Kui midagi tahad, pead olema valmis ka vastu andma.
Friday, July 10, 2009 by Mirju
Hoiatus: hiigelpost.
Lõpuks tundub, et suvepuhkus on alanud. Vähemalt osaliselt.
Algselt plaanisin rääkida pikemalt ka eksamitest ja sessist, aga lühendan seda juttu.
Tulemus: eksamite keskmine hinne 4,7 (ehk 8 eksamit kokku tehtud, 1 arvestatud, 2 B-d ja ülejäänud A-d). Päris hea, kuigi oleks võinud ka paremini minna XD (ever the perfectionist)
Omaette mainimist väärib proseminar. Kui kaitsmise päeval kooli saabusin, üllatasid Geku, Ari (ja Shin) mind ülisuure kingi-kaisupandaga. Abivalmilt olid nad talle isegi nime pannud - Matsujun (loomulikult). Natuke veider oli proseminariruumi sisse ja komisjonist mööda marssida, hiigelsuur kaisupanda süles, kuid õnneks lubati tal minu kõrval istuda ja kogu asja kuulata-näha. Pärast kuulsime Ellilt, et õppejõud olevat koos arutanud, kas ta on äkki mingi pealtkuulamis-salvestamisvahend, kuid lõpuks ikkagi otsustanud, et ta on piisavalt kahjutu.
Ehk mul on nüüd suur kaisupanda nimega Matsujun. Ta on küll väga pehme, aga ausalt öeldes on raske temaga ühte voodisse mahtuda. Kui külge keerata tahan, pean tema enne eest ära tõstma ja alles siis saan liigutada XD Aga ta saab selle andeks, kuna on Matsujun.
Spa-trip ise oli ülimõnus. Võtsin Geki ka kaasa ja suundusime kaheks päevaks Haapsallu Fra Mare Thalasso SPAsse. Jõudsime ka linnas ringi jalutada, pastat ja jäätist süüa ning bussis sinnasõidul ohjeldamatult "Germany ni sasageru Italy no uta"t lauda. Kõige parem asja juures oli see, et ei pidanud absoluutselt millegagi arvestama, saime teha asju täpselt oma tempos. Kui kohale jõudsime, paistis veel päike ja meil oli esimese hoolduseni veel paar tundi aega, nii et otsustasime...magama minna. Tõmbasime kardinad ette ja magasime lihtsalt kaks tundi. Just 'cause we could.
Pärast oli hea värske(m) tunne, täpselt sobilik massaažiks. 25 minutit ja pure heaven. Hiljem liikusime kui zombid õhtusöögile (unustasime kogu aeg meie toa numbri ära, pidime võtmelt vaatama XD). Seejärel puhkasime veidi (vaadates telekast mingeid idiootseid MTV noortesarju) ja siis suundusime basseini- ja saunaparki. Happiness! Erinevad basseinid ja saunad mõjusid väga positiivselt, tuju püsis hea (me vahepeal mõtlesime, et teeme oma käitumisega vist isegi väikelastele silmad ette). Külastuse tipuks kujunes välibasseinis veedetud aeg (olime seal peaaegu kogu aeg kahekesi), kus miskipärast itsitamis/lõkerdamisrohke deliiriumi tase kogu aja laes oli. Iga asi ajas naerma. Geki leiutas ka hai-liigutuse (st üks või kaks kätt kolmnurgakujuliselt ülalt alla kaarega veest läbi tõmmata, ise vee all viibimine valikuline), mida saatis Jaws-stiilis muusika ümisemine.
Õhtul istusime veel hotelli baaris ja sõime juustukooki/jäätist ning jõime kakaod. Hommikul oli ilm küll kahjuks vihmane, aga see ei seganud meie ürdi-pärlivanni.
Ühesõnaga....väga kordaläinud üritus, proovime teinekordki.
"Doitsu, doitsu, doitsu wa ii tokoro da yo..." ja hailiigutus ei lähe mul niipea meelest.
Vahepeal toimus ka Kristeni sünna ja pidu Pilvi juures. Esimese puhul istusime Hellas Hundis ja meil oli väga lõbus, sain taas kinnitust sellele, et elavdan seltskonda, kuna muidu pole lihtsalt kellegi üle nalja teha...asendamatu comic relief.
