Teisel pool mind

Nüüdseks olen juba natuke rohkem siinsesse keskkonda sobitunud. Esmaspäeval käisime Rinaga lõpuks ometi mööblipoodides mulle tooli ja lauda otsimas ning pärast mitmeid second-hand poode leidsime ka ühe suhteliselt odava uue mööbli poe. Ja sealt saingi endale pisikese klapplaua, pisikese klapptooli ja mitte nii pisikese (aga see-eest pikliku) peegli. Mööbli kokkupanekuks ja üles seadmiseks läks veidi üle tunni, umbes 90% ajast läks peegli peale, sest seal tuli tegelikult ka mutreid sisse keerata ning asju külge kruvida. Alguses panin rattad veidi valesti otsa ning pidin uuesti alustama, aga istusin hambad ristis rätsepaistes toa põrandal ja tegin selle lõpuks ära. Laua otsustasin panna ukse ja öökapi vahele, sest suure laheda impro-plaadilaua liigutamine tundus natuke tarbetu.

Esimese öö (vastu 19ndat) veetsin iga paari tunni tagant üles ärgates, kas mingi majast kostva heli peale või paranoiast, et olen sisse maganud. Trepi juurest paistis valgus mulle läbi klaasukse kohe tuppa, seega ei saanud täielikus pimeduses magada, aga nüüd olen sellega enam-vähem ära harjunud.

Jaapani keelegrupi määramise test kohe päev pärast Jaapanisse jõudmist läks...huvitavalt. Kanji-märkide lugemisosa polnud eriti raske ning andis mulle natuke valelootust, et asi võib isegi õnneks minna, aga kirjutamisosa tõi mind maa peale tagasi. Ma ei liialda, kui ütlen, et olin ahastuses enda võimetuse üle õigeid kanjisid meelde tuletada. Isegi lihtsad sõnad nagu "informatsioon"...issand kui halvasti ma end tundsin. See on see tehnika-ajastu, kui peamine suhtlus toimub arvutis ja seal saab õiged märgid panna automaatselt. Edasi tuli grammatika ja lausestuse kontroll ning hiljem päeva jooksul olid ka intervjuud. Üldiselt läks hästi, tasemelt paigutati mind kõige kõrgemasse edasijõudnute gruppi.

Tore on veel see, et MA SAIN STIPENDIUMI!!! See võttis suure koorma õlgadelt, ma ei tea, mida oleks pidanud tegema, kui miskipärast sellest ilma oleks jäänud. Ja Yu-sensei kirjutab välisõpilaste kõnevõistluse kohta raamatut, kus ka minu sissekanne sees. Hurraa =D

Vahepeal jagas Gloag-sensei (inglane, kes Eestis ka käis Yamagata delegatsiooniga, tema vastutab Yamagata üliõpilaste välismaale saatmise eest) meile lendlehti inglise keelega seotud tegevuste kohta. Ta otsis vabatahtlikke osa võtma inglise keele laagrist (25-26 oktoober, ööbimisega reis Zao mäele ja loodetavasti ka onsenisse/kuumaveeallikale) ja mõnest inglise keele päevast, kus on vaja, et keegi jaapanlastega inglise keelt räägiks. Kõige parem osa asja juures oli märge "tasustatud töö". No muidugi võtan sellest osa. Lisaks on Gloag-sensei ka kooli lauamänguringi eestvedaja, sinna tahan kindlasti minna, kui aega on. Mõelda vaid, et nii kiiresti leidsin oma hobile vastava jätku. Küsisin Gloag-senseilt ka magicu-kaardimängu kohta ning ta oli väga üllatunud, et ma sellise asjaga tegelen, kuid lubas sellegipoolest ka oma kaardid üles otsida.

Kooliasjade koha pealt...on olnud nii tõususid kui mõõnasid. Mul on olnud tunne, et hakkan kohe nutma ja tahan koju tagasi tulla, sest asjad ei lähe üldse nii nagu peaksid, samas on veel lootusekiiri, et võin lõpuks enam-vähem sobiva tulemuse saavutada. Peamine mure on, et saaksin piisavalt aega pühendada oma magistritööle. Kui aga ma pean kindlasti võtma mingeid raskeid aineid, siis ei jää selleks üldse võimalustki. Praegu olen suutnud nimekirja taandada neljale ainele (lisaks konsultatsioonid juhendajaga), kuid ühe osas pean endiselt läbirääkimisi pidama.

