + ma nii tahaks selliseid kõrvaklappe nagu neil seal)
Kagamine Rin&Len - "Magnet" (see kõlab ka neil hästi...ja Len'i hääl võlus mind juba enne)


Ja vahepeale ka üks unenägu. Eile, kui minaGekuShin&Kristen Shini juures filmiõhtu tegime (ja kus Shin filmi parima koha maha magas XD), arutasime Gekuga, et näeme viimasel ajal palju zombi-unenägusid. Minu seletus oli, et lugesin vahetult enne "Highschool of the Dead"i, millest mu unenägu suht täpselt maha viksitud oli, tema väitis, et on neid vahelduva eduga pidevalt näinud (või "Shaun of the Dead"i mõjutused).
Mingi katastroofi-unenägude periood oli üldse, ühes varises Oleviste kirik kokku ja torn kukkus mingite majade peale.
Igatahes: (edit: aaaaaaah, ma ei saa enam paste'ida!!!!!)

22.-23. juuni


Unenägu oli väga "HotD" moodi: Olime kuskil koolis (oma vana klassi ja veel mingi rahvaga), inimesed hakkasid lambist zombideks muutuma ning me pidime nende eest ära põgenema/neid kahjutuks tegema. Jooksime meeleheitlikult ringi, mõned mu klassikaaslased olid juba muutunud.
Ühel hetkel leidsin end mingi konteineri katuselt koos väikse lapsega, zombid roomasid selle ümber all. Siis ilmus sinna korraga DBZ-stiilis Piccolo (wtf) ja me pidasime maha pika vestluse, mille tulemusena sain teada, et ta peab seda last iga hinna eest kaitsma ja kuna mina ka seal juhtusin olema, siis võib ta ju ka minu päästa. Kui zombid lõpuks konteineri katusele jõudsid, võttis ta meid kaenlasse ja lendas kuskile kõrgemasse kohta.
Veel võitlemist ellujäämise nimel. Hetk: olime suures võimlas poodiumite peal, kui järsku zombid meie selja taga välja ilmusid ja me karjudes põgenesime.
Viimane pilt: olin oma vanade klassikaaslastega (nii palju kui neid veel järgi oli) direktori kabinetti barrikadeerumas, kui zombid meieni jõudsid ja mõned endaga välja, ukse taha kaasa haarasid. Nägime neid muutumas, häälitsemas...mõtlesin, kui jube see kõik on, vaid veidi aega tagasi olime kõik sõbralikult koos olnud. Lõpuks haaras üks mu klassivend (kas Lauri või Kristjan) seinalt ühe suure raamitud diplomi ja hakkas sellega kogu jõust ukse vahelt sisse tungivat zombistunud klassikaaslast (kas Lauri või Kristjan) peksma. See oli väga võigas ja kurb vaatepilt, tõestades mulle, kui kiiresti kõik võib muutuda ja milleni inimesed jõuda võivad.

kinda creepy, actually.

Aga tagasi natuke helgemate asjade juurde.

- Hetalia-teemaline muusika. Paar väga head videot, mis youtube'st olen leidnud:
* "Destination Unknown" by Arthur (aka United Kingdom) - lühike klipp, aga väga andekalt ja humoorikalt tehtud *fangirl squeal*
* Üks Francis (ehk Prantsusmaa) & Jeanne D'arc video. Prantsusmaa ajaloo üks kurvemaid episoode, minul võtab see video iga kord kui vaatan, silma märjaks. Francis ja Jeanne, nende võitlused, käsk Arthuri ülemuselt (Hetalias on igal maal ka "ülemused", kes neile vahel käske annavad) ja tema kahetsus... Fantastiliselt sobivad joonistused. Ilus ja.... mulle on Francis miskipärast alati väga meeldinud. Suurema osa ajast kujutatakse teda küll perverdist naljategijana, kuid ka temal on tõsisem pool. *ohkab*
* Video "1812", Moskva põletamisest. Ivan ja Francis. Kui Prantsusmaa väed lähenesid, otsustasid Vene väed viimase meeleheitliku katsena linna ise põlema panna, et vastastele mitte midagi jätta. A really haunting and epic video. Muusika on ka super, nagu mingist filmitreilerist.
* Üks ilusate fanartidega muusikavideo, kõik maad. Kõrvast kõrva, südamest südamesse.

