Teisel pool mind

Ehehehee.

Aega võttis, aga asja sai, nüüd olen jälle blogimiseni jõudnud.
Vahepeal on päris palju juhtunud, loodan sellest huvitavamad sündmused välja noppida.

Glinda-sensei kultuuriloengutes oleme rääkinud Euroopa ja Jaapani kultuuri eri aspektidest, näiteks toidust ja muusikast. Pajatasin rõõmsalt jaapanlastele Eesti köögi sarnasustest saksa köögiga, musta leiva olulisusest ning sellest, et kui keegi tahaks Euroopas "nomihoudai" ehk "joo nii palju kui jaksad"-programmidega baarid teha, läheks need umbes nädalaga pankrotti, sest inimesed lihtsalt jooks kõik varutud alkoholi ära kiiremas korras.

Nako-sensei magistritöö juhendamise konsultatsioonides oleme võtnud "Kojiki"-teksti edasi vaikselt, aga pidevalt kaldub jutt natuke teemast kõrvale. Sensei põhilause tundub endiselt olevat "Ja nüüd läheb jutt küll veidike teisele teemale, aga..." XD Ükskord jõudsime välja vanade kaubateede ja kiilide paaritumise üle arutlemiseni, teinekord rääkis sensei Jaapani geograafilistest iseärasustest ja sellest, et ta kunagi laevaga mingis prefektuuris käis, aga lennukiga üldse sõita ei kannata. Ta on ikka nii naljakas.

Irwin-sensei lingvistikaloeng on samuti päris huvitav, igas tunnis võtame läbi pool õpikupeatükki, küsime teema kohta küsimusi ja arutleme probleemide üle. Oleme saanud rohkem teada lingvistilistest sugulussidemetest, sellest, missugused on standard-keelevariandid ning sellest, et mäed ja veekogud on loomulikud dialektide/keeleerinevuste soodustajad. Ühe loengu lõpus näitas sensei meile veel ühte ulatuslike küsitluste tulemusena koostatud Jaapani keeleatlast, mis sisaldas näiteks kaarti selle kohta, kuidas riigi eri osades hääldatakse sõna "peegel".

Toimunud on ka mitmed peod, esmalt oli paar välisõpilastega tutvumise pidu, esimene neist koolis rahvusvahelises lounge'is. Kõigepealt pidas Yu-sensei väikse kõne, kus jõudis lõpuks välja selleni, et meie kätes ongi maailmarahu. Seejärel mängisime paari tutvumismängu, näiteks žestimängu, mis oli pmst pantomiimi-telefon - inimesed seisid reas, kõik seljaga, ainult esimene oli näoga. Siis öeldi sellele inimesele üks sõna, mida ta pidi järgmisele pantomiimi abil seletama. Esimene koputas järgmise inimese õlale, too pööras ümber, esimene tegi pantomiimi, teine koputas kolmandale õlale ja tegi pantomiimi jne, lõpuks pidi viimane ütlema õige sõna. Ja kui ta ei osanud, siis võisid teised võistkonnad pakkuda. Kasutati jaapani kultuuriga seotud sõnu, näiteks sushi, robot, maneki-neko (poodide-restoranide ukse ette asetatud õnnetoov külalisi ja raha "kutsuv" kassikuju) jne, aga vahepeal toimusid päris huvitavad muutused, nt sake-joomise pantomiim muutus teejoomiseks, kendo-harjutus samuraiks, minu isiklik lemmik oli aga origami - teed käega ruudu, siis voldid/pakid käega sisse selle otsad, teed veel paar voltimisliigutust ja siis lehvitad kätega nagu linnuke (voltisid origami-linnu). Kui esimest korda seda nägin, arvasin, et tegemist on onigiri ehk riisipalli tegemisega, ainult ma ei suutnud välja mõelda, miks see riisipall lõpuks minema lendab.
Veel tegime teatejooksu, kus pidi herneid söögipulkade abil ühest kausist teise tõstma. Mul läks üllatavalt hästi ja kokkuvõttes jäime teiseks, hoolimata Edi kohutavast algusest XD Nii ei pidanudki me "batsu-geemu" ehk karistusmängu kannatama, kus kaotajad kükke tegema ja umeboshit ehk hapendatud soolast ploomi sööma pidid.


Nagu oli arvata, veeti meid pärast veel "nijikai" ehk "teise korra peo" jaoks ühte izakayasse nomikaile ehk joogipeole. See seisneb selles, et lähed kohale, maksad mingi summa (nt 2000-2500 jeeni) ja saad kaks tundi järjest nii palju juua kui tahad, lisaks tuuakse veel vahepeal toite ja snäkke lauale. Sain näha ja hinnata erinevate inimeste taluvuspiire ning õpetada kõigile, et Eestis on komme klaaside kokkulöömisel teisele inimesele silma vaadata, muidu saad seitse aastat halba seksi. Pärast seda olid kõik väga hoolikad silma vaatamisel. Ahjaa, selles baaris oli Tomi ja Jerry teemaline vetsupaber.

12. oktoobril käisime ülikooli lähedal oleva jõe ääres imonikaid ehk kartulisupi-pidu pidamas. Kuna oli pühapäevane päev ja megailus ilm, tähendas see, et peale meie oli seal veel väga palju pere- ja sõpruskondi. Siinsete jõgede väga iseloomulikuks jooneks on see, et nende kallastel on suur rohu-ala ja ainult keskel natuke vett ja kive, aga see mõjub ka omamoodi ilusalt.
Eelmiste kordade imonika'del polnud saanud ise väga palju kätt külge panna, aga seekord jagati meid neljaks ja iga grupp pidi ise endale potitäie imoni-suppi tegema. Kõigepealt tassisime jõe äärest tuleaseme jaoks kive ja asetasime potid nende peale. Valisime kaks inimest igast grupist tuld tegema, kuid lõpuks võttis üldise tulemajanduse üle Milla, kellel tundus olevat sellealaseid kogemusi rohkem kui teistel. Pesime suured pajad ja juurviljad ära ning hakkasime tükeldama. Kõigepealt läksid keevasse vette tükeldatud kartulid (imoni), seejärel tarretiselaadne toode (konnyaku) ning siis pidime ootama, kuni kartulid pehmeks keevad, et shiitake-seened ja negi (roheline sibul) sinna lisada. Kõige viimasena panime keevasse patta liha ning maitseained, mille hulka kuulusid nii sojakaste, söögi-sake kui ka suhkur. Väga huvitav kombinatsioon, aga kokku tuli väga maitsev söök.


Jõudsin oma tuutori Asakoga käia kinos "Lupin III" filmi vaatamas täpselt sel päeval kui Yamagatasse ilgelt suur taifuun kohale jõudis. Vihma sadas ikka korralikult, lisaks oli ka tuult ning mu jalanõud said umbes poole teega juba läbimärjaks. Lõpuks andsin lihtsalt alla ja ei üritanudki enam otsida veidi kuivemaid kohti, kuhu astuda. Siin on äärmiselt nunnud filmide-eelsed reklaamid kinos sobiva käitumise kohta, peategelasteks väiksed armsad oravakesed ja rahulolematuks publikuks öökullid. Oravad krabistavad söögiga, räägivad omavahel ja togivad toole, viimaks tuleb kiri "See, et te nunnud olete, ei tähenda, et see teile lubatud on!" =D
"Lupin III" live-action versioon oli täpselt selline, nagu oodata võis. Kohati tundus, et võib-olla pandi sinna isegi liiga palju actionit, aga üldpilti see sobis. Oguri Shun Lupinina oli karismaatiline, aga mitte niisugune naljavend nagu animes, samas ei seganud see eriti. Jigeni näitleja oli väga lahe, Fujiko sobis ka suht. Lisaks oli filmis veel umbes miljon külalis-staari Hiinast, Koreast, Taiwanist jne, selline all-star-cast ilmselt. Seepärast oli film ka väga mitmes eri keeles, kuigi meie versioonis oli kõik jaapani keelde dubleeritud. Nii naljakas oli vaadata, kui inglise keeles rääkiva vanamehe suu liikumine ja kõlaritest kostev jaapanikeelne jutt üldse kokku ei läinud.
Hea meel oli asjaolu üle, et film näis mõnikord olevat nii over-the-top, et polnudki aru saada, kas seda nüüd mõeldakse tõsiselt või tehakse nalja. Pool filmi näis koosnevat eepilistest "ettevalmistus-montaažidest"...noh, sellised, kus tegelased millekski valmistuvad ja siis näitab mingeid katkendeid, a la see, kuidas keegi oma lukku kinni tõmbab, relva laeb, kuskile kaugusse vaatab vms XD
Häid momente oli mitmeid, nt stseen, kus Jigen hoiatab Lupinit Fujiko eest, öeldes, et varem või hiljem reedab ta mehe. Lupini muigab ja vastab: "Reetmine on naisele nagu aksessuaar."

14. oktoobril käisin esimest korda uuesti jaapani karaokes koos Shimizu, Milla, Pato-sani (Poola Patrizia), Ellena, Barbara ja Saldaanaga. Võtsime free-time paketi koos jookidega, mis tähendas seda, et võisime pmst öösel kella neljani laulda, kui soovisime ja sellel ajal saime joogiautomaatidest võtta külmi ja kuumi jooke ning pehmet jäätist, lisaks toodi alguses tasuta taldrikutäis friikartuleid. Ja kuna tegemist oli nädalapäevaga, siis maksis kõik kokku ainult 1080 jeeni. Hurraa. Igatahes võtsime asja ikka korralikult käsile, viimased vaprad ehk mina, Milla ja Shimizu lahkusime Maneki-nekost kell kolmveerand 12 öösel. Selle umbes kuue tunni jooksul sain laulda läbi üpris arvestatava hulga oma soovilugudest, lisaks avastasin ka mõned, mida üldse ei olnud. Milla ja Shimizu võtsid kahepeale läbi vist pool Ghibli-animete repertuaari.
Barbara ja Saldaana laulsid koos "Carry on my wayward son"-i, Bon Jovit ja Linkin' Parki, tundus et nad olid meeldivalt üllatunud, et ma suuremat osa nende valikutest teadsin. Spetsiaalselt Gekile mõeldes laulsin "I wish I had an Angel"-it, selgus, et Patole (kellega koos edukalt "Can't Remember to Forget You"-d laulsin) meeldib ka Nightwish.
Kui kell 12 koju jõudsin ja kööki läksin, et endale tassitäis teed teha, sain aga üpris veidra vaatepildi osaliseks. Morimune-san kaalus hoolikalt väiksel köögikaalul jahu ning ajas näpuga retseptiraamatus järge. Kui küsisin, mis ta teeb, vastas too, et küpsetab jälle riisikeetjas saia. See oli kuidagi sürr XD

Lauamänguring on endiselt väga tore, olen seal väga mitmeid huvitavaid mänge proovida saanud. 16. oktoobril alustasime jälle väiksema seltskonnaga, mängisime kuuekesi "Cash and Guns"-nimelist mängu, kus kõik olid pangaröövlid, kes pärast edukat tööd oma saaki jagasid. Pidi üksteist püstoliga sihtima ja tulistama, aga sai valida, kas panna kuulid sisse või mitte. Alati oli keegi mängus ka "godfather", kes sai ühele mängijale öelda, et ta oma püstoli kellegi teise poole pööraks. Mina alustasin mängu "godmother"-ina ja kulgesin suhteliselt edukalt, sain vist kokkuvõttes ainult ühe korra kuuli. Kogusin lõpuks kõige rohkem maale, teemante ja raha ning võitsin kogu mängu...aga ma olin väga suuremeelne ristiema, peamiselt tulistasin tühjade salvedega. Mängisime ka piraadimängu Jamaica, kus pidi ümber suure saare seilama oma laevaga ja aardeid/raha koguma, samas oli kohustus eri sadamates tolli maksta ja mere peal sõiduks kulus toitu. Teise mängijaga samale ruudule sattudes toimus piraadilaevade vahel lahing. Imekombel võitsin ka selle mängu, hea varane start aitas väga palju. Käisin ja korjasin varandusi teiste eest ära =D