Esmaspäeval võtan ilmselt ühe JSP (Japanese Studies Program)-tunni, 14:40 algava "Popular Japanese History", mis on pmst tüüpiline Glinda-sensei tund, et vaatame filme, diskuteerime ja lõpuks on ingliskeelne presentatsioon. Selline enam-vähem lihtne aine, mis täidab ära ühe JSP-lahtri. Tahtsin tegelikult sellel päeval toimuvat teist JSP-tundi (klassikalise jaapani keele tõlkimine) võtta, aga see on ühe keelelingvistilise magistriainega samal ajal ;_; Oleks nende JSP-ainete järjekord teine, poleks mingit probleemi.
Selle filmiloenguga samal ajal on tegelikult edasijõudnute jaapani keele lugemistund, aga 1) see annab ainult ühe ainepunkti, 2) selle jaoks peaksin eraldi lugemisõpiku ostma ja 3) selle lõpus on mingi eksam. Üldse on mul tunne, et kui ma saan sellise tunniplaani teha, nagu tahan, ei võta ma üldse jaapani keele õppimise aineid. Esiteks pole nad ükski tegelikult magistriaine, teiseks kattuvad nad teiste ainetega, mida võtta tahan, kolmandaks annavad nad kõik ainult 1 ainepunkti ja neljandaks on mõned neist päevadel, mis ma tahtsin vabaks jätta endale magistritööga tegelemise ajaks.
Esmaspäeva teiseks loenguks võtan ilmselt 16:20 algava "Special Seminar in Historical Linguistics", mis on magistriaine ja annab 2 ainepunkti. Selle õppejõuks on Irwin-sensei, kes on vist inglane, aga ta jaapani keel pidid väga hea olema. Arvan, et sellest ainest võib tõlkimisel kasu olla.
Ja kolmapäeval kell 14:40-17:50 (umbes) on kõige toredam loeng, JSP "Sissejuhatus jaapani kultuuri II", kus teeme jaapani kultuuriga seotud asju, näiteks käime templis, kuumaveeallikal, kanname kimonot jne. Võtsin seda eelmisel korral ja väga tore oli. Seekord tahab Yu-sensei mind oma assistendiks, sest õpilasi, kes seda ainet võtta tahavad, on ilmselt väga palju ja nende haldamisega on natuke tegemist. Aine annab 2 punkti ja lõpus tuleb teha ettekandelaadne toode.

Neljanda loengu asjus olen veel kahtleval seisukohal täna käisin magistritele mõeldud Jaapani vanema ajaloo ja kultuuri seminaris, kus on peale minu ainult üks tüdruk veel, aga sealne lugemismaterjal käib mulle vist natuke üle jõu. Või õigemini läheb selle peale väga palju aega. Loodan, et saan selle asendada Glinda-sensei kultuurikommunikatsiooni loenguga, kus on vahetusõpilased ja jaapanlased koos, nii saan oma siinoldud aja jooksul natuke ka siinsete tudengite harimisse panustada.


Minu magistritöö teema juhendajaks on siin Jaapani vanema kirjanduse asjatundja Nako-sensei. Juba kaugelt on näha tema kabinetist paistvad suured raamatuvirnad, mis väiksesse kontorisse peaaegu ära ei mahugi. Esmakohtumisel ilmus raamatuvirnade vahelt lühikest kasvu jaapani vanamees, kes palus mul istet võtta. Aga kuna ruumi eriti polnud, pidingi oma tooliga istuma toa ühes otsas ja tema natuke teises otsas ning rääkisime mööda väikest koridori, mis raamatute ja riiulite vahele moodustus. Tema jutt hüples teemade vahel nagu väga segaduses keksumängija ning ta vabandas ka selle eest, aga üldiselt tundus, et talle jäi minust hea mulje. See sensei on nagu mingi....naerev buddha kuju, ausõna, selline ümmargune, lühike ja kissis silmadega. Kuna Nako-sensei läheb kevadel pensionile, siis üritab ta õpilastele sokutada nii palju raamatuid, kui saab, mis tähendab, et võib-olla tuleb mul ikkagi hakata raamatuid postiga koju saatma.

Tee kooli ja tagasi on päris ilus. Siin on majade vahel suhteliselt kitsad praod, aga neisse piiludes võib leida ootamatult ilusaid asju. Ja ühes majas elab väike armas vanatädi, kes istub vahel väljas ja ütleb möödujatele "Tere!". Ükskord möödusin temast kolm korda ja iga kord naeratasime-tervitasime. Viimasel korral ütlesin, et "Tere, see olen jälle mina!" XD

Korteriasjad on enam-vähem aetud. Kohtusin maakleriga, kes üllatuslikult on ainult veidi minust vanem noormees ning ta seletas mulle lepingu ja asjaajamisega seotut. Nüüdseks olen saanud ülikoolist vastavad templid, liitunud välisõpilaste kindlustusprogrammiga ning jäänud on vaid lepingutele majaomaniku templite hankimine. Maakler Sato-san peaks reedel läbi tulema, siis loodetavasti on sellega kõik.