* Ja lõpuks üks mu absoluutseid lemmikuid: Hetalia - "You Raise Me Up". Lihtsalt....kõik pildid on nii hästi kombineeritud, ma Tunnen kogu seda ajalugu, raskeid ja rõõmsaid hetki. Ka see ajab mind miskipärast nutma. Armastan Hetaliat.

Natuke humoorikam, aga mitte vähem lemmikum on Hetalia versioon ühest tüdrukutele mõeldud dating game'i "Vitamin X-i" algusest "Houkago Eden". *tähekesed silmades* Kahjuks on hetkel järel youube's vaid itaalia subtiitritega versioon. Nii laul kui visuaal *fangirlism*
"A sinful ABC is graved into our textbooks..."

-----



Teine suurem hullustus, mis viimasel ajal mind haaranud on, algas täiesti juhuslikult. Reelika oli oma orkuti lemmikvideote hulka lisanud ühe World of Warcrafti stiilis paroodiavideo ja sealt läks kõik juba lootusetult allamäge.
Olen nüüd youtube's jälginud paari tüübi tehtud paroodiaid ja originaallaule ning leian, et need on meeletult naljakad, isegi siis kui ma pooltest naljadest ise aru ei saa, kuna wowi ei mängi. Aga ma püüan õppida, ma isegi lugesin sellel eesmärgil wikipediat, for god's sake. Asi on hull.
Põhiliselt meeldivad mulle Nyhmi, Summergale'i ja Craniuse videod. Nyhmi tegelane on vist verehaldjast warlock, keda ma mingil põhjusel juba esimesel ööl unes nägin.

Natuke linke seega:
* Põhilaul (by Cranius & Summergale) - "Ulduar" (paroodia Timbalandi loost "The way I are")
Ülihästi tehtud, mulle ei mahu pähe, kuidas saab arvutimängude abil selliseid asju teha. Sõnad on andekad, sellest laulust on mul juba sõltuvus tekkinud. Kusjuures, selle originaal ei meeldi mulle absoluutselt.
* Originaallugu Craniuselt "Darrowshire", vist mingi sisuliini järgi kirjutatud. Meenutab natuke mõnda Metallica lugu.
* Nyhmi lugusid nüüd (kõik ülinaljakad, aga nende originaale ei kuulaks elu sees):
- "Honour Kills" (by Azerothian 6) paroodia (vist) Eminemi loost "Purple Pills". Refrään on üpris catchy, videoteostus ka omapärane.
- "Death Knight Spree" (by Nyhm, paroodia Eminemi "Without Me"le)
- "Ni Hao (A Gold Farmer's Story)" (by Nyhm & Summergale, paroodia Akoni loost "Smack That")
- "Assassinate" (by Nyhm, paroodia loost "Concentrate")
- "Hard Like Heroic" (by Nyhm & Summergale, paroodia Blood Hound Gangi loost "Bad Touch")
- "Warlock-Destro-Burn" (by Nyhm, paroodia loost "Fire Water Burn")
- "My Name is Nyhm" (paroodia Eminemi loost "My Name Is")
- "T'was the morning of Patch Day" (mingi jõululugu-luuletus)
- "Pretty Fly (for a Draenei)" (by Nyhm, paroodia offspringi loost "Pretty Fly (for a White Guy)")

Oeh. Peab oma kõhulihaseid puhkama.

Ja see Nyhmi-teemaline unenägu, btw:
29.-30. juuni

Nyhmi-sarnane demon-warlock-whatever ilmus eikuskilt ja tuli miskipärast minu juurde elama. Ta oli suht pervo huumorimeelega.
Istusime Martini ja Nyhmiga mummu-papi juures köögilaua taga ja arutasime olukorda ning seda, kuidas elu minu kodus, nüüd kui seal ka Nyhm elab, välja nägema hakkab. Nyhm nägi välja täpselt nagu ühel fanartil, mille netist tõmbasin, aga lisaks olid tal tahapoole kaardus sarved, nahkpüksid ja liibuv must pluus.
Mulle meenus, et olin teda varem ka joonistanud/ette kujutanud.
Tüüp kõndis ringi köögis, rääkis midagi ja ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ta tõepoolest on täpselt selline nagu ma enne joonistanud/ette kujutanud olin ("Even some of the poses he took were the same!").

