Elu ilusad pisiasjad...

Monday, July 28, 2008 by Mirju

Päike läheb vaikselt akna taga looja...

Kirjutan selleks, et mäletada, mäletan selleks, et väärtustada.
Vahepeal on üpris palju juhtunud.
Jõudsin käia perega veidi Pärnus puhkamas, mis oli äärmiselt vajalik ja värskendav. Saime seekord ööbida politseikooli ühikas, mis asus lasketiiruga ühes majas. Alguses polnud seal kedagi peale meie, mis tekitas huvitavaid mõtteid (mida hiljem ka hetke ajel realiseerisin, nt alasti koridoris ringi jooksmine XD). Oma Steffani-küllastumuse sain selleks aastaks täis, ma poleks arvanudki, et selle pitsadest kõrini saada võib.
Rannas põlesin asjaolude kokkulangevuse tõttu üpriski ära, aga see oli seda väärt, sain esimest korda sel aastal päevitada ja meres ujuda. Rasmusega pool tundi järjest nimemängu ja hiljem pargis lendavat taldrikut mängida oli ka tore.

Mina Valgret kuulamas:

Kahju, et Saatuse Rajad augustisse edasi lükkus. Vähemalt kostüüm on mul nüüd valmis (tänu gekule, kes spetsiaalselt selleks mulle külla nõustus tulema). Mul on maailma kõige ilusamad kiisukõrvad ja -saba.
Geniaalne hetk, mis sellest päevast meelde jäi:
Geku: (sellest, et j-rockibändid eestis ei käi) "...we get no love."
Mirju: "Then we shall MAKE love....oh, wait..."
Geku: *naerukrampides*

Eelmisel pühapäeval käisime ka Martinil sõjaväes külas. Tal näis õnneks kõik korras olevat, vähemalt huumorimeel on tal alles.


Esmaspäeval otsustasin, et käin lõpuks ometi Tartus ära. Juba alguses sai selgeks, et sellest tuleb üks lõbus ja huvitav olemine (alates sellest, et mingid malevapoisid mind rongis kahtlaselt jälgisid ja pilte tegid).

Kõigepealt käisime Kaarliga söömas seda kohutavalt head kohupiimakooki jäätise ja kirssidega. Seejärel õnnestus vennakesega pikemalt kvaliteetaega veeta, käisime teatris ja vaatasime lahedat filmi "The Illusionist". Lisaks sain ma ka (pika mangumise ja meelitamise peale) jälle seda fantastilist massaaži (vennake irvitas pidevalt, olles oma käte maagilisest võimest täiesti teadlik).
Kohtusin ka Annaga, kellega jõudsime isegi Emajões ujumas käidud, samuti vedas ta mind esimest korda Vanakaru juurde, kus proovisin muuhulgas ka noatuppede tegemist.

Sain kanda oma ilusat (lühikest) punaseruudulist tülliga seelikut, mille Pärnust ostsin, kahjuks ei arvestanud ma esimesel päeval kohutava tuulega, mis iga natukese aja tagant seda kergitada üritas. Aga mänguväljakul sai sellega turnida küll. Meenub hetk, kui Goblin kirjutas läpakas Krüpti stsenaariumit ja mina lesisin niisama pink-kiigel, kui mingid suvalised vene nokastanud noormehed tulid küsima, kas meil seal WiFit ka on. See oli veider.
Jõudsin tutvuda Daleiose töökohaga, omandada kauni lepatriinu-veekokkuhoiuplakati ning näha 'omnomnom'-kala ja armsaid väikeloomi kaks korrust kõrgemal.

Üks lõbusamaid elamusi oli vast (disko-)pidu Curu juures. Sellist Tartu-kogemust mul varem tõesti polnud, ma ei mäleta, kui palju ma tol õhtul naersin. Videod annavad tunnistust, et meeldivalt aega veetsime. Seemneke meenutab mulle miskipärast mu endist klassivenda Sandrit. Ja absoluutne lemmikhitt oli S Club 7 "Don't stop moving" :D
Nägin üle pika aja Oliveri, mis oli ülimalt tore. Ta oli küll ilma juusteta, aga nägi sellegipoolest tavapäraselt hea välja. Siiski ei saanud ma lõpuni aru, kas ta oli sel õhtul minu kiusamise vastasel positsioonil, aka stabilisaator või koos Daleiosega agitaator nr 2.
Huvitav on ka mõndade arusaam kõrrejoogist. Palusin endale poest tuua (kui muu kõrvalt raha üle jääb) kasvõi kõrrejooki, igatahes mitte midagi alkohoolset. Mulle toodi Double Bock ja öeldi, et seda saab ka kõrrega juua.
Jobud XD

Reede hommikul hääletasime Gobliniga Viljandisse folgile (ning meil ei läinudki vaja kasutada auto peale saamiseks mu uue seeliku võlusid), kus kohtasime Allyt (*kallikalli*) ja saime jubeda kogemuse osaliseks seoses ühe Armeenia kööki pakkuva söögikohaga, mille letitagune mees nägi tõepoolest välja nagu mõni armeenia pervo-gängster.
Tagasi Tallinnasse jõudes võttis mu vahva nädala kokku laupäevane fotosessioon pealkirjaga "Mistress&Miisu". Läksime Hannaga Kadrioru parki, et jäädvustada tema fantastilist (vene bojaaritari meenutavat) kleiti ja minu kiisukostüümi. Välja tuli palju metsikult ilusaid pilte ning ma pean tunnistama, et kassi mängida on üpris tore. Eks saab näha, kas pärast mängu on võimalik teha video sellest, kuidas mina ees jooksen ja mingid tüübid kaameratega järgi, kiirendatult ja taustaks benny hilli muusika :P
----------------

Gekul vedas. Ta nägi Arashi-noormehi unes. Aga õnneks olin mina ka seal.

Geku says: "Nad tulid nagu vahetusüliõpilasteks meile, nagu muuseas liitusid me kursusega... tsillisid meiega klassis ja rääkisid juttu... me sinuga istusime kõrvuti ja Matsujun istus me selja taga, aga me nagu ei tohtinud jõllitada teda, nii et me lihtsalt lootsime, et ta ühel hetkel klassi ette läheb... ja taustaks mängis Sakura Sake XD "
Mirju says: "oijumal...appi kui hea"
Geku says: "sa olid nii kyaaaaaaa omadega"
Ja geku nii totaalselt kasutab ära seda, et ma pidevalt midagi kahtlast ütlen, et siis armutult mind tsiteerida. Viimane näide oli eilsest:
Mirju says: "...leidsin myanimelisti shonen-ai/yaoi klubi foorumiteemadest mingi testi (seme-uke test) ja ma klikkasingi sellel lingil..."

Testi tulemus oli:
Succulent Uke You are -99% seme!
You may/may not know this, but your partner sees you as food. Everything part of you resembles food of some kind for some unknown reason. You usually taste utterly sweet. Perk up, its not your fault that you resemble food so much, just take extra care of yourself before someone takes a bite out of you! XD
Most compatible with: The one in control.

Üllatus-üllatus.

Aga tegelikult...minu sisemine shonen-ai fangirl tahab vist välja saada. Kõige selgemini on seda märgata vast Arashi suhtes, kelle fanservice on vahel lihtsalt nii...nii...*kyaaaa-põlvenõrkus*
Huvitav, kas ma peaks mures olema?


Naah.
Muide, jõudsin lõpuks (välise surve mõjul) minu ja Geki ülejäänud videod ka youtube'i üles panna. Nüüd on nad kolmekesi ilusti seal: The Haunting, Angels ja Engel.
Need on meie veidra kujutlusvõime viljad.

Anime-manga-uudistest: vaatasin lõpuni "Chrno Crusade'i". Selle viimane osa jättis mind natuke ärritunud ja kurvaks. Ma ei oodanud, et hinge jääb selline lootusetuse-tunne. Kurjust ei saagi täielikult hävitada, kuid loo taolise kokkuvõttega jäi mulje, nagu poleks tegelikult midagi head saavutatudki.

"Ludwig Revolution", mille läbi lugesin, õigustas oma kohta minu lemmikmangade seas kindlasti. Kaori Yuki tööd meeldivad mulle aina enam. "Ludwigit" soovitan igaühele, kes peab lugu tumeda tooniga lugudest ja ei pane pahaks, kui Grimmide muinasjutud täielikult pea peale keeratakse.
Mitu korda leidsin end arvuti ees karjumast "Ei ole võimalik!" ja naermast autori absurdsete lahenduste üle. Aga igas loos oli ka sügavam mõte sees ja vähemalt sai lõpuks öelda (rahulikult) "And the prince lived happily ever after."



J-drama rindelt raporteerin, et nüüdseks on nii "Hana Yori Dango" kui ka selle teine hooaeg ära vaadatud. Üllatavalt hea, ma ütleks. Jun avas end sellega mulle teisest küljest ja tuleb tunnistada, et ta on tõepoolest hea näitleja. Arutasime Hannaga, kas Makino oleks pidanud lõpuks valima Rui või Domyouji ja selgus, et mul on siiski mingi tõmme pahade poiste vastu. Ja kuigi Rui (ehk fantastiline Oguri Shun) oli selline täiuslik prints valgel hobusel, oleksin ka mina vist valinud karmi koore ja vale eneseväljenduse, kuid hea südamega (ma armastan tema lapseliku õhina-momente) Domyouji. Võib-olla on see seotud minu Matsujuni-jumaldamisega, kes teab. Aga hea sari on igatahes. Soovitan. Mina ootan huviga filmi "Hana Yori Dango Final", mis esilinastus 28ndal juunil.

Hikatte motto saikou no lady kitto sotto omoi todoku
Shinjirukoto ga subete love so sweet
---
Shine brighter, my greatest lady, this love is sure to softly reach you
Believing is everything, love so sweet



Posted in: , , , , , , , | 3 Hääl(t) kõrbes | |  

Have you heard the sound of loneliness sneaking in and spreading around?