17. oktoober oli korralik mööda-päev, mil päris paljude asjadega miskipärast viltu vedas. Pidi olema produktiivne päev, mille käigus jõuan koristada, pesu pesta, õppida ja Confetti-restorani "Pimedate restorani" ürituse jaoks aja kinni panna. Aaaaaaga läks hoopis teisiti. Olin just lõpetamas esimest tõlkefaasi ja mõtlesin vahelduseks kas koristama või nõeluma hakata...ja siis helistas kell pool kolm Miyake-san välisõpilaste infokeskusest ja küsis, kas mul pidi täna olema mingi senseiga kohtumine. Et õpetaja ootas mind kell üks, aga ma ei tulnud...ja siis mulle meenus kuskilt mõistusehämarusest, et tõepoolest vist oli üks kohtumine selle senseiga, kes Eestisse tahtis tulla detsembris. Issand, siis tahtsin küll maa alla vajuda. Miyake-san ütles, et Kano-senseil on praegu loeng, aga see lõpeb 16:10-ks ära, nii et oleks kena, kui ma siis tulla saaksin. Kinnitasin, et muidugi tulen ja hakkasin mõttes oma päevakava ümber mängima.
Tõlkida ma enam väga ei jõudnud. Helistasin Confetti restorani, et panna kinni aega "Pimeda restorani" üritusele, aga keegi ei võtnud vastu. Juhhei. Ainus asi, mille ära jõudsin teha, oli pesude kokku korjamine ja rõdule riputamine.
Väntasin kooli, sain infokeskusest sensei kabineti numbri ja läksin ukse taha ootama. Mulle oli ukse peale ka kiri jäetud selle kohta, et õpetaja ootas mind kella ühest, aga... Tundsin end veel halvemini. Ja seal ukse taga ootasin ma umbes pool tundi.
Lõpuks kui Kano-sensei saabus, vabandasin ette ja taha ning suundusime ühte tühja klassi rääkima. Kahjuks polnud seal wifit ja pidime sageli õpetaja iPadiga koridori suunduma. Sensei tahtis, et räägiksin talle igasugustest IT-asjadest eestis, aga tegelikult polnud mul neist suuremat aimu. Kuna sensei ei oska praktiliselt üldse inglise keelt, siis pidin tõlkima ka mõnesid haridusalaseid asju ja kirjutama tema eest ühe meili, kusjuures ta eeldas, et ma selle tema eest ära kirjutan. Suunasin ta viimaks Eestis asuva Jaapani saatkonna juurde, ütlesin, et saatku sinna jaapanikeelne meil ja nüüd ma palvetan, et talle sealt midagi mõttekat üteldaks. Sest muidu pean mina hakkama mingeid asju korraldama ja üldse ei jaksa.
Kui kella 6 paiku koju minna tahtsin, tabas mind veel üks halb uudis: mu jalgratast polnud kuskil. Kuna järgmisel päeval algas koolis mingi festival, olid kõik festivaliputkadel ees olevad rattad teisaldatud kuskile. Kõmpisin külmast lõdisedes jalgsi koju, väga nõme ja kurb tunne oli. Siis meenus mulle veel, et mul pole lõunaks midagi valmistatud. Otsustasin lohutuseks Mosburgerist krevetiburgeri ja friikad võtta, aga kodus neid sööma hakates valmistasid nad ka kerge pettumuse.
Kodus kirjutasin infokeskusse rataste kohta meili, vastuses soovitati mul ise kooli juurde ratast otsima minna nädalavahetusel. Võib-olla peangi nii tegema. Vähemalt Confetti-restoranis võeti mu kõne seekord vastu ja sain oma broneeringu ära teha. Kuna olin oma toa akna kodunt lahkudes lahti jätnud, oli tuba jääkülm. Panin soojenduse sisse ja ootasin, et natukegi talutavamaks läheks, õnneks umbes tunni-pooleteisega läks. Hakkasin oma tõlketööd edasi tegema, aga kui sõnadeotsinguga olin lõpuni saanud, ei suutnud enam edasi teha, sest see meenutas mulle, kui feil päev oli olnud.
Umbes üheksa paiku läksin kööki süüa otsima, Kudo, Semi, Hitomi ja Alex olid ka parajasti seal, arutledes keeleõppe erisuste üle. Kuna olin Alexile oma mustikamoosi laenanud päeval (ta tahtis moosisaia, sest tal oli ka väga halb päev olnud), jättis ta mulle ka saiakesi, millega seda süüa, nii et õhtusöök oli olemas. Kurtsin teistele oma kurba saatust sellel päeval ning märkisin, et võiks kogu päeva algusest uuesti teha...samas tegi seltskonnas viibimine tuju paremaks, mis oli hea.

Rääkides magistritõlkest...oktoobrikuu normi sain kenasti tehtud, nüüd asun novembrikuu kallale.

19. oktoobril toimus kultuuriloengu raames kimono kandmise üritus. Imekombel sain isegi paar minutit peale poolt seitset üles. Väljas oli juba valge, aga ilgelt külm. Alguses olin kindel, et keegi peale minu nii ebainimlikul kellaajal pühapäeval üleval ei ole, kuid siis, kui hambaid pesin, loivas ka Fujisawa ülakorruselt pardliga alla. Käisin duši all, sõin putru, panin Civ V installima ja läksin jalgsi Momiji-parki. Muidugi olin oma mp3-mängijasse jälle tühja patarei pannud, aga sellest polnud midagi, sest juba poole tee peal, selle postkontori-ristmiku juures nägin kahte...Hiina tüdrukut ning teisel pool teed kõndisid Hayato, Peruu-Patricia ja see pisike Brunei tüdruk. Kokku oli meid üritusel 21, 6 poissi ja 15 tüdrukut. Ja see oli isegi hea tulemus, Yu-sensei rääkis juba semestri alguses, kui hea on see, et meil seekord nii palju poisse on, siis saab palju häid pulmafotosid teha XD

Kõige alguses toimus tutvustus- ja tänamisring, kõik senseid võtsid ritta ja kummardasid. Seejärel juhatati tüdrukud ja poisid eri tubadesse ning võisime endale meeldiva kimono välja valida. Esimese hooga läks silme eest nendest mustritest ja värvidest nii kirjuks, et ei osanudki väga midagi valida. Mõtlesin, et võtaks vastukaaluks eelmisele korrale mingi tugeva, erksa värvi või suure mustri, aga lõpuks magasin õige hetke maha ja leidsin hoopis ühe pastelltoonides roosa. Oh well. Sensei-tädi aitas mul kõigepealt aluskimono, siis mingid vööd ja nöörid ning lõpuks päris kimono selga (soovitades mul enne rinnahoidja alt ära võtta, jäävat ilusam), kuid obi/vöö sidumiseks palus ta ühe noorema neiu abi. Tegelikult tundus, et see noor tüdruk teadis kohati rohkem kui need naised, sest vanemad senseid küsisid talt pidevalt nõu. Sain endale ka pastelltoonides vööd ja muud rätikud/paelad, soengu osas tehti mingi kinnine palmiku moodi asi, mis kinnitati rohkete juuksenõelte ja lõpuks suure tumeda liblikapandlaga. Jäin tulemusega üpris rahule.

Edasi läks pildistamiseks. Kõndisime majas ja aias ringi, tehes pilte nii üksi, mitmekesi, päiksevarjudega või ilma, tõsise ja naljaka näoga (pärast umbes tundi riietumist oli meil ka seda vaja XD). Lehed on hakanud juba värvi muutma ja park nägi väga ilus välja, esimest korda märkasin ka seda, et tiigis on ilgelt palju suuri tumedaid koi-kalu. Kahju, et mul pole siin sellist automaatset sõpra veel, kellega teha koos pilte ja tšillida, aga eks see innustabki mitmete eri seltskondadega suhtlema. Viimaks kogunesime ühispiltidele nii eraldi kui koos senseidega, mu fotokas oli tolleks hetkeks juba otsi andmas, aga õnneks pidas ta lõpuni vapralt vastu. Pärast läks riiete äravõtmine muidugi kiiremini kui selgapanek. Enne aga tahtsin veel koridoris pilti teha, kuid kaks tädikest ütlesid, et päikse käes näeb see kimono liiga valge välja, parem lähme kuskile tahatuppa. Siis juhtisidki nad mind kuskile teetseremoonia-ruumidesse, kuhu tegelikult vist ei oleks pidanud minema, aga seal oli ilus taust ja lubasime, et see jääb meie väikseks saladuseks.


(Kes rohkem kimonopilte näha tahab, siis ma panin facebooki terve albumitäie. Kes sealt miskipärast ei saa, andku teada, mõtleme midagi välja. Ja Mummu, sina võid küsida Kaspari või Rasmuse käest millalgi, kui nad teie juurde satuvad, et nad oma fb konto alt näitaksid sulle seda albumit)

Kimonokandmiselt läksin otse ülikooli festivalile, õnneks leidsin ka teisi välisõpilasi, kes sinna suundusid. Festival oli...täpselt nii intensiivne ja kihav nagu kartnud olin XD Liiga palju inimesi ühes kohas, kõik tahavad sulle midagi müüa või kutsuda sind just Nende huviringi telgi juurde midagi vaatama. Pidime päris osavalt läbi rahvasumma navigeerima. Lõuna(oote)ks otsustasime süüa takoyakit ehk kaheksajalapallikesi, istusime päikse käes, sõime tulikuume pallikesi ja kurtsime, kuidas meie suu/suulagi/kurk põleb. Aga see andis meile hea ettekäände osta jäätist, võtsin mattcha-vaniljekarbikese. Hiljem kõndisime niisama ringi, tüdrukud aitasid mul mu jalgratast otsida, aga kahjuks ei leidnud õiget =( Pidin järgmisel päeval tagasi minema ja põhjalikumalt otsima.

Kella kahe paiku tulin festivalilt ära ja kõndisin koju (jälle oli üllatavalt palav), kuid paar meetrit enne koju jõudmist nägin, et Zach lehvitab mulle Mr. Donutsi aknast. Ruttasin tema juurde ja rääkisime umbes tunnikese, väga tore oli selline juhuslik kohtumine.

Jaa....selgus, et Civ ei lähe minu arvutis käima miskipärast. Proovisime Martiniga mitut moodi seda tööle saada, jagasime oma desktope ja mida kõike veel, aga kahjuks ei õnnestunud. Eks siis tuli midagi muud välja mõelda, mängisime selle asemel MTG-d natuke, seekord ma isegi võitsin paar korda, kui mängisin ühe uue rohelise pakiga, mis põhiliselt suurele landide arvule üles ehitatud oli.

Õnneks leidsin järgmisel päeval oma ratta ilusti üles, see oli viidud kuskile sisehoovi nurga taha. Tol päeval pidasime majakaaslastega pitsapidu, mis toimus Deguchi toas neljandal korrusel. Ma polnud kunagi varem seal sees käinud, selgus, et tegemist on suure stuudiotaolise ruumiga, mille ühes otsas on pildistamisnurk ja teises pooles aktiivne elamisruum. Peale minu viibisid kohal veel Deguchi ja tema tüdruksõber Ayumi, Oozuchi, Youko, Hitomi ja Alex. Pitsasid oli kolm ja need olid suht õhukesed ja veidrate katetega (hästi palju sibulat, ühel ainult brokkoli, paprika ja sibul), aga seltskond tegi selle tasa.
Jututeemad läksid suhteliselt süütutest suhteliselt mittesüütute peale...seletasime Alexiga jaapanlastele, missugused käega tehtavad žestid on ebaviisakad ja miks, rääkisin ajaloolisest taustast ja võrdlesime erinevate žestide tähendusi eri kultuurides. Näiteks see, et Inglismaal on väga inetu kellelegi enda poole pööratud peopesaga V-märki näidata (ajaloolistel põhjustel, prantslased lõikasid vangilangenud vibuküttidel nende põhilised töösõrmed maha), aga Aasias kasutatakse seda märki pildistamisel väga tihti. Jaapanlased tegid suured silmad, kuid said targemaks. Sealt edasi läks jutt kuidagi Jaapani ajalooliste erootiliste puugravüüride ja zoofiilia peale....oh well, lõbus oli ja nalja sai. Seletasin neile ka oma rollimängu-hobi sisu ja iseärasusi, tegin selgeks, et asi pole seksuaalses rollimängus, see on midagi erinevat. Võrdlusest impro-teatriga said kõik üllatuslikult väga hästi aru, selgus, et suurem osa neist on kunagi näitlemisega tegelenud.

(Deguchi tehtud pilt. Vasakult: Deguchi, Hitomi, mina, Youko, Oozuchi, Alex ja Ayumi)

***

Tähelepanekuid:

* Semi ja Hitomi mõlemad ütlesid, et ma näen eriti nunnu välja patsidega.

* Ükskord poodi sõites nägin tee peal (esimest korda kusjuures), kuidas üks vanem tädike mingit puulatva pika ridvaga torkis. Kui ma mööda sõitsin, kuulsin teda ütlemas ülespoole midagi a la "No tule nüüd, kuidas siis niimoodi saab..." ja mõistsin, et ta räägib kassiga, kes on puu otsa roninud ja keda ta üritab alla saada XD

* Animate'i anime-poes käies avastasin nördimusega, et mul pole aimugi suuremast osast sarjadest ja tegelastest, kes siin praegu aktiivselt pildil on. Võib-olla peaks kiiremas korras kõik ära vaatama ja end kurssi viima, juhuks kui mulle mõni anime/manga või tegelane meeldima hakkab. Sellisel juhul saan kohe siit mingit vastavateemalist nänni hankida.

