Pelikanidest, lilleõitest ja karamellitantsudest

Thursday, August 7, 2008 by Mirju

Täna oli üks verine päev.


Ma käisin esimest korda doonoriks! ^_^

Tammsaare pargis oli telk/tunnel üles seatud ja mõtlesin, et miks ka mitte. Ema tahtis ka tulla, aga selgus, et ta ei saa praegu anda.
Alguses pidi mingi blanketi ära täitma, siis küsiti veel hulk tervisealaseid küsimusi ja lõpuks määrati mu veregrupp ka ära. Olen A (kuigi ei tea veel, kas positiivne või negatiivne).
Sattusin ülitoreda kontrollijaneiukese peale, kellega koos nalja tegime (vestluse lõpp: "Ilusat vereandmist teile ^^"). Ta saatis mind kaalu peale ka, napilt täitsin seatud alampiiri normi :P
Edasi pidin minema mingi järgmise laua juurde, et uued paberid ja palju katseklaase/voolikuid saada. Samal ajal, kui nemad andmetega mässasid, võisin mina mahla juua.

Mirju: *joob multinektarit*
Neiu laua tagant: "Mirjam Puur!"
Mirju: "Jah!" *hakkab sinnapoole astuma*
Neiu: "Istuge maha!"
Mirju: *jääb järsult seisma* 0.o
Neiu: "...enne vere loovutamist soovitatakse istuda."

Asi ei olnudki nii hull, kui ma kartsin. Pidin lamama ja paremas käes mingit palli pigistama, hiljem sain veel ilusa tassi pelikani-kilekotis ja võimaluse võita reisi Egiptusesse. Pole paha.

Igatahes on see nüüd tehtud, päeva heategu kirjas.

-----

Ja mõelda vaid, kui palju huumorit võib saada ühest väiksest pildist, antud juhul minu hetkelisest avatarist:

Hanna says: Mirju, püüa ikka sündsuse piiridesse jääda!!!!!!
Mirju says: Eh? Sündsuse piiridesse?
Hanna says:I don't wanna know whether your sex skills have or have not been approved by Jun!
Mirju says: XD
Hanna says:Esimene asi, mis seda pilti vaadates pähe tuleb.
Mirju says: See on pigem nii, et tema on minu poolt approve'itud
Hanna says: Ta on alasti juuuu!!! Ja vaatab sinu (minu) poole.
Mirju says: Ei tea midagi...äkki tal on püksid ikka jalas...aga ega vahet pole eriti
Mirju says: Muhahaa *nyan*
Hanna says: O.o

Miskipärast avastan mina igasugu populaarsed asjad (nt netimaaniad) hiljem kui teised, siis kui hullus on ammu möödas.

Nii oli näiteks Caramelldanseniga, mida Geki mulle tutvustas ja oli väga imestunud, et ma seda ei teadnud. See on üks rootsikeelne lugu, mille kiirendatud versioonile taustavideoks pandud ühe anime introst lõik, kus kaks tegelast tantsivad jänkutantsu.
Ja see on kahtlaselt sõltuvusttekitav...
Vähemalt saan seda valestikuuldud-sõnade-versiooni järgi kaasa laulda XD

Vahepeal tegin ühe muusikatesti ka (teate küll, "pane oma muusikavalik shuffle'i peale ja vasta järgnevatele küsimustele...), ei ole veel kindel, kas on mõtet tulemused siia ka postitada.

Ning veel üks hea asi:

Vaatasin läbi j-drama "Hanazakari no Kimitachi e" (ehk "For You in Full Blossom"), mis osutus ülilahedaks! *fangirlism* Komöödiat oli seal rohkem kui küll, mu vend tegi mulle isegi märkuse selle eest, et kogu aeg arvuti ees end kõverasse naersin. See oli lihtsalt nii jabur, et ei saanud teisiti.

Kuna ma "Hana Kimi" tasemel manga juba mõnda aega tagasi läbi lugesin, lähenesin asjale esialgu ettevaatlikult, kuid muretsemiseks polnud põhjust. Sari täitis kõik mu ootused ja enamgi veel.

Süžee poolest on HK gender-bender-žanrist. Ashiya Mizuki iidoliks on tõusev täht noorte kõrgushüppes, Sano Izumi (võrratu Oguri Shun), kuid kui noormees teda kamba kurjategijate vastu kaitstes vigastada saab ja hüppamise katki jätab, otsustab neiu Ameerikast Jaapanisse Sanoga samasse kooli asuda, et veenda teda uuesti proovima. Ainus konks asja juures on see, et Sano käib ainult poistele mõeldud gümnaasiumis ja nii ongi Mizuki sunnitud end maskeerima. Algab pöörane aasta, millesarnast keegi veel näinud pole.

HK tegelastest võib ära mainida veel rõõmsameelse jalgpalluri Nakatsu Shuichi (esmakordselt nähtud Ikuta Toma, kes sobis oma rolli valatult, lausa jalustrabavalt), geist kooliarsti Umeda (oi..see mees oli vapustavalt lahe), 2. ühiselamu naistekütist juhi Nanba, 1. ühiselamu võitluskunstiässast pea Tennouji, 3. ühiselamu ilueedist esimehe Oscari, üleloomulike võimetega Kayashima....ma võikski lugema jääda.

Igatahes, (taaskord) soovitan soojalt.

Posted in: , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Igavesti või mitte kunagi.

Monday, August 4, 2008 by Mirju

Leidsin ühe juunikuu unenäo.



Toimumas oli mingi larp. Kusjuures, ma olin täpselt samasugust larbi-unenägu ka enne näinud, niiet teadsin, mis toimub ja mis järgmiseks juhtuma hakkab. Olime suures keskaegses majas (lossis/mõisas) ning toimus mingi pidu.
Mida teised ei teadnud oli see, et tegelikult käis majas ringi ühe väikse tüdruku vaim, kes tahtis kättemaksu. Tüdruk oli 10-12 aastane, goth-loli riietes, armas, aga ülimalt kõhedusttekitav. Ta kõndis mul pidevalt järel, rääkides, et ta tahaks saada oma ilusat kleiti, mille keegi kohalolijatest olevat ära võtnud ja ära peitnud.
Ma teadsin, et see tüdruk hakkab kõiki pidulisi painama, siis hakatakse otsima häirituse põhjust, lõpuks pidi minu mäletamist mööda (eelmisest unenäost-dejavust) toimuma väljas kuskil koopas mingi rituaal tüdruku hinge lepitamiseks ja maja vabastamiseks.
Kõndisin ringi, omaette mõeldes, et miks ma seda kõike uuesti kogen, ma ju tean kõike, mis juhtub.
Mind oli peole kutsutud kui sõpra, kuid keegi ei teadnud, et mul on peoperemehega salajane afäär. Mind häirib kohutavalt, et ma ei mäleta, kes peoperemeest mängis, kuna mingil hetkel toimus huvitav intsident:
Kõik mängijad olid parajasti oma vestlustesse süvenenud, mina jõin pikast pokaalist mingit jooki, kui mu salaarmastus mind vaikselt kõrvale kutsus. Ta juhtis mind mingisse pimedasse kõrvaltuppa, mõlemale poole lahtikäivad uksed ja väike ruum kahe suurema toa vahel meenutas Aabu mõisa. Mees juhtis mu sinna väiksesse ruumi, arutasime vist midagi IG ja mängisime rolli, uste vahelt paistis valgustriibuna peomelu.
Äkki tõmbas ta mind enda ligi ning suudles õrnalt. Olin kerges šokis ja üllatunud, mõtlesin, et kas see on nüüd ka rollisisene. Kuid siis koitis mulle, et äkki on meie vahel ka mingi mänguväline tõmme.
Korraga kostus aga ukse tagant peoruumist mingi heli, nagu keegi oleks uksest väga
lähedalt mööda läinud. Mu kaaslane tõmbas mind endale veel lähemale, vaikselt vandudes ja
ohates sõnadega "Neetud. Praegu niimoodi ei saa."
Ja mulle jäigi selgusetuks, kas ta mõtles seda IG, et keegi võib tulla ja meid avastada või OG, et praegu kestab larp ja ta tahaks seda pigem hiljem jätkata.
Miks, oh miks ma ei või mäletada, kes teda mängis?!