Thursday, July 3, 2008 by Mirju

Massipsühhoos.

Deem.

Oh, heaküll...

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Hm...1998...siis olin ma 10. *kontrollib albumist järgi* Ja ennäe imet, leidsingi täpse tõestuse: kümne aasta eest ma kas valmistusin minemaks Varbla lastelaagrisse (laager, mis igal aastal toimus "Norma" firma töötajate lastele ning kus mina ka käia sain, sest emme oli seal töötanud ja muidu lahe) või juba viibisin laagris ja tekitasin koos teiste lastega kaost. (Kahel laagripildil, mis ma leidsin, on küll kuupäev 8 ja 10 juuli, aga mis siis) Olin veel väiksem ja armsam, kui nüüd...ilmselt.

2. 5 asja “vaja teha” nimekirjast?
Teen siinkohal copy-paste oma asendamatust notepadi-failist "Päevaplaan", mis pidevalt uueneb:
*Ghosti larbi mängumaks ära maksta ja veel täpsemalt tegelase üle mõelda
*Osta kingitus Inglismaa võõrustajaperele
*Vahetada veel natuke valuutat (kroonid -> naelad)
*Tõlkida eesti keelde Hikita Kaori "Negai"
*Tellida lõpuks ometi hunnik Heather Dale'i muusikat ja kanji-sõnastik

3. Lemmiknäksid?
Appi. Mitte ei oska öelda. Väga palju on häid näkse....viinamarjad, hapukoore/sibulakrõpsud, kirsid, aprikoos valges šokolaadis...jne.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Teeks ühe korraliku puhkusereisi, ilmselt Jaapanisse. Võib-olla võtaks kellegi kaasa ka. Prooviks käia spa's. Suurema osa rahast hoiaks alles, äkki on sellega hiljem midagi suuremat teha vaja (a la kodu osta või nii). Autokoolis peaks ka ära käima. Teeks sõprade heaks midagi ilusat. Rohkem hetkel nagu ei tulegi pähe.

5. Kohad, kus olen elanud?
Pikaajaliselt?
Loode 9-1, eluaastatel 1-4 (mummu-papi juures)
Paasiku 4-316, eluaastatel 5-15(?), Lasnamäel
Põldma 4-2, eluaastatel 15(?)- praegu, kuskil Pirita-Mähe-Äigrumäe metsas

Nonii. Nüüd on sellega siis kõik.
Edasi saadaksin Lohele, kui ta pole seda veel teinud, ning Hannale (kui nad teha viitsivad).

---------------------------

Aga mitte eelnevast ei tahtnud ma täna rääkida.

Just for the record, ma vaatasin täna Taiwanis tehtud dorama "It started with a kiss" lõpuni.
Esimest korda sattusin mingit hiinakeelset asja vaatama (sarjana) ning see tundus alguses natuke võõrastav, aga sellega harjus ära.
Lõpuks avastasin, et hiinakeelne muusika võib olla metsikult ilus. Tundub väga hingeline ja läks sarja tooniga väga hästi kokku.
Parimad näited: lõpulugu "E Zuo Ju" (Practical Joke) ja veidi kurvem "Listen". Neid kahte ma tõesti soovitan kuulata.


Tegelikult jõudsin selle juurde siis, kui Ari-chan rääkis, et animeversioonil ("Itazura na kiss"), mida ma vaatasin, on ka live-action olemas. Kusjuures, mitte ainult Taiwanis, vaid ka Jaapanis on oma draamaversioon.

Üleüldiselt: mulle meeldis. Eriti lahe tegelane oli Zhi Shu ema, kes lihtsalt nii armas ja matchmaker-koduperenaine XD
Alguses ei leidnud ma Zhi Shus (meespeaosa) midagi erilist, aga ajapikku muutus ta ülinunnuks.
Ainus, mis mind natuke häiris, oli Xiang Qin (naispeaosa). Ta võis mingi nurga alt olla väga kena, aga minu meelest polnud tal eriti kaubanduslikku välimust. Aga võib-olla ei suutnud ma lihtsalt sellega (st hiina-välimusega inimestega tavapäraste jaapanlaste kõrval) ära harjuda.
Lisaks pingutasid tegijad natuke üle tema rumalusega. No ausõna, see tüdruk võis olla nii....painfully stupid, et mul tekkis tahtmine ekraani raputada või karjuda. Nii loll ei saa lihtsalt olla.

Sellegipoolest soovitaksin vaadata neil, kellele love-storyd meeldivad. Vaatamist väärt igatahes.


Nüüd hakkan vist vaatama (kuna ma pakkimisega juba valmis jõudsin, sõidame ülehomme kooriga Inglismaale ette kandma Urmas Sisaski teost "Veni Creator Spiritus") ühte teist j-doramat (jaapani sarja) nimega "Hana Yori Dango" (Boys over Flowers), milles peaosas eikeegi muu kui minu kallis Matsujun (loogiline, miks ma seda näha tahan). Lisaks mängib seal veel "Gokuseni" esimeses hooajas Uchiyamat mänginud Oguri Shun.
Rääkides aga "Gokusenist" - ma plaanin esimest hooaega uuesti vaadata ja ka emale vähemalt esimest osa näidata. Ma avardan tema maailmapilti.
Hiljuti vaatasime ära Kariibi mere piraatide teise ja kolmanda filmi, kuna tema neid näinud polnud.
Samuti nägin ära "Kung Fu Panda", mille originaali me eile Geki, Patricku ja Piuga nautisime.

Veendusin, et Arashi laulud on minu positiivsuseallikas. Eile, kui paar ISWAKi (it started with a kiss, aga kõlab kui mingi poola maiustus) osa veel vaatamata olid, aga olukord nii kurb tundus, muutusin ma ise ka kohutavalt kurvaks.
Ja ma kahetsen, et ei tõusnud keset ööd ja hakanud Arashi lugusid kuulama, sest siis hakkasin ma taas liiga palju mõtlema (mis ei tähenda head). Igatsesin näiteks vennakest. Tahtsin, et ta võtaks mu kaissu ja ütleks, et tegelikult saab kõik lõpuks korda. Ise ma seda endale selgeks teha ei suutnud.

Aga ei tohi lasta kurbadel tunnetel enda üle võimust võtta.
Lõpetaks rõõmsamalt:


Viimase aja toredaim mõttetera (Panda-filmist):

"Yesterday is history, tomorrow's a mistery, but today is a gift. That's why it's called 'present'.

Väärtustagem seda kingitust.

Posted in: , , , , | 4 Hääl(t) kõrbes | |  

Romeo sagasu Baby, Itami wo osoreru Juliet

Thursday, June 26, 2008 by Mirju

Tsitaat, mis enne märkimata jäi:
Geku: (kinos Mirjule) "I know there are half-naked horse-men there, but you shouldn't go crazy like this."

Jaanipäev ja sellele järgnev oli äärmiselt tore. Kui 22. Kasispeale saabusin, oli eluilus ilm, tekkis selline "Kevade"-hetk ("Päike...suvi...heinamaa!"), jooksin õues ringi ja rõõmustasin. Lapsepõlvevabaduse-tunne tekkis.
Isegi koristada oli lõbus.
Jaanilaupäeval sai jälle palju sugulasi näha, koos grillida ja nalja teha, algsest vihmast hoolimata (õhtul läks siiski selgeks).
Parimad hetked olid siis, kui onu Aare suitsu-limbot tegi (ehk sirutas end kikivarvule ja tõstis lõkke lähedal oleva pesunööri üles, öeldes, et suits läheb nüüd selle alt läbi), kui ma Mummule oma kallist Shini/Matsujuni tutvustasin (Marta kõrvalt küsimas "Mirju, kas see on tõesti sinu poiss?" XD), kui Kaspar mind viina apelsinimahlaga jooma ahvatles ("Saad aru, ega sa ei peagi seda puhtalt jooma, koksi sees sa ei tunnegi seda maitset.") ning kui Taat öösel oma jutte rääkima hakkas (teemaks olid inimesed, kes liiga palju joonuna väikseid kuradeid nägema hakkasid ja siis jaburusi tegid. Taat alustas: "...ja kui siis see üks pits liiga palju võeti, tuli kohe dileerium peale..." Rohkem meie lauaots ei kuulnud, sest olime juba sõna "dileerium" ehk deliiriumi taadi-versiooni peale naerust kõveras).

Minu külalised jõudsid ka kenasti kohale ja said ära majutatud. Aeg möödus süües (kuigi meil jäi sellegipoolest ülipalju toitu järgi), grillides ja kaminat küttes, Eesti mängu mängides (alatiseks meeldejääv küsimus Goblinile kultuurivaldkonnast: "Kes kirjutas need luuleread: 'Igav liiv ja tühi väli...'?" ja meie vihjamine "No tead....igav LIIV ja tühi väli..." XD), saunas käies ja muud lahedat tehes.
Märkamatult sai kell pool 4, niiet kui ma hommikul Goblinile õiget rada Loksale kätte näitama läksin, olime saanud umbes 3 tundi magada. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Tagasisõit kujunes omaette huumoriks, kuna toitu jäi üle kolm kotitäit, Ally ohverdas end ja võttis kogu ülejäänud alko endale, sõime bussipeatuses veel saia määrdejuustuga ja pidime end mahutama bussi, kuhu peale meie tuli veel kamp Loksa laevatööstuse karuseid mehi.

Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse. Tallinnasse jõudsime, mina sain oma kandamiga samuti koju (Martini abiga) ja päike paistis ka lõpuks.