* Väga mõnus on soojema ilmaga rõdul istuda päikse käes ja lingvistikaõpikut lugeda. Semi on juba mitu korda täiega ära ehmatanud, kui ta tuleb rõdult pesu võtma ja mina seal juba ees istun.

* Kui mul kodus majakaaslastega (Hanna jutu järgi) pidevalt slice of life anime taustal käib, ei oskagi ise seisukohta võtta, mis rolli ma siin asetun. Olen kahevahel, kas ma süvendan ise stereotüüpi "seksikas vahetusõpilane" või mitte. St ma vahel käin tõesti oma öösärgis maja peal ringi ja peaaegu mitte midagi pole selle all, aga mul on tavaliselt rätik õlgadel. Käisin ükskord köögis, kui Deguchi, Fujisawa ja keegi kolmas olid seal ning mõtlesin, kas ma olen liiga paljastavalt riides. Samas teised käivad ka pidžaamas ringi vahel. Nii et ma ei teagi nüüd, kuidas käituda.

* Olen avastanud paar väga head uut sarja, mida vaadata. "Sleepy Hollow" teist hooaega jälgin nagunii, aga nüüd on tulnud ka "Constantine" (blond briti mees, kes töötab vaimude väljaajajana) ja "How to get away with m___" (väga kaasahaarav põnevussari värsketest juuratudengitest, nende "raudse leedi" imagoga advokaadist õpetajast ning ühest suurest ja väga ohtlikust saladusest).

* Paar humanitaarabipakki on edukalt kohale jõudnud, nüüd on mul jälle külmkapis musta leiba ja tervelt 4-5 pakki sulatatu atleetjuustu. Hõissa, helisegu taevakellad.

* Seletasime ükspäev Alexiga jaapanlastest majakaaslastele sõna "Hipster" tähendust. Fujisawa jõudis järeldusele, et kui hipster on mainstreamist erinev, võib tegelikult kõiki majaelanikke hipsteriteks nimetada XD

* Sain lõpuks vastuse küsimusele, mis teema nende imelike spordiriietega on, mis elutoa põrandal hunnikus vedelesid. Semi oli need saanud kuskilt spordipoest, mis pankrotti läks või kinni pandi ning oli need meile toonud eesmärgiga kõigile soovijatele neid jagada. Eks siis võtsin ka ühe punavalge Manchester Unitedi särgi ja mustad püksid kodu- või magamisriieteks.

* Deguchi ei saa ikka üle sellest, kuidas jaapani ja eesti vanadel majadel mõlemal sarnane rookatus on.

* Deguchi jutu järgi tunnetavad jaapanlased mingi kuuenda meelega looduse pühadust vms. Ta ütles, et kui jaapanlasele näidata paari mäge (nt kõrvutiasuvaid) ja küsida, missugune neist on püha või eriline, siis reeglina osatakse õigesti ära öelda, kumb.

* Internetiprobleemid lähendavad inimesi. Ühel õhtul, kui keegi Buffalo-võrku sisse ei saanud, kogunesid inimesed järgemööda kööki, lõpuks istusime kõik seal oma arvutitega ja lobisesime. Olin oma väikse Wisdomlessiga (mu Ordi-marki arvuti nimi) vähemuses, kõigil teistel olid Macid XD

* Utsumi-sensei on nii tore. Kui millalgi koridoris pikka aega ühte õpetajat ootasin, käis ta mitu korda mööda ja viimasel korral tõi mulle kolm kommi, et need mind ootamisel aitaksid =D

* Nii hea on olla äsjakoristatud toas.

~
Postitus jätkub homme, jääge meiega =)

Hola, kallikesed.

Täna oli mõnus rahulik hommik. Hommikud ongi enamjaolt mõnusalt rahulikud, suurem osa inimestest on tööle või kooli läinud, tavaliselt ainult mina ja Oozuchi, kes on just öövahetusest tulnud, siiberdame ringi. Ja vahel Deguchi ka, jumal teab mis kella ajal tal kõik oma baitod on XD

Õhtul pidi olema suur punane kuu ("Verekuu") tänu mingile varjutusele, aga mina ei näinud siin hoolimata selgest taevast isegi kuusirbikest. Kahju.

Kell 12:15 oli Gloag-sensei Inglise keele laagri teemaline kokkusaamine, kus pmst täitsime mingi miljon ankeeti ning andsime oma id-kaardid ja passid Mariko-sanile Sendaisse kaasa võtmiseks (et ta saaks meile kõigile tööload seal teha). Edasi tuiskasin korraks Kikuchi-sensei juurde, et alandlikult vabandada ja öelda, et ma ikkagi tema loengut ei võta, lohutuseks andsin talle eestist toodud martsipanibatooni.

Nüüdseks on uus ülikoolisemester siin täies hoos, õpilasi liigub ülikooli juures ringi palju rohkem kui enne...ja ma pole kindel, kas ma sellega kunagi ära harjun XD Andsin täna ära oma ainetesse registreerimise ankeedi, kokku võtan seekord neli ainet pluss magistritöö juhendamistunni. Üldiselt olen oma tunniplaaniga rahul, ainult üks asi võiks olla teistmoodi.
Esmaspäeval võtan Glinda-sensei filmiloengut. Seal peab lõpus tegema ettekande mõnest populaarsest kangelasest või episoodist ja kuna ma kahjuks Abe no Seimei teema eelmisel korral juba ära tegin, peab seekord midagi muud välja mõtlema. Praegu kahtlen kolme variandi vahel: 1) Sanada Yukimura (Sõdivate Riikide Ajajärgu kuulus sõdalane), 2) Date Masamune (16-17. sajandi piirkondlik sõjapealik) ja 3) Shinsengumi (19. sajandil Bakufu-valitsuse moodustatud eriline korravalveüksus). Õnneks peaks kõigist neist olema piisavalt infot, et nii ettekanne kui ka käsileht tehtud saaks.
Kolmapäeviti toimub Yu-sensei jaapani kultuuri loeng, neljapäeval lähen kultuurikommunikatsiooni-loengusse, juhendamistundi ja lauamänguringi. Alguses arvasin, et mul jäävad teisipäevad ja reeded vabaks, aga ühe viimase minuti muutuse pärast on mul teisipäeval üks loeng, mis oleks pidanud toimuma esmaspäeviti. Kui esmaspäeval pärast pikka ringijooksmist (sest mulle öeldi vale ruumi nimi ja koht) Irwin-sensei Traditsioonilise keelelingvistika seminari jõudsin, oli ruum pime ja kedagi polnud. Sensei kabinetti kiigates sain teada, et seminariaeg on muudetud hoopis teisipäevaks ja et ma peaks lugema järgmiseks nädalaks läbi 200 lehekülge õpikuteksti. Nojah, olgu siis nii.

Täna oli jälle Yu-sensei jaapani kultuuri sissejuhatuse loeng, mis seekord viis meid ühte lähedalasuvasse templisse teetseremooniale (ja mulle ei jää ikkagi selle templi nimi meelde, ükskõik kui palju kordi ma seda kuulen XD).
Eelmisel korral käisime vanas prefektuurivalitsuse hoones Bunshokan'is, kus on ajaloomuuseum. Olin seal varem ka käinud, aga seekord toimus majas samaaegselt ka Yamagata kunstibiennaal, nagu oma majakaaslaselt Morimunelt kuulsin. Päris huvitavad eksponaadid olid, alates laste joonistatud "värava"-teemalistest piltidest ja lae all rippuvatest leivatükkidest kuni koolilaste fotode ja turismilugudeni.
Aga nagu öeldud, täna oli teetseremoonia, kus meid ootasid 4 kimonodes vanaprouat ja üks vanem teemeister.


Kuna meid oli suhteliselt palju, jagati klass kaheks grupiks, üks jaapani keele oskajatele ja teine peamiselt inglise keelt rääkivatele õpilastele. Minu üllatuseks palus Yu-sensei mul hakata ingliskeelsele grupile teemeistri juttu tõlkima. Teemeister rääkis, et kuna praegu on sügis ja täiskuu-aeg, on ruum kaunistatud vastavalt ja maiustused jänesekujulised. Jaapanis on nimelt legend, et Kuu peal elab jänes, kes seal mochi't (selline kleepuv pehme mass) tambib. Ja maiustused olidki päriselt jänkukujulised!


Seekord saime teed ka juurde küsida ja ise seda segada, teemeister seletas, et kuigi vesi ja teepulber on sama, varieerub iga inimese tehtud tee, kuna täpne segamisviis on igaühel erinev. Seetõttu pidi ka tema tee olema magus, sest on seda juba 50 aastat teinud, samas kui meie, algajate tee oli suhteliselt kibe.
Teine tunni osa oli teemaja ekskursioon. Tõlkisin kõik enam-vähem arusaadavalt, ainult paar spetsiifilist terminit ei tulnud meelde. Pearuumis rippus suur pildirull, kus peal oli templitädi sõnade järgi "mutant-kilpkonn". Jup. Esiosa kilpkonn, taguots sulgedes nagu linnul. Pidi head õnne tooma. Kuna nii palju asju pildil oli seotud hea õnnega, korraldatakse seal ruumis ka abielutseremooniaid. Nüüd ma siis tean, miks Yu-sensei alati kimonokandmisel innustab neid "pulmapilte" tegema - ta lihtsalt tahab, et meil palju head õnne oleks XD


Õnneks olen jõudnud ka oma magistritöö tõlkeosa edasi teha, olen mitu päeva sellele pühendanud ja tunne on päris hea. Nüüd on mul tänu Nako-sensei antud raamatutele ka palju rohkem viitematerjali, aga põhitekstidena kasutan ikka neid, mida enne, muidu läheksin eri tekstivariantide rohkusest hulluks.

Septembri lõpuks jõudsin veel kokku saada Zachiga, kellega siin eelmisel korral koos vahetusõpilaseks olin. Nüüd õpetab ta Yamagatas jaapanlastele inglise keelt, tegelikult on ta seda teinud juba viimased paar aastat. Zach viis mu ühte Himalaya-nimelisse kohvikusse, mis pidi olema siinne põhiline välismaalaste pidutsemiskoht....ja see on minu kodumajast pmst üle tee. Eks ma siis nüüd tean, mikspärast väljas sageli õhtuti lärmakas on XD Istusime ja rääkisime pmst 3 tundi maailmast, elust ja inimestest, viisime üksteist oma tegemistega kurssi, meenutasime vanu aegu ja klatšisime. Vahel kulub eluterve klatš marjaks ära. Kokkuvõttes leidsime, et peame koos veel mitmeid asju tegema, näiteks Kääbiku kolmandat filmi vaatama minema, tegema Dr. Who vaatamise maratoni ning käima ilusaid looduspilte tegemas.

Vahepeal kohtusin korralikult ka salapärase Iigata-san'iga, kellega ükskord kooli minnes ainult "itterasshai/ittekimasu" (öeldakse kodust lahkumisel, umbes "ma siis lähen" - "head teed" vms) vahetasime. Ta töötab ehitusfirmas, enne käis ehituseriala ülikoolis õppimas ja oli aasta Taanis vahetusõpilaseks.

Tegelikult sain mõndadest oma majakaaslastest ka pildi (Yuriko lahkumise õhtust):
(vasakult paremale: Oozuchi, Deguchi, Yuriko, Semi, Hitomi ja mina)


Ja kui ma juba piltideni jõudsin, siis:

Minu tuba alguses

Ja praegu

Näeb päris hubane välja, eks =)

Oo, ja veel tahtsin rääkida lauamänguringist! See oli nii tore =D Eelmisel neljapäeval läksin vaatasin järgi, kas on seda aega väärt ja leidsin, et küll ja veel. See toimus ühes kõrvalisemas hoones ja kui kohale jõudsin, oli seal kokku 4 inimest. Hiljem liitus ka Gloag-sensei ja tuli veel õpilasi juurde, mõned vahetusõpilased ja jaapanlasi ka. Mängisime väga erinevaid mänge, esimene oli üks kaardimäng, kus igaüks sai teatud arvu kaarte ja kõik pidid korraga ühe mängu panema - kõrgem arv võitis häid kaarte ja madalaim sai miinuspunktidega kaarte. Järgmiseks üks juveelimäng, kus sai juveelidega teisi juveele tootvaid kaarte osta. Hiljem mängisime veel ühte dungeon-mängu, kus tuli koletisi koopasse panna või endale võtta, aga siis tuli laua keskelt võtta ka mõni kasulik asi ära...ja kui kõik peale ühe olid passinud, siis pid viimane minema koopasse võitlema nende esemete abil, mis keskele alles jäid. Ja viimane oli Kobayakawa, natuke pokkerit meenutav kaardimäng, kus olid ka hõbedased mündid panustena.
Kui ma poole seitsme paiku end minekule hakkasin sättima, tuli sensei kaasa ja küsis tee peal, miks ma nii vara minema pidin. Ütlesin, et lähen koju magama, sest mul tuleb kell üks öösel kohaliku aja järgi läbi skaibi dnd-mäng. Ja oi kui kadeda näoga sensei siis oli XD
Ta küsis, mis kampaaniat, mis maailma-settingut me mängime ja oli ühtaegu väga vaimustunud ja väga kadeda näoga. Kodus üritasin pärast paari skaibi-vestlust veel paar tundi magada....mis muidugi ei õnnestunud, aga ma ilmselt tegin rekordi veidrate magamisasendite arvu suhtes. Firefly dnd möödus toredalt (kuni kella viieni hommikul), väga hea, et seda enam-vähem rahuldavalt niimoodi läbi interneti teha saab.