Mida veel...hmm...Tragora dnd. 2 mängu on toimunud viimasel ajal, mõlemad on mõnusalt lebod, aga siiski piisavalt huvitavad ja toredad olnud. Clari! (ja mulle öeldi minu üllatuseks, et mul tuleb mehe mängimine suht hästi välja)
Üks tänane hea hetk: Violetta, Garret ja Clari väljuvad järjekordselt žiletiterametsast. Violetta ja Garret on üpris korralikult oma reflex save'id ära visanud, aga Claril vaesekesel tuli esimeseks kohe natural 1. Seega väljub ta metsast miinustes constitutioniga (12-st miinustesse), vaevu seistes, veritsedes ja näost kahvatu. Esimene asi, mis ta öelda suudab on (ahastavalt) "AAAAHHH! Mu riided! Teate, kui raske on sellised korralikke rõivaid saada!" (tema ilus valge kostüüm on suht ribadeks) Õnneks tuletab Violetta mulle meelde, et Claril on ilmselt kapis umbes 10 samasugust riietust veel XD
And I'm not gay. Don't hate me because I'm beautiful. (selgituseks: mängin väga ilusat pikkade blondide juuste ja siniste silmadega noormeest)
Lõpuks tundub, et suvepuhkus on alanud. Vähemalt osaliselt.
Algselt plaanisin rääkida pikemalt ka eksamitest ja sessist, aga lühendan seda juttu.
Tulemus: eksamite keskmine hinne 4,7 (ehk 8 eksamit kokku tehtud, 1 arvestatud, 2 B-d ja ülejäänud A-d). Päris hea, kuigi oleks võinud ka paremini minna XD (ever the perfectionist)
Omaette mainimist väärib proseminar. Kui kaitsmise päeval kooli saabusin, üllatasid Geku, Ari (ja Shin) mind ülisuure kingi-kaisupandaga. Abivalmilt olid nad talle isegi nime pannud - Matsujun (loomulikult). Natuke veider oli proseminariruumi sisse ja komisjonist mööda marssida, hiigelsuur kaisupanda süles, kuid õnneks lubati tal minu kõrval istuda ja kogu asja kuulata-näha. Pärast kuulsime Ellilt, et õppejõud olevat koos arutanud, kas ta on äkki mingi pealtkuulamis-salvestamisvahend, kuid lõpuks ikkagi otsustanud, et ta on piisavalt kahjutu.
Ehk mul on nüüd suur kaisupanda nimega Matsujun. Ta on küll väga pehme, aga ausalt öeldes on raske temaga ühte voodisse mahtuda. Kui külge keerata tahan, pean tema enne eest ära tõstma ja alles siis saan liigutada XD Aga ta saab selle andeks, kuna on Matsujun.
Juuni alguses sain ka aasta vanemaks. Nüüd saan ametlikult kasiinodes ja stripiklubides käia ja kanget alkoholi osta. Olen 21-ga juba ära harjunud. Aga sünna(d) oli(d) hästi tore(dad). Armastan oma sõpru. Külaliste väiksest arvust hoolimata oli meil ülimalt lõbus, valmistasime (teiste meelest kahtlase, minu meelest ülihea) banaanismuuti ja meil oli ülimegapalju kooki lõpuks. Shin tegi mulle maailma lahedaima sünnipäevakaardi + joonistused (head soovid + kallipilt + minu erinevad olekud - wolverine, larpar, geek, arashi fangirl ja awkward one + pilt matsujuni juustega kalast miskipärast). Muu saagi hulka kuulusid ajakirja "Akadeemia" aastatellimus, Jane Austini kogutud teosed, vaimustav sinivalge pitskaelaehe ja spa-pakett (!!!).
Spa-trip ise oli ülimõnus. Võtsin Geki ka kaasa ja suundusime kaheks päevaks Haapsallu Fra Mare Thalasso SPAsse. Jõudsime ka linnas ringi jalutada, pastat ja jäätist süüa ning bussis sinnasõidul ohjeldamatult "Germany ni sasageru Italy no uta"t lauda. Kõige parem asja juures oli see, et ei pidanud absoluutselt millegagi arvestama, saime teha asju täpselt oma tempos. Kui kohale jõudsime, paistis veel päike ja meil oli esimese hoolduseni veel paar tundi aega, nii et otsustasime...magama minna. Tõmbasime kardinad ette ja magasime lihtsalt kaks tundi. Just 'cause we could.