Ja ma vist leidsin ühe oma uutest Arashi-lemmiklugudest.
Selle live-esitus on lihtsalt...nii maagiline, haarav, pingeline, kirglik, endast kõike andev, vaimustav, hingeline.
Lauluks "Cry for you", mis mind emotsionaalselt miskipärast äärmiselt tugevalt puudutab.
Siin live-esitus (millel ees ka intro) ja täispikk lugu NANA amv-na
Oh, kuidas ma seda lugu armastan....algus tekitab lausa külmavärinaid. Mulle hakkab Nino ning tema hääl aina rohkem meeldima... ja Matsujuni sosistamine....mul pole sõnu.

Heavy emotion. It rocks my soul.

Arashi - "Cry for you"

いくつもの愛を　話しても　この出逢いを越えられない
ロミオ探すBaby　痛みを畏れるジュリエット
本当をLiar　そのカラダに
棲むDesire　絡まるカギ
二人は回る回る　I'll never miss you

ダイアモンドさえ　砕く真実で

*そしてCry for you　心撃ち抜き
俺はDie for you　本当の愛を
君だけに　全てを話そうか?
今はCry for you　幸せ願い
俺はDie for you　燃え尽きるまで
全身で　君を受け止める

Pinky Ringを　まだ持ってるの?
離れてても　時をつなぐ
二人今は遠く遠く　声が届かない　Yeah

デジタルの音　こんなに近くに

*そしてCry for you ....

Cry for you　君だけに　Cry for you

Die for you　呼吸途中で何思う
徐々に薄れて行く余裕燃ゆ
まどろむ俺　不意に襲う

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*そしてCry for you ....

Cry for you

------------------------------

Ikutsu mono ai wo hanashite mo kono deai wo koerarenai
Romio sagasu Baby Itami wo osoreru Jurietto
Hontou o Liar sono karada ni
Sumu Desire karamaru kagi
Futari wa mawaru mawaru I'll never miss you

Daiamondo sae kudaku shinjitsu de

*Soshite Cry for you kokoro ochinuki
Ore wa Die for you hontou no ai wo
Kimi dake ni subete wo hanasou ka
Ima wa Cry for you shiawase negai
Ore wa Die for you moetsukiru made
Zenshin de kimi wo uketomeru

Pinky Ring wo mada motteru no?
Hanaretete mo toki wo tsunagu
Futari ima wa tooku tooku koe ga todokanai Yeah

Dejitaru no oto konna ni chikaku ni

*Soshite Cry for you ....

Cry for you kimi dake ni Cry for you

Die for you kokyuu tochyuu de nani omou
Jyujyu ni usorete iku yoyuu moeyu
Maderomu ore fui ni osou

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*Soshite Cry for you ....

Cry for you

------------------------------

No matter how much more experiences on love, it won't outshine this encounter
Searching for Romeo, baby, is Juliette who is afraid that she'll be hurt
Actually I'm a liar, in my body
Hid this desire, entangled with the key
We both revolve around each other, I'll never miss you

This truth sufficient to scatter the diamonds

*So I cry for you, through my heart
I'd die for you, for the true love
Do want me to tell everything to you alone?
Now I'll cry for you, praying for happiness
I'd die for you, until I burn out
With my whole body, I'll accept you

Pinky ring, are you still holding it?
Even if we're separated by thousand miles, we'll bind the moments
Now we're so far, so far apart, we can't even hear each other

This digital sound, it's so close

*So I cry for you ....

Cry for you, only for you, cry for you

Die for you, what was I thinking when I was halfway breathing
Gradually losing my cool, let it burn
Suddenly it attacked the slightly drowsy me

Yeah cry cry cry cry cry for you

You are the one for me

*So I cry for you ....

Cry for you

Posted in: , , , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

To me you're like a growing addiction that I can't deny

Saturday, June 21, 2008 by Mirju


Ohjah.
Maaleminekust ei tulnud kolmapäeval vihma tõttu midagi välja. Nüüd pean ma homme minema ja koristamist alustama.
Aga hea on see, et ma sain ootamatu vaba ajaga väga mõttekalt ümber käidud: koristasin ära kõik oma riidekapid ja -sahtlid, tavalised sahtlid, sorteerisin ära oma vanad kooliasjad, viskasin hunniku pabereid ära ning tegin toa üldiselt ka korda. Ma olen enda üle uhke.

Pluss käisime reedel üle pika aja kinos. Vaatasime Geku&Helfiga (esimene ei tahtnud tegelikult alguses üldse tulla, Shin ei saanud ja üldse oli mul tükk tegemist, et endaga kedagi kaasa saada) filmi "Narnia kroonikad: Prints Caspian".
Jah. Tulemuseks see, et prints Caspian nägi üpris kobe välja (ainus asi, mis häiris, oli AKTSENT), väike tüdruk oli ikka mitteilus ja ma avastasin uuesti oma kentaurivaimustust.
Gekule meeldisid hoopis minotaurid, aga see on hea, sest "vähemalt ei lähe me oma mütoloogiliste meeste pärast kaklema".
Mainiti ka, et mul on kombeks filmidele omamoodi kaasa elada, niiet Geku pool lõbu on vaadata, kuidas mina oma prillikarpi kramplikult käes hoian ja silmad põnevusest säravad, või kuidas ma üle kolme isterea kostvalt "Idioot!" karjun.

Ühesõnaga, lõbus oli.
Vahvaks kujunes ka tänane päev, mil käisin Kristjani/Aabu/Germani/Kirsi lõpuaktusel. Nii nostalgiline oli kuulata TIKi lõpuaktust, ma pidasin seistes lõpuni vastu ja ei kahetse, et kohale läksin. Pärast sain isegi ühe lille ^^

Aga nüüd asja juurde.

I think I'm a bit obsessed.

No, really.

Viimase paari päeva jooksul olen tõmmanud endale peaaegu kogu Arashi (selle bändi, kus Matsujun ka laulab) diskograafia, kuulan seda vahetpidamata ja tõmban juba nende muusikavideosid. Lisaks vaatasin läbi nende pea neljatunnise laivkontserdi eelmise suve tuuri "Time" viimasest esinemisest, mis on minu meelest üks parimaid laivkontserte, mida eales näinud olen (hakkan seda kohe uuesti vaatama) ning kahetsen, et ei saanud seal olla.

Olen vist hakanud ka Arashit totaalselt fännama. Sest teised bändipoisid on ka ülinunnud tegelikult. Ja muusika.....oh sõltuvus.
Ning nende stilist on vist kosmosest või kuskilt mujalt pärit. Nii kreisisid kostüüme ei saa normaalne mõistus genereerida. (kasvõi seesama laivkontserdi näide)

Mul on plaan, et kui kunagi Jaapanisse satun, tahan kindlasti minna Arashi kontserdile (ja Gazette'i kontserdile ka) ja esimestes ridades sulada, kui Matsujun sinnapoole naeratab või silma pilgutab.
Juba on peaaegu teostamisel idee tema hiigelsuur(t)est plakati(te)st minu toa seinal...


Lootusetu.

Juba on mul Matsujuni winamp-skin, wallpaper ja ka msni-avatar. Isegi mu vend küsis korraks minu arvutit kasutades, et mis värk selle tüübiga on, et ta mul igal pool on. Vastasin, et see on minu uus armastus.


Ja ma näen teda unes ka.

A whole new level of obsessed-ness.




Posted in: , , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

Palju head.

Monday, June 16, 2008 by Mirju

Alleaa.

Eksamid on nüüd lõpuks läbi ja ka hinded on väljas, seega võib öelda, et... *dun dun dun*
Esimene aasta ülikoolis edukalt lõpetatud! *rõõmutants*

Tulemused:
Tõlketeooria ja -praktika: B
Enesekaitse: arvestatud
Jaapani keel A2 tase: A (ouyeah, egolaks)
Hiina-Jaapani suhted: A (parafraseerides Arit: "Sänkjuu, Roori-san ^^")
Kultuuriteooria: A (in your face, R.R. Ma kordasin ülipalju selleks eksamiks ja kartsin ja pabistasin, aga õnneks vedas küsimustega, pluss pikemad teooriaküsimused osutusid ainult poole-leheküljelisteks)
Budism Jaapani kirjanduses (aka setsuwa-kirjandus): A
(siinkohal üks tsitaat, mille oma konspektilehtedelt leidsin:
Allik-sensei: "Ma ei tea ise ka, miks ma püsti tõusin. Hakkasin vist ise ka surnuaiale minema." )
Sissejuhatus usundiloo uurimisse: A (oh Lahejaan. Tegelikult oli see päris mõnus ja huvitav loeng. Muidugi panin ma korraliku pirni eksamiseminaris sellega, et kui ma pidin klassi ette minema oma tööd ette kandma, kõndisin reipalt laua juurde, istusin toolile, naeratasin klassile, ning laususin: "Tere! Mina tahaksin täna teile rääkida fetišismist." Selle peale ei suutnud pool klassi naeru tagasi hoida ja mõistsin, et see lause võis kontekstiväliselt kõlada üpris intrigeerivalt XD)

Aga usundiloo õppejõud Jaan Lahe inspireeris ühe toreda seiga msnivestluses Ariga:
Mirju: Ning lahejaanile ma saadan täna ettekande ära.
Ari: lahejaan XD
Mirju: Jup. Ta ongi mul sellise sõnaühendina nüüd mälus ilmselt. Info koondnimetusega "lahejaan"
Ari: XD, krt, mul tuli mäll meelde...
linnart MÄLL....
Mirju: oijeebus

Budismi-eksami eel leidsid aset ka sellised lõbusad arutelud:

Mirju: Aga see jutt, kus mees hoidis naise laipa...see on ka see kirgedest loobumise kategooriast
Ari: Jah, ta hakkas peale seda mungaks ja siis läks lausa Hiinasse.. vist... aga mis värk oli, et tema riisikauss seal.."lendas"?
Mirju: See, et kõik teised pühamehed panid oma võimete näitamiseks kausid lendama. Ja siis temal ei lennanud ja teised hakkasid pilkama. Siis ta palus kellegi poole, et tema kauss lendaks ja jaapan häbisse ei jääks. Ja siis tema kauss lendas kõige rohkem ja kiiremini.
Ari: Aga moraal?
Mirju: Palveta, et su kauss tõuseks? XD

