Nad sõidavad ikka veel valel pool teed
Saturday, September 27, 2014 by Mirju
...ja käterätikuid/salvrätte ei meeldi neile ka kuskile riputada.
Kuulsusrikas esimene postitus.
Nüüd olen välja nuputanud ka oma täisaadressi, et kõik soovijad saaks mulle musta leiba, atleetjuustu, šokolaadi ja kiirputrusid saata, aga siis leidsin, et ei soovi seda liiga avalikult üles riputada. Need, kes tahavad, võivad kommentaarides, meili teel või muul moel selle saamiseks soovi avaldada. Samuti sain hiljuti uue Jaapani mobiilinumbri, aga õnneks toimib mu tavaline telefon nüüd samuti, nii et helistada ja sõnumeid saata saab mulle ka niisama, lihtsalt see loeb rahvusvahelisena ilmselt.
Jaapanisse minek kulges enam-vähem sujuvalt. Helsingi lennujaamas oleks üks mu kohvritest peaaegu maha jäänud, sest sellel tuli koodiga reisilipik küljest ära, aga mind kutsuti enne Jaapani-lendu värava juurde oma kohvrit kirjeldama ning lõpuks selgus, et tegu oli tõepoolest minu omaga. Muuhulgas aitas seda ära tunda Rasmuse nimesilt kuskil müstilises kohas kohvri küljes.
Helsingi - Tokyo lennul suutsin sundida end natuke puhkama ka, kuna muidu oleks kell 9 hommikul (eesti aja järgi kell 3 öösel) kohale jõudes olnud suht zombi. Lennukil olid seekord lahedad pimendatavad aknad, st akende ees neid tõmmatavaid katteid polnudki, ühe väikse paneeli abil sai akende heledust ja tumedust reguleerida. Tehnika.
Kui oma istmeni jõudsin, istus kõrval üks aasia välimusega mees. Ütlesin talle viisakalt jaapani keeles "Vabandage, see seal on minu koht", mille peale ta kavalalt naeratas ja ütles "Tegelikult ma pole jaapanlane". Oh dear, juba selline fopaa. Hakkasin siis inglise keeles vabandama, aga siis ta sosistas mulle jaapani keeles "...kuigi ma õpin jaapani keelt küll" XD
Tegemist oli ameerika-hiina päritolu Danieliga, kes elas Saksamaal ja teenis muuhulgas leiba DJ-na. Tal oli Jaapanis mingi neljapäevane esinemine, pärast pidi kohe tagasi sõitma. Panime mõlemad oma jaapani keele õpikud eesoleva istme sahtlisse ja tegime näo, nagu me hakkaks kindlasti lennu jooksul palju õppima. Rääkisime mõõdukalt, sain muuhulgas teada, et ta on gei ja et mõned ta sõbrad laulavad ka koorides.
Läksime lennukilt maha ja kõndisime immigratsioonilettide suunas, meid juhatati koos igale poole ja siis leidis aset järgmine dialoog:
Daniel: "Ma arvan, et nad arvasid, et me oleme abielus."
Mina: (haavunult) "Kas me siis polegi?!"
Daniel: "Oh, muidugi, me ju kohtusime kümme aastat tagasi just ühe sellise lennu peal..."
Mina: "Hmm...kümme aastat tagasi olin ma umbes 16."
Daniel: "Omg, sa oled täitsa laps (babe), ma olen piisavalt vana, et olla su isa!"
Selgus, et ta on 46-aastane, ma oleks pakkunud umbes kümme aastat vähem XD
Narita lennujaamast Hanedasse suundudes mõistsin, et kaks suurt ja rasket kohvrit on tõesti suur koorem ringi tarida. Ainuõige otsus oli seekord otse Yamagatasse lennata, mitte hakata nt Tokyo raudteejaamas seiklema. Õnneks oli rong Hanedasse ilma määratud istmeteta, st nagu tavaline liinirong siin Jaapanis ning ma sain oma hiigelkohvrid istme juurde tarida ja ainult natuke end süüdi tunda, et üksi nii palju ruumi võtan.
Tegelikult oli mul plaanis kogu oma ootamisaja placement testiks õppida, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud. Kuna värav oli juba teada, sättisin end lihtsalt värava kõrvale toolidele ja suurem osa aega möödus magades. Lend ise jäi pool tundi hiljaks, väljalennu ajal väljas juba pimenes. Umbes 20 minutit enne maandumist hakkas üks väike tüdruk täiega nutma. Üritasin karjumise põhjal dešifreerida, mis tal viga on, kuid esialgu tundus ta ütlevat "Ushi kaitai", mis tähendab "Tahan osta lehma". See tundus natuke kahtlane, kuulatasin edasi ja lõpuks sain aru, et ta ütleb "mushiba itai" ehk "hambaauk/hammas valutab". See oli juba arusaadavam.