Pärast oli hea värske(m) tunne, täpselt sobilik massaažiks. 25 minutit ja pure heaven. Hiljem liikusime kui zombid õhtusöögile (unustasime kogu aeg meie toa numbri ära, pidime võtmelt vaatama XD). Seejärel puhkasime veidi (vaadates telekast mingeid idiootseid MTV noortesarju) ja siis suundusime basseini- ja saunaparki. Happiness! Erinevad basseinid ja saunad mõjusid väga positiivselt, tuju püsis hea (me vahepeal mõtlesime, et teeme oma käitumisega vist isegi väikelastele silmad ette). Külastuse tipuks kujunes välibasseinis veedetud aeg (olime seal peaaegu kogu aeg kahekesi), kus miskipärast itsitamis/lõkerdamisrohke deliiriumi tase kogu aja laes oli. Iga asi ajas naerma. Geki leiutas ka hai-liigutuse (st üks või kaks kätt kolmnurgakujuliselt ülalt alla kaarega veest läbi tõmmata, ise vee all viibimine valikuline), mida saatis Jaws-stiilis muusika ümisemine.
Õhtul istusime veel hotelli baaris ja sõime juustukooki/jäätist ning jõime kakaod. Hommikul oli ilm küll kahjuks vihmane, aga see ei seganud meie ürdi-pärlivanni.
Ühesõnaga....väga kordaläinud üritus, proovime teinekordki.
"Doitsu, doitsu, doitsu wa ii tokoro da yo..." ja hailiigutus ei lähe mul niipea meelest.
Vahepeal toimus ka Kristeni sünna ja pidu Pilvi juures. Esimese puhul istusime Hellas Hundis ja meil oli väga lõbus, sain taas kinnitust sellele, et elavdan seltskonda, kuna muidu pole lihtsalt kellegi üle nalja teha...asendamatu comic relief.
Mida veel...hmm...Tragora dnd. 2 mängu on toimunud viimasel ajal, mõlemad on mõnusalt lebod, aga siiski piisavalt huvitavad ja toredad olnud. Clari! (ja mulle öeldi minu üllatuseks, et mul tuleb mehe mängimine suht hästi välja)
Üks tänane hea hetk: Violetta, Garret ja Clari väljuvad järjekordselt žiletiterametsast. Violetta ja Garret on üpris korralikult oma reflex save'id ära visanud, aga Claril vaesekesel tuli esimeseks kohe natural 1. Seega väljub ta metsast miinustes constitutioniga (12-st miinustesse), vaevu seistes, veritsedes ja näost kahvatu. Esimene asi, mis ta öelda suudab on (ahastavalt) "AAAAHHH! Mu riided! Teate, kui raske on sellised korralikke rõivaid saada!" (tema ilus valge kostüüm on suht ribadeks) Õnneks tuletab Violetta mulle meelde, et Claril on ilmselt kapis umbes 10 samasugust riietust veel XD
And I'm not gay. Don't hate me because I'm beautiful. (selgituseks: mängin väga ilusat pikkade blondide juuste ja siniste silmadega noormeest)
Jaanipäev möödus seekord rahulikult, sugulastega koos maal (ma lihtsalt ei jaksanud muud). Ja tegelikult olen ma selle idülliga ülirahul. Sain natuke päikest, ema ja vanaemaga koos rohida (leidsin kuskilt kapist mingi väikseks jäänud suvekübara, millega nägin varju pealt vaadates välja täpselt nagu mõni kauboitüdruk) ning õhtul palju head liha.
Mõistsin küll, et meil pole ideaalsuguvõsa, kõigil on oma probleemid ja mured, aga hakkama saame sellegipoolest. Lõpuks sain ka selgust küsimusse, kust tulevad need minu veidrused, mille tõttu mind mõned "awkwardiks" kutsuvad. Avastasin, et Mummu (emapoolne vanaema) on täpselt samasugune. Rääkisime sellest peenarde vahel sebides ning mul on väga hea meel, et sain seda temaga arutada. Nüüd tean, et see pole tühjalt kohalt tulnud ja olen väga õnnelik, et selle just temalt pärinud olen (eks me olegi selle poolest omamoodi suguvõsa veidrikud).
Jaaniusse sellel aastal ei otsinud.
Kasispea on ikka lummavalt kaunis. Ma ei suuda sõnades väljendada tänu selle eest, et mul/meil selline paik on, kuhu kõige eest põgeneda ja lihtsalt olla.
Veel....larpidest. Hiljutised on Thanaria III ja Beleriand+ball.