Ari: Mulle meeldis see samurai lugu, kes palvetas Kannonile ja siis algul oli tal heinajupp ja lõpuks sai maja ja riisipõllu ja naise ja lapsed
Mirju: Aga mulle meeldis see lugu ka, kus olid tantsivad nunnad ja hallukaseened

Ja Shini budismi kordamine....priceless. Täpselt sellised Shinilikud kokkuvõtted lugude mõttest. Pärleid:
* Lugu "How the Governor of Mikawa, Oe no Sadamoto Took Vows" – mehe naine läheb armukadedusest ära, mees võtab teise naise, kes haigestub ja sureb. Mees hoiab ta laipa mitu päeva, kuni naise suust tuleb haisu. Saab aru, et elu on rõve, läheb mungaks. Läheb Hiinasse. Seal peab ta, nagu teised mungad, panema oma bowl'i lendama. Sai hakkama, paremini kui teised. Läks tavainimesi pesema, tuli tema juurde täiega must naine, kelle lahkumist kõik tahtsid, see salaja läks ikkagi vanni, pärast oli lilla pilv, mis tähendab, et see oli tegelikult boddhisattva.
* Lugu "How a Priest Falsely Stated That He Would Drown Himself" - Preester kuulutas, et ta uputab end Katsura jõkke. Kui teda riisiga visati, ütles ta, et saatke see parem mulle koju, targemad ei saanud aru, kuna ta pidi ju nagunii ära surema. Kõik ootasid jõe juures, preester küsis, palju kell on ja ütles, et liiga vara veel. Lõpuks, kui kõigil oli ootamisest kopp ees ja enamik läinud, läks ta vette. Tuli siis välja, mille peale inimesed teda kividega viskasid, kuni üks ta kolba pooleks viskas.
* Lugu "Minamoto Yoshiie Exchanges Verses With Abe Sadato at Koromogawa" – Oli kindluse ümber võitlus, Sadato ei suutnud enam kindlust üleval hoida ning põgenes tagauksest. Yoshiie sõitis talle järgi, kutsus argpüksiks ja ütles, et kindlus on vallutatud. Sadato ütles, et need pikad sõja-aastad on ära väsitanud. Yoshiie pani vibu ära ja sõitis minema.

Budismi eksamiga oli üldse lõbus, kuna meil polnud aimugi, mida täpselt võidakse küsida.
Panin hea õnne meelitamiseks oma "akadeemilise naise" riided selga, hiljem kui me kunstimaja poole kõndisime, ütlesid Geku&Ari mulle, et ma näen välja nagu office-lady (oeru). Natuke peale seda keksisin ma entusiastlikult ringi, ise mullitajast mulle puhudes ja hüüdes, et mina olengi bubble-fairy. Siis enam nii oeru-san polnud XD
Hetk Seppälä ees:
Mirju: "Ja nüüd on see hetk, kui Helf sulle helistab."
Geku telefon hakkab helisema.
Geku,Ari ja Mirju: 0.o

---------

Vahepeal oli sünks. Polegi nii hull 20 olla. Nagu mummu mulle ütles, me tähistame iga aasta minu 16ndat sünnipäeva :P
2. juuni hommik möödus tegelikult õppimise ja pinge tähe all. Ma ärkasin umbes kolmveerand kuus, sest Rasmus läks reisile ja kolistas. Hiljem püüdsin magama jääda, aga väljas oli nii kuradi valge ja linnud laulsid, et ma pidin ruloo ette tõmbama ja akna kinni panema.
Magada ikka ei saanud korralikult.
Aga ma sain laheda raamatu Jaapanist ning oma ema märkmed, mis ta oli minu elust teinud (alates päevikusissekannetest haiglas pärast sünnitust ning salgust minu juustest kuni 11nda eluaastani). Kõige geniaalsem ütlus, mis ma siiamaani sealt lugenud olen:
Ema: "Ütle 'Tere hommikust'!"
Mirju: "Põllumehed."
....
(asi oli selles, et siis oli telekast igal hommikul saade "Tere hommikust, põllumehed." Loogika missugune XD)

Hiljem sain ka sõprade ning sugulastega sünnat peetud. Palju lahedaid kinke, fantastilised lilled (mul on siiamaani rõdul üks vaas roosidega, üks vaas liiliatega ning üks veel mingite valgete lilledega), hunnik kalleid ja toredaid inimesi. Eriti huvitav oli see, kui meil keset grillimist süsi otsa sai. Lõpuks aeti mind naabrite käest süsi tooma. Mis ka õnnestus ^^
Õhtu jooksul loobiti mind vist vähemalt sada korda erinevates suundades, käest kätte, üles ja alla. Huvitav on püüda kellegagi telefonis rääkida ja teda oma maja juurde juhatada, kui ripud pooleldi tagurpidi kahe inimese vahel või viske peal õhus, üritades särki seljas hoida (mis peaaegu korda läks). Aga ma olin selle tähelepanu eest täitsa tänulik. Aitäh teile.


-------
Sain läbi "Shounen Onmyoji", mille lõpp mulle veidi pettumuse valmistas. See oli muidugi ilus ja kurb ja loogiline, aga ma lootsin natuke õnnelikumat lahendust.

7. juunil oli Kohtla-Nõmmel "Vampiir: Balti Perekonnad II : Pariisi passioon ehk Armastusega Jeruusalemmast" larp.
*Kyaaaaaaaa*
See oli ülilahe. Kõik nägid vapustavad välja, kostüümid olid jalustrabavad, rollid superhästi kirjutatud, moeshow muljetavaldav ja intriige iga nurga peal. Mängujuhid olid kohutavalt suure töö ära teinud, mille eest neid ülimalt tänada tuleb. Ja mul on tõsiselt kahju, et ei saanud pärast aftekale minna.
Tore oli see, et ma sain Geki ja Piu larbile, oma ilusas mustas kleidis olla, jälle Wendyt mängida (saavutasin vähemalt mõned oma eesmärgid), huvitavaid lahendusi näha ja palju muud.

Meenub üks lõbus tsitaat, mille Geki mulle edastas.
dr Voco Luup: (Cosimole ja Jeanne'ile) "Ma lähen nüüd riitust tegema." *avab ukse ja astub meeste WCsse*
Mängu lõpp oli muidugi ka lahe absurdihuumor.
Alates hetkest I korruse meeste WCs, kus Apostlite saabumise järel tuleb äkki Curu, pistab paberi pihku ja tuleb hakata kehastama ühte Apokalüptilist Ratsanikku.
Mirju: "Kas me saame ise valida, kes me oleme?"
Curu: "Ikka saate."
Mirju: "Yay! *vehib kätega* Mina tahan olla sõda, mina tahan olla sõda!"
Kõik: 0.o ........ok.

See oli tegelikult väga vinge ümberkehastumine. Me ei osanud tol hetkel aimatagi, et meie katsed ilusti maailmalõpp kohale tuua ei lähe üldse nii, nagu plaanitud.
Hetkel, kui meil on kõik vajalik koos, hüppab äkki teisest dimensioonist välja maniakaalse näoga Filippus, kes äsab oma mõõgaga Hannat aka Nälga. Selle peale küsib Hanna, kas see saab teda haavata. Eitavat vastust kuuldes rehmab vihane Filippus mõõgaga esimesele ettejuhtuvale inimesele, kelleks osutub Ally, kelle kehal on 6 vesinikupommidetonaatorit, mis ühenduses tema südamega.
Ehk siis.....maailm lendab õhku.
Esimese asjana hakkasin ma naerma. See on lihtsalt liiga geniaalne ja juhuslik....kui suured on võimalused, et esimesel ettejuhtuval isikul, kes kogemata ära tapetakse, on suur hunnik pomme, millega maailm õhku lasta XD
*Muhahahahaaaaaaa*
Peaks kroonikat kirjutama hakkama millalgi. Siis saab jälle nalja.


Vahepeal on veel toredaid asju juhtunud.
Käisime Hanna, Martini, Anna ja Karliga Pedassaares dnd'd mängimas. Saime koristada, enne minekut kaubanduskeskuses kuueaastase kombel ringi joosta, mere ääres jalutada, süüa teha ning lõbusalt aega veeta.
Üks parimaid hetki: Teised on läinud poodi ja jätnud minu ning Anna süüa tegema. Teeme toidu valmis ja heidame päikse kätte lina peale. Oodates tuleb idee.
Auto hakkab eemalt paistma.
Anna: "Ok, võtame nüüd ühe kompromiteeriva positsiooni."
Mirju: *heidab pikali* "Kompromiteeri mind!"
Siis me naersime ja ütlesime, et nad oleks võinud hiljem tulla, me oleks tahtnud veel ameleda.
-------

Ja nüüd see, mille pärast ma seda postitust tegelikult alustasin.

Shin kunagi kiitis ühte j-doramat (jaapani draamasarja) nimega "Gokusen".
Lõpuks võtsin minagi kätte ja vaatasin oma esimese j-dorama ära.

