Kamikaze Kaitou Mirju
Friday, June 13, 2008 by Mirju
Unenäologi jätkub.
(pealkiri "Kamikaze kaitou Jeanne" animest)
14-15. juuni
Olime kamp vargaid. Mina, Geki, Karolin ja Piu. Meie eesmärgiks oli varastada mingi asi ühest hullult hästi turvatud hoonest, ilmselt mingist valitsusasutusest. Vist mässasime süsteemi vastu. Ühel ööl otsustasime oma kavatsused teoks teha, aga kahjuks ei läinud kõik nagu me plaanisime. Majas oli äärmiselt keeruline orienteeruda (kohati oli nagu mingi firma, siis olid barokkstiilis fancyd toad), igal pool olid valvurid ja kaamerad. Teadsime, et kui me vahele jääme või ei saa seda asja kätte, on kõik läbi.
Kui hämaruses maja poole jooksime, olid meil seljas mustades toonides riided, ilmselt mingid retuusid (mille peal pool-seelik), must lühikeste varukatega pluus, ilma sõrmedeta kindad, saapad ja juuksed olid paelaga kokku seotud. Meil oli üpris palju varustust ka, a la nöörid ja konksud, seljakotis oli veel IT-kraami ja relvad. Sisenesime vist mingist tagauksest, vahepeal ronisime mööda seina, üritades vältida valguslaike, mida vahitornide prožektorid heitsid. Jooksime läbi erinevate koridoride vahte vältides. Kui kedagi kohtasime, siis lõime ta auti enne kui ta kedagi meie kohalolekust teavitada jõudis.
Kui olime jõudnud tuppa, kus asus ese, mida meil vaja oli, hakkas järsku kõhe. Midagi oli väga valesti. Korraga hakkasid alarmid tööle ja teadsime, et peame võimalikult kiiresti kaduma. Oli kaks teed: võisime üritada valvuritest läbi murda ja läbi maja välja joosta või aknast (mis asus väga kõrgel) alla ronida ja üle õue tänavale kaduda. Otsustasime kaheks jaguneda, Geki ja Karolin ronisid koos nööridega aknast välja ja hakkasid laskuma, mina ja Piu pidime minema teiste tubade kaudu. Eseme andsime Geki&Karolini kätte, sest arvasime, et neil on suurem võimalus välja pääseda. Meie pidime olema tähelepanu hajutamiseks.
Mäletan, et olime juba peaaegu uksest väljas, kui kuulsime akna tagant mingit häält ja vihinat. Halba aimates tormasime vaatama ja õuduseks märkasime, et seinal ei olnud enam kahte ronijat. Kaua me selle üle mõelda ei saanud, kuna tuppa tungisid valvurid. Mingi ülemus vist tuli rääkima meiega, ülbas natuke, ütles, et elusalt me siit välja ei saa.
Meie ei raisanud aega, vaid jooksime toa teisest uksest välja, aina edasi ja allapoole. Kuidagi saime esimesele korrusele ning väljapääsuni ilma suuremate probleemideta. Süda kloppis sees, adrenaliin oli laes kui viimase pingutusega uksest tänavale jooksime ning pimedusse kadusime. Me ei peatunud enne kui mitu tänavavahet edasi, kuna kartsime jälitamist.
Mõtlesime, mis on küll meie kaaslastest saanud. Kas nad said välja, langesid lõksu või kukkusid end sodiks?Hiljem oli juba päev ning me kõndisime turuplatsil. Valitsuse agendid olid igal pool, varitsemas ja kahtlasi isikuid jälgimas. Meie üritasime koguda informatsiooni kadunud kaaslaste kohta. Millalgi kohtasime ühte vanemat naisterahvast, kes meil jälitajate eest põgededa aitas. Olime veidi umbusklikud, kuid ühte kõrvaltänavasse jõudes muundus vanamemm Gekiks ja koos irvitasime kõigi nende tüüpide üle, kelle üle kavaldanud olime. Lahkusime linnast, olles oma ülesande edukalt täitnud ja sellest ka eluga välja tulnud.
Unenägu muutus.
Läksime bussiga mingile reisile või ekskursioonile. Minuga koos oli ainsa tüdrukuna Anna ning ülejäänud buss oli täis Yankumi klassi noormehi "Gokusen 2"st. Kindlalt oli seal Tsuchiya. Poisid tegid vahepeal igasugu nalju ja trikke, inimesed seal kohtades, kust läbi sõitsime, läksid päris närvi :P
Ja millalgi laulsime ka kõik koos.
Ühel hetkel ütlesin mina vist midagi ebatavalist, sest kõik jäid mind "wtf"-ilmega vaatama.