Välimus:


Hard like Heroic, indeed. XD

----


Hetkemuusikaks veel:


Arashi - "Crazy Moon ~kimi wa muteki" (jumal tänatud, Matsujuni stiil on selles videos jälle ilastamisväärne)
Arashi - "Ashita no Kioku" (ainult et videos näevad nad kõik nii vanad välja...)
YUI - "Again" (Full Metal Alchemisti teise hooaja intro muide)
YUI - "Sea"
YUI - "Summer song"

ja viimaks:


Just to make you smile (vaadake, see tants on seda väärt!!!)

Suga Shikao - "Kono yubi tomare" (ehk "Peatu selle sõrme juures", umbes nagu "tule siia ja mängi minuga")

Armastust ^__^

Posted in: , , , , | 6 Hääl(t) kõrbes | |  

Kui midagi tahad, pead olema valmis ka vastu andma.

by Mirju

Hoiatus: hiigelpost.

Lõpuks tundub, et suvepuhkus on alanud. Vähemalt osaliselt.

Algselt plaanisin rääkida pikemalt ka eksamitest ja sessist, aga lühendan seda juttu.
Tulemus: eksamite keskmine hinne 4,7 (ehk 8 eksamit kokku tehtud, 1 arvestatud, 2 B-d ja ülejäänud A-d). Päris hea, kuigi oleks võinud ka paremini minna XD (ever the perfectionist)

Omaette mainimist väärib proseminar. Kui kaitsmise päeval kooli saabusin, üllatasid Geku, Ari (ja Shin) mind ülisuure kingi-kaisupandaga. Abivalmilt olid nad talle isegi nime pannud - Matsujun (loomulikult). Natuke veider oli proseminariruumi sisse ja komisjonist mööda marssida, hiigelsuur kaisupanda süles, kuid õnneks lubati tal minu kõrval istuda ja kogu asja kuulata-näha. Pärast kuulsime Ellilt, et õppejõud olevat koos arutanud, kas ta on äkki mingi pealtkuulamis-salvestamisvahend, kuid lõpuks ikkagi otsustanud, et ta on piisavalt kahjutu.

Ehk mul on nüüd suur kaisupanda nimega Matsujun. Ta on küll väga pehme, aga ausalt öeldes on raske temaga ühte voodisse mahtuda. Kui külge keerata tahan, pean tema enne eest ära tõstma ja alles siis saan liigutada XD Aga ta saab selle andeks, kuna on Matsujun.

Juuni alguses sain ka aasta vanemaks. Nüüd saan ametlikult kasiinodes ja stripiklubides käia ja kanget alkoholi osta. Olen 21-ga juba ära harjunud. Aga sünna(d) oli(d) hästi tore(dad). Armastan oma sõpru. Külaliste väiksest arvust hoolimata oli meil ülimalt lõbus, valmistasime (teiste meelest kahtlase, minu meelest ülihea) banaanismuuti ja meil oli ülimegapalju kooki lõpuks. Shin tegi mulle maailma lahedaima sünnipäevakaardi + joonistused (head soovid + kallipilt + minu erinevad olekud - wolverine, larpar, geek, arashi fangirl ja awkward one + pilt matsujuni juustega kalast miskipärast). Muu saagi hulka kuulusid ajakirja "Akadeemia" aastatellimus, Jane Austini kogutud teosed, vaimustav sinivalge pitskaelaehe ja spa-pakett (!!!).