Thanaria oli üpris lõbus, Elani küll tundis end suurema osa ajast suht mõttetu/kasutuna, kuid tegevust leidus sellegipoolest (kahju, et ma offensive-tüüpi tegevustes veel midagi pakkuda ei saa). Palju huvitavaid tegelasi, meie kamp on nüüd vähemalt kõik koos (niivõrd-kuivõrd). Elanit küll natuke häirib, et nad kõik nii pohhuistlikud on kohati, aga eks sellega tuleb esialgu leppida. Doktor tundub oma sõjaväe-mõjutusi uuesti avastavat (aga temaga on väga tore koos mängida sellegipoolest), Anko on jälle omadega peaaegu korras (and kicks ass as usual!), Teka on lihtsalt lahe ja sõbralik, Denya ehitab meile veel steampunk-gatlingu ja tuumapommi, Tale on kahtlane, Rojan (+ Goblini super-Rannapi-aktsent XD) võib-olla liiga ükskõikne ja Eliaril on omad veidrused. Ja laused "Piirid on täna õhukesed. Verd EI TOHI mitte mingil juhul valada!" on väga teemas siiani. (and we all know how that turned out)
Kõige eepilisemad hetked olid siis, kui pidime öösel kolm tundi kõik koos vastu pidama zombihordide rünnakutele. Enne valmistusime selleks, tehes muuhulgas ka süsteemi, et keegi ei tohi üksi liikuda, ka tualetti pidi minema kambakesi. Actioni alguses kogunesime kõik ümber lõkke ja Tuulesosistaja tegi kaitseringi, kust zombid üle tulla ei saanud....küll aga said nad meid relvadega sisse lüüa ja välja tirida. Lõpuks lasime käiku lõkkest võetud tokid ja panime need jobud lihtsalt põlema (teate kui raske on olla täies lahingsituatsioonis, karjudes väljapoole "Põlev tokk! Põlev tokk! Raisad, te ei tule siit üle, saate aru!!!" ja samal ajal lisades mängijatele piiksudes, et "Andke andeks, ma ei taha teile tegelikult haiget teha nendega! Oih, ega sa pihta/haiget ei saanud? Appi, anna mulle andeks!") Kõik oli väga tõetruu...eriti esimese rünnaku eel valitsenud hirmu-ootusärevuse-teadmatuse tunne. Ma tõesti kartsin, mis meile sealt pimedusest vastu võib tulla. Muretsemiseks oli ka põhjust.
Kui kaugelt põllult esimesi musti kogusid märkasime, käis justkui külm laine üle selja. Kõik olid pinges, soovides kuidagi see meeletu öö üle elada. Eriti kõhedaks läks siis, kui korraga põllult pikk peenike roheline laserkiir meie poole suunati. Üpris nõutu hetk tekkis (mis see on? kuidas see IG mõjub? kas peaksime kõrvale hoidma?). Olime jaganud ringis olijad ründajateks ja ravijateks-aitajateks, kuid millalgi esimese rünnaku keskel tekkis siiski olukord, kus suurem osa ringisolijaid ägas haavades maas, mina turnisin neist üle, saates ravijooki käest kätte ja äsades samal ajal zombidele põlevate tokkidega.
Teise rünnaku ajal meil kaitseringi enam polnud, aga see oli isegi parem, kuna saime ringi liikuda ja olime zombidest natuke kiiremad. Sõdurite pikad relvad tulid siis üpris kasuks, samuti ka Teka põlevad nooled. Nalja sai ka granaatidega (eriti kui doktor Donan selle nõu pidavate zombide keskele heitis, kahjuks läks see OGna kirja), mis tegid väga tõhusat tööd. Sellegipoolest oli see mäsu väga karm ning me ei teadnud, kuidas me veel kolmandaga hakkama peaks saama. Tehti mitmeid plaane ja teooriaid, mis sisaldasid nii ohverdamist, eest ära jooksmist, kellegi sisse karu vaimu kutsumist vms. Lõpuks ei läinud neist aga ükski käiku, sest zombid tulid ja jäi üle vaid tegutseda ellujäämise nimel, tulistada, rünnata mõõgaga ja muud. Seekord olid aga zombid miskipärast kiiremad ja keegi kuri vaim käis ringi ja niitis meie võitlejaid (me lubasime Gerdile, et kui tema tegelast järgmisel mängul näeme, laseme ta küsimusi küsimata maha, sest tema npcd on meile juba kaks korda suuri jamasid kaela toonud). Sain ka mina oma esimesed haavad (kuidas mul üldse õnnestus sinnamaani enam-vähem terveks jääda, on mulle müstika), sebisin keset lahingut ringi ja üritasin zombide eest ära põigelda, kui äkki kasvas mu selja tagant nagu maa alt välja Aurumi mängitud zombi ja hakkas mulle küüntega äsama. Vajusin karjudes maha ja üritasin eemale roomata, kuid jäin õnnetuseks keset kõige suuremat võitlust välja keskele lebama, zombid kallale tormamas. Siis kuulsin Ankot meeleheitlikult mu nime karjumas (aitäh Hanna, see oli tõesti eepiline) ja sõduritele käsklusi jagamas "Me peame ta sealt välja saama!". Siis jooksis ta ise kogu segaduse keskele ja tiris mu kaugemale. Elanil on nüüd Donani õe vastu veel suurem austus, kuna nüüd võlgneb ta talle ka oma elu. Kohe pidime me aga veel kiiremini reageerima, kuna meie juurde ilmus Gerdi peazombi ja siis karjus keegi "Granaat!!!" Viskusime eemale ja suutsime täpselt selle ulatusest välja jääda, samas kui Gerdile kukkus lõhkekeha suht nina alla. Success!