(pealkiri "Kamikaze kaitou Jeanne" animest)
14-15. juuni
Olime kamp vargaid. Mina, Geki, Karolin ja Piu. Meie eesmärgiks oli varastada mingi asi ühest hullult hästi turvatud hoonest, ilmselt mingist valitsusasutusest. Vist mässasime süsteemi vastu. Ühel ööl otsustasime oma kavatsused teoks teha, aga kahjuks ei läinud kõik nagu me plaanisime. Majas oli äärmiselt keeruline orienteeruda (kohati oli nagu mingi firma, siis olid barokkstiilis fancyd toad), igal pool olid valvurid ja kaamerad. Teadsime, et kui me vahele jääme või ei saa seda asja kätte, on kõik läbi.
Kui hämaruses maja poole jooksime, olid meil seljas mustades toonides riided, ilmselt mingid retuusid (mille peal pool-seelik), must lühikeste varukatega pluus, ilma sõrmedeta kindad, saapad ja juuksed olid paelaga kokku seotud. Meil oli üpris palju varustust ka, a la nöörid ja konksud, seljakotis oli veel IT-kraami ja relvad. Sisenesime vist mingist tagauksest, vahepeal ronisime mööda seina, üritades vältida valguslaike, mida vahitornide prožektorid heitsid. Jooksime läbi erinevate koridoride vahte vältides. Kui kedagi kohtasime, siis lõime ta auti enne kui ta kedagi meie kohalolekust teavitada jõudis.
Kui olime jõudnud tuppa, kus asus ese, mida meil vaja oli, hakkas järsku kõhe. Midagi oli väga valesti. Korraga hakkasid alarmid tööle ja teadsime, et peame võimalikult kiiresti kaduma. Oli kaks teed: võisime üritada valvuritest läbi murda ja läbi maja välja joosta või aknast (mis asus väga kõrgel) alla ronida ja üle õue tänavale kaduda. Otsustasime kaheks jaguneda, Geki ja Karolin ronisid koos nööridega aknast välja ja hakkasid laskuma, mina ja Piu pidime minema teiste tubade kaudu. Eseme andsime Geki&Karolini kätte, sest arvasime, et neil on suurem võimalus välja pääseda. Meie pidime olema tähelepanu hajutamiseks.
Mäletan, et olime juba peaaegu uksest väljas, kui kuulsime akna tagant mingit häält ja vihinat. Halba aimates tormasime vaatama ja õuduseks märkasime, et seinal ei olnud enam kahte ronijat. Kaua me selle üle mõelda ei saanud, kuna tuppa tungisid valvurid. Mingi ülemus vist tuli rääkima meiega, ülbas natuke, ütles, et elusalt me siit välja ei saa.
Meie ei raisanud aega, vaid jooksime toa teisest uksest välja, aina edasi ja allapoole. Kuidagi saime esimesele korrusele ning väljapääsuni ilma suuremate probleemideta. Süda kloppis sees, adrenaliin oli laes kui viimase pingutusega uksest tänavale jooksime ning pimedusse kadusime. Me ei peatunud enne kui mitu tänavavahet edasi, kuna kartsime jälitamist.
Mõtlesime, mis on küll meie kaaslastest saanud. Kas nad said välja, langesid lõksu või kukkusid end sodiks?Hiljem oli juba päev ning me kõndisime turuplatsil. Valitsuse agendid olid igal pool, varitsemas ja kahtlasi isikuid jälgimas. Meie üritasime koguda informatsiooni kadunud kaaslaste kohta. Millalgi kohtasime ühte vanemat naisterahvast, kes meil jälitajate eest põgededa aitas. Olime veidi umbusklikud, kuid ühte kõrvaltänavasse jõudes muundus vanamemm Gekiks ja koos irvitasime kõigi nende tüüpide üle, kelle üle kavaldanud olime. Lahkusime linnast, olles oma ülesande edukalt täitnud ja sellest ka eluga välja tulnud.
Unenägu muutus.
Läksime bussiga mingile reisile või ekskursioonile. Minuga koos oli ainsa tüdrukuna Anna ning ülejäänud buss oli täis Yankumi klassi noormehi "Gokusen 2"st. Kindlalt oli seal Tsuchiya. Poisid tegid vahepeal igasugu nalju ja trikke, inimesed seal kohtades, kust läbi sõitsime, läksid päris närvi :P
Ja millalgi laulsime ka kõik koos.
Ühel hetkel ütlesin mina vist midagi ebatavalist, sest kõik jäid mind "wtf"-ilmega vaatama.