Ja lõpetuseks veel veidi tähelepanekuid:

*Sõitsin mõned päevad tagasi oma vanast ühikast mööda, selle aias kasvavad praegu ühel puul suured ilusad granaatõunad. Appi, kuidas neid süüa tahaks...

*Otsustasin üles otsida ka väikse armsa odava juurviljapoe, kus eelmisel korral regulaarselt käisin. Õnneks oli see täpselt samas kohas, isegi seda pidav vana abielupaar nägi välja, nagu nad oleksidki seal istunud terve 4 aastat vahepeal.

*Õnnistatud olgu see inimene, kes leiutas kartulikoorija. Siin majas ei leidu ühtegi väikest nuga, mis oleks sobilik kartulite koorimiseks, õnneks aga leidsin ühe punast värvi koorjia. See tegi söögivalmistamise palju lihtsamaks.

*Lupicia teepoes on veel minu lemmikteed (greipfruudi-roheline)!!!! *taevased inglikoorid*

*Arvutimäng "Long Live the Queen" on päris ohtlik XD Põhimõtteliselt on tegu intriigimänguga, kus peab olema printsess, kes pärast oma ema salapärast surma on sunnitud õppima valitsemist ja muud sellega seotut. Konks on selles, et kroonimiseni ellu jääda pole üldsegi lihtne, arvestades, et printsessi elu kallale kipuvad kõik alates vihasest lihtrahvast ja poliitilistest vastastest tema oma perekonnaliikmeteni. Kuna võimalusi surma saada on suhteliselt palju ning vaese printsess Elodie oskused pannakse igal sammul proovile, on mäng raskem kui ma arvasin. Aga võib-olla just seetõttu tekitabki "Long Live the Queen" parajat hasarti.

*Ma tahan endale joogamatti. Siis saan oma toas hakata kõhulihaseid ja kätekõverdusi ja muid kehalisi harjutusi tegema. Kahjuks pole siiamaani kuskilt leidnud, järgmine lootus n Yamazawa juures olev Seria-nimeline saja-jeeni-pood.

*Tuli ära ka esimene tänaval järgi hüüdmine. Teel postkontorisse sõitsid mingid koolipoisid ratastel mööda ja hakkasid hüüdma a la "Hey Girl!" ja "You're so cute!" XD

*Nähtavasti on siin toore porgandi söömine väga ebatavaline. Hitomil pidid hämmeldusest peaaegu silmad peast kukkuma, kui mind ükskord köögis porgandit järamas nägi.

*Ja natuke TMI-d ka...siin on kõik nunnu, isegi naiste hügieenitooted. Sattusin mingi eriti jaburale, suure Rilakkuma pildiga sidemetepakile, mis nägi välja, nagu varustaks tervet tüdrukuteklubi üheks kuuks, aga tegelikult sisaldas ainult umbes 14 asja.

*Üleeile oli ilge sadu terve päeva, mu lagunevad tossud said läbimärjaks ja pidin salaja Kudo ukse juurest koridorist vihmavarju ära virutama, et kooli jõuda.

*Semi oskab väga hästi küüsi lakkida, ma arvan, et võtangi ta nüüd oma siinseks küünetehnikuks XD

*Säästan oma kummikarude-pakki nagu viimset varandust.

*Püüan nüüd juua enne magamaminekut kummeliteed (siin maksab väike pakk seda peaaegu 3 eurot), see pidi rahustama ja tooma hea une. Eks me näe.

~~

Tahaks täiega minna "Lupin III" filmi kinno vaatama, aga hetkel pole leidnud kedagi, kes kaasa tahaks tulla. Sadness D:
See on ühe klassikalise anime järgi tehtud, peategelaseks on meistervaras Arsene Lupin, tema kaaslasteks täpsuslaskur Jigen, samurai Goemon ja femme fatale Fujiko. Kõik tundub olevat paigas, alates ikoonilisest kollasest põrnika-autost kuni Lupinit igavesti jahtiva jabura inspektor Zenigatani. Treiler näeb ikka niiiiii lahe välja... Ja Oguri Shun on peaosas, ihihiii.

Aga nüüd on uneaeg, seega oyasumi~

Nüüdseks olen juba natuke rohkem siinsesse keskkonda sobitunud. Esmaspäeval käisime Rinaga lõpuks ometi mööblipoodides mulle tooli ja lauda otsimas ning pärast mitmeid second-hand poode leidsime ka ühe suhteliselt odava uue mööbli poe. Ja sealt saingi endale pisikese klapplaua, pisikese klapptooli ja mitte nii pisikese (aga see-eest pikliku) peegli. Mööbli kokkupanekuks ja üles seadmiseks läks veidi üle tunni, umbes 90% ajast läks peegli peale, sest seal tuli tegelikult ka mutreid sisse keerata ning asju külge kruvida. Alguses panin rattad veidi valesti otsa ning pidin uuesti alustama, aga istusin hambad ristis rätsepaistes toa põrandal ja tegin selle lõpuks ära. Laua otsustasin panna ukse ja öökapi vahele, sest suure laheda impro-plaadilaua liigutamine tundus natuke tarbetu.

Esimese öö (vastu 19ndat) veetsin iga paari tunni tagant üles ärgates, kas mingi majast kostva heli peale või paranoiast, et olen sisse maganud. Trepi juurest paistis valgus mulle läbi klaasukse kohe tuppa, seega ei saanud täielikus pimeduses magada, aga nüüd olen sellega enam-vähem ära harjunud.

Jaapani keelegrupi määramise test kohe päev pärast Jaapanisse jõudmist läks...huvitavalt. Kanji-märkide lugemisosa polnud eriti raske ning andis mulle natuke valelootust, et asi võib isegi õnneks minna, aga kirjutamisosa tõi mind maa peale tagasi. Ma ei liialda, kui ütlen, et olin ahastuses enda võimetuse üle õigeid kanjisid meelde tuletada. Isegi lihtsad sõnad nagu "informatsioon"...issand kui halvasti ma end tundsin. See on see tehnika-ajastu, kui peamine suhtlus toimub arvutis ja seal saab õiged märgid panna automaatselt. Edasi tuli grammatika ja lausestuse kontroll ning hiljem päeva jooksul olid ka intervjuud. Üldiselt läks hästi, tasemelt paigutati mind kõige kõrgemasse edasijõudnute gruppi.

Tore on veel see, et MA SAIN STIPENDIUMI!!! See võttis suure koorma õlgadelt, ma ei tea, mida oleks pidanud tegema, kui miskipärast sellest ilma oleks jäänud. Ja Yu-sensei kirjutab välisõpilaste kõnevõistluse kohta raamatut, kus ka minu sissekanne sees. Hurraa =D

Vahepeal jagas Gloag-sensei (inglane, kes Eestis ka käis Yamagata delegatsiooniga, tema vastutab Yamagata üliõpilaste välismaale saatmise eest) meile lendlehti inglise keelega seotud tegevuste kohta. Ta otsis vabatahtlikke osa võtma inglise keele laagrist (25-26 oktoober, ööbimisega reis Zao mäele ja loodetavasti ka onsenisse/kuumaveeallikale) ja mõnest inglise keele päevast, kus on vaja, et keegi jaapanlastega inglise keelt räägiks. Kõige parem osa asja juures oli märge "tasustatud töö". No muidugi võtan sellest osa. Lisaks on Gloag-sensei ka kooli lauamänguringi eestvedaja, sinna tahan kindlasti minna, kui aega on. Mõelda vaid, et nii kiiresti leidsin oma hobile vastava jätku. Küsisin Gloag-senseilt ka magicu-kaardimängu kohta ning ta oli väga üllatunud, et ma sellise asjaga tegelen, kuid lubas sellegipoolest ka oma kaardid üles otsida.

Kooliasjade koha pealt...on olnud nii tõususid kui mõõnasid. Mul on olnud tunne, et hakkan kohe nutma ja tahan koju tagasi tulla, sest asjad ei lähe üldse nii nagu peaksid, samas on veel lootusekiiri, et võin lõpuks enam-vähem sobiva tulemuse saavutada. Peamine mure on, et saaksin piisavalt aega pühendada oma magistritööle. Kui aga ma pean kindlasti võtma mingeid raskeid aineid, siis ei jää selleks üldse võimalustki. Praegu olen suutnud nimekirja taandada neljale ainele (lisaks konsultatsioonid juhendajaga), kuid ühe osas pean endiselt läbirääkimisi pidama.

Esmaspäeval võtan ilmselt ühe JSP (Japanese Studies Program)-tunni, 14:40 algava "Popular Japanese History", mis on pmst tüüpiline Glinda-sensei tund, et vaatame filme, diskuteerime ja lõpuks on ingliskeelne presentatsioon. Selline enam-vähem lihtne aine, mis täidab ära ühe JSP-lahtri. Tahtsin tegelikult sellel päeval toimuvat teist JSP-tundi (klassikalise jaapani keele tõlkimine) võtta, aga see on ühe keelelingvistilise magistriainega samal ajal ;_; Oleks nende JSP-ainete järjekord teine, poleks mingit probleemi.
Selle filmiloenguga samal ajal on tegelikult edasijõudnute jaapani keele lugemistund, aga 1) see annab ainult ühe ainepunkti, 2) selle jaoks peaksin eraldi lugemisõpiku ostma ja 3) selle lõpus on mingi eksam. Üldse on mul tunne, et kui ma saan sellise tunniplaani teha, nagu tahan, ei võta ma üldse jaapani keele õppimise aineid. Esiteks pole nad ükski tegelikult magistriaine, teiseks kattuvad nad teiste ainetega, mida võtta tahan, kolmandaks annavad nad kõik ainult 1 ainepunkti ja neljandaks on mõned neist päevadel, mis ma tahtsin vabaks jätta endale magistritööga tegelemise ajaks.
Esmaspäeva teiseks loenguks võtan ilmselt 16:20 algava "Special Seminar in Historical Linguistics", mis on magistriaine ja annab 2 ainepunkti. Selle õppejõuks on Irwin-sensei, kes on vist inglane, aga ta jaapani keel pidid väga hea olema. Arvan, et sellest ainest võib tõlkimisel kasu olla.
Ja kolmapäeval kell 14:40-17:50 (umbes) on kõige toredam loeng, JSP "Sissejuhatus jaapani kultuuri II", kus teeme jaapani kultuuriga seotud asju, näiteks käime templis, kuumaveeallikal, kanname kimonot jne. Võtsin seda eelmisel korral ja väga tore oli. Seekord tahab Yu-sensei mind oma assistendiks, sest õpilasi, kes seda ainet võtta tahavad, on ilmselt väga palju ja nende haldamisega on natuke tegemist. Aine annab 2 punkti ja lõpus tuleb teha ettekandelaadne toode.

Neljanda loengu asjus olen veel kahtleval seisukohal täna käisin magistritele mõeldud Jaapani vanema ajaloo ja kultuuri seminaris, kus on peale minu ainult üks tüdruk veel, aga sealne lugemismaterjal käib mulle vist natuke üle jõu. Või õigemini läheb selle peale väga palju aega. Loodan, et saan selle asendada Glinda-sensei kultuurikommunikatsiooni loenguga, kus on vahetusõpilased ja jaapanlased koos, nii saan oma siinoldud aja jooksul natuke ka siinsete tudengite harimisse panustada.