Yamagata lennujaamas oli mul vastas jaapanlanna Rina, kellega olin eelmisel korral sõbrunenud ja kes nüüd töötas Yamagata ülikooli juures kuskil asjaajajana. Mahutasime mu kaks kohvrit lõpuks tema väikse auto tagaistmele, kus oli veel hiiglaslik futon (madrats) ja paar kotti. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsimegi kesklinna, Nanokamachi-tänava lähedusse Misawa Kurasu nimelise maja juurde. Käisime koputasime uksele, kuid keegi ei vastanud. Lükandust avades avanes vaade väiksele eeskojale, mis oli erinevate jalanõude kuhjasid täis. Lisaks tundus maja ka suhteliselt vana. Ühesõnaga väga head muljet ei jätnud. Rina helistas veel kohalikule kontaktile, Kudou-nimelisele noormehele, kes ütles, et me võime kohvrid juba kolmandale korrusele viia ning ta kohe varsti jõuab. Eks tarisime mu hiigelpagasi ja futon'i üles.
Esimene mõte oma uude tuppa astudes oli "Appi, kas ma pean siin elama hakkama?" Tuba tundus kuidagi väike ja natuke räämas. Ühes nurgas oli kaks riiuli/kapilaadset moodustist ning toa keskel kolm väikest prügikasti ja suur puuplaat. Laes põles üksik katmata pirn. Suures osas mattklaasist ukse välisküljel olid kolm väikest klaasikleepsu - punane süda, kollane täheke ja see Elmo-nimeline olevus Sesame Streeti lastesaatest.
Varsti jõudis kohale "majavanem" Kudou ja tegi mulle lühikese ekskursiooni. Köögis kohtasime mingil hetkel ka kahte teist majaelanikku, Koreast pärit vahetusõpilast Semit ja Youko-nimelist tütarlast, kes mõlemad elavad teisel korrusel. Rääkisin neile natuke, kes ma olen ja kust ma tulen ja nad olid nagu "Sa oled täiesti teistsugune kui me ette kujutasime" XD Selgus, et enne mind oli minu toas elanud kanadalane Jordan.
Esimese asjana panin maha futoni ja tegin endale voodi üles. Seejärel tegin kahest väiksest mustast prügikastist ja suurest puuplaadist endale ajutise laua. Ma ei oska arvata, mis see puuplaat tegelikult olema peaks, aga tal tunduvad olevat hinged ühes otsas ja seega saab teda teha topelt nii suureks kui praegu. Muidu arvaks ehk, et see on panipaiga uks või riiul, aga suurused on vist natuke teistsugused. Jah, see panipaigakoht on muidugi natuke kummaline...puust kapi sisemus on nagu olemas, aga pole ei uksi ega riiuleid.
Laud tegi asja palju paremaks, sest nüüd oli mul koht, kuhu peale asju panna.
Väike saaga oli ka minu toa laelambiga. Algselt öeldi mulle, et mu toas pole üldse laelampi ning seepärast võtsin ühe oma väikse lambi Jaapanisse kaasa. Kuid kui tuppa jõudsin, rippus laes üks katmata pirn. See oli väga hea, sest minu lamp ei läinudki tööle. Kui aga hakkasin lambile lülitit otsima, jäin natuke hätta. Lülitit lihtsalt ei olnud. Läksin siis, kõrvad longus, uuesti Kudou ukse taha ja rääkisin oma murest. Ta tuli ja otsis koos minuga, aga lülitit ei suutnud me ka kahekesi leida. Siis ütles ta, et annab mulle oma lambi, sest seal pidavat olema keskel tõmmatav nöör. Hetk hiljem ilmus ta tagasi lambiga, millel oli 2 katmata pirni ja nende vahel nöör, mille otsas kõlkus pudeliavaja. Ta ronis kahe prügikasti otsa, tõmbas eelmise lambi laest lahti (seal oli nagu selline klõpsuga nelinurkne ots, nagu legoklots ning lamp käis klõpsti sealt otsast ära. Kudou ütles, et kuna tema toas on ka lüliti, jätab ta selle lambi mulle. Väga kena temast. Mul olekski olnud natuke raske iga kord lae alla ronida ja lamp välja tõmmata, kui magama minna tahan või kodust ära lähen XD
**
Misawa kurasu esimesel korrusel on garaaži/sissesõidukohalaadne asi, kus hoitakse jalgrattaid ja muud kola. Pruuni klaasruutudega lükandukse kaudu saab esikusse, kus on suur jalanõudekapp ning mõned kuhjad jalanõusid veel. Esimesel korrusel näib veel olevat mingi koliruum, selle uks on aeg-ajalt paokil, aga ma pole näinud, et keegi seal käiks.