Spa-trip ise oli ülimõnus. Võtsin Geki ka kaasa ja suundusime kaheks päevaks Haapsallu Fra Mare Thalasso SPAsse. Jõudsime ka linnas ringi jalutada, pastat ja jäätist süüa ning bussis sinnasõidul ohjeldamatult "Germany ni sasageru Italy no uta"t lauda. Kõige parem asja juures oli see, et ei pidanud absoluutselt millegagi arvestama, saime teha asju täpselt oma tempos. Kui kohale jõudsime, paistis veel päike ja meil oli esimese hoolduseni veel paar tundi aega, nii et otsustasime...magama minna. Tõmbasime kardinad ette ja magasime lihtsalt kaks tundi. Just 'cause we could.
Pärast oli hea värske(m) tunne, täpselt sobilik massaažiks. 25 minutit ja pure heaven. Hiljem liikusime kui zombid õhtusöögile (unustasime kogu aeg meie toa numbri ära, pidime võtmelt vaatama XD). Seejärel puhkasime veidi (vaadates telekast mingeid idiootseid MTV noortesarju) ja siis suundusime basseini- ja saunaparki. Happiness! Erinevad basseinid ja saunad mõjusid väga positiivselt, tuju püsis hea (me vahepeal mõtlesime, et teeme oma käitumisega vist isegi väikelastele silmad ette). Külastuse tipuks kujunes välibasseinis veedetud aeg (olime seal peaaegu kogu aeg kahekesi), kus miskipärast itsitamis/lõkerdamisrohke deliiriumi tase kogu aja laes oli. Iga asi ajas naerma. Geki leiutas ka hai-liigutuse (st üks või kaks kätt kolmnurgakujuliselt ülalt alla kaarega veest läbi tõmmata, ise vee all viibimine valikuline), mida saatis Jaws-stiilis muusika ümisemine.
Õhtul istusime veel hotelli baaris ja sõime juustukooki/jäätist ning jõime kakaod. Hommikul oli ilm küll kahjuks vihmane, aga see ei seganud meie ürdi-pärlivanni.
Ühesõnaga....väga kordaläinud üritus, proovime teinekordki.
"Doitsu, doitsu, doitsu wa ii tokoro da yo..." ja hailiigutus ei lähe mul niipea meelest.

Vahepeal toimus ka Kristeni sünna ja pidu Pilvi juures. Esimese puhul istusime Hellas Hundis ja meil oli väga lõbus, sain taas kinnitust sellele, et elavdan seltskonda, kuna muidu pole lihtsalt kellegi üle nalja teha...asendamatu comic relief.

Mida veel...hmm...Tragora dnd. 2 mängu on toimunud viimasel ajal, mõlemad on mõnusalt lebod, aga siiski piisavalt huvitavad ja toredad olnud. Clari! (ja mulle öeldi minu üllatuseks, et mul tuleb mehe mängimine suht hästi välja)
Üks tänane hea hetk: Violetta, Garret ja Clari väljuvad järjekordselt žiletiterametsast. Violetta ja Garret on üpris korralikult oma reflex save'id ära visanud, aga Claril vaesekesel tuli esimeseks kohe natural 1. Seega väljub ta metsast miinustes constitutioniga (12-st miinustesse), vaevu seistes, veritsedes ja näost kahvatu. Esimene asi, mis ta öelda suudab on (ahastavalt) "AAAAHHH! Mu riided! Teate, kui raske on sellised korralikke rõivaid saada!" (tema ilus valge kostüüm on suht ribadeks) Õnneks tuletab Violetta mulle meelde, et Claril on ilmselt kapis umbes 10 samasugust riietust veel XD
And I'm not gay. Don't hate me because I'm beautiful. (selgituseks: mängin väga ilusat pikkade blondide juuste ja siniste silmadega noormeest)


Jaanipäev möödus seekord rahulikult, sugulastega koos maal (ma lihtsalt ei jaksanud muud). Ja tegelikult olen ma selle idülliga ülirahul. Sain natuke päikest, ema ja vanaemaga koos rohida (leidsin kuskilt kapist mingi väikseks jäänud suvekübara, millega nägin varju pealt vaadates välja täpselt nagu mõni kauboitüdruk) ning õhtul palju head liha.
Mõistsin küll, et meil pole ideaalsuguvõsa, kõigil on oma probleemid ja mured, aga hakkama saame sellegipoolest. Lõpuks sain ka selgust küsimusse, kust tulevad need minu veidrused, mille tõttu mind mõned "awkwardiks" kutsuvad. Avastasin, et Mummu (emapoolne vanaema) on täpselt samasugune. Rääkisime sellest peenarde vahel sebides ning mul on väga hea meel, et sain seda temaga arutada. Nüüd tean, et see pole tühjalt kohalt tulnud ja olen väga õnnelik, et selle just temalt pärinud olen (eks me olegi selle poolest omamoodi suguvõsa veidrikud).
Jaaniusse sellel aastal ei otsinud.