Kuidas seda nüüd öelda.....
"Gokusen" on lihtsalt vaimustav. Mul ei ole sõnu. See on üks mu lemmiksarju läbi aegade.
Esimest hooaega hakkan varsti uuesti vaatama, see läks nii hinge.
Lugu räägib Yamaguchi Kumikost, kelle unistus on olla õpetaja. Ta saabki tööle Shirokini keskkooli matemaatikaõpetajana ning klassijuhatajaks kõige hullemale kaakide klassile terve kooli ajaloos. Keegi teine ei taha nende klassijuhataja olla, sest nad ei kuula tunnis mitte midagi, tekitavad pahandust, räägivad õpetajale vastu, huligaanitsevad, jne jne.
Kumiko aga ei karda sellist poistekampa mitte karvavõrdki. Miks?
Sest ta on Oedo yakuza(jaapani maffia)-perekonna neljanda generatsiooni pärijanna.
oma päritolu peab ta varjama, sest muidu ta vallandatakse.
Siin saabki alguse lugu sõprusest, eelarvamuste kummutamisest ja inimlikkusest, kust ei puudu ekstsentrilised õpetajad, kenad detektiivid, noormeeste enda probleemid ja Yankumi (poiste hüüdnimi oma uuele õpetajale) soov õpetada nii, nagu süda õigeks peab.

"Gokusen"il on ka kaasakiskuv muusika, nii esimese hooaja outro "Feel Your Breeze" kui teise hooaja outro "No More Cry" ja laul "Kizuna" (siin on üks hea kolme hooaja mix )
Minu meelest on esimene hooaeg ületamatu, aga teine on ka üpris hea.

Ning...


Ma olen armunud. Täiesti lootusetult.

Leidsin oma unelmate mehe esimesest "Gokuseni" hooajast.


Seal on noormees nimega Sawada Shin. Miskipärast on igas animes/dramas lahe tüüp, kelle nimi on Shin. See on nagu mingi kirjutamata reegel.
Igatahes...Shin on klassi "juht", kes kohe alguses Yankumile ütleb, et ei tasu nendega mässata, sest õpetajaid ei saa nagunii usaldada. See arvamus aga muutub aja jooksul.



Shin hoolib tegelikult oma sõpradest väga ning on valmis nende heaks kõike tegema. Tõesti kõike. Ta võib küll näha välja ükskõikne ja kauge, kuid tal on soe süda.



Ja tema naeratus paneb mu sulama. Ma ei või, kuidas saab selline inimene olemas olla...
(Isegi Martin pidi tunnistama, et mul on temast rääkides alati sära silmades)

Jah, Shin on mu uus armastus. Seekord on ta ka reaalne isik, mitte üleni fiktsionaalne tegelane, mis on vägagi positiivne. See tähendab, et üks võimalus miljonist mul on....
Shini kehastab Matsumoto Jun aka Matsujun.


Ta on nii näitleja, laulja kui iidol. Ma pole veel teisi tema dramasid näinud, kuid kahtlustan, et Shin jääb minu lemmikuks kõikide tema mängitud tegelaste seast kindlasti.
Kartsin kohutavalt, et kui ma tema bändi lugusid kuulan, siis need mulle ei meeldi.
Õnneks olid need kahtlused alusetud. Tema viieliikmeline j-pop-poistebänd "Arashi" teeb ülimalt mõnusat ja positiivset emotsiooni tekitavat muusikat, pluss on neil lahedad videod ja liikmed üldse. Natuke vajab harjumist Matsujuni enda lauluhääl, kuid see on väike takistus minu pühendumuse teel.



*ohkab unistavalt*

Järgneb (paratamatult :P)kokkuvõte "Arashi" loomingust, mis mulle hetkel silma on jäänud ja meeldima hakanud (alguses võivad mõned lood natuke võõrastavad olla, aga sellest pole midagi):
"Sakura Sake" - ülimalt lahe video (Arashi õpetajatena XD), mõnusa fiilinguga lugu
"Oh yeah" - üks energilisemaid ja nauditavamaid laive, mida näinud olen
"Jidai" - lugu nende algusaastatest, mulle meeldib selle refrään, video mässava nooruse stiilis
"Pikanchi Double" - ilus video + laul, pilvede ja kõrguse-kujundid tekitavad sellise "for tomorrow..."-tunde (2.47-3.13 on minu lemmikkoht)
"Lucky man" - ouyeah, see on ülimalt funky lugu, alguses on wtf aga lõpuks on ülimõnus, boonuseks on märjad bändipoisid ^^
"Hero" - tekitab minus motivatsiooni
"Hadashi no Mirai" - geniaalne idee geniaalne teostus videos - vannis laulmine + kogu asi näeb välja nagu igavuse peletamiseks filmitud amatöörvideo. superarmas.
"Kitto Daijoubu" - this video made my day. ma pole ammu midagi nii lõbusat näinud (vikerkaared, disko ja smokingid on selle märksõnad)
"Nice na kokoriki" - samuti väga särtsakas lugu, algusaastatest (arashi kontoritöölistena)
"Aozora pedal" - video on armas, lihtne ja liigutav, lugu ise ka (unistuse realiseerimine, kohvik ja sõbrad märksõnadeks)
"Love so Sweet" - lahe lugu, lahe video (vaateakna mannekeenid, armastus ja kevad)
"Wish" - see video väärib ka "cuteness"-sildikest (nukuteater, armastuslugu)
"We Can Make It" - väga rütmikas, tants on äge, toob naeratuse näole ^^
"Happiness" - nagu pealkiri ütleb (niisama lõbus olemine)
"Hitomi no naka no Galaxy" - lugu sellest, kuidas kaks võivad kokku saada


Hetkemuusika veel:
Suga Shikao looming
Benny Lava laul


Ikka võib uskuda seda,
et paremaid päevi veel ees
et palju kaunist on varjul
just sinu enese sees...

Posted in: , , , , , , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Kamikaze Kaitou Mirju

Friday, June 13, 2008 by Mirju

Unenäologi jätkub.
(pealkiri "Kamikaze kaitou Jeanne" animest)

14-15. juuni

Olime kamp vargaid. Mina, Geki, Karolin ja Piu. Meie eesmärgiks oli varastada mingi asi ühest hullult hästi turvatud hoonest, ilmselt mingist valitsusasutusest. Vist mässasime süsteemi vastu. Ühel ööl otsustasime oma kavatsused teoks teha, aga kahjuks ei läinud kõik nagu me plaanisime. Majas oli äärmiselt keeruline orienteeruda (kohati oli nagu mingi firma, siis olid barokkstiilis fancyd toad), igal pool olid valvurid ja kaamerad. Teadsime, et kui me vahele jääme või ei saa seda asja kätte, on kõik läbi.
Kui hämaruses maja poole jooksime, olid meil seljas mustades toonides riided, ilmselt mingid retuusid (mille peal pool-seelik), must lühikeste varukatega pluus, ilma sõrmedeta kindad, saapad ja juuksed olid paelaga kokku seotud. Meil oli üpris palju varustust ka, a la nöörid ja konksud, seljakotis oli veel IT-kraami ja relvad. Sisenesime vist mingist tagauksest, vahepeal ronisime mööda seina, üritades vältida valguslaike, mida vahitornide prožektorid heitsid. Jooksime läbi erinevate koridoride vahte vältides. Kui kedagi kohtasime, siis lõime ta auti enne kui ta kedagi meie kohalolekust teavitada jõudis.
Kui olime jõudnud tuppa, kus asus ese, mida meil vaja oli, hakkas järsku kõhe. Midagi oli väga valesti. Korraga hakkasid alarmid tööle ja teadsime, et peame võimalikult kiiresti kaduma. Oli kaks teed: võisime üritada valvuritest läbi murda ja läbi maja välja joosta või aknast (mis asus väga kõrgel) alla ronida ja üle õue tänavale kaduda. Otsustasime kaheks jaguneda, Geki ja Karolin ronisid koos nööridega aknast välja ja hakkasid laskuma, mina ja Piu pidime minema teiste tubade kaudu. Eseme andsime Geki&Karolini kätte, sest arvasime, et neil on suurem võimalus välja pääseda. Meie pidime olema tähelepanu hajutamiseks.
Mäletan, et olime juba peaaegu uksest väljas, kui kuulsime akna tagant mingit häält ja vihinat. Halba aimates tormasime vaatama ja õuduseks märkasime, et seinal ei olnud enam kahte ronijat. Kaua me selle üle mõelda ei saanud, kuna tuppa tungisid valvurid. Mingi ülemus vist tuli rääkima meiega, ülbas natuke, ütles, et elusalt me siit välja ei saa.
Meie ei raisanud aega, vaid jooksime toa teisest uksest välja, aina edasi ja allapoole. Kuidagi saime esimesele korrusele ning väljapääsuni ilma suuremate probleemideta. Süda kloppis sees, adrenaliin oli laes kui viimase pingutusega uksest tänavale jooksime ning pimedusse kadusime. Me ei peatunud enne kui mitu tänavavahet edasi, kuna kartsime jälitamist.
Mõtlesime, mis on küll meie kaaslastest saanud. Kas nad said välja, langesid lõksu või kukkusid end sodiks?Hiljem oli juba päev ning me kõndisime turuplatsil. Valitsuse agendid olid igal pool, varitsemas ja kahtlasi isikuid jälgimas. Meie üritasime koguda informatsiooni kadunud kaaslaste kohta. Millalgi kohtasime ühte vanemat naisterahvast, kes meil jälitajate eest põgededa aitas. Olime veidi umbusklikud, kuid ühte kõrvaltänavasse jõudes muundus vanamemm Gekiks ja koos irvitasime kõigi nende tüüpide üle, kelle üle kavaldanud olime. Lahkusime linnast, olles oma ülesande edukalt täitnud ja sellest ka eluga välja tulnud.

Unenägu muutus.

Läksime bussiga mingile reisile või ekskursioonile. Minuga koos oli ainsa tüdrukuna Anna ning ülejäänud buss oli täis Yankumi klassi noormehi "Gokusen 2"st. Kindlalt oli seal Tsuchiya. Poisid tegid vahepeal igasugu nalju ja trikke, inimesed seal kohtades, kust läbi sõitsime, läksid päris närvi :P
Ja millalgi laulsime ka kõik koos.
Ühel hetkel ütlesin mina vist midagi ebatavalist, sest kõik jäid mind "wtf"-ilmega vaatama.

Posted in: , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Ja mu südamekujulisest medaljonist õhkub piibelehtede lõhna...