Trepist üles minnes saab teisele korrusele, mis on pmst maja põhikorrus. Trepi kõrval asub kohe jaapanlanna Yuriko tuba. Tema tuli esimesel õhtul spetsiaalselt minu ukse taha koputama ja ütles, et ma olen väga kawaii. Hurraa. Otse trepist tulles on kraanikausinurk, kust tavaliselt tuleb ainult külma vett, kui kuuma tahad, pead vajutama gaasisoojendajal mingile nupule. Vetsusid on kaks õnneks, mõlemal hoitakse aknaid natuke lahti...mis on natuke veider, sest ühest vetsuaknast näeb suht hästi tänavale. Kraanikausside vastas on duširuum, kus on kaks dušikabiini, mõlema ees natuke ruumi, tool korviga ja kardin.
Trepist vasakule koridori pöörates on maja põhiosa: paremal pool kaks suuremat tuba, vasakul viis väiksemat. Koridori lõpus on suurem avatud köögiosa koos väikse elutoanurgaga. Köögis on olemas kõik vajalik, keskel suur puust laud (klaasist lauaplaat) ja toolid, mis tehti ilmselt eriprojektina. On pliit, kaks külmkappi, kolm kraanikaussi, mikrolainahi ja palju riisi- ning veekeetjaid. Igaühel on samuti oma pappkarp toidu jaoks, külmkappi pandavatele asjadele peab nime peale kirjutama, kui ei taha, et keegi selle ära sööks. Nimetud asjad on fair game.
Elutoaosas on roheline tugitool, diivan, mingid väiksed kõlarid, ekraan ja ventilaator. Lisaks on toanurka kuhjatud erinevaid muusikainstrumente, nt kitarrid ja tamburiin. Ilmselt toimuvad elutoas mingid koosviibimised, filmivaatamised või jämmimised.
Nõud on samuti ühised (kuid igaks juhuks ostsin endale kaks kaussi, tassi ja söögipulgad), nõudepesuvahendit, prügikotte ja vetsupaberit ostetakse ühisraha eest, mida iga kuu 22. kuupäeval Kudou kätte andma peab.
Külmkapi peal on igasugused graafikud, näiteks prügikoristuse-kohustuse ja koristamise kohta. Kriidiga on tumedale kapipinnale kirjutatud eri tüüpi prügi päevad.
Kõige köögipoolsema toa kõrvalt läheb trepp esimesele korrusele, kus on vannituba (suurem, päris vanniga) ja pesumasinad.
Trepist üles kolmandale korrusele minnes jääb minu tuba paremale. Otse ees on veel üks tuba ja vasakul rõduosa. Ma ei teadnudki, et majal rõdu on, seega oli see väga meeldiv üllatus. Siin saab rahulikult pesu kuivatada ning tšillida.
Üldiselt on näha, et maja on vana ja siin elavad mingid kunstiinimesed XD Aeg-ajalt leiab mingeid müstilisi asju, mille tähendust, otstarvet või päritolu on isegi vanadel olijatel raske meenutada. Näiteks on teise korruse koridoris seinal karutopise pea, mis pooleldi kaetud diskokuuli litri-plaatidega.
Ja rõdul on ka üks väike, natuke sakris karutopis. Mul on tunne, et see maja on kunagi olnud võõrastemaja, kuid hiljem ümber tehtud praegusesse vormi.
**
Ja nüüd natuke inimestest, kes minuga seda maja jagavad.
Eelpoolnimetatud Yuriko, kes tuligi siia vist ainult üheks kuuks, läheb uue semestri alguses Kyoto kunstiülikooli tagasi (õpib seal vist Community Design'i-nimelist eriala). Ta on selline väike armas pikajuukseline jaapanlanna, kes oma imidžile vastupidiselt suitsetab nagu korsten ja joob suht kogu aeg õlut XD Samas on ta tüüpiline selles mõttes, et talle meeldib šopata ja pidudel käia. Tavaliselt istub ta köögis ja teeb oma mac-arvuti taga mingeid asju. Suhtumiselt on ta ilmselt natuke vallatu iseloomuga, oleme temaga arutanud igasugu suhteasju ja tema on näiteks arvamusel, et petmine on suht okei. Loodan enne äraminekut temaga pildi ka saada, et te mõistaksite välimuse ja käitumise clashimist.