Kasispea on ikka lummavalt kaunis. Ma ei suuda sõnades väljendada tänu selle eest, et mul/meil selline paik on, kuhu kõige eest põgeneda ja lihtsalt olla.

Veel....larpidest. Hiljutised on Thanaria III ja Beleriand+ball.
Thanaria oli üpris lõbus, Elani küll tundis end suurema osa ajast suht mõttetu/kasutuna, kuid tegevust leidus sellegipoolest (kahju, et ma offensive-tüüpi tegevustes veel midagi pakkuda ei saa). Palju huvitavaid tegelasi, meie kamp on nüüd vähemalt kõik koos (niivõrd-kuivõrd). Elanit küll natuke häirib, et nad kõik nii pohhuistlikud on kohati, aga eks sellega tuleb esialgu leppida. Doktor tundub oma sõjaväe-mõjutusi uuesti avastavat (aga temaga on väga tore koos mängida sellegipoolest), Anko on jälle omadega peaaegu korras (and kicks ass as usual!), Teka on lihtsalt lahe ja sõbralik, Denya ehitab meile veel steampunk-gatlingu ja tuumapommi, Tale on kahtlane, Rojan (+ Goblini super-Rannapi-aktsent XD) võib-olla liiga ükskõikne ja Eliaril on omad veidrused. Ja laused "Piirid on täna õhukesed. Verd EI TOHI mitte mingil juhul valada!" on väga teemas siiani. (and we all know how that turned out)
Kõige eepilisemad hetked olid siis, kui pidime öösel kolm tundi kõik koos vastu pidama zombihordide rünnakutele. Enne valmistusime selleks, tehes muuhulgas ka süsteemi, et keegi ei tohi üksi liikuda, ka tualetti pidi minema kambakesi. Actioni alguses kogunesime kõik ümber lõkke ja Tuulesosistaja tegi kaitseringi, kust zombid üle tulla ei saanud....küll aga said nad meid relvadega sisse lüüa ja välja tirida. Lõpuks lasime käiku lõkkest võetud tokid ja panime need jobud lihtsalt põlema (teate kui raske on olla täies lahingsituatsioonis, karjudes väljapoole "Põlev tokk! Põlev tokk! Raisad, te ei tule siit üle, saate aru!!!" ja samal ajal lisades mängijatele piiksudes, et "Andke andeks, ma ei taha teile tegelikult haiget teha nendega! Oih, ega sa pihta/haiget ei saanud? Appi, anna mulle andeks!") Kõik oli väga tõetruu...eriti esimese rünnaku eel valitsenud hirmu-ootusärevuse-teadmatuse tunne. Ma tõesti kartsin, mis meile sealt pimedusest vastu võib tulla. Muretsemiseks oli ka põhjust.
Kui kaugelt põllult esimesi musti kogusid märkasime, käis justkui külm laine üle selja. Kõik olid pinges, soovides kuidagi see meeletu öö üle elada. Eriti kõhedaks läks siis, kui korraga põllult pikk peenike roheline laserkiir meie poole suunati. Üpris nõutu hetk tekkis (mis see on? kuidas see IG mõjub? kas peaksime kõrvale hoidma?). Olime jaganud ringis olijad ründajateks ja ravijateks-aitajateks, kuid millalgi esimese rünnaku keskel tekkis siiski olukord, kus suurem osa ringisolijaid ägas haavades maas, mina turnisin neist üle, saates ravijooki käest kätte ja äsades samal ajal zombidele põlevate tokkidega.