Minu magistritöö teema juhendajaks on siin Jaapani vanema kirjanduse asjatundja Nako-sensei. Juba kaugelt on näha tema kabinetist paistvad suured raamatuvirnad, mis väiksesse kontorisse peaaegu ära ei mahugi. Esmakohtumisel ilmus raamatuvirnade vahelt lühikest kasvu jaapani vanamees, kes palus mul istet võtta. Aga kuna ruumi eriti polnud, pidingi oma tooliga istuma toa ühes otsas ja tema natuke teises otsas ning rääkisime mööda väikest koridori, mis raamatute ja riiulite vahele moodustus. Tema jutt hüples teemade vahel nagu väga segaduses keksumängija ning ta vabandas ka selle eest, aga üldiselt tundus, et talle jäi minust hea mulje. See sensei on nagu mingi....naerev buddha kuju, ausõna, selline ümmargune, lühike ja kissis silmadega. Kuna Nako-sensei läheb kevadel pensionile, siis üritab ta õpilastele sokutada nii palju raamatuid, kui saab, mis tähendab, et võib-olla tuleb mul ikkagi hakata raamatuid postiga koju saatma.

Tee kooli ja tagasi on päris ilus. Siin on majade vahel suhteliselt kitsad praod, aga neisse piiludes võib leida ootamatult ilusaid asju. Ja ühes majas elab väike armas vanatädi, kes istub vahel väljas ja ütleb möödujatele "Tere!". Ükskord möödusin temast kolm korda ja iga kord naeratasime-tervitasime. Viimasel korral ütlesin, et "Tere, see olen jälle mina!" XD

Korteriasjad on enam-vähem aetud. Kohtusin maakleriga, kes üllatuslikult on ainult veidi minust vanem noormees ning ta seletas mulle lepingu ja asjaajamisega seotut. Nüüdseks olen saanud ülikoolist vastavad templid, liitunud välisõpilaste kindlustusprogrammiga ning jäänud on vaid lepingutele majaomaniku templite hankimine. Maakler Sato-san peaks reedel läbi tulema, siis loodetavasti on sellega kõik.

Peamiselt on minuga linnavalitsuses, pangas, telefonikaardi-jahil ja muudes tähtsates kohtades käinud kaasas üks vabatahtlik tuutori-noormees. Ta eesnimi on Saishuu ja kuna ma ei teadnud, mis kanjidega seda täpselt kirjutada, oli esimene sõna, mis mulle selle hääldusega meelde tuli "kõige viimane". "Kõige viimane"-san XD
Ta on kolmanda aasta üliõpilane, talle meeldib mägironimine ja ta kuulub keion-bu'sse ehk kergmuusikaringi, kus mängib elektrikitarri (kuigi oskab natuke ka akustilist mängida). Saishuu kodu on kuskil suht maapiirkonnas, sest seal peetakse kanu ja mingeid muid elukaid, kunagi olid neil söögi tarbeks ka jänesed. Muusikastiilidest meeldib talle kõige rohkem metal ja sellega seoses ka ameerika bänd Lamb of God.
Kõige üllatavam asi aga, mis tema kohta teada sain, oli see, et ta mängib tabletop rpg-sid ehk laua-rollimänge. Kui ütlesin, et ise D&D'd mängin, selgus, et ta on sellest küll kuulnud, aga ise eelistab teist. Küsisin missugust ja ta ütles umbes "kurobukuro". Arvasin, et see on mingi kohalik setting ja palusin tal seda korrata, mõeldes, et mis kotiga küll tegu on (fukuro = kott). Saishuu-kun ütles nime uuesti ja kui ma ikka veel mõistmatut nägu tegin, täpsustas ta, et see on õudus-žanrist. Palusin tal see mulle paberile kirjutada ja...välja tuli, et see, mida ta mängib, on ei miski muu kui Call of Ctulhu XD Ehehee.

Nüüd natuke teistest vahetusõpilastest. Siin on hästi palju Aasiast ja Indoneesiast pärit inimesi, läänest tulnuid ei tundu nii rohkelt olevat. Eestile lähedastest maadest on siin seekord Soomest pärit Milla (kes tahab kindlasti ainult jaapani keeles rääkida, alguses tundus see natuke veider, aga nüüd olen ära harjunud), Leedust pärit Ed ja kaks läti tüdrukut. Üldiselt tundub mulle aga, et kõige lahedam välisõpilaste-aasta Yamagata ülikoolis üldse oli ikka siis, kui mina siin olin XD Inimesed tundusid toredamad, ilmselt siis sattus suur hulk isiksusi ka kokku.


Eelmisel reedel tegin endale suure potitäie hautist, millest jätkus lausa neljaks päevaks, kuigi enda tervise huvides ma viimasel päeval seda enam ei tarbinud. Pean ilmselt hakkama täpsemalt toidukoguseid arvutama, muidu vaaritan siin iga päev neljase perekonna jagu süüa XD

Veel tähelepanekuid:
* Müstiline heli (piip-piip, pi-pi-piip), mida ma väljast kuulsin esimesel hommikul, on lähima ülekäiguraja pimedate-signaal.
* Linnavalitsuse kõrval asuv hoone oli eelminegi kord ehitusjärgus. Samas on aga Nanokamahchi tänavale kerkinud mingid müstilised kõrged kortermajad.
* Kell pool 2 teisipäeval on nähtavasti supermarketid inimesi täis.

Ja naljakas seik ühismaja-elust: Läksin ühel päeval kööki ja avastasin, et Oozuchi, Deguchi ja üks Deguchi sõber istuvad seal ja joovad õlut...kell pool 1 pühapäeva hommikul. Nad olid kolme peale juba umbes 10 purgitäit manustatud. Küsisin, mis kellast nad juba seal on ja Oozuchi ütles, et umbes 11-st, tema tuli hommmikul öisest vahetusest töölt ja teised...lihtsalt kinda liitusid. Nojah, eks ka nii saab elada.


Nüüd aga on aeg magama minna. Loodetavasti on homme parem päev, hoidke mulle pöidlaid-varbaid, et saaksin oma tunniplaaniga asjad korda.

Olge tublid =)

...ja käterätikuid/salvrätte ei meeldi neile ka kuskile riputada.

Kuulsusrikas esimene postitus.

Nüüd olen välja nuputanud ka oma täisaadressi, et kõik soovijad saaks mulle musta leiba, atleetjuustu, šokolaadi ja kiirputrusid saata, aga siis leidsin, et ei soovi seda liiga avalikult üles riputada. Need, kes tahavad, võivad kommentaarides, meili teel või muul moel selle saamiseks soovi avaldada. Samuti sain hiljuti uue Jaapani mobiilinumbri, aga õnneks toimib mu tavaline telefon nüüd samuti, nii et helistada ja sõnumeid saata saab mulle ka niisama, lihtsalt see loeb rahvusvahelisena ilmselt.

Jaapanisse minek kulges enam-vähem sujuvalt. Helsingi lennujaamas oleks üks mu kohvritest peaaegu maha jäänud, sest sellel tuli koodiga reisilipik küljest ära, aga mind kutsuti enne Jaapani-lendu värava juurde oma kohvrit kirjeldama ning lõpuks selgus, et tegu oli tõepoolest minu omaga. Muuhulgas aitas seda ära tunda Rasmuse nimesilt kuskil müstilises kohas kohvri küljes.

Helsingi - Tokyo lennul suutsin sundida end natuke puhkama ka, kuna muidu oleks kell 9 hommikul (eesti aja järgi kell 3 öösel) kohale jõudes olnud suht zombi. Lennukil olid seekord lahedad pimendatavad aknad, st akende ees neid tõmmatavaid katteid polnudki, ühe väikse paneeli abil sai akende heledust ja tumedust reguleerida. Tehnika.

Kui oma istmeni jõudsin, istus kõrval üks aasia välimusega mees. Ütlesin talle viisakalt jaapani keeles "Vabandage, see seal on minu koht", mille peale ta kavalalt naeratas ja ütles "Tegelikult ma pole jaapanlane". Oh dear, juba selline fopaa. Hakkasin siis inglise keeles vabandama, aga siis ta sosistas mulle jaapani keeles "...kuigi ma õpin jaapani keelt küll" XD
Tegemist oli ameerika-hiina päritolu Danieliga, kes elas Saksamaal ja teenis muuhulgas leiba DJ-na. Tal oli Jaapanis mingi neljapäevane esinemine, pärast pidi kohe tagasi sõitma. Panime mõlemad oma jaapani keele õpikud eesoleva istme sahtlisse ja tegime näo, nagu me hakkaks kindlasti lennu jooksul palju õppima. Rääkisime mõõdukalt, sain muuhulgas teada, et ta on gei ja et mõned ta sõbrad laulavad ka koorides.
Läksime lennukilt maha ja kõndisime immigratsioonilettide suunas, meid juhatati koos igale poole ja siis leidis aset järgmine dialoog:
Daniel: "Ma arvan, et nad arvasid, et me oleme abielus."
Mina: (haavunult) "Kas me siis polegi?!"
Daniel: "Oh, muidugi, me ju kohtusime kümme aastat tagasi just ühe sellise lennu peal..."
Mina: "Hmm...kümme aastat tagasi olin ma umbes 16."
Daniel: "Omg, sa oled täitsa laps (babe), ma olen piisavalt vana, et olla su isa!"
Selgus, et ta on 46-aastane, ma oleks pakkunud umbes kümme aastat vähem XD

Narita lennujaamast Hanedasse suundudes mõistsin, et kaks suurt ja rasket kohvrit on tõesti suur koorem ringi tarida. Ainuõige otsus oli seekord otse Yamagatasse lennata, mitte hakata nt Tokyo raudteejaamas seiklema. Õnneks oli rong Hanedasse ilma määratud istmeteta, st nagu tavaline liinirong siin Jaapanis ning ma sain oma hiigelkohvrid istme juurde tarida ja ainult natuke end süüdi tunda, et üksi nii palju ruumi võtan.

Tegelikult oli mul plaanis kogu oma ootamisaja placement testiks õppida, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud. Kuna värav oli juba teada, sättisin end lihtsalt värava kõrvale toolidele ja suurem osa aega möödus magades. Lend ise jäi pool tundi hiljaks, väljalennu ajal väljas juba pimenes. Umbes 20 minutit enne maandumist hakkas üks väike tüdruk täiega nutma. Üritasin karjumise põhjal dešifreerida, mis tal viga on, kuid esialgu tundus ta ütlevat "Ushi kaitai", mis tähendab "Tahan osta lehma". See tundus natuke kahtlane, kuulatasin edasi ja lõpuks sain aru, et ta ütleb "mushiba itai" ehk "hambaauk/hammas valutab". See oli juba arusaadavam.

Yamagata lennujaamas oli mul vastas jaapanlanna Rina, kellega olin eelmisel korral sõbrunenud ja kes nüüd töötas Yamagata ülikooli juures kuskil asjaajajana. Mahutasime mu kaks kohvrit lõpuks tema väikse auto tagaistmele, kus oli veel hiiglaslik futon (madrats) ja paar kotti. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsimegi kesklinna, Nanokamachi-tänava lähedusse Misawa Kurasu nimelise maja juurde. Käisime koputasime uksele, kuid keegi ei vastanud. Lükandust avades avanes vaade väiksele eeskojale, mis oli erinevate jalanõude kuhjasid täis. Lisaks tundus maja ka suhteliselt vana. Ühesõnaga väga head muljet ei jätnud. Rina helistas veel kohalikule kontaktile, Kudou-nimelisele noormehele, kes ütles, et me võime kohvrid juba kolmandale korrusele viia ning ta kohe varsti jõuab. Eks tarisime mu hiigelpagasi ja futon'i üles.

Esimene mõte oma uude tuppa astudes oli "Appi, kas ma pean siin elama hakkama?" Tuba tundus kuidagi väike ja natuke räämas. Ühes nurgas oli kaks riiuli/kapilaadset moodustist ning toa keskel kolm väikest prügikasti ja suur puuplaat. Laes põles üksik katmata pirn. Suures osas mattklaasist ukse välisküljel olid kolm väikest klaasikleepsu - punane süda, kollane täheke ja see Elmo-nimeline olevus Sesame Streeti lastesaatest.

Varsti jõudis kohale "majavanem" Kudou ja tegi mulle lühikese ekskursiooni. Köögis kohtasime mingil hetkel ka kahte teist majaelanikku, Koreast pärit vahetusõpilast Semit ja Youko-nimelist tütarlast, kes mõlemad elavad teisel korrusel. Rääkisin neile natuke, kes ma olen ja kust ma tulen ja nad olid nagu "Sa oled täiesti teistsugune kui me ette kujutasime" XD Selgus, et enne mind oli minu toas elanud kanadalane Jordan.

Esimese asjana panin maha futoni ja tegin endale voodi üles. Seejärel tegin kahest väiksest mustast prügikastist ja suurest puuplaadist endale ajutise laua. Ma ei oska arvata, mis see puuplaat tegelikult olema peaks, aga tal tunduvad olevat hinged ühes otsas ja seega saab teda teha topelt nii suureks kui praegu. Muidu arvaks ehk, et see on panipaiga uks või riiul, aga suurused on vist natuke teistsugused. Jah, see panipaigakoht on muidugi natuke kummaline...puust kapi sisemus on nagu olemas, aga pole ei uksi ega riiuleid.
Laud tegi asja palju paremaks, sest nüüd oli mul koht, kuhu peale asju panna.