Koridoris paremalt esimene on Oozuchi tuba, kes on siin kõige kauem elanud. Ta töötab öösiti hotellis administraatorina, aga päeval teeb kodus kunsti. Noormees käis kunstiülikoolis siin ja suvel (eelmisel semestril tegelikult) juhendas seal nooremaid õpilasi. Ta tundub tore, tal on paksude raamidega prillid ja potisoeng, aga selline hipsterlik pigem, mitte nohikulik.
Teine tuba paremalt on Youko oma. Tema tundub selline vanem ja tasakaalukam poisipeaga neiu olevat, praegu vist töötab kuskil, aga novembrist läheb tagasi oma kodupaika, mis pidavat olema suht maakoht, et seal kuidagi põllumajandusega seotud tööd leida. Tal on kraad vist kunstialal.
Koridoris vasakult esimene on Kudou tuba. Ta on minuga sama vana prillidega noormees, kes töötab kunstiülikoolis kuskil kontoris. Tema on meie "majavanem", kelle juurde võib küsimuste või probleemidega esmalt tulla. Ta vist suitsetab, aga mitte liiga tihti. Ühel päeval läksin kööki ja ausõna, ta istus seal laua taga ning mängis valget ocarinat (see väike puhkpill Legend of Zelda mängust), kirjutades aeg-ajalt noote üles noodivihikusse. See oli natuke sürr hetk.
Kudou kõrval elab Korea vahetusõpilane Semi, kes käib kuskil siin Yamagatas ülikoolis, ma täpselt pole aru saanud, millises XD Ta meenutab mulle mõneti teisi Korea vahetusõpilasi, kes mul eelmisel korral ühikakaaslased olid: rõõmsa loomuga, lühikeste juuste, prillide ja natuke ümara figuuriga (ent sellegipoolest kannab kogu aeg lühikesi pükse). Tundub sõbralik.
Seejärel tuleb kellegi Morimune-nimelise poisi tuba ja tema kõrval elab Iigata-nimeline poiss. Ühte neist olen ainult paar korda näinud ja teise nägu ei jäänud mul meelde. Vist on meeles Morimune nägu, tema on ka mingi kunstiinimene, jagas mulle Yamagata kunstibiennaali lendlehti. Oh! Ja ta on kohtunud Sten Saluveeriga millalgi Tokyos. Päris väike maailm jälle.
Täpselt köögi kõrval on Hitomi-nimelise neiu tuba. Ta on väga tore ja sõbralik, hakkab ühes kuulsas firmas internship'i (praktikat?) tegema mingil asjaajamise/projektijuhtimisega seotud alal. Temaga oleme ka köögis istunud ja rääkinud, tal on boyfriend Momo-chan kes vahel siin külas käib ja pidi hästi tark olema.
Minuga samal korrusel elab Fujisawa-nimeline noormees, kes näeb natuke välja nagu mingi hull teadlane või Jaapani hipster-versioon Harry Potterist. Tal on mustad kohevad lokkis juuksed ja ümmarguste kuldsete raamidega prillid ning kuuldavasti on ta ka kuidagi kunstivaldkonnaga seotud...aga võib-olla ka mitte XD Kuna ta mul otse kõrval on, ütlesin talle, et kui minu juurest liiga palju lärmi kostab (kui nt öösel skaibis videokõnesid teen), siis peab ta kindlasti seda ütlema, võtan vaiksemaks. Õnneks pole siiamaani seda vist olnud. Küll kostab vahepeal mingit huvitavat kopsimis-heli tema toast, aga ma ei näe väga hästi sisse, sest tal on samasugune matt-klaasist uks nagu minul.
Neljandal korrusel asuvas ainsas toas elab Deguchi-nimeline noormees, kes on meist kõige vanem, 29-aastane. Selline boheemlase ja 'cool oniisan'-i tüüpi, tal on habe ja ta kannab nahktagisid. Deguchi on pärit Osakast ning see on tema kõnepruugis ka selgelt tunda, see on nii armas, kui ta eituse puhul pidevalt tavalise lõpu asemel "-hen" sõna lõppu paneb. Praegu teeb ta poole kohaga kuskil baito't, aga muul ajal teeb kunsti ja muusikat. Olen näinud teda suure ja fancy fotokaameraga ringi liikumas, ükskord retušeeris ta köögis oma arvutis toidupilte. Ta tema on see, kes istub sageli meie garaažialas valge tabureti peal ja tinistab kitarri, ma olen vist ülevalt tema toast isegi klaverihelisid kuulnud.
Aga aitab nüüd küll, esimese postituse jaoks on liigagi palju infot. Vaatan, kas suudan oma elamisest tehtud video ka youtube'i üles panna...hoiatan, et minu kaamerakäsi väriseb pidevalt ja sellest võib suhteliselt paha hakata, seega valmistuge vastavalt XD
Edit: Video asub SIIN.