Muusika:
Cinema Bizarre - "Forever or Never"

I don´t believe in miracles
I never did
Nothing ever happens here
So sick of it
I-I-I told you
I-I-I need to
Get - get myself into something new
I long for something mystical, hysterical,
Dark and tantric, sexual

I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Better make it now or never
(Ever, ever)
I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Gotta make it now or never
(Forever or never)

I don´t believe in fairy-tales
Too cynical
Everybody stop and stare
I let it go
I-I-I told you
I-I-I need to
Stick - stick - stick out
I just to can't be like you
Sent myself to outer space
A better place
Gotta win the human race

I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Better make it now or never
(Ever, ever)
I'm not gonna live forever
Said I'm not gonna live forever
Gotta make it now or never
(Forever or never)

For my love
For my love
For my love it's forever


Posted in: , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

Mõned lood lihtsalt on kurvemad kui teised.

Wednesday, July 30, 2008 by Mirju

Jälle mina siin.

Miks mõeldakse välja kurbi lugusid?
Kas selleks, et me neid lugedes mõistaksime, et meil on vedanud?
Kas selleks, et kaasa tunda ja oma empaatilisi võimeid arendada?
Kas selleks, et mõned nendest lugudest ikkagi õnnelikult saaks lõpetada?
Võib-olla.

Imelik, enne oli mul nii palju mõtteid, mida ma tahtsin üles kirjutada, aga nüüd on raske mingit selget lauset moodustada.
Miski minus on muutumas. Ma tunnen seda juba pikemat aega.
See ei toimu kiiresti, vaid rahulikult, peaaegu märkamatult. Ei tea veel, kas seda peaks positiivseks või negatiivseks pidama, aga see on kuskil olemas, kättesaamatust miraažist aina reaalsemaks edasi liikudes. Huvitav, mis juhtub siis, kui see täielikult kohale jõuab?

Ma tahan kirjutada, tõlkida, luua. Inspiratsioonivaim, palun külasta mind!

Näen jälle veidraid unenägusid.

Peaksin natuke selgroogu kasvatama, siis on vast kergem. Muidugi tundub ahvatlev ka mõte osta poest kõige odavam suur serviis ja see pingete maandamiseks kas tervikuna või osade kaupa puruks loopida. Olen alati tahtnud teada saada, mis tunne on keraamilist tassi täiest jõust vastu seina või taldrikut põrandale visata, eesmärgiga midagi endast välja saada ja võimalikult palju kilde tekitada.

Praegu tuli huvitav mõte: võiks olla suur kristallist kroonlühter, mille saaks kukutada hiiglasliku basseini põhja, siis peale lasta selge sinise vee ning lõpuks ise sinna sädelevasse määramatusse sukelduda. Ja tuhanded killud võiksidki põhja sätendama jääda...
Miks mul Fay kodumaailm silme ette kerkib?

Hetke tabada
aega jagada
kõike võib kergelt
maailmas jäises

Posted in: , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

Elu ilusad pisiasjad...

Monday, July 28, 2008 by Mirju

Päike läheb vaikselt akna taga looja...

Kirjutan selleks, et mäletada, mäletan selleks, et väärtustada.
Vahepeal on üpris palju juhtunud.
Jõudsin käia perega veidi Pärnus puhkamas, mis oli äärmiselt vajalik ja värskendav. Saime seekord ööbida politseikooli ühikas, mis asus lasketiiruga ühes majas. Alguses polnud seal kedagi peale meie, mis tekitas huvitavaid mõtteid (mida hiljem ka hetke ajel realiseerisin, nt alasti koridoris ringi jooksmine XD). Oma Steffani-küllastumuse sain selleks aastaks täis, ma poleks arvanudki, et selle pitsadest kõrini saada võib.
Rannas põlesin asjaolude kokkulangevuse tõttu üpriski ära, aga see oli seda väärt, sain esimest korda sel aastal päevitada ja meres ujuda. Rasmusega pool tundi järjest nimemängu ja hiljem pargis lendavat taldrikut mängida oli ka tore.

Mina Valgret kuulamas:

Kahju, et Saatuse Rajad augustisse edasi lükkus. Vähemalt kostüüm on mul nüüd valmis (tänu gekule, kes spetsiaalselt selleks mulle külla nõustus tulema). Mul on maailma kõige ilusamad kiisukõrvad ja -saba.
Geniaalne hetk, mis sellest päevast meelde jäi:
Geku: (sellest, et j-rockibändid eestis ei käi) "...we get no love."
Mirju: "Then we shall MAKE love....oh, wait..."
Geku: *naerukrampides*

Eelmisel pühapäeval käisime ka Martinil sõjaväes külas. Tal näis õnneks kõik korras olevat, vähemalt huumorimeel on tal alles.


Esmaspäeval otsustasin, et käin lõpuks ometi Tartus ära. Juba alguses sai selgeks, et sellest tuleb üks lõbus ja huvitav olemine (alates sellest, et mingid malevapoisid mind rongis kahtlaselt jälgisid ja pilte tegid).

Kõigepealt käisime Kaarliga söömas seda kohutavalt head kohupiimakooki jäätise ja kirssidega. Seejärel õnnestus vennakesega pikemalt kvaliteetaega veeta, käisime teatris ja vaatasime lahedat filmi "The Illusionist". Lisaks sain ma ka (pika mangumise ja meelitamise peale) jälle seda fantastilist massaaži (vennake irvitas pidevalt, olles oma käte maagilisest võimest täiesti teadlik).
Kohtusin ka Annaga, kellega jõudsime isegi Emajões ujumas käidud, samuti vedas ta mind esimest korda Vanakaru juurde, kus proovisin muuhulgas ka noatuppede tegemist.

Sain kanda oma ilusat (lühikest) punaseruudulist tülliga seelikut, mille Pärnust ostsin, kahjuks ei arvestanud ma esimesel päeval kohutava tuulega, mis iga natukese aja tagant seda kergitada üritas. Aga mänguväljakul sai sellega turnida küll. Meenub hetk, kui Goblin kirjutas läpakas Krüpti stsenaariumit ja mina lesisin niisama pink-kiigel, kui mingid suvalised vene nokastanud noormehed tulid küsima, kas meil seal WiFit ka on. See oli veider.
Jõudsin tutvuda Daleiose töökohaga, omandada kauni lepatriinu-veekokkuhoiuplakati ning näha 'omnomnom'-kala ja armsaid väikeloomi kaks korrust kõrgemal.