Lõpuks arutasime GMidega, et kuna tehniliselt võimatu on veel rünnakuid teostada, aga me ilmselt elasime need üle, tuleks mäng selleks korraks lõpetada. Me oleks Hanna ja Martiniga isegi Aapo auto abiga Rakkesse saanud, aga kuna olime lõkke nii suureks teinud, pidi keegi selle juurde jääma, kuni see ära kustub. Seega võtsimegi ohvrimeelselt kogu oma kraami ja otsustasime Päikeseonni (pooringikujulisse varjualusesse, mille üks pool oli põllu poole avatud, sees oli 2 suuremat lavatsit ja vari pea kohal) öömajale jääda paariks tunniks. Muidu oleks kõik tore olnud, külma oleks üle elanud (enne istusime veel Dani, Marteni ja Silluga lõkke ääres ja küpsetasime vorste), aga millalgi algas kohutav sadu ning meie tore katus hakkas vett läbi laskma. See tähendas, et meie magamiskotid, matid, seljakotid ja ka meie ise vettisime täiesti läbi. Ärkasime külmast võdisedes ja hääletutena. Kuidagi korjasime oma kraami kokku ja suundusime püstkoja juurde, kus teised mugavalt ja kuivalt tudusid. Õnneks ei pidanud me neid äratama, vaid saime Gerdi ja ta sugulase autoga õigeaegselt Rakkesse. Ja tegelikult oli see isegi hea, et me Päikseonni jäime, kuna Rakke rongijaamas poleks meil küll öösel vihma eest kuskile varju minna olnud.
Mõistsin küll, et meil pole ideaalsuguvõsa, kõigil on oma probleemid ja mured, aga hakkama saame sellegipoolest. Lõpuks sain ka selgust küsimusse, kust tulevad need minu veidrused, mille tõttu mind mõned "awkwardiks" kutsuvad. Avastasin, et Mummu (emapoolne vanaema) on täpselt samasugune. Rääkisime sellest peenarde vahel sebides ning mul on väga hea meel, et sain seda temaga arutada. Nüüd tean, et see pole tühjalt kohalt tulnud ja olen väga õnnelik, et selle just temalt pärinud olen (eks me olegi selle poolest omamoodi suguvõsa veidrikud).
Jaaniusse sellel aastal ei otsinud.
Kasispea on ikka lummavalt kaunis. Ma ei suuda sõnades väljendada tänu selle eest, et mul/meil selline paik on, kuhu kõige eest põgeneda ja lihtsalt olla.
Veel....larpidest. Hiljutised on Thanaria III ja Beleriand+ball.
Thanaria oli üpris lõbus, Elani küll tundis end suurema osa ajast suht mõttetu/kasutuna, kuid tegevust leidus sellegipoolest (kahju, et ma offensive-tüüpi tegevustes veel midagi pakkuda ei saa). Palju huvitavaid tegelasi, meie kamp on nüüd vähemalt kõik koos (niivõrd-kuivõrd). Elanit küll natuke häirib, et nad kõik nii pohhuistlikud on kohati, aga eks sellega tuleb esialgu leppida. Doktor tundub oma sõjaväe-mõjutusi uuesti avastavat (aga temaga on väga tore koos mängida sellegipoolest), Anko on jälle omadega peaaegu korras (and kicks ass as usual!), Teka on lihtsalt lahe ja sõbralik, Denya ehitab meile veel steampunk-gatlingu ja tuumapommi, Tale on kahtlane, Rojan (+ Goblini super-Rannapi-aktsent XD) võib-olla liiga ükskõikne ja Eliaril on omad veidrused. Ja laused "Piirid on täna õhukesed. Verd EI TOHI mitte mingil juhul valada!" on väga teemas siiani. (and we all know how that turned out)
Kõige eepilisemad hetked olid siis, kui pidime öösel kolm tundi kõik koos vastu pidama zombihordide rünnakutele. Enne valmistusime selleks, tehes muuhulgas ka süsteemi, et keegi ei tohi üksi liikuda, ka tualetti pidi minema kambakesi. Actioni alguses kogunesime kõik ümber lõkke ja Tuulesosistaja tegi kaitseringi, kust zombid üle tulla ei saanud....küll aga said nad meid relvadega sisse lüüa ja välja tirida. Lõpuks lasime käiku lõkkest võetud tokid ja panime need jobud lihtsalt põlema (teate kui raske on olla täies lahingsituatsioonis, karjudes väljapoole "Põlev tokk! Põlev tokk! Raisad, te ei tule siit üle, saate aru!!!" ja samal ajal lisades mängijatele piiksudes, et "Andke andeks, ma ei taha teile tegelikult haiget teha nendega! Oih, ega sa pihta/haiget ei saanud? Appi, anna mulle andeks!") Kõik oli väga tõetruu...eriti esimese rünnaku eel valitsenud hirmu-ootusärevuse-teadmatuse tunne. Ma tõesti kartsin, mis meile sealt pimedusest vastu võib tulla. Muretsemiseks oli ka põhjust.