Hetkemuusika: Moves Like Jagger
Dance like no-one's watching. Or at least hope they can't see through the glass door XD
Musi.
Kuulsusrikas esimene postitus.
Nüüd olen välja nuputanud ka oma täisaadressi, et kõik soovijad saaks mulle musta leiba, atleetjuustu, šokolaadi ja kiirputrusid saata, aga siis leidsin, et ei soovi seda liiga avalikult üles riputada. Need, kes tahavad, võivad kommentaarides, meili teel või muul moel selle saamiseks soovi avaldada. Samuti sain hiljuti uue Jaapani mobiilinumbri, aga õnneks toimib mu tavaline telefon nüüd samuti, nii et helistada ja sõnumeid saata saab mulle ka niisama, lihtsalt see loeb rahvusvahelisena ilmselt.
Jaapanisse minek kulges enam-vähem sujuvalt. Helsingi lennujaamas oleks üks mu kohvritest peaaegu maha jäänud, sest sellel tuli koodiga reisilipik küljest ära, aga mind kutsuti enne Jaapani-lendu värava juurde oma kohvrit kirjeldama ning lõpuks selgus, et tegu oli tõepoolest minu omaga. Muuhulgas aitas seda ära tunda Rasmuse nimesilt kuskil müstilises kohas kohvri küljes.
Helsingi - Tokyo lennul suutsin sundida end natuke puhkama ka, kuna muidu oleks kell 9 hommikul (eesti aja järgi kell 3 öösel) kohale jõudes olnud suht zombi. Lennukil olid seekord lahedad pimendatavad aknad, st akende ees neid tõmmatavaid katteid polnudki, ühe väikse paneeli abil sai akende heledust ja tumedust reguleerida. Tehnika.
Kui oma istmeni jõudsin, istus kõrval üks aasia välimusega mees. Ütlesin talle viisakalt jaapani keeles "Vabandage, see seal on minu koht", mille peale ta kavalalt naeratas ja ütles "Tegelikult ma pole jaapanlane". Oh dear, juba selline fopaa. Hakkasin siis inglise keeles vabandama, aga siis ta sosistas mulle jaapani keeles "...kuigi ma õpin jaapani keelt küll" XD
Tegemist oli ameerika-hiina päritolu Danieliga, kes elas Saksamaal ja teenis muuhulgas leiba DJ-na. Tal oli Jaapanis mingi neljapäevane esinemine, pärast pidi kohe tagasi sõitma. Panime mõlemad oma jaapani keele õpikud eesoleva istme sahtlisse ja tegime näo, nagu me hakkaks kindlasti lennu jooksul palju õppima. Rääkisime mõõdukalt, sain muuhulgas teada, et ta on gei ja et mõned ta sõbrad laulavad ka koorides.
Läksime lennukilt maha ja kõndisime immigratsioonilettide suunas, meid juhatati koos igale poole ja siis leidis aset järgmine dialoog:
Daniel: "Ma arvan, et nad arvasid, et me oleme abielus."
Mina: (haavunult) "Kas me siis polegi?!"
Daniel: "Oh, muidugi, me ju kohtusime kümme aastat tagasi just ühe sellise lennu peal..."
Mina: "Hmm...kümme aastat tagasi olin ma umbes 16."
Daniel: "Omg, sa oled täitsa laps (babe), ma olen piisavalt vana, et olla su isa!"
Selgus, et ta on 46-aastane, ma oleks pakkunud umbes kümme aastat vähem XD
Narita lennujaamast Hanedasse suundudes mõistsin, et kaks suurt ja rasket kohvrit on tõesti suur koorem ringi tarida. Ainuõige otsus oli seekord otse Yamagatasse lennata, mitte hakata nt Tokyo raudteejaamas seiklema. Õnneks oli rong Hanedasse ilma määratud istmeteta, st nagu tavaline liinirong siin Jaapanis ning ma sain oma hiigelkohvrid istme juurde tarida ja ainult natuke end süüdi tunda, et üksi nii palju ruumi võtan.
Tegelikult oli mul plaanis kogu oma ootamisaja placement testiks õppida, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud. Kuna värav oli juba teada, sättisin end lihtsalt värava kõrvale toolidele ja suurem osa aega möödus magades. Lend ise jäi pool tundi hiljaks, väljalennu ajal väljas juba pimenes. Umbes 20 minutit enne maandumist hakkas üks väike tüdruk täiega nutma. Üritasin karjumise põhjal dešifreerida, mis tal viga on, kuid esialgu tundus ta ütlevat "Ushi kaitai", mis tähendab "Tahan osta lehma". See tundus natuke kahtlane, kuulatasin edasi ja lõpuks sain aru, et ta ütleb "mushiba itai" ehk "hambaauk/hammas valutab". See oli juba arusaadavam.