Üks lõbusamaid elamusi oli vast (disko-)pidu Curu juures. Sellist Tartu-kogemust mul varem tõesti polnud, ma ei mäleta, kui palju ma tol õhtul naersin. Videod annavad tunnistust, et meeldivalt aega veetsime. Seemneke meenutab mulle miskipärast mu endist klassivenda Sandrit. Ja absoluutne lemmikhitt oli S Club 7 "Don't stop moving" :D
Nägin üle pika aja Oliveri, mis oli ülimalt tore. Ta oli küll ilma juusteta, aga nägi sellegipoolest tavapäraselt hea välja. Siiski ei saanud ma lõpuni aru, kas ta oli sel õhtul minu kiusamise vastasel positsioonil, aka stabilisaator või koos Daleiosega agitaator nr 2.
Huvitav on ka mõndade arusaam kõrrejoogist. Palusin endale poest tuua (kui muu kõrvalt raha üle jääb) kasvõi kõrrejooki, igatahes mitte midagi alkohoolset. Mulle toodi Double Bock ja öeldi, et seda saab ka kõrrega juua.
Jobud XD

Reede hommikul hääletasime Gobliniga Viljandisse folgile (ning meil ei läinudki vaja kasutada auto peale saamiseks mu uue seeliku võlusid), kus kohtasime Allyt (*kallikalli*) ja saime jubeda kogemuse osaliseks seoses ühe Armeenia kööki pakkuva söögikohaga, mille letitagune mees nägi tõepoolest välja nagu mõni armeenia pervo-gängster.
Tagasi Tallinnasse jõudes võttis mu vahva nädala kokku laupäevane fotosessioon pealkirjaga "Mistress&Miisu". Läksime Hannaga Kadrioru parki, et jäädvustada tema fantastilist (vene bojaaritari meenutavat) kleiti ja minu kiisukostüümi. Välja tuli palju metsikult ilusaid pilte ning ma pean tunnistama, et kassi mängida on üpris tore. Eks saab näha, kas pärast mängu on võimalik teha video sellest, kuidas mina ees jooksen ja mingid tüübid kaameratega järgi, kiirendatult ja taustaks benny hilli muusika :P
----------------

Gekul vedas. Ta nägi Arashi-noormehi unes. Aga õnneks olin mina ka seal.

Geku says: "Nad tulid nagu vahetusüliõpilasteks meile, nagu muuseas liitusid me kursusega... tsillisid meiega klassis ja rääkisid juttu... me sinuga istusime kõrvuti ja Matsujun istus me selja taga, aga me nagu ei tohtinud jõllitada teda, nii et me lihtsalt lootsime, et ta ühel hetkel klassi ette läheb... ja taustaks mängis Sakura Sake XD "
Mirju says: "oijumal...appi kui hea"
Geku says: "sa olid nii kyaaaaaaa omadega"
Ja geku nii totaalselt kasutab ära seda, et ma pidevalt midagi kahtlast ütlen, et siis armutult mind tsiteerida. Viimane näide oli eilsest:
Mirju says: "...leidsin myanimelisti shonen-ai/yaoi klubi foorumiteemadest mingi testi (seme-uke test) ja ma klikkasingi sellel lingil..."

Testi tulemus oli:
Succulent Uke You are -99% seme!
You may/may not know this, but your partner sees you as food. Everything part of you resembles food of some kind for some unknown reason. You usually taste utterly sweet. Perk up, its not your fault that you resemble food so much, just take extra care of yourself before someone takes a bite out of you! XD
Most compatible with: The one in control.

Üllatus-üllatus.

Aga tegelikult...minu sisemine shonen-ai fangirl tahab vist välja saada. Kõige selgemini on seda märgata vast Arashi suhtes, kelle fanservice on vahel lihtsalt nii...nii...*kyaaaa-põlvenõrkus*
Huvitav, kas ma peaks mures olema?


Naah.
Muide, jõudsin lõpuks (välise surve mõjul) minu ja Geki ülejäänud videod ka youtube'i üles panna. Nüüd on nad kolmekesi ilusti seal: The Haunting, Angels ja Engel.
Need on meie veidra kujutlusvõime viljad.

Anime-manga-uudistest: vaatasin lõpuni "Chrno Crusade'i". Selle viimane osa jättis mind natuke ärritunud ja kurvaks. Ma ei oodanud, et hinge jääb selline lootusetuse-tunne. Kurjust ei saagi täielikult hävitada, kuid loo taolise kokkuvõttega jäi mulje, nagu poleks tegelikult midagi head saavutatudki.

"Ludwig Revolution", mille läbi lugesin, õigustas oma kohta minu lemmikmangade seas kindlasti. Kaori Yuki tööd meeldivad mulle aina enam. "Ludwigit" soovitan igaühele, kes peab lugu tumeda tooniga lugudest ja ei pane pahaks, kui Grimmide muinasjutud täielikult pea peale keeratakse.
Mitu korda leidsin end arvuti ees karjumast "Ei ole võimalik!" ja naermast autori absurdsete lahenduste üle. Aga igas loos oli ka sügavam mõte sees ja vähemalt sai lõpuks öelda (rahulikult) "And the prince lived happily ever after."



J-drama rindelt raporteerin, et nüüdseks on nii "Hana Yori Dango" kui ka selle teine hooaeg ära vaadatud. Üllatavalt hea, ma ütleks. Jun avas end sellega mulle teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja. Arutasime Hannaga, kas Makino oleks pidanud lõpuks valima Rui või Domyouji ja selgus, et mul on siiski mingi tõmme pahade poiste vastu. Ja kuigi Rui (ehk fantastiline Oguri Shun) oli selline täiuslik prints valgel hobusel, oleksin ka mina vist valinud karmi koore ja vale eneseväljenduse, kuid hea südamega (ma armastan tema lapseliku õhina-momente) Domyouji. Võib-olla on see seotud minu Matsujuni-jumaldamisega, kes teab. Aga hea sari on igatahes. Soovitan. Mina ootan huviga filmi "Hana Yori Dango Final", mis esilinastus 28ndal juunil.

Hikatte motto saikou no lady kitto sotto omoi todoku
Shinjirukoto ga subete love so sweet
---
Shine brighter, my greatest lady, this love is sure to softly reach you
Believing is everything, love so sweet



Posted in: , , , , , , , | 3 Hääl(t) kõrbes | |  

Have you heard the sound of loneliness sneaking in and spreading around?

Thursday, July 3, 2008 by Mirju

Massipsühhoos.

Deem.

Oh, heaküll...

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Hm...1998...siis olin ma 10. *kontrollib albumist järgi* Ja ennäe imet, leidsingi täpse tõestuse: kümne aasta eest ma kas valmistusin minemaks Varbla lastelaagrisse (laager, mis igal aastal toimus "Norma" firma töötajate lastele ning kus mina ka käia sain, sest emme oli seal töötanud ja muidu lahe) või juba viibisin laagris ja tekitasin koos teiste lastega kaost. (Kahel laagripildil, mis ma leidsin, on küll kuupäev 8 ja 10 juuli, aga mis siis) Olin veel väiksem ja armsam, kui nüüd...ilmselt.

2. 5 asja “vaja teha” nimekirjast?
Teen siinkohal copy-paste oma asendamatust notepadi-failist "Päevaplaan", mis pidevalt uueneb:
*Ghosti larbi mängumaks ära maksta ja veel täpsemalt tegelase üle mõelda
*Osta kingitus Inglismaa võõrustajaperele
*Vahetada veel natuke valuutat (kroonid -> naelad)
*Tõlkida eesti keelde Hikita Kaori "Negai"
*Tellida lõpuks ometi hunnik Heather Dale'i muusikat ja kanji-sõnastik

3. Lemmiknäksid?
Appi. Mitte ei oska öelda. Väga palju on häid näkse....viinamarjad, hapukoore/sibulakrõpsud, kirsid, aprikoos valges šokolaadis...jne.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Teeks ühe korraliku puhkusereisi, ilmselt Jaapanisse. Võib-olla võtaks kellegi kaasa ka. Prooviks käia spa's. Suurema osa rahast hoiaks alles, äkki on sellega hiljem midagi suuremat teha vaja (a la kodu osta või nii). Autokoolis peaks ka ära käima. Teeks sõprade heaks midagi ilusat. Rohkem hetkel nagu ei tulegi pähe.