Teise rünnaku ajal meil kaitseringi enam polnud, aga see oli isegi parem, kuna saime ringi liikuda ja olime zombidest natuke kiiremad. Sõdurite pikad relvad tulid siis üpris kasuks, samuti ka Teka põlevad nooled. Nalja sai ka granaatidega (eriti kui doktor Donan selle nõu pidavate zombide keskele heitis, kahjuks läks see OGna kirja), mis tegid väga tõhusat tööd. Sellegipoolest oli see mäsu väga karm ning me ei teadnud, kuidas me veel kolmandaga hakkama peaks saama. Tehti mitmeid plaane ja teooriaid, mis sisaldasid nii ohverdamist, eest ära jooksmist, kellegi sisse karu vaimu kutsumist vms. Lõpuks ei läinud neist aga ükski käiku, sest zombid tulid ja jäi üle vaid tegutseda ellujäämise nimel, tulistada, rünnata mõõgaga ja muud. Seekord olid aga zombid miskipärast kiiremad ja keegi kuri vaim käis ringi ja niitis meie võitlejaid (me lubasime Gerdile, et kui tema tegelast järgmisel mängul näeme, laseme ta küsimusi küsimata maha, sest tema npcd on meile juba kaks korda suuri jamasid kaela toonud). Sain ka mina oma esimesed haavad (kuidas mul üldse õnnestus sinnamaani enam-vähem terveks jääda, on mulle müstika), sebisin keset lahingut ringi ja üritasin zombide eest ära põigelda, kui äkki kasvas mu selja tagant nagu maa alt välja Aurumi mängitud zombi ja hakkas mulle küüntega äsama. Vajusin karjudes maha ja üritasin eemale roomata, kuid jäin õnnetuseks keset kõige suuremat võitlust välja keskele lebama, zombid kallale tormamas. Siis kuulsin Ankot meeleheitlikult mu nime karjumas (aitäh Hanna, see oli tõesti eepiline) ja sõduritele käsklusi jagamas "Me peame ta sealt välja saama!". Siis jooksis ta ise kogu segaduse keskele ja tiris mu kaugemale. Elanil on nüüd Donani õe vastu veel suurem austus, kuna nüüd võlgneb ta talle ka oma elu. Kohe pidime me aga veel kiiremini reageerima, kuna meie juurde ilmus Gerdi peazombi ja siis karjus keegi "Granaat!!!" Viskusime eemale ja suutsime täpselt selle ulatusest välja jääda, samas kui Gerdile kukkus lõhkekeha suht nina alla. Success!
Lõpuks arutasime GMidega, et kuna tehniliselt võimatu on veel rünnakuid teostada, aga me ilmselt elasime need üle, tuleks mäng selleks korraks lõpetada. Me oleks Hanna ja Martiniga isegi Aapo auto abiga Rakkesse saanud, aga kuna olime lõkke nii suureks teinud, pidi keegi selle juurde jääma, kuni see ära kustub. Seega võtsimegi ohvrimeelselt kogu oma kraami ja otsustasime Päikeseonni (pooringikujulisse varjualusesse, mille üks pool oli põllu poole avatud, sees oli 2 suuremat lavatsit ja vari pea kohal) öömajale jääda paariks tunniks. Muidu oleks kõik tore olnud, külma oleks üle elanud (enne istusime veel Dani, Marteni ja Silluga lõkke ääres ja küpsetasime vorste), aga millalgi algas kohutav sadu ning meie tore katus hakkas vett läbi laskma. See tähendas, et meie magamiskotid, matid, seljakotid ja ka meie ise vettisime täiesti läbi. Ärkasime külmast võdisedes ja hääletutena. Kuidagi korjasime oma kraami kokku ja suundusime püstkoja juurde, kus teised mugavalt ja kuivalt tudusid. Õnneks ei pidanud me neid äratama, vaid saime Gerdi ja ta sugulase autoga õigeaegselt Rakkesse. Ja tegelikult oli see isegi hea, et me Päikseonni jäime, kuna Rakke rongijaamas poleks meil küll öösel vihma eest kuskile varju minna olnud.