Yamagata lennujaamas oli mul vastas jaapanlanna Rina, kellega olin eelmisel korral sõbrunenud ja kes nüüd töötas Yamagata ülikooli juures kuskil asjaajajana. Mahutasime mu kaks kohvrit lõpuks tema väikse auto tagaistmele, kus oli veel hiiglaslik futon (madrats) ja paar kotti. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsimegi kesklinna, Nanokamachi-tänava lähedusse Misawa Kurasu nimelise maja juurde. Käisime koputasime uksele, kuid keegi ei vastanud. Lükandust avades avanes vaade väiksele eeskojale, mis oli erinevate jalanõude kuhjasid täis. Lisaks tundus maja ka suhteliselt vana. Ühesõnaga väga head muljet ei jätnud. Rina helistas veel kohalikule kontaktile, Kudou-nimelisele noormehele, kes ütles, et me võime kohvrid juba kolmandale korrusele viia ning ta kohe varsti jõuab. Eks tarisime mu hiigelpagasi ja futon'i üles.
Esimene mõte oma uude tuppa astudes oli "Appi, kas ma pean siin elama hakkama?" Tuba tundus kuidagi väike ja natuke räämas. Ühes nurgas oli kaks riiuli/kapilaadset moodustist ning toa keskel kolm väikest prügikasti ja suur puuplaat. Laes põles üksik katmata pirn. Suures osas mattklaasist ukse välisküljel olid kolm väikest klaasikleepsu - punane süda, kollane täheke ja see Elmo-nimeline olevus Sesame Streeti lastesaatest.
Varsti jõudis kohale "majavanem" Kudou ja tegi mulle lühikese ekskursiooni. Köögis kohtasime mingil hetkel ka kahte teist majaelanikku, Koreast pärit vahetusõpilast Semit ja Youko-nimelist tütarlast, kes mõlemad elavad teisel korrusel. Rääkisin neile natuke, kes ma olen ja kust ma tulen ja nad olid nagu "Sa oled täiesti teistsugune kui me ette kujutasime" XD Selgus, et enne mind oli minu toas elanud kanadalane Jordan.
Esimese asjana panin maha futoni ja tegin endale voodi üles. Seejärel tegin kahest väiksest mustast prügikastist ja suurest puuplaadist endale ajutise laua. Ma ei oska arvata, mis see puuplaat tegelikult olema peaks, aga tal tunduvad olevat hinged ühes otsas ja seega saab teda teha topelt nii suureks kui praegu. Muidu arvaks ehk, et see on panipaiga uks või riiul, aga suurused on vist natuke teistsugused. Jah, see panipaigakoht on muidugi natuke kummaline...puust kapi sisemus on nagu olemas, aga pole ei uksi ega riiuleid.
Laud tegi asja palju paremaks, sest nüüd oli mul koht, kuhu peale asju panna.
Väike saaga oli ka minu toa laelambiga. Algselt öeldi mulle, et mu toas pole üldse laelampi ning seepärast võtsin ühe oma väikse lambi Jaapanisse kaasa. Kuid kui tuppa jõudsin, rippus laes üks katmata pirn. See oli väga hea, sest minu lamp ei läinudki tööle. Kui aga hakkasin lambile lülitit otsima, jäin natuke hätta. Lülitit lihtsalt ei olnud. Läksin siis, kõrvad longus, uuesti Kudou ukse taha ja rääkisin oma murest. Ta tuli ja otsis koos minuga, aga lülitit ei suutnud me ka kahekesi leida. Siis ütles ta, et annab mulle oma lambi, sest seal pidavat olema keskel tõmmatav nöör. Hetk hiljem ilmus ta tagasi lambiga, millel oli 2 katmata pirni ja nende vahel nöör, mille otsas kõlkus pudeliavaja. Ta ronis kahe prügikasti otsa, tõmbas eelmise lambi laest lahti (seal oli nagu selline klõpsuga nelinurkne ots, nagu legoklots ning lamp käis klõpsti sealt otsast ära. Kudou ütles, et kuna tema toas on ka lüliti, jätab ta selle lambi mulle. Väga kena temast. Mul olekski olnud natuke raske iga kord lae alla ronida ja lamp välja tõmmata, kui magama minna tahan või kodust ära lähen XD
**
Misawa kurasu esimesel korrusel on garaaži/sissesõidukohalaadne asi, kus hoitakse jalgrattaid ja muud kola. Pruuni klaasruutudega lükandukse kaudu saab esikusse, kus on suur jalanõudekapp ning mõned kuhjad jalanõusid veel. Esimesel korrusel näib veel olevat mingi koliruum, selle uks on aeg-ajalt paokil, aga ma pole näinud, et keegi seal käiks.