Kui kaugelt põllult esimesi musti kogusid märkasime, käis justkui külm laine üle selja. Kõik olid pinges, soovides kuidagi see meeletu öö üle elada. Eriti kõhedaks läks siis, kui korraga põllult pikk peenike roheline laserkiir meie poole suunati. Üpris nõutu hetk tekkis (mis see on? kuidas see IG mõjub? kas peaksime kõrvale hoidma?). Olime jaganud ringis olijad ründajateks ja ravijateks-aitajateks, kuid millalgi esimese rünnaku keskel tekkis siiski olukord, kus suurem osa ringisolijaid ägas haavades maas, mina turnisin neist üle, saates ravijooki käest kätte ja äsades samal ajal zombidele põlevate tokkidega.
Teise rünnaku ajal meil kaitseringi enam polnud, aga see oli isegi parem, kuna saime ringi liikuda ja olime zombidest natuke kiiremad. Sõdurite pikad relvad tulid siis üpris kasuks, samuti ka Teka põlevad nooled. Nalja sai ka granaatidega (eriti kui doktor Donan selle nõu pidavate zombide keskele heitis, kahjuks läks see OGna kirja), mis tegid väga tõhusat tööd. Sellegipoolest oli see mäsu väga karm ning me ei teadnud, kuidas me veel kolmandaga hakkama peaks saama. Tehti mitmeid plaane ja teooriaid, mis sisaldasid nii ohverdamist, eest ära jooksmist, kellegi sisse karu vaimu kutsumist vms. Lõpuks ei läinud neist aga ükski käiku, sest zombid tulid ja jäi üle vaid tegutseda ellujäämise nimel, tulistada, rünnata mõõgaga ja muud. Seekord olid aga zombid miskipärast kiiremad ja keegi kuri vaim käis ringi ja niitis meie võitlejaid (me lubasime Gerdile, et kui tema tegelast järgmisel mängul näeme, laseme ta küsimusi küsimata maha, sest tema npcd on meile juba kaks korda suuri jamasid kaela toonud). Sain ka mina oma esimesed haavad (kuidas mul üldse õnnestus sinnamaani enam-vähem terveks jääda, on mulle müstika), sebisin keset lahingut ringi ja üritasin zombide eest ära põigelda, kui äkki kasvas mu selja tagant nagu maa alt välja Aurumi mängitud zombi ja hakkas mulle küüntega äsama. Vajusin karjudes maha ja üritasin eemale roomata, kuid jäin õnnetuseks keset kõige suuremat võitlust välja keskele lebama, zombid kallale tormamas. Siis kuulsin Ankot meeleheitlikult mu nime karjumas (aitäh Hanna, see oli tõesti eepiline) ja sõduritele käsklusi jagamas "Me peame ta sealt välja saama!". Siis jooksis ta ise kogu segaduse keskele ja tiris mu kaugemale. Elanil on nüüd Donani õe vastu veel suurem austus, kuna nüüd võlgneb ta talle ka oma elu. Kohe pidime me aga veel kiiremini reageerima, kuna meie juurde ilmus Gerdi peazombi ja siis karjus keegi "Granaat!!!" Viskusime eemale ja suutsime täpselt selle ulatusest välja jääda, samas kui Gerdile kukkus lõhkekeha suht nina alla. Success!