Ühesõnaga, lõbus XD


Beleriandi muljepostituse pean Dragonisse vastavasse teemasse veel kirjutama, aga ütlen niipalju, et see mäng ja ball olid ülilahedad (mõndadest tehnilistest viperustest ja puudujääkidest hoolimata). Kostüümid, olustik, tegelased....super. Ja sain ka vennakest üle pika aja näha! *yay* (peaks üldse lähiajal Tartusse minema, et tema ja teiste toredate inimestega aega veeta)
Läksime mängima Falase haldjaid (mina ja Hanna kui laulikud Miryel ja Aelun ning Martin kui meie ihukaitsja Sidhan). Kahju, et meile kostümeerimise lõpuks haldjakõrvu ei jätkunud, kuid me leiutasime vabanduse, et rannikualadel ongi selline uus mood.
Tutvusin paljude uute ja lahedate inimestega, nende hulgas haldjaneiud, haldjaaadlikud ja heerold, meelde jäid veel kuningas, prints ja soome haldjad. Üllatav oli see, et kui meie Hannaga olime lootnud rahulikult taustarolli mängida, leidus meile ka palju olulist tegevust ja mitmeid sisuliine.
Meie esinemine ballil läks samuti korda, saime ka tantsida ja hästi süüa.
Muljetan pikemalt homme dragonis, niikauaks paar pildilinki: Olevi pildid , Kadri pildid ja Idrili pildid


Natuke ka laulupeost: meil oli 2-6 juuli täielik hullumaja, kuna pidime lisaks laulupeole tegema ka muid kontserte, osalema mingil konverentsi workshopil ja majutama 45-liikmelist Piedmonti lastekoori USAst. Seega olid mul kodus 2 väikest (12 ja 13 aastat) poissi. Nad olid väga nunnud, aga kogu asi väsitas tegelikult hullult. Mingil hetkel oli tõesti tunne, et enam ei jaksa.
Õnneks on nüüd kõik ilusti ja edukalt lõpule viidud. Tantsupidu oli meeliülendav, teema, tantsud ja laulud sobisid valatult ("Tuulevaikselt ööl" saab ilmselt kultuslauluks), pidasime ka valikkooride vihmase kontserdi vastu. Kohtasin isegi paari sõpra selles segaduses XD

Aga jah, nüüd on ilmselt ametlikult puhkus. Hurraa.

Vahepeal olen saanud läbi mangad "Eyeshield 21" (nuuks, see oleks võinud kauem kesta), "Special A" (päris huvitav ja naljakas) ja "Groove Adventure Rave" (väga kaasahaarav ja südamlik, parajalt actionit ka) ning anime "Hatenkou Yuugi".
Viimases leidsin kinnitust sellele, et mulle meeldivad animed/mangad/seriaalid/raamatud, kus on üks naispeategelane ja kaks meespeategelast tema juures. Neil ei pea olema romantilisi suhteid, kui juba selline kolmik on olemas, siis on väga hea. Võib-olla lööb siin natuke mu damsel-in-distress-mode välja, aga.... Igatahes vaatan "Hatenkou Yuugi"t ilmselt varsti uuesti, kuna sellel on vaid 12 osa ja palju hetki, mis mulle väga hinge lähevad.
Jälle veendusin, et veidikese aja möödudes hakkan kaasa elama mitte peategelastele, vaid just kõrvaltegelastele. Igasugustele parimatele sõbrannadele, lähedastele sõpradele, perekonnaliikmetele, sugulastele, valestimõistetud ex-antagonistidele... et ikka nemad ka oma õnneliku lõpuni jõuaksid. Et need, kes varju jäävad, ka piisavalt hoolivust saaksid, kedagi ei tohi sellest ilma jätta. "Special A"s oli neid eelpoolmainituid terve trobikond, "Eyeshieldis" oli lihtsalt väga-väga palju lahedaid kõrvaltegelasi ja "Rave"s....oh Sieg Hart. Sieg Hart. Ma ei suuda isegi kirjeldada, kuidas ma sellele mehele kaasa elasin ja kuidas ma kurvastasin, kui...neetud.

And damn the Hetalia kink meme to hell. It's truly corrupting me.

Ah...

Igatahes. Ma tahtsin millestki veel rääkida, aga muusikast ja unenägudest jutustan homme. Pragu saab kell varsti 5 ja see ei ole normaalne.

Olgu teil uned ilusad.
Kallistused.
.
("Lullaby" by Sandara @ Deviantart)

Posted in: , , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Valgete raamidega päikseprillidest

Tuesday, July 7, 2009 by Mirju

"Ütle mulle, kuidas sa saad endale lubada olla nii nõrk ja nii tugev samaaegselt. Mis on selle saladus?"

"Mingit saladust polegi. Suudan seda sellepärast, et mu kõrval on just need õiged inimesed."

Posted in: | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Subscribe to: Posts (Atom)

Blogger Templates by Blog Forum