5. Kohad, kus olen elanud?
Pikaajaliselt?
Loode 9-1, eluaastatel 1-4 (mummu-papi juures)
Paasiku 4-316, eluaastatel 5-15(?), Lasnamäel
Põldma 4-2, eluaastatel 15(?)- praegu, kuskil Pirita-Mähe-Äigrumäe metsas

Nonii. Nüüd on sellega siis kõik.
Edasi saadaksin Lohele, kui ta pole seda veel teinud, ning Hannale (kui nad teha viitsivad).

---------------------------

Aga mitte eelnevast ei tahtnud ma täna rääkida.

Just for the record, ma vaatasin täna Taiwanis tehtud dorama "It started with a kiss" lõpuni.
Esimest korda sattusin mingit hiinakeelset asja vaatama (sarjana) ning see tundus alguses natuke võõrastav, aga sellega harjus ära.
Lõpuks avastasin, et hiinakeelne muusika võib olla metsikult ilus. Tundub väga hingeline ja läks sarja tooniga väga hästi kokku.
Parimad näited: lõpulugu "E Zuo Ju" (Practical Joke) ja veidi kurvem "Listen". Neid kahte ma tõesti soovitan kuulata.


Tegelikult jõudsin selle juurde siis, kui Ari-chan rääkis, et animeversioonil ("Itazura na kiss"), mida ma vaatasin, on ka live-action olemas. Kusjuures, mitte ainult Taiwanis, vaid ka Jaapanis on oma draamaversioon.

Üleüldiselt: mulle meeldis. Eriti lahe tegelane oli Zhi Shu ema, kes lihtsalt nii armas ja matchmaker-koduperenaine XD
Alguses ei leidnud ma Zhi Shus (meespeaosa) midagi erilist, aga ajapikku muutus ta ülinunnuks.
Ainus, mis mind natuke häiris, oli Xiang Qin (naispeaosa). Ta võis mingi nurga alt olla väga kena, aga minu meelest polnud tal eriti kaubanduslikku välimust. Aga võib-olla ei suutnud ma lihtsalt sellega (st hiina-välimusega inimestega tavapäraste jaapanlaste kõrval) ära harjuda.
Lisaks pingutasid tegijad natuke üle tema rumalusega. No ausõna, see tüdruk võis olla nii....painfully stupid, et mul tekkis tahtmine ekraani raputada või karjuda. Nii loll ei saa lihtsalt olla.

Sellegipoolest soovitaksin vaadata neil, kellele love-storyd meeldivad. Vaatamist väärt igatahes.


Nüüd hakkan vist vaatama (kuna ma pakkimisega juba valmis jõudsin, sõidame ülehomme kooriga Inglismaale ette kandma Urmas Sisaski teost "Veni Creator Spiritus") ühte teist j-doramat (jaapani sarja) nimega "Hana Yori Dango" (Boys over Flowers), milles peaosas eikeegi muu kui minu kallis Matsujun (loogiline, miks ma seda näha tahan). Lisaks mängib seal veel "Gokuseni" esimeses hooajas Uchiyamat mänginud Oguri Shun.
Rääkides aga "Gokusenist" - ma plaanin esimest hooaega uuesti vaadata ja ka emale vähemalt esimest osa näidata. Ma avardan tema maailmapilti.
Hiljuti vaatasime ära Kariibi mere piraatide teise ja kolmanda filmi, kuna tema neid näinud polnud.
Samuti nägin ära "Kung Fu Panda", mille originaali me eile Geki, Patricku ja Piuga nautisime.

Veendusin, et Arashi laulud on minu positiivsuseallikas. Eile, kui paar ISWAKi (it started with a kiss, aga kõlab kui mingi poola maiustus) osa veel vaatamata olid, aga olukord nii kurb tundus, muutusin ma ise ka kohutavalt kurvaks.
Ja ma kahetsen, et ei tõusnud keset ööd ja hakanud Arashi lugusid kuulama, sest siis hakkasin ma taas liiga palju mõtlema (mis ei tähenda head). Igatsesin näiteks vennakest. Tahtsin, et ta võtaks mu kaissu ja ütleks, et tegelikult saab kõik lõpuks korda. Ise ma seda endale selgeks teha ei suutnud.

Aga ei tohi lasta kurbadel tunnetel enda üle võimust võtta.
Lõpetaks rõõmsamalt:


Viimase aja toredaim mõttetera (Panda-filmist):

"Yesterday is history, tomorrow's a mistery, but today is a gift. That's why it's called 'present'.

Väärtustagem seda kingitust.

Posted in: , , , , | 4 Hääl(t) kõrbes | |  

Romeo sagasu Baby, Itami wo osoreru Juliet

Thursday, June 26, 2008 by Mirju

Tsitaat, mis enne märkimata jäi:
Geku: (kinos Mirjule) "I know there are half-naked horse-men there, but you shouldn't go crazy like this."

Jaanipäev ja sellele järgnev oli äärmiselt tore. Kui 22. Kasispeale saabusin, oli eluilus ilm, tekkis selline "Kevade"-hetk ("Päike...suvi...heinamaa!"), jooksin õues ringi ja rõõmustasin. Lapsepõlvevabaduse-tunne tekkis.
Isegi koristada oli lõbus.
Jaanilaupäeval sai jälle palju sugulasi näha, koos grillida ja nalja teha, algsest vihmast hoolimata (õhtul läks siiski selgeks).
Parimad hetked olid siis, kui onu Aare suitsu-limbot tegi (ehk sirutas end kikivarvule ja tõstis lõkke lähedal oleva pesunööri üles, öeldes, et suits läheb nüüd selle alt läbi), kui ma Mummule oma kallist Shini/Matsujuni tutvustasin (Marta kõrvalt küsimas "Mirju, kas see on tõesti sinu poiss?" XD), kui Kaspar mind viina apelsinimahlaga jooma ahvatles ("Saad aru, ega sa ei peagi seda puhtalt jooma, koksi sees sa ei tunnegi seda maitset.") ning kui Taat öösel oma jutte rääkima hakkas (teemaks olid inimesed, kes liiga palju joonuna väikseid kuradeid nägema hakkasid ja siis jaburusi tegid. Taat alustas: "...ja kui siis see üks pits liiga palju võeti, tuli kohe dileerium peale..." Rohkem meie lauaots ei kuulnud, sest olime juba sõna "dileerium" ehk deliiriumi taadi-versiooni peale naerust kõveras).

Minu külalised jõudsid ka kenasti kohale ja said ära majutatud. Aeg möödus süües (kuigi meil jäi sellegipoolest ülipalju toitu järgi), grillides ja kaminat küttes, Eesti mängu mängides (alatiseks meeldejääv küsimus Goblinile kultuurivaldkonnast: "Kes kirjutas need luuleread: 'Igav liiv ja tühi väli...'?" ja meie vihjamine "No tead....igav LIIV ja tühi väli..." XD), saunas käies ja muud lahedat tehes.
Märkamatult sai kell pool 4, niiet kui ma hommikul Goblinile õiget rada Loksale kätte näitama läksin, olime saanud umbes 3 tundi magada. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Tagasisõit kujunes omaette huumoriks, kuna toitu jäi üle kolm kotitäit, Ally ohverdas end ja võttis kogu ülejäänud alko endale, sõime bussipeatuses veel saia määrdejuustuga ja pidime end mahutama bussi, kuhu peale meie tuli veel kamp Loksa laevatööstuse karuseid mehi.

Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse. Tallinnasse jõudsime, mina sain oma kandamiga samuti koju (Martini abiga) ja päike paistis ka lõpuks.


Ja ma vist leidsin ühe oma uutest Arashi-lemmiklugudest.
Selle live-esitus on lihtsalt...nii maagiline, haarav, pingeline, kirglik, endast kõike andev, vaimustav, hingeline.
Lauluks "Cry for you", mis mind emotsionaalselt miskipärast äärmiselt tugevalt puudutab.
Siin live-esitus (millel ees ka intro) ja täispikk lugu NANA amv-na
Oh, kuidas ma seda lugu armastan....algus tekitab lausa külmavärinaid. Mulle hakkab Nino ning tema hääl aina rohkem meeldima... ja Matsujuni sosistamine....mul pole sõnu.

Heavy emotion. It rocks my soul.

Arashi - "Cry for you"

いくつもの愛を　話しても　この出逢いを越えられない
ロミオ探すBaby　痛みを畏れるジュリエット
本当をLiar　そのカラダに
棲むDesire　絡まるカギ
二人は回る回る　I'll never miss you

ダイアモンドさえ　砕く真実で

*そしてCry for you　心撃ち抜き
俺はDie for you　本当の愛を
君だけに　全てを話そうか?
今はCry for you　幸せ願い
俺はDie for you　燃え尽きるまで
全身で　君を受け止める

Pinky Ringを　まだ持ってるの?
離れてても　時をつなぐ
二人今は遠く遠く　声が届かない　Yeah

デジタルの音　こんなに近くに

*そしてCry for you ....

Cry for you　君だけに　Cry for you

Die for you　呼吸途中で何思う
徐々に薄れて行く余裕燃ゆ
まどろむ俺　不意に襲う

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*そしてCry for you ....

Cry for you

------------------------------

Ikutsu mono ai wo hanashite mo kono deai wo koerarenai
Romio sagasu Baby Itami wo osoreru Jurietto
Hontou o Liar sono karada ni
Sumu Desire karamaru kagi
Futari wa mawaru mawaru I'll never miss you

Daiamondo sae kudaku shinjitsu de

*Soshite Cry for you kokoro ochinuki
Ore wa Die for you hontou no ai wo
Kimi dake ni subete wo hanasou ka
Ima wa Cry for you shiawase negai
Ore wa Die for you moetsukiru made
Zenshin de kimi wo uketomeru

Pinky Ring wo mada motteru no?
Hanaretete mo toki wo tsunagu
Futari ima wa tooku tooku koe ga todokanai Yeah

Dejitaru no oto konna ni chikaku ni

*Soshite Cry for you ....

Cry for you kimi dake ni Cry for you

Die for you kokyuu tochyuu de nani omou
Jyujyu ni usorete iku yoyuu moeyu
Maderomu ore fui ni osou

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*Soshite Cry for you ....

Cry for you

------------------------------

No matter how much more experiences on love, it won't outshine this encounter
Searching for Romeo, baby, is Juliette who is afraid that she'll be hurt
Actually I'm a liar, in my body
Hid this desire, entangled with the key
We both revolve around each other, I'll never miss you

This truth sufficient to scatter the diamonds

*So I cry for you, through my heart
I'd die for you, for the true love
Do want me to tell everything to you alone?
Now I'll cry for you, praying for happiness
I'd die for you, until I burn out
With my whole body, I'll accept you

Pinky ring, are you still holding it?
Even if we're separated by thousand miles, we'll bind the moments
Now we're so far, so far apart, we can't even hear each other

This digital sound, it's so close

*So I cry for you ....

Cry for you, only for you, cry for you

Die for you, what was I thinking when I was halfway breathing
Gradually losing my cool, let it burn
Suddenly it attacked the slightly drowsy me

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*So I cry for you ....

Cry for you

Posted in: , , , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

To me you're like a growing addiction that I can't deny

Saturday, June 21, 2008 by Mirju


Ohjah.
Maaleminekust ei tulnud kolmapäeval vihma tõttu midagi välja. Nüüd pean ma homme minema ja koristamist alustama.
Aga hea on see, et ma sain ootamatu vaba ajaga väga mõttekalt ümber käidud: koristasin ära kõik oma riidekapid ja -sahtlid, tavalised sahtlid, sorteerisin ära oma vanad kooliasjad, viskasin hunniku pabereid ära ning tegin toa üldiselt ka korda. Ma olen enda üle uhke.

Pluss käisime reedel üle pika aja kinos. Vaatasime Geku&Helfiga (esimene ei tahtnud tegelikult alguses üldse tulla, Shin ei saanud ja üldse oli mul tükk tegemist, et endaga kedagi kaasa saada) filmi "Narnia kroonikad: Prints Caspian".
Jah. Tulemuseks see, et prints Caspian nägi üpris kobe välja (ainus asi, mis häiris, oli AKTSENT), väike tüdruk oli ikka mitteilus ja ma avastasin uuesti oma kentaurivaimustust.
Gekule meeldisid hoopis minotaurid, aga see on hea, sest "vähemalt ei lähe me oma mütoloogiliste meeste pärast kaklema".
Mainiti ka, et mul on kombeks filmidele omamoodi kaasa elada, niiet Geku pool lõbu on vaadata, kuidas mina oma prillikarpi kramplikult käes hoian ja silmad põnevusest säravad, või kuidas ma üle kolme isterea kostvalt "Idioot!" karjun.

Ühesõnaga, lõbus oli.
Vahvaks kujunes ka tänane päev, mil käisin Kristjani/Aabu/Germani/Kirsi lõpuaktusel. Nii nostalgiline oli kuulata TIKi lõpuaktust, ma pidasin seistes lõpuni vastu ja ei kahetse, et kohale läksin. Pärast sain isegi ühe lille ^^

Aga nüüd asja juurde.

I think I'm a bit obsessed.

No, really.

Viimase paari päeva jooksul olen tõmmanud endale peaaegu kogu Arashi (selle bändi, kus Matsujun ka laulab) diskograafia, kuulan seda vahetpidamata ja tõmban juba nende muusikavideosid. Lisaks vaatasin läbi nende pea neljatunnise laivkontserdi eelmise suve tuuri "Time" viimasest esinemisest, mis on minu meelest üks parimaid laivkontserte, mida eales näinud olen (hakkan seda kohe uuesti vaatama) ning kahetsen, et ei saanud seal olla.

Olen vist hakanud ka Arashit totaalselt fännama. Sest teised bändipoisid on ka ülinunnud tegelikult. Ja muusika.....oh sõltuvus.
Ning nende stilist on vist kosmosest või kuskilt mujalt pärit. Nii kreisisid kostüüme ei saa normaalne mõistus genereerida. (kasvõi seesama laivkontserdi näide)

Mul on plaan, et kui kunagi Jaapanisse satun, tahan kindlasti minna Arashi kontserdile (ja Gazette'i kontserdile ka) ja esimestes ridades sulada, kui Matsujun sinnapoole naeratab või silma pilgutab.
Juba on peaaegu teostamisel idee tema hiigelsuur(t)est plakati(te)st minu toa seinal...


Lootusetu.