Peamiselt on minuga linnavalitsuses, pangas, telefonikaardi-jahil ja muudes tähtsates kohtades käinud kaasas üks vabatahtlik tuutori-noormees. Ta eesnimi on Saishuu ja kuna ma ei teadnud, mis kanjidega seda täpselt kirjutada, oli esimene sõna, mis mulle selle hääldusega meelde tuli "kõige viimane". "Kõige viimane"-san XD
Ta on kolmanda aasta üliõpilane, talle meeldib mägironimine ja ta kuulub keion-bu'sse ehk kergmuusikaringi, kus mängib elektrikitarri (kuigi oskab natuke ka akustilist mängida). Saishuu kodu on kuskil suht maapiirkonnas, sest seal peetakse kanu ja mingeid muid elukaid, kunagi olid neil söögi tarbeks ka jänesed. Muusikastiilidest meeldib talle kõige rohkem metal ja sellega seoses ka ameerika bänd Lamb of God.
Kõige üllatavam asi aga, mis tema kohta teada sain, oli see, et ta mängib tabletop rpg-sid ehk laua-rollimänge. Kui ütlesin, et ise D&D'd mängin, selgus, et ta on sellest küll kuulnud, aga ise eelistab teist. Küsisin missugust ja ta ütles umbes "kurobukuro". Arvasin, et see on mingi kohalik setting ja palusin tal seda korrata, mõeldes, et mis kotiga küll tegu on (fukuro = kott). Saishuu-kun ütles nime uuesti ja kui ma ikka veel mõistmatut nägu tegin, täpsustas ta, et see on õudus-žanrist. Palusin tal see mulle paberile kirjutada ja...välja tuli, et see, mida ta mängib, on ei miski muu kui Call of Ctulhu XD Ehehee.

Nüüd natuke teistest vahetusõpilastest. Siin on hästi palju Aasiast ja Indoneesiast pärit inimesi, läänest tulnuid ei tundu nii rohkelt olevat. Eestile lähedastest maadest on siin seekord Soomest pärit Milla (kes tahab kindlasti ainult jaapani keeles rääkida, alguses tundus see natuke veider, aga nüüd olen ära harjunud), Leedust pärit Ed ja kaks läti tüdrukut. Üldiselt tundub mulle aga, et kõige lahedam välisõpilaste-aasta Yamagata ülikoolis üldse oli ikka siis, kui mina siin olin XD Inimesed tundusid toredamad, ilmselt siis sattus suur hulk isiksusi ka kokku.


Eelmisel reedel tegin endale suure potitäie hautist, millest jätkus lausa neljaks päevaks, kuigi enda tervise huvides ma viimasel päeval seda enam ei tarbinud. Pean ilmselt hakkama täpsemalt toidukoguseid arvutama, muidu vaaritan siin iga päev neljase perekonna jagu süüa XD

Veel tähelepanekuid:
* Müstiline heli (piip-piip, pi-pi-piip), mida ma väljast kuulsin esimesel hommikul, on lähima ülekäiguraja pimedate-signaal.
* Linnavalitsuse kõrval asuv hoone oli eelminegi kord ehitusjärgus. Samas on aga Nanokamahchi tänavale kerkinud mingid müstilised kõrged kortermajad.
* Kell pool 2 teisipäeval on nähtavasti supermarketid inimesi täis.

Ja naljakas seik ühismaja-elust: Läksin ühel päeval kööki ja avastasin, et Oozuchi, Deguchi ja üks Deguchi sõber istuvad seal ja joovad õlut...kell pool 1 pühapäeva hommikul. Nad olid kolme peale juba umbes 10 purgitäit manustatud. Küsisin, mis kellast nad juba seal on ja Oozuchi ütles, et umbes 11-st, tema tuli hommmikul öisest vahetusest töölt ja teised...lihtsalt kinda liitusid. Nojah, eks ka nii saab elada.


Nüüd aga on aeg magama minna. Loodetavasti on homme parem päev, hoidke mulle pöidlaid-varbaid, et saaksin oma tunniplaaniga asjad korda.

Olge tublid =)