Wednesday, May 28, 2008 by Mirju


Tervitan sind, kas kuuled...

Nüüd tuleb järjekordne Shini blogist leitud...asi.
Tal on päris kavalaid võtteid, et inimesi kirjutama saada, peab tunnistama. Isegi kui ma ei leia erilist mõtet sellele vastamises, on see nii ahvatlev, et ma lõpuks siiski teen selle ära. Curse you, Jesus!

Ma/ mul:
1. Tahan: Praegu - verandal päikese käes magama jääda/ pikemas plaanis - eksamid edukalt sooritada
2. On: Hõbedane kelluke helesinise paela otsas, palju õppematerjale ja alati kiire
3. Vihkan: Vahel ja lühiajaliselt. Kuigi esineb ka erandeid. Üldiselt....tomateid. Ja ebaõiglust.
4. Igatsen: Vaba, rahulikku aega; natuke lähedust
5. Kahetsen: Niimõndagi. Aga õnneks pole seda palju, niiet olen sellest üle.
6. Armastan: Jah. Kogu aeg.
7. Olen alati: Mitmetahuline.
8. Ei ole: (kas "ma" või "mul"?) Mul ei ole eriti wisdomit, kuigi mõnikord siiski on. / Ma ei ole ilma vihastamisvõimeta.
9. Tantsin: Tihti. Avalikult ja salaja
10. Laulan: Peaaegu kogu aeg. Kas mõttes või valjult.
11. Nutan: Mõnikord.
12. Kaotan: mõistust, pabereid, fotoalbumi (neetud!), rahvasummas liikudes inimesi, vahel enesevalitsuse
13. Tekitan segadust: Oojaa. Eekõige endas, siis teistes, siis sahtlites ja mujal.
14. Peaks õppima: Mina: "Jah. Kogu aeg on selline tunne" / Teised(minu kohta): "vähem"

Kõige lemmikumad:
1. Päev: Teadlikult sellist ei oma.
2. Number: Mulle meeldib 5
3. Värv: Helesinine, virsikukarva, valge, must
4. Lill: Piibeleht, liilia, kirsipuu (kuigi pole lill)
5. Kuu: See, mis taevas on. Ja juuni (elementaarne, watson)
6. Laul: Südames.
7. Söök: (Mul on tunne, et ma olen seda juba siia kirjutanud.) Aasia köök, kartulihakklihavorm ja igat sorti liha.
8. Jook: Vesi, tee, jäätee
9. Riideese: Olenevalt olukorrast

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei aitäh.
2. Hüppaksin benjit? Mitte vabatahtlikult.
3. Liugleksin? Alati.
4. Elaksin maal? Kindlasti. Üks selline unistus on küll.
5. Hüppaksin langevarjuga? Jaa.
6. Kõnniksin sütel? Ainult kuumuskindlate jalanõudega.
7. Tapaksin kellegi? Kahtlen. Ilmselt mitte.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Miks mitte.
9. Laulaksin karaoket? Hell yeah!
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? O.o Ei. Mitte mingil juhul.
11. Näitaksin punast tuld? Muidugi. Lähim asub Bermuda kohviku ristmiku juures.
12. Oleksin ellujääja? "Me oleme kogunenud täna siia saarekotta..." XD (Jah, oleksin küll.)
13. Paneksin kellegi nutma? Mitte meelega. Igatahes tunneksin end pärast halvasti.
14. Lööksid last? Tricky. Sakutaks kindlasti.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? ....võib-olla. Jah.

Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tallinn
2. Haridustase: keskharidus, kõrgem omandamisel
3. Juuste värv: Heledavõitu. Helepruuni ja tumeblondi vahel, kõigub sõltuvalt aastaaegadest ja päiksekogusest.
4. Silmade värv: Pruun. Hirvesilmad ju.
5. Kinganumber: 37-38
6. Nahavärv: Kahvatu.
7. Keskmine nimi: Ametlikult puudub.
8. Tuju: Varieeruv. Hetkel veidi unine, näljane, nõutu, aga samas ka rahulik.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Üldiselt paremakäeline, aga oskan vasaku käega ka mõndasid asju. Öeldakse, et nooremana olin pooleldi mõlemakäeline.
10. Välismaal elanud? Ei ole. Ainult reisil käies ajutiselt.

Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Shin (muhahaa, feel the creepyness)
2. Kus ma viimati käisin: Ülikoolis Jaapani keele kirjalikku eksamit tegemas
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: *kontrollib* Martini(the Z-one)
4. Viimati helistasin: Emmele
5. Kas ma naeran tihti? Muidugi. Elu on ju absurdikomöödia.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Ma tõesti ei tea. Võiks ju.
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ilmselt küll.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Etoo...mida mõelda "kohtamise" all...ma sain 2001. aastal olla kahe meetri kaugusel ühest oma iidolist (Tuomas Holopainen Nightwishist) ja üks tulevane kuulsus kõnnib mul iga päev kodus ringi.
9. Kas ma olen sõbralik? On see isegi minu puhul küsimus?
10. Eelarvamused: Mõned on kindlasti, kuigi hetkel ei meenu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Ausalt öeldes ei mäletagi. Üleeile tuli tv3-st "Muumia tagasitulek", aga seda ma olin juba varem 2 korda näinud.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Istusin voodil ja kordasin viimaseid jpn k. materjale
14. Viimati küpsetasin: Viinereid?
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Ideaalis pikad.
16. Kas kannan käevõrusid? Ei, ainult erandkordadel.
17. Ostan: Varsti palju head muusikat.
18. Hetkel kuulan: Arvuti sahinat ja tuule häält väljas.

Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Paljud. (Nt Heather Dale, Ruki, Tarja T, Enya)
2. Suitsetan: Ei iial.
3. Olen rahul praeguse eluga? Olen küll.
4. Kas ma teeskleksin haiget, et koolist puududa? Jah, kuigi viimasel hetkel saaks kohusetunne minust ilmselt võitu.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: juukseid, üldist väljanägemist (kuigi tahaks silmi märgata)
6. Kas mulle meeldivad raamatud? ...you're kidding, right? Samahästi võiks küsida, kas Päike tõuseb idast ja loojub läände (mida isegi mina, madala wis'iga inimene, tean).
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Tahaks kohutavalt minna Heather Dale'i kuulama, aga pole aimugi, millal või kus ta esineda võiks.
8. Kas ma tahan abielluda? Kunagi kindlasti.

************

Kui juba kontsertidest rääkida, tuleks kindlasti mainida, et esmaspäeval oli Estonias orkester Reaalmažoori ja muude solistide kontsert. St Rasmus sa jälle särada oma geniaalsusega. Ma ei usu siiamaani, et nad tõesti selle Estonias ära korraldasid, kusjuures saal oli peaaegu täis. Lootsin nii meeletult, et see üritus korda läheks, ning minu meelest läkski. Kuigi väikevennalt sellekohaseid kommentaare saada on peaaegu sama raske kui mõelda nullist välja, kuidas võiks jaapani keeles kõlada sõna "kaamel".
Mul on natuke kahju, et Rasmus ise rohkem ei laulnud kui ühe loo, aga see üks oli ka vaimustav. Koos Nele-Liisiga esitasid nad "Ooperifantoomi" fantastilise dueti "All I Ask of You".
Neetud, ma tõesti oleks peaaegu nutma hakanud, kui see lõppema hakkas.
Üldiselt oli terve kontsert vägagi nauditav elamus. Mulle meeldis teine pool rohkem, kuigi ka esimeses pooles kõlanud lood (nagu "Muusa", Rasmuse orkestriseades) olid ilusad.
Natuke ebatäpsusi oli, kuid õnneks mitte palju.

Ja jälle pean kordama, et olen oma venna üle meeletult uhke ja õnnelik.
(Mis sest, et tunnen end vahel selle vähemandeka õena.)
Ma tõesti sooviks, et tema sama minu kohta teeks.
Accept me, that's all I ask of you...

*******

Täna oli esimene ametlik eksam - jaapani keele kirjalik osa. Homme on kuulamine ja ülehomme suuline. Imelik, ma nagu ei teagi, mida korrata enam. Eile käisin koolis ja sain oma tõlketeooria referaadi kommentaarid kätte. Tulemuseks: mõned sisulised ebatäpsused, üks hooletusviga, 2 grammatikaviga (võõrnimede käänamine, jumal küll, Niinemäe vajuks maa alla), aga kokkuvõttes B.
Veider oli see, et Lange küsis "Kas teile B sobib?". Mida ma selle peale ikka oskan öelda, ma kartsin hakata seda A-d nuruma. Pärast ütles ema, et oleks võinud vastu küsida "Aga mis on variandid?". Kuid B on siiski "väga hea" ja ma ei hakka selle üle rohkem pead murdma.
Ees on veel kultuuriteooria (2. juunil ;_;), budism jaapani kirjanduses (6. juuni) ja usundiloo eksamiseminar (9. juuni).

Other than that....ma ootan larpi. Kohe tõsiselt ootan seda vampiirimängu. Ma pean sellega seoses küll veel palju tegema ja mõtlema, aga see saab olema ülilahe. Lisaks kõigele sain ma ju ka Geki ja Piu mängule.
Patrick tõi mulle saksamaalt pockyt. Kuigi nüüdseks on need 2 pakki juba ammu otsas. Aga üllatav ja rõõmustav on see, et ta ema saadab talle veel neid mingil ajal ja ta ütles, et on mulle juba ka paar pakki ära tellinud....how sweet is that.
Whee, sugary goodness in my veins *mwhahaahaaaaa*


Ahem. Igatahes.
Ma ei loe regulaarselt just paljusid blogisid, kuid need vähesed, mida tihemini külastan, on piisavalt erilised.
Pean eraldi mainima Goblini blogi, sest see on lihtsalt nii...nii...entertaining.
Lugeda on huvitav, seal esineb absurdi, diipteksti, wtf-hetki ning lisaks saab päevase masovajaduse ka kätte. What more do you need.