Väike saaga oli ka minu toa laelambiga. Algselt öeldi mulle, et mu toas pole üldse laelampi ning seepärast võtsin ühe oma väikse lambi Jaapanisse kaasa. Kuid kui tuppa jõudsin, rippus laes üks katmata pirn. See oli väga hea, sest minu lamp ei läinudki tööle. Kui aga hakkasin lambile lülitit otsima, jäin natuke hätta. Lülitit lihtsalt ei olnud. Läksin siis, kõrvad longus, uuesti Kudou ukse taha ja rääkisin oma murest. Ta tuli ja otsis koos minuga, aga lülitit ei suutnud me ka kahekesi leida. Siis ütles ta, et annab mulle oma lambi, sest seal pidavat olema keskel tõmmatav nöör. Hetk hiljem ilmus ta tagasi lambiga, millel oli 2 katmata pirni ja nende vahel nöör, mille otsas kõlkus pudeliavaja. Ta ronis kahe prügikasti otsa, tõmbas eelmise lambi laest lahti (seal oli nagu selline klõpsuga nelinurkne ots, nagu legoklots ning lamp käis klõpsti sealt otsast ära. Kudou ütles, et kuna tema toas on ka lüliti, jätab ta selle lambi mulle. Väga kena temast. Mul olekski olnud natuke raske iga kord lae alla ronida ja lamp välja tõmmata, kui magama minna tahan või kodust ära lähen XD

**



Misawa kurasu esimesel korrusel on garaaži/sissesõidukohalaadne asi, kus hoitakse jalgrattaid ja muud kola. Pruuni klaasruutudega lükandukse kaudu saab esikusse, kus on suur jalanõudekapp ning mõned kuhjad jalanõusid veel. Esimesel korrusel näib veel olevat mingi koliruum, selle uks on aeg-ajalt paokil, aga ma pole näinud, et keegi seal käiks.



Trepist üles minnes saab teisele korrusele, mis on pmst maja põhikorrus. Trepi kõrval asub kohe jaapanlanna Yuriko tuba. Tema tuli esimesel õhtul spetsiaalselt minu ukse taha koputama ja ütles, et ma olen väga kawaii. Hurraa. Otse trepist tulles on kraanikausinurk, kust tavaliselt tuleb ainult külma vett, kui kuuma tahad, pead vajutama gaasisoojendajal mingile nupule. Vetsusid on kaks õnneks, mõlemal hoitakse aknaid natuke lahti...mis on natuke veider, sest ühest vetsuaknast näeb suht hästi tänavale. Kraanikausside vastas on duširuum, kus on kaks dušikabiini, mõlema ees natuke ruumi, tool korviga ja kardin.

Trepist vasakule koridori pöörates on maja põhiosa: paremal pool kaks suuremat tuba, vasakul viis väiksemat. Koridori lõpus on suurem avatud köögiosa koos väikse elutoanurgaga. Köögis on olemas kõik vajalik, keskel suur puust laud (klaasist lauaplaat) ja toolid, mis tehti ilmselt eriprojektina. On pliit, kaks külmkappi, kolm kraanikaussi, mikrolainahi ja palju riisi- ning veekeetjaid. Igaühel on samuti oma pappkarp toidu jaoks, külmkappi pandavatele asjadele peab nime peale kirjutama, kui ei taha, et keegi selle ära sööks. Nimetud asjad on fair game.
Elutoaosas on roheline tugitool, diivan, mingid väiksed kõlarid, ekraan ja ventilaator. Lisaks on toanurka kuhjatud erinevaid muusikainstrumente, nt kitarrid ja tamburiin. Ilmselt toimuvad elutoas mingid koosviibimised, filmivaatamised või jämmimised.
Nõud on samuti ühised (kuid igaks juhuks ostsin endale kaks kaussi, tassi ja söögipulgad), nõudepesuvahendit, prügikotte ja vetsupaberit ostetakse ühisraha eest, mida iga kuu 22. kuupäeval Kudou kätte andma peab.
Külmkapi peal on igasugused graafikud, näiteks prügikoristuse-kohustuse ja koristamise kohta. Kriidiga on tumedale kapipinnale kirjutatud eri tüüpi prügi päevad.




Kõige köögipoolsema toa kõrvalt läheb trepp esimesele korrusele, kus on vannituba (suurem, päris vanniga) ja pesumasinad.
Trepist üles kolmandale korrusele minnes jääb minu tuba paremale. Otse ees on veel üks tuba ja vasakul rõduosa. Ma ei teadnudki, et majal rõdu on, seega oli see väga meeldiv üllatus. Siin saab rahulikult pesu kuivatada ning tšillida.



Üldiselt on näha, et maja on vana ja siin elavad mingid kunstiinimesed XD Aeg-ajalt leiab mingeid müstilisi asju, mille tähendust, otstarvet või päritolu on isegi vanadel olijatel raske meenutada. Näiteks on teise korruse koridoris seinal karutopise pea, mis pooleldi kaetud diskokuuli litri-plaatidega.



Ja rõdul on ka üks väike, natuke sakris karutopis. Mul on tunne, et see maja on kunagi olnud võõrastemaja, kuid hiljem ümber tehtud praegusesse vormi.

**
Ja nüüd natuke inimestest, kes minuga seda maja jagavad.

Eelpoolnimetatud Yuriko, kes tuligi siia vist ainult üheks kuuks, läheb uue semestri alguses Kyoto kunstiülikooli tagasi (õpib seal vist Community Design'i-nimelist eriala). Ta on selline väike armas pikajuukseline jaapanlanna, kes oma imidžile vastupidiselt suitsetab nagu korsten ja joob suht kogu aeg õlut XD Samas on ta tüüpiline selles mõttes, et talle meeldib šopata ja pidudel käia. Tavaliselt istub ta köögis ja teeb oma mac-arvuti taga mingeid asju. Suhtumiselt on ta ilmselt natuke vallatu iseloomuga, oleme temaga arutanud igasugu suhteasju ja tema on näiteks arvamusel, et petmine on suht okei. Loodan enne äraminekut temaga pildi ka saada, et te mõistaksite välimuse ja käitumise clashimist.

Koridoris paremalt esimene on Oozuchi tuba, kes on siin kõige kauem elanud. Ta töötab öösiti hotellis administraatorina, aga päeval teeb kodus kunsti. Noormees käis kunstiülikoolis siin ja suvel (eelmisel semestril tegelikult) juhendas seal nooremaid õpilasi. Ta tundub tore, tal on paksude raamidega prillid ja potisoeng, aga selline hipsterlik pigem, mitte nohikulik.

Teine tuba paremalt on Youko oma. Tema tundub selline vanem ja tasakaalukam poisipeaga neiu olevat, praegu vist töötab kuskil, aga novembrist läheb tagasi oma kodupaika, mis pidavat olema suht maakoht, et seal kuidagi põllumajandusega seotud tööd leida. Tal on kraad vist kunstialal.

Koridoris vasakult esimene on Kudou tuba. Ta on minuga sama vana prillidega noormees, kes töötab kunstiülikoolis kuskil kontoris. Tema on meie "majavanem", kelle juurde võib küsimuste või probleemidega esmalt tulla. Ta vist suitsetab, aga mitte liiga tihti. Ühel päeval läksin kööki ja ausõna, ta istus seal laua taga ning mängis valget ocarinat (see väike puhkpill Legend of Zelda mängust), kirjutades aeg-ajalt noote üles noodivihikusse. See oli natuke sürr hetk.

Kudou kõrval elab Korea vahetusõpilane Semi, kes käib kuskil siin Yamagatas ülikoolis, ma täpselt pole aru saanud, millises XD Ta meenutab mulle mõneti teisi Korea vahetusõpilasi, kes mul eelmisel korral ühikakaaslased olid: rõõmsa loomuga, lühikeste juuste, prillide ja natuke ümara figuuriga (ent sellegipoolest kannab kogu aeg lühikesi pükse). Tundub sõbralik.

Seejärel tuleb kellegi Morimune-nimelise poisi tuba ja tema kõrval elab Iigata-nimeline poiss. Ühte neist olen ainult paar korda näinud ja teise nägu ei jäänud mul meelde. Vist on meeles Morimune nägu, tema on ka mingi kunstiinimene, jagas mulle Yamagata kunstibiennaali lendlehti. Oh! Ja ta on kohtunud Sten Saluveeriga millalgi Tokyos. Päris väike maailm jälle.

Täpselt köögi kõrval on Hitomi-nimelise neiu tuba. Ta on väga tore ja sõbralik, hakkab ühes kuulsas firmas internship'i (praktikat?) tegema mingil asjaajamise/projektijuhtimisega seotud alal. Temaga oleme ka köögis istunud ja rääkinud, tal on boyfriend Momo-chan kes vahel siin külas käib ja pidi hästi tark olema.

Minuga samal korrusel elab Fujisawa-nimeline noormees, kes näeb natuke välja nagu mingi hull teadlane või Jaapani hipster-versioon Harry Potterist. Tal on mustad kohevad lokkis juuksed ja ümmarguste kuldsete raamidega prillid ning kuuldavasti on ta ka kuidagi kunstivaldkonnaga seotud...aga võib-olla ka mitte XD Kuna ta mul otse kõrval on, ütlesin talle, et kui minu juurest liiga palju lärmi kostab (kui nt öösel skaibis videokõnesid teen), siis peab ta kindlasti seda ütlema, võtan vaiksemaks. Õnneks pole siiamaani seda vist olnud. Küll kostab vahepeal mingit huvitavat kopsimis-heli tema toast, aga ma ei näe väga hästi sisse, sest tal on samasugune matt-klaasist uks nagu minul.

Neljandal korrusel asuvas ainsas toas elab Deguchi-nimeline noormees, kes on meist kõige vanem, 29-aastane. Selline boheemlase ja 'cool oniisan'-i tüüpi, tal on habe ja ta kannab nahktagisid. Deguchi on pärit Osakast ning see on tema kõnepruugis ka selgelt tunda, see on nii armas, kui ta eituse puhul pidevalt tavalise lõpu asemel "-hen" sõna lõppu paneb. Praegu teeb ta poole kohaga kuskil baito't, aga muul ajal teeb kunsti ja muusikat. Olen näinud teda suure ja fancy fotokaameraga ringi liikumas, ükskord retušeeris ta köögis oma arvutis toidupilte. Ta tema on see, kes istub sageli meie garaažialas valge tabureti peal ja tinistab kitarri, ma olen vist ülevalt tema toast isegi klaverihelisid kuulnud.

Aga aitab nüüd küll, esimese postituse jaoks on liigagi palju infot. Vaatan, kas suudan oma elamisest tehtud video ka youtube'i üles panna...hoiatan, et minu kaamerakäsi väriseb pidevalt ja sellest võib suhteliselt paha hakata, seega valmistuge vastavalt XD

Edit: Video asub SIIN.

Hetkemuusika: Moves Like Jagger

Dance like no-one's watching. Or at least hope they can't see through the glass door XD

Musi.

Tere.

Võib-olla mäletate mind veel?

Kunagi laotasin oma elu siia ühtede ja nullide rägastikku laiali päris tihti. Siis tuli juba pikem vahe sisse ning üha raskem ja raskem näis uuesti sõrmi klaviatuurile asetada, et midagi...põhjapanevat kirja panna.

Eelmisest postitusest on möödas umbes poolteist aastat. Aeg on edasi läinud, mõned asjad on olulisel määral või jäädavalt muutunud, mõned asjad aga samaks jäänud. Ehk katan selle aja millalgi ka sõnadega, ent praegu tuleb edasi minna.

Põhjus, miks selle blogi uuesti kätte võtta otsustasin, on see, et hiljuti sõitsin uuesti Jaapanisse õppima. Seekord pooleks aastaks, kuid siiski on see piisavalt pikk aeg, et tahta koduseid natuke oma tegemistega kursis hoida. Ilmselt päev-päevalt ülestähendusi siia ei tule (võite nüüd rahulikumalt hingata, pikkade tekstide põlgajad), pigem teen kokkuvõtteid olulisemast.

Ja see, et ma praegu kaugel olen, ei tähenda, et ma teie peale enam ei mõtle. Mõtlen küll ja igatsen.

Nüüd väike jäädvustus Tallinna lennujaamast enne ärasõitu. Featuring Batman (ei saaks ju ilma temata minna!) ja Est-blob (mille Ally mulle tegi).