Lõpuks arutasime GMidega, et kuna tehniliselt võimatu on veel rünnakuid teostada, aga me ilmselt elasime need üle, tuleks mäng selleks korraks lõpetada. Me oleks Hanna ja Martiniga isegi Aapo auto abiga Rakkesse saanud, aga kuna olime lõkke nii suureks teinud, pidi keegi selle juurde jääma, kuni see ära kustub. Seega võtsimegi ohvrimeelselt kogu oma kraami ja otsustasime Päikeseonni (pooringikujulisse varjualusesse, mille üks pool oli põllu poole avatud, sees oli 2 suuremat lavatsit ja vari pea kohal) öömajale jääda paariks tunniks. Muidu oleks kõik tore olnud, külma oleks üle elanud (enne istusime veel Dani, Marteni ja Silluga lõkke ääres ja küpsetasime vorste), aga millalgi algas kohutav sadu ning meie tore katus hakkas vett läbi laskma. See tähendas, et meie magamiskotid, matid, seljakotid ja ka meie ise vettisime täiesti läbi. Ärkasime külmast võdisedes ja hääletutena. Kuidagi korjasime oma kraami kokku ja suundusime püstkoja juurde, kus teised mugavalt ja kuivalt tudusid. Õnneks ei pidanud me neid äratama, vaid saime Gerdi ja ta sugulase autoga õigeaegselt Rakkesse. Ja tegelikult oli see isegi hea, et me Päikseonni jäime, kuna Rakke rongijaamas poleks meil küll öösel vihma eest kuskile varju minna olnud.
Ühesõnaga, lõbus XD
Beleriandi muljepostituse pean Dragonisse vastavasse teemasse veel kirjutama, aga ütlen niipalju, et see mäng ja ball olid ülilahedad (mõndadest tehnilistest viperustest ja puudujääkidest hoolimata). Kostüümid, olustik, tegelased....super. Ja sain ka vennakest üle pika aja näha! *yay* (peaks üldse lähiajal Tartusse minema, et tema ja teiste toredate inimestega aega veeta)
Läksime mängima Falase haldjaid (mina ja Hanna kui laulikud Miryel ja Aelun ning Martin kui meie ihukaitsja Sidhan). Kahju, et meile kostümeerimise lõpuks haldjakõrvu ei jätkunud, kuid me leiutasime vabanduse, et rannikualadel ongi selline uus mood.
Tutvusin paljude uute ja lahedate inimestega, nende hulgas haldjaneiud, haldjaaadlikud ja heerold, meelde jäid veel kuningas, prints ja soome haldjad. Üllatav oli see, et kui meie Hannaga olime lootnud rahulikult taustarolli mängida, leidus meile ka palju olulist tegevust ja mitmeid sisuliine.
Meie esinemine ballil läks samuti korda, saime ka tantsida ja hästi süüa.
Muljetan pikemalt homme dragonis, niikauaks paar pildilinki: Olevi pildid , Kadri pildid ja Idrili pildid
Läksime mängima Falase haldjaid (mina ja Hanna kui laulikud Miryel ja Aelun ning Martin kui meie ihukaitsja Sidhan). Kahju, et meile kostümeerimise lõpuks haldjakõrvu ei jätkunud, kuid me leiutasime vabanduse, et rannikualadel ongi selline uus mood.
Tutvusin paljude uute ja lahedate inimestega, nende hulgas haldjaneiud, haldjaaadlikud ja heerold, meelde jäid veel kuningas, prints ja soome haldjad. Üllatav oli see, et kui meie Hannaga olime lootnud rahulikult taustarolli mängida, leidus meile ka palju olulist tegevust ja mitmeid sisuliine.
Meie esinemine ballil läks samuti korda, saime ka tantsida ja hästi süüa.
Muljetan pikemalt homme dragonis, niikauaks paar pildilinki: Olevi pildid , Kadri pildid ja Idrili pildid
Natuke ka laulupeost: meil oli 2-6 juuli täielik hullumaja, kuna pidime lisaks laulupeole tegema ka muid kontserte, osalema mingil konverentsi workshopil ja majutama 45-liikmelist Piedmonti lastekoori USAst. Seega olid mul kodus 2 väikest (12 ja 13 aastat) poissi. Nad olid väga nunnud, aga kogu asi väsitas tegelikult hullult. Mingil hetkel oli tõesti tunne, et enam ei jaksa.
Õnneks on nüüd kõik ilusti ja edukalt lõpule viidud. Tantsupidu oli meeliülendav, teema, tantsud ja laulud sobisid valatult ("Tuulevaikselt ööl" saab ilmselt kultuslauluks), pidasime ka valikkooride vihmase kontserdi vastu. Kohtasin isegi paari sõpra selles segaduses XD
Aga jah, nüüd on ilmselt ametlikult puhkus. Hurraa.