Muide, kuidas panna oma blogisse otse näiteks youtube'st videosid (nagu näiteks Ott seda pidevalt teeb)? Ma olen kaalunud, kas peaks äkki ka midagi sarnast tegema. Või siis mitte.

Ja..ja....ja....
Yoroshiku-fansubs tegi lõpuks ometi "Shounen Onmyoji" viimased kaks osa ära! *taevased helid*


Hmm. Varsti tuleb sünna ja kukubki see 20. Imelik mõelda. Päris intrigeeriv.


Hetkemuusika:
Laura - "Muusa" (millel on üliilusad sõnad ja mida ma tahan veel orkestriversioonis kuulda)
MUCC - "Fuzz" (seda kuulaks küll suvel autos valjusti, kui aknad on alla keritud ^^)
Iiris Vesik - "Ice-cold story"
"It Started with a Kiss"i lõpulugu
"5 cm sekundis" OST
(muide, KOTOKO "Princess Bride" on väga kummastav lugu)

Posted in: , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Küll sa ühel päeval mõistad, miks sa tiibadega sündisid.

Wednesday, May 14, 2008 by Mirju

Mis kummaline asi on inimese alateadvus. Ma ei väsi seda kordamast.
Väidetakse, et kõik kogemused jäävad kuhugi alles, talletuvad mälu sügavaimates soppides, et siis ühel hetkel jälle pinnale tõusta.
Öeldakse ka, et mõned kogemused surutakse alla, paigutatakse alateadvusse.
Tihti ei leia need alateadvusse kogunenud mõtted muud avaldumisvormi kui öösel, unenägudes. Ma peaks hakkama oma unesid analüüsima. Võib-olla leiaks sealt midagi.
Erlessa vist tegi seda ja see tundus talle vähemalt loogiline olevat lõpuks.

Väga sageli näen millegi eest põgenemist, täpsemalt ära jooksmist või peitmist.
Peaaegu alati pean unes midagi ära lahendama, mingi mõistatuse, probleemi, olukorra või muu plaani. Huvitav, kas see tähendab seda, et mul on reaalsuses palju lahendamata jäänud või et ma püüan ka tegelikkuses kogu aeg midagi lahendada?
Analoog või antianaloog, selles on küsimus.
Tavaliselt ei näe või ei mäleta ma une lõppu, olukorra lõppfaasi. Kas ma sain oma ülesandega hakkama? Kas üldse midagi muutus?
Ei, siiski...paar korda olen lõppu näinud, aga nendel kordadel kukkusin ma haledalt läbi. Kuigi võitlesin vapralt viimse veretilgani (tihti otseses mõttes).
Veidike kurb on ärgata hommikul lootusetusetundega, teadmisega, et midagi väga tähtsat jäi saavutamata.

Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Täna (või õigemini eile) öösel nägin T.-d unes. Mis tegelikult ei tohiks üldse veider olla...ta meeldis mulle kõigest 7 aastat järjest. Aga üllatav oli see sellegipoolest. Me olime ilmselt kuskil suuremal koosviibimisel, sest maja tundus olevat hostelitaoline, paljude tubade ning vooditega (come to think of it, see meenutas veidi seda Metodisti koguduse maja Põltsamaal). Seal oli ka teisi, selgemalt mäletan Ally ja Tanel Velleste nägu (endine klassivend, lahkus 9nda lõpus).
Mäletan, et millalgi pidime tagasi Tallinnasse, koju sõitma. Pakkisin ilusti asjad kokku, oma suurde punasesse matkakotti, jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin rongijaama poole astuma. Poolel teel aga avastasin, et kott ei ole nii raske nagu peaks. Ma olin magamiskoti maha unustanud ja pidin tormama tagasi seda otsima. Kui ma selle lõpuks leidsin, jooksin lõõtsutades rongijaama, aga rongi peale vist enam ei jõudnud, see pani mu nina ees uksed kinni. Eks ma siis läksin järgmise rongiga.
Aga kõige toredam selle une juures oli, et T. käitus minu suhtes ülimalt hästi ja sõbralikult...ma meeldisin talle. Tegime koos nalja, mängisime, rääkisime. Ma olin sellest kõigest natuke hämmastunud, aga väga õnnelik.

Just seda õnnetunnet mäletades läheb seest soojaks.
Imelikul kombel tunnen, et pärast seda unenägu on hingel veidi kergem olla, justkui mingi raskus oleks lahkunud. Mitte väga suur, aga raskus sellegipoolest. Võib-olla sain endaga ühe lõpetamata jäänud asja suhtes rahu sõlmida.


************

Ma armastan sind.


Miskipärast ei tule mulle nende sõnade ütlemine kergelt.
Isegi üksi olles, maailmale mõeldult.
Isegi sõpradele, kellele ma tahaks neid kogu aeg öelda.
Aga need on sellised erilised sõnad, mida ei saagi kogu aeg välja öelda. Vähemalt mina ei saa.
Võib-olla peaks selle suhtes midagi ette võtma? Muidu nad äkki ei tea, kui palju mulle tähendavad.

Samas, sõpradega on parem lugu kui selle teistsuguse armastusega.
Sellisel juhul ei suuda ma seda verbaalselt väljendada, mitte mingi nipiga.

Kaks korda olen tundnud, et armastan.
Korra ma seda välja ei öelnudki. Ja targasti tegin.
Lõppkokkuvõtteks oleks ma ilmselt ainult oma sõnu raisanud.

Ainult ühel juhul olen suutnud selle fraasi ka kuuldavaks teha.
See lõppes ka kurvalt.

Ometigi, ometigi tahaks ma seda kogu südamest öelda.
Peaks vist harjutama.

Selleks, et õige hetke saabudes piisavalt julgust leiduks.
Ja riskivalmidust ka. Sest kunagi ma kujutlesin seda nii: seisad kaljuserval ning astud sammu allapoole, tundmatusse. Ja sa langed, oodates. Ning kui sulle vastatakse, oled kinni püütud.
Samas, tegelikult ei ole algselt nii tähtis see, et keegi su kinni püüaks, vaid samm ise.
Olen jõudnud järeldusele, et ka siis, kui keegi mu kukkumist ei peata, olen mingitpidi võitnud. Siis teen ma sellest kõige kaunima langemise.

Senikaua lendan ise.

"Kui need on sõnad vaid
öelda sulle neid ju võin,
kuid taaskord vaikib suu.
Kui need on sõnad vaid
võivad muuta nad kõike me jaoks,
sa teada saaks kui kalliks sind pean."

- Imre Mürk, "Sõnad vaid"

Posted in: , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Langevatest kirsiõitest ja mürgitatud kookidest

Tuesday, May 6, 2008 by Mirju

'Elooo ^^

Väike positiivsusesäde kevadiselt külmas päevas.

Laupäeval oli Kettamaailma larp, mis osutus ülilahedaks ja lõbusaks.

Omaette lugu on see, kuidas ma endale vahtkonnakostüümi kokku kombineerisin.
Alguses oli mul kõik muu olemas, välja arvatud pruunid püksid. Kuna Hanna ütles, et Humanas on mingi eriline soodusmüük ja suur valik lahedaid pruune riideesemeid, otsustasin ise kohale minna ja vaadata. Poeskäik kulges üllatavalt, ma proovisin vähemalt 20 asja ära (mis sest, et kabiini tohtis võtta max 5 :P) ning lahkudes avastasin, et olin veidi hoogu läinud.
Minu saagiks langes 3 paari pükse, 1 jakk ning 2 pluusi...nüüd ma ei saa enam öelda, et mul kapis ainult teksapüksid ripuvad.
Igatahes leidus hangitud kraami seas just see pluus ning pükstepaar, mis kostüümi täiuslikuks tegid.

Nüüd mängust. Laupäeval saime kõik M&H juures kokku (muidugi läks lõpuks suht kiireks) ning kulgesime laenatud vg turviste kolinal bussijaama.

Nägime, et Põltsamaa on üks hästi tore koht, väike, ilus ja piisavalt vaikne.

Üritus toimus Metodisti koguduse hoones (minu andmete järgi), mille kõrval oli meeletult kaunis park ning jõgi+sillad.

Paari tunniga said kõik kettamaailmastatud, kostüümid selga ning sekeldused võisid alata.
Anhk-Morporki linnavahtkonna delegatsioon saabus Quirmi võõrastemajja koosseisus: Seersant 'Seeru' Veron (Goblin, kes kahjuks ei pannud endale Benny Lava nimeks), naispäkapikust kapral Kullake Muhe (Anna, kelle kostüümist ei puudunud pikk habe roosade lehvidega ning metallkingad), vesisülitist konstaabel Marmot (Martin, kelle geniaalne kostüüm nõudis talt väga palju vaeva, meenutades lõpuks mingit hõbedast samuraiturvist kombineeritud bone-dragoni tiibadega), abikonstaabel Jane smth-smth-hääldamatu-perekonnanimi (Hanna, kes oli ilmselt kõige mõistlikum tüüp kogu majas) ning wannabe-okultistist konstaabel Cassandra Mölder aka Cassy (mina).

Vahtkond leidis, et peale nende on öömajale saabunud ka hunnik muid tegelasi, näiteks 3 võlurit, 2 siili, kõmuajakirja delegatsioon, ports aadlikke ning paar liiget õmblejannade gildist.
Söök oli üldiselt väga hea, kui välja arvata banaanisupp *väriseb* pärast ühte mikroskoopilist lusikatäit oli vaja ka suurt klaasi jooki, millega see maitse alla loputada. Aga lõbus oli jälgida nende nägusid, kes seda siiski ettevaatlikult maitsesid.