Juba on mul Matsujuni winamp-skin, wallpaper ja ka msni-avatar. Isegi mu vend küsis korraks minu arvutit kasutades, et mis värk selle tüübiga on, et ta mul igal pool on. Vastasin, et see on minu uus armastus.


Ja ma näen teda unes ka.

A whole new level of obsessed-ness.




Posted in: , , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

Palju head.

Monday, June 16, 2008 by Mirju

Alleaa.

Eksamid on nüüd lõpuks läbi ja ka hinded on väljas, seega võib öelda, et... *dun dun dun*
Esimene aasta ülikoolis edukalt lõpetatud! *rõõmutants*

Tulemused:
Tõlketeooria ja -praktika: B
Enesekaitse: arvestatud
Jaapani keel A2 tase: A (ouyeah, egolaks)
Hiina-Jaapani suhted: A (parafraseerides Arit: "Sänkjuu, Roori-san ^^")
Kultuuriteooria: A (in your face, R.R. Ma kordasin ülipalju selleks eksamiks ja kartsin ja pabistasin, aga õnneks vedas küsimustega, pluss pikemad teooriaküsimused osutusid ainult poole-leheküljelisteks)
Budism Jaapani kirjanduses (aka setsuwa-kirjandus): A
(siinkohal üks tsitaat, mille oma konspektilehtedelt leidsin:
Allik-sensei: "Ma ei tea ise ka, miks ma püsti tõusin. Hakkasin vist ise ka surnuaiale minema." )
Sissejuhatus usundiloo uurimisse: A (oh Lahejaan. Tegelikult oli see päris mõnus ja huvitav loeng. Muidugi panin ma korraliku pirni eksamiseminaris sellega, et kui ma pidin klassi ette minema oma tööd ette kandma, kõndisin reipalt laua juurde, istusin toolile, naeratasin klassile, ning laususin: "Tere! Mina tahaksin täna teile rääkida fetišismist." Selle peale ei suutnud pool klassi naeru tagasi hoida ja mõistsin, et see lause võis kontekstiväliselt kõlada üpris intrigeerivalt XD)

Aga usundiloo õppejõud Jaan Lahe inspireeris ühe toreda seiga msnivestluses Ariga:
Mirju: Ning lahejaanile ma saadan täna ettekande ära.
Ari: lahejaan XD
Mirju: Jup. Ta ongi mul sellise sõnaühendina nüüd mälus ilmselt. Info koondnimetusega "lahejaan"
Ari: XD, krt, mul tuli mäll meelde...
linnart MÄLL....
Mirju: oijeebus

Budismi-eksami eel leidsid aset ka sellised lõbusad arutelud:

Mirju: Aga see jutt, kus mees hoidis naise laipa...see on ka see kirgedest loobumise kategooriast
Ari: Jah, ta hakkas peale seda mungaks ja siis läks lausa Hiinasse.. vist... aga mis värk oli, et tema riisikauss seal.."lendas"?
Mirju: See, et kõik teised pühamehed panid oma võimete näitamiseks kausid lendama. Ja siis temal ei lennanud ja teised hakkasid pilkama. Siis ta palus kellegi poole, et tema kauss lendaks ja jaapan häbisse ei jääks. Ja siis tema kauss lendas kõige rohkem ja kiiremini.
Ari: Aga moraal?
Mirju: Palveta, et su kauss tõuseks? XD

Ari: Mulle meeldis see samurai lugu, kes palvetas Kannonile ja siis algul oli tal heinajupp ja lõpuks sai maja ja riisipõllu ja naise ja lapsed
Mirju: Aga mulle meeldis see lugu ka, kus olid tantsivad nunnad ja hallukaseened

Ja Shini budismi kordamine....priceless. Täpselt sellised Shinilikud kokkuvõtted lugude mõttest. Pärleid:
* Lugu "How the Governor of Mikawa, Oe no Sadamoto Took Vows" – mehe naine läheb armukadedusest ära, mees võtab teise naise, kes haigestub ja sureb. Mees hoiab ta laipa mitu päeva, kuni naise suust tuleb haisu. Saab aru, et elu on rõve, läheb mungaks. Läheb Hiinasse. Seal peab ta, nagu teised mungad, panema oma bowl'i lendama. Sai hakkama, paremini kui teised. Läks tavainimesi pesema, tuli tema juurde täiega must naine, kelle lahkumist kõik tahtsid, see salaja läks ikkagi vanni, pärast oli lilla pilv, mis tähendab, et see oli tegelikult boddhisattva.
* Lugu "How a Priest Falsely Stated That He Would Drown Himself" - Preester kuulutas, et ta uputab end Katsura jõkke. Kui teda riisiga visati, ütles ta, et saatke see parem mulle koju, targemad ei saanud aru, kuna ta pidi ju nagunii ära surema. Kõik ootasid jõe juures, preester küsis, palju kell on ja ütles, et liiga vara veel. Lõpuks, kui kõigil oli ootamisest kopp ees ja enamik läinud, läks ta vette. Tuli siis välja, mille peale inimesed teda kividega viskasid, kuni üks ta kolba pooleks viskas.
* Lugu "Minamoto Yoshiie Exchanges Verses With Abe Sadato at Koromogawa" – Oli kindluse ümber võitlus, Sadato ei suutnud enam kindlust üleval hoida ning põgenes tagauksest. Yoshiie sõitis talle järgi, kutsus argpüksiks ja ütles, et kindlus on vallutatud. Sadato ütles, et need pikad sõja-aastad on ära väsitanud. Yoshiie pani vibu ära ja sõitis minema.

Budismi eksamiga oli üldse lõbus, kuna meil polnud aimugi, mida täpselt võidakse küsida.
Panin hea õnne meelitamiseks oma "akadeemilise naise" riided selga, hiljem kui me kunstimaja poole kõndisime, ütlesid Geku&Ari mulle, et ma näen välja nagu office-lady (oeru). Natuke peale seda keksisin ma entusiastlikult ringi, ise mullitajast mulle puhudes ja hüüdes, et mina olengi bubble-fairy. Siis enam nii oeru-san polnud XD
Hetk Seppälä ees:
Mirju: "Ja nüüd on see hetk, kui Helf sulle helistab."
Geku telefon hakkab helisema.
Geku,Ari ja Mirju: 0.o

---------

Vahepeal oli sünks. Polegi nii hull 20 olla. Nagu mummu mulle ütles, me tähistame iga aasta minu 16ndat sünnipäeva :P
2. juuni hommik möödus tegelikult õppimise ja pinge tähe all. Ma ärkasin umbes kolmveerand kuus, sest Rasmus läks reisile ja kolistas. Hiljem püüdsin magama jääda, aga väljas oli nii kuradi valge ja linnud laulsid, et ma pidin ruloo ette tõmbama ja akna kinni panema.
Magada ikka ei saanud korralikult.
Aga ma sain laheda raamatu Jaapanist ning oma ema märkmed, mis ta oli minu elust teinud (alates päevikusissekannetest haiglas pärast sünnitust ning salgust minu juustest kuni 11nda eluaastani). Kõige geniaalsem ütlus, mis ma siiamaani sealt lugenud olen:
Ema: "Ütle 'Tere hommikust'!"
Mirju: "Põllumehed."
....
(asi oli selles, et siis oli telekast igal hommikul saade "Tere hommikust, põllumehed." Loogika missugune XD)

Hiljem sain ka sõprade ning sugulastega sünnat peetud. Palju lahedaid kinke, fantastilised lilled (mul on siiamaani rõdul üks vaas roosidega, üks vaas liiliatega ning üks veel mingite valgete lilledega), hunnik kalleid ja toredaid inimesi. Eriti huvitav oli see, kui meil keset grillimist süsi otsa sai. Lõpuks aeti mind naabrite käest süsi tooma. Mis ka õnnestus ^^
Õhtu jooksul loobiti mind vist vähemalt sada korda erinevates suundades, käest kätte, üles ja alla. Huvitav on püüda kellegagi telefonis rääkida ja teda oma maja juurde juhatada, kui ripud pooleldi tagurpidi kahe inimese vahel või viske peal õhus, üritades särki seljas hoida (mis peaaegu korda läks). Aga ma olin selle tähelepanu eest täitsa tänulik. Aitäh teile.