Vahepeal olen saanud läbi mangad "Eyeshield 21" (nuuks, see oleks võinud kauem kesta), "Special A" (päris huvitav ja naljakas) ja "Groove Adventure Rave" (väga kaasahaarav ja südamlik, parajalt actionit ka) ning anime "Hatenkou Yuugi".
Viimases leidsin kinnitust sellele, et mulle meeldivad animed/mangad/seriaalid/raamatud, kus on üks naispeategelane ja kaks meespeategelast tema juures. Neil ei pea olema romantilisi suhteid, kui juba selline kolmik on olemas, siis on väga hea. Võib-olla lööb siin natuke mu damsel-in-distress-mode välja, aga.... Igatahes vaatan "Hatenkou Yuugi"t ilmselt varsti uuesti, kuna sellel on vaid 12 osa ja palju hetki, mis mulle väga hinge lähevad.
Jälle veendusin, et veidikese aja möödudes hakkan kaasa elama mitte peategelastele, vaid just kõrvaltegelastele. Igasugustele parimatele sõbrannadele, lähedastele sõpradele, perekonnaliikmetele, sugulastele, valestimõistetud ex-antagonistidele... et ikka nemad ka oma õnneliku lõpuni jõuaksid. Et need, kes varju jäävad, ka piisavalt hoolivust saaksid, kedagi ei tohi sellest ilma jätta. "Special A"s oli neid eelpoolmainituid terve trobikond, "Eyeshieldis" oli lihtsalt väga-väga palju lahedaid kõrvaltegelasi ja "Rave"s....oh Sieg Hart. Sieg Hart. Ma ei suuda isegi kirjeldada, kuidas ma sellele mehele kaasa elasin ja kuidas ma kurvastasin, kui...neetud.
And damn the Hetalia kink meme to hell. It's truly corrupting me.
Ah...
Igatahes. Ma tahtsin millestki veel rääkida, aga muusikast ja unenägudest jutustan homme. Pragu saab kell varsti 5 ja see ei ole normaalne.
Olgu teil uned ilusad.
Kallistused.
.
("Lullaby" by Sandara @ Deviantart)Õnneks on nüüd kõik ilusti ja edukalt lõpule viidud. Tantsupidu oli meeliülendav, teema, tantsud ja laulud sobisid valatult ("Tuulevaikselt ööl" saab ilmselt kultuslauluks), pidasime ka valikkooride vihmase kontserdi vastu. Kohtasin isegi paari sõpra selles segaduses XD
Aga jah, nüüd on ilmselt ametlikult puhkus. Hurraa.
Vahepeal olen saanud läbi mangad "Eyeshield 21" (nuuks, see oleks võinud kauem kesta), "Special A" (päris huvitav ja naljakas) ja "Groove Adventure Rave" (väga kaasahaarav ja südamlik, parajalt actionit ka) ning anime "Hatenkou Yuugi".
Viimases leidsin kinnitust sellele, et mulle meeldivad animed/mangad/seriaalid/raamatud, kus on üks naispeategelane ja kaks meespeategelast tema juures. Neil ei pea olema romantilisi suhteid, kui juba selline kolmik on olemas, siis on väga hea. Võib-olla lööb siin natuke mu damsel-in-distress-mode välja, aga.... Igatahes vaatan "Hatenkou Yuugi"t ilmselt varsti uuesti, kuna sellel on vaid 12 osa ja palju hetki, mis mulle väga hinge lähevad.
Jälle veendusin, et veidikese aja möödudes hakkan kaasa elama mitte peategelastele, vaid just kõrvaltegelastele. Igasugustele parimatele sõbrannadele, lähedastele sõpradele, perekonnaliikmetele, sugulastele, valestimõistetud ex-antagonistidele... et ikka nemad ka oma õnneliku lõpuni jõuaksid. Et need, kes varju jäävad, ka piisavalt hoolivust saaksid, kedagi ei tohi sellest ilma jätta. "Special A"s oli neid eelpoolmainituid terve trobikond, "Eyeshieldis" oli lihtsalt väga-väga palju lahedaid kõrvaltegelasi ja "Rave"s....oh Sieg Hart. Sieg Hart. Ma ei suuda isegi kirjeldada, kuidas ma sellele mehele kaasa elasin ja kuidas ma kurvastasin, kui...neetud.
And damn the Hetalia kink meme to hell. It's truly corrupting me.
Ah...
Igatahes. Ma tahtsin millestki veel rääkida, aga muusikast ja unenägudest jutustan homme. Pragu saab kell varsti 5 ja see ei ole normaalne.
Olgu teil uned ilusad.
Kallistused.
.