Tegelikult polnud üldse tore see, et isik (lord Nopski, pettur extraordinare), keda me tähtsaks tunnistajaks värbama läksime, löödi umbes tund peale õhtusööki maha. Nonii. Kogu vahtkond sai tegutseda korratagajatena: Marmot valvas laibaga tuba või uksi, mille taga arutlused käisid, Kullake sai ringi käia ja inimesi küsitleda, Veron kaotas täielikult närvi, Jane tegi detektiivitööd ning mina aitasin, kus sain.
Päris huvitav oli aretada uusi episoode sarjast "CSI:Kettamaailm", alates asitõendite nummerdamise, kuriteo läbimängimise ning mitmekordse arutamisega.
Sai palju ringi joostud, kinniste uste taga nõu peetud ning inimestega vaieldud.

Minu täielikuks hämmastuseks taheti mind mingil hetkel kõrtsiemanda pimedat, endist koomasolnud poega aitama. "Tunneta neid oma võnkeid," ütles Veron. Nojah...eks ma siis üritasin müstiliste jõududega ühendust võtta (GM muidugi irvitas kõrval, teadagi mis põhjustel...ega ma asjata kirjutanud, et ma pseudo-okultist olen).
Õhtu jooksul taheti mind väga mitmesse kohta võnkeid tunnetama, see oli lausa mu "firmamärgiks".

Kui sai selgeks, et haige noormees tahab, et ma uuriksin võngete taustalt välja, mis tal viga ning keegi võlur asja parandaks, läksime kell 12 alla keldrisse. Või õigemini, üritasime minna. Sest Cassy vaeseke kartis pimedaid ja kitsaid kohti, Veron pidi ikka hulk aega rahustama, et mind alla saada. Ütles ise veel rahulikult, et "See ajakirjanik on ka seal all ees, ära muretse."
Eks ma siis läksin keldrisse. Hüüdsin mitu korda "kas siin on keegi?", kuid mingit elumärki ruumidest ei ilmunud. Ma käisin läbi kõik ruumid ning siis hakkas juba kõhe.
Kui võlurid ja seeru lõpuks saabusid, hüüdis Goblin ajakirjanikku (Danit) teisest toast.....ning paari hetke pärast astuski ta tagatoast välja 0.0 vat see oli creepy.

Ja muidugi selgus, et noormehel on vaja enamat...kolme ohvri organeid näiteks. See pilt kirjeldab väga hästi mu tundeid sellel hetkel (ja kõigi teiste omi ilmselt ka: Wtfmismõttes?!):


Kokkuvõtteks tuli välja, et noormees oli mingil teel jumalaks saanud ja segastel asjaoludel lõigati vaesel Jane'il kõri läbi. Me sattusime paanikasse (kõige rohkem muidugi seeru, kah rühmajuht selline), jooksime üles ja panime uksed kinni, sest veel oli vaja ühte ohvrit.

Lõpuks läks asi hoopis imelikuks, Jumal ja tema ema (jumalaema, hehee) väitsid, et nemad pole midagi halba teinud ja et Jane'i võib ellu tagasi tuua. Selleks oli vaja ainult usku.
Cassy väljendas end seepeale mitmete ebatsensuursete väljenditega ning ütles, et ta usuks ükskõik mida, kui ainult Jane tagasi toodaks.
See oli ka muidugi lõbus, kui me Hannat suremast püüdsime hoida, sidemeid veritsevatel haavadel hoidsime ning kõrval Marten Surma rollis oma kondise sõrmega haavatu poole viipas. Hanna raputas pead, kuid lõpuks viidi ta ikka minema. Kogu segadus oli niivõrd traagiline kui naljakas...meenub hetk Jane'i abikaasaga, kui me lahkunut leinasime ja ma meeleheitlikult hüüdsin midagi stiilis "Ma ei suuda seda uskuda. See peab olema kas äärmiselt halb õnn või lihtsalt absurd, et meil on siin majas jumal, hunnik võlureid, kamp vahtkondlasi ja veel mõni müstik, kuid KEEGI ei oska ravida!!"

Lillede jumal Päiko äratas kõigi üllatuseks tõesti surnud detektiivi ellu, kuid hetk hiljem tormasid sisse võlurid, kes väitsid, et seda jumalat ei tohiks tegelikult olemas olla ning me peame kõik lakkama temasse uskumast.
Siis läks asi natuke häguseks, mingi teema oli selle ringirändava kõrtsihoone ja reaalsuse ankruga. Tuled kustusid, uksed lukustusid ning mina, Jane, tema abikaasa, Kullake ja Marmot jäime meie tuppa kinni. Oli pime ning meil polnud absoluutselt aimu, mida edasi teha. Tekkis idee Nopski mõrvajuhtum siiski ära lahendada, ning seda me tegema asusimegi. Ilmselt tapeti ta salapärase kaardi-sarimõrvari poolt, kelle hingel hiljuti vähemalt 5 inimese surmad.

Mõtlesime, mis me mõtlesime, millalgi saime ka ruumist välja ning jätkasime arutelu trepil. Siis sai aga mäng otsa, kuna õmblejannad olid reaalsuse ankruga midagi teinud ning kõrts oli turvaliselt Ankh-Morporki lähistel maandunud.

Ja lõpuks tuli välja, et mõrvariks oli siiski Jane'i enda mees, krimiajakirjanik! *dun dun dun*

Elulahe larp, super tegelased ning kuhjaga lõbusat tegevust.


After-oleng möödus samuti meeleolukalt, ma käisin ümbruskonnas jalutamas, jõe kohinat kuulamas ning tähti vaatamas.
Mulle on siiamaani müstikaks, kuidas ma oleks pidanud Anna kõrval magama ning Ülo hommikul kõrvalvoodist avastasin. Kummastav.



********************


Teiselt lainelt:

Vaatasin lõpuks ära "5 sentimeetrit sekundis/ A chain of short stories about their distance".
Alguses ei tundunud see mulle väga erilisena, kuid viimastel minutitel sain aru, et olin tegelastele hinges märkamatult kaasa elanud ja kui ma mõistsin, missugune see lõpp tegelikult oli...
Valdas mind magus-kibe kurbusetunne, teadmine, et olin näinud midagi meeletult ilusat, nii visuaalsel, muusikalisel kui emotsionaalsel tasandil.

Ning ma mõistsin täielikult, et nad ei saanudki kokku jääda, et nende vahel oli liiga palju maad.

Hetki hiljem võttis mu peas kuju mõttekogum koondnimetusega "My chain of short stories about our distance."


Ma pean kuidagi endast üle saama. Muidu ei parane ma üldse.
Aga paraneda ma tahan. Sellest sain ma laupäeva öösel kallite inimeste kaisus aru.


*******************


Natuke midagi humoorikat ka:
Täna ja eile oli EHI aatriumis mingi suure konverentsi toitlustamine. Kõik tudengid vahtisid veisse suuga pealt.
Kuid siiski mitte kõik. Argo ja paar tema sõpra infiltreerusid osavalt konverentslaste sekka ning võtsid ka süüa. Kui asi hapukoore- ja karamellikoogini jõudis, ei suutnud ma enam rahulikult pealt vaadata. Argo soovitas mul, Gekul ja Aril ka kooki võtta, Ari pomises seepeale väga ebausutava häälega, et tal pole kõht tühi. Geku lihtsalt ei tahtnud ja mina ei julgenud minna.
Asi tipnes sellega, et Argo andis oma tüki mulle ja läks võttis ise uue. *nyaa*

Süütunne teiste koogi söömise eest vähenes võrdeliselt tüki kahanemisega taldrikul. Nagunii peavad nad ülejäägid ära viskama, parem siis kasutagem juhust!

Hiljem hakkas mul paha, mille panin koogi süüks.
Mirju: (Alliku loengut oodates Gekule ja Arile) "I think the cake was poisoned."
Geku: "...geku's boyfriend? 0.o"

Ja nii suutis ta kolm korda järjest valesti kuulda.
Aga kooki sõime täna ikkagi uuesti XD

*******************

Animest:
Sundisin end lõpuni vaatama "Weiss kreuzi" ning alustasin "Lovelessiga".

Samuti lõpetasin hiljuti "Tales of Symphonia", mis jäi küll natuke poolikuks (loogiline, kuna see on videomängu põhjal tehtud), kuid millel oli sellegipoolest kena muusika. Eriti opening ja ending theme.
Siin algus, "Almateria"

*******************

Ja viimaks...

Tänane päev läks täielikult korda tänu enesekaitsetunnile, mis toimus Aitado saalis. Pidi olema vaatlustund, kus meie ainult konspekteerime. Sisimas lootsin, et äkki õnnestub mul näha kedagi tuttavat judotrenni-päevilt.

Kõik mu ootused ületati, kui selgus, et pidime vaatama väikeste poiste trenni, mida andis....Jaan Lutsar, minu endine treener!

My ex-sensei totally made my day.

Nii kui ta uksest sisse astus, läksid meie mõlema näod naerule, ta oli rõõmus ja üllatunud, et mind seal kohtas. Ja ma sain teda kallistada ka *nyaaa*
Ma ei olnud kindel, kas ta mind veel mäletab, kuid ta ütles, et "Miks ma siis ei mäleta...sa oled ju minu laululind." Nii armas...

Selline nostalgia ja positiivsus tuli selle trenni vaatamisest, sensei on ikka sama mõnus, avatud ja sõbralik nagu neli aastat tagasi.

Pärast rääkisime veel vanast Luise treeningusaalist, Luua suvelaagritest ning ta tuletas mulle isegi meelde, et mind kutsuti siis Millaks XD Ma ei arvanud, et ta seda ka mäletab.


Nüüd ma lähen ja otsin üles selle luuletuse, mis ma Luua laagrielu kohta tegin ^^


Päikest,
Mirju

Posted in: , , , , , , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Subscribe to: Posts (Atom)

Blogger Templates by Blog Forum