-------
Sain läbi "Shounen Onmyoji", mille lõpp mulle veidi pettumuse valmistas. See oli muidugi ilus ja kurb ja loogiline, aga ma lootsin natuke õnnelikumat lahendust.

7. juunil oli Kohtla-Nõmmel "Vampiir: Balti Perekonnad II : Pariisi passioon ehk Armastusega Jeruusalemmast" larp.
*Kyaaaaaaaa*
See oli ülilahe. Kõik nägid vapustavad välja, kostüümid olid jalustrabavad, rollid superhästi kirjutatud, moeshow muljetavaldav ja intriige iga nurga peal. Mängujuhid olid kohutavalt suure töö ära teinud, mille eest neid ülimalt tänada tuleb. Ja mul on tõsiselt kahju, et ei saanud pärast aftekale minna.
Tore oli see, et ma sain Geki ja Piu larbile, oma ilusas mustas kleidis olla, jälle Wendyt mängida (saavutasin vähemalt mõned oma eesmärgid), huvitavaid lahendusi näha ja palju muud.

Meenub üks lõbus tsitaat, mille Geki mulle edastas.
dr Voco Luup: (Cosimole ja Jeanne'ile) "Ma lähen nüüd riitust tegema." *avab ukse ja astub meeste WCsse*
Mängu lõpp oli muidugi ka lahe absurdihuumor.
Alates hetkest I korruse meeste WCs, kus Apostlite saabumise järel tuleb äkki Curu, pistab paberi pihku ja tuleb hakata kehastama ühte Apokalüptilist Ratsanikku.
Mirju: "Kas me saame ise valida, kes me oleme?"
Curu: "Ikka saate."
Mirju: "Yay! *vehib kätega* Mina tahan olla sõda, mina tahan olla sõda!"
Kõik: 0.o ........ok.

See oli tegelikult väga vinge ümberkehastumine. Me ei osanud tol hetkel aimatagi, et meie katsed ilusti maailmalõpp kohale tuua ei lähe üldse nii, nagu plaanitud.
Hetkel, kui meil on kõik vajalik koos, hüppab äkki teisest dimensioonist välja maniakaalse näoga Filippus, kes äsab oma mõõgaga Hannat aka Nälga. Selle peale küsib Hanna, kas see saab teda haavata. Eitavat vastust kuuldes rehmab vihane Filippus mõõgaga esimesele ettejuhtuvale inimesele, kelleks osutub Ally, kelle kehal on 6 vesinikupommidetonaatorit, mis ühenduses tema südamega.
Ehk siis.....maailm lendab õhku.
Esimese asjana hakkasin ma naerma. See on lihtsalt liiga geniaalne ja juhuslik....kui suured on võimalused, et esimesel ettejuhtuval isikul, kes kogemata ära tapetakse, on suur hunnik pomme, millega maailm õhku lasta XD
*Muhahahahaaaaaaa*
Peaks kroonikat kirjutama hakkama millalgi. Siis saab jälle nalja.


Vahepeal on veel toredaid asju juhtunud.
Käisime Hanna, Martini, Anna ja Karliga Pedassaares dnd'd mängimas. Saime koristada, enne minekut kaubanduskeskuses kuueaastase kombel ringi joosta, mere ääres jalutada, süüa teha ning lõbusalt aega veeta.
Üks parimaid hetki: Teised on läinud poodi ja jätnud minu ning Anna süüa tegema. Teeme toidu valmis ja heidame päikse kätte lina peale. Oodates tuleb idee.
Auto hakkab eemalt paistma.
Anna: "Ok, võtame nüüd ühe kompromiteeriva positsiooni."
Mirju: *heidab pikali* "Kompromiteeri mind!"
Siis me naersime ja ütlesime, et nad oleks võinud hiljem tulla, me oleks tahtnud veel ameleda.
-------

Ja nüüd see, mille pärast ma seda postitust tegelikult alustasin.

Shin kunagi kiitis ühte j-doramat (jaapani draamasarja) nimega "Gokusen".
Lõpuks võtsin minagi kätte ja vaatasin oma esimese j-dorama ära.

Kuidas seda nüüd öelda.....
"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Mul ei ole sõnu. See on üks mu lemmiksarju läbi aegade.
Esimest hooaega hakkan varsti uuesti vaatama, see läks nii hinge.
Lugu räägib Yamaguchi Kumikost, kelle unistus on olla õpetaja. Ta saabki tööle Shirokini keskkooli matemaatikaõpetajana ning klassijuhatajaks kõige hullemale kaakide klassile terve kooli ajaloos. Keegi teine ei taha nende klassijuhataja olla, sest nad ei kuula tunnis mitte midagi, tekitavad pahandust, räägivad õpetajale vastu, huligaanitsevad, jne jne.
Kumiko aga ei karda sellist poistekampa mitte karvavõrdki. Miks?
Sest ta on Oedo yakuza(jaapani maffia)-perekonna neljanda generatsiooni pärijanna.
oma päritolu peab ta varjama, sest muidu ta vallandatakse.
Siin saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi (poiste hüüdnimi oma uuele õpetajale) soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.

"Gokusen"il on ka kaasakiskuv muusika, nii esimese hooaja outro "Feel Your Breeze" kui teise hooaja outro "No More Cry" ja laul "Kizuna" (siin on üks hea kolme hooaja mix )
Minu meelest on esimene hooaeg ületamatu, aga teine on ka üpris hea.

Ning...


Ma olen armunud. Täiesti lootusetult.

Leidsin oma unelmate mehe esimesest "Gokuseni" hooajast.


Seal on noormees nimega Sawada Shin. Miskipärast on igas animes/dramas lahe tüüp, kelle nimi on Shin. See on nagu mingi kirjutamata reegel.
Igatahes...Shin on klassi "juht", kes kohe alguses Yankumile ütleb, et ei tasu nendega mässata, sest õpetajaid ei saa nagunii usaldada. See arvamus aga muutub aja jooksul.



Shin hoolib tegelikult oma sõpradest väga ning on valmis nende heaks kõike tegema. Tõesti kõike. Ta võib küll näha välja ükskõikne ja kauge, kuid tal on soe süda.



Ja tema naeratus paneb mu sulama. Ma ei või, kuidas saab selline inimene olemas olla...
(Isegi Martin pidi tunnistama, et mul on temast rääkides alati sära silmades)

Jah, Shin on mu uus armastus. Seekord on ta ka reaalne isik, mitte üleni fiktsionaalne tegelane, mis on vägagi positiivne. See tähendab, et üks võimalus miljonist mul on....
Shini kehastab Matsumoto Jun aka Matsujun.