Hetkemuusika: Everybody Wants to Rule the World

Nii võiks seda vast nimetada, kui ma peale pikka-pikka vaheaega blogimist jätkan. Või õigemini hoogu võtan, sest tegelikult tahtsin selle postitusega hilinenult lihtsalt kõigile häid jõule soovida XD

Aga päris tühjade kätega (või näljaste pilkudega) keegi ei jää, kuna vähemalt ühe luuletuse suutsin spets selleks jõuluks kirjutada küll. Minule tüüpiliselt kannab see pealkirja "Jõulud Jaapanis".

Kaugel Jaapani saarte peal
jõule pereringis ei peeta,
Jõululaupäev on kombeks seal
pigem armsama käevangus veeta.

Neil verivorst, kapsad ja pohlamoos
puuduvad pühadelaualt,
kuid jõulukoogi jaoks ostuhoos
sabas seisma peab üpriski kaua.

Linn sätendab ehtes ja tuledes,
ka kuusepuid võimalik näha.
Koju suundujatel on kottides
kingipakid ja kiirtoidukana.

Ent nii kohtinguist, koogist kui kanaroast
saadud jõulutunne on ilmne,
seega polegi tähtis, et jõulutaat
paistab veidike pilusilmne.

**
Vot nii. Hariv ja kunstipärane ühekorraga.

Ja lõpetuseks veel üks ilus jõululaul ansambli Karavan esituses, pärit kassetilt "Kauneid jõule", mida on meie peres jõuluajal mängitud nii kaua kui ma mäletan. Selle kuulamine toob alati õige jõulusoojuse ja tänavu oli jälle põhjust ta üles otsida, sest muusikakeskus lihtsalt keeldus CD-formaadis jõuluplaate mängimast XD
Tean, et rangelt võttes on jõulud selleks aastaks juba läbi, aga minu jaoks kestavad nad kuni aastavahetuseni.

Talveöö.

Peatse kirjutamiseni =)

Khm. Ma peaks vist oma vigadest õppima ja isegi mitte mõttes endale postituste tähtaegu seadma, muidu juhtub jälle nii, et sellest ei tule midagi välja XD

Igatahes...nüüd on see kätte jõudnud. Poolteist kuud ekstreem-gambarut, mille ajal kirjutan valmis bakatöö, ühtlasi panen muu elu 90% ulatuses ootele. Paar üritust on, mille kindlasti olen oma kalendrisse arvestanud, aga other than that...kahtlane.

Käisin vahepeal kooriga Londonis, kus andsime kontserdi koos Imogen Heap'i, Ana Silvera ja The Holst Singers'i kooriga. Epic win. Mitte ainult polnud lood väga kenad, vaid ka suured staarid ise mõjusid väga sõbralikult ja armsalt. Imogeni ja Ana pikkusevahe oli nii nunnu, kui nad kõrvuti seisid.
Esitasime Ana tsüklit "Oracles" (sealt oli näiteks armas lugu "Catherine Wheels") ning spetsiaalselt meie koorile kirjutatud tsüklit "Tule maale, armas veli".

Üks õhtu enne ärasõitu selgus, et mõned meist peaks koos Imogeni ja Holstikatega laulma ka mingit uut eksperimentaalset 31-minutilist lugu "The Seashell and the Clergyman", mille taustaks pidi mängima üks 70 aastat vana mustvalge film, esimene sürrealistlik film ajaloos....eks me siis ühel õhtul istusime eri häälerühmade kaupa hotellitoas ja õppisime noodi ja videoga. Ja see film oli...nii creepy. Issand, me vist naersime ja istusime silent horror'is vähemalt pool ajast esimese läbikuulamise/vaatamise ajal. Mina ja Anette olime veendunud, et see on Nightmare Fuel at its Finest ja keeldusime videot vaatamas, õnneks Lili teadis, kuidas pilti ära võtta XD

Pärast Ana laule, seega teise poole kontserdist võttiski enamjaolt enda alla "Seashell...". Enne lõppu aga tegime veel mõned Tormise lood (ka Sampo tagumise koos mi-noodile häälestatud kirve ja rütmikastidega =D) ning lõpuks kõik koos Ana jaoks ühe laulu ja kogu kupatuse lõpetas Imogeni maagiline "Hide and Seek". Kooriga kõlas see kuidagi teisiti, väga lahe oli. Siin on selle salvestus.

KUNI 7nda MÄRTSINI SAAB ÜHELT LEHELT VAADATA KA KOGU KONTSERDI TEIST POOLT. Meie hakkame Tormist laulma umbes 30nda minuti kandis, enne tuleb massiivne seashell-thing. Ja mina olen päris tihti kaadrisse jäänud, jee!

Oh, right. Üks väga tähtis asi veel: Holstikatel on Maailma Kõige Kuumem Dirigent, keda ma siiani näinud olen. Tõesti...selline pikk, sihvakas, punakate turris juuste ja suuuuuuurte silmadega. Ja hea huumorisoonega ja professionaalne ja mis kõik veel. Tänasin õnne, et ta oli dirigent ja mul oli seega täiesti mõjuv põhjus teda kogu loo aja aniti vaadata. Nooti jõudis mu pilk harva, peamise osa ajast vahtisin lummatult seda fantastilist meest.


***

Et paar endale lubatud asja vähemalt ära kirjutada, räägin natuke headest animetest, mida vahepeal näinud olen.

Tiger&Bunny - Võin kindlalt öelda, et sarnase kontseptsiooniga animet ma varem näinud polnud. Maailm, kus erinevate supervõimetega "kangelased" aitavad võidelda kuritegevusega, kuid kogu protsessist on tehtud üks suur reality-show. Nii ongi igal kangelasel oma spetsülikonnad/kostüüm, sponsorid, fännid ja punktiarvestus hooaja tublima välja selgitamisel. Omapärane oli loo juures veel see, et peategelaseks seati vanem mees, juba veterankangelane Wild Tiger, kellele määratakse partneriks uus noor andekas Barnaby Brooks Jr, kellel kogu kangelase-businessist hoopis teine nägemus. See on lugu rivaalidest, mõistmisest ja leppimisest, kuritegevusega võitlemisest, meelelahutustööstusest ning suurtest vandenõudest. Ja sõprusest ka kindlasti.
Ooooo, kuidas ma fännan seda peategelastepaari. See sari tekitas mul tõsise sõltuvuse vahepeal. Nad on mõlemad vägagi esteetiliselt vaadeldavad ja intriig, mis kogu kangelasbusinessi ja linnakorralduse taga areneb, on ka päris huvitav.
Ahjaa, selle anime lõpulugu "Hoshi no sumika" on mulle samuti väga meeldima hakanud. Selline lootusrikas, energiline, ent samas ka tõsine lugu.

Sengoku Basara - Manly men doing manly things. Ja see valem korrutada veel umbes tuhandega. Ja asetada Jaapanisse Sõdivate Riikide ajastusse. Sari kasutab ajaloolisi isikuid, kuid nende interpreteerimisega on kohati päris vabalt ümber käidud. Alles on jäänud eepilised võitlused, au ja vendluse eest seismine, oma isanda ustav teenimine...
Ma ei jõua kokku lugeda, mitu korda seda vaadates mul lõug põrandale kukkus ja ma mõtlesin "Oh no they didn't!" But they so totally did.
Eriti meeldib mulle Sanada Yukimura ja Date Masamune omavaheline rivaalitsemine. Kohati on nende võimed ja teod nii absurdselt üle võlli keeratud, et ise ka ei saa aru, kas tegijad mõtlevad asja tõsiselt või keeravad lihtsalt eepilist testosterooninuppu nii põhja kui võimalik. Ajaloolist korrektsust ja loogikat ei aeta liigselt taga, nii juhtubki, et Masamune sõidab ringi hobusega, kes on nagu mootorratas, võitleb kuue mõõgaga (ja tema järgijad näevad välja nagu mingid delinquentid), kohalikel "piraatidel" on oma hiigelsuur kindlusega battleship, üks teine väejuht on nii suur, et ta saab sõita lahingusse kahel hobusel seistes...umbes selline värk.
Ilmselt sobib rohkem noormeestele vaatamiseks, kuid mina leidsin sealt ka päris palju hindamisväärset. Eye candy -faktor on ka olemas =D
Oh, keegi on päris hea crossover-video teinud Sengoku Basara ja 300 -ga. Annab päris hästi üldtooni edasi, ma ütleks. Ja esimese hooaja OP on ka funky.

Hayate no Gotoku - Lugu noorest poisist Hayatest, kes oma vanemate hoolimatuse tõttu peab hakkama nende võlgu tagasi maksma, aga teatud arusaamatuste tõttu satub ta hoopis ühe rikka pere tütre uueks ülemteenriks.
Kui me koos ühikas animet vaatasime, kiitis Graham seda pidevalt ja rääkis, kui lahe see on, seega tekkis mul teatud uudishimu. Algselt sisu mulle eriti huvi ei pakkunud, kuid nüüd tundub see päris hea. Põhiosa moodustab muidugi huumor ja igasugu popkultuuri-vihjed, kuid ka tegelastel pole midagi viga. Lõbusaks ajaveetmiseks sobib küll.
Kuigi vahel hakkab mul vaesest Hayatest tõeliselt kahju, et ta oma heasoovliku loomuse või mingite veidrate kokkusatumuste tõttu pidevalt igasugu jamadesse satub. Tema kurvast saatusest räägib juba anime avastseen, kus pilvedel hõljuv väike Hayate jõuluvanalt küsib, miks too kunagi neile jõulude ajal külla ei tule. Jõuluvana vastab rõõmsalt "That's because your family is poor", teeb ho-ho-ho ja lendab minema.

********

Nõndaks. Ja nüüd sukeldun Abe no Seimei maailma, käin vahepeal tööl, siis sukeldun jälle ja nii umbes 6-7 nädalat järjest XD

But it's gonna be awesome. Ma usun seda. Ja loodan, et teiegi aitate mul seda uskuda.

Lõpetuseks veel paar leidu 'hetkemuusika' rubriigist:

* "The Island" (esitajaks Celtic Thunder) - Tahtsin siia linkida ka paar teist sama iiri ansambli lugu, aga nendele polnud juutuubis normaalseid videosid XD Aga tegelikult meeldibki mulle see lugu kõige rohkem siiamaani so it's all good.
Alguses oli see laul lihtsalt ilusa meloodiaga, esitajaks kena klaar noormehehääl, kuid siis hakkasin sõnu täpsemalt kuulama. Olin vist bussis, sõitsin Pirita teel kodu poole ja mulle jõudis kohale, et see lugu räägib ju tegelikult sõjast. Ilmselt ka iiri kontekstis. Sellest, kuidas mingi ideoloogia või mineviku vaenu pärast minnakse ja hävitatakse, rikutakse tervete põlvkondade noorte inimeste tulevikke. Ja ma peitsin end kuskile posti ja akna vahele, et inimesed ei näeks, kuidas ma nutan. Sest tollel hetkel läks see nii südamesse...

/--/ Up here we sacrifice our children
To feed the worn-out dreams of yesterday
And teach them dying will lead us into glory...

But Hey, don't listen to me! 'cos this wasn't meant to be no sad song.
I've sung too much of that before /--/


* SHINee "Juliette" ja "Lucifer" - Igaühele kulub ära eluterve kogus K-pop'i XD SHINee-poisid on piisavalt vaadeldavad ja lood piisavalt catchy'd, nüüd on nad teinud paarist oma hitist ka jaapanikeelsed versioonid, nii et ma saan kuulates ka aru, millest nad laulavad. Ja minu suureks rõõmuks on neil uutel versioonidel ka eraldi videod! More eye candy for me, yay =D Teist lugu olen vist siin enne maininud ka, selline väga glämm, natuke badass ja ülicatchy...ma ei teagi, kumb video parem on, aga mulle väga meeldib see veega trikitamine ja nahkpüksid, mis jaapanikeelse versiooni videos on. Kuigi pisike must party-hat oleks võinud küll olemata olla. Samas, küsitavad garderoobivalikud kuuluvad juba peaaegu lahutamatult nende videote juurde. Nad kas panevad lahedalt täppi või näevad natuke liiga veidrad välja XD
Juliette'i jpn-keelse versiooni video aga...ohboy, kust ma alustan. Väga rõõmus-bubblegum-pop-acidtrip. Kostüümid on kohati nagu 80ndate trenniriided, lisaks on keegi tõmmanud selga vanaema vana pitskleidi ja teinud sellest poolläbipaistva topi. Ja need futuristlikud prillid. Jeesus maria. Aga loo särtsakust ja nunnudust see ei vähenda, poisid mõjuvad natuke noorte ja tuulepäiste Romeode'na piisavalt veenvalt. Ja teatud ilmed, silmapilgutused, siirad õnnelikud naeratused...lihtsalt AWWWW. Esimese armastuse vaimustus.