Trepist üles minnes saab teisele korrusele, mis on pmst maja põhikorrus. Trepi kõrval asub kohe jaapanlanna Yuriko tuba. Tema tuli esimesel õhtul spetsiaalselt minu ukse taha koputama ja ütles, et ma olen väga kawaii. Hurraa. Otse trepist tulles on kraanikausinurk, kust tavaliselt tuleb ainult külma vett, kui kuuma tahad, pead vajutama gaasisoojendajal mingile nupule. Vetsusid on kaks õnneks, mõlemal hoitakse aknaid natuke lahti...mis on natuke veider, sest ühest vetsuaknast näeb suht hästi tänavale. Kraanikausside vastas on duširuum, kus on kaks dušikabiini, mõlema ees natuke ruumi, tool korviga ja kardin.
Trepist vasakule koridori pöörates on maja põhiosa: paremal pool kaks suuremat tuba, vasakul viis väiksemat. Koridori lõpus on suurem avatud köögiosa koos väikse elutoanurgaga. Köögis on olemas kõik vajalik, keskel suur puust laud (klaasist lauaplaat) ja toolid, mis tehti ilmselt eriprojektina. On pliit, kaks külmkappi, kolm kraanikaussi, mikrolainahi ja palju riisi- ning veekeetjaid. Igaühel on samuti oma pappkarp toidu jaoks, külmkappi pandavatele asjadele peab nime peale kirjutama, kui ei taha, et keegi selle ära sööks. Nimetud asjad on fair game.
Elutoaosas on roheline tugitool, diivan, mingid väiksed kõlarid, ekraan ja ventilaator. Lisaks on toanurka kuhjatud erinevaid muusikainstrumente, nt kitarrid ja tamburiin. Ilmselt toimuvad elutoas mingid koosviibimised, filmivaatamised või jämmimised.
Nõud on samuti ühised (kuid igaks juhuks ostsin endale kaks kaussi, tassi ja söögipulgad), nõudepesuvahendit, prügikotte ja vetsupaberit ostetakse ühisraha eest, mida iga kuu 22. kuupäeval Kudou kätte andma peab.
Külmkapi peal on igasugused graafikud, näiteks prügikoristuse-kohustuse ja koristamise kohta. Kriidiga on tumedale kapipinnale kirjutatud eri tüüpi prügi päevad.
Kõige köögipoolsema toa kõrvalt läheb trepp esimesele korrusele, kus on vannituba (suurem, päris vanniga) ja pesumasinad.
Trepist üles kolmandale korrusele minnes jääb minu tuba paremale. Otse ees on veel üks tuba ja vasakul rõduosa. Ma ei teadnudki, et majal rõdu on, seega oli see väga meeldiv üllatus. Siin saab rahulikult pesu kuivatada ning tšillida.
Üldiselt on näha, et maja on vana ja siin elavad mingid kunstiinimesed XD Aeg-ajalt leiab mingeid müstilisi asju, mille tähendust, otstarvet või päritolu on isegi vanadel olijatel raske meenutada. Näiteks on teise korruse koridoris seinal karutopise pea, mis pooleldi kaetud diskokuuli litri-plaatidega.
Ja rõdul on ka üks väike, natuke sakris karutopis. Mul on tunne, et see maja on kunagi olnud võõrastemaja, kuid hiljem ümber tehtud praegusesse vormi.
**
Ja nüüd natuke inimestest, kes minuga seda maja jagavad.
Eelpoolnimetatud Yuriko, kes tuligi siia vist ainult üheks kuuks, läheb uue semestri alguses Kyoto kunstiülikooli tagasi (õpib seal vist Community Design'i-nimelist eriala). Ta on selline väike armas pikajuukseline jaapanlanna, kes oma imidžile vastupidiselt suitsetab nagu korsten ja joob suht kogu aeg õlut XD Samas on ta tüüpiline selles mõttes, et talle meeldib šopata ja pidudel käia. Tavaliselt istub ta köögis ja teeb oma mac-arvuti taga mingeid asju. Suhtumiselt on ta ilmselt natuke vallatu iseloomuga, oleme temaga arutanud igasugu suhteasju ja tema on näiteks arvamusel, et petmine on suht okei. Loodan enne äraminekut temaga pildi ka saada, et te mõistaksite välimuse ja käitumise clashimist.
Koridoris paremalt esimene on Oozuchi tuba, kes on siin kõige kauem elanud. Ta töötab öösiti hotellis administraatorina, aga päeval teeb kodus kunsti. Noormees käis kunstiülikoolis siin ja suvel (eelmisel semestril tegelikult) juhendas seal nooremaid õpilasi. Ta tundub tore, tal on paksude raamidega prillid ja potisoeng, aga selline hipsterlik pigem, mitte nohikulik.