Ta on nii näitleja, laulja kui iidol. Ma pole veel teisi tema dramasid näinud, kuid kahtlustan, et Shin jääb minu lemmikuks kõikide tema mängitud tegelaste seast kindlasti.
Kartsin kohutavalt, et kui ma tema bändi lugusid kuulan, siis need mulle ei meeldi.
Õnneks olid need kahtlused alusetud. Tema viieliikmeline j-pop-poistebänd "Arashi" teeb ülimalt mõnusat ja positiivset emotsiooni tekitavat muusikat, pluss on neil lahedad videod ja liikmed üldse. Natuke vajab harjumist Matsujuni enda lauluhääl, kuid see on väike takistus minu pühendumuse teel.



*ohkab unistavalt*

Järgneb (paratamatult :P)kokkuvõte "Arashi" loomingust, mis mulle hetkel silma on jäänud ja meeldima hakanud (alguses võivad mõned lood natuke võõrastavad olla, aga sellest pole midagi):
"Sakura Sake" - ülimalt lahe video (Arashi õpetajatena XD), mõnusa fiilinguga lugu
"Oh yeah" - üks energilisemaid ja nauditavamaid laive, mida näinud olen
"Jidai" - lugu nende algusaastatest, mulle meeldib selle refrään, video mässava nooruse stiilis
"Pikanchi Double" - ilus video + laul, pilvede ja kõrguse-kujundid tekitavad sellise "for tomorrow..."-tunde (2.47-3.13 on minu lemmikkoht)
"Lucky man" - ouyeah, see on ülimalt funky lugu, alguses on wtf aga lõpuks on ülimõnus, boonuseks on märjad bändipoisid ^^
"Hero" - tekitab minus motivatsiooni
"Hadashi no Mirai" - geniaalne idee geniaalne teostus videos - vannis laulmine + kogu asi näeb välja nagu igavuse peletamiseks filmitud amatöörvideo. superarmas.
"Kitto Daijoubu" - this video made my day. ma pole ammu midagi nii lõbusat näinud (vikerkaared, disko ja smokingid on selle märksõnad)
"Nice na kokoriki" - samuti väga särtsakas lugu, algusaastatest (arashi kontoritöölistena)
"Aozora pedal" - video on armas, lihtne ja liigutav, lugu ise ka (unistuse realiseerimine, kohvik ja sõbrad märksõnadeks)
"Love so Sweet" - lahe lugu, lahe video (vaateakna mannekeenid, armastus ja kevad)
"Wish" - see video väärib ka "cuteness"-sildikest (nukuteater, armastuslugu)
"We Can Make It" - väga rütmikas, tants on äge, toob naeratuse näole ^^
"Happiness" - nagu pealkiri ütleb (niisama lõbus olemine)
"Hitomi no naka no Galaxy" - lugu sellest, kuidas kaks võivad kokku saada


Hetkemuusika veel:
Suga Shikao looming
Benny Lava laul


Ikka võib uskuda seda,
et paremaid päevi veel ees
et palju kaunist on varjul
just sinu enese sees...

Posted in: , , , , , , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Kamikaze Kaitou Mirju

Friday, June 13, 2008 by Mirju

Unenäologi jätkub.
(pealkiri "Kamikaze kaitou Jeanne" animest)

14-15. juuni

Olime kamp vargaid. Mina, Geki, Karolin ja Piu. Meie eesmärgiks oli varastada mingi asi ühest hullult hästi turvatud hoonest, ilmselt mingist valitsusasutusest. Vist mässasime süsteemi vastu. Ühel ööl otsustasime oma kavatsused teoks teha, aga kahjuks ei läinud kõik nagu me plaanisime. Majas oli äärmiselt keeruline orienteeruda (kohati oli nagu mingi firma, siis olid barokkstiilis fancyd toad), igal pool olid valvurid ja kaamerad. Teadsime, et kui me vahele jääme või ei saa seda asja kätte, on kõik läbi.
Kui hämaruses maja poole jooksime, olid meil seljas mustades toonides riided, ilmselt mingid retuusid (mille peal pool-seelik), must lühikeste varukatega pluus, ilma sõrmedeta kindad, saapad ja juuksed olid paelaga kokku seotud. Meil oli üpris palju varustust ka, a la nöörid ja konksud, seljakotis oli veel IT-kraami ja relvad. Sisenesime vist mingist tagauksest, vahepeal ronisime mööda seina, üritades vältida valguslaike, mida vahitornide prožektorid heitsid. Jooksime läbi erinevate koridoride vahte vältides. Kui kedagi kohtasime, siis lõime ta auti enne kui ta kedagi meie kohalolekust teavitada jõudis.
Kui olime jõudnud tuppa, kus asus ese, mida meil vaja oli, hakkas järsku kõhe. Midagi oli väga valesti. Korraga hakkasid alarmid tööle ja teadsime, et peame võimalikult kiiresti kaduma. Oli kaks teed: võisime üritada valvuritest läbi murda ja läbi maja välja joosta või aknast (mis asus väga kõrgel) alla ronida ja üle õue tänavale kaduda. Otsustasime kaheks jaguneda, Geki ja Karolin ronisid koos nööridega aknast välja ja hakkasid laskuma, mina ja Piu pidime minema teiste tubade kaudu. Eseme andsime Geki&Karolini kätte, sest arvasime, et neil on suurem võimalus välja pääseda. Meie pidime olema tähelepanu hajutamiseks.
Mäletan, et olime juba peaaegu uksest väljas, kui kuulsime akna tagant mingit häält ja vihinat. Halba aimates tormasime vaatama ja õuduseks märkasime, et seinal ei olnud enam kahte ronijat. Kaua me selle üle mõelda ei saanud, kuna tuppa tungisid valvurid. Mingi ülemus vist tuli rääkima meiega, ülbas natuke, ütles, et elusalt me siit välja ei saa.
Meie ei raisanud aega, vaid jooksime toa teisest uksest välja, aina edasi ja allapoole. Kuidagi saime esimesele korrusele ning väljapääsuni ilma suuremate probleemideta. Süda kloppis sees, adrenaliin oli laes kui viimase pingutusega uksest tänavale jooksime ning pimedusse kadusime. Me ei peatunud enne kui mitu tänavavahet edasi, kuna kartsime jälitamist.
Mõtlesime, mis on küll meie kaaslastest saanud. Kas nad said välja, langesid lõksu või kukkusid end sodiks?Hiljem oli juba päev ning me kõndisime turuplatsil. Valitsuse agendid olid igal pool, varitsemas ja kahtlasi isikuid jälgimas. Meie üritasime koguda informatsiooni kadunud kaaslaste kohta. Millalgi kohtasime ühte vanemat naisterahvast, kes meil jälitajate eest põgededa aitas. Olime veidi umbusklikud, kuid ühte kõrvaltänavasse jõudes muundus vanamemm Gekiks ja koos irvitasime kõigi nende tüüpide üle, kelle üle kavaldanud olime. Lahkusime linnast, olles oma ülesande edukalt täitnud ja sellest ka eluga välja tulnud.

Unenägu muutus.

Läksime bussiga mingile reisile või ekskursioonile. Minuga koos oli ainsa tüdrukuna Anna ning ülejäänud buss oli täis Yankumi klassi noormehi "Gokusen 2"st. Kindlalt oli seal Tsuchiya. Poisid tegid vahepeal igasugu nalju ja trikke, inimesed seal kohtades, kust läbi sõitsime, läksid päris närvi :P
Ja millalgi laulsime ka kõik koos.
Ühel hetkel ütlesin mina vist midagi ebatavalist, sest kõik jäid mind "wtf"-ilmega vaatama.

Posted in: , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Subscribe to: Posts (Atom)

Blogger Templates by Blog Forum