* Girls Generation "Run Devil Run" ja "Taxi" - Kõik on Ilmari süü. Kui ta poleks mulle seda taxi-lugu linkinud, siis ei kummitaks nad mul nii tihti, et olen sunnitud nende sõnu juba seetõttu pähe õppima, et iga kord kaasa laulda osata. "Run..." on üllatavalt badass-girlpower-lugu, selle saatel on tõesti eepiline oma tuba koristada, järgiproovitud. Ma kogu aeg imestasin, kuidas neil need mustad sädeluskapuutsiga nunnahõlstid peast ära ei kukkunud tantsimise ajal.
Aga taxi on küll ületamatu. See on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii catchy. Sõnad lähevad küll seda lihtsamat teed stiilis "Lähme sõidame, ainult hoia kinni", aga samas serveeritakse neid nii ahvatlevalt, et mõtleks tõesti selle peale. Pealegi kui lubatakse et "Ükskõik kuhu...vaba on tee...ka universumi ääreni", siis miks mitte. Nüüd pean ma ainult selle tantsu ära õppima ja asi korras.


Ja nüüd ma lähen, et teha suuri tegusid!

...aga enne peab natuke tuduma.
Oyasumi, my darlings.

(by Tatsuya Ishida)

Tegelikult ei plaaninud ma nii kiiresti midagi uut kirjutada, aga me laulsime täna proovis nii ilusate sõnadega laulu, et tahtsin oma vaimustust selle üle kellegagi jagada.
Ester Mägi "Ta tuli", kirjutatud Ernst Enno luuletuse sõnadele:

Ta tuli ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
ta tuli ja vaatas mu silmi
ja läks siis oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälgi-
ei otsides rutata saa.
Ma läksin ja otsisin jälgi,
öö õue jõudsin ma.

"Öö, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
öö, ütle, kas nägid mu südant?"
Öö kandis ahelaid.

Öö seisis ja vaatas mu silmi-
ööd hoidsivad tunnetest keed-
Öö seisis ja vaatas mu silmi,
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälle-
ei otsides rutata saa-
Ma läksin ja otsisin jälle,
sain päeva õue ma.

"Päev, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
päev, ütle, kas nägid mu südant?"-
Päev kandis ahelaid.

Päev seisis ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
päev seisis ja vaatas mu silmi-
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja vaatasin silmi
siis iseendale-
ja leidsin, et jäljed kõik viisid
mu oma hingesse.

**

Silma vaatamisega on igaühel isemoodi. Mõned vaatavad alati, mõned harva, mõned ei suuda üldse vaadata. Põhjuseid selleks on samuti erinevaid.
Mina kuulun ilmselt sinna keskmisse kategooriasse. Kunagi oli aeg, mil ma seda üldse ei suutnud, kartsin, et kui keegi liiga kauaks silma vaatama jääb, võib ta näha ka nende taha. Ja seda ma ei tahtnud. Kõrvale vaadata oli...turvalisem.
Nüüdseks olen harjutanud end teadlikult tihemini vestluskaaslastele/sõpradele silma vaatama. Aga see on veel work in progress, nii et ärge pange pahaks, kui ma teile kogu aeg otsa ei vaata, see ei tähenda, et mul kuidagi igav oleks või te mu tähelepanu ei pälvi.


Ja lõpetuseks üks laul, mis paneb mind alati mõtlema. Inimsuhted. Andmine-saamine. Armastus ja oma "ego".

DECO27 feat. marina - "Egoselfish" (või "Egomama")
Täiesti super video, muide. Vahepeal kuulasin-vaatasin seda nonstop ja nüüdki vajutan vähemalt 2 korda repeat-nuppu, kui see mp3st tuleb. Kuigi videol on nii visuaal kui ka tõlge, ei saanudki ma esimese hooga kogu loost aru, seal on mitmeid tõlgendusi. Väga mitmekihiline ja paeluv.


Tõepoolest, 愛 or I ?

(Pealkiri: Heather Dale - "Fairytale")

Ja ongi uus aasta.

Mõelda vaid, et aasta tagasi võtsin seda vastu Jaapanis, koos Miyu ja tema perega.
Mäletan, et nägin tol öösel unes tulekahjut.

2011 jooksul juhtus päris palju, mõneti isegi pöördelisi sündmusi. Nende käigus sain veidi rohkem teada näiteks oma taluvusläve, vastupidavuse, enesekindluse kohta ja see tuli kasuks. Samas on mõned teised asjad jäänud sama segaseks nagu enne. Näib suisa, et mu süda ja mõistus korraldavad aeg-ajalt mingi vandenõu alusel üldstreigi.

Nüüdseks olen juba pool aastat Eestis tagasi. Selle poole aasta sisse on mahtunud suurtes kogustes head muusikat, uusi anime-avastusi, filme ja sarju, fantastilisi larbielamusi & muid sündmusi ning muidugi kvaliteetaega oma inimestega.
Muidugi ka hingelist segadust ja madalseise...aga eks tasakaalustamiseks peabki paar tassitäit tõrva sinna meepotti valama.


Lumi on maha tulnud lõpuks. Kuidagi väga sürr oli jõulude ajal õues kuuse kõrval haljendavat rohtu näha, kuid vähemalt uusaastaööl sadas Põltsamaal tuhksuhkrut ja sealt edasi läks asi korraliku talve moodi.

Jõulud tulid seekord jälle koos perega, mis oli väga tore. Ehtisime kuuske, küpsetasime meme-piparkooke, igaks juhuks luuletasin jälle natuke ja kokkuvõtteks suutsin isegi jõulutunde välja võluda. Veidi pärast pühi sain kätte ka endale tehtud erilise jõulukingi: 2 Heather Dale'i plaati, kõige uuem "Fairytale" ja tema jõuluplaat "This Endris Night". Viimane on tõesti ideaalne jõuluplaat, mida pikemalt kuulates ei hakkagi kõrvad verd jooksma, pole äraleierdatud lugusid. Lemmikuid sellelt jõuluplaadilt on palju, kuid tooks eraldi välja "Ave Maria" (lihtne ja ilus lugu, mida saab väga hästi kaanonis laulda), "Coventry Carol" (meenutas mulle unelaulu, midagi sarnast oleme kooriga ka kunagi laulnud), "I Saw Three Ships" (väga heatherilik variant ühest tuntud viisist) ja loomulikult minu jaoks plaadi parim lugu "Huron Carol" (maagiline lugu prantsuse rahvalaulu viisile Huroni hõimu/rahva keeles). Ma saan täiesti aru, miks Heather&co seda viimast terve aasta läbi kontsertidel kasutavad.

Ja ka teisel plaadil on märkimist väärivaid lugusid:

* Nimilugu "Fairytale" - natuke lootust, natuke kibestumust ja üks küsimus. Don't you want a fairytale, don't you want this fairytale? Don't you want to live my fairytale with me?

* "Golgotha" - inspireeritud sellest kõige kuulsamast ristilöömisest, kõrvaltvaataja silmade läbi. See koputab päris valusalt südametunnistusele, ka tänapäeval.
'Cause deep down I know that the innocent always go free,
That there's someone who's watching the watchers, it doesn't have to be me.
It's easy to trust that things are going as they should
As long as it's noone I know getting nailed onto the wood.

* "The Morrighan" - Üks müstiline olevus, kes tuleb ja läheb siis, kui tahab, kes võib sulle anda kõik, kuid sama kergelt ka kaduda. Ja ta unistab lendamisest... (nii seda kui "Fairytale"i saab kuulata Heatheri kodulehelt)

* "Ten Feet Tall" - minu absoluutne lemmik sellelt plaadilt. Steampunk awesomeness, tõsine confidence&powerboost-laul, mida ilmselt kasutan ka paari tegelase inspiratsiooniks. Steam&hot&bulletproof, indeed ;)

---

Ma olin kindel, et ka aastavahetus möödub pereringis, kuid siis...käis mingi klõps ja ma tundsin, et ma ei suuda Tallinnas olla, et ma PEAN sealt kuskile minema saama. Vajan midagi täiesti erinevat. Ja kuna üks sellise plaaniga sobib kutse ootel oli, otsustasingi, et what the hell, põrutan Põltsamaale ja vaatan üle, kui hullud need Raidi sõbrad olla saavad. Eriti huvitav oli muidugi see, et hetkest, mil ma selle ära otsustasin, tundus, nagu üritaks kogu universum teha kõik selleks, et ma õige bussi peale EI jõuaks. No siis ma pingutasin juba kiuste.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma jäin ellu ja ei saanud nii tugevalt traumeeritud, kui kartsin (kuigi vahepeal olin suht lähedal). Lootsin viimase hetkeni, et sinna ikka tuleb veel naissoost isikuid, but noooo. Peab ütlema, et ma polegi kunagi uut aastat 7 noormehe seltskonnas vastu võtnud XD
Korralik gamerite aastavahetus, testosteroonitase over 9 thousand. Tundus, et olin ära neetud, sest "that's what she said"-huumorit tuli väga palju, hoolimata sellest, et ma enda meelest midagi valesti ei öelnud. Kõige krooniks oli muidugi see, kui me hommikul kell 7 lahkuma hakkasime. Mõtlesin, et võiks midagi ilusat hüvastijätuks öelda ja hüüdsin esikust tuppa "Well, poisid, oli meeldiv"...sekund hiljem karjuti mulle vastu "That's what she said!" ja vajuti kollektiivselt naerukrampidesse.
Aga pime varahommikune jalutuskäik inimtühjal Põltsamaal, kui vaikselt langes õrna lund...selle vaatepildi ilu võttis hinge kinni.


Minu sess koosnes sellel talvel ainult ühest eksamist ja ühest esseest, kuid kumbki polnud päris lihtsate killast. Jaapani keele eksami puhul istusime kõik ruumis palju kauem kui ilmselt arvanud olime. Natuke tuli üllatusena, et esemete kirjeldamine pandi nii suures mahus sisse, teksti analüüs oli samuti kohati bingo mängimine. Suurema osa mõtlesin vist välja, kuid mõnede kohtadega jäin lõpuni kahtlema.
Tõlkeseminari essee jaapani keelest tõlkimise problemaatikast sain valmis, kuid pole veel ära andnud. Selle kirjutamisel oli päris sürre seiku, kus ma silmitsesin ekraani umbes veerand tundi, hiljem avastasin, et ma olen mingeid lõike kirjutanud sellel ajal, kuid neid üle lugedes oli nagu "oot, mismõttes, kas tõesti mina kirjutasin selle? kust ma sellised mõtted, sellised lausekontstruktsioonid võtsin?" XD


Naljakas, aga seekord polegi seda "sinus endas talv"-mõttega seostuvat tunnet eriti palju. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Aga igal aastal umbes detsembri alguse paiku tuleb ta uuesti. Huvitav, miks ma sellest ühest laulureast niimoodi kinni hoian?


Eelmisel nädalal nägin ühte väga head filmi. Olin tahtnud seda juba ammu kinno vaatama minna, kuid kartsin, et keegi ilmselt ei taha minuga seda vaatama tulla. Siis selgus, et ka onutütar oli täpselt sama filmi kohta täpselt sama asja mõelnud (et ta ei leia kedagi, kellega seda vaadata). Great (related) minds think alike =D
Ja nii me siis vaatasime briti spioonipõnevikku "Tinker Tailor Soldier Spy".
Ma ei mäletagi täpselt, kust selle filmi tutvustus või plakat mulle silma jäi, igatahes tundus see lugu mulle väga huvitav. Lisaks oli filmil praktiliselt all-star cast (Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy, John Hurt) ja kui ma sain teada, et ka Benedict Cumberbatch (BBC Sherlocki-sarja nimitegelane, üks minu viimase aja crushe) seal mängib, oli asi otsustatud.
Mõned kurdavad, et film on liiga aeglane ja igav, kuid mina vaidlen sellele tugevalt vastu. See pole hollywoodilik action kuskil glamuurses kohas (nagu tänapäeval paljudes filmides kombeks), vaid vaikselt vinduv, pinget keriv, paranoiline 1970ndate Suurbritannia, kus keerdub lahti geniaalne lugu topeltagendi püüdmisest luureorganisatsiooni tipus. See pole kerge film, ta kulgeb natuke rusutud ja suitsuses atmosfääris, kus oht vahele jääda paneb kõiki tegelasi oma käike väga hoolikalt kaaluma. Ent lõpetatakse siiski helgema noodiga, mis oli väga tervitatav ja tõstis minu kiindumust veelgi.
Saalist lahkudes ohkasin sügavalt ja naeratasin: olin just näinud midagi väga nauditavat. Minu jaoks oli ta väärt iga kulutatud minutit ja piletiraha.


Ja lõpetuseks, jätkates pealkirja-teemat: üks mõnus muusikapala, seekord eesti esitajatelt. Lihtne ja siiras, unenäoline ja armas.


Kruuv - "Muinasjutt"


"Ja me naeratame..."