Teine tuba paremalt on Youko oma. Tema tundub selline vanem ja tasakaalukam poisipeaga neiu olevat, praegu vist töötab kuskil, aga novembrist läheb tagasi oma kodupaika, mis pidavat olema suht maakoht, et seal kuidagi põllumajandusega seotud tööd leida. Tal on kraad vist kunstialal.
Koridoris vasakult esimene on Kudou tuba. Ta on minuga sama vana prillidega noormees, kes töötab kunstiülikoolis kuskil kontoris. Tema on meie "majavanem", kelle juurde võib küsimuste või probleemidega esmalt tulla. Ta vist suitsetab, aga mitte liiga tihti. Ühel päeval läksin kööki ja ausõna, ta istus seal laua taga ning mängis valget ocarinat (see väike puhkpill Legend of Zelda mängust), kirjutades aeg-ajalt noote üles noodivihikusse. See oli natuke sürr hetk.
Kudou kõrval elab Korea vahetusõpilane Semi, kes käib kuskil siin Yamagatas ülikoolis, ma täpselt pole aru saanud, millises XD Ta meenutab mulle mõneti teisi Korea vahetusõpilasi, kes mul eelmisel korral ühikakaaslased olid: rõõmsa loomuga, lühikeste juuste, prillide ja natuke ümara figuuriga (ent sellegipoolest kannab kogu aeg lühikesi pükse). Tundub sõbralik.
Seejärel tuleb kellegi Morimune-nimelise poisi tuba ja tema kõrval elab Iigata-nimeline poiss. Ühte neist olen ainult paar korda näinud ja teise nägu ei jäänud mul meelde. Vist on meeles Morimune nägu, tema on ka mingi kunstiinimene, jagas mulle Yamagata kunstibiennaali lendlehti. Oh! Ja ta on kohtunud Sten Saluveeriga millalgi Tokyos. Päris väike maailm jälle.
Täpselt köögi kõrval on Hitomi-nimelise neiu tuba. Ta on väga tore ja sõbralik, hakkab ühes kuulsas firmas internship'i (praktikat?) tegema mingil asjaajamise/projektijuhtimisega seotud alal. Temaga oleme ka köögis istunud ja rääkinud, tal on boyfriend Momo-chan kes vahel siin külas käib ja pidi hästi tark olema.
Minuga samal korrusel elab Fujisawa-nimeline noormees, kes näeb natuke välja nagu mingi hull teadlane või Jaapani hipster-versioon Harry Potterist. Tal on mustad kohevad lokkis juuksed ja ümmarguste kuldsete raamidega prillid ning kuuldavasti on ta ka kuidagi kunstivaldkonnaga seotud...aga võib-olla ka mitte XD Kuna ta mul otse kõrval on, ütlesin talle, et kui minu juurest liiga palju lärmi kostab (kui nt öösel skaibis videokõnesid teen), siis peab ta kindlasti seda ütlema, võtan vaiksemaks. Õnneks pole siiamaani seda vist olnud. Küll kostab vahepeal mingit huvitavat kopsimis-heli tema toast, aga ma ei näe väga hästi sisse, sest tal on samasugune matt-klaasist uks nagu minul.
Neljandal korrusel asuvas ainsas toas elab Deguchi-nimeline noormees, kes on meist kõige vanem, 29-aastane. Selline boheemlase ja 'cool oniisan'-i tüüpi, tal on habe ja ta kannab nahktagisid. Deguchi on pärit Osakast ning see on tema kõnepruugis ka selgelt tunda, see on nii armas, kui ta eituse puhul pidevalt tavalise lõpu asemel "-hen" sõna lõppu paneb. Praegu teeb ta poole kohaga kuskil baito't, aga muul ajal teeb kunsti ja muusikat. Olen näinud teda suure ja fancy fotokaameraga ringi liikumas, ükskord retušeeris ta köögis oma arvutis toidupilte. Ta tema on see, kes istub sageli meie garaažialas valge tabureti peal ja tinistab kitarri, ma olen vist ülevalt tema toast isegi klaverihelisid kuulnud.
Aga aitab nüüd küll, esimese postituse jaoks on liigagi palju infot. Vaatan, kas suudan oma elamisest tehtud video ka youtube'i üles panna...hoiatan, et minu kaamerakäsi väriseb pidevalt ja sellest võib suhteliselt paha hakata, seega valmistuge vastavalt XD
Edit: Video asub SIIN.
Hetkemuusika: Moves Like Jagger
Dance like no-one's watching. Or at least hope they can't see through the glass door XD
Musi.
